← Eesti

1-22-3103/5

1-22-3103 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

  1. juuni
  2. a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-22-3103

(22730000076)Kohtunik Pavel Gontšarov Vaidlustatud kohtulahend Riigiprokuratuuri
  1. aprilli
  2. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X (isikukood XXXXXXXXXXX) esindaja Eve Selberg (XXX), määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta X esindaja Eve Selbergi määruskaebus Riigiprokuratuuri
  3. aprilli
  4. a määrusele rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. 03.03.
  6. a registreeriti Põhja Ringkonnaprokuratuuris X kuriteokaebuse selle kohta, et C pettis teda ning seda järgmistel asjaoludel. X oli C ettepanekul
  7. aastal vahendajaks kakaoubade ostumüügi tehingus firmade Z ja W vahel. Ostu-müügi tehingu kohaselt pidi firma Z müüma kaebajaga seotud firmale kakaoube ning kaebaja omakorda pidi need edasi müüma firmale W. C tegi kaebajale ka ettepaneku kasutada faktooringut, kuna firmal Z oli kiiresti raha vaja. Samuti selgitas C kaebajale, et tal on juba eelnev kokkulepe faktooringu kasutamiseks firmaga Q. Kaebaja väitel ta tehingu tegemise hetkel ei süvenenud tehingu üksikasjadesse, kuid hiljem selgus, et firma W ei suuda temaga seotud firmale rahasid ära maksta. Kui probleemide ilmnemisel arvas kaebaja, et tegemist võis olla ebaõnnestunud äritehinguga, siis kuriteokaebuse esitamise ajaks oli ta veendunud, et C võis toime panna kelmuse. Kuriteokaebusest nähtuvalt olid C-l mingil ajahetkel firma Q ees suured võlgnevused (hinnanguliselt 1,5 miljonit) ning suure tõenaäosusega tehti firma Q juhtide ja C vahel kokkulepe võla vähendamiseks, kasutades selleks fiktiivseid ostu-müügi tehinguid koos Q faktooringulepingutega. Tegelikult toimus ostmüük fiktiivselt ning seda põhjusel, et mõlemad firmad olid C kontrolli all ja vahendajat kasutati ilmselt teatava usutavuse loomiseks. Faktooringu firma aga müüjale raha üle ei kandnud või tegi seda ainult väikeses osas, samas kui vahendaja pidi firmale Q tasuma lepingulise summa, mille arvelt vähendati aga C võlgasid. Veel nähtub kuriteokaebusest, et C 1 1-22-3103 püüdis kaebajale sarnast skeemi peale suruda ka teiste firmadega, kuid sellega kaebaja kaasa ei läinud.
  8. 23.03.
  9. a teatisega jättis Põhja ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel.
  10. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustas 31.03.
  11. a X, kes sisuliselt kordas juba kuriteokaebuses esitatut.
  12. 18.04.
  13. a määrusega jättis riigiprokurör esitatud kaebuse rahuldamata, leides, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsus on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu tühistamisele. Riigiprokurör selgitas, et kaebuse esitaja väited kattuvad paljuski kuriteokaebuses tooduga, mida on aga kriminaalmenetluse alustamata jätmise menetlusotsuse tegemisel juba arvesse võetud ja sellega ka vastavad seisukohad esitatud. Seoses väidetava kelmuse toimepanekuga pole antud juhul võimalik tuvastada pettuslikku tegu, mille alusel tegi kannatanu varakäsutuse ja sai varalist kahju. Kuriteokaebusest ei nähtunud isegi seda, keda kaebaja kannatanuks pidas. Alles Riigiprokuratuuri esitatud kaebuse lisamaterjalide põhjal on võimalik aru saada, et milliste äriühingute vahel ja milline võlaõiguslik leping oli sõlmitud. Üheks lepingupooleks oli OÜ V, keda lepingute sõlmimisel esindas ilmselt X. 30.08.2018 sõlmitud lepingu alusel pidi Z OÜ müüma OÜ-le V erinevaid kakaoubasid kokku summas ca 139 922 eurot ning samal päeval koostatud teise lepingu alusel pidi OÜ V samas väärtuses kakaoube edasi müüma W AS-le. Samuti võib eeldada, et ilmselt oli kolme äriühinguga seoses, s.o AS Q, Z OÜ ja OÜ V sõlmitud ka