Obsah (4)

§ 398§ 197§ 198§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-19-17105 Otsuse tegemise aeg ja koht 21. detsember 2021, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Gea Lepik, Iris Kangur-Go

) § 113 lg-s 1 nimetatud määras põhivõlgnevuselt alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Kohus märkis, et menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist.

1. Kohus tuvastas asjas esitatud tõendite ning poolte poolt vaidlustamata asjaolude alusel, et: - hageja ja kolmas isik (kostja osanik alates 23.05.2002 ja juhatuse liige 17.06.200218.12.2018) on alates
2. a sügisest abielus; nende abieluvarasuhte liigiks on ühisvara; - kolmas isik on teinud kostja pangakontole ajavahemikul 23.05.2014-24.08.2017 kümnel korral rahaülekandeid kogusummas 23 900 eurot, selgitusega „laen omanikult“; - hageja on teinud kostja pangakontole ajavahemikul 12.08.2014 kuni 28.11.2018 üheksal korral rahaülekandeid kogusummas 71 500 eurot, sh viimati 28.11.2018 sumas 20 000 eurot, selgitusega „laen“; - 13.11.2018 tegi SKO kostjale müügipakkumise sõiduauto Škoda Superb kohta hinnaga 21 500 eurot; - 19.11.2018 nõude loovutamise lepingu alusel loovutas kostja (esindaja kolmas isik) SKO-le hinnaga 1518,75 eurot (+303,76 eurot km) õiguse välja osta Swedbank Liising AS-lt sõiduauto Škoda Superb (reg nr YYYYYY) liisingulepingu järgse kokkuleppehinnaga 6477,49 eurot; nimetatud sõiduki vastutavaks kasutajaks oli ajavahemikul 15.12.2015-13.11.2018 kostja ja kasutajateks C, kolmas isik ja hageja; sõiduk oli müügis auto24.ee portaalis 2017-2018; - 28.11.2018, enne hagejalt 20 000 euro laekumist, oli kostja pangakontol 1309,98 eurot; 28.11.2018, pärast hagejalt 20 000 euro laekumist, oli konto jääk 21 309,98 eurot; 28.11.2018 tegi kostja SKO-le rahaülekande 9677,49 eurot; 4 - - 29.11.2018 väljastas SKO kostjale arve sõiduauto Škoda Superb (reg nr XXXXXX) eest tasumiseks summas 21 500 eurot, sellest ettemaksuna tasutud 9677,49 eurot, tasumisele kuulub 11 822,51 eurot; arvele lisatud müügileping nr 252777 SKO ja kostja vahel Škoda Superb ostu-müügi kohta hinnaga 21 500 eurot, garantiitingimused ja sõiduki üleandmise akt, millele ostja nimel on alla kirjutanud kolmas isik; 27.11.2018 liiklusregistris kostja nimele registreeritud sõiduki Škoda Superb (reg nr XXXXXX) kasutajateks olid hageja, kolmas isik ja C; 29.11.2018 tegi kostja ülekande SKO-le summas 10 000 eurot, selgitusega „arve teine makse“; 11.12.2018 on liiklusregistris vormistatud sõiduki Škoda Superb (reg nr XXXXXX) omanikuvahetus kostja nimelt kolmanda isiku nimele; kostja tegi ajavahemikul 11.12.2018-21.12.2018 hagejale neljal korral rahaülekandeid kogusummas 51 500 eurot, selgitusega „laenu tagastus“.
3. Kostja vastuväite osas, et hageja nõue on 2014-2015 antud laenude osas aegunud ja 18.11.2018 laenu osas kostja poolt 51 500 euro tasumisega täidetud, märkis kohus, et kostja pole põhjendanud, millal muutusid hageja poolt 2014–2015 antud laenud sissenõutavaks. Kostja ei ole vaidlustanud ega ümber lükanud hageja väidet, et kõigi hageja poolt antud laenude puhul on olnud tegemist tähtajatute ja ilma intressita laenudega. Kuivõrd kõik kostja poolt hagejale tehtud tagasimaksed kogusummas 51 500 eurot on teostatud
4. a detsembris ning seejuures valdav enamus neist (v.a 300 eurot 11.12.2018) on tehtud pärast seda, kui kolmas isik oli kostja juhatusest tagasi kutsutud, siis on usutav hageja ja kolmanda isiku väide, et ka hageja poolt 2014 ja 2015 antud laenud muutusid sissenõutavaks alles
5. a detsembris. Seega ei olnud need kostja poolt laenu tagastamise ajal aegunud.
6. Seoses kostja vastuväitega, et ta tasaarvestab hageja laenunõude oma kahju hüvitamise nõudega hageja vastu, kuna sõiduki tasuta võõrandamisega hageja ja kolmanda isiku ühisomandisse tekitati varalist kahju, leidis kohus, et tasaarvestus ei ole kehtiv. Kuigi sõiduk võõrandati hageja ja kolmanda isiku ühisvarasse, siis kolmanda isiku kui kostja endise juhatuse liikme poolt kostjale võimaliku kahju tekitamine ei kujuta endast õiguslikult olukorda, mil hageja vastutaks solidaarvõlgnikuna kostjale tekitatud kahju eest. Seejuures tugines maakohus perekonnaseaduse (PKS) § 18 lg-le 1 ja § 33 lg-tele 1-
7. Seega on kolmanda isiku poolt kostjale võimaliku kahju tekitamise korral tegemist kostja ja kolmanda isiku vahelise võlasuhtega, mis hagejale ei laiene.
8. Lisaks ei ole kolmanda isiku tegevuse puhul täidetud juhatuse liikme vastutuse eeldused ÄS § 187 alusel. Pole välistatud, et kolmanda isiku poolt kostja sõiduki võõrandamist 11.12.2018 iseenda ja hageja ühisomandisse ilma osanike nõusolekuta/otsuseta võib lugeda osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumiseks (ÄS § 181 lg 3). Sellegipoolest ei ole sellise tegevuse tagajärjel kostjale varalist kahju tekkinud, kuna kolmas isik tasaarvestas omandatud sõiduki väärtuse kattuvas osas (21 500 eurot) oma nõudega kostja vastu, mis tuleneb tema enda poolt kostjale 2014-2017 antud laenude (kogusummas 23 900 eurot) ülesütlemisest. Kolmanda isiku poolt antud laenudest tulenev nõue on tõendatud lisaks konto väljavõtetele ka kostja
9. a ja
10. a majandusaastate aruannetega. Hageja on 5 tõendanud, et kostja majandustegevuses oli laenu võtmine kostja osanikelt ja juhatuse liikmetega seotud isikutelt tavapärane (I kd tl 99-104). Kostja pole esitanud väiteid ega tõendeid, et seisuga 11.12.2018 oleksid kolmandalt isikult saadud laenud talle tagasi makstud, st et kolmandal isikul ei saanud olla tasaarvestatavat nõuet kostja vastu. Kuivõrd ka kolmanda isiku poolt antud laenude puhul oli tegemist tähtajatute ja intressita laenudega, mida võis ilma ette teatamata üles öelda (

