2-18-114906/48

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Gaida Kivinurm Otsuse tegemise aeg ja koht 02. mai 2022. a, Tallinn Kohtuasja number 2-18-114906 Kohtuasi OÜ Thetk hagi Ringiääres OÜ vastu võlgnevuse 3 392,33 eurot, leppetrahvi 2 577,60 eurot ja viivise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 25.05.2021 otsus Kaebuse esitaja ja liik Ringiääres OÜ apellatsioonkaebus Kaebuse hind 5195 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja (vastustaja): OÜ Thetk (registrikood 14060827), lepinguline esindaja vandeadvokaat Marika Kütt Kostja (apellant): Ringiääres OÜ (registrikood 11524522), lepingulised esindajad vandeadvokaat Valeria Arsjuta ja advokaat Gerda Kabrits Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Jätta Harju Maakohtu 25.05.2021 otsus muutmata, kuid täiendada osaliselt otsuse põhjendusi. 2. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja leppetrahvi ja sellelt arvestatud viivise nõude. 3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. 4. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. 2-18-114906 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud 1. OÜ Thetk esitas 21.08.2018 Harju Maakohtule hagi Ringiääres OÜ vastu, milles palub mõista kostjalt hageja kasuks välja üürilepingu alusel võlgnetav summa 3392,33 eurot ning leppetrahv summas 2577,60 eurot. Samuti hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 564,50 eurot ja viivis 0,1% päevas 3392,33 euro suuruselt võlgnevuselt alates hagiavalduse esitamisest kuni võlgnevuse tasumiseni ning viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras 2577,60 euro suuruselt võlgnevuselt (leppetrahv) alates hagiavalduse esitamisest kuni võlgnevuse tasumiseni. 2. Kostja ja LCI1 OÜ sõlmisid 16.12.2015 tähtajalise üürilepingu, mille alusel LCI1 OÜ andis tähtajaga kuni 04.01.2021 kostja kasutusse aadressil Niine 7, Tallinn asuva äripinna koos terrassi ja parkimiskohtadega. 21.09.2016 sõlmitud müügi- ja asjaõiguslepingu alusel sai üürilepingu eseme omanikuks hageja. Sellega läksid kostja ja LCI1 OÜ vahel sõlmitud üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused VÕS § 291 lg 1 alusel üle hagejale. 3. Üürilepingu kohaselt on kostja kohustatud tasuma hagejale igakuiselt üüri summas 1238,75 eurot, millele lisandub käibemaks (eritingimuste p 4.1). Kuivõrd üür kuulub alates 01.01.2017 iga-aastaselt indekseerimisele (eritingimuste p 4.2), siis 2018. aastal tasutava üüri summaks on 1288,80 eurot kalendrikuus, millele lisandub käibemaks. Üldtingimuste p 3.1 järgi tasub üürnik jooksva kuu üüri hiljemalt vastava kuu 10. kuupäevaks. Lisaks üürile on üürnik kohustatud tasuma üürileandjale igakuiselt lepingu eseme kasutamisega kaasnevad ning kinnistu ja sellel asuvate ehitiste hoolduse, halduse ja korrashoiuga seonduvad kõrvalkulud. Üürnik maksab eelmise kalendrikuu kõrvalkulud hiljemalt jooksva kuu 20. kuupäevaks (üldtingimuste p 3.3). Kostja ei ole alates 2018. a aprillikuust tasunud üüri ja alates 2018. a maikuust kõrvalkulusid. Kokku on kostja tasumata üür ja kõrvalkulud hagi esitamise seisuga 7851,83 eurot. 4. Kostja keeldub üüri ning kõrvalkulude tasumisest viidates üürilepingu ülesütlemisele. Kostja edastas hagejale 11.05.2018 e-kirja ja 18.06.2018 notariaalse avalduse üürilepingu ülesütlemiseks. Hageja hinnangul ei ole nende alusel üürilepingut kehtivalt üles öeldud. Kostja on märkinud, et oluliseks puuduseks, mis välistab lepingu eseme sihtotstarbelise kasutamise, on parkimisala pindala vähenemine ning parkimisala ääres oleva maja allserva ohtlik äär. Nimetatud asjaolusid ei saa lugeda olulisteks puudusteks. Veel enam ei saa neid lugeda puudusteks, mis välistaksid lepingu eseme (s.o äriruumid, terrass ja parkimiskohad) sihtotstarbelise kasutamise. 5. Hageja ütles 21.08.2018 saadetud avaldusega üürilepingu üldtingimuste p 9.4.1 alusel erakorraliselt alates 31.08.2018 (s.o lepingu kehtivuse viimane päev) üles. Kostja on 2 2-18-114906 üürilepingu kohaselt tasunud tagatisraha summas 4459,50 eurot. Pooled on üürilepingu üldtingimuste p-s 4.4 kokku leppinud, et lepingu lõppemisel on üürileandjal õigus tagatise arvel rahuldada kõik üürniku täitmata kohustused ning seejärel tagastada või vabastada tagatis ülejäänud ulatuses. Tulenevalt eeltoodust arvestab hageja hagi esitamise seisuga kostja poolt tasumata üüri ja kõrvalkulude summast maha tagatisraha summas 4459,50 eurot ning kostja poolt tasumata üüri ja kõrvalkulude summaks jääb hagi esitamise seisuga 3392,33 eurot. 6. Kostjal on õigus nõuda leppetrahvi tasumist. Pooled on üürilepingu üldtingimuste punktis 9.5 kokku leppinud, et lepingu lõpetamisel üürileandja poolt mistahes punktis 9.4 toodud alusel on üürileandjal õigus nõuda üürnikult leppetrahvi summas, mis vastab üürimaksete kogusummale, mida üürnik oleks tasunud üürileandjale juhul, kui leping oleks kehtinud kuni kokkulepitud tähtaja lõpuni. Hageja on üürilepingu punkti 9.4.1 alusel üles öelnud. Käesolevalt nõuab hageja leppetrahvi tasumist 2018. aastal kehtiva kahe kuu üüri ulatuses ehk summas 2577,60 eurot. 