faktooringuleping, millest annab aimu Riigiprokuratuuri kaebusele lisatud allkirjastamata ja 10.09.2018 kuupäeva kandev faktooringuleping, kus nimetatud äriühingud kui lepingupooled on ära märgitud. Iseenesest võib tunduda kummaline, et ühel ja samal päeval, s.o 30.08.2018 sõlmitud kahe lepingu alusel müüb üks äriühing teisele kakaoube hinnaga 139 922 eurot ning see teine äriühing müüb kolmandale äriühingule täpselt sama hinnaga neid edasi. Kuid ka ainuüksi see fakt ei saa olla aluseks väitele, et C soovis kedagi petta. Mõlema lepingu üheks lepingupooleks oli OÜ V ning ilmselgelt pidi äriühingu esindaja olema sellisel juhul teadlik ka mõlema lepingu sisust, kuid sellele vaatamata allkirjastas lepingud. Kelmuse puhul vaja tõsikindlalt tuvastada, et näiteks lepingu sõlmimise hetkel üks osalistest pettis teist ja lõi tollele tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse. Seega on üks lepingu osaline teisele oma tahte või võimaluste kohta valeandmeid esitanud ehk neid asjaolusid moonutanud sel juhul, kui juba lepingu allkirjastamise ajal polnud isikul tegelikult valmidust või võimalusi kokkulepet täita. Abiprokuröri arvates ei viita materjalid mitte millelegi sellisele, kusjuures kuriteokaebuses ja Riigiprokuratuuri esitatud kaebuses ei tooda välja ühtegi sellist tõsiseltvõetavat asjaolu, millele tuginedes saaks öelda, et kellelgi C-l oli kaebaja suhtes tahtlus toime panna pettus ning seda juba kakaoubade ostu-müügi lepingute sõlmimise hetkel. Pealegi kontrollis abiprokurör Riigiprokuratuuri esitatud kaebuse lahendamise käigus äriregistri andmeid ning veendus, et Z OÜ (registrinumbriga XXXXXXX) üheks juhatuse liikmeks on S, mitte C. Z OÜ on tegutsev äriühing, heade majandustulemuste ja märkimisväärse arvu töötajatega. Äriühingu põhiliseks tegevusalaks on kakao, šokolaadi ja suhkrukondiitritoodete tootmine. Teine OÜ-ga V seotud lepingupool oli Aktsiaselts W (registrinumbriga YYYYYYYY). Nimetatud aktsiaselts on äriregistri andmetel pankrotis, mis kuulutati välja Harju Maakohtu XX.XX.XXXX kohtumäärusega nr X-XX-XXXXX. Enne pankroti väljakuulutamist oli C seotud aktsiaseltsi nõukogu tööga, kuid ta ei olnud aktsiaseltsi juhatuse liige. Kaebuse lahendamise käigus tutvus abiprokurör kohtute infosüsteemi vahendusel vajalikul määral ka tsiviilasja nr X-XX-XXXXX materjalidega. Kohtule 17.02.2022 pankrotihalduri poolt esitatud jaotusettepanekust nähtub, et Aktsiaseltsi W pankrotimenetluses 2 1-22-3103 tunnustati ka V OÜ nõuet summas 145 479, 74 eurot, mis on suurusjärgus võrreldav eelnimetatud lepingutes nimetatud summaga. Jaotusettepanekust nähtub ka see, et aktsiaseltsi maksejõuetuse põhjuseks oli ebaõnnestunud ja läbimõtlemata äriplaan ning pankrotihaldur ei tuvastanud majandustegevuses kuriteo tunnustega tegude toimepanemist. Küll aga saab jaotusettepanekus fikseeritu kohaselt järeldada, et OÜ V võimalused selleks, et tema tunnustatud nõue rahuldatakse, on võlgniku vara suurust arvestades väikesed. X poolt esitatud kaebusest ja ka eelnevast kuriteokaebusest ei nähtu, et OÜ-l V oli peale 30.08.2018 lepingu sõlmitud teisi võlaõiguslikke lepinguid Aktsiaseltsiga W. Samuti ei olnud C ei OÜ Z ega ka Aktsiaseltsi W juhatuse liikmeks, mistõttu jääb arusaamatuks, et kuidas ta X või OÜ-d V pettis. Ka seda X oma kaebuses täpsemalt ei selgita. Abiprokurör nõustub Põhja Ringkonnaprokuratuuri kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise põhjendustega, et käesoleval juhul on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega, mis kuulub lahendamisele tsiviilkohtumenetluse korras, kuna asjaoludest nähtuvalt ei ole täidetud KarS §s 209 sätestatud süüteokoosseis. Lisaks eeltoodule ei tuvastanud abiprokurör kuriteokaebuse ning Riigiprokuratuuri esitatud kaebuse pinnalt