← Eesti

2-21-5908/121

Obsah (6)§ 137§ 116§ 120§ 118§ 119§ 123

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik Määruse tegemise aeg ja koht 5. aprill 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-5908 Kohtua

§ 137

lg 1 alusel lapse viivimiskoha ning hariduse ja tervise küsimustes lõpetada ning anda selles osas ainuhooldusõigus isale. Seejuures ei ole maakohus avalduse lahendamisel eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel, rikkunud menetlusõiguse norme ega väljunud kaalumispiiridest. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. 16. Vastuseks määruskaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist. 16.1. Vanematel on

§ 116lg 1 kohaselt laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused.

Vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab hooldusõigus, mis tähendab

§ 116

lg 2 mõttes seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara (varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud olulisi asju (otsustusõigus), samuti on hooldusõiguslik vanem

§ 120lg 1 järgi üldjuhul lapse seaduslik esindaja (esindusõigus).

Ühise hooldusõiguse korral teostavad vanemad

§ 118

lg 1 järgi ühist hooldusõigust ja täidavad hoolsuskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Vanemate võrdsuse põhimõttest on 10 2-21-5908 põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (

§ 119

) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (

§ 137) kaudu (vt ka Riigikohtu 12.

veebruari

  1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 24;
  2. jaanuari
  3. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-233, p-d 13 ja 14). Kui kohtule esitatakse

§-de 119 või 137 alusel avaldus, sest vanematel on ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles vanemate erimeelsused seisnevad. Seejärel hindab kohus hagita menetluse põhimõtteid arvestades, milline lähenemine on lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud (

§ 123, Ts

MS § 477 lg 5). Ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine

§ 137

alusel on suunatud hooldusõiguses ulatuslikumate muudatuste tegemisele, mille tulemusel saab vanem õiguse otsustada iseseisvalt kõigi tulevikus tekkivate küsimuste üle valdkonnas, milles on talle ainuhooldusõigus antud. Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada tuleb võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik (vt Riigikohtu 19. veebruari 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-15686, p 18; 19. mai 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-1708, p 19; 5. jaanuari 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-233, p 15). Vanemate hooldusõiguse muudatuste üle otsustades teeb kohus

§ 123

ning § 137 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi, sh vanemate vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Seega on ühise hooldusõiguse lõpetamise üle otsustamine kohtu kaalutlusotsus ning kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda üksnes juhul, kui alama astme kohus on väljunud kaalumispiiridest, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. 16.