7. Kuivõrd üldtingimuste punkti 3.1 järgi tasub üürnik jooksva kuu üüri hiljemalt vastava kuu 10. kuupäevaks, siis on hageja üürinõuded muutunud sissenõutavaks vastava kuu 11. kuupäeval. Kostja on viivituses maikuu kõrvalkulude tasumisega, mis on muutunud sissenõutavaks vastavalt 01.07.2018. Kostja vastuväited 8. Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta see rahuldamata. Kostja ei vaidle vastu asjaolule, et poolte vahel oli üürileping. Kostja ei vaidle vastu ka hageja väidetele üüri ja kõrvalkulude suuruse osas. Kostja on üürilepingu kehtivalt üles öelnud ja tal puudub hageja ees võlgnevus. 9. Üürilepingu p 2.3. kohaselt oli üürilepingu ese määratletud järgnevalt: „Lepingu Ese (pindala, asukoht ja kirjeldus): Hoone esimesel korrusel asuv äripind üldpindalaga 91,1 m2 ja terrass 10,6 m2, mis on tähistatud Lepingu Lisas 1 toodud plaanil ning kaks hoone kõrval paiknevat parkimiskohta.“ Kostja üüritud äriruumide juurde kuuluvad parkimiskohad asuvad Niine 5, Tallinn kinnistul paikneva elumaja kõrval. Kostja üüritud parkimiskohtadel asetsesid ligikaudu 2 kuud tellingud, mil nende kasutamine oli võimatu. Samuti vähenes Niine 5 elamu rekonstrueerimise käigus parkimiskohtade laius ligikaudu 30 cm. Kostja teavitas sellest korduvalt e-kirja teel hagejat. 10. 11.05.2018 e-kirjaga teatas kostja esindaja Y hageja juhatuse liikmetele Q-le ja W-le, et soovib üürilepingu lõpetada. Kostja viitas enda e-kirjas parkimisega seonduvatele probleemidele ja parkimiskohtade laiuse vähenemisele. 18.06.2018 tegi kostja hagejale notariaalselt kinnitatud avalduse, milles teatas, et lõpetab ühepoolselt üürilepingu äriruumidele, asukohaga Niine 7 Tallinnas alates 18.06.2018 ning üleandmise võimatuse tõttu hoiustab Haapsalu notar Eha Naudi notaribüroos asukohaga Posti 26 Haapsalu linnas, äriruumidele ligipääsu võimaldava võtme. Üürileping on seega lõppenud kostja ülesütlemisega vastavalt üürilepingu p-le 9.3.1. koosmõjus VÕS § 279 lg-ga 1 ja lg-ga 4 alates 01.06.2018 (kui üürileping lõppes Y 11.05.2018 e-kirjaga) või alternatiivselt alates 18.06.2018 (kui üürileping lõppes Z 18.06.2018 notariaalselt kinnitatud avaldusega). 11. Kui üürileping lõppes kostja ülesütlemisega 01.06.2018, on hageja poolt tagatisrahaga tehtud tasaarvestus põhjendamatu 4459,50 euro – 3212,15 eurot = 1247,35 euro ulatuses. Kostja on seisukohal, et hageja on kohustatud tagastama kostjale tagatisraha summas 1247,35 eurot. Kui üürileping lõppes kostja ülesütlemisega 18.06.2017, on hageja poolt tagatisrahaga tehtud tasaarvestus põhjendamatu 4459,50 euro – 3212,15 – (1546,56/30 * 17) = 370,97 euro ulatuses. 3 2-18-114906 Kostja on seisukohal, et sellisel juhul on hageja kohustatud tagastama kostjale tagatisraha summas 370,97 eurot. 12. Isegi kui üürileping lõppes hageja ülesütlemisega, ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt üürilepingu p 9.5. alusel leppetrahvi. VÕS § 334 lg 4 kohaselt on tühine kokkulepe, mille kohaselt üürnik enne üürilepingu lõppemist kohustub üürilepingu lõppemisel maksma muud kui võimalikku kahjuhüvitist. Kostja vaidleb vastu ka viivise määrale. Maakohtu otsus ja põhjendused 13. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhinõudena 3392,33 eurot ning hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 564,50 eurot ja viivise määras 0,1% päevas põhinõudelt (3392,33 eurot) alates hagi esitamisest kohtule (21.08.2018) kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus 68% ulatuses kostja ja 32% ulatuses hageja kanda. Menetluskulusid maakohus kindlaks ei määranud. 14. Vaidlus puudub selles, et kostja ja LCI1 OÜ sõlmisid 16.12.2015 tähtajalise üürilepingu, mille alusel LCI1 OÜ andis kostjale üürile aadressil Niine 7, Tallinn asuva äripinna parkimiskohtadega ning 21.09.2016 sõlmitud müügi- ja asjaõiguslepingu alusel sai üürilepingu eseme omanikuks hageja. Samuti ei vaidle pooled kostja kohustuse üle tasuda üürilepingus toodud ulatuses üüri ja kõrvakulusid. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja saatis hagejale 11.05.2018 e-kirja ja 18.06.2018 notariaalse avalduse üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ning hageja saatis 21.08.2018 kostjale avalduse üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alates 31.08.2018. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjapoolne lepingu ülesütlemine oli kehtiv, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt üüri ja kõrvalkulusid aja eest peale kostja ülesütlemisavaldusi ning kas hagejal on õigus nõuda kostjalt leppetrahvi (kahjuhüvitist) ja viivist ning mis suuruses. 