KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 22. aprill 2022. a, Tallinn Kohtuasja

§ 1045

lg 1 p 5 alusel kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue kostjate poja vastu ning sellisel juhul võib tulla kõne alla kostja I ja kostja II vastutus kaasaaitajatena VÕS § 1045 lg 4 järgi. Samuti võib hagejal olla kostjate poja vastu VÕS § 1037 lg-te 1 ja 3 I lause alusel nõue.

1. Tallinna Ringkonnakohus selgitas
2. juuni
3. a kirjas pooltele Riigikohtu lahendist tulenevalt õiguslikku olukorda ning andis tähtaja täiendavate seisukohtade, sh hagejale vajaduse korral nõude täpsustamiseks ning nõude aluseks olevate asjaolude ja tõendite esitamiseks.
4. Hageja jäi selle juurde, et tema ema pangakontolt kostjatele tehtud ülekanneteks puudus õiguslik alus ning kostjatel tuleb õigusliku aluseta saadud raha VÕS § 1028 lg 1 alusel tagastada. Kostjate pojal ei olnud esindusõigust, hageja ema ei olnud tema tehinguid heaks kiitnud ning seetõttu olid tema tehingud tühised. Lisaks olid kõik kostjate poja tehingud TsÜS § 86 lg 1 järgi tühised vastuolu tõttu heade kommetega. Kuna kostjate poja eesmärk oli tekitada hageja emale kahju ja pöörata tema vara kolmandate isikute kasuks (anda üle ilma vastusoorituseta), siis oli see taunitav, ebamoraalne ja heade kommete vastane. Samuti olid kohustused ilmselgelt tasakaalust väljas, arvestades seda, millised summad kanti ilma vastusoorituseta kostjatele üle. Ülekanded olid tehtud õigusliku aluseta, sest soorituse aluseks ei olnud kehtivat õigussuhet. Teises tsiviilasjas väitis kostjate poeg, et ta hakkas raha välja võtma, üle kandma ja koguma hageja emale väidetavalt vajaliku spetsiaalse toidu ostmiseks. Praeguse asjas väidavad kostjad, et tegemist oli laenulepingust tuleneva võla tagastamisega, aga möönavad ka seda, et oli eritoidu ostmise vajadus. Kuna eritoidu ostmiseks vajadust ei tekkinud, tuleb raha VÕS § 1028 alusel tagastada.
5. Kostjad vastutavad VÕS § 1045 lg 4 järgi kahju tekitamise eest kaasaaitajatena. Kostjate poeg tekitas raha ülekandes hageja emale ja hagejale õigusvastaselt kahju ning kostjad olid 6 2-16-10632 teadlikud sellest, et nende poeg teeb neile ilma haiglas viibiva hageja ema nõusolekuta ülekandeid. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust, samuti tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus mõistis kostjatelt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise.
7. Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas kostjad peavad tagastama hagejale raha, mille nende poeg kandis oma elukaaslase (hageja ema) pangakontolt vahetult enne ja pärast tema surma erinevate ülekannetega kostjate pangakontodele. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on oma ema ainupärija, st üldõigusjärglane, ning hageja ema ja kostjate poeg olid elukaaslased. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et vahetult enne ja pärast hageja ema surma kandis kostjate poeg hageja ema pangakontodelt kostja I pangakontole üle kokku 2940 eurot ning kostja II pangakontole 1000 eurot. Pooled on aga eri meelt selles, kas raha ülekandmiseks oli õiguslik alus või on raha üle kantud õigusliku aluseta ja tuleb tagastada.
8. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja praegusel juhul toonud esile ega tõendanud, et hageja ema tegi kostjatele ekslikult ülekandeid, soovides täita mõnda oma kohustust, mida ei olnud olemas, ei tekkinud või mis langes hiljem ära VÕS § 1028 lg 1 tähenduses. Seetõttu ei ole hagejal õigust nõuda ka kostjatelt VÕS § 1028 lg 1 alusel alusetult saadud raha tagasi. 14.
9. Kolleegium selgitab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu VÕS § 1028 lg 1 järgi saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Seega saab üleandja nõuda viidatud sätte alusel saajalt saadut tagasi üksnes juhul, kui ta on andnud saajale kohustuse täitmisena ekslikult midagi üle. Riigikohus on nii varasemas praktikas kui ka praeguses asjas selgitanud, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu
10. novembri
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10 ja seal viidatud kohtupraktika; vt ka
12. detsembri
