Obsah (8)

§ 76§ 103§ 114§ 42§ 116§ 158§ 6§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 21. jaanuar 2022. a, Tallinn Kohtuasja num

§ 76lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

Seega tuleb kohustuse täitmisel järgida lepingus kokku lepitud tähtaegu. 22. Kohus, viidates

§-dele 114 ja 116 asus seisukohale, et kui võlgnik kohustust lepingus märgitud tähtajaks ei täida, võlausaldaja annab talle täitmiseks täiendava tähtaja ning kohustus jääb endiselt täitmata, on võlausaldajal õigus lepingust taganeda. Seadus ei reguleeri, kui pikk peaks olema täpselt võlausaldaja poolt täiendavalt antav tähtaeg. Seaduse kohaselt peab tähtaeg olema mõistlik, mis kohtu hinnangul tähendab, et see peab muuhulgas arvestama lepingus kokku lepitut, samuti lepingu sisu ja eesmärki. Koosmõjus RHS §-ga 123 nõustus kohus kostja väidetega, et kui hankelepingu üheks oluliseks tingimuseks on tööde valmimise tähtaeg, võib kokku lepitud tähtaja oluline muutumine olla oluliseks hankelepingu muudatuseks, milles riigihangete seaduse kohaselt pärast lepingu sõlmimist enam kokku leppida ei saa.

