← Eesti

1-20-1208/172

Obsah (14)§ 86§ 15§ 297§ 691§ 216§ 64§ 911§ 91§ 287§ 71§ 100§ 302§ 361§ 186

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 911 ei reguleeri andmekandjatesse sisenemist. Aluse andmekandjatel oleva infoga tutvumiseks annab

§ 86lg 2, millele on R.

M-i telefonide uurimisel ka tuginetud. Telefonide vaatlusprotokollide kõrvalejätmise tingis see, et nendest ei selgunud, kuidas telefonide avamiseks kasutatud koodid olid saadud, mitte läbiotsimismääruste puudused. Kohus ei saanud veenduda, et menetlustoimingud olid õiguspärased.

  1. Maakohus luges E. P. ja A. N-i deponeeritud ütlused õigesti lubamatuks tõendiks. Seejuures on kohus põhjendanud, et K. K. ja M. R-i osas eraldati kriminaalasja materjalid eraldi menetlusse just selleks, et A. N-i ja E. P-d saaks selles asjas tunnistajana üle kuulata ja nende ütlusi deponeerida.
  2. Maakohus on põhjendatult hinnanud E. P. ja A. N-i varem kohtueelses menetluses antud ütlused ebausaldusväärseks. Selliseks järelduseks andsid alust nii isikute varasem karistatus (sh E. P. karistatus valeütluste andmise eest), E. P-le kokkuleppemenetluses mõistetud tavatult kerge karistus (alla KarS § 184 lg 2 sanktsiooni alammäära) kui ka vastuolud A. N-i ütlustes. 2

(11)1-20-1208 KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon
  1. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas prokuratuur, kes taotleb otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Kassaatori seisukohad on lühidalt järgmised.
  2. Kohtud jätsid tunnistajate A. N-i ja E. P. deponeeritud ütlused põhjendamatult tõendikogumist välja. Kriminaalasjade eraldamine toimus seaduse kohaselt ja sellega ei loodud kunstlikult uusi tõendeid, mida muidu poleks saadud. Ka kriminaalasjade eraldamata jätmise korral oleks A. N-il ja E. P-l olnud õigus kohtus eristaatusega tunnistajatena ütlusi anda ning sellest keeldumise korral saanuks nende eeluurimisel antud ütlusi avaldada.
  3. Isegi kui jätta A. N-i ja E. P. deponeeritud ütlused tõendite hulgast kõrvale, on nende eeluurimisel antud ja kohtus avaldatud ütlused usaldusväärsed. Mõlema isiku ütlusi kinnitavad muud tõendid, mistõttu vastuolu

§ 15lg-ga 3 ei ole.

  1. M. R-i kaitseõigus E. P. ütluste deponeerimisel oli tagatud tema kaitsja osavõtuga. Nõue kutsuda kahtlustatav ülekuulamise juurde ei ole absoluutne. Ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikkel 6 ei sätesta absoluutset konfrontatsiooniõigust.
  2. Ringkonnakohus luges lubamatult tunnistaja E. P. ütlused juba eos ebausaldusväärseks, sest teda on varem valeütluste andmise eest karistatud. E. P. tunnistati KarS § 320 järgi süüdi pea kümme aastat tagasi ja karistusandmed on tänaseks arhiveeritud. Kui kustunud karistustele pole lubatud tugineda süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise üle otsustamisel, pole põhjendatud neile tugineda ka isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Apellatsioonikohus kohaldas niisugust usaldusväärsuse hindamise kriteeriumi valikuliselt, lugedes tunnistajate A. N-i ja E. P. ütlused ebausaldusväärseks, ent jättes süüdistatavate ning teiste tunnistajate varasema karistatuse nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel arvesse võtmata.
  3. Samuti ei tingi E. P. ütluste ebausaldusväärsust talle kokkuleppemenetluses alla sanktsiooni keskmist jääva karistuse mõistmine. E. P. andis toimunu kohta algusest peale üksikasjalikke ütlusi. Kokkulepe allkirjastati pea pool aastat pärast ütluste andmist. Järelikult on põhjendamatu kahtlus, et leebe karistus oli vastutasu ütluste andmise eest. Endiste kaaskahtlustatavatega sõlmitud kokkulepete vastavust kohtupraktikale hindas maakohus süüdistatavaid kohtu alla andes ja seejärel otsusega kokkuleppeid kinnitades. E. P. ütlused on järjepidevad, teiste arvukate tõenditega riimuvad ja seega usaldusväärsed.
  4. Ringkonnakohus jättis tunnistaja A. N-i kohtueelses menetluses antud ütlused alusetult tõendikogumist kõrvale. A. N-i erineval ajal antud ütluste vahel ei ole diametraalseid lahknevusi. Lisaks kinnitavad A. N-i ütlusi ka teised tõendid.
  5. Alusetu on ringkonnakohtu etteheide, et C. V-i sõiduki läbiotsimisel leitud ja ära võetud mobiiltelefonile saadi juurdepääs ebaseaduslikult. Läbiotsimise alguses tehti C. V-ile ettepanek anda vabatahtlikult välja läbiotsimismääruses märgitud esemed, mille peale ta andis telefoni üle. C. V-ile tutvustati nii läbiotsimisprotokolli kui ka selle aluseks olnud eeluurimiskohtuniku luba. C. V-il menetlustoimingu tegemise kohta etteheiteid ei olnud. Väidetava menetlusnormide rikkumisega tuli tunnistaja välja alles kohtuistungil. 3

