Obsah (17)

§ 172§ 218§ 667§ 5§ 436§ 476§ 477§ 439§ 463§ 442§ 392§ 226§ 217§ 221§ 656§ 173§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 6.06.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-20-16479 Kohtuasi Green Forest OÜ av

§ 172lg 1 alusel avaldaja kanda.

Määruskaebus

1. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning saata asi maakohtule asja menetlemiseks algusest peale, sh kõigi puudutatud isikute kaasamiseks ning selgitamiskohustuse täitmiseks. Alternatiivselt palus avaldaja tühistada maakohtu määruse juurdepääsutee hooldamise kohustuse avaldaja kanda jätmise osas (resolutsiooni p 3). 5.
2. Maakohus jättis täitmata selgitamiskohustuse ning maakohtu määrus on tervikuna, kuid eriti resolutsiooni p-de 1–3 osas vastuoluline ja põhjendamata. Seetõttu tuleb maakohtu määrus täies ulatuses tühistada ja alustada menetlusega otsast peale. 5.
3. Maakohtu määrusest ei nähtu, milline osa avaldaja nõudest rahuldati ja milline mitte. Jääb arusaamatuks, miks on maakohtu määratud juurdepääsutee avaldaja taotletust 70 m lühem. Kohtulahend peab kinnistusraamatu kannete tegemiseks olema täpne. 5.
4. Maakohus lahendas määruse resolutsiooni p-ga 3 nõude, mida ükski menetlusosaline ei esitanud, s.o juurdepääsutee hooldamise nõude. Seadus seda ei võimalda. Avaldaja ei ole kunagi avaldanud, et ta oleks nõus hooldama kogu juurdepääsuteed. Lisaks ei nähtu maakohtu määrusest juurdepääsutee hooldamise kohustuse sisu. Seejuures maakohus ka ei selgitanud, milles juurdepääsutee hooldamine seisneb ja kuidas toimub sellega seotud kulude kandmine. Maakohtu määruse resolutsiooni p 3 ja motiveeriva osa p 23 on omavahel vastuolulised. 5.
5. Maakohtu määruse resolutsiooni p-ga 3 jäid sisuliselt avaldaja kanda ka juurdepääsutee hooldamise kulud. See ei ole korrektne ega õiglane. Avaldaja peab kandma 286,50 m pikkuse ja 3–4 m laiuse tee hooldamise kulud, kuid olukorras, kus seda kasutavad veel mitme teise kinnistu omanikud ja valdajad ning nendega seotud äriühingud, võib see kulu olla väga suur. Teed kasutatakse iga päev suure intensiivsusega ja raskeveokitega. 5.
6. Kui maakohtule oli teada, et on veel isikuid, kes on asjast puudutatud, pidanuks maakohus nad välja selgitama ja menetlusse kaasama. Maakohus ei kuulanud ära ka puudutatud isikut I ning ei ole vaatamata protokollis kajastatud lubadusele teiste puudutatud isikute arvamusi lubatud kujul lahendis kajastanud. 5.
7. Maakohtus toimunud ärakuulamisel esindas avaldajat õigusteadmisteta AA, kes ei ole avaldaja seaduslik esindaja, sh ei ole ta olnud avaldaja töötaja ega teenistuja.

§ 218

lg-d 4 2-20-16479 1 ja 2 välistavad AA osalemise lepingulise esindajana tsiviilkohtumenetluses. Nõuetele mittevastava lepingulise esindaja osalemine kohtumenetluses on oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mis toob kaasa maakohtu määruse tühistamise. Maakohus oleks pidanud enne ärakuulamist või ärakuulamise ajal juhtima avaldaja tähelepanu asjaolule, et AA-le väljastatud volikiri on antud JT, mitte avaldaja esindamiseks. Menetlusosaliste seisukohad

1. Puudutatud isikud I–V ei esitanud määruskaebusele seisukohta.
2. Saku Vallavalitsuse seisukoha järgi nõustub ta avaldajaga, et maakohtu määrus on juurdepääsutee pikkuse osas mõnevõrra ebaselge. Samas on siiski Maa-ameti kaardi põhjal võimalik aru saada, et avaldaja kinnistule on maakohtu määratud viisil juurdepääs tagatud ning ülejäänud ulatuses ei ole avaldaja kinnistule juurdepääsu määramiseks vaja Pajupilli tee kinnistut täiendavalt koormata. Ülejäänud avaldaja tõstatatud küsimuste osas ei ole Saku Vallavalitsusel teavet, mis aitaks määruskaebuse lahendamisele kaasa. Menetluse edasine käik
3. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja kohtuasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb menetlusnormide olulise rikkumise tõttu tühistada ning saata asi

§ 667

lg 2, § 659 ja § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada. Maakohus ei ole kaasanud menetlusse kõiki asjast puudutatud isikuid, selgitanud välja kaalutlusotsuse tegemiseks vajalikke asjaolusid ega kogunud selleks tõendeid (

§ 5lg 3 ja § 477 lg 5).