  1. Praegusel juhul ei anna määruskaebuse väited alust arvata, et maakohus oleks ülaltoodu vastu eksinud, sh mõistnud kehtivat õigust ekslikult või jätnud asja lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata või arvestamata. Kolleegiumi hinnangul on vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine lapse viibimiskoha määramise, tervise ja hariduse küsimustes ning selles osas ainuhooldusõiguse andmine isale praegusel juhul selgelt lapse huvides, sest isa suudab paremini mõista lapse vajadusi ning on igati valmis toetama erivajadustega lapse tervist ning koolis toimetulekut, mida ema ei ole paraku suutnud seni teha. Selline lahendus ei ole ka vastuolus lapse väljendatud arvamusega.
  2. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et ema ei ole vaatamata korduvatele selgitustele suutnud mõista lapse abivajadust haridus- ja terviseküsimustes ega suutnud tagada lapse huvide kaitset, mh ei tee ta koostööd isa, kooli ega spetsialistidega ning on äärmiselt mõjutatav tädi ja vanaema poolt. Ema vastupidised väited on vastuolus kõigi teiste menetlusosaliste seisukohtade ja nende esitatud tõenditega. 17.
  3. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et lapsel on abivajadus haridus- ja terviseküsimustes, mis on ajas süvenenud. 11 2-21-5908 Laps asus
  4. a sügisel õppima XXX, kus tal ilmnesid juba septembri esimeste koolinädalate jooksul käitumisprobleemid, sh oli ta teiste õpilaste suhtes füüsiliselt agressiivne ja alustas füüsiliselt sobimatuid kontakte, samuti häälitses ja niheles tunnis ning segas kaasõpilasi. Sellele järgnes
  5. oktoobril 2020 ümarlaud, millel osalesid isa, tädi, kooli esindajad ja erinevad spetsialistid, ning kus lepiti mh kokku, et vanem pöördub Rajaleidja keskusesse nõustamisele ja lapsele jätkatakse psühholoogilise nõustamise osutamist kooli poolt. Lapse abivajadusega tegelemise asemel pöördus ema
  6. oktoobril 2020 Tallinna Haridusameti poole uue koolikoha saamiseks ning teatas
  7. oktoobril 2020 XXX-le, et laps ei jätka seal õpinguid. Ema põhjendas koolivahetust sellega, et last väidetavalt ei taheta XXX (vt isa
  8. aprilli
  9. a seisukoha lisa 2 hulgas olev lisa 4). Seejuures ei kinnita asjas esitatud tõendid ema määruskaebuses esitatud väidet, et last oleks XXXs kiusatud ja hoopis see oleks kooli vahetamise põhjuseks. Olenemata sellest, et ema ei saanud lapse kooli vahetamiseks luba, ei võtnud laps pärast seda enam osa õppetööst XXXs ja ei täitnud mitu kuud koolikohustust (vt avalduse lisa 9 – XXX
  10. aprilli
  11. a vastus pöördumisele). Mitme asutuse ja spetsialistide koostöös sai laps siiski
  12. a alguses asuda õppima YYY, kuid probleemid jätkusid. Kontaktõppes esines jätkuvalt konflikte, hilinemist, tundide segamist ja tunnis kaasa tegemata jätmist ning töötempo oli aeglane. Kooli oli vahepeal distantsõppel, kuid pärast selle lõppemist, s.o alates
  13. märtsist kutsuti last järjepidevalt kontaktõppesse, et pakkuda talle tugiteenuseid (vt isa
  14. aprilli
  15. a seisukoha lisa 2 hulgas olev lisa 8). Ema otsustas aga jätta lapse koduõppele, teavitades sellest
  16. märtsil 2021 kooli e-kirja teel. Emale küll selgitati, et lapse koduõppele jätmiseks peab olema vastav vajadus, avaldus tulnuks esitada mitu kuud varem, kooliga tulnuks sõlmida kokkulepped ning lõpliku otsuse koduõppe rakendamise kohta pidanuks tegema kooli õppenõukogu (vt avalduse lisa 13 – ema ja YYY I kooliastme õppealajuhataja
  17. märtsi ja
  18. aprilli
  19. a e-kirjavahetus), kuid sellegipoolest ilmus laps kooli alles
