RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 133 lg-s 1 sätestatud kohustuse süülise täitmata jätmise eest (kohtutäituri seaduse (KTS) § 56 p 1) distsiplinaarkaristuseks rahatrahvi 1600 eurot. Käskkirja kohaselt jättis kaebaja korduvalt võlgnike kontodele sissenõude pööramisel arestimise aktides märkimata, et arestimisele ei kuulu iga kuu summa, mis vastab ühe kuupalga alammäärale, ning samuti ei märkinud talle teadaolevate andmete põhjal võlgniku ülalpeetavate kohta arestimisele mittekuuluvat summat. Rikkumine ei ole vabandatav. Kohtupraktikast (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-166-16, p 15 ja otsus nr 2-16-12972/57, p 23) ning Justiitsministeeriumi

1. jaanuari
2. a kirjast nr 15-1/81-1 tulenevalt pidanuks kohtutäitur mõistma, et võlgnikule tuleb jätta arestivaba miinimumi kasutamise võimalus kontol ka juhul, kui võlgnikul ei ole regulaarset sissetulekut. Karistuse mõistmisel arvestas ministeerium, et kohtutäitur oli olulist õigushüve rikkudes raskelt hooletu, ja kuigi asja materjalidest ei nähtu, et võlgnikele oleks tekkinud kahju, oli sellise kahju tekkimise oht väga suur. Arvestades karistuse mõju kaebajale ja seda, et süütegu on keskmise raskusastmega, on põhjendatud määrata kaebajale karistusena rahatrahv 1600 eurot (25% maksimummäärast).
3. Aive Kolsar nõudis esitatud kaebuses käskkirja tühisuse tuvastamist, alternatiivselt selle tühistamist või käskkirja p 2 tühistamist. Kaebaja leidis, et vastustaja ületas käskkirja andmisel 3-19-1255 pädevust ehk väljus haldusjärelevalve piiridest, mistõttu on käskkiri tühine (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 3). Iga arestimisakti koostamine kui kohtutäituri ametitoiming sisaldab nii kohtutäituri õiguslikku otsustust kui ka kaalutlusotsust kehtiva seaduse piires, mistõttu ei ole arestimisaktide koostamise puhul tegemist kohtutäituri ametitegevusega, millele laieneb vastustaja järelevalve. Alternatiivselt tuleb käskkiri tühistada. Kaebaja ei ole talle ette heidetavat tegu toime pannud. Kaebaja märgib igas arestimisaktis, et „[a]restimisele ei kuulu igakuiselt summa, mis vastab ühe kuupalga alammäärale (

§ 133lg 1).

Mittearestitav summa suureneb iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus“. Lisaks ei saa

§ 133

lg-t 1 pidada normiks, millega on üheselt mõistetavalt sätestatud kohustus märkida pangakonto arestimise aktis arestimisele mittekuuluv summa ka juhul, kui pangakontol teadaolevalt puuduvad sissetulekuna käsitatavad laekumised. Põhjendatud on tõlgendada

-i selliselt, et

§ 133

lg-s 1 sätestatud kohustus on kohtutäituril juhul, kui ta arestib vahetult võlgniku sissetuleku (näiteks töötasu) või pangakonto, mille kohta on teada, et sellele laekub võlgniku sissetulek

§ 130jj tähenduses.

Muul juhul

§ 133

lg 1 pangakonto arestimisel ei kohaldu ja lähtuda tuleb

§-st 115, mis sarnast kohustust ette ei näe. Määratud karistus on ebaproportsionaalne. Olukorras, kus kaebaja konkreetne ametikohustuste rikkumine on tõendamata, võlgnikele ei ole kaebaja ametitegevusega negatiivseid tagajärgi kaasnenud, kaebaja kasutas ametitoimingute tegemisel õiguslikku analüüsi ja kohaldas seadust oma siseveendumuse järgi, ei ole põhjendatud karistada kaebajat rahatrahviga 1600 eurot.

