KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 17. mai 2022, Tallinn Haldusasja number 3-22-423 Hal

§ 121lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla direktor kehtestas 08.02.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/16 tagasiulatuvalt alates 04.02.2022 kinnises vanglas paiknevate vahistatute ja kinnipeetavate suhtes täiendavad julgeolekuabinõud nakkusohu leviku tõkestamiseks. Isolatsioonikambrisse või -osakonda paigutatud isikutele kohaldusid mh järgmised piirangud: „3.
2. Jätta ära jalutuskäigud, kuna sinna saatmisel ei ole võimalik isikute vahelist kontakti ega võimalikku nakkusohtu vältida. 3.
3. Võimaldada helistamine vastavalt taotlustele ning vangla poolt teada antavale töökorraldusele. 3.
4. Isolatsioonimeetmeid rakendatakse vangi suhtes COVID-19 viiruse peiteperioodi lõpuni või nakkusohu lõppemiseni.“ 3-22-423
5. X esitas 08.02.2022 vaide Tallinna Vangla direktori 08.02.2022 käskkirja nr 1-1/22/16 p-de 3.4 ja 3.7 kehtetuks tunnistamiseks. Justiitsministeeriumi kommentaaridest nähtuvalt on kõik Eesti vanglad varustatud kolmeks aastaks isikukaitsevahenditega ja ametnikel tuleb neid lihtsalt kasutada. Jalutuskäikude mittevõimaldamine rikub vaide esitaja füüsilist ja vaimset tervist. Ainult korra nädalas helistamise võimaldamine on põhjendamatu ning ei aita kuidagi kaasa koroonaviiruse leviku tõkestamisele, sest telefon antakse kambrisse ja toiduluuk pannakse kinni. Helistamise piiramine seab ohtu kinnipeetavate suhted lähedastega.
6. Tallinna Vangla tagastas 15.02.2022 otsusega nr 5-15/22/48-2 X vaide haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 1 alusel vaide esitamise õiguse puudumise tõttu. Käskkirja p-st 3.8 tulenevalt avaldasid Tallinna Vangla 08.02.2022 käskkirja nr 1-1/22/16 p-d 3.4 ja 3.7 X-le mõju ajal, mil ta oli COVID-19 viirushaigusesse nakatumise tõttu isolatsioonis (s.o 02.02.2022– 11.02.2022). Kuna tervisekaardilt nähtuvalt lõppes X isolatsioon 11.02.2022, ei saa vaidlustatud käskkirja p-d 3.4 ja 3.7 piirata tema õigusi või vabadusi. Lisaks on X juba esitanud vanglale 14.02.2022 kahju hüvitamise taotluse ning HMS § 72 ei näe ette võimalust esitada iseseisvalt õigusvastasuse tuvastamise nõuet.
7. X esitas Tallinna Halduskohtule 17.02.2022 kaebuse Tallinna Vangla 15.02.2022 vaide tagastamise otsuse tühistamiseks. Vaide tagastamise otsus on kaalutlusvigade ja põhjendamispuudustega ning ebaproportsionaalne ja õigusrikkumist provotseeriv. Kaebaja esitas vaide Tallinna Vangla 08.02.2022 käskkirja p-de 3.4 ja 3.7 kehtetuks tunnistamiseks, mitte nende õigusvastasuse tuvastamiseks, ning vaie oli esitatud kaebaja enda õiguste kaitseks. Kaebajat hoiti COVID-19 positiivsena isolatsioonis 01.02.2022–11.02.2022 ning teda ei lubatud juba 02.02.2022 jalutuskäigule ega võimaldatud helistada lähedastele ja sõpradele, kes olid kaebaja pärast väga mures. Samas on vaidlustatud käskkiri antud tagasiulatuvalt alates 04.02.
8. Kaebaja taotles ühtlasi menetlusabi riigilõivu tasumiseks.
9. Tallinna Halduskohus tagastas 03.03.2022 määrusega X kaebuse

§ 121lg 1 p 4 alusel kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu.

Kaebaja soovib tegelikult 15.02.2022 vaide tagastamise otsuse aluseks oleva haldusakti ehk Tallinna Vangla direktori 08.02.2022 käskkirja nr 1-1/22/16 p-de 3.4 ja 3.7 tühistamist.

§ 47lg-s 1 ja vangistusseaduse (Vang

S) § 11 lg-s 5 sätestatud kohustuslik kohtueelne menetlus loetakse läbituks ja kaebus lubatavaks mh juhul, kui haldusorgan on vaide ebaõigesti tagastanud (nt Riigikohtu 07.06.2018 määrus nr 3-17-2610, p 12). Tallinna Vangla tagastas X vaide HMS § 79 lg 1 p 1 alusel õiguspäraselt, sest kuna kaebaja ei viibinud pärast 11.02.2022 enam isolatsioonis, siis lõppesid tema suhtes ka vaidlustatud 08.02.2022 käskkirja p-dest 3.4 ja 3.7 tulenevad piirangud ning need sätted ei saa rikkuda kaebaja õigusi. Järelikult ei ole kaebaja tühistamisnõude osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust ja kaebus tuleb tagastada. Kuna kaebaja on kinnitanud, et ta ei ole soovinud esitada õigusvastasuse tuvastamise nõuet, siis ei ole vajalik küsida kaebajalt selle kohta täpsustusi. Tuvastamiskaebus ei oleks

