1-21-6196 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 20.05.2022, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-6196 Kohtukoosseis Kohtunikud Inna Ombler, Orvi Koik ja Janika Kallin Kriminaalasi X süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 26.11.2021.a. otsus lühimenetluses Süüdistatav X, isikukood: XXXXXXXXXXX, EV kodanik, XXX, emakeel eesti keel, elukoht XXX, XXX, XXX, varem kriminaalkorras karistamata Apellatsiooni esitaja Kannatanu Y RESOLUTSIOON Jätta kannatanu Y apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Kannatanul on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist esindaja vahendusel. SÜÜDISTUS 1. X-le esitati süüdistus selles, et tema 30.03.2021 kella 21.45 paiku Tallinnas, Pelguranna 58 asuva Stroomi rannahoone lähedal lõi Y ühe korra noaga selja piirkonda, põhjustades kannatanule füüsilist valu ning torke-lõikehaava selja piirkonnas koos vasaku neeru alaosa vigastusega (grade 3 vigastus) ja retroperitoneaalse ning selja sirutajalihase sisese 1
(5)1-21-6196 verevalumiga, s.o vigastuse, mis vastavalt ekspertiisiaktis nr 21E-AOI0065 esitatud eksperdiarvamusele on eluohtlik. Seega tekitas X teisele inimesele raske tervisekahjustuse põhjustades ohu elule s.o pani toime KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. MAAKOHTU OTSUS
- Harju Maakohtu 26.11.2021 otsusega (kohtuotsuse terviktekst kuulutati 31.03.2022) lühimenetluses tunnistati X süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ja vabastati karistusest kohaldades talle mõjutusvahendit KarS § 87 lg 1 p 6 alusel ja allutati 1 (üheks) aastaks käitumiskontrollile. Käitumiskontrolli ajal on X kohustatud täitma kriminaalhooldaja järelevalve all KarS §-s 75 lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid: 1) elama kohtu määratud alalises XXX; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu- töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. KarS § 75 lg 2 p 2, 21, 8, lg 4 alusel määrati lisakohustused: mitte tarvitada alkoholi; mitte omada või tarvitada narkootilisi või psühhotroopseid aineid; käitumiskontrolli ajal osaleda sotsiaalprogrammis. 2.1 Kohus rahuldas osaliselt kannatanu Y tsiviilhagi varalise kahju nõudes ning mõistis X-lt kannatanu kasuks välja 90 eurot riiete kahjustamise eest. Kohus jättis rahuldamata kannatanu tsiviilhagi osas, mis puudutas saamata jäänud tulu ning valuvaigistite maksumust. Kohus rahuldas osaliselt kannatanu Y tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes ning mõistis VÕS § 128 lg 5, § 134 lg 2 ja 5; § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel X-lt kannatanu kasuks välja mittevaralise kahju summas 500 eurot. Kannatanu kasuks välja mõistetud summad tuleb tasuda kannatanu Y arveldusarvele. 2.2 Sama otsusega lahendati ka menetluskulude ja asitõenditega seonduv. APELLATSIOON
- Apellatsiooni esitas kannatanu Y. Apellant soovib vaidlustada temale maakohtu otsusega määratud moraalse kahju, s.o mittevaralise kahju hüvitamise nõude summat. Apellandi hinnangul ei ole temale X poolt narko- ja alkoholijoobes tekitatud eluohtliku vigastusega tekitatud kahju eest määratud hüvitis piisav. Seetõttu taotleb apellant juhtum uuesti üle vaadata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS
- Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud lühimenetluses tehtud kohtuotsusega, kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, on jõudnud eelmenetluses üksmeelselt veendumusele, et kannatanu Y apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb seetõttu jätta läbi vaatamata.
- Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid pole õiguslikult asjakohased, see tähendab need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele 2
(5)1-21-6196 suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik üksnes siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on enamasti võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus. (Vt nt RKKKm nr 3-1-1-82-11, p 7; RKKKm nr 1-20-1651, p 8; RKKKm nr 1-20-8166, p 10). Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 3 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKm nr 3-1-1-96-09). See tähendab, et kui apellatsiooni väited on iseenesest õiguslikult asjakohased, võivad konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldada kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega.
- Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul ongi tegu olukorraga, kus maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktika üheselt kujunenud seisukohtadega ning juba eelmenetluses on kohtukolleegium jõudnud veendumusele, et kannatanu Y apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus. Apellatsioonis pole esitatud ühtegi uut asjaolu, mida maakohus ei oleks lühimenetluses asja arutades, sealhulgas tsiviilhagi küsimust lahendades, käsitlenud. Samuti ei ole apellant esitanud maakohtu otsuse vaidlustamiseks asjakohaseid argumente, mis viitaksid kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigadele, kohtuliku uurimise ühekülgsusele või puudulikkusele. Kannatanu on apellatsioonis kohtuotsuse vaidlustamist põhjendanud lakooniliselt sellega, et temale kehavigastuse tekitamisega põhjustatud kahju eest määratud hüvitise summa suurus ei ole piisav. Apellant teatab, et soovib juhtumit uuesti üle vaadata, aga pole seejuures ringkonnakohtule esitanud mingeidki õiguslikke või tõenduslikke argumente selle taotluse põhjenduseks. Ainukese asjaoluna on apellant viidanud süüdistatava eelnevatele probleemidele narkootikumide ja alkoholiga ning toonud välja, et kriminaaltoimikus sisalduvad süüdistatava ütlused juhtunu kohta olevat muutuvad. Seejuures Y ei põhjenda, mil moel süüdistatava ütlused mõjutavad mittevaralise kahju eest määratud hüvitise suurust.
