Obsah (6)

§ 177§ 367§ 173§ 162§ 165§ 174

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Kristi Rickberg Otsuse tegemise aeg ja koht 4. oktoober 2021, Tallinnas, Tallinna Kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-114913

§ 177lg-le 2.

Edasikaebamise kord

1. Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hagejate nõue
2. 17.09.2018 jõustus tsiviilasjas nr 2-16-6649 Tallinna Ringkonnakohtu 07.06.2018 otsus, millega jäi muutmata Harju Maakohtu 08.11.2017 otsus. Viidatud otsuste alusel kuulus ülekandmisele AÕS § 244¹ lg 1 kohaselt omanikule langemise tõttu hoonestusõiguse (nr 18751501), Tallinna linn, Paldiski mnt 125 omand hagejalt I kostjale kui kinnistu (nr 9374801) Tallinna linn, Paldiski mnt 125 omanikule. Maakohtu otsusega mõisteti hagejalt I ainuisikuliselt välja 118 706,94 eurot ja viivis tasumata hoonestusõiguse tasudelt alates 02.04.2017 0,06% päevas ehk 18 410,09 eurot. Viidatud summadest on kostja saanud kätte 11 060,60 eurot, mis oli hoiustatud notar T. P. juures OÜ Raatuse Maja kasuks. Seega maakohtu otsuse alusel oli hageja I tasumata summa jääk 107 646,34 eurot. Ringkonnakohtu otsuse p-is 73 on märgitud, et (ref) „… peab hoonestusõiguse langemisel omanikule tasuma omanik hoonestajale hüvitise.“ Hoonestusõiguse väärtus on vähemalt 1 025 000 eurot.
3. 26.11.2018 esitas hageja I kostja juhatuse liikmetele tasaarvestuse- ja nõudeavalduse, millega tasaarvestas kostja nõude summas 107 646,34 eurot hageja I nõudega summas 1 025 000 eurot. Viidatud tasaarvestuse tulemusel jäi kostja võlgnevuseks 917 353,66 eurot. Ühtlasi juhtis hageja I kostja tähelepanu asjaolule, et VÕS § 197 lg 2 I lause kohaselt lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Sarnaselt märkis hageja I, et 17.09.2018 ringkonnakohtu otsuse ja maakohtu otsuse jõustumise, mille tagajärjel toimus hoonestusõiguse omanikule ehk kostjale langemine, tõttu muutus sissenõutavaks ka eelmainitud hüvitise nõue. Järelikult langes kostja viivisenõue tasaarvestuse tulemusel tagasiulatuvalt ehk alates 17.09.2018 ära. 2
4. Nõudeavalduses teavitas hageja I, et on loovutanud eelmainitud hüvitisest 898 000 eurot hagejale II. Seetõttu palus hageja I nõudeavalduses pärast tasaarvestust 898 000 eurot üle kanda hageja II arvelduskontole nr xxxx ning 19 353,66 eurot üle kanda hageja I arvelduskontole nr xxxx hiljemalt 03.12.
6. Hagejatel on õigus nõuda hoonestusõiguse omanikule langemise eest hüvitist. AÕS § 244² lg 1 I ja III lause kohaselt peab hoonestusõiguse langemisel omanikule omanik tasuma hoonestajale hüvitise, sh kui hüvitise suurus ei ole kokku lepitud, loetakse selleks hoonestusõiguse harilik väärtus. Käesoleva menetluse küsimus on üksnes hoonestusõiguse omanikule langemise eest hüvituse suuruse kindlaks määramine. Hoonestusõiguse väärtuseks on saanud tunnustatud kinnisvaraekspert 1 025 000 eurot.
7. Kuna kostja kohustuste täitmata jätmise juhuks ei ole eraldi viivisemäära kokku lepitud, vaid kostja vastutab hüvitise maksmise eest seaduse ehk AÕS § 244² alusel, siis kohaldub kostjale VÕS § 113 lg-s 1 toodud viivisemäär. Käesolevas asjas hagi esitamise seisuga on kostja kohustatud tasuma viivist: hagejale I 19 353,66 eurot tasumisega viivitamise eest perioodil 17.09.2018 kuni 29.03.2019 kokku 822,93 eurot; hagejale II 898 000 euro tasumisega viivitamise eest perioodil 17.09.2018 kuni 29.03.2019 kokku 38 183,45 eurot. 6.