§ 45

lg 2 kohaselt lubatav, sest pelgalt potentsiaalne võimalus, et kaebaja võib COVID-19 haigust põhjustava koroonaviirusega tulevikus uuesti nakatuda, ei ole piisav, et jaatada preventiivset huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kaebaja on kinnitanud, et esitas vanglale eraldiseisvalt kahju hüvitamise taotluse ning kui see jäetakse rahuldamata, on tal õigus esitada halduskohtule hüvitamiskaebus, mille läbivaatamisel tuleks kohtul samuti võtta seisukoht vangla tegevuse (nt võimalike piirangute kehtestamise) õiguspärasuse suhtes. Seega ei ole alust arvata, et kaebaja õigused jääksid kaitseta. Kaebuse tagastamise tõttu jääb menetlusabi taotlus läbi vaatamata. 6. X palub 08.03.2022 määruskaebuses tühistada halduskohtu 03.03.2022 määrus ning teha uus määrus, millega võtta kaebus menetlusse ja vabastada kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest. Lisaks palub kaebaja tagastada tema kaebuse originaal, sest kaebajal puuduvad koopiate tegemiseks rahalised vahendid. 2

§ 207lg 1 alusel menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (

§ 119

lg 1, § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (

§ 204

lg 1) ning vastab piisavalt

§-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (

§ 104lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

8. Halduskohus tagastas X kaebuse

§ 121

lg 1 p 4 alusel, leides, et kuna kaebaja 08.02.2022 vaie tagastati Tallinna Vangla 15.02.2022 otsusega õiguspäraselt, siis ei ole tühistamiskaebusega seoses nõuetekohaselt läbitud

§ 47lg-s 1 ja Vang

S § 11 lg-s 5 sätestatud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. X taotles 08.02.2022 vaides Tallinna Vangla direktori 08.02.2022 käskkirja nr 1-1/22/16 p-de 3.4 ja 3.7 kehtetuks tunnistamist. Vaidlust ei ole selles, et kõnealused punktid reguleerisid üksnes isolatsioonis viibivate kinnipeetavate ja vahistatute õigusi ning kuna X viibis vaide esitamise ajal isolatsioonis (kuni 11.02.2022), siis piirasid vaidlusalused sätted mh tema õigusi. Kaebaja vaie tagastati 15.02.2022 põhjusel, et vaidemenetluse kestel muutunud asjaolude (s.o isolatsioonist vabanemise) tõttu ei saanud vaidlustatud sätted enam mõjutada tema õigusi ning vaide korras ei saa nõuda haldusakti õigusvastasuse tuvastamist (HMS § 71 lg 1). 9. Ringkonnakohus märgib, et sarnaselt kaebeõigusele (nt Riigikohtu 28.05.2014 otsus nr 3-3-1-8-14, p 12) tuleb ka vaideõiguse olemasolu või puudumist kontrollida vaide esitamise aja seisuga. Asjaolude hilisem muutumine ei mõjuta vaideõigust, kuigi võib tingida olukorra, kus haldusakti kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaiet ei saaks muutunud asjaoludest tulenevalt enam rahuldada (nt vaidlustatud haldusakti ammendumise korral). Praegu sellist olukorda ei esinenud, sest 08.02.2022 käskkirja vaidlusalused punktid ei muutunud 11.02.2022 kehtetuks ja 15.02.2022 vaide tagastamise otsuse tegemise ajal ei oleks olnud takistust nende kehtetuks tunnistamiseks. Seetõttu tagastas Tallinna Vangla 15.02.2022 otsusega X 08.02.2022 vaide õigusvastaselt ning kaebajale ei ole alust heita ette, et ta ei ole enne 17.02.2022 kaebuse esitamist nõuetekohaselt läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Halduskohus tõlgendas kaebaja nõuet õigesti taotlusena tühistada Tallinna Vangla direktori 08.02.2022 käskkirja nr 11/22/16 p-d 3.4 ja 3.7, kuid tagastas kaebuse

§ 121lg 1 p 4 alusel ebaõigesti.

10. Ringkonnakohtu hinnangul on ekslik vastustaja ja halduskohtu arusaam, justkui saaks kinnipeetav üldkorraldusena käsitatavaid vangla haldusakte vaidlustada üksnes tingimusel, et vaidlusalune käitumisjuhis avaldab vaide või kaebuse esitamise ja läbivaatamise ajal vahetut mõju vaide või kaebuse esitaja õigustele. Üldkorralduse halduskohtus vaidlustamisega seoses on kohtupraktikas aktsepteeritud, et kui tegemist on määratlemata arvu juhtumeid käsitleva sättega, mis kaebaja õigusi selle teatavakstegemise ajal veel ei mõjutanud, saab isik esitada kaebuse üldkorralduse tühistamiseks 30 päeva jooksul pärast mõju ilmnemist (nt Riigikohtu 05.09.2019 määrus nr 3-19-557, p 8; 13.02.2008 määrus nr 3-3-1-95-07, p 14). Eeltoodu ei välista aga kuidagi üldkorralduse vaidlustamist 30 päeva jooksul selle teatavaks tegemisest arvates, sõltumata asjaolust, kas konkreetset sätet on juba kaebaja suhtes rakendatud või mitte (vt Riigikohtu 13.02.2008 määrus nr 3-3-1-95-07, p 13). Samuti ei sõltu vaideõiguse (HMS § 71 lg 1) olemasolu või puudumine sellest, kas vaidlustatud üldkorralduse säte rikub vaide esitaja õigusi, vaid sellest, kas vaide esitaja õiguste rikkumine on mõistlikult võimalik. Kaebaja oli Tallinna Vangla kinnises vanglas viibiva kinnipeetavana 08.02.2022 käskkirja adressaadiks ja seega oli tal õigus nimetatud haldusakti vaidlustada. Ehkki võib nõustuda, et COVID-19 haigust põhjustava koroonaviirusega uuesti nakatumise ja seega kaebaja isolatsiooni sattumise võimalus on seniste teadusandmete põhjal raskesti prognoositav, ei saa seda siiski välistada. 3