Obsah (13)

§ 64§ 447§ 651§ 456§ 230§ 329§ 237§ 238§ 652§ 5§ 654§ 163§ 164

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Gea Lepik Otsuse tegemise aeg ja koht 06.05.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-10741 Koh

§ 64

lg 1 esimene lause sätestab, et kohus võib tema määratud menetlustähtaega menetlusosalise põhistatud avalduse alusel või omal algatusel mõjuval põhjusel pikendada. Kohus selgitas alates 01.12.2022 korduvalt kostjale õigust leida endale esindaja. Samuti olid möödunud kohtu poolt antud tähtajad täiendavate dokumentide ja seisukohtade esitamiseks. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles mõisteti kostjalt välja elatis perioodi 08.07.2021–31.12.2021 eest, ja teha selles osas uue otsuse, millega jätta nimetatud perioodi osas elatise nõue rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
2. Maakohus hindas ebaõigesti olemasolevaid tõendeid ja ei arvestanud, et kostjal puudus võimalus omapoolseid tõendeid esitada. Maakohus tegi esitatud asjaolude pinnalt osaliselt küll õigeid järeldusi, kuid otsus ei põhine tehtud järeldustel ja kogutud tõenditel, mis puudutab elatist perioodi 08.07.2021–31.12.2021 eest. Maakohus ei arvestanud sellega, et poole menetluse pealt puudus kostjal esindaja, ja arvestades, et kostja ei valda eesti keelt, oli kostja võimalus oma huvide eest seista pärsitud. Kostja esitab eeltoodu tõttu tõendid apellatsioonimenetluses, kuna ta jäi maakohtu menetluse ajal ootamatult ilma oma esindajast ja tulenevalt sellest ei olnud kostja teadlik ega mõistnud, et vastavad tõendid tuleb esitada. Lisaks nõudis tõendite leidmine rohke materjali (vanemate vaheline kirjavahetus + fotoalbum) läbitöötamist.
3. Kostja rõhutab, et ta on ülalpidamiskohustusest teadlik ning on oma lapsele elatist ka maksnud ja andnud vahetult ülalpidamist. Laps oli vaidlusalusel perioodil nii sageli isaga, et põhjendatud on lugeda, et kostja täitis ülalpidamiskohustust vahetult.
4. Kostja toob esile, et laps oli isaga: • juulis 2021 kokku 14 päeva ja augustis 2021 21 päeva. Kostjal puuduvad kirjalikud tõendid kõigi esile toodud kuupäevade osas, kuid apellatsioonkaebusega esitatud vestlused näitavad, et vanemad arutasid omavahel, kes millal lapsele järgi tuleb, millest järelduvad vähemalt osad perioodid, mil laps oli isaga. • septembris 2021 oli laps isaga kokku 11 päeva ja oktoobris 6 päeva. Kostja valduses ei ole kirjalikke tõendeid septembri ja oktoobri osas, mis tõendaks, et laps oli isaga, kuid on olemas fotod selle kohta. • novembris 2021 oli laps isaga kokku 8 päeva. Kostjal puuduvad kirjalikud tõendid, millest lähtuks, et laps oli novembris isaga, kuid lapse emaga oli nii kokkulepitud ja lapse ema on sellest teadlik. • detsembris 2021 olid laps ja isa koos 16 päeva, millest 14 päeva olid koos Poolas reisil, kus elavad isa sugulased. Kostja valduses ei ole kirjalikke tõendeid detsembri osas, mis tõendaks, et laps oli isaga, kuid on olemas lennupiletid Poola lennu kohta.
5. Laps oli perioodil juuli–detsember 2021 isaga koos nii palju aega, et isal puudus kohustus eraldi lapsele veel elatist maksta nende kuude eest. Mõnel kuul oleks pidanud hoopis ema isale elatist maksma, arvestades, et laps oli isaga rohkem kui 50% ajast. Seega on põhjendatud elatise nõuded omavahel tasaarvestada, mis viib tulemuseni, et lapse elatise nõue perioodi 08.07.2021– 31.12.2021 eest tuleks jätta täielikult rahuldamata. 4 2-21-10741
6. Jaanuaris 2022 on laps olnud isaga 01.01–13.01 ja ülejäänud kuu jooksul ei olnud üksnes seetõttu, et lapse emal oli koroona. Veebruaris 2022 oli laps isaga 04.02–06.02 ja 11.02–13.
8. Kostja kinnitab, et eelpool toodud kuupäevadel oli laps isaga ja seda teab ning oskab kinnitada ka lapse ema. Juhul, kui lapse ema ei peaks seda kinnitama, siis on põhjendatud vanemate vande all ärakuulamine kohtu poolt.
9. Lisaks märgib kostja, et hagis ei ole välja toodud, palju lapse vajaduste katmiseks igakuiselt kulub. Riigikohus on selgitanud, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada, kuid see ei tähenda, et lapse igakuiseid vajadusi ei peaks hagiavalduses ära nimetama. Vastustaja seisukoht
10. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Ringkonnakohus, leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas põhjendatud ja seaduslik ning apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p 1 järgi jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. 26. Esmalt parandab ringkonnakohus