Samuti on maakohus jätnud määruse olulisel määral põhjendamata. Ringkonnakohus ei saa maakohtu rikkumisi ise kõrvaldada, kuna see eeldaks kogu menetluse kordamist. (I)

1. Avaldajale jääb kaebuse kohaselt arusaamatuks, miks on kohtu määratud juurdepääsutee avaldaja taotletust 70 m lühem. Avaldaja palus määrata avaldaja kinnistule juurdepääs avalikult kasutatavale Jälgimäe teele mööda Pajupilli tee kinnistul kulgevat erateed pikkusega 180 m ja laiusega 4 m ning Paju kinnistul kulgevat erateed pikkusega 175 m ja laiusega 4 m. Maakohus seevastu määras vaidlustatud määruse resolutsiooni punktis 2 avaldaja kinnistu igakordsele omanikule ja temalt nõusoleku saanud isikutele igal ajal jalgsi ja sõiduvahenditega tähtajatu ja tasuta juurdepääsu avalikult kasutatavale Jälgimäe teele mööda Pajupilli tee kinnistul asuvat teed pikkusega ligi 110 m ja laiusega 3 m (määruse lisaks nr 1 oleval plaanil tähistatud punase joonega) ning mööda Paju kinnistul asuvat teed pikkusega ligi 176,50 m ja laiusega 3 m (määruse lisaks nr 2 oleval plaanil tähistatud punase joonega).
2. Vaidlustatud maakohtu määruse lisaks nr 1 oleva plaani (tl 109) ja asjas 25.10.2021 toimunud paikvaatluse protokollile lisatud fotode 1 (tl 76 pöördel) ja 6 (tl 79) põhjal saab järeldada, et maakohus määras avalikult kasutatavale Jälgimäe teele juurdepääsu üle Pajupilli tee kinnistu avaldajale kuuluva Pajupilli tee 4 kinnistu eesmise, s.o Paju kinnistu poolse värava asukohast. Nimetatud viisil määratud juurdepääsutee asukoht ja pikkus nähtub ka vaidlustatud 5 2-20-16479 määrusele lisatud plaanilt (tl 109). Asjaolu, et kohtu määratud juurdepääsutee on avaldaja taotletuga võrreldes 70 meetri võrra jagu lühem, on ilmselt tinginud ka avalduse osalise rahuldamise. Seevastu põhjendusi, millest nähtuks, millises osas on maakohus avalduse jätnud rahuldamata, samuti põhjendusi selles osas, miks ei pidanud maakohus põhjendatuks võimaldada avaldajale juurdepääsu vastavalt avaldaja taotletule, s.o avaldaja kinnistu tagumise Mõisavahe tee 6 poolse väravani (vt 9.11.2020 avalduse lisaks 4 olev teeservituudi joonis, paikvaatluse protokollile lisatud foto nr 6, tl 79), vaidlustatud määrusest ei nähtu. Viidatud osas ei ole maakohtu määrus seaduse nõuetele vastavalt põhjendatud. Ka on vaidlustatud maakohtu määrus avalduse lahendamise tulemuse osas ebaselge ja vastuoluline, kuna määruse resolutsiooni p-st 1 nähtuvalt on kohus avalduse rahuldanud osaliselt, samas kui määruse põhjendava osa p-s 14 on kohus märkinud, et avaldus tuleb rahuldada.