  20. mail 2021 (vt lapse esindaja
  21. juuni
  22. a menetlusdokumendi lisa 1 (
  23. mai
  24. a ümarlaua kokkuvõte)). Seega, kuigi laps oleks pidanud jätkama õppetööd koolimajas kontaktõppena, ei taganud ema lapse kooliskäimist. Omaalgatuslikult koduõppelt naasmise järel oli lapse abivajadus veelgi süvenenud ning laps oli teistest maha jäänud olenemata sellest, et vanaema teda väidetavalt kodus õpetas. Laps vajas pidevat järelevalvet kogu koolipäeva jooksul, et tagada tema ja teiste laste turvalisus, sest löömised ja konfliktid kaaslastega olid igapäevased. Lapsel olid ka nutisõltuvuse ilmingud ning ta hilines jätkuvalt kooli ja võis kooli jõudes olla väga väsinud ja pahur. Kõik õpetajad leidsid, et lapsel on suures klassis keeruline toime tulla. Ta oli õpitegevuses aeglane, väsis kiiresti ja vajas lisajuhendamist. Ka koolipsühholoogi kontakt lapsega halvenes, seejuures hakkas laps väljendama surma puudutavaid mõtteid. Kuna lapse õpitulemused mõnes aines olid kesised või saavutamata, jäi ta täiendavale õppetööle
  25. a juunis (vt lapse esindaja
  26. juuni
  27. a menetlusdokumendi lisa 1 (
  28. mai
  29. a ümarlaua kokkuvõte)). Lapsele tuli täiendav õppetöö korraldada ka
  30. a augustis, sest tema õpitempo ja valmisolek õppetööks oli kogu täiendava õppetöö ajal väga madal, mh võis laps olla kooli jõudes niivõrd väsinud, et magas koolis, ning vaikselt ja rahulikult ei suutnud ta enam koolipingis istuda (vt isa
  31. augusti
  32. a seisukoha lisad 2 ja 2.
  33. (YYY I kooliastme õppealajuhataja
  34. juuli
  35. a e-kiri ja
  36. juuni
  37. a ümarlaua kokkuvõte)). Laps sai küll
  38. klassi lõpetatud, kuid ainult tänu sellele, et materjal oli veel lihtne ja õpetajad tegid temaga 1:1 õppetööd (vt isa
  39. oktoobri
  40. a esialgse õiguskaitse taotluse lisa 1 (hinnang koostööle lapse vanematega YYY poolt)). Uueks õppeaastaks ei olnud olukord paranenud, vaid oli YYY spetsialistide ja tugispetsialistide hinnangul veelgi halvenenud. Laps ei olnud enam võimeline tundides keskenduma ja õppima, sest ta oli väga impulsiivne ja ei suutnud oma emotsioone valitseda. Kool oli vahel sunnitud lapse keset koolipäeva koju saatma, sest ta segas tunnirahu, ei teinud tunnis kaasa ja kaaslastega 12 2-21-5908 tekkisid füüsilised konfliktid. Lisaks ilmus laps jätkuvalt kooli hommikul nii väsinuna, et võis mitu tundi koolis segamatult magada (vt isa
  41. oktoobri
  42. a esialgse õiguskaitse taotluse lisad 1 ja 2 (
  43. septembri
  44. a hinnang koostööle lapse vanematega YYY poolt ja 5.–
  45. oktoobri e-kirjavahetus)). Asjaolu, et laps on oktoobri keskpaigas saanud mõnel päeval kiita (vt ema
  46. novembri
  47. a seisukoha lisa (YYY I kooliastme õppealajuhataja 14.,
  48. ja
  49. ja
  50. oktoobri
  51. a e-kirjad)), ei näita see veel seda, et lapsega seotud mured oleksid lahenenud. Lapse psühhiaater väljastas
  52. a alguses tõendi, milles märkis, et näeb lapse puhul rehabilitatsiooniteenuste vajadust ja puude määramise vajadust (vt isa
  53. märtsi
  54. a seisukoha lisa 4 (psühhiaater LE
  55. jaanuari
  56. a tõend)). Lisaks ei täitnud laps
  57. a alguses taaskord koolikohustust ajal, mil laps pidi ema sõnul olema eneseisolatsioonis. Sel ajal möödus suurem osa õppetunde nii, et laps ei osalenud videotundides või kui osales, siis logis sisse ja välja, nii nagu ise soovis, ega reageerinud õpetaja küsimustele (vt isa
  58. märtsi
  59. a seisukoha lisa 5 (YYY I kooliastme õppealajuhataja
  60. jaanuari
