← Eesti

1-21-7478/29

1-21-7478 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 18. aprill 2022, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-7478

(21231502037)Kohtukoosseis Sten Lind, Julia Katškovskaja ja Orvi Koik Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  1. veebruari 2022 määrus, millega kohus lõpetas kriminaalmenetluse ja kohaldas X suhtes psühhiaatrilist sundravi Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X (X, ik XXXXXXXXXX) kaitsja vandeadvokaat Karine Nersesjan, määruskaebus RESOLUTSIOON
  2. Jätta Harju Maakohtu
  3. veebruari 2022 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
  4. Määrata vandeadvokaadi Karine Nersesjani poolt X-le osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Küünemäe & Partnerid makstava tasu suuruseks 81,60 eurot.
  5. KrMS § 187 lg 2 alusel mõista X-lt riigieelarvesse välja määruskaebemenetluses osutatud õigusabi kulu 81,60 eurot. Makseinfo koos arveldusarvete ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina. MÄÄRUSE VAIDLUSTAMISE KORD Määruse peale saab esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele allutatud isik ja kannatanu saavad esitada määruskaebuse advokaadi vahendusel. Kui ringkonnakohus loeb määruskaebust põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud kohtumääruse oma määrusega; kui ringkonnakohus ei näe alust oma määruse tühistamiseks, edastab ta määruskaebuse Riigikohtule. 1 1-21-7478 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokurör Natalia Miilvee koostas
  7. novembril 2021 X kohta psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks kriminaalasja kohtusse saatmise määruse. 1.
  8. Prokurör taotles X-le statsionaarse psühhiaatrilise sundravi kohaldamist, kuna X oli pannud süüdimatus seisundis toime KarS § 274 lg 2 p-s 4 sätestatud teo. Määruse kohaselt kõndis X
  9. septembril 2021 kella 20.07 paiku mööda Peterburi teed ja vehkis noaga. Kuna selline käitumine tundus ohtlik, helistas kõrvaline isik hädaabinumbrile
  10. Kohale saabunud politseipatrullid andsid X-le korralduse nuga loovutada. X ei allunud korraldusele, vaid kõndis kõndis, käsi noaga taskus, eemale. Seejärel jooksis X rahvarohke bussipeatuse poole ning võttis käe koos noaga taskust välja. Kui ametikohustusi täitnud patrullpolitseinik RP üritas X liikumist takistada, vehkis X politseiniku suunas noaga, tegi löögiliigutusi ja jooksis politseiniku suunas. Politseiametnik jõudis taganeda, kuid tundis tõsiseltvõetavat hirmu oma elu ja tervise pärast. Seejärel suundus X, eirates patrullpolitseinikute korduvaid korraldusi panna nuga maha, kõrval oleva maja hoovi. Kuna tema käitumine oli endiselt teistele inimestele ohtlik, kasutati X suhtes taserit, peeti ta kinni ja võeti nuga ära. 1.
  11. Tuginedes KrMS §-dele 393 ja 398, tegi prokurör ettepaneku kohaldada X suhtes statsionaarset psühhiaatrilist sundravi vastavalt KarS § 86 lg-le
  12. X-le tehti
  13. septembril 2021 ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ekspertiis. Eksperdi arvamuse kohaselt esineb X-l püsikujuline paranoidne skisofreenia. See on raske psüühikahäire, mis avaldub tal reaalsustaju häiretes (luulumõtted, meelepetted), emotsionaalses inadekvaatsuses, sotsiaalses isoleerumises ning kognitiivsete võimete languses.
  14. septembril 2021 oli häire sellise iseloomu ja ulatusega, et psüühikahäirest tingituna ei olnud X võimeline oma tegude keelatusest aru saama ega oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Kuna X pani haiguslike sümptomite ajendil toime talle inkrimineeritava teo, võib ta olla ohtlik endale ja ühiskonnale. Ta vajab regulaarset psühhoosivastast ravi. Ilma selleta tema seisund halveneb süveneval. Ekspertiisiakti järgi on X-le psühhiaatrilise sundravi kohaldamine näidustatud. X-l esinevat häiret on medikamentoosse ravi korral võimalik hoida kontrolli all, st hoida ära haiguse ägenemisi. X ei ole võimeline osalema menetlustoimingutes kohtueelses menetluses ja kohtus. Ekspertiisiaktis toodud eelandmetest nähtub ka see, et X viibis viimati haiglaravil
  15. septembrist 2020 kuni
  16. oktoobrini
  17. Haiglaravi järgselt sai ta igakuiselt depoosüste.
  18. aasta aprillis ei pöördunud X süsti saamiseks vastuvõtule.