§ 447lg 2 järgi maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 3 ilmse ebatäpsuse.

Nimelt on maakohus märkinud perioodiks, mille eest on elatis välja mõistetud summas 1693,60 eurot, 08.07.2021 kuni 31.12.2022 ja alates 01.01.2022 on kohus välja mõistnud igakuise elatise. Arvestades otsuse sisu mõistis maakohus summana välja elatise perioodi eest kuni 31.12.2021. Eeltoodud ebatäpsus tuleb parandada. 27. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsus on vaidlustatud osas, milles maakohus mõistis hageja kasuks kostjalt välja elatise 1693,60 eurot perioodi 08.07.2021–31.12.2021 eest. Ülejäänud osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Maakohtu otsus on

§ 456

lg 4 teise lause alusel jõustunud osas, milles maakohus jättis kostja 18.01.2022 taotluse tähtaja pikendamiseks rahuldamata, rahuldas hagi elatise saamiseks alates 01.01.2022 ja määras kindlaks kohtuotsuse täitmise korra. Eeltoodud osas ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli. 28. Apellatsioonimenetluses on vaidlus, kas kostja on tõendanud, et perioodil 08.07.2021– 31.12.2021 täitis ta lapse ülalpidamiskohustust vahetult. Üldisest tõendamiskoormusest (

§ 230

lg 1) tulenevalt pidi kostja tõendama oma väiteid asjaolude kohta, mis annavad aluse PKS § 102 lg 2 (kuni 31.12.2021 kehtinud redaktsioonis) kohaselt elatise väljamõistmiseks alla seaduses ettenähtud miinimumi või elatise nõude rahuldamata jätmiseks. Vastavasisulise selgitamiskohustuse täitis maakohus pooltele 31.08.2021 saadetud kirjas (tl 53–54). Puudub vaidlus, et maakohtu menetluses isa ühtegi tõendit ega täiendavat selgitust eelviidatud asjaolude kohta ei esitanud. Kostja esitas alles 18.02.2022 apellatsioonkaebusega ja 22.02.2022 täiendatud apellatsioonkaebusega uued dokumentaalsed tõendid (vanemate kirjavahetus ja pildid) ning lisaks taotles vanemate vande all ärakuulamist juhul, kui hageja ei kinnita kostja 5 2-21-10741 apellatsioonkaebuses toodud väiteid. Hageja hinnangul eksitab kostja kohut, kui väidab, et tal ei olnud võimalik maakohtus tõendeid esitada. 29. Menetlusosalised peavad

§ 329

lg 1 esimese lause järgi esitama kohtumenetluses oma taotlused ja tõendid nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Selleks annab kohus

§ 237

lg 1 järgi menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks või nende kogumise taotlemiseks. Kui tõendit ei ole tähtaja möödudes esitatud või tõendite kogumist taotletud, võib hiljem tõendile tugineda üksnes juhul, kui tõendi vastuvõtmine ei põhjusta kohtu arvates asja lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Seejuures võib pärast eelmenetluse lõppemist esitada uusi tõendeid

§ 329

lg 1 teise lause järgi üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Kui tõend või tõendite kogumise taotlus esitatakse hilinenult, võib kohus

§ 238lg 3 p 3 järgi keelduda tõendit vastu võtmast või tõendit kogumast.

Sellest tulenevalt ei võta ringkonnakohus üldjuhul uusi tõendeid vastu. 30. Erandjuhul võib ringkonnakohus siiski uusi tõendeid vastu võtta. Ringkonnakohus tuvastab

§ 652

lg 3 järgi esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta, või asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Seejuures peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust

§ 652

lg 4 järgi oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama ning kui pool seda ei tee, jätab kohus tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus.