ühegi teise karistusseadustiku eriosas kirjeldatud kuritegude koosseisuliste tunnuste esinemist, mistõttu on kriminaalmenetlus jäetud põhjendatult alustamata. Oluline on siinjuures veelkord rõhutada, et tulenevalt ultima ratio põhimõttest, on karistusõiguslik sekkumine põhjendatud ja lubatav õigushüve kaitsel vaid siis, kui muud õiguskaitsevahendid on ebapiisavad. Eeltoodu tähendab, et karistusõigus peab isikutevahelisse suhetesse sekkuma alles olukorras, kus ei ole küllalt efektiivselt võimalik kaitsta end rünnete eest muude õiguslike vahenditega. Antud juhul on lahkarvamused võlaõiguslikes suhetes käsitletavad tsiviilõiguslike küsimustena, mis on lahendatavad tsiviilkohtumenetluses. Nagu nähtub ka tsiviilasja nr X-XX-XXXXX menetluskäigust ning pankrotimenetlusest, on OÜ V seda võimalust kasutanud, kuid äriühingu esindajad ei ole ilmselgelt rahul menetluse tulemusega. Kuid see ei ole ega ka saa olla aluseks kriminaalmenetluse alustamiseks. Samuti märkis prokurör ka, et kriminaalmenetlust ei ole võimalik alustada põhjusel, kus alles kriminaalmenetluslike vahenditega hakatakse kriminaalmenetluse alust otsima. Samas tuleb kriminaalmenetluse alustamist vältida olukorras, kus puudub üldse kuriteokahtlus või on see pelgalt teoreetiline (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.09.2010 lahend nr 3-1-1-60-10).
  14. Riigiprokuratuuri määrusele esitas 18.05.
  15. a kaebuse X esindaja Eve Selberg, kes palub Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja kohustada prokuratuuri kriminaalmenetlust alustama. Puutuvalt W pankrotimenetlusega soovib kaebaja esmalt märkida, et on tõepoolest esitanud enda poolt esindatava ettevõtte poolt nõuded ka pankrotimenetlusse. Kaebaja leiab samas, et kõikide seaduses ettenähtud võimaluste kasutamine tekkinud kahju hüvitamiseks ei saa olla kaebajale etteheidetav ega ka aluseks kriminaalmenetluse alustamata jätmiseks. Tõsi, kahtlemata saanuks kaebaja esitada kuriteoteate ka varem, kuid ka see ei saa olla põhjuseks, miks tuleb kuriteoteates toodud asjaolud jätta kontrollimata. Kaebaja märgib seejuures, et arusaam, mille kohaselt oli tegemist ettekavatsetud tegevusega, on kinnistund eeskätt W pankrotimenetluses. Nii on W pankrotimenetluse käigus ja tulemusel saavutatud faktiliselt (jättes kõrvale küsimuse milliselt on see toimunud) olukord, milles W tegevuse on (faktiliselt) üle võtnud Z. Faktiliselt jätkab Z W tegevust ja pankrotimenetluse tulemusel n-ö vabana kõikidest kohustustest. Kaebaja märgib, et toimepandud teo faktiliselt asjaolud (jättes kõrvale juriidilised n-ö konksud) seisnesid järgnevas. C, omades kontrolli nii W ja Z üle ning olles seejuures teadlik W varalisest seisundist, lõi kaebajale ettekujutuse, et kaupade ostjaks on W. Faktiliselt jäi aga kauba omanikuks seevastu kaupade müüja ehk Z. 3 1-22-3103 Kaebaja soovib märkida, et olukorras, milles menetleja on ka sisuliselt tutvunud tsiviilasja nr X-XX-XXXXX materjalidega, saab nende põhjal teha ainuvõimaliku järelduse, mille kohaselt oli W maksejõuetu juba enne kaebaja poolt kuriteokaebuses nimetatud tehinguid. Lõpetuseks märgib kaebaja, et just antud asjaolusid kogumis hinnates tuleks kriminaalmenetlust alustada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  16. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 18.04.
  17. a määruse muutmiseks.
  18. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Menetluse alustamata jätmise vaidlustamise puhul peab ringkonnakohus üksnes kontrollima, kas esineb piisav alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Vaid isiku subjektiivne arvamus selle kohta, et tema suhtes on toime pandud kuritegu, ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks või kellelegi kahtlustuse esitamiseks.