§ 398

lg 2), ja ühtlasi oli kolmas isik seisuga 11.12.2018 ühes isikus nii eraisikust laenuandja kui laenusaajast kostja juhatuse liige, kel oli õigus esindada äriühingut iseseisvalt kõikide tehingute tegemiseks (ÄS § 181 lg 1), siis oli tal õigus lugeda enda isiku tahteavalduste kaudu nii laenulepingud üles öelduks (

§ 398

), esitada kostjale tahteavaldus sõiduki hinnaga kattuvas osas tasaarvestuse teostamiseks (

§ 197

lg 1 ja 2, § 198) kui ka see kostja nimel vastu võtta (

§ 198

). Tasaarvestuse puhul on tegemist ühepoolse kujundusõigusega, mille teostamiseks ei ole vaja teise poole nõusolekut. Seega ei eeldanud kolmanda isiku kui eraisiku tasaarvestuse avalduse vastuvõtmine kostja teise juhatuse liikme ja osaniku nõusolekut. Eeltoodud põhjustel leidis maakohus, et kolmanda isiku poolt kostjale kuulunud sõiduki omandamisest kostjale varalist kahju ei tekkinud, kuna sõiduki väärtuse (21 500 eurot) ulatuses vähenesid ka kolmanda isiku nõuded kostja vastu.