  61. a e-kiri)). Lisaks oli
  62. veebruaril 2022 juhtum, kus laps tuli hommikul kooli ja oli väga pahuras tujus, mainides, et ema karjub tema peale. Mõne minuti möödudes lahkus laps jooksuga koolimajast ja tagasi ei tulnud (vt isa
  63. märtsi
  64. a seisukoha lisa 6 (YYY I kooliastme õppealajuhataja
  65. veebruari
  66. a e-kiri)). 17.
  67. Asjas esitatud tõendid viitavad ema suutmatusele mõista lapse abivajadust haridus- ja terviseküsimustes ning astuda vajalikke samme lapse huvide kaitseks, mh teha koostööd isa, kooli ja spetsialistidega. Probleemi süvendab tädi ja vanaema jõuline sekkumine lapse hariduse ja tervisega seotud küsimustesse ning nende suur mõju ema üle. XXX tugiteenuste juht leppis juba
  68. septembril 2020 toimunud vestlusel emaga kokku mh selles, et ema pöördub lapsele sobiva haridustee korraldamiseks koolivälise nõustamismeeskonna poole. Samuti lepiti
  69. oktoobri
  70. a ümarlaual kokku, et ema pöördub Rajaleidja keskusesse nõustamisele (vt avalduse lisa 9 (XXX
  71. aprilli
  72. a vastus pöördumisele)). Laps, ema ja vanaema käisid küll
  73. novembril 2020 Rajaleidja keskuse sotsiaalpedagoogi individuaalsel nõustamisel. Rajaleidja juhtumikorraldaja selgitas samuti emale, et laps vajab toetust õppetegevuses ning vajalike tugiteenuste välja selgitamiseks on vaja esitada taotlus koolivälisele nõustamis-meeskonnale ning viia läbi uuring meditsiinivaldkonna spetsialistide poolt, et välja selgitada lapse avalduva impulsiivsuse ja agressiivsuse ning eripärase käitumise juurpõhjused, kuid ema ei esitanud taotlust koolivälisele nõustamismeeskonnale. Lisaks, kui Rajaleida keskuse sotsiaalpedagoog selgitas, et tema hinnangul ei sobi lapsele suur klassikollektiiv ning talle oleks jõukohasem väikeklass koos individuaalse lähenemise ja tähelepanuga, teatas vanaema, et laps ei ole debiilik, et peaks käima lollide klassis. Ema keeldus ka
  74. a aprilli seisuga kategooriliselt taotluse esitamisest koolivälisele nõustamismeeskonnale, kuigi emale selgitati korduvalt, et see on vajalik, et väljastada Rajaleidja keskusest lapse haridusasutusele soovitusi õppe- ja kasvatustingimuste korraldamiseks ja toetada last õppetegevuses (vt avalduse lisa 10 (Haridus- ja Noorteameti
  75. aprilli
  76. a vastuskiri päringule)). Seejuures nähtub nii Lasnamäe Linnaosa Valitsuse
  77. aprilli
  78. a seisukohast kui ka
  79. aprilli
  80. a seisukohast, et ema, tädi ja vanaema ei näinud ka
  81. a aprillis mingit vajadust spetsialistide poole pöördumiseks, leides, et lapsega on kõik korras ja probleem on hoopis koolis. Ema ei ole näinud vajadust ka 1:1 õppevormi järele ja on soovinud, et laps õpiks suures klassis (vt nt isa
  82. augusti
  83. a seisukoha lisa 2.2 (
  84. juuni
  85. a ümarlaua kokkuvõte); isa
  86. oktoobri
  87. a esialgse õiguskaitse taotluse lisa 1 (hinnang koostööle lapse vanematega YYY poolt)), kuigi nii õpetajad kui ka spetsialistid on leidnud, et laps vajab vähemalt põhiainetes 1:1 õpet, ja on seda emale ka selgitanud (vt nt isa
  88. aprilli
  89. a seisukoha lisa 2 hulgas olevad lisad 5, 7 ja 8; lapse esindaja
  90. juuni
  91. a menetlusdokumendi lisa 1 (
  92. mai
  93. a ümarlaua kokkuvõte); isa
  94. augusti
  95. a seisukoha lisa 2 (YYY I kooliastme õppealajuhataja
  96. juuli
  97. a e-kiri)). 13 2-21-5908 Kuigi ema sõnul öeldi talle Rajaleidja keskuses
  98. juunil 2021 toimunud nõustamisel, et lapsele tuleb teha uuringuid, ei broneerinud ema ühtegi aega. Teema tõstatati
  99. juuni
