Obsah (13)

§ 657§ 456§ 634§ 652§ 392§ 136§ 174§ 654§ 138§ 173§ 448§ 163§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 4. mai 2022, Tallinn Kohtuasja numbe

) § 174). Kuna kostja ei ole vastuhagis toonud välja toonud konkreetseid toiminguid, milliseid esindaja tegi kohtueelses menetluses ega nähtu need kostjale esitatud arvelt, siis tuleb õigusabikulu 3500 eurot pidada täielikult kohtumenetluse kuluks. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 3329,80 eurot ja vastuhagi jäeti rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas ning teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 76,05 eurot, vastuhagi rahuldada ja mõista hagejalt kostja kasuks välja 3500 eurot ning pärast poolte vastastikuste nõuete tasaarvestust 3423,95 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu otsuse tegemisest. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohtu otsus on vastuoluline, sest ühest küljest on kohus märkinud, et kostja ei olnud pärija ja seega ei olnud tal õigust pärandavara jagada, kuid teisalt jaatanud hageja pojale 1200 euro ülekandmist. Kohus jättis tähelepanuta, et hageja on maakohtu istungil kinnitanud, et ta sai sularaha 1000 eurot. Samuti märkis hageja ise, et pärandavarast otsustati 8000 eurot jagada selliselt, et kumbki pärija saab 4000 eurot, mille nad jagavad oma laste ja lastelastega. 8000 euro jagamist hageja nõusolekul kinnitavad ka asjas esitatud tõendid, millised kohus jättis analüüsimata. Arusaamatu on kohtu seisukoht pärandvara jagamise kohta, sest kohus on sisuliselt leidnud, et pärandvara on jagamata ja seega peaks olema vara pärandvara ühisuses PärS § 147 järgi, kuid edasi leiab, et hageja omandit on VÕS § 1037 järgi rikutud. Isegi, kui pärandvara ei saa lugeda 8000 euro osas jagatuks, siis toimus 8000 euro käsutamine pärijate nõusolekul, mistõttu ei olnud tegemist hageja nõusolekuta tema omandi käsutamisega. Maakohtu järeldus kahe hauaplatsi liiva vahetamise kulu osas on alusetu. Tegemist oli pärandaja hauaplatsiga, sest kogu plats on ühine. Samuti ei ole hageja vastu vaielnud sellele, et haua korrastamine on osa matusekuludest. Asjakohatu on ka kohtu väide, et ajal, mil kostja tasus korteri eest 67,84 eurot ja Eesti Energiale 22,34 eurot, oli pärandaja elus. Tegemist on pärandil lasuva kohustusega, mida pärandaja ajal, mil ta oli elus, ei täitnud. Lisaks tuleb jätta tähelepanuta hageja viidatud matusetoetus, sest tegemist ei ole pärandaja varaga, millele hagejal oleks õiguslik alus. Eeltoodut arvestades on hagejal õigus saada 76,05 eurot. Vastuhagi osas leidis kohus ebaõigesti, et vastuhagis ei ole välja toodud konkreetseid toiminguid, mille eest on raha tasutud. Kostja tõi välja, millised toimingud kohtueelses menetluses tehti. Samuti jättis kohus tähelepanuta, et kostja esitas hagejale juba enne kohtusse pöördumist nõude tasuda kohtueelsed õigusabikulud. Kostjale osutati õigusabi mh õigusliku positsiooni ja nõudeulatuse kindlaks tegemiseks. Tegemist ei ole kohtumenetluse kuludega, sest kohus ei mõistnud neid välja ega ole arvel märgitud, et tegemist oleks tsiviilasja kuludega. Vastustaja seisukoht
2. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. 4 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et

§ 657

lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2845,09 eurot (s.o 484,71 eurot ületavas osas), samuti menetluskulude jaotust puudutavas osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab hagi selles osas rahuldamata ning jaotab menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Muus osas (s.o osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 484,71 eurot ja jättis vastuhagi rahuldamata), jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 9. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas hagejal on alusetust rikastumisest tulenev hüvitisnõue 3329,80 eurot kostja vastu, kas kostja tasaarvestuseks esitatud nõude 3253,75 euro eeldused on täidetud ning kas kostjal on kahju hüvitamise nõue 3600 eurot hageja vastu. Osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause järgi jõustunud.

