KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 6. mai 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-680

) § 361 järgsetele liisingulepingu tunnustele ning lepingu p 1.2 järgi on see kapitalirendileping. Hageja esitas kostjate vastu liisingulepingu täitmisnõude (

§ 108

lg 1) ning kahju hüvitamise nõude liisingulepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude (

§ 367

lg-d 1–3) ja lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulude (

§ 367lg 4) saamiseks.

3.

1. Liisingumaksete võla 2522,58 eurot (debitoorse võla) osas kohaldas maakohus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 154 lg 1 ja leidis, et vastava täitmisnõude aegumine algas
2. jaanuaril
3. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Hagi esitati
4. septembril 2019, seega debitoorse võla osas aegunult. Aegumist ei katkestanud täitemenetlus raames kohtutäituri kinni peetud summa laekumine inkassofirmale kostja II pangakontolt, sest raha laekumine mingi muu võlasuhte raames ja kohtutäituri vahendusel ei ole käsitletav nõude tunnustamisena. 3.
5. Müügikahju 5969,69 eurot nõude rahuldamist põhjendas maakohus järgmiselt. 3.4.
6. Maakohus viitas Riigikohtu
7. märtsi 2009 lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, milles on märgitud, et tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja

§ 82

lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib

§ 82

lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub mh liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine 3

§ 145

alusel hakkavad nõuded käendaja vastu aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. 3.4.

1. Pooled ei vaidle, et vara oli väga spetsiifiline ja ilmselt oli just kostjal I teave, kus ja kellele oleks olnud seda võimalik võõrandada. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja I oleks teinud hagejaga koostööd varale ostja leidmiseks. Kohtumenetluses tegid kostjad etteheiteid, et hageja ei müünud vara õiges kohas ja pakkumised ei jõudnud võimalike ostjateni, aga piirdusid ainult kriitikaga. Kostjate avaldustest ei nähtu, kus oleks tulnud vara pakkuda või et kostjad oleks hagejat müügil või müügipakkumise levitamisel kuidagi aidanud. Hageja on veenvalt põhistanud ja tõendanud, et müügiprotsessi tulemusel üritati vara realiseerida parimal võimalikul viisil ja mõistliku aja jooksul. Hageja teavitas kostjat I vara müügi alustamisest
2. detsembril 2014 hinnaga 15 000 eurot. Vara müüdi
3. novembril 2018 hinnaga 2200 eurot. Iga kord teavitas hageja hinna alandamisest kostjaid. Vara hinna alandamise teadetes paluti kostjatel avaldada, kui neile on teada võimalik ostja. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjad oleksid sellele kuidagi reageerinud või teinud omapoolseid ettepanekuid müügi tõhustamiseks. Eeltoodu alusel oli müügiaeg kuni
4. novembrini 2018 mõistlik. 3.4.
5. Hageja esitas müügikahju hüvitamise nõude kostjatele
6. detsembril 2018, st üks kuu peale vara müüki. Nõue esitati mõistliku aja jooksul. Põhjendatud ei ole kostjate viide liisingulepingu p-le 6.8, sest see ei näe ette liisinguandja kohustust müüa vara kolme kuu jooksul ega nõude sissenõutavaks muutumise algust fikseerivat tähtaega, vaid see on nõude esitamiseks kui selliseks põhimõtteliselt õigust andev lepingutingimus. 3.4.
7. Müügikahju nõude suurus selgus
8. novembril 2018 ja seda kuupäeva tuleb lugeda aegumistähtaja alguseks. Järelikult ei ole müügikahju nõue aegunud ja on põhjendatud. 3.
9. Kulutuste hüvitamise nõude rahuldas maakohus osaliselt. 3.5.
10. Vara tagastamise kulu 465 euro osas on nõue aegunud. Vastava kulu kohta esitatud hagejale arve
11. novembril 2014, mil see muutus ka sissenõutavaks. Kohtusse pöördumise ajaks
12. jaanuaril 2019 oli nõue aegunud. 3.5.
13. Müügikulu 200 eurot arve esitati hagejale
14. novembril
15. See on müügiks vajalik kuluga ja vastav nõue pole aegunud, st selles osas tuleb nõue rahuldada. 3.
16. Viivise nõude õiguslik alus on

§ 113lg 1.

Hageja arvestas viivist õigesti debitoorselt võlalt alates lepingu ülesütlemisel märgitud tähtaja järgnevast päevast (

1. mai 2014) ja muudelt kuludelt alates nõudekirja maksetähtaja järgnevast päevast (
2. detsember 2018). Liisingulepingus kokkulepitud määr 0,25% päevas ei ole seadusega vastuolus, vaid on kehtiv ja kohaldatav. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et viivis tuleb välja mõista alates
3. detsembrist 2018 kuni
4. jaanuarini 2019 põhinõudelt 6169,69 eurot (= 5969,69 + 200), mis on 601,54 eurot (= 6169,69 × 38 × 0,25%). 3.
5. Hageja ja kostja II vahel sõlmitud käendusleping vastab

§ 142

tunnustele.