1. Kostja väide, et ta kandis täiendavat kahju vähemalt 4958,74 eurot, kuna kolmas isik loovutas SKO-le sõiduki Škoda Superb (reg nr YYYYYY) väljaostuõiguse liisingulepingujärgse kokkuleppehinnaga 6477,49 eurot, jäi kohtule arusaamatuks. Kui sõiduki väljaostmiseks pidi kostja tasuma liisingufirmale veel täiendavalt 6477,49 eurot, kuid kostja sai liisingulepingu üleandmise eest SKO-lt 1822,51 eurot, siis sisuliselt võõrandas kostja sõiduki SKO-le hinnaga 8300 eurot (6477,49+1822,51), mis vastab sõiduki tegelikule turuväärtusele (vt müügikuulutused I kd tl 166, II k tl 16). Kuna summa 1822,51 eurot kajastus ettemaksuna ka uue sõiduki Škoda Superb (reg nr XXXXXX) hinnas 21 500 eurot (1822,51+9677,49+10000), siis ei saanud kostja sellest tehingust kahju. Väidetava kahjunõude puudumisele seoses sõiduki (Škoda Superb reg nr XXXXXX) võõrandamisega kolmandale isikule viitab ka asjaolu, et kostja ei esitanud kuni käesoleva kohtumenetluseni sellega seoses kolmanda isiku vastu mingit nõuet.
2. Maakohus ei nõustunud kostja vastuväitega, et hageja poolt 18.11.2018 laenu andmine kostjale summas 20 000 eurot ja kolmanda isiku poolt sõiduki võõrandamine 11.12.2018 iseendale olid näilikud tehingud. Isegi kui on küsitav, kas kostjale oli uue sõiduauto muretsemine tema majandustegevuseks vajalik või oli kolmandal isikul juba sõiduki kohta müügipakkumise küsimisel SKO-lt
3. a novembris kaugem eesmärk kasutada hagejalt saadud laenu sõiduki omandamiseks kostja kaudu iseendale, ei tähenda see, et nii hagejalt laenu saamine kui ka sõiduki ostmine SKO-lt esialgu kostja nimele ja edaspidi selle võõrandamine kolmandale isikule oleksid näilikud ja tühised tehingud. Vastupidi, kuivõrd lisaks hagejale oli ka kolmandal isikul rahuldamata laenunõue kostja vastu, samas puudusid kostjal rahalised vahendid, et laenu tagastada, võis kolmas isik eraisikuna olla huvitatud sõiduki omandamisest kostja kaudu, et sellise tehingu tulemusena ühtlasi rahuldada tasaarvestuse teel oma nõue kostja vastu. Seega pidi kolmas isik olema huvitatud sellest, et vastavad tehingud ei oleks näilikud, vaid et nende õiguslikud tagajärjed oleksid just sellised, 6 mis vastaksid tehingute tegemisel tehtud tahteavaldustele. Maakohtu hinnangul vastavad nii laenulepingu kui sõiduki võõrandamislepingute tahteavaldused tegelikult soovitud tehingute õiguslikele tagajärgedele.
4. Maakohus leidis, et ka hageja viivisenõue (arvestatuna

§ 113lg 1 alusel summalt 20 000 eurot alates 01.01.2019) on põhjendatud.