  19. mail 2021 väitis X vaimse tervise õe vastuvõtul, et tarvitab ravimeid ja talle on tehtud depoosüste. Järgmiseks depoosüsti ajaks oli määratud
  20. juuni 2021, kuid X ei ilmunud vastuvõtule. Retseptikeskuse andmetel ei ole X alates
  21. aasta veebruarist talle määratud ravimeid välja ostnud. Aktis on esitatud X seisundi hinnang intervjuu aja seisuga. Sellest järeldub, et X-l puudub haiguskriitika. Seoses eksperdi soovitusega kohaldada X-le ambulatoorset sundravi, märgis prokurlr, et selle soovituse põhjendust ekspertiisiaktis pole. Ekspertiisiaktist ei nähtu, et X teadvustaks ravi 2 1-21-7478 vajadust. PERH psühhiaatrikliinik vastas päringule, et X ei ole pärast ambulatoorse ekspertiisi käigus läbi viidud intervjuud ravi saamiseks sinna pöördunud. Viimane pöördumine oli
  22. mail
  23. Kaitsjaga kooskõlastatult edastas prokurör X-le kutse prokuratuuri, et suhelda temaga kaitsja juuresolekul vahetult, kuivõrd kaitsja pidas võimalikuks X seisundi paranemist määral, mis võimaldaks tal tahteavalduste esitamist. X-le saadeti kutse lihtpostiga. Prokuröri ülesandel kontrollisid politseiametnikud
  24. oktoobril 2021 X elukoha aadressi. Nad tegid kindlaks, et X elab jätkuvalt Tallinnas XXX, kuid ust ei avanud, postkast näis olevat tühi. Prokurör helistas korduvalt X teadaolevale telefoninumbrile, kuid kõnesid vastu ei võetud. X enda avaldatud number ei toiminud.
  25. oktoobril 2021 X prokuratuuri ei ilmunud ega prokuröri, kaitsja või politseiga ühendust ei võtnud. Prokuröril ei ole õnnestunud ka pärast
  26. oktoobrit 2021 -Xga ühendust saada. Prokurör oli seisukohal, et X-le tuleb kohaldada statsionaarset sundravi. Menetluses kogutud tõenditest (sh kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktist nr 7.1-3/551 tervikuna) nähtuvalt ei ole tõenäoline, et X peab ravirežiimist kinni. Prokurör märkis, et kohus ei ole sundravi vormi määramisel seotud eksperdi arvamusega ning ammugi mitte ebalevalt väljendatud soovitusega, millel puudub põhjendus. Samuti ei ole prokuröri hinnangul X puhul täidetud algusest peale ambulatoorse sundravi kohaldamise eeldused. Prokurör viitas Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt ei ole välistatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamine algusest peale ambulatoorselt juhul, kui isikut on olnud võimalik jälgida statsionaarse toimingu teostamise või statsionaarse raviteenuse osutamise käigus (RKKK 3-1-1-105-16). Lisaks võib PsAS § 17 lg 3 kohaselt ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi kohaldada üksnes ravialuse isiku kirjalikul nõusolekul, mis eeldab ravialuse isiku piisavalt adekvaatset arusaamist nõusoleku andmise toimingu sisust ja eesmärgist.
  27. Harju Maakohus andis
  28. novembri 2021 määrusega X KarS § 263 lg 2 p 4 järgi lühimenetluses kohtu alla. Maakohus märkis, et prokurör on taotlenud asja arutamist lühimenetluses ning kaitsja on kinnitanud, et nõustub lühimenetlusega.
  29. Kohtuistung X-le psühhiaatrilise sundravi
  30. detsembriks
  31. X kohtuistungile ei ilmunud. kohaldamise arutamiseks määrati Mitteilmumise põhjusest X kohut ei teavitanud. Kohtule teadaoleva info kohaselt oli kohtukutse üle antud X isale. Prokurör leidis, et asja saab arutada ilma X. Kutse on X-le edastatud. Eksperdi arvamuse kohaselt ei saa X aru toimingute tähendusest ja ei saa kohtumenetlusest osa võtta. Kaitsja viitas Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt tuleb isikule tagada ärakuulamisõigus ning palus istungi edasi lükata. Kohus viitas Riigikohtu viimase aja praktikale, mille kohaselt tuleb võimalusel isikut küsitleda ning lükkas istungi edasi
  32. jaanuarile
  33. 3 1-21-7478
  34. Järgmine kohtuistung X-le psühhiaatrilise sundravi kohaldamise arutamiseks määrati
  35. jaanuariks
  36. X ei ilmunud ka sellele istungile. Kohus märkis, et X on kohtukutse isiklikult kätte saanud ning mitteilmumise põhjusest ei ole kohut teavitanud. Prokurör taotles X vahistamist ja tema Tartu Vangla meditsiinilisse osakonda paigutamist, sest X on hakanud kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. Kaitsja palus jätta prokuröri taotlus rahuldamata ning kohaldada esialgu sundtoomist.