1. Kohus jõudis järeldusele, et poolte vahel sõlmitud töövõtulepingust tulenevalt oli hagejal kohustus anda esimese etapi tööd üle vastavalt ajagraafikule hiljemalt
2. nädala lõpuks ja kogu valmis töö hiljemalt
3. juuliks
4. a. Töövõtulepingu punktist 6.
5. tulenes, et täiendavalt antav mõistlik aeg puuduste kõrvaldamiseks oli teistsuguse kokkuleppe puudumisel viis tööpäeva. Alusetud olid kohtu hinnangul hageja väited, et hea usu põhimõttest lähtuvalt oleks kostja pidanud andma oluliselt pikema tähtaja. Pooled olid lepingu sõlmimisel kokku leppinud täiendavalt antava tähtaja pikkuses.
6. Kohus tõi välja, et poolte
7. mai,
8. mai ja
9. mai
10. a e-kirjadest nähtub, et hageja ei esitanud esimese etapi tulemit kostjale nõuetekohaselt ja tähtaegselt ning soovis lepingulise tähtaja olulist ning mitmenädalast pikendamist. Kohus leidis, et kostja ei andnud hagejale esimese etapi tulemuse esitamiseks ebamõistlikult lühikest tähtaega. Esimese etapi tulemi esitamise aeg oli kostja
11. mai
12. a e-kirja saatmise ajaks juba ületatud ning täiendava viie tööpäeva pikkuse tähtaja andmine oli kooskõlas poolte vahel sõlmitud lepinguga. Pooled ei vaidle selle üle, et nõuetekohast esimese etapi tulemit ei andnud hageja kostjale üle ka
13. mail
14. a. Kostja andis veel kord
15. juuni
16. a e-kirjaga hagejale täiendava tähtaja esimese 5 2-19-11481 etapi tulemi puuduste kõrvaldamiseks ja nõudis I etapi tulemi üleandmist nõuetekohaselt
17. juunil
18. a. Kostja hoiatas, et nõuab leppetrahvi, kui hageja täiendavaks tähtajaks nõuetekohast tööd ei esita. Kostja kirjeldas e-kirjale lisatud dokumendis põhjalikult üle antud esimese etapi tulemi puudusi. Seega andis hageja kostjale teistkordselt täiendava tähtaja. Ekirja saatmise ajaks oli lepingus toodud esimese etapi tulemi üleandmise tähtaeg juba olulisel määral ületatud.
19. Kohus leidis, et hageja soovis lepingulise tähtaja olulist pikendamist, mis oleks kaasa toonud lepingu olulise muutmise. Kui riigihankes osalejad oleksid teadnud, et lepingulise töö üleandmise tähtaeg on oluliselt pikem, oleks ilmselt olnud riigihankes rohkem osalejaid ning seetõttu on tegemist riigihanke seaduse alusel olulise ja lubamatu lepingu muudatusega.
20. Kohus asus seisukohale, et kuna hageja ei teinud töid valmis ka talle kostja poolt korduvalt antud täiendavateks tähtaegadeks, oli kostjal seaduslik õigus lepingust taganeda. Kuna lepingust endast tulenes kostjale õigus anda täiendav 5 tööpäeva pikkune tähtaeg ning kostja andis hagejale täiendavaid tähtaegu korduvalt, ei olnud kostja tegevus ebamõistlik ega vastuolus hea usu põhimõttega.
21. Hageja pakkumusest (tl 68-88) nähtub, et ta esitas koos pakkumusega nende isikute elulookirjeldused, kelle kvalifikatsiooni olemasolule ta pakkumuse esitamisel tugines ja kelle kvalifikatsioon vastas hanketingimustele. X nende isikute hulgas ei olnud. Hageja ei ole tõendanud, et X-l oleks olnud töö tegemiseks hanketingimustele vastav kvalifikatsioon. Töörühma koosoleku väljavõttest ei saa kohtu hinnangul järeldada, et kostja oleks andnud hagejale heakskiitu X osalemiseks projekti meeskonnas või üksnes temaga kogu meeskonna asendamiseks. Hageja ja kostja e-kirjadest märtsis
22. a nähtub, et hageja teatas kostjale, et alates kirja saatmise päevast toetab ja juhendab X tööd hageja juhatuse liige Y, millega kostja nõustus. Kohus leidis, et ka sellest e-kirjast ei saa järeldada kostja nõustumist sellega, et tööd koostab üksnes X. Seda, et töid oleksid teinud tegelikult pakkumises viidatud isikud, ei ole hageja väitnud ega tõendanud. Ka Q elulookirjeldust ei esitanud hageja koos algse pakkumisega kostjale. Seega järeldas kohus, et hageja kasutas lepingulise töö tegemisel mitte neid kvalifitseeritud isikuid, kellele viidates ta hanke võitis, vaid teisi isikuid. Kohus nõustus, et kvalifitseerimata isikute kasutamisel rikkus hageja hankelepingu tingimusi. Kvalifitseerimata isikute kasutamine tõi kaasa olukorra, kus töö ei vastanud lepingu tingimustele.
23. Kohtu hinnangul oli kostjal õigus nõuda hagejalt lepingu rikkumiste eest leppetrahvi. Asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et hageja rikkus lepingulisi kohustusi ehk kohustust kasutada hanke pakkumises märgitud kvalifitseeritud isikuid ja koostada tähtaegselt nõuetekohane töö. Vastuseks hageja alternatiivsele nõudele vähendada leppetrahvi suurust, leidis kohus, et leppetrahvi suuruse vähendamiseks puudub alus. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid leppetrahvi vähendada. Ainuüksi see, et hageja vastas kostja pöördumistele ja teatas ausalt, et ta ei ole olnud suuteline lepingule vastavat tööd lepingus toodud tähtajaks üle andma, ei saa olla aluseks leppetrahvi vähendamisele. Hageja otsustas ise asendada pakkumuses toodud kvalifitseeritud isikud kvalifitseerimata isikuga, kes nõuetekohast tööd tähtaegselt valmis ei saanudki. Mitmekordselt täiendavalt antud tähtaegadeks hageja nõuetekohaseid töid üle ei andnud ega teinud pingutusi selleks, et töid nõuetekohaselt ja tähtaegselt üle anda saaks. Kostja ei saanud hageja lepingu rikkumiste tõttu kokku lepitud tulemust mistahes määras, mistõttu ei saa väita, et tal oleks puudunud õigustatud huvi leppetrahvi täies määras nõuda. Hageja viidetest heausksele ja läbipaistvale käitumisele võib järeldada, et hageja pidas enda lepinguliste kohustuste rikkumist sisuliselt vabandatavaks, 6 2-19-11481 kuid kohtu hinnangul ei saa ainuüksi aus teatamine lepinguliste kohustuste täitmata jätmisest muuta rikkumist vabandatavaks

§ 103lg 1 mõistes.

Apellatsioonkaebus

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, millega palus tühistada Harju Maakohtu otsuse resolutsiooni punktide 2, 3 ja 4 osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõuded ning saata tsiviilasi uuesti arutamisele Harju Maakohtusse. Kui ringkonnakohus ei saada tsiviilasja uueks arutamiseks Harju Maakohtusse, palus hageja ringkonnakohtul tuvastada töövõtulepingu nr 24.7-3/19-004-1 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi-poolse
2. juuli
3. a taganemise tühisuse ja tuvastada töövõtulepingu nr 24.7-3/19-004-1 alusel hageja leppetrahvi maksmise kohustuse puudumise Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile või alternatiivselt vähendada leppetrahvi suurust. Kõik tsiviilasja menetlusega seotud menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
4. Hageja leidis, et kohus tugines valesti RHS § 123 lg 2 p-le 1, leides et kui hankelepingu üheks oluliseks tingimuseks on tööde valmimise tähtaeg, võib kokku lepitud tähtaja oluline muutumine olla oluliseks hankelepingu muudatuseks, milles riigihangete seaduse kohaselt pärast lepingu sõlmimist enam kokku leppida ei saa. Lähtuvalt poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu punktist 8.4 ning

§ 114lg-st 1 lepingust taganemise eelduseks on täiendava mõistliku tähtaja andmine.