Kostjalt tuleb välja mõista hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 1336,99 eurot ja TsMS § 367 alusel lisanduv viivis kuni põhinõude täitmiseni. Apellatsioonkaebus

1. Maakohtu otsusele esitas 29.12.2020 apellatsioonkaebuse kostja, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja saata see uueks läbivaatamiseks maakohtule. Alternatiivselt palub kostja jätta hagi rahuldamata.
2. Maakohus on rikkunud oluliselt materiaal- ja menetlusõigust. Hoolimata varasemast sellekohasest kinnitusest, jättis maakohus pooltele andmata viimase tähtaja tõendite ja seisukohtade esitamiseks. Sellega rikuti ärakuulamise põhimõtet.
3. Maakohtu otsuses puuduvad põhjendused kolmanda isiku kui kostja juhatuse liikme volituste ajaliste piiride osas. Oluline on küsimus, kas kolmas isik sai tasaarvestada oma nõude kostja vastu, olles samaaegselt kostja seaduslik esindaja. Kohus ei saanud lugeda kolmanda isiku volituste lõpuks kostja juhatuse liikmena 18.12.2020, kuna selleks puuduvad tõendid. Tõenditest nähtub selgelt kolmanda isiku juhatusest tagasikutsumine mitte 18.12.2018, vaid 08.12.
4. Ka kolmas isik on kinnitanud, et ta oli juhatuse liige kuni 08.12.
5. Kuna maakohus on tuginenud kostja tahte sisustamisel ekslikult juhatuse liikmeks peetud kolmanda isiku avaldustele, on kohus hinnanud vääralt ka kostja huvi ja tegevust alates 08.12.
7. Kohus asus ebaõigele seisukohale, et kostja tasaarvestus hageja nõudega ei ole kehtiv. Kohus lähtus kostja tasaarvestusavalduse kehtivuse hindamisel ebaõigest eeldusest, et kostjal ei ole sõiduauto Škoda Superb väärtusest tulenevat tasaarvestatavat nõuet. Tegelikult on kostjal hageja vastu selline nõue olemas. Kuna kohus on õigesti tuvastanud, et 11.12.2018 tehinguga omandasid hageja ja kolmas isik sõiduauto Škoda Superb (reg nr XXXXXX) oma ühisvarasse, tuli neil selle eest tasuda ka saadu väärtusele vastav hind. Seega oli kostjal alates 11.12.2018 hageja vastu vähemalt haginõude ulatuses rahaline nõue. Maakohus on üllatuslikult väitnud, et ei pea kostja tasaarvestust kehtivaks, kuna hageja ei saa vastutada oma abikaasa poolt kostjale tekitatud kahju eest. Viide kahjunõudega tasaarvestamisele ei ole asjakohane, kuna kostja ei tasaarvestanud mitte kahju hüvitamise nõuet kolmanda isiku vastu, vaid väärtuse hüvitamise nõude hageja enda vastu. Kohtu käsitlus kolmanda isiku kui kostja juhatuse liikme vastutuse eeldustest väljub käesoleva asja raamidest. 7
8. Üllatav on kohtu väide, et kostja pole esitanud väiteid ega tõendeid, et seisuga 11.12.2018 oleksid kolmandalt isikult saadud laenud talle tagasi makstud. Kostja on menetluses selgelt rõhutanud, et kostja ja kolmas isik ei ole oma nõudeid tasaarvestanud. Kostja ei pea ümber lükkama kolmanda isiku väiteid sellise nõude olemasolu kohta, kuna tasaarvestust ei ole toimunud. Ajal, mil kolmas isik ei olnud enam kostja juhatuse liige, ei saanud kolmas isik laenuandjana toimetada iseenda kaudu kostjale kätte tasaarvestusavaldust. Seega ei olnud kostja solidaarnõue hageja ja kolmanda isiku vastu lõppenud enne käesolevas tsiviilasjas tasaarvestuse tegemist.
9. Maakohus ei võtnud otsuses põhjendatud seisukohta kostja kolmanda vastuväite osas hagiavaldusele. Kostja on olnud järjepidevalt seisukohal, et hageja ei kandnud 20 000 eurot kostja arveldusarvele mitte laenulepingu alusel, vaid hoopis sõiduki omandamiseks. Kostjal puudus sõiduki omamiseks igasugune vajadus. Puudub igasugune majanduslik põhjendus võtta laen sõiduki omandamiseks ainuüksi selleks, et tasaarvestada see laenuandja abikaasa ees oleva teise laenukohustusega. Vastused apellatsioonkaebusele
10. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kolmas isik leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning see tuleb jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
12. Seoses kostja etteheitega, et maakohus on rikkunud menetlusnorme, kuna ei andnud lõplikku tähtaega seisukohtade ja tõendite esitamiseks, märgib ringkonnakohus, et on lahendanud sellega seonduvad kostja taotlused tõendite väljanõudmiseks ja vastuvõtmiseks 07.12.2021 määrusega.
13. Seoses kostja esimese põhivastuväitega nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et hageja nõue 2014-2015 antud laenude osas ei olnud
14. a detsembriks aegunud ja kostja kohustus 20 000 euro suuruse laenu tagastamise osas ei ole täidetud. Ringkonnakohus ei korda maakohtu põhjendusi (TsMS § 654 lg 6). Kostja ei ole maakohtu järeldust selles osas apellatsioonkaebuses ka vaidlustanud.
15. Kostja leiab teises põhivastuväites, et hagi tuleb jätta rahuldamata seetõttu, et kostja on hageja nõude tasaarvestanud kostja nõudega hageja vastu. Sealjuures tugineb kostja apellatsioonkaebuses sellele, et kuna kolmas isik omandas kostjalt sõiduki, siis on tal sõiduki hinna tasumise kohustus, mille eest vastutavad hageja ja kolmas isik abikaasadena solidaarselt. Ühtlasi leiab kostja, et kolmas isik ei saanud laenulepingust tulenevat nõuet 8 kostja vastu tasaarvestada, kuna ta ei olnud 11.12.2018 enam kostja juhatuse liige ning ei saanud tasaarveldusavaldust kostja nimel vastu võtta. Apellatsioonkaebuse kohaselt kutsuti kolmas isik juhatusest tagasi 08.12.
16. Hageja leiab, et kuna kostja oli maakohtus seisukohal, et kolmas isik oli juhatuse liige kuni 18.12.2018, siis tuleb seda lugeda omaksvõtuks. Lisaks leiavad hageja ja kolmas isik, et osanike 08.12.2018 otsus kolmanda isiku juhatusest tagasikutsumise kohta on tühine. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuigi kostja avaldas hagiavalduse vastuses, et kolmas isik oli juhatuse liige kuni 18.12.2018, on kostja siiski maakohtus, 29.04.2020 menetlusdokumendis, avaldanud, et asjaolu, et kolmas isik korraldas kostja endise juhatuse liikmena sõiduki omandi oma perekonnale kostja kaudu, ei kujundanud tegelikult kostja tahet. Sellest võib järeldada kostja väidet, et sõiduki võõrandamise ajal kostjalt kolmandale isikule ei olnud kolmas isik enam kostja juhatuse liige. Seega, kuigi kostja on esitanud juhatuse liikme volituste kehtivuse osas erinevaid väited, ei saa siiski apellatsioonkaebuses esitatud väidet, et kolmas isik ei olnud sõiduki võõrandamise ajal iseendale enam kostja juhatuse liige, pidada uueks väiteks. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma aga käesoleva asja lahendamisel määravat tähendust, kas kolmas isik oli kostja juhatuse liige kuni 08.12.2018 või kuni 18.12.
17. Kostja on apellatsioonkaebuses avaldanud, et maakohus on õigesti tuvastanud, et 11.12.2018 tehinguga omandasid kolmas isik ja hageja sõiduki Škoda Superb (reg nr XXXXXX) hageja ja kolmanda isiku ühisvarasse, mistõttu tuli neil tasuda ka saadu väärtusele vastav hind. Seega hoolimata sellest, et kolmas isik ei olnud kostja väitel enam juhatuse liige, ei vaidlusta kostja seda, et kolmandal isikul oli õigus kostja nimel võõrandamisleping sõlmida. Ringkonnakohus on seisukohal, et kui kolmandal isikul oli õigus kostja nimel võõrandada sõiduk, siis oli tal õigus kostja nimel võtta vastu ka kolmanda isiku lepinguline vastusooritus ehk tasaarvestusavaldus. Asjas esitatud maksekorraldustest (I kd tl 80-89) nähtub, et kolmas isik on andnud kostjale 2014–2017 laenu 23 900 eurot. Kostja