1. Tallinna Halduskohus tühistas
2. veebruari
3. a otsusega
4. juuni
5. a käskkirja. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. Justiitsministeeriumi 3.1 Haldusakti tühisuse tingivad üksnes selle olulised ja ilmselged puudused, mida praegusel juhul ei esine. Vastustaja oli pädev kontrollima kaebaja tegevuse nõuetekohasust (KTS § 54 lg 1, § 55 lg 1), algatama tema suhtes distsiplinaarmenetluse ja määrama talle distsiplinaarkaristuse (KTS § 59 lg 1, § 57 lg 3). Vastustaja oli distsiplinaarmenetluse käigus pädev kontrollima kaebaja ametitegevuse vastavust kohtutäituri ametitegevust ja ametipidamist reguleerivatele õigusaktidele (KTS § 56 lg 1), mida ka tehti. Vastustajal on õigus algatada distsiplinaarmenetlus ka juhul, kui haldusjärelevalve käigus avastatakse asjaolud, mis annavad alust arvata, et kohtutäitur on jätnud ametikohustused täitmata või ei ole neid täitnud nõuetekohaselt. Käskkirjast nähtubki, et distsiplinaarmenetluse algatamise tingisid haldusjärelevalve käigus tuvastatud asjaolud. 3.2

§ 133

lg-t 1 ei saa pidada normiks, millega on üheselt mõistetavalt sätestatud kohustus märkida pangakonto arestimise aktis arestimisele mittekuuluv summa ka juhul, kui pangakontol teadaolevalt puuduvad sissetulekuna käsitatavad laekumised.

§ 133

lg 1 paikneb

1. ptk
2. jaos „Sissetuleku arestimise erisused“. Samas jaos (

§ 130lg 11 jj) on selgitatud, mida tuleb pidada sissetulekuks.

Pangakonto arestimise tingimused seevastu on reguleeritud

1. ptk
2. jaos „Üldsätted“ (

§ 115

). Pangakonto arestimine ja sissetuleku arestimine ei ole kattuvad ega sama mahuga mõisted. Pangakontol võib olla ja sinna võib laekuda vahendeid, mida ei saa pidada sissetulekuks

1. ptk
2. jao tähenduses. Seda seisukohta kinnitavad Riigikohtu
3. novembri
4. a määrus asjas nr 3-2-1-110-16 ja
5. märtsi
6. a määrus asjas nr 2-16-12972, milles on selgelt eristatud

§ 130jj kohast sissetulekut ja muid laekumisi, mis ei ole töötasuga sarnased.

Samas ei eelda võlgniku sissetuleku arestimine pangakonto arestimist, kuna arestida saab juba võlgniku nõude sissetulekuna käsitatava makse tegemiseks kohustatud kolmanda isiku vastu, kes peab siis nõude täitma otse kohtutäiturile (

§ 111

). Seega võib pangakonto arestimisega kaasneda kontole laekuva võlgniku sissetuleku arestimine, kuid konto arestimine võib toimuda ka võlgniku sissetulekut

§ 130jj tähenduses arestimata.

Riigikohus ei tuletanud pangakonto arestimise piirangu õiguslikku alust

1. ptk
2. jao sätetest, vaid viitas õigusliku alusena 2

§ 66

lg 1 p-dele 3 ja 12 koostoimes

§-ga 110. Seadusandja on seega eristanud sissetuleku arestimist ja pangakonto arestimist. Need toimingud võivad küll kattuda selliselt, et pangakonto arestimisega kaasneb sissetuleku arestimine, kuid seaduses sellist eeldust ei sätestata. Seetõttu on võimalik

-i selline tõlgendus, et

§ 133

lg-s 1 sätestatud kohustus on kohtutäituril juhul, kui ta arestib vahetult võlgniku sissetuleku (nt töötasu) või pangakonto, mille kohta on teada, et sellele laekub võlgniku sissetulek

§ 130jj tähenduses.