13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-15, p 14). 14.
14. Praegusel juhul ei ole hageja väitnud, et hageja ema või pärast ema surma tema ise oleks täitnud kostjatele ekslikult mingit kohustust. Hageja on olnud kogu kohtumenetluse vältel seisukohal, et raha kandis üle kostjate poeg ning raha ülekandmiseks ei olnud õiguslikku alust, st tema emal ei olnud mingit kohustust anda kostjatele seda raha, sh kostjate väidetud laenulepingust tulenevat raha tagastamise kohustust. Hageja ei ole toonud esile, et ülekannetega oleks täidetud mingit hageja ema kohustust, mida tegelikult ei olnud olemas, ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Küll on hageja toonud praeguses apellatsioonimenetluses esile, et kostjate poja väitel kandis ta raha kostjatele üle selleks, et koguda raha hageja ema kunstlikuks toitmiseks vajaliku koti ja eritoidu ostmiseks, 7 2-16-10632 mida ei olnud tegelikult vaja osta. Seda, et hageja ema ja kostjate vahel oleks aga olnud sellest tulenevalt mingi õigussuhe ning kostjate poeg oleks täitnud sellest õigussuhtest tulenevalt mingit hageja ema kohustust, ei ole hageja endiselt, hoolimata ringkonnakohtu selgitustest esile toonud ega esitanud oma väidete kinnituseks ühtki tõendit. Sellest, et kostjad on praeguses kohtasjas väitnud, et hageja ema nõusolekul tagastas kostjate poeg kostjatele antud laenu, ning tsiviilasjas nr 2-16-7839 on kostjate poeg väitnud, et ta hakkas koguma raha hageja kunstliku toitmise jaoks ning kandis raha üle ema kontole, sest ei teadnud, mis võib elukaaslasega juhtuda (vt kostja vastus hagile tsiviilasjas nr 2-16-7839, I kd, tl 87), ei saa järeldada, et kostjate poeg kandis kostjatele raha üle oma elukaaslase (hageja ema) kohustuste täitmiseks. Kostjate ja nende poja selgitused raha ülekandmise kohta on olnud selgelt vastuolulised ning hageja on ka ise sellele
15. septembri
16. a menetlusdokumendis (I kd, tl 84–85) tähelepanu juhtinud. Seejuures on hageja olnud kohtumenetluses seisukohal, et tema ema ei usaldanud kostjate poega ega andnud talle juurdepääsu oma pangakontodele. Seega on hageja olnud menetluses läbivalt seiskohal, et kostjate poeg ei ole teinud kostjatele ülekandeid hageja ema korraldusel tema kohustuste täitmiseks. Samuti ei ole hageja toonud esile, et kostjate poeg oleks pärast hageja ema surma teinud kostjatele ülekandeid hageja korraldusel hageja ema või hageja enda kohustuste täitmiseks. 14.
17. Eeltoodut arvestades ei ole kolleegiumil võimalik tuvastada, et kostjate poeg oleks vahetult enne oma elukaaslase surma teinud kostjatele ülekandeid selleks, et täita mõnda oma elukaaslase (hageja ema) kohustust nende ees, mida ei olnud tegelikult olemas, ei tekkinud või mis hiljem ära langes. Samuti ei saa asjas esitatud asjaoludest järeldada, et kostjate poeg oleks pärast oma elukaaslase surma teinud ülekandeid selleks, et täita hageja kui oma ema üldõigusjärglase kohustusi. Seetõttu ei ole hagejal õigust nõuda kostjatelt VÕS § 1028 lg 1 alusel ülekantud raha tagastamist. 14.
18. Samale järeldusele asus sisuliselt ka maakohus. Maakohus leidis aga ekslikult, et hoolimata sellest, et tegemist ei olnud hageja ema sooritusega, oli raha ülekandmine kui ühepoolne esindusõiguseta tehtud toiming TsÜS § 128 lg 1 järgi tühine. Riigikohus on varem leidnud ja juhtis ka praeguses asjas tähelepanu sellele, et raha maksmine on sooritus, mitte tehing (vt nt Riigikohtu
19. mai
20. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-8142, p 13), mistõttu ei kohaldu sellele TsÜS § 84 lg 1 ega § 128 lg
21. Sellest tulenevalt asus maakohus vaidlust lahendades ekslikult seisukohale, et tühise tehingu alusel saadu tuleb kostjatel hagejale tagastada.
22. Kolleegium möönab, et kohtule esitatud asjaolusid ja kostjate vastuolulisi selgitusi arvestades on kostjate poeg ilmselt lubamatult kandnud oma elukaaslase pangakontolt raha üle, kuid hageja on esitanud praeguses asjas raha tagastamise nõude valel õiguslikul alusel ja valede kostjate vastu. 15.
23. Arvestades asjas esitatud asjaolusid, võib hagejal olla õigus nõuda kostjatele ülekantud summade ulatuses kostjate pojalt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist VÕS §