§-st 367 tulenevalt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Sama paragrahvi järgi võib viivist nõuda eelkõige selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega tuleks mõista kostjalt hagejate kasuks põhinõude tasumisega hilinemise eest perioodil alates hagi esitamisest kuni põhinõude tasumiseni viivised põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. 7. Hagejad paluvad mõista kostjalt välja hoonestusõiguse omanikule langemise eest hüvitis hageja I kasuks summas 19 353,66 eurot, hageja II kasuks summas 898 000 eurot, viivised kuni hagi esitamiseni hageja I kasuks summas 822,93 eurot, viivised kuni hagi esitamiseni hageja II kasuks summas 38 183,45 eurot. Viivised

§ 367

kohaselt hageja I kasuks põhinõude tasumisega hilinemise eest perioodil alates hagi esitamisest kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, viivised

§ 367

kohaselt hageja II kasuks alates hagi esitamisest kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kostja vastuväited hagile

1. Kostja vaidleb hagejate nõudele vastu. Paldiski mnt 125 kinnistu koormati 08.07.2005 hoonestusõigusega tingimusel, et hoonestaja teostab olemasoleva hoonestuse rekonstrueerimise ja ehitab täiendava hoonestuse. Nimetatud lepingu p.-is 7.
2. sätestati kokkulepe, mille kohaselt juhul, kui hoonestaja poolse olulise lepingurikkumise tõttu hoonestusõigus ennetähtaegselt lõpetatakse ja omanik nõuab hoonestusõiguse enda või kolmanda isiku nimele kandmist vastavalt p. 3.
3. toodule, siis hoonetajale lepingu p. 7.
4. ja p. 7.
5. nimetatud kulutusi ei hüvitata, hoonestusõiguse alusel rajatud ehitised ja rajatised muutuvad sel juhul kinnistu oluliseks osaks ning lähevad tasuta kinnistu omaniku omandisse. Eelnimetatud lepingut muudeti 28.01.2009, kui p.-is 3.
6. sätestati hoonestaja kohustus rajada kinnistul uus hoone hiljemalt 31.12.
7. Samuti täpsustati p.-is 2.
8. varasema lepingu p.-i 7.4., säilitades siinjuures kokkuleppe, et kui hoonestaja poolse olulise lepingurikkumise tõttu hoonestusõigus ennetähtaegselt lõpetatakse, siis hoonestajale hüvitist ei maksta.
9. Hagile lisatud hoonestusõiguse registriosa väljavõttest nähtuvalt on selle I jakku kantud muu-hulgas märkus: „Kokkulepe hoonestusõiguse lõppemisel või omanikule 3 langemisel hoonestajale makstava hüvitise kohta vastavalt 08.07.2005 lepingu punktidele 7.2, 7.3, 7.4 - 7.6 ning 28.01.2009.a. lepingu punktidele 2.13 ja 2.15.“. Seega kehtivad kinnistusraamatusse kantud kokkulepped igakordse omaniku ja hoonestaja suhtes, st. hageja I ja kostja suhtes. Need kokkulepped on muutunud kinnistusraamatusse kandmise kaudu hoonestusõiguse sisuks.
10. AÕS § 2442 lg 1 (II lause) kohaselt võib hoonestusõiguse sisuks olla kokkulepe hüvitise suuruse ja maksmise viisi, samuti hüvitise välistamise kohta. Siinjuures ongi pooled lepingus välistanud hoonestaja olulise rikkumise puhuks hüvitise maksmise ja selline kokkulepe on kantud märku-sena kinnistusraamatusse.