Muul juhul

§ 133

lg 1 pangakonto arestimisel ei kohaldu ja lähtuda tuleb

§-st 115, mis sarnast kohustust ette ei näe. 3.3 Olukorras, kus pole selge, et kohustus üldse eksisteeris, ei saa õigusaktide erinevast tõlgendusest tingitud praktikat pidada kohustuse rikkumiseks hooletusest, veel vähem tahtlikult. Seega pole täidetud KTS § 56 p-s 1 nimetatud distsiplinaarsüüteo koosseis.

1. Justiitsministeerium palus apellatsioonkaebuses kohtuotsus tühistada ja jätta kaebus rahuldamata.
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. novembri
4. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. 5.1 Õige on halduskohtu järeldus, et

§ 133lg 1 on mitmeti tõlgendatav ja kohtupraktika sätte kohaldamise osas vasturääkiv.

Riigikohus on

1. märtsi
2. a määruses asjas nr 3-2-1-3-08 andnud juhised, mille kohaselt ei tulene küll

-i sätetest sõnaselgelt, et igale (st ka

§ 130

jj kohast sissetulekut mittesaavale ja üksnes muid laekumisi saavale) võlgnikule tuleb tagada mittearestitav miinimum, kuid

-i eesmärgipäraselt tõlgendades tuleb võlgnikule ning ka tema ülalpeetavatele tagada miinimumkaitse ning eluks elementaarselt vajalik (mh toit, küte jne) või selle ostmiseks vajalik raha nii olukorras, kus ta saab

§ 130

jj kohast sissetulekut, kui ka olukorras, kus talle laekuvad üksnes muud (ühekordsed) summad. Mittetöötava (

§ 130

jj kohast sissetulekut mittesaava) võlgniku muud ühekordsed laekumised, mis ei ole töötasuga sarnased, võivad

§ 110

kaudu olla mittearestitavad

§ 66

lg 1 p-de 3 ja 12 järgi ning nende asjaoludega arvestamine eeldab, et võlgnik esitab

§ 133

lg 1 teises lauses sätestatud avalduse, kuna kohtutäitur ei tea harilikult, millisest allikast on pärit summad, mis tema koostatud arestimisakti alusel krediidiasutuses arestitakse. Nende seisukohtade jätkuvat aktuaalsust kinnitas Riigikohus

1. märtsi
2. a määruses asjas nr 2-16-
3. Niisiis on Riigikohus põhimõtteliselt leidnud, et sissetulekut omava ja mitteomava võlgniku õigused on võrdselt kaitstavad, kuid nende õiguste kaitsemehhanism on erinev. 5.2 Sisuliselt ei saa

§ 133

lg 1 esimese lause sõnastust ja kontol oleva vara arestimise akti vormi arvestades olla küsimust selles, et kohtutäitur peab pangakonto arestimise aktis märkima mittearestitava sissetuleku, kuid küsimus on, kas kohtutäitur peaks lähtuma ainult talle teadaolevatest andmetest või peaks tegema täiendavaid päringuid. Riigikohtu praktika on selles küsimuses vastuoluline. Asjas nr 3-2-1-110-16 on Riigikohus märkinud, et kohtutäitur saab

§ 130

jj järgseid piiranguid arvestada üldjuhul vaid võlgniku sellekohase avalduse alusel ning võlgniku käsutuses on

§ 133lg 1 teise lause näol tõhus õiguskaitsevõimalus (p 17).

Teisest küljest on Riigikohus asjas nr 3-2-1-166-16 sedastanud, et

§ 133

lg 1 teises lauses ette nähtud õiguskaitsevõimalus ei vabasta kohtutäiturit kohustusest koguda täitemenetluseks vajalikku teavet. 5.3 Sellele, et

§ 133lg 1 tõlgendamine ja normi rakenduspraktika on erinev, on 17.

juuli

1. a vastuses märgukirjale tähelepanu juhtinud ka Justiitsministeerium ise. Õiguskantsler on oma
2. märtsi
3. a seisukohas selgitanud võlgniku aktiivset rolli kohtutäituri teavitamisel. Samas on õiguskantsler hilisemas,
4. veebruari
5. a arvamuses asunud seisukohale, et hoolimata sellest, et 3

§ 133lg 1 teine lause), peab kohtutäitur võlgniku õigustatud huve aktiivselt kaitsma.