Kolleegium märgib, et tulenevalt

§ 634

lg-st 1 lähtub kolleegium sellest, et kostja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega on temalt hageja kasuks välja mõistetud 76,05 eurot (vt apellatsioonkaebuse taotlus nr 1; kd II, tl 72 pöördel).

§ 652piirab oluliselt uutele asjaoludele tuginemist apellatsioonimenetluses.

Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid

§ 652lg-tes 3 ja 4 ette nähtud juhtudel.

Kostja

1. aprilli
2. a menetlusdokumendis esitatud uued asjaolud (kostja tasus pärimismenetluse algatamise ja notari tasud) jätab kolleegium

§ 652lg 4 alusel tähelepanuta.

1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: 1) Pärandaja Q suri
2. märtsil 2019; 2) Kostjal oli pärandaja eluajal volitus pärandaja nimel pangast raha välja võtmiseks; 3) Seisuga
3. märts 2019 oli pärandaja pangakontol 10 891,63 eurot, täiendavalt laekus 434,12 eurot; 4) Q pärijateks olid tema tütred – hageja ja W (kostja ema) võrdsetes osades; 5) Pärandaja määras kostjale annakuna korteri Tallinnas XXX.
4. Kolleegium nõustub kostja etteheitega, et maakohtu otsus on vastuoluline. Vastuolulisus seisneb selles, et maakohus on esmalt PärS-i sätetele viidates leidnud, et pärandvara jagamine on tõendamata ning hageja ei saa üksinda esitada pärandvara suhtes nõuet (maakohtu otsuse p 16), edasi on maakohus leidnud, et kostja ei olnud pärija ning seetõttu ei saanud ta pärandvara jagada (maakohtu otsuse p 18), kuid arvestas lõpetuseks sellega, et kostja andis hageja pojale pärandaja pangakontol olevast rahast 1200 eurot (maakohtu otsuse p 23).
5. Pangakontol olev raha ei ole käsitatav asjana tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 mõttes. Tegemist on pangakonto omaniku varalise nõudega panga vastu pangakontol näidatud ulatuses (vt Riigikohtu
6. aprilli
7. a kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-83-07, p 14). Kuna hageja oli pärija, siis oli temal pärandaja pangakontol näidatud ulatuses varaline nõue panga vastu. Kostja kasutas pärandaja pangakontole juurdepääsu võimaldavaid vahendeid võõra vara käsutamiseks. Eeltoodut arvestades on maakohus õigesti kvalifitseerinud hageja nõude alusetust rikastumisest tuleneva nõudena VÕS § 1037 jj alusel. VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eeldusteks on teise isiku õiguse rikkumine ning selle tõttu teise isiku arvel rikastumine. VÕS § 1037 lg 1 mõtte kohaselt peab rikkuja omastama vara kannatanu arvel, st saama vara, mida õiguse kohaselt oleks pidanud saama kannatanu.
8. Kostja tugines maakohtus sellele, et pärijad otsustasid jagada pärandaja pangakontol oleva raha selliselt, et 8000 eurot jagatakse võrdselt kahe pärija laste ja lastelaste vahel. Sellise asjaolu tõi hagiavalduses välja ka hageja (vt hagiavaldus; kd I, tl 2 pöördel). Maakohus leidis, et hageja 5 ei ole tõendanud, et pärandvara on jagatud. Kolleegium leiab, et maakohus on asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning see on viinud ebaõige järelduseni. Kolleegium muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohus on õigesti viidanud PärS §-le 147, mille kohaselt tekib kahe või enama pärija olemasolul tagasiulatuvalt pärandi avanemisest pärandvara ühisus. Kaaspärijad ei või iseseisvalt käsutada pärandvara hulka kuuluvaid esemeid või mõttelist osa nendest (ühisomanikud) (PärS § 148 lg 1). Kolleegiumi hinnangul saab poolte poolt esile toodud asjaolude ja tõendite põhjal järeldada, et pärandvara (nõudeõigus panga vastu pangakontol oleva raha 8000 euro suhtes) jagati kokkuleppel (PärS § 152 lg 4). Sellisele asjaolule on viidanud hageja hagiavalduses, samuti vande all antud seletuses, et „Mul on 4 pereliiget, mina sain 1000 eurot, minu poeg ja kaks pojatütart said kumbki 1000 eurot. 8000 eurot oli jagatud kui mälestus vanaemast“ (vt maakohtu
9. oktoobri
10. a istungi protokoll; kd II, tl 56 pöördel, ajamärk 00:10:18). See haakub kostja vande all antud seletusega (ajamärk 00:20:43) ja tunnistaja D ütlustega (ajamärk 00:37:38). Eeltoodut arvestades ei ole kostja omastanud vara hageja arvel, vaid on jaganud 8000 eurot vastavalt pärijate kokkuleppele, s.t täitnud pärijate korraldusi, kellele ja millises summas pangakontol olev raha anda.
11. Järgnevalt hindab kolleegium kostja tasaarvestuseks esitatud nõuet. Võlasuhe lõpeb tasaarvestusega (VÕS § 186 p 2). Ringkonnakohus võtab