§ 436

lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

§ 436

lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas (RKTKo) nr 2-17-18305, p 16 ja selles viidatud lahendid). Eeltoodu kehtib ka kohtumääruse tegemise korral. (II)

1. Avaldaja heidab kaebuses maakohtule ette lahendi tegemist juurdepääsutee hooldamise küsimuses, millist nõuet avaldaja menetluses ei esitanud.
2. Kolleegium peab vastuseks määruskaebuse eeltoodud väitele vajalikuks selgitada järgmist. Iseenesest on avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsu saamise asi selline hagita asi, mille kohus lahendab

§ 476

lg 2 järgi üksnes avalduse alusel ning hoolimata sellest, et hagita menetluses ei ole kohus

§ 477

lg 5 järgi seotud menetlusosaliste taotlustega, ei või kohus

§ 439

järgi koosmõjus

§ 463

lg-ga 2 ületada määruses nõude piire ega teha määrust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Sellegipoolest ei saa antud juhul asuda seisukohale, et maakohus oleks juurdepääsutee hooldamise küsimust lahendades väljunud avalduse piiridest. Juurdepääsu määramisel avalikult kasutatavale teele peab kohus lahendama ka küsimuse, kellel lasub tee korrashoiu kohustus, sest sellest sõltub ka koormatava kinnisasja omaniku kasuks määratava juurdepääsu tasu suurus. Kui juurdepääsuteed hooldab koormatud kinnisasja omanik, peaks juurdepääsutasu sisaldama koormatud kinnisasja omanikule hüvitist ka juurdepääsutee korrashoiu kulude eest (vt RKTKm 2-16-3663, p 22).

1. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et AÕS § 156 lg 1 järgi on koormatud kinnisasja omanikul õigus saada maamaksu, juurdepääsutee korrashoiu kulude ning omandiõiguse riive eest hüvitist, mis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele. Eelnevast tulenevalt peab juurdepääsutasu ühe komponendina sisaldama ka hüvitist juurdepääsutee korrashoiu kulude eest, kui koormatava kinnisasja omanikul sellised kulud tekivad (vt ka RKTKm nr 2-19-5997, p 17 lg-d 4 ja 5 ja selles viidatud RKTKm nr 3-2-1-3117, p 14).
2. Ka on maakohus avaldajale menetluses korduvalt selgitanud juurdepääsutasu määramisel arvesse võetavaid asjaolusid. 17.12.2020 määruses, millega kohus jättis avalduse selles sisalduvate puuduste tõttu käiguta (tl 20–21), selgitas maakohus, et seadusest tuleneb juurdepääsu eest tasu maksmise kohustus, mistõttu tuleb avaldajal arvestada, et kohus võib määrata sellise tasu ning avaldajal tuleb avaldada seisukoht tasu suuruse osas. Ühtlasi selgitas maakohus RKTKm nr 3-2-1-31-17 punktidele 14–16 osundades, et juurdepääsu kasutamise eest makstava tasu arvutamise aluseks olevateks asjaoludeks on näiteks juurdepääsutee aluse maa eest tasumisele kuuluv maamaks, hüvitis teealuse maa omanikule kasutuseelise kaotamise eest, nõude esitaja saadav kasu (sh säästetud kulud) juurdepääsu määramisest ja tee korrashoiu 6 2-20-16479 kulud. Lisaks eeltoodule märkis maakohus, et avaldajal on võimalik esitada seisukoht juurdepääsutee korrashoiu ja sellega seotud kulude kandmise kohta, st kas need kulud peaksid kajastuma juurdepääsu tasus. Samuti on maakohus 25.10.2021 toimunud ärakuulamise protokollist nähtuvalt (tl 90 pöördel, ajamärk 00:13:12) selgitanud, et juurdepääsu tasu koosneb kolmest osast – maamaksu hüvitis ning hüvitis omandiriive ja tee hooldamise kulude eest.
3. Arvestades eeltoodud põhjendusi ja maakohtu menetluses avaldajale selgitatut pidi avaldajale seega olema menetluses mõistlikult arusaadav, et asja lahendamisel võtab kohus seisukoha ka juurdepääsutee hooldamise ja sellega seonduvate kulude küsimuses. Maakohus on seega põhjendatult teinud otsustuse ka juurepääsutee hooldamise kohustuse osas ja määruskaebuse vastupidised väited on alusetud. (III)
4. Küll aga on kolleegiumi hinnangul määruskaebuse väited põhjendatud osas, milles avaldaja leiab, et vaidlustatud määrus on juurdepääsutee hooldamise kohustuse avaldaja kanda jätmise osas vastuoluline ja ebaselge. Avaldaja palus 21.01.2021 avalduses määrata juurdepääsu kasutamise eest tasu juurdepääsu tee aluse maamaksu ulatuses, mida maakohus on vaidlustatud määrusest nähtuvalt Pajupilli tee kinnistu osas ka teinud. Maakohtu määratud juurdepääsutasu sisse ei ole arvestatud juurdepääsutee hooldamise kulusid, kuivõrd maakohus jättis juurdepääsutee hooldamise kohustuse avaldaja kanda.
5. Riigikohus on leidnud, et põhimõtteliselt on võimalik, et teed hooldab ja sellega seotud kulud kannab valitseva kinnisasja omanik. Samuti võib kohus määrata juurdepääsu sellise tingimusega, kui pooled seda taotlevad. Sellisel juhul tuleb neid kulusid kandma kohustatud isik ka juurdepääsu tingimustes kindlaks määrata ning seda ka määruse resolutsioonis kajastada (RKTKm 2-16-3663, p 22 kolmas lõige).
6. Vaidlustatud määruse põhjendustest (p 23) nähtuvalt rajaneb maakohtu otsustus juurdepääsutee hooldamise kohustuse avaldaja kanda jätmisel asjaolule, et avaldaja ja puudutatud isikud on selles osas olnud ühel meelel. Tsiviilasja materjalid sellisele järeldusele tulla ei võimalda ja selles osas vaidleb määrusele põhjendatult vastu ka avaldaja määruskaebuses. Erinevalt vaidlustatud määruses väidetust nähtub asja materjalidest, et pooltel on juurdepääsutee korrashoiu küsimuses puudunud üksmeel. 25.10.2021 toimunud ärakuulamisel on avaldaja esindaja AA märkinud, et teega on seotud kuus kinnistut ja tee korrashoiu osas on soov jagada kulud ja kinnistu omanikega kokku leppida, aga kokkulepet ei ole õnnestunud saavutada (vt protokoll tl 90 pöördel). Samuti on avaldaja ärakuulamisel avaldanud, et kulude osas võiks arvestada sellega, et tee kasutajaid on rohkem kui avaldaja. Puudutatud isiku II TK esindaja on ärakuulamisel väljendanud nõustumust sellega, et juurdepääsutee hooldamise kohustus jääb osaliselt avaldaja kanda. Seega ei rajane maakohtu järeldus juurdepääsutee hooldamise kohustuse avaldaja kanda jätmisel asjas esitatud tõenditele, mistõttu on maakohus rikkunud