Seega, mõistliku tähtaja andmine puuduste kõrvaldamiseks ei saa antud juhul pidada hankelepingu olulise muutmisega, kuivõrd vastav punkt on ette nähtud hankelepinguga.

1. Hageja oli seisukohal, et maakohus rikkus asja lahendamisel oluliselt TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, jättes asjas tähtsate asjaolude kohta selge seisukoha võtmata. Hageja nõude aluseks on kostja poolt ebamõistliku tähtaja andmine, mistõttu taganemine ja leppetrahvi nõue on tühised. Kohtu poolt on jäänud selgitamata, kas antud juhul võib 5-tööpäevast tähtaega pidada mõistlikuks või mitte. Hageja rõhutas, et antud juhul pooled ei arutanud lepingutingimusi eraldi, mistõttu loetakse, et leping oli sõlmitud tüüptingimusega. Hageja palus kohtul hinnata, kas lepingu punkti 6.4., mis sätestab 5-päevase täiendava tähtaja andmist, võib pidada hagejale ebamõistlikult kahjustavaks.
2. Hageja hinnangul on kohus rikkunud selgitamiskohustust, kuivõrd ei selgitanud hagejale, et hageja peab tõendama asjaolu, et nõuetekohane töö oleks saanud valmis täiendava 2.5 nädalaga ning ei juhtinud hageja tähelepanu, et tuleb esitada täiendavad asjaolud ja tõendid leppetrahvi vähendamise võimaldamiseks, vastasel juhul ei võimalda esile toodud asjaolud leppetrahvi vähendada. Samuti jättis kohus selgitamata, milliseid asjaolusid on vaja

§ 103lg 1 kohaldamiseks kohtu ette tuua ja tõendada. 33. Hageja tõi esile, et maakohus ei ole eelmenetlust läbi viinud Ts

MS §-s 392 sätestatud nõuete kohaselt, kuivõrd maakohus on jätnud asjas olulised asjaolud välja selgitamata ja/või tähelepanuta. Kohus küll andis hagejale täiendava tähtaja hagi aluseks olevate asjaolude põhistamiseks ja tõendamiseks, kuid ei juhtinud konkreetselt hageja tähelepanu välja selgitamist ja tõendamist vajavatele asjaoludele, mistõttu kohtu õiguslik hinnang oli hagejale üllatuslik.