15. Kostja tugines ülesütlemisavalduses ainult asjaolule, et parkimiskohtade laius ei vasta pärast Niine 5 renoveerimistöid poolte vahel kokkulepitule. Eeltoodud põhjusel ei analüüsinud kohus kostja poolt alles kohtuasja lõppjärgus välja toodud uusi väiteid parkimispiirangute osas (viited detailplaneeringule jms). Pooled leppisid üürilepingus kokku lisaks äriruumidele ka kahe parkimiskoha üürimises, mille asetsemine kinnisasjal on poolte vahel kokku lepitud (Niine 5 hoone seina kõrval), kuid mille täpsetes mõõtudes pooled kokku ei leppinud. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et kostja kasutuses olevad parkimiskohad ei ole just kõige parema kasutusmugavusega (üks auto peab parkima teise taha), kuid selline olukord on eksisteerinud juba üürilepingu sõlmimise ajast alates ja kostja pidi sellega arvestama. Vastavalt standardile EVS 843:206 on sõiduauto parkimiskoha tavalaiuseks ette nähtud 2,6 m. Hageja on esitanud kohtule tõendina TOP Geodeesia OÜ joonise, millelt nähtuvalt on Niine 5 ja Niine 7 hoonete vahelise ala laiuseks vastavalt mõõtmiskohale 3,76 – 3,81 m. Nimetatud mõõtmistulemuste kohaselt ületab üürilepingu esemeks olevate parkimiskohtade laius Niine 5 hoone renoveerimise järgselt oluliselt standardi järgseid mõõte. Seega oli ka peale Niine 5 hoone renoveerimist võimalik parkida hoonete vahele 2 autot. Kostja väited, et tuli tagada elanikele 1,5 m tee autode kõrval (kõnnitee) on põhjendamatud. Majadevahelise jalutusraja näol ei ole tegu kõnniteega, millele laieneksid õigusaktidest tulenevad nõuded. Seega ei ole kostja poolt üürilepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused täidetud, kuna puudus mõjuv põhjus lepingu ülesütlemiseks. Eelnevast tulenevalt ei analüüsinud maakohus kostja poolse üürilepingu ülesütlemise formaalsete eelduste esinemist. 16. Kostja ei ole alates 2018. a aprillikuust tasunud üüri ja alates 2018. a maikuust kõrvalkulusid. Kokku on kostja tasumata üür ja kõrvalkulud hagi esitamise seisuga 7851,83 4 2-18-114906 eurot. Kostja sellele vastuväiteid pole esitanud. Kuna kostja ülesütlemine ei olnud kehtiv, tuli kostjal tasuda üüri kuni hagejapoolsest ülesütlemisest tuleneva lepingu lõppemise ajani. Arvestades kostja poolt tasumata üüri ja kõrvalkulude summast maha tagatisraha 4459,50 eurot jääb kostja poolt tasumata üüri ja kõrvalkulude summaks hagi esitamise seisuga 3392,33 eurot. 17. Maakohus ei nõustunud kostja vastuväitega viivise suuruse osas. Lepingu lõppemise järgsed poolte kohustused (sh kohustus tasuda võlgnevuselt viivist) kehtivad peale lepingu lõppemist samasugustena nagu lepingu kehtivuse ajal. Seega on hagejal õigus nõuda ka viivist nii lepingu kehtivuse aja eest kui selle järgselt määras 0,1% päevas. Hageja on esitanud nõude edasiulatuva viivise välja mõistmiseks, mistõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt lepingus kokku lepitud määras 0,1% päevas alates hagi esitamisest kohtule (21.08.2018) kuni põhinõude täitmiseni. 18. Kohus nõustus VÕS § 334 lg-le 4 tuginedes kostjaga, et leppetrahvi nõudena ei ole võimalik hageja nõuet rahuldada. Leppetrahvi kokkuleppena on lepingu vastav säte tühine. Hageja asus menetluses nõudma sama summat kahjuhüvitisena, kuid hageja ei ole kahjunõude eelduste olemasolu tõendanud. Apellatsioonkaebus 19. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldavas osas ja teha uue otsuse, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata. Alternatiivselt tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 4 osas, milles hageja viivisenõue ületab rahuldatud põhinõude suurust ja jätta hageja viivisenõue põhinõuet ületavas osas rahuldamata. 20. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, jätnud asjas keskset tähtsust omavad asjaolud täielikult tähelepanuta ja tuvastamata ning kostja poolt esitatud olulised tõendid suuremas osas hindamata. Nende rikkumiste tulemusena on kohus jõudnud ebaõige lahendi tegemiseni. 21. Kostja ei nõustu, et kostja ei ole kehtivalt üürilepingut üles öelnud. Ülesütlemise õigusliku alusena on kostja viidanud üürilepingu punktile 9.3.1, mis sätestas, et üürnikul on õigus leping erakorraliselt üles öelda kui lepingu esemel või hoonel tekib oluline puudus, mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea lepingu kohaselt oma kulul kõrvaldama, ning selline puudus välistab lepingu eseme sihtotstarbelise kasutamise või piirab seda olulisel määral, kuid üksnes eeldusel, et üürileandja ei ole seda puudust üürniku poolt antud täiendava mõistliku tähtaja jooksul kõrvaldanud. Kostja põhjendas oma ülesütlemisavaldust sellega, et kostja kasutusse antud parkimiskohti ei olnud võimalik sihtotstarbeliselt kasutada, kuna seal ei olnud parkimiseks piisavalt ruumi, aga ka asjaoluga, et kostja sai tema kasutusse antud parkimiskohti kasutades teistelt majaelanikelt märkusi. Samuti viitas kostja lepingu ülesütlemise õigusliku alusena üürilepingu punktile, mis andis kostjale õiguse üürileping üles öelda juhul, kui lepingu eseme kasutamine on olulisel määral piiratud. Kostja esitas selle kohta tõendid, kuid maakohus jättis suurema osa kostja seisukohtadest ja tõenditest täielikult kõrvale. 22. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt on kostja oma ülesütlemisavaldust uute väidetega täiendanud, ei vasta tõele. Kohus on jätnud täielikult tähelepanuta, et kostja tugines ülesütlemisavalduses ka väitele, et parkimiskohti pole võimalik sihtotstarbeliselt kasutada ning väitele, et teised kinnistu omanikud ei aktsepteerinud, et kostja kinnistu tema kasutusse antud pinnal pargib. Ühe uue väitena on kohus käsitlenud näiteks kostja poolt esile toodud väidet selle kohta, et detailplaneeringu järgi pidid parkimiskohad asuma kinnistu hoovis, mitte selle taga. Kostja hinnangul ei ole tegemist väitega, mis ei seostu tema poolt ülesütlemisavalduses esitatud 5 2-18-114906 asjaoludega. Kostja ülesütlemisavalduses on selgelt välja toonud, et parkimiskohtade sihtotstarbeline kasutamine oli piiratud. Eeltoodu tõendamiseks esitaski kostja muu hulgas ka Niine tn 7 detailplaneeringu, millelt nähtub, et detailplaneeringu järgi olid parkimiskohad kinnistu hoovis, mitte selle taga. Teiseks on kostja ülesütlemisavalduses tuginenud väitele, et ta on saanud naabritelt, s.o teistelt kinnistu omanikelt märkusi selle kohta, et kostja talle kasutusse antud pinnal pargib. Lähtudes asjaolust, et kostja kasutusse anud pind ei olnud mõeldud parkimiseks, ning tõsiasjast, et teised kinnistu elanikud ei aktsepteerinud, et kostja talle üürilepinguga ette nähtud pinnal pargib, on tõendatud, et hageja andis kostjale üürilepinguga kasutusse pinna, mida hageja ei olnud õigustatud käsutama. Kuivõrd Niine tn 7 kinnistu teed on majaelanike kaasomandis ning detailplaneeringu järgi oli parkimiskohad kinnistu hoovis, mitte selle taga, puudus hagejal mistahes õiguslik alus anda enda poolt valitud kinnistu kaasomandi osaks olev pind kostjale kasutamiseks. Asjaolu, et kostja seda siiski tegi, tõi endaga kaasa teiste kinnistu elanike vastumeelsuse kostja kasutusse antud pinnal parkimise osas, kostjale sellekohaste märkuste tegemise ning politsei ja teisaldusauto kutsumise selleks, et teisaldada kostja klientide sõidukid kostja kasutusse antud pinnalt. 23. Kuigi kostja on seisukohal, et ta ei ole maakohtu menetluses oma ülesütlemisavaldust täiendanud, on vastupidiselt maakohtu seisukohale tahteavalduse täiendamine kohtumenetluses lubatud. 24. Kohus on ebaõigesti tuvastanud, et pooled ei leppinud üürilepingus kokku parkimiskoha mõõtmetes. Lepingu lisas 1 olevalt plaanilt on selgelt aru saada, et parkimiskohtade laiuseks on märgitud 4 meetrit ning pikkuseks 10 meetrit. 25. Kohus ei ole hinnanud, kas kostja sai parkimiskohti sihtotstarbeliselt kasutada. Standardi EVS 843:206 punkti 13 viimane lause sätestab, et juhul, kui parkimiskoht jääb kahe seina või muu takistuse vahele, peab parkimiskoht olema vähemalt 3 meetrit lai. Puudub vaidlus selles, et kostja kasutusse antud pind asetses Niine tn 7 ja Niine tn 5 kinnistute, s.o kahe kinnistu hoonete vahel. Eeltoodust tulenevalt pidi kostja kasutusse antud parkimispinna standardmõõt olema vähemalt 3 meetrit, mitte 2,6 meetrit, nagu ekslikult leidis kohus. Vaidlus puudub selles, et Niine tn 5 ja Niine tn 7 hoonete vaheline kaugus on 3,76 – 3,81 m. Maakohus jättis tähelepanuta tõsiasja, et kinnistute vaheline ala ei hõlma ainult parkimiskohti, vaid lisaks parkimiskohtadele on seal ka kõnnitee. Samuti on kohus ebaõigesti leidnud, et ainuke tee, mida mööda on jalakäijatel võimalik siseneda Niine tn 5 hoonesse, ei ole kõnnitee, vaid hoopis majadevaheline „käigurada“. Kostja on viidanud, et kuna tegemist on kõnniteega, siis kohaldub § 20 lg 4 p-s 3 sätestatud nõude, mille kohaselt tuleb jalakäijatele liikumiseks jätta vähemalt 1,5 meetri laiune käiguriba. Seega oli kostjal parkimiseks 2,25 – 2,31 meetrit, mitte 3,76 – 3,81 meetrit, nagu ekslikult leidis kohus. 26. Kostjale jääb selgusetuks, mille põhjal on kohus järeldanud, et tegemist ei ole kõnniteega. Teiseks, liiklusseadus ei tunne mõistet „käigurada“. Kostja viitas maakohtus, et juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et jalakäijatele ettenähtud tee laiuse määramisel ei ole põhjust lähtuda liiklusseaduses sätestatust, tuleb viidatud seadusest lähtuvat 1,5 meetri nõuet kohaldada analoogia korras. Seda põhjusel, et liiklusseaduses ongi jalakäijatele liikumiseks ette nähtud 1,5 meetrit mõistlik tee laius, mis jalakäijatele jätta tuleks. Kohus on aga kostja vastavasisulisi seisukohti ignoreerinud. Võttes arvesse, et kohus on alusetult kogu Niine tn 5 ja Niine tn 7 vahelise ala parkimisalaks lugenud, saab järeldada, et kohtu hinnangul ei pidanudki kostja jalakäijatele majja sisenemiseks üldse mingit ruumi jätma. 