  19. Kaebaja leiab, et kõikide seaduses ettenähtud võimaluste kasutamine tekkinud kahju hüvitamiseks ei saa olla kaebajale etteheidetav ega ka aluseks kriminaalmenetluse alustamata jätmiseks. Sellist seisukohta ei ole prokurör ringkonnakohtu hinnangul avaldanud, vaid on üksnes märgitud, et asjaoludest nähtuvalt on tegemist pigem tsiviilõigusliku vaidlusega ning kaebaja on oma õiguste kaitseks kasutanud ka tsiviilõiguslikke vahendeid. Tegemist ei ole siiski põhjusega, miks kriminaalmenetlus käesoleval juhul alustamata on jäetud. Ringkonnakohus leiab, et kohtule esitatud kaebuses väljatoodu ei lükka ümber prokuröri seisukohta sellest, et tegemist on eelkõige tsiviilõigusliku vaidlusega ning käesoleval juhul puudub alus kriminaalmenetluse alustamiseks, kuivõrd esitatud faktilistest asjaoludest ei nähtu ühelegi kuriteole vastavaid tunnuseid. Seega ei saa nõustuda kaebuses esitatuga, justkui oleks kriminaalmenetlus jäetud alustamata põhjusel, et X on kasutanud kõiki temale seaduses ettenähtud võimalusi. Ka ei ole isikule ette heidetud kaebuse hilist esitamist, mida märgitakse kaebuses.
  20. Riigiprokuratuuri määruses märgitakse, et kuriteokaebuses ja Riigiprokuratuuri esitatud kaebuses ei tooda välja ühtegi sellist tõsiseltvõetavat asjaolu, millele tuginedes saaks öelda, et C-l oli kaebaja suhtes tahtlus toime panna pettus ning seda juba kakaoubade ostu-müügi lepingute sõlmimise hetkel. Sellistele asjaoludele ei viidata endiselt ka ringkonnakohtule esitatud kaebuses. Selgusetuks jääb ka, milles täpsemalt seisnes pettuslik tegu. Kaebuses väidetu, et C, omades kontrolli nii W ja Z üle ning olles seejuures teadlik W varalisest seisundist, lõi kaebajale ettekujutuse, et kaupade ostjaks on W, jääb paljasõnaliseks. Mille pinnalt kaebaja sellisele seisukohale jõuab, pole arusaadav, st puuduvad andmed, mis kinnitaks kaebaja väidet, et C omas ettevõtete üle kontrolli. Seejuures on asjakohane Riigiprokuratuuri määruses väljatoodu sellest, et C pole äriregistri kohaselt seotud OÜ-ga Z, st kaebuse väide, et C omas kontrolli OÜ Z üle, jääb paljasõnaliseks. Samuti oli C enne AS W pankroti väljakuulutamist ettevõtte nõukogus, mis aga teadupärast ei juhi äriühingu igapäevast tööd, mistõttu ei saa nõustuda kaebajaga selles, et C oleks omanud äriühingu üle kontrolli. Samuti jääb paljasõnaliseks väide, et C oli teadlik AS W varalisest seisust. Mis seda väidet kaebaja hinnangul kinnitab, ei ole kaebuses välja toodud. Nagu ka seda, et C eesmärk oligi X eksitada. 4 1-22-3103 Kaebuses esitatu, et järelduse, et AS W oli maksejõuetu juba enne kaebaja poolt kuriteokaebuses nimetatud tehinguid, saab teha tsiviilasja nr X-XX-XXXXX materjalide pinnalt, on liialt üldsõnaline ja kaebuses ei ole toodud välja konkreetseid asjaolusid, mis seda järeldust kinnitaksid. Ringkonnakohus rõhutab ka prokuröri poolt väljatoodut, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel peab algne kuriteosündmust käsitletav teave olema niivõrd täpne, et selles on võimalik sedastada kõik menetluse alustamiseks vajalikud kuriteotunnused. Kriminaalmenetlust ei saa alustada eesmärgiga alles selle teostamise kaudu asuda neid tunnuseid süüdlase tegevusest otsima. Vaid asjaolu, et kaebuse esitaja ei nõustu Riigiprokuratuuri seisukohtadega, ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul pole ei kuriteokaebuses ega kohtule esitatud kaebuses toodud välja konkreetseid faktilisi asjaolusid, mille pinnalt saaks sedastada kuriteotunnuste esinemise, mistõttu on menetluse alustamata jätmine olnud seaduslik ja põhjendatud ning Riigiprokuratuuri määrus õiguspärane.
  21. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 208 lg 5 p-st 1, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 18.04.
  22. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.