KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 6. mai 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-9249

) § 163 lg 1 alusel lähtudes hagi rahuldamise ulatusest. Hageja tasus riigilõivu 1800 eurot ning sellest summast jäi 1710 eurot (95%) kostja kanda. Kostjal tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. POOLTE SEISUKOHAD

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna poolte endi kanda. Kostja järgib oma põhjendusi, et hageja rikkus laenuandja põhikohustusi, mis tulenevad vastutustundliku laenamise põhimõttest. Seetõttu on käenduslepingud vastuolus heade kommetega ja tühised. 4.
2. Esiteks tõendas kostja, et käenduslepingute sõlmimise ajal tema omandis olevate firmade majandustegevus oli kahjumlik ja kostja ainuke sissetulek oli miinimumpalk. Kostja esitas maakohtule järgmised tõendid: - - - kostja sissetulek oli
3. aastal 290 eurot; MTA väljavõtte
4. aastal võlgniku tasutud sotsiaalmaksude kohta kostja eest (veebruar–mai 152,30 eurot kuus ja oktoober–detsember 126,70 eurot kuus), mis näitab, et kostja teenis veebruarist maini 460 eurot ja alates juunist 390 eurot kuus; võlgniku
5. aasta majandusaasta aruanne, millest nähtub võlgniku kahjum
6. aastal 72 806 eurot ja
7. aasta kasum 912 eurot, kasum koos eelmiste perioodide jaotamata kasumiga 204 599 eurot, võlakohustus 361 289 eurot, sh laenukohustused 285 024 eurot ja kapitalirendikohustused 76 265 eurot. Seega
8. aastal ületasid võlgniku võlakohustused kasumit 156 690 eurot võrra; võlgniku
9. aasta majandusaasta aruanne, millest nähtub võlgniku kasum
10. aastal 10 eurot ja
11. aasta kahjum 109 eurot; võlgniku
12. aasta majandusaasta aruande kohaselt oli võlgniku kahjum
13. aastal 18 173 eurot ja
14. aastal 19 715 eurot. Neist tõenditest nähtuvat ei lükka ümber hageja esitatud võlgniku raamatupidamise vahearuanne
15. juuni 2012 seisuga, sest see ei näita võlgniku tegelikku majanduslikku seisu arvelduskrediidilepingu sõlmimise ajal. Lisaks nähtub võlgniku registrikaardist, et kostja omandas võlgniku osa
16. augustil 2012 ja sai juhatuse liikmeks
17. märtsil 2013, mistõttu käenduslepingu I sõlmimise ajal ei olnud kostjale teada võlgniku tegelik majanduslik seisund. 4.
18. Teiseks ei kontrollinud hageja laenu- ja arvelduskrediidilepingute sõlmimisel võlgniku tegelikku majanduslikku olukorda ega käenduslepingute sõlmimisel kostja maksevõimet, rikkudes krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 nõudeid.
19. Hageja vaidleb kaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
20. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse sisulises osas muutmata (

§ 657

lg 1 p 1), aga täiendab seda otsustusega nende maakohtu menetluskulude jaotuse kohta, mis jäid vaidlustatud otsusega jaotamata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus. 7. Maakohtu otsuse vaidlustas ainult kostja, st hagi osaliselt rahuldamata jätmise ja 5% kuludest hageja kanda jätmise osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause alusel edasi 6

§ 651

lg-st 1 tulenevates piirides kontrollida, kas maakohus mõistis õigesti kostjalt välja põhivõla, intressi ja vähendatud viivise ning pani 95% kuludest kostja kanda. 8.

§ 652

lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest laenu- ja arvelduskrediidilepingute sõlmimise ning lõppemise, aga ka käenduslepingute I ja II sõlmimise ja tingimuste kohta. Võlgniku kohustuste suurus pole samuti vaidlusalune. Ühtlasi tuvastas maakohus õigesti võlgniku kohustuste katteks panditud vara täitemenetluses müümise asjaolud ja tulemi mõju hageja nõuetele.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust muuta. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 9.
2. Maakohus tuvastas õigesti, et käendusleping I ega II ei ole tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Selle tulemusel lähtus kohus õigesti lepingute kehtivusest. 9.
3. Lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata selle sõlmimise aja seisuga (Riigikohtu
4. mai 2001 otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑76‑01). Käenduslepingut ei saa pidada heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi põhjusel, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingu sõlmimise ajal vara vähem kui käenduskohustuse piirsumma (Riigikohtu
5. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑157‑14, p 11). Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Samuti ei kehti käendaja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõte, sest käendaja ei ole laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (Riigikohtu
6. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 48). Neil kaalutlustel on käendusleping heade kommetega vastuolus üksnes erandlikel asjaoludel. 9.
7. Maakohus rakendas õigesti Riigikohtu seisukohta, mille järgi võib käendusleping olla heade kommetega vastuolus eelkõige juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum (vt
8. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 49 esimene lõik): - - käendaja on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. 9.
9. Maakohus ei tuvastanud, et esineks loetletud asjaolude kogum ja selle esinemist ei saa järeldada ka kaebuse väidetest ega kostja viidatud tõenditest. Kostja ei toonud esile sõltuvusvms suhet, mis oleks teda teatavalgi määral sundinud käenduskohustust võtma. Samas tuvastas maakohus, et kostja oli alates
10. augustist 2012 võlgniku enamusosanik ja alates
11. märtsist 2013 ka juhatuse liige, st tal oli võimalik saada isiklikku kasu talle kuuluva ja tema juhitava äriühingu majandustegevusest. Õige ei ole kostja arusaam, et tema osalus võlgnikus ja lähikondsus (pankrotiseaduse § 117 lg 2) tähendab sõltuvussuhet. Lisaks tuvastas maakohus õigesti, et kostjale kuulus laenu-, arvelduskrediidi- ja käenduslepingute sõlmimise ajal WW osa. Järelikult ei olnud kummagi käenduslepingu vastutuse maksimumsumma äärmiselt ebaproportsionaalne ega andnud käenduslepingu I ega II sõlmimise ajal alust eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda kostja võlgniku kohustust olulises osas täita. Lõpuks on asjakohane ka maakohtu põhjendus, et kostja avaldas ise hagejale piisava sissetuleku ja hageja ei pidanud seda täiendavalt kontrollima, st hagejale ei pidanud olema äratuntav kostja väidetav varatus. Kostja ei tõendanud maakohtus ega esitanud vastavaid taotlusi ka koos kaebusega, et käenduslepingute sõlmimisel tehtud avaldusi oleks mõjutanud hageja töötajad. 7