§ 142

lg-te 1–3 ning § 145 lg te 1 ja 2 alusel vastutab kostja II solidaarselt kostjaga I liisingulepingust tulenevate nõuete eest. 3.8. Sissenõudmiskulu nõue

§ 113¹ alusel on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Hageja tegi võla sissenõudmiseks kohtueelselt toiminguid ning nõue jääb

§ 113¹ lg-tes 1 ja 2 sätestatud summade piiridesse.

Kostjad ei esitanud sisulisi vastuväiteid sissenõudmiskulude kohta. Nõudekirjad on saadetud

1. detsembril 2018 ja vastav nõue pole aegunud. Seega tuleb 40 eurot välja mõista kostjalt I ja 25 eurot kostjalt II. POOLTE SEISUKOHAD
2. Kostjad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas tühistada ja jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud paluvad kostjad panna hageja kanda. 4

§ 82lg 7, hinnates aegumistähtaja kulgemise algust.

Liisingulepingu p-dega 6.7 ja 6.8 on kindlaks määratud nõude sissenõutavaks muutmist tähtaeg – kolm kalendrikuud alates ülesütlemist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks, kui õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka

§ 82

lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Liisingilepingu p-st 6.8 tulenevalt oli hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist, st hinnavahe hüvitamist, kolme kuu möödumisel pärast lepingu ülesütlemist. Nimetatud tähtaeg on nõude sissenõutavaks muutumise algust fikseeriv tähtaeg. 4.2. Teiseks rikkus maakohus müügikahju hinnates

§ 367lg-d 1 ja 3.

Pärast vara tagastamist hindas hageja vara väärtuseks 15 000 eurot. Nimetatud summast tuleb lähtuda kui vara väärtusest ja tähtsust pole sellel, mis summa eest vara realiseeriti. Lisaks on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et vara üritati realiseerida parimal võimalikul viisil. Eriseadme müüki ainult sõidukite müügiks mõeldud veebiportaali kaudu ei ole mõistlik. Ennatlik on maakohtu järeldus, et pooled ei vaidle selle üle, et tegu oli väga spetsiifilise masinaga ja ilmselt oli just kostjal I teave, kus ja kellele oleks olnud seda võimalik võõrandada. Antud küsimust menetluse kestel üldse ei arutatud. Hageja ei pakkunud kostjatele võimalust osaleda müügiprotsessis ega küsinud neilt vara müümiseks abi. Müügikulu 200 eurot on ebaselge ja vastava kulu tegelik kandmine tõendamata.

1. Hageja vaidleb kaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati ja 39% menetluskuludest jäi kostjate kanda, ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega hagi jääb nõude aegumise tõttu rahuldamata ja maakohtu menetluskulud hageja kanda (TsMS § 657 lg 1 p 2). Apellatsioonkaebus rahuldatakse ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja kaebuse esitasid ainult kostjad. Seega on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel vaidlustamata jõustunud osas, milles hagi jäi rahuldamata debitoorse võla 2522,58 eurot, tagastamisteenuse kulu 465 eurot ja neilt summadelt arvutatud viivise saamiseks. Ühtlasi ei saa ringkonnakohus muuta kostjate kahjuks viivise arvutamise algusaega ega seda, et 61% poolte menetluskuludest jäid hageja kanda.
4. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud asjaoludest. Maakohus eristas õigesti esiteks nn debitoorse võlgnevuse ning teiseks liisingulepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude (5969,69 eurot,

§ 367

lg-d 1–3) ja lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulude (200 eurot,

§ 367lg 4) hüvitamise nõudeid (edaspidi kokkuvõtvalt: kahjunõue).

1. Pooled vaidlevad mh selle üle, kas kahjunõue on aegunud. Maakohtu hinnangul ei olnud nõue rahuldatud osas aegunud. Kostjate kaebuse esimese väite alusel tuleb ringkonnakohtul seda kontrollida. 9.
2. Õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest (TsÜS § 142 lg 1). Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud (TsÜS § 144). 5

§ 82

lg 7 esimese lause järgi tähendab see vastamist küsimusele, millal tekkis hagejal õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Hageja väitel oleneb see vara müügi ajast, kostjate arvates aga liisingulepingu ülesütlemisest või vara hagejale tagastamisest. 9.3.1. Kohustuse täitmise tähtaeg võib olla lepingus kokku lepitud või mitte – sellest oleneb omakorda, milliste sätete alusel määratakse nõude sissenõutavus: - - kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja (

§ 82lg 2).

Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel (

§ 82

lg 7 teine lause); kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (

§ 82lg 3).

Sel juhul võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast eelnimetatud mõistlikult vajaliku aja möödumist (

§ 82lg 7 kolmas lause).

9.3.