6 2-18-114906 27. Lisaks ei ole kohus hinnanud kostja väiteid selle kohta, et parkimiskohtadel ei olnud võimalik parkida kahte autot korraga, sest kahe auto korraga parkimise korral jäi tagumine auto osaliselt kõnniteele. 28. Juhul, kui kostja kasutas talle antud parkimiskohti, rikkus ta sellega poolte vahel sõlmitud üürilepingut. Kostjal ei olnud võimalik parkimiskohti kasutada nii, et kostja järgiks eelviidatud nõudeid ning saaks ühtlasi ka parkida. Juhul, kui kostja parkis auto nii, et jalakäijatele jäi kõnniteele piisavalt ruumi, ei saanud auto juhipoolset ust piisaval määral avada ning sealt mõistlikul viisil väljuda. Vastustaja seisukoht 29. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. 30. Vaidlusalused parkimiskohad olid soovituslikust standardist laiemad. Parkimiskohad asuvad alal, mille laius ületas nii enne kui pärast Niine tn 5 hoone renoveerimist oluliselt soovituslikku 2,6 meetrit (samuti kostja viidatud 3 meetrit). Samuti võimaldas 3,76 - 3,81 m laiune kahe hoone vaheline ala parkimist viisil, mis võimaldas Niine tn 7 elanikel vastavat ala vajadusel läbida ning pääseda jalgvärava juurde. Hoovialal ei kehti kohustus jätta jalakäijatele vabaks 1,5 m laiune ala. 31. Üürilepingust ei nähtu kokkulepet, et parkimiskohtade laius pidi olema 4 m. Iseenesest on õige, et üürilepingule lisatud plaanilt (lepingu lisa 1) nähtub kahe hoone ehk hooviala laiusena 4 m. Samas on Üürilepingu ese plaanil eraldi märgistatud punase värviga. Terve kahe hoone vaheline ala ei ole punasena märgitud, lepingu esemena on märgistatud üksnes parkimiskohti markeeriv ala, mis on plaanilt nähtuvalt väiksem kui 4 m. Niine tn 5 hoone allserv ei takistanud parkimist. Kostja väited parkimiskohtade väidetavate probleemide osas on otsitud. Tegelikkuses soovis kostja üüripinnast vabaneda, sest üüripinnal asuv salong ei olnud kasumlik. 32. Kostja ei esitanud ülesütlemise avaldusi mõistliku aja jooksul. Kostja oli kõrvalmaja renoveerimise väidetavatest tagajärgedest teadlik hiljemalt 06.10.2017. Kostja esitas ülesütlemisavalduse seega rohkem kui kaheksa-üheksa kuud pärast ülesütlemise alusena esile toodud asjaoludest teadasaamist. 33. Kostja tõi menetluse käigus esile uusi aluseid. Ühtegi alljärgnevat alust ei olnud kostja algsetes avaldustes nimetatud: (

1. i)parkimiskohtade asukoht ei vastavat detailplaneeringule; (
2. ii)kahte parkimiskohta ei saavat samal ajal kasutada (tagumine sõiduk ulatuvat kõnniteele; kahte parkimiskohta ei saavat korraga kasutada); (iii) Niine 7 elanikud olevat olnud põhimõtteliselt lepingu esemeks olevate parkimiskohtade kasutamise vastu. Kostja ei saanud tugineda uutele alustele, kuna ka need alused ei ole esitatud mõistliku aja jooksul. Väidetav vastuolu detailplaneeringuga ei takistanud parkimiskohtade kasutamist. Parkimiskohtade asetus ei võimaldanud üürilepingut üles öelda. Isegi kui majaelanikud esitasid kostjale pretensioone (mis ei ole tõendatud), ei tähenda see, et parkimiskohtade kasutamine kostja poolt oleks olnud füüsiliselt takistatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 34. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, täiendades kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 7 2-18-114906 35. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus hagi rahuldamata jättis. Seega on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja leppetrahvi ja sellelt arvestatud viivise nõude. 36. Maakohtu otsuse põhjendav osa peab vastama TsMS § 442 lõikes 8 sätestatule. Nimetatud sätte kohaselt peab otsuse põhjendavas osas märkima kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohus rikkus ringkonnakohtu hinnangul kohtuotsuse põhjendamise kohustust, jättes osaliselt käsitlemata kostja ülesütlemisavalduses esitatud väidetavad lepingu ülesütlemist tingivad asjaolud. Maakohus leidis, et kostja tugines ülesütlemisavalduses ainult asjaolule, et parkimiskohtade laius ei vasta peale Niine 5 renoveerimistöid poolte vahel kokkulepitule, mistõttu ei analüüsi kohus kostja poolt alles kohtuasja lõppjärgus välja toodud uusi väiteid parkimispiirangute osas (viited detailplaneeringule jms). Maakohus ei hinnanud teisi kostja poolt tuginetud asjaolude esinemist ja seda, kas nende asjaolude alusel sai kostja lepingu üles öelda. Kostja tugines 11.05.2018 ülesütlemisavalduses lisaks parkimisala laiusele ka järgnevale: „parkimisala ääres oleva maja alla serva on tekkinud ohtlik äär, kus meie ja klientide autode uksed avades kahjustada saavad“; „kui auto majast (ohutumalt) kaugemale jätta, siis takistavad parkivad autod majaelanike läbipääsu koju ja sealt ära“; „oleme saanud selle kohaseid märkuseid