(11)1-20-1208
  1. Ringkonnakohus on põhjendamatult samastanud C. V-i mobiiltelefoni väljaandmist ja sellele juurdepääsu võimaldamist ütluste andmisega. Telefoni PIN-koodi puhul ei ole tegu ütlustega, vaid piiratud alale juurdepääsu võimaldava n-ö võtmega.
  2. Kohus omistas C. V-i valdusest leitud mobiiltelefoni vaatlusprotokolli väidetavad puudused põhjendamatult teistele tõenditele, s.o R. M-i valdusest leitud mobiiltelefonide vaatlusprotokollidele. Väide, et R. M-i telefone vaadeldi ebaseaduslikult, on oletuslik.

§ 297

lg 1 kohaselt olnuks kohtul võimalik omal algatusel määrata täiendavate tõendite kogumine ja kuulata tunnistajana üle R. M-i telefone vaadelnud uurija. Selliselt saanuks vaatluste käiku täpsustada.

  1. Menetlusnormi rikkumisega saadud tõendile tuginemine ei ole a priori välistatud. Keelatud on tugineda üksnes sellisele tõendile, mis on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena või inimõiguste rikkumisega, mille kogumise korda on oluliselt rikutud või kui tegu on korduva ja tahtliku rikkumisega. Praegu selliste juhtumitega tegu ei ole. Kassatsioonivastused
  2. K. K. kaitsja leiab, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust ning kassatsioon tuleb jätta rahuldamata. Kaebuses tõstatatud küsimustele on ringkonnakohtu otsuses ammendavalt vastatud. Kriminaalasjade eraldamist on kasutatud tõendite kogumise abinõuna. Jättes lubamatud tõendid otsuse tegemisel kõrvale, puuduvad muud tõendid, mis kummutaksid K. K. süüd eitavad ütlused.
  3. M. R-i kaitsja märgib, et kassaator üksnes kordab oma varasemaid seisukohti ega lükka kohtute järeldusi ümber. Kaebuses puuduvad põhjendused selle kohta, milliseid menetlusõiguse norme on ringkonnakohus rikkunud või mil moel materiaalõigust valesti kohaldanud. Sisuliselt taotletakse kaebuses tõenditele uue hinnangu andmist, mis ei ole kehtiva õiguse järgi kassatsiooni aluseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Kolleegium käsitleb esmalt kriminaalasjade eraldamist ja endiste kaaskahtlustatavate ütluste deponeerimise lubatavust (I), vastab seejärel tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütluste usaldusväärsuse hindamist puudutavatele küsimustele (II) ning kujundab seisukoha andmekandjal olevale teabele ligipääsu saamise tingimuste ja nende rikkumise tagajärgede kohta (III). Viimasena võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kaitsjate menetluskulude taotlused (IV). I
  5. Kassatsioonis on tõstatatud küsimus, kas endiste kaaskahtlustatavate ütluste deponeerimine on lubatav.

§ 691võimaldab deponeerida vaid tunnistaja ütlusi.

Kohtupraktikas on selgitatud, et endise kaaskahtlustatava puhul on tegu nn eristaatuses tunnistajaga, keda ei hoiatata kriminaalkaristuse eest ja kellele selgitatakse õigust ütluste andmisest keelduda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. märtsi
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-24-13, p 11). Muid erisusi sellise tunnistaja ülekuulamisele kriminaalmenetluse seadustik ette ei näe. Kui on täidetud ka ülejäänud

§ 691

lg-tes 1 ja 2 sätestatud tingimused, on vastus kassaatori küsimusele järelikult jaatav. 27. Kõnealune küsimus ei ole käesolevas menetluses aga asjakohane, sest maa- ega ringkonnakohus pole öelnud, et endiste kaaskahtlustatavate ütluste deponeerimine oleks igal juhul välistatud. Küll aga leidsid kohtud, et käesolevas asjas ei saanud endiste kaaskahtlustatavate deponeeritud ütlusi lubatavaks hinnata, sest kriminaalasjade eraldamisel ja ütluste saamisel rikuti oluliselt menetlusõigust. Kolleegium nõustub sellise järeldusega, märkides järgmist. 4

(11)1-20-1208 28.