1. Maakohus järgis Riigikohtu
2. aprilli 2009 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, eelkõige selle p-s 10 märgitud seisukohti. Viidatud p 10 neljanda lõigu (aga ka sellele viitava Riigikohtu
3. mai 2016 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-33-16, p 15 teise lõigu) järgi on

§ 82

lg 3 kohaldamise eeldus liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäeva osas kokkuleppe puudumine. Selles asjas ei tuvastanud kohtud, et nimetatud tähtpäev oleks kindlaks määratud. Samuti ei nähtu hageja apellatsioonivastuses viidatud tsiviilasja nr 2-17-13286 otsusest kõnealuse kokkuleppe tuvastamist. Niisiis oli neis kohtuasjades õiguslik olukord, mida kirjeldab eelmise alapunkti 9.3.1 teine taane. 9.3.3. Käesolevas asjas tuvastas maakohus liisingulepingu p-de 6.7 ja 6.8 sisu järgmiselt: - - p 6.7: kui lepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingu järgse võlgnevuse ja põhimaksete (arvestatuna lepingu tähtaja lõpuni) summa, kohustub liisinguvõtja katma liisinguandjale hinnavahe viie päeva jooksul alates liisinguandja poolt nõude esitamisest; p 6.8: kui liisinguandjal ei õnnestu vara võõrandada kolme kalendrikuu jooksul alates lepingu ülesütlemisest, siis on liisinguandjal õigus nõuda liisinguvõtjalt kahju hüvitamist lepingu p-s 6.7 sätestatud summas. Kostjate väitel sisaldub neis punktides liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäeva kokkulepe. Ringkonnakohus nõustub kostjatega. Maakohus eksis õiguse kohaldamisel ja asjaolude tuvastamisel, kui jättis tähelepanuta, et liisingulepingu p-de 6.7 ja 6.8 alusel on määratletav hageja kahjunõude täitmise tähtpäev. Punkti 6.8 järgi leppisid hageja ja kostja I kokku, et vara võõrandamise tähtaeg on kolm kuud. Pärast selle tähtaja möödumist tekkis hagejal õigus nõuda kogu kahju (sh krediidikulu ja lisakulu) hüvitamist. Kuigi p-s 6.7 6

§ 29

sätetega tõlgendada nii, et kui vara tagastamine toimub teatava aja möödumisel lepingu ülesütlemisest, siis saab kõnealust kolme kuu pikkust tähtaega arvestada alates tagastamisest. Kirjeldatud tõlgenduse korral möödus p 6.8 tähtaeg

1. märtsil 2014, sest vara müügist selleks ajaks midagi ei saadud. 9.3.
2. Kahest eelmisest alapunktist järeldub, et hageja kahjunõue muutus sissenõutavaks viie päeva möödumisel
3. märtsist 2014, st
4. märtsil
5. Võttes arvesse TsÜS § 136 lg 2, möödus TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolme aasta pikkune aegumistähtaeg
6. märtsiga
7. Hageja esitas hagi
8. jaanuaril
9. 9.
10. Lepingulise kahju hüvitamise nõue hakkab vähemalt üldjuhul aeguma tervikuna sellise kahju osas, mille hüvitamist võib nõuda ehk mis on sissenõutavaks muutunud, seega ka tulevikus tekkiva ettenähtava kahju osas. Sama kehtib kahju hüvitamise nõude aegumise algusaja määramisel TsÜS § 147 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi (Riigikohtu
11. aprilli 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p 30 esimene lõik). Järelikult kohaldub eespool tuvastatu hageja põhinõude mõlemale osale, st nii krediidikulust 5969,69 eurot kui ka lisakulust 200 eurot tingitud kahjule. 9.
12. Hageja tugines aegumise katkemisele
13. augusti 2018 maksega. Aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega, mis võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises (TsÜS § 158 lg-d 1 ja 2). Maakohus hindas viidatud makset lähtudes hageja väitest, et see loeti liisingulepingu alusel esitatud arve ehk nn debitoorse võla tasumiseks. Hageja ei väida viidatud makse lugemist praegu veel vaidlusaluste kohustuste katteks. Järelikult ei saa tuvastada, et kostja I oleks osaliselt täitnud kahju hüvitamise kohustust, mistõttu ei katkenud kõnealuse maksega praegu veel vaidlusaluse nõude aegumine. 9.
14. Vahekokkuvõttena saab märkida, et TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolme aasta pikkune aegumistähtaeg möödus enne hagi esitamist. Aegumine pole katkenud ega peatunud. Eespool p-s 9.1 käendaja vastu suunatu nõude kohta märgitu järgi on aegunud ka see nõue. Järelikult on mõlemal kostjal TsÜS § 142 lg 1 teise lause alusel õigus keelduda kohustuse täitmisest. 9.
15. Aegumisele tuginemine võib teataval juhul olla vastuolus hea usu põhimõttega. 9.7.1.

§ 6lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Ts

ÜS § 138 lg 2 järgi ei ole lubatud teostada õigust seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule (vt nt Riigikohtu

1. märtsi 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-16-14644, p 16 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). Eelkõige saab aegumisele tuginemine olla vastuolus hea usuga juhul, kui kohustatud isik on käitunud pahauskselt, st eksitavalt või vastuoluliselt (vrd Riigikohtu
2. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 33). 9.7.
3. Hagiavalduses väitis hageja, et vara müüdi
4. novembril
5. Maakohus tuvastas, et vara müüdi
6. novembril
7. Müügi aega pooled ei vaidlustanud, seega saab eespool p-s 8 märgitud kaalutlustel lähtuda müügi kuupäevast
8. november
9. 7