11. Hageja I ei täitnud oma kohustust hoone rajamiseks hiljemalt 31.12.2013, hageja ei asunud kunagi midagi ehitama. Harju Maakohtu 08.11.2017 otsusest nähtuvalt (tsiviilasjas nr 2-16-6649) oli hoonestusõiguse omanikule langemise põhjus see, et hoonestaja rikkus oluliselt lepingut – ei tasunud hoonestusõiguse tasusid. Seega on realiseerunud hoonestusõiguse lepingus kokkulepitu – kui hoonestaja poolse olulise lepingurikkumise tõttu hoonestusõigus ennetähtaegselt lõpetatakse, siis hoonestajale hüvitist ei maksta. Siinjuures ei ole hagejatel võimalik tugineda AÕS § 2442 lg 2 alusele, kuna hoonestusõigus seati antud juhul mitte elamu, vaid büroohoone ehituseks ja nimetatud sätte realiseerimiseks peaks elamu olema ka rajatud. Ainult sellisel juhul saaks rääkida hüvitisest ja selle suurusest.
12. Käesoleval juhul ei ehitanud hageja I mitte midagi ja eiras hoonestusõiguse tasude maksmise kohustust. Sellises olukorras on keeruline arutleda, mille eest hageja I soovib üldse hüvitist saada. Samuti on selge, et hoonestusõigusel, mille alusel ehitamise tähtaeg oli juba 31.12.2013, ei saa olla mingit adekvaatset turuväärtust, selle väärtus on nullilähedane, kuna hoonestusõiguse alusel ei ole enam võimalik midagi ehitada. Kohtuotsuse põhjendused
13. Kohus, tutvunud hagiavalduse ja kostja vastusega, uurinud esitatud avaldusi ja tõendeid, kuulanud pooled kohtuistungil ära, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
14. Asjas puudub vaidlus, et 17.09.2018 jõustus tsiviilasjas nr 2-16-6649 Tallinna Ringkonnakohtu 07.06.2018 otsus, millega jäi muutmata Harju Maakohtu 08.11.2017 otsus. Viidatud otsuste alusel kuulus ülekandmisele AÕS § 244¹ lg 1 kohaselt omanikule langemise tõttu hoonestusõiguse (nr 18751501), Tallinna linn, Paldiski mnt 125 omand hagejalt I kostjale kui kinnistu (nr 9374801) Tallinna linn, Paldiski mnt 125 omanikule.
15. Hagiavalduse kohaselt mõisteti eelnimetatud tsiviilasjas hagejalt I ainuisikuliselt välja 118 706,94 eurot ja viivis tasumata hoonestusõiguse tasudelt 18 410,09 eurot. Viidatud summadest on kostja saanud kätte 11 060,60 eurot. Seega oli hageja I tasumata summa jääk 107 646,34 eurot. 26.11.2018 esitas hageja I kostja juhatuse liikmetele tasaarvestuse- ja nõudeavalduse, millega tasaarvestas kostja nõude summas 107 646,34 eurot hageja I nõudega summas 1 025 000 eurot. Viidatud tasaarvestuse tulemusel jäi kostja võlgnevuseks 917 353,66 eurot. Nõudeavalduses teavitas hageja I, et on loovutanud eelmainitud hüvitisest 898 000 eurot hagejale II.
16. Hagejad paluvad mõista kostjalt välja hoonestusõiguse omanikule langemise eest hüvitis hageja I kasuks summas 19 353,66 eurot, hageja II kasuks summas 898 000 eurot, viivised kuni hagi esitamiseni hageja I kasuks summas 822,93 eurot, viivised kuni hagi esitamiseni hageja II kasuks summas 38 183,45 eurot ning viivised

§ 367

kohaselt hagejate kasuks põhinõude tasumisega hilinemise eest perioodil alates hagi esitamisest kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. 4