§ 216

lg 1 sätestab, et kriminaalasjad, milles isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises, ühendatakse ühiseks menetluseks. Sama paragrahvi teises lõikes on loetletud erandid, mis võimaldavad sellest reeglist irduda ja lahendada ühiselt kuriteo toime pannud isikute süüasju eraldi menetlustes. Sellise erandina on käsitatav ka olukord, kus isiku asukoht on teadmata või ta hoiab kriminaalmenetlusest kõrvale (

§ 216lg 2 p 1).

Sellele K. K. ja M. R-i kriminaalasja materjalide eraldamisel ühe alusena tuginetigi.

  1. Samas on maakohus tuvastanud, et kriminaalasjade eraldamise hetkel oli prokuratuurile K. K. ja M. R-i asukoht tegelikult teada. Nii oli M. R. selleks ajaks Euroopa vahistamismääruse alusel Saksamaal kinni peetud ja viibinud väljaandmisvahistuses rohkem kui kuu aega ning menetleja oli sellest teadlik. Kriminaalasjade eraldamise määruses esitatud väide M. R-i menetlusest kõrvalehoidumise ja tema jätkuva tagaotsimise kohta oli seega vale. Prokurör allkirjastas kõigest 1 tund ja 7 minutit pärast kriminaalasjade eraldamist nii E. P. kui ka A. N-i ütluste deponeerimise taotlused. Taotlustes märgiti, et kumbki kahtlustatav ei viibi Eestis ja K. K. asukoht on seni teadmata. Vaid 1 tund ja 55 minutit pärast eraldamise määruse allkirjastamist ning kõigest 48 minutit pärast ütluste deponeerimise taotluste allkirjastamist peeti K. K. Tallinnas kahtlustatavana kinni.
  2. Kirjeldatud asjaoludel on maakohus jõudnud veenva järelduseni, et K. K. tabamine ei olnud juhuslik ja tegelikult oli menetlejale tema asukoht teada juba enne menetluste eraldamist ja tunnistajate ütluste deponeerimise taotlemist. Viimast kinnitab ka asjaolu, et K. K. suhtes teostati salajast pealtkuulamist ning tehti päringuid sideettevõtjale. Seejuures tekkis maakohtul ka kahtlus, et kohtule pole kõiki sideettevõtjalt saadud andmeid esitatud, et seeläbi varjata menetleja teadlikkust K. K. asukohast juba enne tema kinnipidamist. Eeltoodust tulenevalt ei olnud

§ 216lg 2 p-s 1 sätestatud kriminaalasjade eraldamise eeldus täidetud.

31. Kriminaalasjade eraldamise määruse kohaselt oli eraldamine vajalik ka

§ 216lg 4 tõttu, et tagada teistele menetlusosalistele mõistlik menetlusaeg.

Seda põhjendati kolme kaaskahtlustatava suhtes kohaldatud vahistamisega. Kohtutega tuleb nõustuda, et seegi põhjendus menetluste eraldamiseks oli otsitud, sest kriminaalasjade eraldamise määruse koostamise hetkeks olid teised kahtlustatavad viibinud vahi all vaevu kuus nädalat. Et kriminaalasjade eraldamiseks puudus ajaline surve, kinnitab veel see, et A. N., E. P. ja R. M. anti kokkuleppemenetluses kohtu alla alles

  1. jaanuaril 2020 ehk neli kuud pärast K. K. kinnipidamist ja M. R-i Eestisse saabumist ning A. N-i ja E. P. ütluste deponeerimist. Käesolev kriminaalasi saadeti kohtusse
  2. veebruaril
  4. Kohtupraktika kohaselt saab lugeda tõendi üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka

§ 64lg 1).

Tõendi lubatavuse üle otsustamiseks tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused piinamise või ähvarduse tõttu), tõend on saadud menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste olulise rikkumisega (nt kuulatakse alaealine kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule tema õigused ning kohustused tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus nr 1-16-6179/111, p 58.) Kolleegiumi hinnangul on praegu põhjust prokuratuurile ette heita viimast.
  3. Eespool kajastatud asjaoludest järeldub nimelt üheselt, et kriminaalasjade eraldamisega loodi kunstlikult ja tõele mittevastava teabe alusel eeldused E. P. ja A. N-i ütluste deponeerimiseks. Kui kriminaalasju ei oleks eraldatud, poleks E. P. ega A. N-i olnud võimalik tunnistajana üle kuulata ega nende ütlusi deponeerida. Järelikult saadi kriminaalasjade ebaseadusliku eraldamisega tõendid, mida menetlusõigust rikkumata poleks saadud. Taotledes maakohtu istungil ütluste andmisest keeldunud 5

(11)1-20-1208 A. N-i ja E. P. deponeeritud ütluste avaldamist, märkis prokurör, et kuivõrd tunnistajate ütlused on deponeeritud, siis ei ole tegu tõenditega, mille vahetut allikat ei olnud süüdistatavatel ega kaitsjatel võimalik küsitleda (

§ 15lg 3).