  100. a ümarlaual, kus koolipsühholoog avaldas, et vajalik on lapse pöördumine psühhiaatri poole, ning Rajaleidja juhtumihaldur leidis, et lapsele on vaja teha täiendavad uuringud, kuid see võtab aega, sest ootejärjekorrad on pikad, kuid kohaliku omavalitsuse suunamisel saaks eriarstile kiiremini. Ema keeldus suunamisest ja lubas võtta ise perearstiga ühendust, et saada aeg psühhiaatri juurde, ning võtta Rajaleidja keskusega ühendust uuringuteks (vt isa
  101. augusti
  102. a seisukoha lisa 2.2 (
  103. juuni
  104. a ümarlaua kokkuvõte)). Ema võttis ühendust Rajaleidja keskusega, kuid pani sinna aja alles
  105. augustiks 2021, ja olenemata isa palvetest ja selgitusest, et hiljemalt
  106. augustiks peab olema lapse õppeasutuse ja õppetöö vormi osas selgus, ei reageerinud isa palvetele tõsta aeg varasemaks (vt isa
  107. augusti
  108. a seisukoha lisad 1 ja 2 (2.–
  109. juuli
  110. a ning
  111. juuli–
  112. augusti
  113. a e-kirjavahetus)). Psühhiaatri aega ema lapsele kinni ei pannudki, mistõttu ei saanud Rajaleidja keskus väljastada uueks õppeaastaks eritoe otsust ning Tallinna Haridusamet pidi lapse 1:1 õpetaja ja tugiõpetaja teenuseid toetama erandlikult eraldi rahastusega (vt isa
  114. oktoobri
  115. a esialgse õiguskaitse taotluse lisa 1 (hinnang koostööle lapse vanematega YYY poolt)). Eelnevaga rikkus ema ka Harju Maakohtu
  116. juuni
  117. a esialgse õiguskaitse määrusega tehtud ettekirjutusi. Lõpuks õnnestus laps psühhiaatri juurde saada üksnes seeläbi, et maakohus andis
  118. oktoobri
  119. a määrusega isale esialgse õiguskaitse korras ühekordse ainuotsustusõiguse lapsega psühhiaatri ja/või muu lapse vaimset tervist hindava spetsialisti poole pöördumiseks ning spetsialisti määratud ravisoovituste järgimiseks (vt isa
  120. märtsi
  121. a seisukoha lisa 1 (
  122. novembri
  123. a broneeringu kinnitus
  124. jaanuari
  125. a vastuvõtuks)). Ka seejärel esitas tädi ema meiliaadressilt veel päev enne psühhiaatri vastuvõtu aega tõenäoliselt eksitavat infot, et laps on juba psühhiaatri vastuvõtul käinud ja läheb sinna ka edaspidi, lapse digiloos selle kohta ühtegi kannet ei olnud (vt isa
  126. märtsi
  127. a seisukoha lisa 2 (
  128. jaanuari
  129. a e-kirjavahetus)). Ema on määruskaebusele lisanud tõendi, millest nähtub, et ta pöördus lapsega
  130. oktoobril 2020 psühholoogi juurde ja
  131. jaanuari
  132. a seisuga oli toimunud kolm nõustamist (vt lisa 4 (
  133. jaanuari
  134. a kokkuvõte tööst lapsega)). See tõend näitab üksnes seda, et ema tegeles lapse vaimse tervisega
  135. a lõpus ja
  136. a esimesel kuul. Samas on teada, et lapse abivajadus kasvas märgatavalt pärast seda ning vajalik oli psühhiaatriline nõustamine ja hinnang nii lapse vaimse tervise huvides kui ka selleks, et koolile saaks väljastada soovitusi õppe- ja kasvatustingimuste korraldamiseks ja toetada last õppetegevuses. Lisaks on ema määruskaebusele lisanud tõendi, millest nähtub, et ta pöördus Kesklinna Psühhiaatriakeskuses kliinilise lastepsühholoogi SL poole, kes viis
  137. a kevadel läbi kognitiivse funktsiooni uuringu (vt lisa 2 – Kesklinna Psühhiaatriakeskus OÜ
  138. aprilli
  139. a uuringu kokkuvõte). Kuivõrd lapsega tegeles kliiniline lastepsühholoog, ei näita ka see tõend, et ema oleks taganud lapsele vajaliku psühhiaatrilise nõustamise ja hinnangu. Küll aga kinnitab tõend, et lapsel oli
  140. aprilli