§ 442lg-s 8 sätestatud määruse põhjendamiskohustust.

Ka ei ole maakohus põhjendanud, miks ei ole kohus võtnud arvesse avaldaja esiletoodut, et juurdepääsuteed kasutavad lisaks avaldajale veel Pajupilli põik 1–4 ja 7 kinnistute omanikud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu eelnimetatud eksimused toonud kaasa ebaõige lahendi tegemise ka juurdepääsu eest tasu määramise osas. Lisaks märgib ringkonnakohus, et Paju kinnistu on koormatud kolme teeservituudiga (tl 8–8 pöördel, III jao kanded nr 3, 6 ja 7). Teeservituutide sisu tuleb välja selgitada, et vajadusel nendega hooldamise kohustuse kehtestamisel ja juurdepääsutasu määramisel arvestada. 7 2-20-16479

1. Olukorras, kus juurdepääsuteed kasutab mitu isikut, tuleb kohtul Riigikohtu praktikast lähtudes võtta tasu suuruse määramisel arvesse iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osi tuleb eelduslikult pidada võrdseteks ja seda olenemata sellest, kas tee omanik nõuab tasu ka teistelt kasutajatelt või mitte (vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-90-11, p 12). Praegusel juhul ei ole maakohus juurdepääsutasu määramisel nimetatud asjaolu arvesse võtnud.
2. AÕS § 156 lg 1 järgi on juurdepääsu kasutamise eest tasu määramine kohtu diskretsiooniotsus, sest otsuse tegemisel tuleb kohtul kaaluda tasu määramise põhjendamiseks esitatud erinevaid asjaolusid (vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-90-11, p 11).
3. Kuna juurdepääsutasu määramine on kohtu diskretsiooniotsus, saab kõrgema astme kohus sellesse sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on ületanud diskretsioonipiire, kuna on jätnud menetlusse kaasamata kõik asjast puudutatud isikud ja välja selgitamata asjaolud, mis on vajalikud juurdepääsu tasu määramise diskretsiooniotsuse tegemiseks ning teinud vastuolulise lahendi.
4. Avaldaja on kaebuses õigesti osundanud sellele, et kui maakohtule oli teada, et on veel isikuid, kes on asjast puudutatud, pidanuks maakohus nad välja selgitama ja menetlusse kaasama. Juba maakohtule 9.11.2020 esitatud esialgses avalduses (p-s 10) on avaldaja märkinud, et nõustub edaspidi kandma Pajupilli tee parendamise kulud võrdselt koos teiste antud teed kasutavate naaberkinnistute omanikega. Seega pidi kohtule juba esialgse avalduse esitamisel olema selge, et eelduslikult on määratava juurdepääsutee kasutajaid lisaks avaldajale ka teisi. Nagu eelpool märgitud, tõi avaldaja 25.10.2021 toimunud ärakuulamisel ka konkreetselt esile, kes lisaks avaldajale juurdepääsuteed kasutavad. Sellele vaatamata ei ole maakohus selgitanud välja ega kaasanud menetlusse isikuid, kelle kinnisasjadele pääsemiseks on vajalik kasutada puudutatud isikule I ja puudutatud isikutele II kuuluvat kinnisasja ega arvestanud juurdepääsutasu määramisel nende isikute osaga juurdepääsutee kasutamisel.
5. Riigikohus on selgitanud, et asja lahendamisse tuleb kaasata kõik kinnisasja omanikud, keda avalduse lahendamine puudutab (sh kõigi kinnisasjade, mille kaudu juurdepääsu määramine võib kõne alla tulla, omanikud) ja kinnisasjade asukohajärgne omavalitsus. Nimetatud reegel on üks olulisemaid põhimõtteid juurdepääsuasjade lahendamisel, kuna selle järgimisega tagatakse, et vaidlus lahendatakse tervikuna ja korraga kõigi naabrite suhtes siduvalt ning seejuures arvestatakse ka avaliku võimu seisukohaga (RKTKm nr 3-2-1-42-10, p-d 24).
