Obsah (7)

§ 657§ 174§ 171§ 177§ 136§ 133§ 137

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-20-110455 Otsuse tegemise aeg ja koht 21. jaanuar 2022, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangu

) § 367 kohaselt. Põhivõlalt 530 eurot kujuneb viivisemäära 8% aastas ja perioodi 01.12.2019 – 08.03.2021 alusel sissenõutavaks muutunud viivis on 53,78 eurot. Põhivõlalt 2801,92 eurot kujuneb viivisemäära 8% aastas ja perioodi 14.06.2020 – 08.03.2021 alusel sissenõutavaks muutunud viivis on 164,25 eurot. Kokku on otsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 218,03 eurot. Samuti pidas kohus põhjendatuks viivisenõuet alates 09.03.2021 kuni nõude täitmiseni seadusjärgses viivisemääras.

1. Eelnevast tulenevalt rahuldas kohus hagi osaliselt.
2. Kuna hagi jääb rahuldamata väikeses osas (ca 2% ulatuses), siis on kohtu hinnangul põhjendatud jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 4012,61 eurot (riigilõiv 325 eurot ja õigusabikulud 3687,61 eurot) koos seadusjärgse viivisega alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Apellatsioonkaebus
3. Maakohtu otsusele esitas 07.04.2021 apellatsioonkaebuse kostja, kes palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati ja menetluskulud jäeti kostja kanda. Kostja palub saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule ja jätta apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.
4. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole vaidlust selles, et hageja ei ole kunagi nõudnud kostjalt laenu tagastamist. Õigusabikulude osas ei väida hageja, et pooled oleksid sõlminud suulise või kirjaliku laenulepingu. Hagiavalduse kohaselt oli pooltel ühine arusaam, et tegu on laenuga, kuna maksekorraldustes oli selgitusena märgitud „laen“. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 29 ja asus ekslikule seisukohale, et kostjale nahkade parkimiseks antud laen tuli tagastada
5. a sügisel ja hageja nõue muutus sissenõutavaks 01.12.
6. Maakohus väljus hagi piiridest, sest hagiavalduse kohaselt tuli laen tagastada 27.10.2019 ja kostja kinnitusel tuli raha tagastada pärast nahkade realiseerimist. Laenu tagastamise tähtaeg kuulub hagi aluse koosseisu. Hagi aluseks oleva asjaolu tuvastamisega seob hageja oma nõude. Kohus ei saa rajada otsust asjaolule, mida pool ei ole esitanud. Hagi alust ei saa muuta suuliselt kohtuistungil.
7. Maakohus eksis kui leidis, et kostja on sidunud laenu tagastamise enda poolt võimatuks muudetud tingimusega. Hageja pole sellist väidet esitanud ja puuduvad igasugused andmed, et kostja oleks midagi niisugust teinud. Tsiviilasjas nr 2-19-6917 nahkade asemel kahjuhüvitise nõudmine ei ole käsitletav laenu tagastamise tingimuse võimatuks muutmisena. Pooled olid kaashagejad, neid esindas üks lepinguline esindaja. Kaashagemise mõte oligi tegutseda ühises kohtuasjas kooskõlastatult. 8
8. Maakohus justkui nõustus kostjaga, et kogu lambanahkade parkimise raha tuli tagastada hagejale pärast seda kui kostja on oma lambanahad realiseerinud ja iseenesest järeldas maakohus õigesti, et lambanahku ostetakse vastu talve ehk sügisel. Ekslik on aga maakohtu järeldus, et hageja oli kohustatud müüma kõik nahad sügisperioodil ja kui ei müünud, siis käitus pahatahtlikult. Asja ei ole vaidlust, et kostja lambanahad on seni OÜ Lammas ja Roos valduses. Algatades 07.05.2019 kaashagejatena kohtuasja OÜ Lammas ja Roos vastu leppisid pooled sisuliselt kokku laenu tagastamise tähtaja pikendamises.
9. Maakohus tuli ebaõigele järeldusele, et poolte omavahelises suhtes olid õigusabikulud jagatud võrdselt ja kostjale õigusabikulude maksmiseks ülekantud summad on laenuleping. Hageja pole esitanud kummagi järelduse tegemiseks ühtegi tõendit. Maakohus tuli ebaõigele järeldusele, et õigusabikulude finantseerimise osas on poolte vahel tähtajatu laenuleping, mille hageja ütles üles kiirmenetluse avalduse esitamisega ja seega on laen sissenõutav alates 14.06.
10. Kostja on esitanud menetluses sisuliselt väite, et pooled sõlmisid tingimusliku kokkuleppe ja käesoleval ajal on tegemist TsÜS § 106 mõttes hõljumisajaga ehk ajavahemikuga, mil pole teada, kas ja mis ulatuses tuleb kostjal kanda asjas õigusabikulusid. Vastus apellatsioonkaebusele
11. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus selle jätta rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (

§ 657lg 1 p 1).

Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

1. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et seoses lambanahkade parkimisega hageja poolt kostjale 2019.a märtsis ülekantud 675 euro näol oli tegemist laenuga. Seda on kinnitanud kostja seaduslik esindaja HR maakohtus vande all antud seletuses. Lisaks on kostja tunnistanud laenusuhet ka apellatsioonkaebuses. Vaidlust pole, et nimetatud summast on kostja tagastanud 145 eurot ja tagastamata on 530 eurot. Maakohus leidis, et hageja nõue laenu tagastamiseks muutus sissenõutavaks 01.12.
2. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega. Hageja seadusliku esindaja ES maakohtus vande all antud seletuse kohaselt lubas kostja laenu tagasi maksta jaanipäevaks, kuid pooled lükkasid selle edasi 2019.a oktoobri lõppu – novembri algusesse. Kostja seadusliku esindaja HR poolt maakohtus vande all antud seletuse kohaselt pidi kostja laenu tagasi maksma siis, kui lambanahad on müüdud. Müük olid planeeritud kevadesse ja sügisesse. Eeltoodust järeldub kolleegiumi arvates, et kokkuleppe järgi pidi kostja laenu tagastama 2019.a sügisel, kuna sügiseks oli planeeritud lambanahkade müük. Tõendatuks ei saa aga lugeda kostja väidet, et kostja pidi laenu tagastama üksnes juhul, kui lambanahad müüakse. Hageja on sellise tingimuse 9 olemasolu eitanud. Kostja selline tõlgendus kokkuleppest tähendaks muuhulgas seda, et laenu tagastamine seati sõltuvusse üksnes kostjast. Selline tõlgendus ei vasta ka VÕS § 29 lg 4 tingimustele, mis sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Seega leidis maakohus põhjendatult, et kuna sügisena käsitletakse perioodi september-november, siis pidi kostja tagastama laenu novembri lõpuks, mistõttu muutus hageja nõue sissenõutavaks 01.12.
3. Asjaolu, et maakohus ei nõustunud hagejaga laenu tagastamise sissenõutavaks muutumise aja osas, ei tähenda, et maakohus oleks väljunud hagi piiridest. Ülaltoodust tulenevalt ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust asjaolu, et OÜ Lammas ja Roos jättis lambanahad kostjale osaliselt üle andmata. Samuti on alusetu kostja apellatsioonkaebuse väide, et algatades kaashagejatena tsiviilasja OÜ Lammas ja Roos vastu, leppisid pooled kokku laenu tagastamise tähtaja pikendamises. Kohtuasja algatamisest ei saa teha järeldust, et laenu tagastamise tähtaega pikendati. Seega rahuldas maakohus põhjendatult 530 euro väljamõistmise nõude.
4. Vaidlus puudub selles, et hageja tegi perioodil 03.05.2019-02.01.2020 kostjale ülekandeid summas 2801,92 eurot tsiviilasjas 2-19-6917 riigilõivu ja õigusabikulude eest tasumiseks. Hageja on seisukohal, et tegemist on laenuga. Kostja leiab, et tegemist ei ole laenuga. Hageja pidi võtma menetluskulude finantseerimise enda kanda ning kostja pidi hagejale menetluskulud tagastama ulatuses, milles need OÜ-lt Lammas ja Roos kostja kasuks hüvitatakse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et tegemist on laenulepinguga. Enamikes hageja poolt tehtud makseülekannetes on ülekande selgituseks märgitud „laen“. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks enne käesolevat kohtumenetlust teatanud hagejale, et selgituses märgitu on ebaõige. Kostja seaduslik esindaja HR on maakohtus vande all antud seletuses möönnud, et algselt oli kokkulepe, et menetluskulud jagatakse 50:50, mis kolleegiumi hinnangul viitab samuti laenusuhtele. Kostja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli kokkulepe, et kostja peab raha tagastama siis ja üksnes selles ulatuses, milles OÜ Lammas ja Roos on kostjale menetluskulud hüvitanud. Täiendavalt muudab kostja sellekohase väite ebaveenvaks ka asjaolu, et kostja enda nõue OÜ Lammas ja Roos vastu oli oluliselt suurem kui hageja nõue.
5. Riigikohus on selgitanud, et suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ning seega peab laenusaaja sellise laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu tagastamise tähtaeg (vt Riigikohtu 17.05.2017 otsus 3-2-1-45-17, p 12). Maakohus leidis põhjendatult, et kuna menetluskulude kohta sõlmitud laenulepingu puhul ei ole tõendatud, millal pidi kostja laenu tagastama, siis tuleb laenuleping lugeda tähtajatuks. Asjaolu, et maakohus leidis, et tegemist on tähtajatu laenulepinguga, ei tähenda, et maakohus oleks väljunud hagi piiridest. VÕS § 398 lg 1 sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et maksekäsu kiirmenetluse avaldust, mis toimetati kostjale kätte 13.04.2020, saab lugeda ka laenulepingu ülesütlemise tahteavalduseks. Eeltoodust tulenevalt tuleb 10 laenuleping lugeda ülesöelduks alates 13.06.
6. Kuna hageja nõue on muutunud sissenõutavaks, siis on maakohus põhjendatult rahuldanud 2801,92 euro väljamõistmise nõude.
7. Kuna kostja on põhivõla tasumisega viivituses, siis mõistis maakohus kostjalt põhjendatult välja seaduses sätestatud viivise põhivõlalt 530 eurot alates 01.12.2019-08.03.2021 summas 53,78 eurot, viivise põhivõlalt 2801,92 eurot alates 14.06.2020-08.03.2021 summas 164,25 eurot ning viivise seadusjärgses määras kogu põhivõlalt alates 09.03.2021 kuni põhivõla tasumiseni.
8. Ülaltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
9. Arvestades, et hagi jäi rahuldamata väikeses osas, siis võis maakohus jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kostja ei ole maakohtu menetluskulude sellist jaotust ka konkreetselt vaidlustanud. Samuti ei ole kostja apellatsioonkaebuses konkreetselt vaidlustanud temalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskulude rahalise suuruse põhjendatust, st ta ei ole tuginenud sellele, et maakohus on temalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel rikkunud