1. Riigikohus on rõhutanud, et menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, s.t eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (Riigikohtu 11.02.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 17). Lisaks peab ringkonnakohus võimaldama uute asjaolude esitamist näiteks olukorras, kus pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitamata (Riigikohtu 23.11.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 27). Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud, et tõendid tekkisid või said talle teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus, ega ka seda, et maakohus oleks selgitamiskohustust rikkunud.
2. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohtu hinnangul kostja esitanud mõjuvat põhjust, miks ta esitas tõendid hilinenult, ning hageja ei ole kostja tõendite taotlusega nõustunud. Toimikust nähtuvalt oli kostjal kuni 12.10.2021 advokaadist lepinguline esindaja, kes esitas vastuse hagile, milles toodi esile asjaolu, mida kostja püüab apellatsiooniastmes tõendada, ja kes sai kätte maakohtu 31.08.2021 kirja, milles selgitati põhjalikult kostja tõendamiskoormust. Eeltoodust järeldab ringkonnakohus, et kostja oli piisavalt teadlik kohtumenetlusest, sh tema vastu esitatud nõudest ja tõendamiskoormusest. Lepingulise esindaja selgitusi arvestades ei saa nõustuda, et kostja jäi lepingulisest esindajast ilma ootamatult (tl 55). Pigem on alust arvata, et kostja oli ise passiivne. Põhjendatud ei ole mõjuvaks põhjuseks pidada ka kostja eesti keele oskuse puudumist. Maakohus on kostjaga suhelnud inglise keeles (tl 129–143). Siinkohal märgib kolleegium, et isegi kui kostja mõistis alles 29.11.2021, et tal puudub menetluses lepinguline esindaja, on 2 kuud piisavalt pikk aeg uue esindaja leidmiseks, mistõttu jättis maakohus põhjendatult rahuldamata kostja 18.01.2022 taotluse menetluses antud tähtaegade pikendamiseks põhjusel, et kostja soovis leida esindajat. Ringkonnakohus leiab, et keeleoskuse 6 2-21-10741 puudumine ei ole asjaoluks, mis annaks aluse võimaldada kostjal esitada ringkonnakohtule tõendeid, mida oli võimalik esitada maakohtule.
3. Apellatsioonkaebuses taotles kostja ka vanemate vande all ärakuulamist, et tõendada lapse viibimist isaga. Ringkonnakohus eeldab, et ema osas on taotletud tunnistajana ärakuulamist. Kostja esitas selle taotluse alles apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus järeldab, et kostja jättis vastava taotluse maakohtule esitamata samadel põhjustel, miks ta ei esitanud dokumentaalseid tõendeid. Ringkonnakohus jõudis eelnevalt järeldusele, et kostja ei ole esile toonud mõjuvaid põhjuseid tõendite vastuvõtmiseks apellatsioonimenetluses.
4. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses esitatud kostja taotlused dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks ja vanemate vande all ärakuulamiseks (tunnistaja ülekuulamiseks) rahuldamata. Dokumentaalsete tõendite elektroonilise esitamise tõttu ei ole vaja neid tagastada, aga ringkonnakohus ei lisa nende väljatrükke toimikusse.
5. Ringkonnakohus rõhutab, et vaatamata sellele, et elatise vaidlus ei ole tavapärane võistlev kohtumenetlus, menetletakse

§ 5

lg 1 järgi hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

§ 230

lg 3 kohaselt võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses koguda tõendeid ka omal algatusel, kuid see ei ole võimalik kohustatud vanema lapsega koosolemise ja sellega seotud kulude kandmise osas, kuna neid asjaolusid teavad üksnes vanemad. Kohus ei saa elatisnõude osalist rahuldamata jätmist põhjendada asjaoludega, mida pool ei ole suutnud korrektselt esitada ega tõendada. 36.

§ 652

lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud ja ringkonnakohus saab kaebuse lahendamisel lähtuda sellest, et kostjalt hageja kasuks perioodi 08.07.2021 kuni 31.12.2021 eest elatise väljamõistmise üldised eeldused on täidetud. Kolleegium nõustub vaidlustatud osas maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses

§ 654lg 6 järgi ei korrata.

Kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus ei tuvastanud.