  37. Harju Maakohus tegi
  38. jaanuaril 2021 määruse, millega määras, et X suhtes kohaldatakse
  39. jaanuaril 2022 kell 14.00 toimuvale istungile sundtoomist. Kohus märkis, et X on kohtukutsed kätte saanud, kuid ei ole istungile mitteilmumiseks esitanud mõjuvaid põhjuseid. Kohus võttis arvesse, et X puhul on tegemist sundravi kohaldamise menetlusele allutatud isikuga, kelle arusaamisvõime oma kohustustest, sealhulgas kutsele märgitud kohtusse mitteilmumise tagajärgedest ei pruugi olla samaväärne kui tervel isikul. Kohus leidis, et kuivõrd X elab oma elukohas, ei ole tema tagaotsitavaks kuulutamine vajalik. Prokuröri taotluse X vahistamiseks jättis kohus rahuldamata.
  40. Harju Maakohtu
  41. jaanuari 2022 istungil nõustus X asja lahendamisega lühimenetluses. Prokurör jäi esitatud taotluse juurde. Prokurör pidas oluliseks, et X ei teadvusta ravivajadust. Psühhiaatriakliinikusse tehtud päringu vastusest nähtuvalt ei ole X alustanud vabatahtlikult vajalikku ravi. Prokuröri hinnangul viitavad kogutud andmed sellele, et X ei allu ravirežiimile. Kui ta ei ilmunud ka kohtuistungile, siis seda vähem on alust arvata, et ta hakkab ilmuma ambulatoorse ravi saamiseks Jämejala kliinikusse. Prokuröri arvates ei ole X puhul täidetud kohese ambulatoorse sundravi eeldus. X vastas prokuröri, kohtu ja kaitsja küsimustele. Ta ütles, et saab aru, millest räägitakse. X sõnul käis arsti juures viimati umbes kolm nädalat tagasi. Ta kinnitas, et ei ole depoosüstide saamisest keeldunud, võtab iga päev ravimeid, on nõus ambulatoorse sundraviga ning käib iga kuu depoosüsti saamas. Prokurör jäi taotluses esitatud arvamuse juurde, leides, et küsitluse käigus ei tuvastatud tõsiseltvõetavaid viiteid selle kohta, et X oleks alustanud vabatahtlikult ravi. X-le olid ravimitena määratud depoosüstid, sest ta ei võtnud ka varem ravimeid regulaarselt. Sellise seisundi puhul on ravimite võtmine hädavajalik. X kohtuistungil antud seletus on analoogne sellega, mille ta andis
  42. mail 2021 vaimse tervise õe vastuvõtul, kus ta väitis, et võtab ravimeid. Samas ei ole selle kohta teavet. Ei ole mingit alust arvata, et X puhul oleks sundravi vajadus ära langenud. Prokurör taotles X suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist ja tema suhtes statsionaarse psühhiaatrilise sundravi kohaldamist. 4 1-21-7478 Kaitsja vaidles prokuröri taotlusele vastu. Ta tõi välja, et X ei ole varem väärteo- ega kriminaalkorras karistatud ning leidis, et tegemist oli ühekordse juhuslikku laadi süüteoga. Teo toimepanemisest on möödunud neli kuud ning X ei ole pannud toime uusi tegusid. Puuduvad tõendid, et X oleks ohtlik endale või teistele. Kaitsja hinnangul on jäetud arvestamata, et X-l on haigusteadvus. Ta on korduvalt pöördunud vabatahtlikult psühhiaatriahaiglasse. Arvestada tuleb isiku käitumist ja seisundi muutumist pärast teo toimepanemist. Ekspert peab võimalikuks ambulatoorset, mitte statsionaarset sundravi. Kaitsja leidis, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamine X-le ei ole ilmtingimata vajalik, mistõttu palus jätta sundravi kohaldamata ja kriminaalmenetlus lõpetada. Prokurör märkis lisaks, et ambulatoorse sundravi absoluutseks eelduseks on isiku kirjalik nõusolek, kuid X seda andnud ei ole. Maakohtu määrus
  43. Harju Maakohus lõpetas
  44. veebruari 2022 määrusega kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel ja kohaldas X suhtes statsionaarset psühhiaatrilist sundravi alates kohtumääruse jõustumisest kuni tema tervenemiseni või ohtlikkuse äralangemiseni. 7.