18. a majandusaasta aruandest ilmneb, et kostjal on kolmanda isiku ees laenukohustus 23 500 eurot (I kd tl 65-74). Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja ei ole tõendanud, et ta oli laenu tagasi maksnud. Ebaõige on kostja väide, et maakohtu seisukoht oli tema jaoks üllatuslik. Hageja tugines maakohtus asjaolule, et kolmas isik ja kostja on nõuded tasaarvestanud. Kui kostja leidis, et kolmandal isikul puudub laenulepingust tulenev nõue, siis pidi ta seda tõendama. Seega oli kolmandal isikul laenulepingust tulenev nõue kostja vastu, mille ta sai sõiduki hinnaga (21 500 eurot) tasaarvestada. Eelnevalt asus ringkonnakohus seisukohale, et kolmas isik sai tasaarvestusavalduse kostja nimel ka vastu võtta. Kuna kolmas isik on sõiduki maksumuse tasaarvestanud oma laenu tagastamise nõudega kostja vastu, siis ei saa kostjal enam olla sõiduki väärtusega seonduvat nõuet, mida hageja nõudega tasaarvestada.
19. Seoses kostja kolmanda põhivastuväitega nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et laenulepingut ei saa pidada näilikuks tehinguks. TsÜS § 89 lg 1 sätestab, et näilik on tehing, 9 mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Kostja on väitnud, et tal ei olnud uut sõidukit vaja. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see väide piisavalt põhjendatud. Vaidlust ei ole, et kolmanda isiku kasutuses oli kostja poolt liisitud sõiduk Škoda Superb (reg nr YYYYYY) ja see oli enne väljaostuõiguse loovutamist pikka aega müügis. Kostja poolt sõiduki Škoda Superb (reg nr XXXXXX) omandamisel kanti kasutajaks ka kostja teine juhatuse liige C. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtub, et kolmas isik jätkas ka pärast juhatusest tagasikutsumist kostja juures töötamist kuni
20. a juulini ja ta kasutas uut sõidukit Škoda Superb (reg nr XXXXXX) tööülesannete jaoks. Samas ei ole sellel ringkonnakohtu hinnangul määravat tähendust. Maakohus on õigesti põhjendanud, et ka juhul, kui juba algselt oli kaugemaks eesmärgiks kasutada hagejalt saadud 20 000 eurot sõiduki omandamiseks kostja kaudu kolmandale isikule, ei muuda see tehinguid näilikeks. Kuna kolmandal isikul oli laenu tagastamise nõue kostja vastu, kuid kostjal puudusid vahendid laenu tagastamiseks, siis võis kolmas isik olla huvitatud auto omandamisest kostja kaudu, et sellisel viisil tasaarvestuse teel rahuldada ka oma nõue kostja vastu. Seega ei ole alust väita, et laenulepingu sõlmimisel ning sõiduki ostmisel ja hiljem võõrandamisel ei vastanud lepingulised tahteavaldused nende sisule. Kostja väidab, et ühe kohustuse asendamiseks teisega puudus kostja jaoks majanduslik põhjendus, kuid see ei muuda ringkonnakohtu arvates tehinguid näilikeks. Ka kostja poolt apellatsioonkaebusele lisatud tõendid ei anna alust väiteks, et vaidlusalustes tehingutes väljendatud tahe ei olnud tegelik tahe.
21. Kuna kostjal on laenulepingu järgne kohustus hageja ees 20 000 euro ulatuses täitmata, siis on maakohus põhjendatult hagi rahuldanud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
22. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).
23. Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Gea Lepik, Iris Kangur-Gontšarov 10