§ 652

lg 1 p 1 järgi aluseks maakohtu poolt tuvastatud kulutused (maakohtu otsuse p 23), sest maakohus ei ole asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Ka õigusliku kvalifikatsiooni osas nõustub kolleegium maakohtuga. 14.

1. Vaidluse all on Tallinna Pärnamäe kalmistu arve nr 7507190972 summas 60 eurot (kd I, tl 47), Eesti Energia Aktsiaseltsi arve nr 596564574544 summas 22,34 (kd I, tl 43 ja 171) ja X korteriühistu (endine X) arve nr 20182335 summas 67,84 (kd I, tl 53–54), samuti, kas matusetoetuste 816,83 euro näol on tegemist pärandaja varaga, mille suhtes on pärijatel nõudeõigus. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et eelpool nimetatud kulusid ei saanud kostja hagejalt nõuda. Samas nõustub kolleegium maakohtuga, et matusetoetustega tuleb matusekulude hüvitise suuruse määramisel arvestada. Maakohus on arvestanud haiglakulu suuruseks 33,15 eurot, mis on tõendatud dokumentaalse tõendiga (kd I, tl 14). Kostja ei ole tõendanud, et meditsiiniteenuste eest on tasutud täiendavalt 17,50 eurot. 14.
2. Tallinna Pärnamäe kalmistule makstud 60 euro osas leiab kolleegium, et tegemist on pärandaja matuse kuludega, mis PärS § 131 lg 1 järgi on pärija kanda. Samuti on kostjal õigus nõuda elektrienergia ja korteriühistu kulude eest hüvitist, sest tegemist oli pärandil lasuva kohustusega, mis PärS § 151 lg 1 järgi on pärija kanda. Isegi kui kostja koos pärandajaga korteris elas ja teenuseid tarbis, siis ei ole hageja tõendanud, et pärandajal tekkis sellest kostja vastu nõue. Maakohus on õigesti matusekulude suuruse määramisel arvestanud matusetoetustega. Hageja ei nõua kostjalt matusetoetuste väljamõistmist vaid nende arvestamist matusekulude suuruse määramisel. Maakohus on õigesti nende toetuste arvel vähendanud matusekulusid. Näiteks on Tallinna linnas matusetoetus 250 eurot ühekordne sissetulekust mitte sõltuv toetus, mille eesmärk on aidata inimest matuse korraldamisega seotud kulude katmisel.
3. Eeltoodut arvestades tuleb 11 325,75 eurost maha arvestada pärandvara jagamise kokkuleppe alusel pärandaja sugulastele antud 8000 eurot (sh kostja pojale antud 1200 eurot), haiglakulu 33,15 eurot, matusekulud 1812,17 eurot ja korteriga seotud kulud 511,01 eurot. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 484,71 eurot (= 969,42 ÷ 2).
4. Seoses kostja vastuhagiga märgib kolleegium, et maakohus menetles ebaselget nõuet. Täpsustatud vastuhagis on märgitud hagihinnaks 3600 eurot, taotletakse aga 3500 euro 6 väljamõistmist (vt kd I, tl 107–108). Maakohtu ülesanne oli eelmenetluses sellele kostja tähelepanu pöörata ja anda talle võimalus nõude täpsustamiseks (

§ 392lg 1 p 1 ja § 340¹ lg 1).