  45. Kohus leidis, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et X pani toime talle etteheidetud õigusvastase teo, mis vastab KarS § 274 lg 2 p-s 4 sätestatud kuriteo koosseisule. 7.
  46. Maakohus leidis, et õigusvastse teo toimepanemise ajal ei olnud X süüdiv. Eksperdi arvamuse kohaselt esines X-l seoses vaimuhaigusega süüdimatusseisund. Kohus märkis, et kaasas X tema arusaamisvõime tuvastamiseks istungile, kuid X ei reageerinud kohtukutsetele. Politseiametnikud märkisid
  47. detsembril 2021 koostatud ettekandes, et kutset üle andes jäi neile mulje, et X ei saanud selgitustest hoolimata aru, millega on tegemist, ning rääkis oma kommunaalarvete probleemidest ja trahvidest. Vaatamata kutsete kättesaamisele ei ilmunud X kohtusse. Seetõttu kohaldas kohus tema sundtoomist. Kohtu hinnangul oli X kohtus segaduses ja soovis, et istung saaks kiiresti läbi. X rääkis, et ta võtab tablette, kuid toimiku materjalide põhjal ei vasta see tegelikkusele. X võime käituda normipäraselt ja tajuda ümbritsevat adekvaatselt oli ilmselgelt häiritud. Kohtu hinnang X juriidilisele süüdivusele langeb kokku ekspertiisiaktis antud hinnanguga süüdimatuse meditsiinilistele tunnustele. Kohus leidis, et kuna X-l on tuvastatud nii õigusvastase teo toimepanemise ajal kui ka määruse tegemise seisuga raske kroonilise kuluga psüühikahäire, ei ole ta süüvõimeline. Süüvõime puudumine on KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetlust välistav asjaolu ning kriminaalmenetlus tuleb lõpetada. 7.
  48. Kohus leidis, et X-le tuleb kohaldada psühhiaatrilist sundravi statsionaarse ravina kuni tema tervenemiseni või ohtlikkuse äralangemiseni. Kriminaalasjas uuritud tõendid annavad alust järeldada, et X on oma psüühilisest seisundist tulenevalt ohtlik nii iseendale kui ka teistele. Ekspertiisiakti uurivast osast nähtub, et X haigestus psüühiliselt
  49. aastal ega ole sellest ajast alates püsivalt tööl käinud. X on olnud korduvalt ravil psühhiaatriakliinikus, nii vabatahtlikult kui ka tahtevastasel ravil. 5 1-21-7478 Ravidokumentide kohaselt tarvitab X ravimeid ebakorrapäraselt, alates 2021.aasta maist pole ta käinud talle määratud depoosüste saamas. Ekspertiisiaktist nähtub, et X on käitunud ennastkahjustavalt (keeldunud söögist, proovinud sõitvast autost välja hüpata jms), aga ka vägivaldselt teiste isikute (oma ema) suhtes. Seda, et ta võib tal esineva psüühikahäire tõttu käituda ettearvamatult ja ohtlikult, kinnitavad ka
  50. septembri 2021 sündmuse kohta kogutud tõendid. Eksperdi hinnangul vajab X regulaarset psühhiaatrilist jälgimist ja toetusravi psühhoosivastaste ravimitega. Ravita jäädes tema seisund halveneb ning prognoos ohtliku käitumise kordumisele tulevikus tõuseb. Seega on vaja kohaldada X-le psühhiaatrilist sundravi. Eksperdi ettepanek oli kohaldada X-le ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi. Kohus ei ole sundravi vormi määramisel aga eksperdi arvamusega seotud. Riigikohtu suuniste kohaselt peab kohus juhul, kui sisuline ravivajadus on kinnitust leidnud, hindama, kas isiku ohtlikkus ja selle kontrolli all hoidmise perspektiiv tingib statsionaarse või ambulatoorse sundravi määramise (RKKK 3-1-1-105-16 p 28 jj). Psühhiaatrilise sundravi kohaldamine algusest peale ambulatoorselt ei ole välistatud juhul, kui isikut on olnud võimalik jälgida statsionaarse toimingu teostamise või statsionaarse raviteenuse osutamise käigus. Kohus ei pidanud usutavaks X väidet, et ta võtab talle välja kirjutatud tablette. Ekspertiisiakti kirjeldavast osast nähtub, et Retseptikeskuse andmetel ei olnud X alates
  51. aasta veebruarist talle määratud ravimeid välja ostnud, igakuistest depoosüstidest on ta loobunud alates