Niisiis on vastuolulised ka õiguskantsleri seisukohad. 5.4 Arvestades eespool toodud argumente, on täiesti võimalik

-i tõlgendus, et

§ 133

lg-s 1 sätestatud kohustus on kohtutäituril juhul, kui ta arestib vahetult võlgniku sissetuleku (näiteks töötasu) või pangakonto, mille kohta on teada, et sellele laekub võlgniku sissetulek

§ 130jj tähenduses.

Muul juhul pangakonto arestimisel (kui kohtutäituril ei ole alust arvata, et konto arestimine toob ühtlasi kaasa võlgniku sissetuleku arestimise) aga ei kohaldu

§ 133

lg 1 automaatselt ja võlgniku õiguste kaitse puhul tuleb lähtuda

§ 110

kaudu

§ 66

lg 1 p-dest 3 ja 12 ning nende asjaoludega arvestamine eeldab, et võlgnik esitab

§ 133lg 1 teises lauses sätestatud avalduse.

Sellises õiguslike arvamuste paljususe olukorras ei ole õiglane kohtutäiturit distsiplinaarkorras karistada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Justiitsministeerium palub kassatsioonkaebuses kohtute otsused tühistada ja kaebus rahuldamata jätta. 6.1 Ringkonnakohus on eksinud, leides, et

§ 133lg 1 pole selgelt sätestatud norm.

Samuti oli karistuse määramise ajaks kohtupraktikas välja kujunenud selge arusaam võlgniku sotsiaalse kaitse suhtes. Riigikohus on selgitanud, et sotsiaalset kaitset vajavad kõik võlgnikud (määrus nr 2-16-12972, p 23). 6.2 Ringkonnakohtu seisukoht, et pangakonto arestimine sõltub võlgnikul kontole laekuva regulaarse sissetuleku olemasolust, pole seadusandja tahtega kooskõlas. Ükski

-i säte ei luba võlgnikke ja tema ülalpeetavaid sellisel alusel erinevalt kohelda. Kuna pangakonto arestitakse esimese täitetoiminguna ilma igasuguse analüüsita selle kohta, kas kontole laekub mingi võlgniku sissetulek või mitte, on täiesti võimalik, et võlgnik ei jõua reageerida enne, kui täies ulatuses arestitud vahendid on sissenõudjale juba edasi kantud. Seadusandja tahtega kooskõlas on järelikult see, et kõigi võlgnike suhtes rakendub arestivaba summa kasutamise võimalus automaatselt. 6.3 Kohtu põhjendustes sisalduv seisukoht, et kohtutäitur ei tea täitemenetluses, millised sissetulekud ja mis suuruses võlgniku kontole laekuvad, on kaotanud oma aktuaalsuse. Kohtutäitur saab koguda andmeid

§-de 8 ja 26 alusel. Kohtutäitur saab nõuda andmeid kõigilt krediidiasutustelt, võlgniku tööandjalt ja teistelt võlgniku suhtes kohustatud isikutelt. Seejuures käib andmete kogumine elektrooniliste kanalite kaudu ja kohtutäitur saab vastused viivitamatult. Aga isegi kui oletada, et kohtutäituril ei õnnestu koguda andmeid pangakontode kasutamise kohta, ei anna see õigust arestida kõiki võlgniku kontosid täies ulatuses. Arestivaba miinimumi säilitamise raamistik

-s peab tagama võlgniku reaalse sotsiaalsete õiguste kaitse. 7. Kaebaja vaidleb vastuses kassatsioonkaebusele vastu. 7.1

§ 133lg 1 näol pole tegemist selge normiga.