Sellisest selgitusest võib järeldada, et ütluste deponeerimise eesmärgiks oli välistada K. K. ja M. R-i süüasja menetluses vastuolu

§ 15lg-ga 3, mis takistanuks rajada otsust valdavas ulatuses E.

P. ja A. N-i kohtueelses menetluses antud ja istungil avaldatud ütlustele. Menetleja rikkus seega teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust, kindlustamaks K. K. ja M. R-i süüd kinnitavate tõendite olemasolu.

  1. Järelikult on kohtud põhjendatult leidnud, et kriminaalasjade eraldamine oli kõnealusel juhul tõendite loomise abinõu, mille lubatavuse on Riigikohus selge sõnaga välistanud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. novembri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-90-11, p 13). Apellatsioonis ega kassatsioonis prokuratuur sellisele järeldusele sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Seega on kohtud A. Ni ja E. P. deponeeritud ütlusi lubamatuks tunnistades toiminud kooskõlas kriminaalmenetlusõiguse ja senise kohtupraktikaga. Prokuratuur on antud asjas käitunud ebaausalt nii süüdistatavate kui ka eeluurimiskohtuniku suhtes, kes lahendas deponeerimise taotlusi prokuratuuri eksitava info alusel.
  4. Lisaks on kohtud tuvastanud, et E. P. ja A. N-i ütluste deponeerimisel rikuti ka M. R-i kaitseõigust ning tema õigust ausale ja õiglasele kohtumenetlusele. 36.

§ 691

lg 4 kohaselt kutsutakse ülekuulamisele eeluurimiskohtuniku juurde prokurör, kaitsja, kahtlustatav ja tunnistaja. Kahtlustatav jäetakse tunnistaja või prokuratuuri taotlusel ülekuulamisele kutsumata üksnes siis, kui kahtlustatava ülekuulamisel viibimine ohustab tunnistaja turvalisust. Muid aluseid kahtlustatava deponeerimise juurde kutsumata jätmiseks seadus seejuures ette ei näe. Maakohus tuvastas, et sellist põhjendust prokuratuuri deponeerimistaotlused ei sisaldanud. Samuti ei olnud taotlustes kohtusse kutsutavate isikute hulgas märgitud M. R-i ega K. K-d ja ei nähtunud, et neile oleks üritatud kutset kätte toimetada, ehkki prokuratuur oli selleks hetkeks teadlik, et M. R. oli Saksamaal kinni peetud ja K. K. viibis Eestis (ta peeti sisuliselt kohe pärast taotluse esitamist kinni). M. R-i olnuks võimalik kutsuda deponeerimise juurde rahvusvahelise koostöö sätteid kohaldades kaugülekuulamise teel, kuid seda prokuratuur vajalikuks ei pidanud. 37. Riigikohus on selgitanud, et kuriteos süüdistatava õigus küsitleda (teda süüstavaid) tunnistajaid on ausa ja õiglase kohtupidamise üks kesksemaid garantiisid EIÕK art 6 lg 3 punkti d tähenduses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. veebruari 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-109-16, p 11). Sama põhimõte tuleneb ka

§ 15

lg‑st 3, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Maakohtul on õigus selles, et praegusel juhul ei olnud alust jätta M. R. deponeerimise juurde kutsumata. Asjaolu, et tema kaitsja viibis küsitlemise juures, seda rikkumist ei kõrvalda. Seadus annab kahtlustatavale endale õiguse tunnistajat küsitleda ja prokuratuur eiras seda põhjendamatult. Tegu on niivõrd olulise menetlusõiguse rikkumisega, et ka see tingib konkreetsel juhul tunnistajate deponeeritud ütluste lubamatuse. II

  1. Kassaator ei ole rahul sellega, et kohtud lugesid E. P. ja A. N-i kohtueelses menetluses antud ütlused ebausaldusväärseks. Seejuures on kohtud prokuröri hinnangul alusetult tuginenud tunnistajate varasemale karistatusele ning nende süüasja lahendamisele kokkuleppemenetluses. Samuti ei ilmnenud prokuröri arvates A. N-i ütlustes selliseid diametraalseid vastuolusid, mis tinginuks tema ütluste tervikuna tõendikogumist väljajätmise.
  2. Riigikohus on selgitanud, et endise kaaskahtlustatava või -süüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid ja neid hinnatakse üldises korras võrdväärsena teiste 6