  52. aasta juunist. Ka kohtusse ilmumisega oli X-l probleeme. Ta ei reageerinud kutsetele ja ta sundtoodi. Kohus pidas toimiku materjalide põhjal üheselt selgeks, et X-l puudub haiguskriitika. Sellest tulenevalt pidas kohus ebatõenäoliseks, et X alluks vabatahtlikule ravile. Kohtu leidis, et täidetud ei ole ka ambulatoorse sundravi kohaldamise eeldused. Vastavalt PsAS § 17 lg-le 3 võib ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi kohaldada üksnes ravialuse isiku kirjalikul nõusolekul. X ei ole sellist nõusolekut andnud. Kohtu hinnangul ei olnud X ei oma vaimse tervise seisundi poolest võimeline piisavalt adekvaatselt aru saama sellise nõusoleku andmise sisust ja eesmärgist. Eelnevast tulenevalt oli kohus seisukohal, et statsionaarne ravi on põhjendatud ja vältimatult vajalik. Kuna X-l puudub haiguskriitika, võib olla vajalik talle ka tahtevastaselt ravimeid manustada. Kohus möönis, et sellega võib kaasneda X kehalise puutumatuse riive ja ka vabaduspõhiõiguse piiramine, kuid leidis, et arvestades X psüühikahäirest tingitud ohtlikkust, on vajalik tagada, et ühiskonnaohtlik isik alluks ravile. Kohus märkis, et vajadusel tuleb ravi kohaldamisel lähtuda siiski alati põhiõiguste minimaalse riive põhimõttest. Määruskaebus
  53. Harju Maakohtu
  54. veebruari 2022 määruse peale esitas määruskaebuse X kaitsja Karine Nersesjan, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist osas, millega X-le kohaldati psühhiaatrilist sundravi. Kaitsja leiab, et maakohtu määrus on tehtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 338 p 3 tähenduses. Maakohus on rikkunud kohtulahendi põhistamiskohustust. 6 1-21-7478 kohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud sundravi kohaldamise aluseid, rikkudes nii kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Maakohtu sundravi kohaldamist puudutavad järeldused on arusaamatud ja põhjendamatud. Kohus tegi sundravi kohaldamise vajaduse kindlaks üksnes eksperdiarvamuse põhjal. KrMS §-s 394 nähakse ette tõendamiseseme asjaolud, mis tuleb psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses obligatoorselt kindlaks teha. Muuhulgas tuleb tuvastada isiku edasise käitumise ohtlikkus iseendale või ühiskonnale. Kohus on X ohtlikkuse hindamisel refereerinud vaid ekspertiisiakti, kuid määrusest ei selgu, milles väljendub X ohtlikkus. Määrusest ei selgu, kas ja millele tuginevalt on kohus järeldanud, et vaid väidetav minevikus aset leidnud ühekordne
  55. septembri 2021 episood võib suure tõenäosusega korduda. Kaitsja rõhutab, et X ei ole varem väärtegude ega kuritegude eest karistatud. X ei ole toime pannud ka uusi kuritegusid. Kaitsja hinnangul on tegemist ühekordse ja juhuslikku laadi süüteoga. Kuriteo toimepanemisest on möödunud juba 5 kuud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on
  56. märtsi 2007 määruses nr 3-2-1-145-06 leidnud, et isiku ohtlikkus saab väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Toimikus puuduvad tõendid selle kohta, et X võib olla ohtlik iseendale või teistele. Kaitsja juhib tähelepanu, et nii X ennast kahjustav kui ka vägivaldne käitumine, millele maakohus oma määruses viitas, leidis aset
  57. aastal ehk 12 aastat tagasi. Ka ei ole kohtumääruses põhjendusi, kas ja millele tuginevalt on kohus järeldanud, et vaid väidetav minevikus (
  58. aastal) aset leidnud ühekordne vägivald ema suhtes võib suure tõenäosusega korduda. Maakohus ei ole osutanud ühelegi konkreetsele asjaolule, millest lähtuvalt eksisteerib konkreetsetel asjaoludel põhinev jätkuv oht isikule endale ning ühiskonnale. Maakohus lähtus eksperdi arvamusest ega hinnanud õigusvastase teo ja isikuga seotud asjaolusid. Kohus on jätnud arvestamata, et X-l on haigusteadvus, mida ta on kinnitanud ka maakohtu istungil.