  141. a seisuga haridusküsimustes abivajadus, mh on seal välja toodud, et õppetöös tuleb arvestada lapse eripäradega, laps vajab pidevat juhendamist ja suunamist ning soovitatav oleks õppida väikeklassis või üks-ühele. Ema aga sellele ei reageerinud. Seega, kuigi ema on osalenud koolide korraldatud ümarlaudadel ja käinud lapsega mõned korrad psühholoogi juures ja Rajaleidja keskuses nõustamisel ning on väidetavalt pöördunud Tallinna Õppenõustamiskeskusesse, ei ole ta tegelikkuses suutnud lapse abivajadust mõista ja seetõttu ka lapsele vajalikku abi tagada, sh ei ole ta kinni pidanud ümarlaudadel sõlmitud kokkulepetest ja on probleemides süüdistanud kooli (vt nt isa
  142. oktoobri
  143. a esialgse õiguskaitse taotluse lisa 1 (hinnang koostööle lapse vanematega YYY poolt)). 17.
  144. Nõustuda ei saa emaga, et hoopis isa ei ole last toetanud. 14 2-21-5908 Isa võimalused olukorda sekkuda on olnud väga piiratud, sest kuni
  145. a lõpuni sai isa tsiviilasjas nr 2-20-4129 määratud ajutise suhtluskorra alusel lapsega kohtuda ainult kolmapäeva õhtuti kolme tunni vältel, kui sedagi (vt avalduse lisa 8 (Tallinna Ringkonnakohtu
  146. detsembri
  147. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-4129)). Seejuures esitas isa juba
  148. jaanuaril 2021 koolivälisele nõustamismeeskonnale taotluse, kuid isal ei olnud lapsega suhtlemise aega arvestades võimalik lasta last eriarstil hinnata ja seetõttu ei saanud kooliväline nõustamismeeskond haridussoovitusi koostada. Rajaleidja keskus on avaldanud, et nendega on kontaktne ja proaktiivne ning lapse huve arvestada sooviv just isa, kes mõistab lapse abivajadust ning soovib last toetada (vt avalduse lisa 10 (Haridus- ja Noorteameti
  149. aprilli
  150. a vastuskiri päringule)). Head koostööd isaga on kinnitanud ka YYY, kelle sõnul on isa olnud algusest peale huvitatud lapse parimates huvides tegutsemisest ning täitnud kohe kõik kooli palved. Vastupidiselt emale on isa olnud seisukohal, et laps vajab psühhiaatrilist hinnangut ja 1:1 õppevormis õpetamist (vt isa
  151. oktoobri
  152. a esialgse õiguskaitse taotluse lisa 1 (hinnang koostööle lapse vanematega YYY poolt)). 17.
  153. Ema määruskaebusele lisatud tõendid ega ka muud asjas esitatud tõendid ei kinnita ema väidet, et lapse käitumisprobleemid ja vaimse tervise probleemid oleksid tekkinud isaga suhtlemisest. Kuigi lapsel ei olnud lasteaias ja lasteaias käimise perioodil toimunud hokitrennis selliseid probleeme, mis ilmnesid kooli õppima asudes, ei tähenda see seda, et nende taga oleks isaga suhtlemine, eriti arvestades seda, kui vähe aega sai laps sel ajal isaga suhelda. Laps läks kooli
  154. a septembris ning Tallinna Ringkonnakohtu
  155. detsembri
  156. a esialgse õiguskaitse määrusest tsiviilasjas nr 2-20-4129 (vt avalduse lisa 8) nähtub, et isa ja lapse regulaarsed kohtumised toimusid kuni
  157. a märtsini ja pärast seda oli isa kuni määruse tegemiseni kohtunud lapsega vaid mõnel korral. Kuna lapse käitumisprobleemid ilmnesid kohe kooli õppima asudes ning sel ajal ei olnud isa juurde elama asumine üldse kõne all, ei ole põhjendatud ema väide, et lapse käitumisprobleemid koolis on tingitud sellest, et ema selgitas lapsele, et laps peab isa juurde elama minema. Samuti ei ole isa ja lapse suhtlemise kestust arvestades usutav ema oletus, et lapse käitumisprobleemid on seostavad isa teise lapsega. Ka ärakuulamisel ei avaldanud laps, et neil oleks omavahel suheldes probleeme. Laps märkis üksnes, et ta ei räägi eriti.
  158. Õiged ei ole ema määruskaebuse väited selle kohta, et maakohtu määrus on vastuolus lapse tahte ja arvamusega. 18.