nii klientidelt kui majaelanikelt. Samuti oleme pidanud hüvitama ühe auto uksele tekkinud kahju“. Maakohus jättis nimetatud asjaolud hindamata. Lisaks jättis maakohus käsitlemata paar kostja vastuväidet ning andmata hinnangu kostja poolt esitatud tõendile. Maakohus asus küll õigesti seisukohale, et majadevahelise jalutusraja näol ei ole tegu kõnniteega, millele laieneksid õigusaktidest tulenevad nõuded, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei vastanud maakohus kostja vastuväitele selle kohta, et 1,5 meetrit on mõistlik tee laius, mis jalakäijatele liikumiseks jätta tuleks. Samuti jättis maakohus käsitlemata kostja väite seoses detailplaneeringus toodud parkimisalaga ja hindamata selle väite tõendamiseks esitatud detailplaneeringu. Kostja väitel oli parkimiskohtade sihtotstarbeline kasutamine piiratud ja selle asjaolu tõendamiseks esitaski kostja muu hulgas ka Niine tn 7 detailplaneeringu, kust nähtub, et detailplaneeringu järgi olid parkimiskohad kinnistu hoovis, mitte selle taga. Selle tõendiga soovis kostja tõendada, et parkimine väljaspool kinnistu hoovi ei olnud lubatav. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et detailplaneeringuga seotud väitega ei soovinud kostja enda ülesütlemise avaldust mitte täiendada, vaid parkimisala kasutamise võimatust põhjendada ja tõendada. Samas ei too nimetatud rikkumised kaasa maakohtu otsuse tühistamist, vaid ringkonnakohus saab need rikkumised kõrvaldada ja esitada puuduolevad põhjendused käesoleva otsusega. Muus osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust ringkonnakohus neid põhjendusi ei korda. 37. Kostja on 11.05.2018 ülesütlemisavalduses lepingu ülesütlemise alusena tuginenud sellele, et kostja on saanud märkuseid nii klientidelt kui majaelanikelt ning on pidanud hüvitama ühe kliendi auto uksele tekkinud kahju. Seda, et kostja on saanud naabritelt, s.o teistelt kinnistu omanikelt märkusi selle kohta, et kostja talle kasutusse antud pinnal pargib, tõendavad kostja hinnangul tunnistaja Y ütlused. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Tunnistaja Y ütluste kohaselt oli klientidel pidevalt mured parkimisega. Tunnistaja on selle kohta andnud järgmisi ütluseid: „See algas sellest, kui esimesed korterid olid müüdud. Sinna kutsuti nii politseid kui teisaldusautot - Niine 7 elanikud kutsusid, kuna värav oli kinni blokeeritud. Kui näiteks tuli kolimisauto kõrval asuvasse uude majja või mingi teine teenindav auto - santehnika jms, mis ei 8 2-18-114906 mahtunud maa-alusesse parklasse. See oli ainus ala, kust sai hoovi. Klient ei saanud parkida, kuna seal olid pidevalt ees kolimisautod. Salongikülastajad ütlesid, et ei saa sisse keerata, sest teine auto on ees.“ (dtl 251). Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et tunnistaja ütlused ei võimalda aru saada, mille kohta täpselt väidetavaid pretensioone esitati. Samuti nähtub tunnistaja ütlustest, et pretensioonid esinesid ajal, mil toimus kõrvalmaja renoveerimine ja selle järgselt majja kolimine. Tegemist oli ajutise iseloomuga probleemiga, mis esines üksnes nimetatud perioodil (2017. a toimunud Niine tn 5 hoone renoveerimise ajal) ja sellest ei saa järeldada, et pretensioonid klientide või majaelanike poolt oleks kostjale olnud esitatud ka hiljem, lepingu edasise kehtivuse perioodil. Seega ei andnud majaelanike ja klientide väidetavad pretensioonid samuti alust üürilepingu lõpetamiseks. Samuti ei andnud selleks alust asjaolu, et parkimisala ääres oleva maja alla serva on tekkinud ohtlik äär, kus kostja ja klientide autode uksed avades kahjustada saavad ning et kostja pidi hüvitama ühe sõiduki uksele tekitatud kahju. Tunnistaja Y ütluste kohaselt „Kui juurdeehitus tehti Niine 5 majale, siis üks klient lõi auto ukse ära ja ütles, et uks on mõlkis ja rahu huvides müüdi talle kaupa allahindlusega. Ma lõin ka ise ära vastu plekki autoukse.“ (dtl 250). See, mis asjaoludel antud klient oma sõiduki ust kahjustas, ei ole kolleegiumi hinnangul esile toodud. Sellest, et kostja selle kahju hüvitas, ei saa järeldada, et kostja üürnikuna oleks pidanud selle eest ka vastutama. Nii nagu tunnistaja ise kinnitab, hüvitati kliendile kahju „rahu huvides“. Samuti ei saa kliendi pretensioonist järeldada, et tegemist oleks olnud üürilepingu eseme kasutamise võimatusega üürilepingu p 9.3.1. mõttes. Üürilepingu p 9.3.1. nägi ette, et üürnikul on õigus leping erakorraliselt üles öelda juhul, kui lepingu esemel või hoonel tekib oluline puudus, mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea lepingu kohaselt oma kulul kõrvaldama, ning selline puudus välistab lepingu eseme sihtotstarbelise kasutamise või piirab seda olulisel määral, kuid üksnes eeldusel, et üürileandja ei ole seda puudust üürniku poolt antud täiendava mõistliku tähtaja jooksul kõrvaldanud (dtl 82-94). Asjaolu, et kostja klient on sõidukit kahjustanud, ei välista lepingu eseme sihtotstarbelist kasutamist kostja poolt ega piira seda olulisel määral. 38. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud, et pooled ei leppinud üürilepingus kokku parkimiskoha mõõtmetes. Üürilepingu lisas 1 olevalt plaanilt nähtub, et 4 meetrit ei ole mitte parkimiskoha laiuseks, vaid kahe hoone vahelise ala laiuseks. Parkimiskohad on märgitud punase joonega piiriletud ristkülikuna, millele ei ole laiust märgitud. Märgitud on üksnes parkimiskoha ala pikkus, milleks on 10 meetrit (dtl 94), mis lepingu eseme kirjeldusega (dtl 82) koosmõjus tõlgendades võimaldavad teha järelduse, et sellele 10 meetrile võis parkida 2 autot. Samuti ei saa ringkonnakohtu hinnangul asjaolust, et sõidukite parkimisala ja hoone seina vahele pidi jääma jalakäijate kõnnitee, järeldada parkimiskohtade laiuse osas kokkuleppe olemasolu. Nimetatud üürilepingu lisana esitatud plaanilt ei nähtu, mis ulatuses pidi jalakäijatele jääma ruumi pargitud sõidukitest mööda pääsemiseks. 39. Kostja väitel sätestab standardi EVS 843:206 punkti 13 viimane lause, et juhul, kui parkimiskoht jääb kahe seina või muu takistuse vahele, peab parkimiskoht olema vähemalt 3 meetrit lai. Kostja väitel puudub vaidlus selles, et kostja kasutusse antud parkla pind asetses Niine tn 7 ja Niine tn 5 kinnistute, s.o kahe kinnistu fassaadi vahel. Ringkonnakohus nõustub eeltoodud väidetega üksnes osaliselt. Tõepoolest asus ala, millel kostja kasutusse antud parkla asetses, kahe hoone vahel, kuid oluline on ringkonnakohtu arvates see, et parklaks eraldatud ala ise ei piirnenud kahe hoonega, mille tõttu ei saa ringkonnakohtu hinnangul viidatud standardi punktist 13 juhinduda, vaid lähtuda tuleb standardis antud soovituslikust nõudest selle kohta, et parkimiseks ettenähtud ala peab olema laiusega 2,6 meetrit. 40. Pooled ei vaidle selle üle, et Niine tn 5 ja Niine tn 7 hoonete vaheline kaugus on pärast Niine tn 5 renoveerimistööde teostamist 3,76 – 3,81 m. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et 9 2-18-114906 Niine tn 7 maja elanikud peavad majja pääsemiseks jõudma parklakoha lõpus asetseva väravani, möödudes selliselt pargitud autodest. Pooltel on vaidlus selle üle, kui palju peab selleks jääma jalakäijatele (Niine tn 7 elanikele) ruumi. Kostja väitel kohaldub antud juhul liiklusseaduse (LS) § 20 lg 4 p-s 3 sätestatud nõue, mille kohaselt tuleb jalakäijatele liikumiseks jätta vähemalt 1,5 meetri laiune käiguriba ning isegi kui see säte ei kohaldu, siis peab jalakäijatele analoogia korras mõistlikult võttes jätma ruumi 1,5 meetrit. Maakohus leidis ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et antud juhul ei ole tegemist liiklusseaduse mõttes kõnniteega. Ringkonnakohus märgib lisaks, et LS § 2 p 25 kohaselt on kõnnitee jalakäija, robotliikuri ja kergliikuriga liiklemiseks ettenähtud ja äärekiviga või muul viisil sõiduteest või jalgrattateest eraldatud teeosa, mis võib olla tähistatud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgistega. Vaidlusalusel hoovialal selliseid märgistusi ei ole, samuti ei ole jalakäijatele ettenähtud osa mingil viisil eraldatud parklaosast. Seega ei saa antud juhul liiklusseadusest tulenevaid nõudeid ringkonnakohtu hinnangul kohaldada ning parkimiskohtade sihtotstarbelist kasutamist õigusaktide sätted ei takistanud. 41. Kostja väitel pidi ta isegi juhul, kui õigusaktid ei takista antud kohas parkimist, arvestama jalakäijatele ettenähtud käiguribaga ning kuna selleks tuleb arvestada analoogia korras 1,5 meetrit, ei jäänud kostja klientidel enam ruumi sõidukite parkimiseks, mille tõttu oli kostjal üürieseme sihtotstarbeline kasutamine võimatu. Ringkonnakohtu hinnangul on pooled käesolevas menetluses liialt keskendunud sellele, kui palju pidi Niine tn 5 ja Niine tn 7 hoonete vahelisel alal jääma ruumi jalakäijatele Niine tn 7 majja sisenemiseks. See kui palju ruumi jalakäijatele jätmiseks nimetatud alal põhjendatud oleks, ei ole käesoleva asja lahendamisel asjakohane. Nii nagu ringkonnakohus eelnevalt viitas nägi üürilepingu p 9.3.1. ette, et üürnikul on õigus leping erakorraliselt üles öelda juhul, kui lepingu esemel või hoonel tekib oluline puudus, mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea lepingu kohaselt oma kulul kõrvaldama, ning selline puudus välistab lepingu eseme sihtotstarbelise kasutamise. Seega tuleb kostja kui üürniku lepingu ülesütlemise kehtivuse tuvastamiseks hinnata, kas lepingu esemel on tekkinud selline puudus, mis välistab selle sihtotstarbelise kasutamise. Üürilepingu p 5.3. kohaselt on üürnik kohustatud arvestama lepingu eseme, hoone ja kinnistu kasutamisel Niine 7 elanike ning lähedal paiknevate kinnisasjade omanike või kasutajate huvidega ning tagama nimetatud isikute