1. Kohus leiab, et hagejate nõude alus saab olla asjaõigusseaduse (AÕS) § 244² lõige 1, mille kohaselt hoonestusõiguse langemisel omanikule peab omanik tasuma hoonestajale hüvitise. Hoonestusõiguse sisu võib olla kokkulepe hüvitise suuruse ja maksmise viisi, samuti hüvitise välistamise kohta. Kui hüvitise suurus ei ole kokku lepitud, loetakse selleks hoonestusõiguse harilik väärtus. Kohus on kohalduvat õigust pooltele selgitanud 15.09.2020 määruses.
2. Kohus märgib, et antud juhul on 08.07.2005 hoonestusõiguse seadmise lepingu (tlk 5765) punktis 7.4 on kokku lepitud, et juhul, kui hoonestaja poolse olulise lepingurikkumise tõttu hoonestusõigus ennetähtaegselt lõpetatakse ja omanik nõuab hoonestusõiguse enda või kolmanda isiku nimele kandmist vastavalt punktis 3.9 toodule, siis hoonestaja lepingu punktis 7.2 ja punktis 7.3 nimetatud kulusid ei hüvitata, hoonestusõiguse alusel rajatud ehitised ja rajatised muutuvad sel juhul kinnistu oluliseks osaks ning lähevad tasuta kinnistu omaniku omandisse (tlk 61).
3. 08.07.2005 lepingut muudeti 28.01.2009 lepinguga (tlk 66-71), mille punkti 3.1 kohaselt on hoonestaja õigustatud ja kohustatud hiljemalt 31.12.2013 ehitama kinnistule A hoone ning hankima hoonele kasutusloa. Lepingu punktist 2.15 nähtuvalt muudeti 08.07.2005 lepingu punkti 7.4 ning see kehtestati sõnastuses, mille kohaselt juhul, kui hoonestaja poolse olulise lepingurikkumise tõttu hoonestusõigus ennetähtaegselt lõpetatakse ja omanik nõuab hoonestusõiguse enda või kolmanda isiku nimele kandmist vastavalt punktis 3.9 toodule, siis hoonestaja lepingu punktides 7.2, 7.3 ja 7.3¹ nimetatud kulusid ei hüvitata, hoonestusõiguse oluliseks osaks olevad ehitised ja rajatised, nii olemasolevad kui ka tulevikus ehitatavad, muutuvad sel juhul kinnistu oluliseks osaks ning lähevad tasuta kinnistu omaniku omandisse (tlk 69).
4. Samuti ilmneb registriosa nr 18751501 kinnistusraamatu väljavõttest (tlk 72-74), et sõlmitud on kokkulepe hoonestusõiguse lõppemisel või omanikule langemisel hoonestajale makstava hüvitise kohta vastavalt 08.07.2005.a. lepingu punktidele 7.2, 7.3, 7.4-7.6 ning 28.01.2009.a. lepingu punktidele 2.13 ja 2.15 (tlk 73 pöördel). Seega on hoonestusõiguse igakordne omanik, sealhulgas hageja I, teadlik vastavatest hüvitise osas sõlmitud kokkulepetest ning need kehtivad ka hageja I suhtes.
5. Kohus on lähtuvalt eelviidatud asjaoludest seisukohal, et hagejate nõue ei ole põhjendatud, kuna AÕS § 244² lõige 1, 08.07.2005 lepingu punkti 7.4 ja 28.01.2009 lepingu punkti 2.15 koostoimes on välistatud hageja I õigus hüvitise saamiseks. Kohtu hinnangul on tsiviilasjas nr 2-16-6649 tuvastamist leidnud, et hoonestusõigus langes kostjale, kuna hageja I rikkus hoonestusõiguse seadmise lepingut, seega ei ole hageja I õigustatud hüvitise saamiseks. Seoses hagejate väitega, et Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-16-6649 07.06.2018 otsuse punktis 73 tuvastanud, et hoonestusõiguse langemisel peab omanik tasuma hoonestajale hüvitise, märgib kohus, et Tallinna Ringkonnakohus on 07.06.2018 otsuse punktis 73 (tlk 11) tsiteerinud AÕS § 244² lõige 1 sõnastust, mitte ei ole tuvastanud, et kostjal tuleb hagejale I igal juhul hüvitist tasuda.
6. Samuti ei nõustu kohus hagejate nägemusega, et lepingutes oli välistatud üksnes õigus saada hüvitist ehitiste, rajatiste ja kulutuste eest, mistõttu on hagejatel ikkagi õigus saada hüvitist hoonestusõiguse kui eraldi asjaõiguse eest. Nimelt tuleneb asjaõigusseaduse kommenteeritud väljaandest, et AÕS § 244² lõike 1 alusel võib sõlmida kokkuleppe, et hoonestusõiguse tagasilangemisel ei saa hoonestaja hüvitist, vaid peab hoonestusõiguse 5 üle andma omanikule tasuta ehk ilma vastusooritust saamata (Asjaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Paul Varul jt, lk 108). Kohus on seisukohal, et nii 08.07.2005 lepingu punktides 7.2, 7.3, 7.4-7.6 kui 28.01.2009 lepingu punktides 2.13 ja 2.15 oli poolte tahe olnud sätestada tingimused, mille kohaselt olukorras, kus hoonestaja lepingut oluliselt rikub, ei ole hoonestajal hoonestusõiguse omanikule tagasilangemisel õigust ühelegi vastusooritusele. Seoses hagejate väitega, et hageja I ei olnud sõlmitud lepingute osapool, mistõttu puudub alus lähtuda poolte tahtest lepingu sõlmimisel, märgib kohus, et olukorras, kus registriosa nr 18751501 kinnistusraamatu väljavõttest (tlk 72-74) ilmneb, et sõlmitud on kokkulepe hoonestusõiguse lõppemisel või omanikule langemisel hoonestajale makstava hüvitise kohta vastavalt 08.07.2005.a. lepingu punktidele 7.2, 7.3, 7.4-7.6 ning 28.01.2009.a. lepingu punktidele 2.13 ja 2.15, kehtivad vastavatest lepingutest tulenevad asjaolud, sealhulgas poolte tahe lepingu sõlmimisel, hoonestusõiguse igakordse omaniku suhtes.