  159. Asja materjalid ei kinnita ema väidet, et laps ei taha isaga suhelda ja tema juures käia. Laps on küll siinses asjas ühel korral lastekaitsespetsialistile öelnud, et ei taha isa juurde minna, kuid samas on lastekaitsespetsialist välja toonud, et laps on isa juurde läinud hea meelega ja tal ei ole isa juures viibimise ajal probleeme esinenud. Samuti on lastekaitsespetsialist märkinud, et ema, tädi ja vanaema on isa suhtes väga negatiivselt meelestatud ja halvustasid isa lapse juuresolekul, tekitades lapses lojaalsuskonflikti ja sisemised pinged (vt Kiili Vallavalitsuse
  160. aprilli
  161. a seisukoht). Eelnev viitab sellele, et lapse ühekordselt avaldatud tahe ei pruukinud olla vabalt kujunenud. Sellele viitavad ka mitmed teised lapsega toimunud vestlused. Näiteks avaldas laps Rajaleidja keskuse sotsiaalpedagoogile, et talle meeldis isa juures, aga tädi teab kõiki asju ja tädi on öelnud, et isa soovib teda enda juurde meelitada (vt avalduse lisa 10 (Haridus- ja Noorteameti
  162. aprilli
  163. a vastuskiri päringule)). Laps on ka YYY-le rääkinud isast positiivselt, kuid maininud, et näeb teda harva (isa
  164. oktoobri
  165. a esialgse õiguskaitse taotluse lisa 1 (hinnang koostööle lapse vanematega YYY poolt)). Kui lapse esindaja lapsega vestles ja küsis, kas laps tahaks rohkem isa juures viibida, vastas laps 15 2-21-5908 murelikult, et ema ja tädi ei luba, ning ei julgenud oma arvamust põhjalikumalt avada, kartes, et tädi saab teada ja pahandab temaga (vt lapse esindaja
  166. oktoobri
  167. a seisukoht). Arvestades ema, tädi ja vanaema negatiivset suhtumist isasse ning lapse hirmu avaldada oma tegelikku tahet, eriti ema, tädi ja vanaema juuresolekul, ei näita lapse vastumeelsust isa juurde minemise suhtes ka määruskaebusele lisatud lindistus, milles on küsitud lapselt küsimusi (määruskaebuse lisa 5). Helisalvestist kuulates on äratuntav, et lapsel on palutud teatud teksti esitada, millega laps paraku kõige paremini toime ei tule. Selline lapse mõjutamine on vastuolus lapse heaolu ja huvidega ning on lubamatu. Ka see helisalvestis näitab ringkonnakohtu hinnangul ema jätkuvat suutmatust mõista seda, mis on lapse heaolu ja turvalise arengu tagamiseks oluline ja vajalik. 18.
  168. Kuna ema heitis määruskaebuses maakohtule ette seda, et maakohus ei ole arvestanud lapse arvamust ega kuulanud last ära, pidas ringkonnakohus vajalikuks kuulata ise laps ära ning selgitada vahetult välja lapse arvamus. Lapse vastused kohtu küsimustele, sh väljendid, mida ta kasutas (nt „ma pean elama ema juures ja isa peab mu rahule jätma“, ma pean ühe või kaks aastat veel pingutama, kuni see kohtuasi läbi saab“, „isa on halb ja isa valetab“, „minu esindaja valetab kõigile“), viitasid selgelt sellele, et laps edastas seda, mida ema, tädi või vanaema olid palunud lapsel öelda. Kui kohus palus lapsel selgitada, mida halba on isa teinud või mille kohta valetanud, ei osanud laps seda teha. Seejuures avaldas laps, et tal ei oleks midagi selle vastu, kui ta elaks isa juures Eestis. Lapsel oli aga hirm selle ees, et isa viib ta Itaaliasse ja jätab ta sinna üksi. Kohtul tekkis lapse ärakuulamisel veendumus, et laps edastab ka enda Itaaliasse viimisega seonduvalt seda, mida ema, tädi või vanaema on tal palunud öelda, peegeldades seeläbi hoopis nende hirme. On ka ebausutav, et laps oleks avaldanud, et tal ei ole midagi isa juures elamise vastu, kui tal oleks tõsine hirm selle ees, et isa viib ta Itaaliasse ja ta ei saa enam emaga kohtuda. Seejuures on isa vastuses määruskaebusele selgitanud, et ta on Eestiga tihedalt seotud. Isa on Eestis elanud pikemat aega, tal on siin mitu kinnisasja, sh alaliseks elukohaks olev kinnisasi, eestlasest elukaaslane ja laste ema, mitu restorani ja püsiv töökoht ning kooliealised lapsed, kelle igapäevaelu on seotud Eestiga. Ei ole mingit põhjust arvata, et isa kavatseks siit kas lapsega või kogu oma perega ära kolida.
