Obsah (4)

§ 115§ 227§ 222§ 1045

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 25. märts 2022, Tallinn Kohtuasja nu

) § 208 lg 1 mõttes. Hageja nõue tuleneb müügilepingu rikkumisest – hagejale on tekkinud kahju, mis seisneb parandamiseks kuluvas summas 32 472,60 eurot (

§ 115lg-d 2 ja 3).

Maakohus hindas kostja aegumise vastuväidet ja leidis, et nõue on aegunud. Aegumise katkemise või peatumise võimalusi maakohus ei tuvastanud ning selliseid asjaolusid ei ole esile toodud ka apellatsioonkaebuses. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole aegumise aluseks olevate asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8) ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendusi ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid täies ulatuses ei korda. 8. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult (TsÜS § 146 lg 4).

§ 227

lg 1 järgi müüdud asja lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab asja üleandmisest ostjale. Tegemist on erisättega müüdud 3 asja lepingutingimustele mittevastavusest tulenevate nõuete aegumise alguse määramiseks. Nimetatud sätet kohaldatakse eelkõige lepingutingimustele mittevastava asja üleandmise korral tekkivatele ostja täitmisnõudele (

§ 222

lg 1), sh parandamiskulu hüvitamise nõudele (

§ 222

lg 5) ning kahju hüvitamise nõudele (

§ 115lg 1).

1. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda TsÜS § 146 lg-st 4, ehk kümne aasta pikkusest aegumistähtajast. 9.
2. Maakohus on kolleegiumi hinnangul hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Tunnistajate ütlused ei ole vastuolulised – see, et tunnistaja JR termouuringut klientidele ei näidanud, ei välista, et seda ei saanud teha tunnistaja Q. Tunnistaja Q ütluste kohaselt suhtles tema venekeelsete klientidega ning tunnistaja JR ütluste kohaselt ta müügiprotsessis lõpuni ei osalenud (vt kd II, tl 36 ja 57 pöördel). 9.
3. Hageja heidab maakohtule ette, et maakohus jättis asja lahendamisel tähtsust omavad tõendid hindamata – müügileping (selle p-s 2.1.5 antud kostja kinnitus) ja kostja
4. septembri
5. a vastus hageja nõudekirjale (kd I, tl 6–13, 36). Kolleegiumi hinnangul ei pidanud maakohus nimetatud tõendeid nõude olemasolu tuvastamiseks hindama, vaid ta pidi üksnes tuvastama asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud (vt otsuse p 10). Kolleegium märgib, et aegumine teenib käibekindluse ja õigusrahu eesmärki ning sunnib võlausaldajat oma nõudeõigust õigel ajal maksma panema, kuna nõudeõiguse teostamisega viivitamine raskendab õigusliku olukorra selgitamist ja võib tekitada tõendamisraskusi (Riigikohtu
6. septembri
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11). Maakohus on õigesti TsÜS § 146 lg 4 kohaldamisel arvestanud puuduse iseloomu, ehk kui elamus oli talvisel ajal probleem soojapidavusega, siis pidi hageja puuduse avastama
8. aasta detsembris elamusse kolides või siis vähemalt järgmistel talvekuudel aasta hiljem. Hageja pöördus kostja poole alles
9. septembril
10. Seega, isegi kui hageja hinnangul „kallutas kostja hagejat müügilepingut sõlmima“, avaldades müügilepingus lepingueseme kohta valeinfot (samuti on hageja apellatsioonkaebuses märkinud, et kostjale on etteheidetav ka passiivne tegu ehk tegevusetus – lepingueseme kohta tõese info andmata jätmine), nõustub kolleegium maakohtuga, et tegemist ei ole õigusvastase tagajärje soovimisega ja tahtlikult heade kommete vastase käitumisega (tahtlik rikkumine). 9.
11. Ainuüksi rikkumine ei ole piisav TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks (vt Riigikohtu
12. novembri
13. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-53081, p 21). Pikendatud aegumistähtaja kohaldamiseks on lisaks võlgniku tahtlusele olnud tarvis tõendada tema tahet teist poolt heade kommete vastaselt kahjustada (

§ 1045lg 1 p 8 kontekstis) (Riigikohtu 16.

septembri

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11), st sisuliselt kohustuse rikkuja pettuslikku tahet teist poolt kahjustada või omandada tema arvel ebaausalt eelis (seega juba algset eesmärgipärast käitumist). Praegusel juhul on maakohus tuvastanud, et kostja ei ole väidetavat puudust (elamu halb soojapidavus) pettuslikult maha vaikinud. Hageja poolt on ületähtsustatud müügilepingu p-s 2.1.5 antud kinnitus („Lepingu esemel, ka lepingu eseme oluliseks osaks oleval ehitisel ei ole mingeid eritunnuseid ega puudusi /…/ sealhulgas kuid mitte ainult: /…/ või ilmastikutingimuste mõjuga siseruumidele“). Lepingu eseme näol oli tegemist aiamajaga ja kaalutud energiakasutuse klassiga D. Lisaks sellele on kostja tõendanud, et hagejale anti üle kõik elamuga seotud dokumendid, sh termouuring, ning talle räägiti elamu soojapidavusest. Lisaks märgib kolleegium, et jääb oma seisukoha juurde, et tegemist ei ole olukorraga, kus puudus sai ilmneda alles kolme aasta möödumisel lepingueseme üleandmisest. Tuvastatud asjaoludel pidi nõue olema hagejale aegumistähtaja kestel äratuntav. Seega ei välista kostja tuginemist aegumisele ka hea usu põhimõte. 4
2. Maakohus ei pidanud hindama nõude eeldusi. Kohtupraktikas on leitud, et kui üks pool on soovinud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata (vt Riigikohtu
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-02, p 19). Sellisel juhul ei ole vajalik nõude olemasolu tuvastamine ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele ka muid vastuväiteid. See põhimõte võimaldab protsessiökonoomiast lähtuvalt kokku hoida aega ja kulutusi, sest TsÜS § 142 lg 1 alusel kaotab isik aegumise tagajärjel nagunii õiguse nõuda teiselt isikult teo tegemist. Menetluskulude jaotus
5. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta.
6. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
7. Poolte põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 5