Ringkonnakohus kõrvaldab selle rikkumise. Kostja avaldas ringkonnakohtule, et nõude suuruseks on 3600 eurot. Ringkonnakohus muudab kooskõlas

§ 136

lg-ga 4 kaebuse hinda, milleks on 6853,75 eurot (= hagihind vaidlustatud osas 3253,75 eurot (3329,80 – 76,05) + vastuhagi hind 3600 eurot). Riigilõivu suurust hinna muutmine ei mõjuta. 17. Maakohus jättis kostja vastuhagi 3600 euro saamiseks rahuldamata

§ 174

lg-le 11 tuginedes (maakohus on ekslikult märkinud lg 7), leides, et tegemist on menetluskuluga. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust järelduseks, et maakohus on asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Tulenevalt

§ 654lg-st 6 ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ei korda.

17.1. Kostja leiab, et tegemist ei ole menetluskuluga

§ 138

lg 1 mõttes, sest neid ei ole tsiviilasjas nr 2-19-11313 hagejalt kostja kasuks välja mõistetud (vt maakohtu

1. septembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-11313; kd I, tl 64 ja pöördel). Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu ja märgib vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

§ 174

lg 11 järgi menetlusosaline ei või käesoleva seadustiku kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise väliselt ega selle käigus määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Kostja viitab

1. novembri
2. a menetlusdokumendi p-le 7, kus ta on välja toonud
3. juulil 2019 sõlmitud kliendilepingu alusel tehtud toimingud: õigusliku positsiooni ülevaade, hagejaga kokkuleppe sõlmimise võimaluse uurimine, olukorra analüüs (vt kd I, tl 107 pöördel). Nõudekirjas, millega kostja nõudis hagejalt õigusabikulude hüvitamist, on märgitud kuupäevaks
4. mai 2020 ning määratud tasumise tähtpäev
5. juuni 2020 (kd I, tl 32–33). Õigusabikulude arve summas 3600 eurot väljastamise kuupäev on
6. september
7. a (kd I, tl 49). Arvel on teenuse kirjeldusena märgitud „õigusabileping“. Kliendilepingu p 3.1 järgi on kokku lepitud, et klient tasub büroole tööülesannete täitmise eest tasu 3000 eurot (käibemaksuta) „esindamise eest kuni Riigikohtu menetluseni välja“. 17.
8. Eeltoodut arvestades on maakohus teinud õige järelduse, et kostja ei ole välja toonud konkreetseid kohtueelses menetluses tehtud toiminguid, mille eest ta saaks nõuda hagejalt kulude hüvitamist kahju hüvitamise nõudena. Kliendileping ja selle alusel esitatud arve tõendavad, et kulud on seotud hagiavalduse koostamise toimingutega. Kostja oleks saanud nõuda hagejalt tsiviilasjas nr 2-19-11313 esitatud hagiga seotud kulude hüvitamist kohtulahendis tehtud menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (

§ 174

). Kuigi kõnealuses tsiviilasjas ei ole maakohus menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotust kooskõlas

§ 173

lg-ga 1 märkinud, siis

§ 448lg 1 p 3 andis kostjale võimaluse taotleda täiendava otsuse tegemist.

Menetluskulude jaotus 18. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas

§ 173

lgtes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse. 19. Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium

§ 163lg-st 1, jättes menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Kohtupraktikas on leitud, et kui kohus menetleb mõlema poole hagi, siis tuleb üldjuhul menetluskulud jaotada eraldi mõlema hagi rahuldamise ulatuse järgi (vt Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-192497/71, p 28). Praeguses asjas ei ole see võimalik, sest menetlusdokumendid sisaldavad seisukohti nii hagi kui ka vastuhagi osas ning menetluskulude nimekirjades ei ole kulud 7 eristatavad. Kolleegium arvestab hagi ja vastuhagi hinna ning mahuga, mistõttu leiab, et põhjendatud on jätta menetluskulud poolte endi kanda.
3. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 8