1. Kolleegiumi hinnangul jõudis maakohus vaidlustatud osas elatise väljamõistmisel kuni 31.12.2021 kehtinud perekonnaseaduse alusel õigele järeldusele, et kostjal oli perioodil 08.07.2021–31.12.2021 kohustus tasuda oma alaealise lapse ülalpidamiseks miinimummääras elatist. Maakohus asus põhjendatult ning kooskõlas kohtupraktikaga seisukohale, et olukorras, kus hageja soovis saada seaduses sätestatud miinimummääras elatist, ei olnud hagejal kohustust tõendada oma vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust, kuna kohus sai eeldada, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub kahel vanemal kokku kahekordne miinimumelatis. Kuni 31.12.2021 kehtinud PKS § 101 lg 1 järgi ei võinud olla igakuine elatis ühele lapsele üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (
2. aastal 292 eurot), v.a kui elatist maksma kohustutud isik toob esile ja tõendab PKS § 102 kohaldamise eeldused.
3. Kostja heidab apellatsioonkaebuses hagejale põhjendamatult ette, et hagiavalduses ei ole esile toodud hageja vajadusi. Hagis on lapse vajadused loetletud (tl 2–5) ja maakohus leidis otsuses, et esiletoodud lapse kulud on mõistlikud. Olukorras, kus ülalpidamist maksma kohustatud vanem leiab, et lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus on 7 2-21-10741 tegelikult väiksem, peab see vanem oma väidetud asjaolusid

§ 230lg 1 järgi ka tõendama.

Kostja seda ei teinud.

1. Tõendamata on kostja apellatsioonkaebuse väide, et hageja on vaidlusalusel perioodil viibinud isaga sellisel määral, mis põhjendab jätta elatis välja mõistmata. Siinkohal ei ole määravat tähtsust isegi sellel, et ringkonnakohus keeldus apellatsioonkaebusele lisatud tõendite vastuvõtmisest. Kostja möönab apellatsioonkaebuses ise, et tal puuduvad tõendid, mis kinnitaksid tema väidet, et laps viibis vaidlusalusel perioodil vähemalt 10 päeva kuus isaga. Teiseks juhib ringkonnakohus kostja tähelepanu sellele, et kostja on jätnud vaatamata maakohtu põhjalikele selgitustele tõendamata ka kulud, mis tal on tekkinud seoses sellega, et laps on väidetavalt temaga viibinud. Olukorras, kus laps viibib osa ajast kostja ülalpidamisel, ei saa elatise suurust määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (Riigikohtu 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13). Seega ei ole oluline mitte see, kui pikalt viibib hageja kostja juures, vaid see, millises ulatuses kostja täidab sel ajal ülalpidamiskohustust. Kostja ei ole maakohtus ega ka apellatsioonkaebuses isegi esile toonud väidetavat kulude suurust. Maakohus märkis õigesti, et üksnes lapse isa juures viibimine ei tähenda, et lapse püsikulud ema juures elades väheneksid. Apellatsioonkaebuse väited lapse isaga viibimise kohta käesoleval aastal jätab ringkonnakohus tähelepanuta, kuna kostja ei vaidlustanud temalt hageja kasuks elatise väljamõistmist alates 01.01.
3. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et osadel kuudel viibis laps isaga sedavõrd palju aega, et selle aja eest tekkis lapse emal elatise tasumise kohustus, mis tuleb käesolevas asjas esitatud nõudega osaliselt tasaarvestada, märgib kolleegium järgmist. Elatise väljamõistmise nõue saab olla lapsel oma vanema vastu. Praeguses vaidluses on laps esitanud nõude oma isa vastu. Isegi kui kostja oleks tõendanud, et mõni kuu elas laps tema juures peamise aja, siis kostja ei saaks tasaarvestada tema vastu esitatud nõuet lapse nõudega ema vastu.
4. Lõpetuseks märgib kolleegium, et praeguses vaidluses tuli kostjal PKS § 102 kohaldamiseks tõendada, et tal esines mõjuv põhjus maksta hagejale elatist kuni 31.12.2021 vähem kui 292 eurot kuus. Maakohus ei tuvastanud, et isal esinesid selleks mõjuvad põhjused. Samuti tuvastas maakohus põhjendatult, et praeguses asjas ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis võimaldaks kuni 31.12.2021 väljamõistetava elatise suuruse määramisel arvestada lapsetoetusega. Eeltoodut arvestades leidis maakohus põhjendatult, et kostja oli kuni 31.12.2021 kohustatud tasuma lapse ülalpidamiseks seaduses sätestatud määras miinimumelatist, s.o 292 eurot kuus, ning kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu järeldustes kahelda. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5. Kuivõrd maakohus rahuldas hagi osaliselt, ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul ületanud diskretsioonipiire, jättes poolte menetluskulud maakohtus

§ 163

lg 1 ja

§ 164lg 1 järgi nende endi kanda.

Alates 01.01.2022 kehtiva

§ 164

lg 1 kohaselt kannab alaealise lapse ülalpidamisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Seega tuleb ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 8 2-21-10741 9