§ 230lg 1 esimene lause).

Niisiis pidi kostja tõendama kõigi eespool p-s 9.3 loetletud eelduste esinemise. Maakohtu otsuse põhjendamiseks oli piisav tõdeda, et need eeldused on vähemalt osaliselt tõendamata. 9.

1. Eeltoodud kaalutlustel jättis maakohus TsÜS § 86 kokkuvõttes õigesti kohaldamata ja rajas otsuse asjakohaselt käenduslepingute I ja II kehtivusele. 9.
2. Samuti on õige maakohtu otsustus, et hageja ei rikkunud KAS § 83 lg-s 3 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja kui käendaja suhtes see põhimõte ei kohaldu (vt eespool p 9.2) ja võlgniku osas tuvastas maakohus asjakohaselt, et nii laenu- kui ka arvelduskrediidi lepingu sõlmimise eel hagejale esitatud andmed võlgniku majandusliku olukorra kohta võimaldasid hinnata võlgnikku nende lepingute ulatuses krediidivõimeliseks. Ekslik on kostja arusaam, et hageja käitus laenu andmisel vastutustundetult, kui võlgniku kohustused ületasid kasumit – selline majanduslik kriteerium krediidivõime hindamisel ei kohaldu. Maakohus tuvastas, et nii laenu kui arvelduskrediidi summad olid väiksemad kui võlgniku jaotamata kasum. Samuti pole vaidlust selles, et võlgnik oli mõlema krediidi andmise ajal tegutsev ja tal oli piisav jooksev rahavoog krediidi teenindamiseks. Seega puudus hagejal alus hinnata võlgniku krediidivõime puudulikuks. Kuivõrd vastutustundliku laenamise põhimõtet ei rikutud, siis on kostja tasaarvestus alusetu.
3. Menetluskulude kohta teeb ringkonnakohus järgmised otsustused. 10.
4. Maakohus rikkus

§ 173lg 1, kui jättis jaotamata osa menetluskuludest.

Hageja menetluskuludest jättis maakohus 95% kostja kanda, aga jättis otsustamata ülejäänud 5% jaotuse. Kostja kuludest omakorda 5% jäid hageja kanda, aga 95% jaotamata (v.a tasaarvestuse ja 15. septembri 2021 istungiga seotud kulud, mis jäid tervikuna kostja kanda). Maakohtu viitest

§ 163

lg-le 1 ja hagi rahuldamise ulatusele on aru saada, et maakohus soovis samas suhtes jaotada kõik menetluskulud (peale eespool eraldi nimetatud toimingute). Ringkonnakohus saab kulude jaotust vastavalt täiendada. 10.2. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad

§ 171lg 1 alusel kostja kanda, sest kaebus jääb rahuldamata.

Hageja ei esitanud ringkonnakohtule menetluskulu nimekirja, mistõttu määrab ringkonnakohus hüvitatava kulu summaks null eurot. 10.

1. Ringkonnakohtu
2. jaanuari 2022 määrusega anti kostjale menetlusabi ja võimaldati 1920 eurot riigilõivust tasuda kaheksa 240 euro suuruse osamaksena. Otsuse tegemise ajaks on kostja tasunud kaks osamakset kokku summas 480 eurot (
3. märtsil ja
4. aprillil 2022). Seega on tasumata veel 1440 eurot (= 1920 – 480).

§ 179

lg 1 ja § 190 lg 2 alusel mõistab ringkonnakohus selle summa kostjalt riigi kasuks välja. Juhindudes viidatud määruse põhjendustest ja

§ 179

lg-st 5 määrab kohus, et riigilõivu tasumist tuleb jätkata 240 euro suuruste osamaksetega. Viidatud määruse järgi saabub järgmine osamakse tasumise tähtpäev

1. mail 2022 (
2. päev alates
3. jaanuari 2022 määruse jõustumisest) ja edasi peab tasumine toimuma endiselt iga 30 päeva järel. 10.
4. Riigilõivu kostjalt väljamõistmise osas tunnistab kohus otsuse

§ 445lg 1 ning § 467 lg-te 1 ja 5 alusel viivitamata täidetavaks.

Kohus hoiatab kostjat, et valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutus võib otsuse riigilõivu väljamõistmise osas sundtäitmisele saata, kui kostja jätab oma rahalise kohustuse täitmata enam kui 15 päeva jooksul (

§ 179lg 6).

Riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb kostjal tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (

§ 179lg 9). (allkirjastatud digitaalselt) 8