(11)1-20-1208 tõenditega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. veebruari
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 16). Ka selliste isikute ütluste hindamine taandub lõppkokkuvõttes sellele, kas tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks. Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. jaanuari
  4. a otsus nr 1-20-9406/41, p 13). Ütluste kui isikulise tõendi hindamisel peab kohus võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid. Vaieldamatult kuuluvad nende hulka ka tõendiallika menetlusseisund ja sellest lähtuda võivad huvid.
  5. Maa- ja ringkonnakohus on E. P. ja A. N-i ütluste usaldusväärsusega põhjalikult tegelenud ja veenvalt järeldanud, et tunnistajate isikuid ja ütluste andmise asjaolusid arvesse võttes pole võimalik neile otsuse tegemisel tugineda. Kassatsioonis on prokuratuur asunud ütluste usaldusväärsust mõjutanud tegureid kontekstist välja rebima ja väitma, et üks või teine pole eraldivõetuna tunnistaja ebausaldusväärseks lugemiseks piisav. Kohtud aga polegi omistanud ühelegi asjaolule määravat mõju, vaid hinnanud neid kogumis. Kolleegium ei pea vajalikuks kohtute argumentatsiooni korrata ja märgib vastuseks kassatsioonis esitatud seisukohtadele lühidalt järgmist.
  6. Kassaatori väited, justkui KarS § 320 järgi karistatud isik ei saakski enam kunagi tunnistajana usaldusväärseid ütlusi anda, sest tema ütlused oleks a priori ebausaldusväärsed, on selgelt liialdatud. Arvesse tuleb võtta konkreetset tunnistajat ja ütluste andmise asjaolusid. Tunnistaja E. P. on endine kaaskahtlustatav, mistõttu ei saanud kohtud tähelepanuta jätta tema isiklikke huve. Samuti on tegu tunnistajaga, kelle ütlused on koos teise endise kaaskahtlustatava (A. N-i) omadega asjas otsustav tõend. Kohtus keeldus tunnistaja ütlusi andmast, mistõttu avaldati tema kohtueelses menetluses antud ütlused. See tähendab, et tema ristküsitlust, mis võimaldanuks tunnistaja usaldusväärsust kontrollida, ei toimunud. Võttes veel arvesse tunnistajale kokkuleppemenetluses mõistetud erakordselt leebet karistust (alla sanktsiooni alammäära, millest tuli kohe ära kanda 2 kuud ja 8 päeva ehk sama pikk aeg, kui E. P. oli vahi all viibinud), võib raskusteta mõista, miks kohtud pidasid põhjendatuks tema kui tunnistaja usaldusväärsuses kahelda ning leidsid, et isiku ütlused tuleb tõendikogumist välja jätta. Seejuures on alusetu prokuratuuri seisukoht, mille järgi poleks kohtud tohtinud E. P. varasema karistatusega üldse arvestada, kuivõrd see on karistusregistrist kustutatud. Tegemist on isiku varasemat elukäiku iseloomustavate andmetega ja seni, kuni kustunud karistusandmetele ei omistata iseseisvat õiguslikku tähendust, saab neile ka tugineda (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. veebruari
  8. a määrus nr 1-14-10087/66, p 35).
  9. Prokuratuuri väide, et maakohus luges A. N-i ütlused ebausaldusväärseks neis esinenud vastuolusid esile toomata, on vale. Otsuses on käsitletud tunnistaja poolt erinevatel aegadel antud ütlusi ja näidatud, mil moel need üksteisest lahknevad. Oma hinnangu ütlustele andis ka ringkonnakohus, kes jagas küll maakohtu järeldust ütluste ebausaldusväärsuse kohta, kuid leidis, et ütlustele hinnangu andmisel ei saanud maakohus tugineda tunnistaja deponeeritud ütlustele, mille oli ise varem lubamatuks tunnistanud. Riigikohus seda arusaama ei jaga. Varasemas praktikas on kolleegium tauninud seda, kui muu hulgas ka süüdistatava õiguseid kaitsva menetlusnormi rikkumine muutub kaitseõiguse teostamisel takistuseks, ja selgitanud kohtu kohustust kontrollida, millised rikkumised on tõendi kogumisel aset leidnud, kuidas on need mõjutanud tõendi sisu ja kas need välistavad tõendi lubatavust ütluste usaldusväärsuse kontrolliks või menetluslike asjaolude tõendamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  10. detsembri
  11. a otsus asjas nr 3-1-1-104-16, p 14). Samale seisukohale jäädes leiab kolleegium, et menetleja rikkumisest tingitud A. N-i deponeeritud ütluste lubamatuks tunnistamine ei tohtinud kahjustada kaitseõiguse teostamist ja tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamisel tohtis neile tugineda. 7
(11)1-20-1208 III 43. Prokuratuur on asunud maa- ja ringkonnakohtus väitma, et

§ 911

annab õiguse siseneda andmekandjatesse ja neid läbi otsida, kui läbiotsimismääruses on selleks luba antud. Ehkki kassatsioonis seda seisukohta ei korrata, peab kolleegium siiski vajalikuks selgitada järgmist. 44. Küsimus andmekandjatesse sisenemise õiguslikust alusest tuli esile maakohtus peetud diskussiooni käigus. Nimelt selgitas prokurör istungil, et menetlejatel on tehniline võimekus siseneda lukustatud seadmesse ka siis, kui omanik ei anna sellele vabatahtlikult ligipääsu, ja selliste olukordade tarbeks kirjutataksegi läbiotsimismäärustesse sisse luba siseneda

§ 911alusel valdaja tahte vastaselt läbiotsimise käigus leitud andmekandjasse.