  59. septembri 2021 ekspertiisi kohaselt on X pöördunud ise vabatahtlikult korduvalt psühhiaatriahaiglasse. Maakohtu seisukoht, et X-l puudub haigusteadvus, on põhjendamata ja vastuolus X enda sõnadega, mille kohaselt ta on haige ja võtab kodus ravimeid. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks kriminaalasja kohtusse saatmise määruse esitamisel on oluline silmas pidada ka seda, et sundravi menetlusele allutatud isiku seisundit tuleb hinnata määruse tegemise aja seisuga. Riigikohtu seisukohale viidates märgib kaitsja, et arvestada tuleb kõnealuse isiku käitumist, tema seisundi muutust pärast õigusvastase teo toimepanekut ja muid asjaolusid, mis võivad viidata sellele, et sundravi kohaldamise alused võivad määruse tegemise hetkeks olla ära langenud (Riigikohtu määrus kriminaalasjas nr 1-16-7102). Asjaolud, et ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiis on tehtud
  60. septembril 2021 ning X ei ole pannud toime uusi kuritegusid, viitavad hetkel pigem sellele, et sundravi kui isiku nõusolekuta ravi kohaldamine ei pruugi olla vältimatult vajalik. Ekspert pakkus ambulatoorset sundravi, mitte statsionaarset, nagu kohaldas kohus. Ekspertiisist on möödunud 5 kuud ja X psüühiline seisund võib olla paranenud. Selle kohta, kas X haiguslik seisund on kontrolli alla saadud või vajab ta jätkuvalt ambulatoorset või statsionaarset sundravi, puuduvad andmed ning seda ei ole vahetult kontrollitud. Varasem tahtest olenematul ravil viibimine ei tähenda automaatselt, et kohaldada tuleb sundravi. 7 1-21-7478 Eeltoodust tulenevalt on kaitsja seisukohal, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamine ei ole ilmtingimata vajalik, sest küllaldaseks võib osutuda muu psühhiaatriline, psühholoogiline abi või alkoholivastane ravi. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  61. Määruskaebuse argumendid ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.
  62. Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohus ei ole nõuetekohaselt põhjendanud, milles seisneb X ohtlikkus. 10.1 Kaitsja leiab, et kohus on X ohtlikkuse hindamisel refereerinud üksnes ekspertiisiakti. On tõsi, et maakohus on oma järelduste tegemisel tuginenud suuresti ekspertiisiaktile. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus sellega aga menetlusõigust rikkunud. Etteheide oleks põhjendatud juhul, kui maakohus oleks ohtlikkuse tuvastamisel lähtunud pelgalt eksperdi seisukohast, et X on ohtlik. Maakohtu määrusest selgub aga, et maakohus on jõudnud ekspertiisiaktis oleva info põhjal ka ise järeldusele, et X on oma psüühikahäire tõttu ohtlik. Kohus tõi välja, et X on oma psüühikahäire tõttu käitunud varem ennast kahjustavalt (keeldunud söögist, proovinud sõitvast autost välja hüpata jms), aga ka vägivaldselt teiste isikute (oma ema) suhtes. Kohtumäärusest nähtuvalt haakub sellega ka X käitumine
  63. septembril
  64. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et X võib käituda ettearvamatult ja ohtlikult. Maakohtu määruse põhjendustest on võimalik aru saada, et kohtu hinnangul võib X käituda vägivaldselt, aga ka ennast kahjustavalt. Seega ei pea paika kaitsja väide, nagu ei selguks maakohtu määrusest, milles seisneb X ohtlikkus. 10.2 Eelnevast tulenevalt ei pea paika ka kaitsja väide, nagu poleks maakohus põhjendanud, miks ta leiab, et selline käitumine nagu
  65. septembril 2021 võib tulevikus korduda. Maakohus on toonud välja, et X on varem käitunud nii ennast kahjustavalt kui ka agressiivselt teiste suhtes. Seega ei pidanud maakohus erinevalt kaitsjast
  66. septembril 2021 juhtunut ühekordseks, juhuslikuks käitumiseks. Tõsi on see, et nendest tegudest, mida maakohus oma määrusest kirjeldas, on möödunud kaua aega – need leidsid aset
  67. aastal. Sellest hoolimata on nendele viitamine põhjendatud, kuna ka toonane käitumine oli mõjutatud avaldunud psüühikahäirest. Ekspertiisiaktis kajastatud meditsiinilise dokumentatsiooni kohaselt oli X esimest korda psühhiaatriakliinikus ravil
  68. maist kuni
  69. juulini
  70. Hospitaliseerimisele eelnenud päeval oli üritanud rünnata oma ema, alates aprilli lõpust oli ta keeldunud toidust ning teel haiglasse püüdis ta korduvalt autost välja hüpata. Rõhutada tuleb, et kuigi maakohus on olnud vahepealse perioodi kirjeldamisel pealiskaudne, öeldes üksnes, et X on olnud nii vabatahtlikult kui tahtevastaselt psühhiaatriakliinikus ravil, ei ole ka vahepealne aeg ole olnud probleemivaba.