  169. Määruskaebuse menetlemise kulud jätab kolleegium TsMS § 172 lg 1 II lause alusel menetlusosaliste enda kanda, v.a ema esindaja ja lapse esindaja kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 II lause alusel riigi kanda.
  170. Ringkonnakohus hoiatab kooskõlas TsMS § 46 lg-ga 2 emale määratud esindajat vandeadvokaat Aleksei Ratnikovi, et kui ta ei saada edaspidi kohtule edastatavaid dokumente ja nende lisasid teiste menetlusosaliste advokaatidele ja ei teavita sellest kohut, võib kohus teda TsMS § 337 kolmanda lause alusel trahvida. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 337 sätestab, et kui mitut menetlusosalist esindab menetluses advokaat, saadab advokaat kohtule edastatavad dokumendid ja nende lisad ise teiste menetlusosaliste advokaatidele ja teavitab sellest kohut. Sel juhul eeldatakse, et dokumendid on teistele menetlusosalistele kohtule teatatud ajal kätte toimetatud. Dokumentide edastamise või sellest kohtu teavitamise kohustust rikkunud advokaati võib kohus trahvida. Trahvi määramist reguleerib täpsemalt TsMS §
  171. TsMS § 46 lg 2 järgi võib isikule üldjuhul trahvi määrata üksnes siis, kui talle on tehtud trahvihoiatus. 16 2-21-5908 Lapsele määratud esindaja vandeadvokaat Robert Suir esitas
  172. märtsil 2022 ringkonnakohtule teatise, milles juhtis tähelepanu sellele, et vandeadvokaat Aleksei Ratnikov on korduvalt eiranud TsMS § 337 lg-st 1 tulenevat kohustust saata kohtule edastatavad dokumendid ja nende lisad vandeadvokaat Robert Suirile. Täpsemalt ei edastanud vandeadvokaat Aleksei Ratnikov teatise järgi vandeadvokaat Robert Suirile
  173. ja
  174. detsembri
  175. a määruskaebuseid ning
  176. märtsi
  177. a tähtaja pikendamise taotlust ja
  178. märtsi
  179. a seisukohta. Kaks viimast menetlusdokumenti jättis vandeadvokaat Aleksei Ratnikov vandeadvokaat Robert Suirile edastamata olenemata sellest, et vandeadvokaat Robert Suir juhtis
  180. detsembril 2021 vandeadvokaat Aleksei Ratnikovi tähelepanu TsMS § 337 esimesest lausest tulenevale kohustusele. Vandeadvokaat Aleksei Ratnikov selgitas
  181. aprillil 2022 kohtule, et jättis need menetlusdokumendid kogemata edastamata, kuid on need siiski hiljem edastanud. Vandeadvokaat Aleksei Ratnikov on seega kinnitanud, et ta ei edastanud vandeadvokaat Robert Suirile mitmeid menetlusdokumente nende kohtule esitamisel. Samuti ei teavitanud ta nende edastamisest kohut. Ringkonnakohus peab seetõttu vajalikuks vandeadvokaat Aleksei Ratnikovi hoiatada, et kui ta ei saada edaspidi kohtule edastatavaid menetlusdokumente ja nende lisasid teiste menetlusosaliste advokaatidele ja ei teavita sellest kohut, võib kohus teda trahvida. Ringkonnakohus lisab, et ringkonnakohtu arvates ei pidanud vandeadvokaat Aleksei Ratnikov vandeadvokaat Robert Suirile edastama oma
  182. detsembri
  183. a määruskaebust, sest see ei puuduta teisi menetlusosalisi, kuid ülejäänud loetletud menetlusdokumendid tulnuks igal juhul edastada ka vandeadvokaat Robert Suirile ja teavitada sellest kohut. (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik 17

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.