Kaitsjad vaidlesid sellisele tõlgendusele vastu, leides, et seadus sätestab vaid neli objekti (hoone, ruum, sõiduk, piirdega ala), kuhu saab

§ 911alusel siseneda, ja mobiiltelefonid nende hulka ei kuulu.

Maakohus nõustus kaitsjatega, et

§ 911

ei anna alust andmekandjatesse siseneda ning läbiotsimiskohast arvuti, telefoni või muude andmekandjate äravõtmiseks ja nende sisu kopeerimiseks piisab läbiotsimismäärusest. Samas peab loast nähtuma, et läbiotsimise kohas on lubatud otsida andmeid mh isiku kasutuses olevatest arvutisüsteemidest (maakohtu otsuse p 127). 45. Kolleegium ei jaga maakohtu käsitlust

§ 911kohaldamisest.

Maakohus leidis, et see säte reguleerib hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale sisenemist vaid erandjuhtudel, s.o laiba või sündmuskoha vaatluseks vahetult laiba leidmise või kuriteo toimepanemise järel või isiku kahtlustatavana kinnipidamiseks vahetult pärast kuriteo toimepanemist, kus läbiotsimismääruse koostamiseks ei ole aega. Tegelikult annab kõnealune säte üldise aluse isiku tahte vastaselt hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale sisenemiseks, nähes ette, et seejuures tuleb järgida

§-s 91 sätestatud korda.

§ 911

p-des 1 ja 2 toodud erandid käsitlevad olukordi, mil nende kiireloomulisusest tulenevalt

§-s 91 sätestatud korda järgida ei tule. Eelkõige tähendab see seda, et neil erandjuhtudel ei eelda tahtevastane sisenemine läbiotsimismäärust. Järelikult juhul, kui läbiotsimiseks on vaja isiku tahte vastaselt hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale siseneda, tuleb kohaldada mõlemat sätet –

§ 911

annab aluse tahtevastaseks sisenemiseks ja

§ 91läbiotsimiseks, sätestades samas mõlema toimingu jaoks menetluskorra.

46. Maakohtu seisukoht, mille järgi ei anna

§ 911õiguslikku alust andmekandjatesse sisenemiseks, on aga iseenesest õige.

Seejuures on eksitav prokuröri väide, justkui oleks R. M-i sõiduki ja elukoha läbiotsimise kohta koostatud määrusesse

§ 911

alusel sisse kirjutatud luba siseneda valdaja tahte vastaselt läbiotsimise käigus leitud andmekandjatesse. Kõnealust määrust lugedes ilmneb, et andmekandjatesse sisenemisest seal juttu ei ole. Määruses on kirjas, et tagamaks läbiotsimisel eesmärgi saavutamist, s.o leida kriminaalasjas vajalikud teabekandjad, välistades seejuures nende eelneva peitmise või hävitamise, on põhjendatud lisaks läbiotsimisele anda luba ka valdaja tahte vastaseks sisenemiseks vastavalt

§-le 911, kui selline olukord peaks tekkima. Seega puudutas luba tahtevastaseks sisenemiseks siiski läbiotsimiskohti, milleks olid määrusest nähtuvalt R. M-i sõidukid ja tema elukoht. 47. Kohtupraktikas on selgitatud, et kui menetleja võtab kriminaalasja juurde avalikult menetlustoiminguga arvuti ja hiljem vaatleb selles olevaid e-kirju, siis on tegemist menetlustoimingutega, mis on kirjeldatud

§-s 91 (läbiotsimine) ning §-s 86 (vaatlus) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 460). Järelikult seni on andmekandjatesse sisenemist käsitatud vaatluse osana, mitte andmekandja läbiotsimisena. Selline seisukoht on kooskõlas ka õiguskirjanduses esitatud selgitusega, mille järgi ei võimalda

§ 91

sõnastus käsitada arvutikeskkonda läbiotsimise objektina ja läbiotsimist asendab sellises olukorras üldjuhul vaatlus või jälitustoiming (vt Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad E. Kergandberg ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura, 2012, § 91 komm 4). 8