6. Ringkonnakohus leiab, et ilma kõiki asjassepuutuvaid kinnistuomanikke menetlusse kaasamata ja nende osaga juurdepääsu kasutamisel arvestamata ei saanud maakohus ka määrata õiglast tasu juurdepääsu kasutamise eest. (IV)
7. Kolleegiumi hinnangul on avaldaja määruskaebuses põhjendatult osundanud asjaolule, et maakohus ei kuulanud ära puudutatud isikut I ning ei ole teiste puudutatud isikute arvamusi lubatud kujul kajastanud.
8. 7.09.2021 määruses, millega kohus määras paikvaatluse aja ja otsustas korraldada ärakuulamise, märkis kohus

§ 477

lg-le 4 viidates, et isiku ärakuulamine ja sellega seonduvad olulised asjaolud tuleb märkida menetlust lõpetavas lahendis. Ka 25.10.2021 toimunud ärakuulamisel on kohus protokollist nähtuvalt (tl 90 pöördel) märkinud, et puudutatud isik I ei ole seisukohta esitanud. Kohus märkis, et võtab ühendust puudutatud 8 2-20-16479 isikutega, kes ei ole arvamust avaldanud, telefoni teel ja peale seda teeb edasised menetlustoimingud, vajadusel nõuab maksuametilt välja tõendid maa maksustamise kohta. 28. Vaidlustatud määrusest ei nähtu, et maakohus oleks 25.10.2021 ärakuulamise järgselt puudutatud isiku I või teised ärakuulamisel mitteosalenud puudutatud isikud telefoni teel ära kuulanud. Samuti ei nähtu toimiku materjalidest, et maakohus oleks enne 25.10.2021 toimunud ärakuulamist, millel osalesid üksnes avaldaja ja puudutatud isik II TK lepinguliste esindajate vahendusel, arutanud puudutatud isikutega juurdepääsutasuga seotud küsimusi või selgitanud, millistest komponentidest eeltoodud tasud koosnevad ja vajadust tõendada tasude suuruse aluseks olevaid asjaolusid, nagu seda nõuavad

§ 5lg 3, § 392 lg 1 p-d 3–4 ning § 477 lgd 1 ja 5.

Maakohus selgitas avaldajale 17.12.2020 ja 2.02.2021 määrustes, millega kohustas avaldajat kõrvaldama avalduse puudused, juurdepääsutasu määramisel arvesse võetavaid asjaolusid, ent puudutatud isikutele sellekohaseid selgitusi jagatud ega tõendite esitamise vajadust menetluses selgitatud ei ole. 29. Riigikohus on varasemas praktikas käsitlenud olukorda, kus maakohus on juurdepääsu tasu määramisel lähtunud üksnes avaldaja pakkumisest juurdepääsu tasu osas, sest puudutatud isik I kui teeniva kinnisasja omanik tasu suurust maakohtu menetluses ei avaldanud, ning leidnud, et kirjeldatud olukorras on maakohus rikkunud selgitamiskohustust (

§ 392

lg 1 p 1), kuivõrd maakohus pidanuks selgitama välja AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud eelduste esinemise ning täpsustama menetlusosaliste seisukohti juurdepääsu tasu määramiseks, samuti tegema ettepaneku esitada selleks vajalikke tõendeid (vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 11). 30. Kolleegium juhib tähelepanu, et hagita asjas

§ 5

lg 3 esimese lause järgi selgitab kohus ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

§ 477

lg 5 kohaselt ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama sätte lg 7 järgi peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel.