7. Kohtu hinnangul ei kohaldu antud juhul ka AÕS § 244² lõige 2, mille kohaselt, kui hoonestusõigus on seatud elamu püstitamiseks, ei või kokku leppida väiksema hüvitise maksmises kui kaks kolmandikku hoonestusõiguse harilikust väärtusest. Nimelt ilmneb 08.07.2005 lepingust, et antud juhul oli hoonestusõigus seatud kontoriruumide, mitte elamu püstitamiseks. Kohus märgib, et ka asjaõigusseaduse kommenteeritud väljaandest ilmneb, et AÕS § 244² lõike 2 regulatsiooni põhjus on sotsiaalmajandusliku iseloomuga, see on kaitsenorm, mis takistab elamu (sh paarismaja, ridamaja, kortermaja jms, kus hoonestusõiguse ese on eluruum) omamiseks seatud hoonestusõiguse tagasilangemist selliselt, et hoonestaja ei saa midagi vastusooritusena hoonestusõigusest loobumise eest (Asjaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Paul Varul jt, lk 108).
8. Hagejad on rõhutanud asjaolu, et 17.12.2009 Tallinna notar A. M. tõestatud lepingu pide 2.2.1., 2.3., 10.2.
9. kohaselt muudetigi hoonestusõiguse sihtotstarbeks 40% ulatuses elamumaa ning 06.03.2008 Tallinna linna kehtestatud detailplaneeringuga on määratud hoonestusõiguse osas 40% ulatuses elamumaa ja rajamisele kuulub kuni 34 korteriga korterelamu. Kohus märgib, et vaatamata eeltoodud asjaoludele ei ole hagejad esitanud ühtegi tõendit, millest ilmneks, et 08.07.2005 lepingu alusel seati hoonestusõigus eluruumi omamiseks ning hoonestusõiguse raames on rajatud elamu. Samuti ei ole hagejad esitanud tõendeid, et sõlmitud on selline 08.07.2005 lepingu muutmise kokkuleppe, mille kohaselt oleks vastava lepingu alusel seatud hoonestusõigus elamu omamiseks. Kohtu hinnangul ei esine alust AÕS § 244² lõike 2 kohaldamisest üksnes lähtuvalt asjaolust, et hoonestusõiguse ese on käesoleval hetkel muuhulgas elamumaa.
10. Täiendavalt märgib kohus, et isegi olukorras, kus kohus tuvastaks AÕS § 244² lõigetes 1 või 2 sätestatud eelduste esinemise, puuduks kohtu hinnangul hagejatel õigus hüvitise saamiseks. Nimelt puudub asjas vaidlus, et vaidlusaluse hoonestusõiguse lepingu punkti 3.1 kohaselt kohustus hoonestaja hiljemalt 31.12.2013 ehitama kinnistule A hoone ning hankima hoonele kasutusloa. Samuti puudub vaidlus, et kinnistule ei ole hoonet ehitatud ning käesolevaks hetkeks on vastav tähtaeg möödunud ligi 8 aastat tagasi. Kohus nõustub kostja esitatud asjatundja R. L., kes on riiklikult tunnustatud ekspert, 04.11.2020 arvamusega, et selline hoonestusõigus ei ole käesoleva aja seisuga vabal turul tasu eest võõrandatav. Seega on vaidlusaluse hoonestusõiguse väärtus null, mis tähendab, et hagejatel puudub igal juhul alus hüvitise saamiseks. 6
11. Seoses hagejate väitega, et kostja poolt esitatud asjatundja arvamuses on põhjendamatult lähtutud õiguslikest asjaoludest, milleks asjatundjal puudub pädevus, märgib kohus, et asjatundjal ongi kohustus arvestada konkreetse hoonestusõiguse hariliku väärtuse kindlaks tegemisel kõiki relevantseid asjaolusid, mis hoonestusõiguse väärtust mõjutavad. Seega tuleb asjatundjal kahtlemata võtta arvesse ka asjaolu, et hoonestusõiguse realiseerimise tähtaeg on möödunud, vastasel korral oleks esitatud arvamus eksitav. Kohus märgib, et ka hagejad on esitanud seoses hoonestusõiguse väärtusega asjatundja arvamuse, mille on koostanud riiklikult tunnustatud ekspert V. L., kes on leidnud, et vaidlusaluse hoonestusõiguse väärtus on 1 025 000 eurot. Kohtu hinnangul on antud juhul aga asjakohasem kostja esitatud asjatundja arvamus just lähtuvalt asjaolust, et selles on arvesse võetud tõsiasja, et ehitamise tähtaeg on möödunud ning tegelikkuses hoonestusõiguse realiseerimine enam võimalik ei ole.
12. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejate nõue tuleb jätta rahuldamata. Võttes arvesse, et kohus jätab rahuldamata hagejate põhinõude, tuleb rahuldamata jätta ka viivisenõue.
13. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 124 alusel on hagihind hageja I esitatud nõude osas 21 724,88 eurot ja hageja II esitatud nõude osas 1 008 023,45 eurot. Menetluskulud 29.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 162

lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 165

lg-st 1 tulenevalt, kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuses. Võttes arvesse, et kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta

§ 162lg 1 alusel hagejate kanda.

Kohus leiab kooskõlas

§ 165

lõikega 1, et menetluskulud tuleb jaotada lähtuvalt hagejate osalemise ulatusest. Antud juhul on hageja I nõude hagihind 21 724,88 eurot ja hageja II hagihind on 1 008 023,45 eurot, s.o hagejate hagihinnad kokku on 1 029 748,33 eurot. Hageja I hagihind moodustab kogu hagihinnast ca 2% ja hageja II hagihind moodustab kogu hagihinnast ca 98%. Seega tuleb kostja menetluskulud jätta 2% ulatuses hageja I kanda ja 98% ulatuses hageja II kanda ning hagejate menetluskulud nende endi kanda. 30.

§ 174

lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

§ 174

lg-st 4 tulenevalt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lõikes 2 sätestatud korras.

Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas menetluskulusid kohtuotsuse tegemisel kindlaks ei määrata ning kohus lahendab menetluskulude küsimuse

§ 174lg 2, 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist.

(digitaalselt allkirjastatud) Kristi Rickberg Kohtunik 7 Tallinna Ringkonnakohtu 18.03.2022 kohtuotsusega on muudetud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 04.10.2021 resolutsiooni põhjendusi. 8