  71. aprillist
  72. maini 2011 oli ta ravil seisundi halvenemise tõttu. Muu hulgas oli ta taas mitu päeva keeldunud söömast. 8 1-21-7478
  73. aastal oli X lõhkunud asju, ei pesnud riideid ega ennast, talvel ei kütnud, ei lubanud parandada lõhki külmunud torusid.
  74. augustist
  75. detsembrini 2015 oli ta tahtest olenematul ravil, sest ta oli sõimanud tänaval võõrast naist. Kohus määras X-le tahtest olenematu ravi. Ta toimetati ravile kiirabi ja politsei abil, hospitaliseerimisel lõi ta politseinikku, mida põhjendas sellega, et politseinik segas tema jutule vahele. Niisiis on ka
  76. aasta ja eelmise aasta sügise vahele jäänud ajal tulnud ette juhtumeid, kus X on käitunud ennast kahjustavalt või ka teiste suhtes agressiivselt. X-l on diagnoositud paranoidne skisofreenia, st skisofreenia vorm, mille puhul on kliinilises pildis juhtival kohal paranoilised luulumõtted. Ka ekspert jõudis järeldusele, et X-l on püsikululine paranoidne skisofreenia. Vaidlust ei ole selle üle, et ka praeguse menetluse esemeks olev tegu oli tingitud psüühikahäirest. Niisiis ei ole see üksikjuhtum, vaid haakub X varasema käitumisega. Juba sel põhjusel ei anna maakohtu määruse tühistamiseks alust määruskaebuses viidatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukoht, et isiku ohtlikkus saab väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele. Kohtukolleegium peab siiski vajalikuks juhtida kaitsja tähelepanu sellele, et Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus ei käsitle psühhiaatrilist sundravi, vaid tahtest olenematut ravi, mistõttu ei ole tsiviilkolleegiumi seisukohad otse ülekantavad. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgelt öelnud, et sundravi kohaldamisel kriminaalmenetluses ei või lähtuda Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikas välja töötatud kriteeriumidest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  77. detsembri 2012 määrus asjas nr 3-1-1-121-12, p 13). Sundravi võib seega kohaldada mitte pelgalt teiste inimeste elu või tervise, vaid ka muude karistusseadustikuga kaitstud õigushüvede kaitseks. 10.3 Uute õigusvastaste tegude ohtu ei muuda olematuks ega ka nii väikseks, et sundravi kohaldamine pole põhjendatud, ka kaitsja väide, et X ei ole pärast
  78. septembrit 2021 õigusvastaseid tegusid toime pannud. Arvestades seda, et KrMS § 400 lg 1 kohaselt kohaldatakse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses reeglina lühimenetluse regulatsiooni ning üldmenetluse sätetest lähtutakse vaid prokuröri või kaitsja taotlusel, on kohtu võimalused täiendavat teavet koguda piiratud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus seda, kas X ohtlikkus võib olla ära langenud, võimaluse piires kontrollinud. Kohus küsitles X selgitamaks välja tema seisundit maakohtu menetluse ajal. Maakohus tegi järelduse, et X võime ümbritsevat adekvaatselt tajuda ja käituda normipäraselt on endiselt ilmselgelt häiritud. Niisiis tuvastas kohus, et X terviseseisund on endiselt selline, mille tulemusel ta võib käituda endale või teistele ohtlikult. See tähendab, et oht oli endiselt säilinud hoolimata sellest, et X polnud mitme kuu jooksul uut õigusvastast tegu toime pannud. Selle poolest erineb praegune kohtuasi Riigikohtu
  79. novembri 2017 määruses nr 1-16-7102 käsitletust. Viidatud kohtuasjas pidas kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu tuginemist üksnes ekspertiisiaktile põhjendamatuks seetõttu, et isik oli viibinud pärast ekspertiisi tegemist pea neli kuud tsiviilkorras kohaldatud tahtest olenematul ravil. Olukorras, kus isik on juba pikemat aega viibinud ravil, on põhjust eeldada, et tema haigusseisundist tingitud ohtlikkus on vähenenud. 9 1-21-7478 Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et oht on ära langenud, sest X tunnistab oma haigust ja võtab ravimeid. Peale X enda kinnituse, et ta võtab ravimeid, ei ole selle kohta muid tõendeid. Maakohus põhjendanud, miks ta ei pea X väiteid usaldusväärseks, ning ringkonnakohus peab maakohtu põhjendust asjakohaseks ja veenvaks. Kohus viitas sellele, et Retseptikeskuse andmetel ei olnud X alates veebruarist 2021 talle määratud ravimeid välja ostnud, igakuistest depoosüstidest on ta loobunud alates juunist
  80. Seega see, et isik tunnistab psüühikahäiret, ei tähenda tingimata, et ta on valmis ka seda ravima. See omakorda tähendab selliste haigushoogude ohtu, mille puhul võib isik käituda endale ja teistele ohtlikult. Ka eksperdi selgituse kohaselt regulaarse psühhoosivastase ravita X seisund halveneb süvenevalt. Lisaks eelnevale on ringkonnakohus seisukohal, et sellise käitumise puhul, millest nähtub tõsine oht sellistele õigushüvedele nagu teiste inimeste elu ja tervis, on ka avalik huvi selle kordumise vältimiseks suurem. See tähendab, et sellise käitumise kordumist tuleks püüda ära hoida isegi siis, kui isik käitub selliselt harva. Kohtukolleegiumi hinnangul näitavad avalikus kohas noaga vehkimine ja politsei korraldustele mitteallumine just selliste vägivallategude ohtu, mille puhul on avalik huvi nende vältimiseks suur.