1. Riigikohus on selgitanud, et kui teeniva kinnisasja omanik, vaatamata kohtu ettepanekule, ei avalda, kui suurt tasu ta soovib juurdepääsu määramise eest saada, peab kohus ise koguma tõendeid, et määrata kindlaks õiglane juurdepääsu tasu. Seejuures võib kohus kokkuleppe saavutamise eesmärgil teha menetlusosalistele ettepanekuid juurdepääsu tasu suuruse kohta (RKTKo nr 3-2-1-172-13, p 16 teine lõik).
2. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et olukorras, kus puudutatud isik I ei ole avaldanud seisukohta juurdepääsutasu ega selle arvestamise aluseks olevate asjaolude kohta, on maakohus põhjendamatult puudutatud isikule I kuuluva Pajupilli tee juurdepääsutasu määramisel tuginenud üksnes maamaksu suurust kinnitavale tõendile.
3. Puudutatud isikutele II kuuluva Paju kinnistu juurdepääsutasu määramisel on kohus tuginenud avaldaja ja puudutatud isik II TK vahel 25.10.2021 ärakuulamisel saavutatud kokkuleppele, millest tulenevalt määras kohus Paju kinnistu omanikule makstavaks tasuks 43 eurot aastas.
4. Riigikohus on selgitanud, et kui teeniva kinnisasja omanik on tasu suuruse avaldanud, ei või kohus määrata juurdepääsu tasuks sellest suuremat summat (vt RKTKo nr 3-2-1-33-04, p 22). Sellest seisukohast ning AÕS § 156 lg-st 1 järeldub, et kui menetlusosalised on 9 2-20-16479 juurdepääsu tasu suuruses kokku leppinud, siis peab kohus selle kokkuleppega arvestama (vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 11).
5. Eeltoodule vaatamata on kolleegium seisukohal, et ka Paju kinnistu juurdepääsu eest tasu määramisel on maakohus ületanud diskretsioonipiire, määrates tasu 25.10.2021 toimunud ärakuulamisel saavutatud kokkuleppe põhjal. Maakohus on jätnud arvestamata, et nimetatud ärakuulamisel osales ja vastava kokkuleppe osas väljendas nõustumust üksnes koormatava Paju kinnisasja üks kaasomanikest, s.o TK, oma lepingulise esindaja vahendusel. Teine Paju kinnisasja kaasomanik TP ei ole menetluses avaldanud juurdepääsutasu suuruse ega selle kujunemise osas oma seisukohta ega tõendeid, ka ei ole kohus neid temalt nõudnud. Ringkonnakohus selgitab, et kaasomanikul ei ole teiste kaasomanike esindamise õigust. Seega tuleb maakohtul Paju kinnistu juurdepääsu eest tasu määramisel selgitada välja ka nimetatud kinnisasja teise kaasomaniku seisukoht tasu suuruse osas. Seejuures tuleb maakohtul arvestada ka asjaoluga, et puudutatud isiku II TK poolt 25.10.2021 maakohtule esitatud notariaalaktist, mis on koostatud ja tõestatud 19.08.2020, nähtub, et TP-le Paju kinnistust kuuluv ½ suurune kaasomandiosa kuulub TP ja tema abikaasa KP ühisvara hulka.
6. Kolleegium selgitab, et kuivõrd asja materjalidest ei nähtu, et puudutatud isiku II TP ja tema abikaasa vahel oleks sõlmitud abieluvaraleping, mille järgi oleks ühisvara valitsemise õigus antud ühele neist või et nimetatud isikud oleks sõlminud muu kokkuleppe, mille järgi võiks abikaasade ühisvara hulka kuuluva Paju kinnistu ½ suuruse kaasomandiosaga seotud õigusi teostada üksnes üks neist, saab lähtuda seega perekonnaseaduse (PKS) § 28 lg-st
7. Osundatud sätte järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt (vt ka RKTKm nr 3-2-1-77-12, p 14). Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused ja nõudeõigused (vt RKTKo nr 3-2-1-111-16, p 39; RKTKo nr 2-15-15138/56, p 17). Eeltoodut silmas pidades kuuluvad puudutatud isiku II TP ja tema abikaasa ühisvara hulka ka nõuded Paju kinnistu kaasomandiosa kasutamise eest juurdepääsutasu saamiseks.
8. Eeltoodut arvestades peab kohus asja uuel läbivaatamisel menetlusosalistele selgitama juurdepääsutasu määramisel arvesse võetavaid asjaolusid, samuti selgitama, kas menetlusosalised soovivad juurdepääsu tasu osas sõlmida kokkulepet, arvestades seejuures kõigi kinnistuomanike seisukohtadega. Sellise kokkuleppe sõlmimata jätmise korral peab maakohus andma menetlusosalistele võimaluse esitada seisukohti ja tõendeid tasu määramiseks vajalike asjaolude kohta. Vajaduse korral peab maakohus ise tõendeid koguma.
9. Lisaks eeltoodule ei vasta vaidlustatud maakohtu määrus resolutsiooni punkti 2 osas