Sellele viitab juba asjaolu, et erinevad kohtud on tõlgendanud normi erinevalt. Lisaks ei käsitle see norm pangakonto arestimist, vaid sissetuleku arestimist. Pangakonto arestimist käsitleb

§ 115. Seega on kaebaja karistamisel tuginetud ebaõigele normile. 4

§ 133

lg 1 esimeses lauses sätestatud kohustust, pannes sellega toime KTS § 56 p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo. KTS § 56 p 1 kohaselt paneb kohtutäitur toime distsiplinaarsüüteo, kui ta jätab süüliselt täitmata ametitegevuses ja ametipidamises õigusaktidest ning koja otsustest ja heast ametitavast tulenevad kohustused või ei täida neid nõuetekohaselt.

§ 133

lg 1 esimese lause järgi märgib kohtutäitur arestimisaktis, et arestimisele ei kuulu iga kuu summa, mis vastab ühe kuupalga alammäärale, ning märgib talle teadaolevate andmete põhjal võlgniku ülalpeetavate kohta arestimisele mittekuuluva summa. Kaebaja leiab, et pangakonto arestimisel tuleb

§ 133

lg 1 esimese lause esimeses pooles sätestatud piirangut kohaldada vaid juhul, kui kohtutäiturile teadaolevalt laekub võlgniku kontole tema sissetulek. 10. Kolleegium on samasisulise vaidluse lahendamisel otsuses nr 3-19-1481 jõudnud seisukohale, et Justiitsministeeriumil oli haldusjärelevalve pädevus,

§ 133

lg-t 1 tuli kohaldada, tegemist on selge normiga ning ka kohtupraktika oli selles osas väljakujunenud - võlgniku pangakonto arestimisel tuli tagada kontole arestivaba miinimum. Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. 11. Seda ei väära ka kaebaja kassatsioonkaebuse vastuses esitatud seisukohad. Justiitsministeerium on rikkumise väljaselgitamiseks tuginenud õigesti arestimisaktidele. KTS § 56 p 1 koosseis ei eelda tagajärje saabumist. Rikkumine on toime pandud juba sellega, et arestimisaktis pole mittearestitavat summat märgitud. Kahtlemata on oluline, et kohtutäitur ei eemalduks täitemenetluse peamisest eesmärgist - nõude kiire ja efektiivne täitmine. Siiski ei saa nõude kiire ja efektiivne täitmine toimuda viisil, et võlgnik jääb pangakonto täieliku arestimise tõttu ilma minimaalsete elatusvahenditeta.

§ 132lg 1 nõuab kohtutäiturilt ka võlgniku eluliste huvidega arvestamist.

Kiiret ja efektiivset täitmist peab olema võimalik tagada ka nii, et pangakonto arestimisel jäetakse võlgniku kontole arestivaba miinimum ja hiljem, kui kohtutäituril on kogutud rohkem informatsiooni võlgniku sissetulekute kohta, tehakse vajalikud muudatused. 5

§ 133

lg 1 on selge ja üheselt mõistetav ning vastustaja tõlgendust kinnitab ka Riigikohtu praktika, ei saa olla vaidlust selles, et kaebaja on olnud

§ 133lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmata jätmisel vähemalt raskelt hooletu.

Kaebaja on seega toime pannud KTS § 56 p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo.

1. Kolleegiumi hinnangul on karistus proportsionaalne. Kuigi kaebaja tegevuse tõttu ei saabunud ühelegi võlgnikule kahjulikku tagajärge, pani kaebaja rikkumise toime korduvalt ja vähemalt raskest hooletusest. Samuti ei ole kaebajale määratud rahatrahv (1600 eurot) ebaproportsionaalselt suur võrreldes tema aastatuluga.
2. Distsiplinaarkaristuse määramisel on vastustaja õigesti arvestanud seda, et karistamisel peab olema preventiivne mõju. Karistus peab olema selline, mis võimaldaks ära hoida edasiste rikkumiste toimepanemise.
3. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse, tuleb muuta menetluskulude jaotust (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 4). HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt) 6