§ 174lg 1 sätestatut.

Seega puudub alus muuta maakohtu otsust ka menetluskulude kindlaksmääramise osas. 42. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda (

§ 171lg 1).

Hageja palus kostjalt välja mõista menetluskulud summas 800 eurot ((5 töötunni eest, tunnihinnaga 160 eurot (käibemaksuta)). Lisaks palus hageja menetluskuludelt välja mõista viivise. 43. Võttes arvesse menetlusdokumentide ja menetlustoimingute sisu ja mahtu, peab ringkonnakohus hageja esindaja ajakulu 5 töötunni ulatuses põhjendatuks. Samuti on põhjendatud hageja esindaja tunnitasu suurus 160 eurot (käibemaksuta). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 800 eurot ja viivis menetluskuludelt

§ 177lg 4 alusel.

44.

§ 136

lg 4 tulenevalt võib kohus tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga.

§ 133

kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi.

§-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale.

§ 137

lg 1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Ringkonnakohus on 15.04.2021 puuduste kõrvaldamise määruses ning 23.04.2021 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruses märkinud ebaõigesti apellatsioonkaebuse hinnaks 3816,50 eurot. Kostja vaidlustas maakohtu otsust osas, milles hagi rahuldati. Seega tuleb 11 apellatsioonkaebuse hinna hulka arvestada põhinõue 3331,92 eurot, hagi esitamise seisuga arvestatud viivise rahuldatud osa 19,70 eurot (viivis summalt 530 eurot perioodi 01.12.2019-18.05.2020 eest), lisaks kogu põhinõudelt arvestatud viivis ühe aasta eest, s.o 266,55 eurot. Seega on apellatsioonkaebuse hind 3618,17 eurot. Kostja on tasunud riigilõivu 325 eurot, mis oligi sellelt hinnalt tasutav lõiv. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov 12