(11)1-20-1208 Elektrooniliste andmekandjate vaatlusel tuleb kajastada, kuidas need on kriminaalasja juurde jõudnud (nt läbiotsimine või menetleja nõue), milliseid meetmeid on rakendatud informatsiooni puutumatuse tagamiseks ning milliseid riist- ja tarkvaralisi vahendeid on kasutatud selle info analüüsimiseks (vt samas, § 86 komm 4.1 jj). 48. Järelikult arvutisüsteeme läbi ei otsita. Samas märgib ringkonnakohus õigesti, et see ei tähenda, nagu ei tohiks teatud juhtudel läbiotsimise käigus otsitava leidmiseks arvutisüsteemis või muul teabekandjal oleva teabega tutvuda (sarnaselt läbiotsimiskohast leitud paberkandjal olevate dokumentidega). See võimaldab asjas tähtsusetud andmekandjad välja selekteerida. Teine võimalus on, et arvutisüsteemi ei uurita läbiotsimise käigus, vaid andmekandjad võetakse

§ 91

lg 10 alusel ära ja hiljem tehakse eraldi vaatlus

§ 86lg 2 alusel.

49. Kassaator on tõstatanud küsimuse, kas läbiotsimisele allutatud isiku poolt koos otsitava telefoniga ka selle avamiseks vajaliku PIN-koodi vabatahtlik väljaandmine on käsitatav tunnistaja poolt ütluste andmisena. Riigikohtu hinnangul on prokurör kohtute seisukohta valesti tõlgendanud, mistõttu pole küsimusepüstitus asjakohane. Maa- ega ringkonnakohus ei ole väitnud, et PIN-koodi avaldamine oleks käsitatav isiku poolt ütluste andmisena (tunnistaja ülekuulamisena

§ 287mõttes).

Maakohus viitas küll Riigikohtu lahenditele, milles käsitleti tunnistajale tema ütluste andmisest keeldumise õiguse selgitamise kohustust, kuid järeldas sellest, et samad nõuded kehtivad ka isiku poolt mis tahes muule teabele juurdepääsu võimaldamisele. Kohtud heitsid menetlejale ette seda, et C. V-ile ei selgitatud tema põhiseaduslikku õigust keelduda enda või oma lähedaste poolt toime pandud kuriteo tõendamisele kaasa aitamast, sh telefoni PIN-koodi avaldamast. Seega vajab lahendamist hoopis küsimus, kas sellises olukorras kehtis enda või oma lähedase mittesüüstamise privileeg.

  1. Põhiseaduse (PS) § 22 lg 3 sätestab, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu (nemo tenetur se ipsum accusare-põhimõte). Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et kõnealuse sätte mõtte kohaselt ei ole keegi kohustatud aitama kaasa enda (või oma lähedase) toime pandud süüteo tõendamisele. Ehkki konventsioon sellist põhiõigust ei sätesta, on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas järjekindlalt väljendatud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on konventsiooni art 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. novembri
  3. a otsus nr 4-16-6037/46, p 17.) Enese mittesüüstamise privileeg tähendab, et prokuratuur peab kriminaalasjas suutma tõendada isiku süü selliselt, et ei tugineta mingilgi viisil isiku tahte vastaselt tema kaasabil saadud tõenditele (vt EIK
  4. juuli
  5. a otsus nr 54810/00, Jalloh vs. Saksamaa, p 100). Järelikult ei tähenda see üksnes isiku vaikimisõigust (s.o õigust keelduda ütluste andmisest

§ 71

alusel), vaid õigust keelduda menetlejale igasuguse aktiivse kaasabi osutamisest.

  1. Samas ei ole enese mittesüüstamise privileeg absoluutne. Nii on näiteks EIK märkinud, et kõnealune privileeg ei kohaldu sellise materjali osas, mis eksisteerib, sõltumata isiku tahtest. Seetõttu on füüsilise jõu monopoli abil võimalik riigil muu hulgas võtta korralduse alusel dokumente, hingeõhu-, vere- ja uriiniproove ning sõrmejälje- ja DNA-ekspertiisi jaoks vajalikku materjali. (EIK
  2. detsembri
  3. a otsus nr 19187/91, Saunders vs. Ühendkuningriik, p 69) Sarnaselt on ka Riigikohus leidnud, et kohustuslik joobeekspertiis ei ole vastuolus PS § 22 lg-st 3 tuleneva enese mittesüüstamise privileegiga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. novembri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-120-05, p 14). Samuti sätestab

§ 100

lg 2 p 1 võimaluse võtta kahtlustatavalt või süüdistatavalt võrdlusmaterjali sunni abil. 52. Eeltoodust järeldub, et teatud juhtudel on seadusandjal võimalik enese mittesüüstamise privileegi piirata ja sellest erandeid kehtestada. Samas on ringkonnakohus õigesti märkinud, et 9