§ 442lg 5 teise lause nõuetele.

Viidatud sätte teise lause järgi (mis

§ 463

lg 2 järgi kohaldub ka määrustele) peab määruse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu määruse tekstita. Maakohus on määruse resolutsiooni punktiga 2 määranud, et Pajupilli tee 4 kinnistu igakordsel omanikul ja temalt nõusoleku saanud isikutel on õigus tasuta kasutada avalikult kasutatavale Jälgimäe teele pääsemiseks punktides 2.

1. ja 2.
2. määratud juurdepääsuteed. Samas on maakohus määruse resolutsiooni punktides 4 ja 5 aga määranud tasu juurdepääsutee kasutamise eest ning kohtu soov määrata juurdepääsu kasutamise eest tasu nähtub ka määruse põhjendustest. Seega on määruse resolutsioon vastuoluline. 10 2-20-16479 (V)
3. Järgnevalt annab ringkonnakohus hinnangu avaldajat kohtumenetluses toimunud paikvaatlusel ja ärakuulamisel esindanud AA esindusõigust puudutavatele kaebuse väidetele.
4. Menetlusosalise esindamise reeglid tsiviilkohtumenetluses kehtestab tsiviilkohtumenetluse seadustik.

§ 226

lg 1 esimese lause järgi peab kohus kontrollima esindaja esindusõiguse olemasolu ning esindusõiguse puudumise tuvastamisel ei tohi kohus lubada isikul menetluses esindajana osaleda.

§ 217

lg 4 kohaselt kohaldatakse esindusele kohtus tsiviilseadustiku üldosa seaduses esinduse kohta sätestatut, kui käesolevast seadustikust ei tulene teisiti. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 117 kohaselt on esindusõigus õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel. Esindusõiguse võib anda tehinguga (volitus) või see võib tuleneda seadusest (seadusjärgne esindusõigus).

§ 221

lg 2 esimese lause kohaselt tõendab lepingulise esindaja volitust volikiri, mis esitatakse kohtule. Isikud, kes võivad olla kohtus lepinguliseks esindajaks, sätestab

§ 218

.

§ 218

lg 2 kohaselt võib menetlusosalise töötaja või teenistuja kohtus olla menetlusosalise lepinguliseks esindajaks, kui tal on kohtu arvates piisavad teadmised ja kogemused menetlusosalise esindamiseks. 41. Juriidilise isiku lepinguline esindaja saab oma esindusõiguse kohtumenetluses TsÜS § 119 lg 2 ja

§ 217

lg 4 järgi (nende sätete koosmõjus) juriidilise isiku seaduslikult esindajalt, avaldaja kui osaühingu puhul seega juhatuse liikmelt (vt ka RKTKm nr 3-2-1-97-11, p 19). Lepingulise esindaja volitust tõendab volikiri, mis esitatakse kohtule (

§ 221lg 2).

Asja materjalides sisalduvast volikirjast (tl 95) nähtuvalt on avaldaja juhatuse liige JT volitanud AA esindama ennast antud asjas toimunud paikvaatlusel ja hilisemal ärakuulamisel. Ringkonnakohtu hinnangul saab nimetatud volikirja põhjal järeldada, et avaldaja lepingulisel esindajal AA-l olid paikvaatlusel ja kohtus toimunud ärakuulamisel avaldaja esindamiseks vajalikud volitused

§ 221lg 2 alusel olemas.