- Seega taotleb kannatanu esitatud apellatsioonis sisuliselt, et ringkonnakohus muudaks maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut ning asuks võrreldes esimese astme kohtuga mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas teistsugusele seisukohale. Kohtukolleegium juhib tähelepanu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.
- Kolleegium leiab, et praeguses asjas ei ole võimalik leida esitatud apellatsiooni argumentidest veenvaid põhjusi maakohtu otsuse tühistamiseks tsiviilhagi puudutavas osas. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et kannatanu esitas hagiavalduse 27.04.2021, milles lisaks varalise kahju hüvitamise nõudele soovis süüdistatavalt mittevaralise kahju väljamõistmist 2000 euro ulatuses (kd I, tl 104). 12.08.2021 3
(5)1-21-6196 esitas kannatanu täiendava hagiavalduse, milles suurendas mittevaralise kahju nõude 6000 euroni ja taotles hüvitise välja mõista süüdlaselt ja tema seaduslikult esindajalt (kui süüdlasel alaealisuse tõttu vahendid puuduvad (kd I, tl 161)). 13.09.2021 saatis prokuratuur süüdistusakti ja kriminaaltoimiku lühimenetluses kohtusse (kd I, tl 172-175). 28.10.2021 kohtuistungil avaldas kannatanu, et jääb hagi juurde. Vastates kaitsja küsimusele tsiviilhagi täiendamise kohta mittevaralise nõude suurendamise osas, põhjendas kannatanu lühidalt, et seljavigastus annab tunda nii tööl kui vabal ajal (kd I, tl 180).
- Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus üksikasjalikult käsitlenud kohtuotsuse VII osas kannatanu tsiviilhagiga seonduvaid tõendeid ja kannatanu esitatud väiteid, ning vaaginud põhjalikult muuhulgas mittevaralise kahju nõude hüvitamise suurust mõjutavaid asjaolusid (kd I, tl 198-199 pöördel). Maakohtu otsuses kirjapandu on kooskõlas mittevaralise kahju nõuete hüvitamist, sh mõistetava hüvitise suurust, käsitlevas kohtupraktikas selgelt omaks võetud seisukohtadega. Kohus tuvastas, et kannatanul on tekkinud mittevaraline kahju, mis VÕS § 128 lg-s 5 sätestatu kohaselt hõlmab kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kohus nõustus, et kannatanule kui kahjustatud isikule tuleb tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise kohustuse tõttu VÕS § 134 lg 2 alusel maksta hüvitiseks mõistlik rahasumma. Mittevaralise hüvitise suuruse määramisel arvestas kohus VÕS § 134 lg 5 kohaselt konkreetse juhtumi asjaolusid, rikkumise raskust ja ulatust, rikkuja süüd, alaealise süüdistatava käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse, sh vabandamist kannatanu ees, siirast kahetsemist, mille tulemusena pidas kohus võimalikuks kohaldada alaealisele süüdistatavale mõjutusvahendit. Samuti arvestas kohus kannatanu enda osa kahju tekkimises, sh täisealise kannatanu poolt alaealisele alkoholi pakkumist ja koos temaga selle tarvitamist, arvestamata alkoholi mõjusid alaealise organismile. Kohus tuvastas, et kannatanul oli oluline roll alaealise süüdistatava sellisesse seisundisse viimisel, mille tulemusena sündis konflikt, milles kannatanu sai kehavigastuse: lisaks alaealise alkoholi tarvitamisele kaasamisele leiti kannatanu käest ka süüdistavale kuuluv mobiiltelefon. Kohus osutas ka VÕS § 139 lg-le 1, mis näeb ette kahjuhüvitise vähendamise kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel. Seega arvestas kohus rahalise hüvitise suuruse määramisel siseveendumuse kohaselt kõiki juhtumi asjaolusid, üldist võrdsuspõhiõigust, ühiskonna üldist heaolutaset, kohtupraktikat, rikutud õiguse kaalukust, kannatanu valu suurust ning vajadust panna kahju tekitajat edasisest kahju tekitamisest hoiduma. Kaalutluse tulemusena leidis maakohus, et praeguses asjas on proportsionaalne ja kooskõlas kahjuga mõistlik mittevaralise kahju hüvitise suurus 500 eurot.
- Ringkonnakohus osutab, et välja kujunenud kohtupraktika kohaselt otsustab rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
- aprilli
- a otsus asjas nr 3-2-1-19-08, p 13 ja
- oktoobri
- a otsus asjas nr 3-2-1-85-08, p 13). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestanud ka VÕS § 134 lg 5 kohaselt kõiki kahjuhüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid ning määranud diskretsiooni tulemusena kannatanule õiglase hüvitise, mis on kooskõlas kehtiva ja selgelt kujunenud kohtupraktikaga, mille muutmist ringkonnakohus vajalikuks ei pea (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
- juuni
- a otsus asjas nr 3-2-1-18-13, p-d 26-29; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- novembri
- a otsus 4
(5)1-21-6196 asjas nr 1-20-3535, p 18-19). Ringkonnakohus leiab seega, et praegusel juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. 11. Eelnevast tulenevalt asub ringkonnakohus üksmeelselt seisukohale, et esitatud apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ja perspektiivitu ning juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)