(11)1-20-1208 arvutisüsteemidele ligipääsu võimaldamise kohustust meie seadusandja seni kehtestanud ei ole. Seega saab selline kaasabi olla üksnes vabatahtlik, mis omakorda eeldab, et isik teab enda õigust sellise kaasabi osutamisest keelduda. Kui ta otsustab seda õigust kasutada, ei välista see iseenesest andmekandjal asuva info kasutamist tõendina, kui menetlejal õnnestub sellele muul viisil ligi pääseda. Vaidluse korral peab menetleja suutma seadmesse ligipääsu saamise asjaolusid, sh isikule tema õiguste selgitamist, tõendada. Olemasolevad autentimise meetodid võimaldavad ligipääsu digitaalsetele andmetele ka biomeetrilise (nt sõrmejälje või näo) tuvastuse abil. Arvestades eespool mainitud EIK-i praktikat ja eelmises punktis viidatud näiteid Eesti seadusandlusest, ei ole põhimõtteliselt välistatud viidatud tuvastamismeetodite kaudu andmetele ligipääsu tagamine ka sunni abil. Siiski, arvestades, et niisugune andmetele ligipääs oleks seotud isikute tugeva põhiõiguste riivega, nõuaks see vastavat luba ja regulatsiooni menetlusseaduses.
  1. Konkreetse kohtuasja kontekstis järeldub eelnevast, et menetlejal ei olnud õigust kohustada C. V-i oma PIN-koodi avaldama ja see sai toimuda üksnes isiku vabal tahtel. Prokuratuur pole tõendanud, et C. V-ile oleks selgitatud tema õigust keelduda menetlejale aktiivse kaasabi osutamisest. Olukorras, kus C. V. ei teadnud sellise õiguse olemasolust, ei saa rääkida ka sellest, et ta oleks koodi menetlejale vabatahtlikult välja andnud. Järelikult saadi ligipääs telefonis olevale teabele (PIN-kood) kriminaalmenetlusõigust rikkudes.
  2. Edasi tuleb lahendada küsimus, kas PIN-koodi saamise ebaseaduslikkus muudab lubamatuks ka tõendid, millele selle abil ligi pääseti. Kriminaalmenetluses tõendi lubamatuks lugemise tingimusi selgitas kolleegium juba eespool (vt otsuse p 32). Seal märgitust ilmneb, et tõendi hindamiskeeld rakendub muu hulgas juhul, kui tõendi saamisel rikutakse menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõigusi. Kõnealusel juhul tuvastasidki kohtud C. V-i põhiõiguste rikkumise ja jõudsid seega ainuõigele järeldusele, et tema telefonist saadud tõenditele ei saanud otsuse tegemisel tugineda.
  3. Viimaks ei ole prokuratuur rahul sellegagi, et nii nagu C. V-i telefoni vaatlusprotokolli puhul, arvas maakohus tõendite hulgast välja ka R. M-i telefonide vaatlusprotokollid. Seejuures heidab kassaator maakohtule ette, et kui kohtul tekkisid nõupidamistoas olles kahtlused tõendite lubatavuse osas, tulnuks tal endal koguda täiendavaid tõendeid nende kummutamiseks. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Väide, et selline kahtlus tekkis kohtul alles pärast nõupidamistuppa siirdumist, on eksitav, ja selle on ringkonnakohus juba ümber lükanud. Tegelikult juhtis K. K. kaitsja neile küsimustele tähelepanu kohtulike vaidluste käigus. Seega oli prokuröril võimalik ses küsimuses oma seisukoht esitada ja vajaduse korral taotleda

§ 302lg 1 alusel menetluse uuendamist ning täiendavate tõendite esitamist.

Olukorras, kus prokurör ise täiendavate tõendite esitamist ei taotlenud, on kohatu teha kohtule etteheiteid, et kohus ei määranud seda omal algatusel. Kuigi

§ 297

lg 1 kohtule sellise õiguse annab, on see võistleva kohtumenetluse raamides pigem erandlik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. septembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-67-06, p 7.1). IV
  3. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes

§ 361lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 7.

detsembri

  1. a otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.
  2. Süüdistatavate kaitsjad taotlevad K. K-le 3720 euro ja M. R-ile 2208 euro hüvitamist kassatsioonivastuse koostamise eest kaitsjatele makstud tasu katteks. Arvestades kassatsioonimenetluse esemeks olevaid küsimusi, kassatsioonivastuste sisu ja mahtu ning nende koostamiseks kulunud aega, loeb Riigikohus mõistlikuks tasuks K. K-le osutatud õigusabi eest 1860 eurot ja M. R-ile osutatud õigusabi eest 1100 eurot.

§ 186lg 2 alusel tuleb need summad riigilt süüdistatavate kasuks välja mõista. 10

(11)1-20-1208 (allkirjastatud digitaalselt) 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.