Nõustuda ei saa avaldaja seisukohaga, mille kohaselt pidanuks maakohus enne ärakuulamist või ärakuulamise ajal juhtima avaldaja tähelepanu asjaolule, et volikirja sõnastusest nähtuvalt on volikiri antud avaldaja seadusliku esindaja JT, mitte avaldaja esindamiseks. Siinses menetluses on menetlusosaliseks avaldaja juriidilise isikuna, mitte avaldaja seaduslik esindaja JT füüsilise isikuna. Seetõttu on kohtule esitatud volikirjast üheselt arusaadav, et selles on menetluses avaldajat seadusliku esindajana esindanud juhatuse liige JT andnud TsÜs § 119 lg 2 kohase edasivolituse, volitades AA esindama avaldajat lepingulise esindajana menetluses toimuval paikvaatlusel ja ärakuulamisel. 42. Lisaks eeltoodule tuleneb AA õigus avaldajat menetluses esindada ka

§ 218

lg-st 2, kuivõrd kohtus 25.10.2021 toimunud ärakuulamisel on selle helisalvestisest kuuldavalt avaldaja esindaja AA kohtule avaldanud, et on avaldaja töötaja. Kohus on seega hinnanud AA teadmisi ja kogemusi piisavaks, et lubada tal esindada siinses menetluses avaldajat ja ringkonnakohtul ei ole alust määruskaebemenetluses asuda teistsugusele seisukohale. Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud määruskaebuse väited, et AA puhul on tegemist nõuetele mittevastava lepingulise esindajaga. (VI) 43. Ülalmärgitud põhjendustel leiab kolleegium, et maakohus on jätnud siinses asjas välja selgitamata vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud ja rikkunud oluliselt

§ 436

lg-s 1 ja § 442 lg-s 5 sätestatud määruse põhjendamise kohustust ja

§ 392lg-s 1 sätestatud selgitamiskohustust, tehes vastuolulise lahendi.

Määruse olulises osas põhjendamata jätmine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mis tingib

§ 656lg 1 p 5 kohaselt maakohtu 11 2-20-16479 määruse tühistamise.

Samuti ei ole maakohus nõuetekohaselt selgitanud välja ega kaasanud menetlusse kõiki juurdepääsuteed kasutavaid isikuid. Ringkonnakohus ei saa maakohtu menetlusviga ise parandada, sest see tähendaks sisuliselt asja algusest peale ise lahendamist.

1. Maakohtul tuleb avalduse uuel läbivaatamisel kaasata menetlusse kõik juurdepääsuteed kasutavad isikud, selgitada, kes ja millises ulatuses juurdepääsuteed kasutavad, andes selleks menetlusosalistele võimaluse esitada seisukohti ja tõendeid ning määrata sellest lähtuvalt diskretsiooniõigust kasutades juurdepääsu kasutamise eest õiglane tasu. Samuti tuleb maakohtul anda kõigile menetlusosalistele võimalus esitada seisukohti ja tõendeid tasu määramiseks vajalike asjaolude kohta ja selgitada, kas menetlusosalised soovivad juurdepääsu tasu osas sõlmida kokkulepet ning vajadusel koguma selleks ka ise tõendeid. Samuti tuleb maakohtul võtta asjas kogutud tõendite põhjal seisukoht juurdepääsutee hooldamise kohustuse osas. Ringkonnakohus selgitab, et kui juurdepääsu ala hakkab hooldama koormatud kinnisasja omanik, peab juurdepääsutasu sisaldama ka selle ala korrashoiukulusid ning sellisel juhul tuleb arvestada, millised abinõud on igal üksikjuhul mõistlikult vajalikud ala korrashoiuks ja ohutu liiklemise tagamiseks. Ka tuleb sellisel juhul juurdepääsutee hooldamise kulud jaotada proportsionaalselt vastavalt sellele, kui palju isikuid seda kasutavad.
2. Kuivõrd ringkonnakohus on avaldaja määruskaebuse lahendamisel pidanud vajalikuks tühistada maakohtu määruse täies ulatuses ja saata asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule, kuulub avaldaja määruskaebus rahuldamisele.
3. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

47. Ringkonnakohtu määruse peale ei saa

§ 696

lg-te 3 ja 4 järgi esitada Riigikohtule määruskaebust, kuna ringkonnakohus ei tee hagita asjas menetlust lõpetavat määrust, vaid saadab avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas tsiviilasja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule (vt RKTKm 3-2-1-46-14, p 11). (allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing 12