õiguste rikkumisest hoidumise, samuti mitte risustama lepingu eset, hoonet, kinnistut või nende ümbrust (dtl 82-94). Nimetatud lepingu punktist tulenevalt tuleb hinnata, kas üürniku kohustuse järgimine võimaldas lepingu eseme sihtotstarbelist kasutamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesoleval juhul järeldada, et lepingu eseme sihtotstarbeline kasutamine oleks sellest tulenevalt olnud välistatud. Nimelt ei olnud Niine tn 5 ja Niine tn 7 hoonete vahelisel alal parkla osa ega jalakäijatele ettenähtud osa tähistatud. Samuti ei saa, nii nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, lähtuda liiklusseadusest ja kohaldada kõnnitee jaoks ettenähtud nõudeid. Samuti ei ole kostja esile toonud ega tõendanud, et mingeid pretensioone seoses käiguriba laiuse vähenemisega oleks Niine tn 7 elanike poolt kostjale esitatud. Üle kuulatud tunnistaja ütlustest nähtub, et mured parkimisega olid hoopis kostja klientidel ja need mured olid ka enne Niine tn 5 hoone renoveerimist (dtl 250). Eelnevast tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik järeldada, et kostja poolt lepinguga ettenähtud parkimiskoha kasutamine rikuks Niine tn 7 elanike huve. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kui lähtuda kostja arusaamast 1,5 meetri laiuse käiguriba tagamise kohustuse kohta, siis 1,5 meetri laiust käiguriba ei saanud selles kohas olla ka üürilepingu sõlmimise ajal. Nimelt oli vastavalt üürilepingu lisale 1 hoonete vahelise ala laius 4 meetrit, kuid lähtudes sõiduki parkimiseks vajalikust 2,6 meetrist, jääks sellisel juhul jalakäijatele 1,4 meetrit. Kui lähtuda kostja arusaamast, et hoonete vahelisel alal tuleb parkimiseks jätta 3 meetrit, polnud aga lepingu sõlmimisel jalakäijatele isegi nii palju ruumi – üksnes 1,0 meetrit. Pärast Niine tn 5 hoone renoveerimistööde teostamist on parkimiskoha ja hoone seina vahele jäänud varasemast 24 cm vähem ruumi. Kostja ei ole esile toonud, et sellises 10 2-18-114906 ulatuses ruumi vähenemine oleks kaasa toonud Niine tn 7 elanike huvide rikkumise ajal, mil kostjale kasutusse antud parkimisalal sõidukeid pargitakse. 42. Kostja väitel nähtub kohtule esitatud detailplaneeringust, et Niine tn 7 parkimiskohad olid kinnistu hoovis, mitte selle taga. Ehkki selline asjaolu tõepoolest detailplaneeringult nähtub (dtl 194), nõustub ringkonnakohus hagejaga, et asjaolu, et üürilepingu esemeks olevad parkimiskohad ei asu detailplaneeringu põhijoonisel näidatud parkimiskohtade võimalikus asukohas, ei takista lepingu esemeks olevate parkimiskohtade kasutamist. Oluline on, milles pooled kokku leppisid. Üürilepingu lisast 1 nähtub, et pooled on kokku leppinud kahe sõiduki parkimiskoha kostjale kasutada andmises, mis asuvad Niine tn 7 ja Niine tn 5 hoonete vahelisel alal (dtl 94). Samuti nõustub ringkonnakohus hagejaga, et üürilepingu punkt 9.3.1 kohaselt sai ülesütlemise aluseks olla lepingu esemel tekkinud puudus. Parkimiskohtade paiknemine ning sellega kaasnev parkimise võimalikkus oli üürilepingu sõlmimisel kostjale teada. Samuti leppisid pooled üürilepingus kokku parkimiskoha pikkuses, milleks on 10 meetrit ja selles, et see ala hõlmab kahe sõiduki parklakohta. Seetõttu on asjakohatud kostja etteheited maakohtule, et maakohus jättis hindamata kostja väite selle kohta, et parkimiskohtadel ei olnud võimalik parkida kahte autot korraga, sest kahe auto korraga parkimise korral jäi tagumine auto osaliselt kõnniteele. Selline olukord sai ringkonnakohtu hinnangul esineda juba üürilepingu sõlmimise ajal, kuna Niine tn 5 renoveerimine parkimiskoha pikkust mõjutada ei saanud. 43. Alternatiivselt on kostja palunud tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 4 osas, milles hageja viivisenõue ületab rahuldatud põhinõude suurust ja jätta hageja viivisenõue põhinõuet ületavas osas rahuldamata. Maakohus mõistis resolutsiooni punktis 4 kostjalt hageja kasuks välja viivise määras 0,1% päevas põhinõudelt (3392,33 eurot) alates hagi esitamisest kohtule (21.08.2018) kuni põhinõude täitmiseni. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus menetlusnorme rikkunud. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. tulevikus tekkiva viivisenõude seotuse põhinõude tasumisega. Riigikohus on ka selgitanud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses (vt Riigikohtu 14.06.2005 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 18). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja viivise vähendamise taotlust maakohtus esitanud. Kostja vastuväide hageja viivisenõudele seisnes üksnes selles, et hageja kohaldas ebaõigesti lepingust tulenevat viivise määra. Maakohtu järeldust, et kohaseks määraks on antud juhul lepingust tulenev määr 0,1% päevas, ei ole kostja vaidlustanud. 44. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm 11