§ 1045

lg 1 p 5 alusel või VÕS § 1037 lg 1 alusel õigustatud isiku nõusolekuta tema omandi käsutamise korral rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamist. Kostjate poja vastu ei ole aga hageja praeguses menetluses vastavat nõuet esitanud, mistõttu ei saa kohus ka seda nõuet siin asjas lahendada. Seejuures on hageja esitanud kostjate poja vastu õigusvastasel tekitatud kahju hüvitamiseks tsiviilasjas nr 2-16-7839, kuid hageja kinnitusel ei olnud tolle vaidluse esemeks praeguses vaidluses esitatud nõue 3940 euro hüvitamiseks ning vaidlus lõppes poole kompromissi kinnitamisega. 8 2-16-10632 15.2. Iseenesest ei ole välistatud, et juhul, kui kostjate poeg tekitas hageja emale ja hagejale raha ülekandmisega õigusvastaselt kahju, võiks hageja praeguses kostjate vastu 3940 euro saamiseks esitatud nõude rahuldada VÕS §

§ 1045lg 1 p 5 alusel koosmõjus VÕS § 1045 lg-ga 4.

Selleks peaksid aga kostjad olema tegutsenud raha ülekannete puhul kaasaaitajatena, mis eeldab seda, et kostjad ja kostjate poeg oleksid eelnevalt kokku leppinud selles, et kostjate poeg kannab kostjatele hageja pangakontolt raha üle. Seda ei ole aga hageja väitnud ega tõendanud. Kuigi tulenevalt Riigikohtu otsuses antud selgitusest väitis hageja praeguses apellatsioonimenetluses, kostjad vastutavad VÕS § 1045 lg 4 järgi oma poja õigusvastaselt tekitatud kahju eest kaasaaitajatena, ei ole hageja toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et kostjad on käsitatavad kaasaaitajatena. Hageja väitest, et kostjad olid algusest peale teadlikult sellest, et hageja ema viibib haiglas ja ülekandeid teeb nende poeg, ei saaks järeldada, et kostjad olid kahju tekitamisele kaasaaitajad VÕS § 1045 lg 4 tähenduses ka siis, kui need asjaolud oleksid tõendatud. Lisaks ei ole hageja esitanud oma väidete kinnituseks ka ühtki tõendit ning kostjad ei ole hageja väidetega nõustunud. 15.3. Ülaltoodut arvestades ei saa ringkonnakohus rahuldada hageja nõuet ka siis, kui käsitada seda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudena VÕS §

§ 1045lg 1 p 5 alusel koosmõjus VÕS § 1045 lg-ga 4.

1. Hagi rahuldamiseks ei anna alust ka hageja praeguses apellatsioonimenetluses esitatud uued väited tehingute tühisuse kohta. Nagu ülal märgitud, ei saa kostjate poja tehtud ülekandeid pidada tehinguteks, mistõttu ei saa ringkonnakohus tuvastada ka tehingute tühisust ning sellest tulenevalt tagastada hagejale tühise tehingu alusel üleantut. Raha ülekandmine kui sooritus ei saa olla tühine esindusõiguse puudumise tõttu TsÜS § 128 lg 1 alusel ega ka heade kommete vastasuse tõttu TsÜS § 86 lg 1 alusel. Kuigi kostjate poja poolt kahju tekitamine oleks ühiskonnas selgelt taunitav, ei anna see alust pidada raha ülekandmist tühiseks tehinguks. Nagu kolleegiumi ülal märkis, on sellisel juhul kohaseks õiguskaitsevahendiks kostjate poja vastu esitatav kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev hüvitise nõue.
2. Ülalnimetatud põhjendusi arvestades rahuldab kolleegium apellatsioonkaebuse, tühistab maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Arvestades seda, et ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata, jäävad poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Lähtudes Riigikohtu
3. aprilli
4. a otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Ele Liiv 9