Obsah (5)

§ 657§ 651§ 436§ 173§ 317

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 19.04.2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-121449 T

§ 657

lg 1 p 2 alusel koosmõjus

§ 657

lg-ga 2 osaliselt rahuldada, maakohtu otsus tuleb apellatsioonkaebuse piire arvestades vaidlustatud osas tühistada ning asi tuleb tühistatud osas saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab maakohtu otsust vaid sissenõutavaks muutunud viivsenõude ja menetluskulude jaotuse ning kindlaksmääramise osas. Muus osas (põhinõue, intress ja sissenõudmiskulud) ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus jõustunud.

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust ja eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, jättes viivisenõude osaliselt rahuldamata. Hageja nõudis kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist 719,64 eurot perioodi eest 09.11.202015.10.
2. Hagiavalduse kohaselt lähtus hageja viivise arvestamisel laenulepingus kokkulepitud intressimäärast 39,73% aastas. Hageja nõudis edasiulatuvat viivist seadusjärgses määras. Maakohus rahuldas viivisenõude osaliselt, mõistes hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus põhjendas seda sellega, et laenulepingus kokkulepitud viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära 3 rohkem kui kolm korda, mistõttu on tegemist tarbijat ebamõistlikult kahjustava ja seega tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 järgi. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus jättis hageja viivisenõuet lahendades põhjendamatult tähelepanuta tarbijakrediidilepingule kohalduva VÕS § 415 lg 1, mis viis selleni, et kohus jättis ekslikult kohaldamata VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses viidatud viivisemäära. Selle käigus rikkus maakohus oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust (

§ 436

lg 1 ja § 442 lg 8), jättes hageja viivisenõuet osaliselt rahuldamata ja jättes käsitlemata hageja väited lepingus kokkulepitud intressimäära ja kohalduva viivisemäära kohta ning põhjendamata, miks ta neid asjakohaseks ei pea või nendega ei nõustu. Samuti ei ole maakohus vaidlustatud otsuses analüüsinud VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause kohaldamist, mistõttu nende sätete kohaldamata jätmise põhjused ei ole jälgitavad.

1. Hagiavaldusest nähtub, et laenulepingu näol oli tegemist tarbijakrediidilepinguga. Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 kohaselt krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Sellele, et hageja nõuded tulenevad tarbijakrediidilepingust, viitavad hagiavalduses tehtud põhjendused (sh põhjendused laenulepingus kokkulepitud intressimääraga võrdses määras viivise nõudmise kohta). Seda kinnitavad ka hagiavaldusele lisatud laenuleping ja selle üldtingimused. Laenulepingu poolteks olid füüsilisest isikust kostja ja majandus- ja kutsetegevuses tegutsev äriühing. Ka maakohus lähtus vaidlustatud otsust tehes eeldusest, et laenuleping oli sõlmitud tarbijaga. Tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses erinorm viivisemäära kohta. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Riigikohus on osundanud sellele, et kuna seadusandja ei ole VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses täpsustanud, millist VÕS § 113 lg 1 lauset see viide hõlmab, siis viitab VÕS § 415 lg 1 ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohus selgitas, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kuivõrd laenuandja loovutas nõuded hagejale, siis on hagejal õigus nõuda viivist laenulepingus kokkulepitud määras. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär. Praegusel juhul oli laenulepingus kokkulepitud intressimääras 39,73% aastas. Seega oli tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär, mistõttu VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt tuleb lugeda viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Maakohus ei ole viidanud vaidlustatud otsuses ka sellistele asjaoludele, millega võiks kaasneda laenulepingus sisalduva intressimäära kokkuleppe või kogu lepingu tühisus. Muu hulgas ei ole maakohus tuvastanud, et tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületaks VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud ülempiiri. 4 Kuna praegusel juhul on hagist ja selle lisadest nähtuvalt tegemist tarbijakrediidilepinguga, mille puhul VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmas lause näevad ette lepingus kokkulepitud intressimäära kohaldamise viivisemäärana, ei ole asjakohased maakohtu viited VÕS § 42 lg-le 1 ja lg 3 p-le 5 ega ka Riigikohtu seisukohtadele viivise määra piiramise kohta tsiviilasjades nr 3-2-1-66-05 (p 24) ja nr 3-2-1-25-16 (p 13) tehtud lahendites. Viidatud asjades ei olnud tegemist tarbijakrediidilepingutega ning nende puhul ei olnud lepingus kokku lepitud intressimääras. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäär kehtib VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel viivisemäärana üksnes siis, kui selle suurus ei ületa kolmekordset seadusjärgset (s.o § 113 lg 1 teisest lausest tulenevat) viivisemäära.
2. Maakohtu eksimused viivisenõude osaliselt rahuldamata jätmisel annavad aluse vaidlustatud otsuse selles osas tühistada. Kuna vaidlustatud on tagaseljaotsus, siis ei saa ringkonnakohus teha tühistatud osas ise uut otsust, vaid

§ 657

lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Olukorras, kus tagaseljaotsus on vaidlustatud osaliselt, saab selle ka tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes osaliselt (

§ 651lg 1).

12. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, siis tuleb tühistada ka maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine.

§ 173

lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. Arvestades, et maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel uuesti jaotada menetluskulud ja määrata kindlaks nende rahaline suurus, ei käsitle ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel hageja apellatsioonkaebuse väiteid menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise kohta. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, kuna ringkonnakohus ei tee tühistatud osas uus otsust ning ei analüüsi hageja väiteid menetluskulude kohta. 13. Kohus toimetab käesoleva otsuse kostjale kätte avalikult

§ 317lg 1 p 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt) 5