  81. Kaitsja toob välja, et maakohus kohaldas statsionaarset psühhiaatrilist sundravi, kuigi ekspert soovitas kohaldada ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi. Seegi väide ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohus on määruses põhjendanud seda, miks ta ei nõustu eksperdi seisukohaga. Kohus on toonud välja konkreetsed asjaolud, mis annavad alust kahelda selles, kas isik alluks ambulatoorsele psühhiaatrilisele sundravile. Kohtu hinnangul näitas X käitumine kohtus, et ta ei ole vaimse tervise seisundi poolest võimeline ambulatoorse sundravi jaoks vajalikku nõusolekut andmagi. See, et ta ei reageerinud kohtu kutsetele ja tema suhtes tuli kohaldada sundtoomist, näitab tema vähest valmisolekut kohustustele alluda. Lisaks seavad muud tõendid kahtluse alla tema väite, et ta võtab ravimeid: Retseptikeskuse andmetel ei olnud X alates veebruarist 2021 ravimeid välja ostnud, igakuistest depoosüstidest on ta loobunud alates juunist
  82. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega. Maakohtu järeldusi ei lükka ümber kaitsja väited, et X on ka vabatahtlikult ravil olnud. X raviandmetest nähtub, et tema valmisolek ravile alluda on olnud kõikuv ja pigem kehvapoolne. Haigusloo andmetel eitas X
  83. aastal esimest korda ravil olles ravivajadust, vahepeal keeldus täielikult ravist, ei pidanud kinni ravikokkulepetest. Pärast haiglaravi tarvitas ravimeid ebaregulaarselt. Pärast
  84. aastal ravil viibimist käis X vastuvõttudel korrapäraselt, kuid kahtlustati, et ta ei tarvita ravimeid regulaarselt. Pärast 2012 haiglaravil viibimist käis ta vastuvõttudel ebaregulaarselt ega tarvitanud ravimeid regulaarselt.
  85. aasta sügisest keeldus ta minemast psühhiaatri vastuvõtule. Kui talle kohaldati 2015 tahtest olenematut ravi, X ravivajadust ei mõistnud; tema puuduliku ravisoostumuse ja pikaaegse toimetulematuse tõttu igapäevaelus pikendati tema haiglaravi kuni 119 päevani.
  86. aastal on X saanud toetusravi ebaregulaarselt.
  87. aasta aprillis ta süsti saama ei läinud.
  88. mail 2021 käis vaimse tervise õe vastuvõtul, kus väitis, et tarvitab ravimeid regulaarselt ja et talle on depoosüste tehtud. Retseptikeskuse andmetel ei olnud X alates
  89. aasta veebruarist temale määratud ravimeid aga välja ostnud.
  90. juuniks 2021 määratud süstimiseks ta kohale ei ilmunud (tl-d 34 pöördel kuni 36 pöördel). 10 1-21-7478
  91. Eeltoodust tulenevalt nõustub kolleegium maakohtuga, et X puhul esineb oht nii temale endale kui ka teistele ning kuivõrd ta vabatahtlikult raviskeemi ei järgi, vajab ta statsionaarset sundravi. Seega ei anna määruskaebuse argumendid alust maakohtu määruse tühistamiseks.
  92. X kaitsja Karine Nersesjan on esitanud taotluse osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotleb, et kohus määraks määruskaebuse esitamise (ajakulu 75 minutit) eest makstava tasu suuruseks 81,60 eurot. Taotletud tasu vastab justiitsministri määrusega kehtestatud korras sätestatud tingimustele, mistõttu tuleb kaitsja taotlus rahuldada. Kuna ringkonnakohus ei rahulda määruskaebust ega tühista maakohtu määrust, tuleb vastavalt KrMS § 187 lg-le 2 mõista riigi õigusabi kulu välja X-lt. Allkirjastatud digitaalselt 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.