1. Hageja märkis, et kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta, et hageja ei põhjustanud antud juhul kostjale kahju. Arvestades ka hageja projektile kulutatud ressursse, on leppetrahvi määr ebamõistlikult suur, mistõttu on vastuolus hea usu põhimõttega. 7 2-19-11481
2. Viimaks leidis hageja, et kohus hindas esitatud tõendeid vääralt. Hageja ja kostja e-kirjadest märtsis
3. a nähtub, et hageja teatas kostjale, et alates kirja saatmise päevast toetab ja juhendab X tööd hageja juhatuse liige Y, millega kostja nõustus. Hageja leidis, et sellest saab järeldada kostja nõustumist sellega, et X osaleb töötajana projektis. Kuivõrd kostja ei esitanud sel hetkel vastuväited X projektis osalemise kohta, võib kostja käitumist TsMS § 68 lg 4 järgi pidada vaikivaks tahteavalduseks, mis tuleneb pooltevahelisest praktikast. Vastustaja seisukoht
4. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele täies ulatuses vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud jätta hageja kanda.
5. Kostja märkis, et lepingu täitmise tähtaja pikendamine kostjast mitteolenevatel põhjustel on vaieldamatult oluline muudatus, kuna pikem tähtaeg oleks tõenäoliselt laiendanud riigihankes osalejate pakkumuste arvu, kui riigihanke alusdokumendid oleks sellist tingimust sisaldanud. Kostja tõi välja, et hageja on läbivalt viidanud seoses mõistliku tähtaja andmisega poolte vahel sõlmitud lepingu punktile 8.4, mille tulemusena sattus ka maakohus eksitusse ja viitas ekslikult kohtuotsuse punktis 57 lepingu punktile 8.
6. Kostja toonitas, et lepingu punkt 8.4 on antud juhul asjakohatu ja tuleb jätta tähelepanuta, sest kostja taganes lepingust ja nõudis leppetrahvi lepingu punkti 8.7 alusel. Maakohtu ekslik viide valele lepingu punktile ei muuda asja sisulist lahendust, sest muud viited ja järeldused on asjakohased. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
8. Pooled vaidlevad asjas jätkuvalt selle üle, kas kostja on
9. jaanuari
10. a töövõtulepingust kehtivalt taganenud ning kas kostjal on õigus nõuda hagejalt leppetrahvi. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus asjas esitatud asjaolude ja tõendite alusel põhjendatult seisukohale, et hageja lepingurikkumise tõttu oli kostjal õigus töövõtulepingust taganeda ning nõuda leppetrahvi.
11. Pooltel ei ole olnud menetluses vaidlust, et hageja pidi vaidlusaluse töövõtulepingu kohaseks täitmiseks esitama kostjale kokkulepitud töö I etapi tulemi
12. maiks
13. a, mida hageja ei teinud. Arvestades, et I etapi tulem oli esitamata, andis kostja
14. mail
15. a hagejale selle esitamiseks täiendava tähtaja
16. maini
17. a teatades, et nõuab kohustuse rikkumise juhul leppetrahvi ning et tal on lisaks õigus lepingust taganeda. Vaidlust ei ole, et hageja ei andnud nõuetekohast I etapi tulemit üle ka
18. maiks
19. a ning et kostja kirjeldas
20. juuni
21. a kirjas töö puuduseid ja tegi ettepanekud töö täiendamiseks, andes I etapi töö üleandmiseks täiendavalt tähtaja
22. juunini
23. a. Seejuures teatas kostja taas leppetrahvi nõudmisest ja viitas lepingu lõpetamise võimalusele (tl 89). Vaidlustatud ei ole ka maakohtu tuvastatut, et
24. juunil
25. a saatis hageja kostjale e-kirja, milles nõustus, et ei ole täiendava viie tööpäevaga tulemust saavutanud, sest eelnev töö ei olnud kasutuskõlblik ning teatas projektis ja meeskonnas tehtavatest muudatustest. Samas teatas hageja, et suudab viie nädala jooksul nõuetele vastava kvaliteetse analüüsi lõpetada, millega kostja ei nõustunud.
26. Arvestades hageja lepingurikkumist, saab kostja lepingust taganemisel ja leppetrahvi nõudmisel tugineda lepingu p-dele 8.7 koosmõjus lepingu p-dega 6.4 ja 8.
27. Seega ei ole 8 2-19-11481 asjakohane maakohtu otsuse p-s 57 toodud viide vaidlusaluse lepingu p-le 8.4, nagu märgib õigesti kostja ja tuleb otsuse põhjendustest välja jätta.
28. Kostjal on töövõtulepingu punkti 8.7 järgi õigus nõuda juhul, kui I etapi tulemi ja II etapi tulemi mittevastavuse korral ei kõrvalda hageja puudusi või ei esita uut nõuetekohast tulemit kostjale punkti 6.4 kohaselt nimetatud tähtajaks, punktis 8.3 nimetatud leppetrahvi ning lisaks leppetrahvi nõudele lepingust taganeda või leping üles öelda ja nõuda tekitatud kahju hüvitamist osas, mida leppetrahv ei katnud. Osundatud tingimustest nähtuvalt olid pooled kokku leppinud kohustuses, mille rikkumise korral on hagejal õigus leppetrahvi nõuda, leping üles öelda või sellest taganeda, ning kohustuse täitmiseks antava täiendava tähtaja pikkuses.
29. Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd vaidlusalune töövõtuleping sõlmiti riigihanke tulemusena, ei kajasta lepingutingimused poolte eelnevate läbirääkimiste tulemust, vaid tulenevad riigihanke tingimustest. Seega on sisuliselt tegemist tüüptingimustega ning kohtul tuleb omal algatusel kontrollida (Riigikohtu
30. jaanuari
31. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15613, p 10;
32. aprilli
33. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-15, p 9), ega lepingutingimused, millele pooled ja kohus tuginevad, ole ebamõistlikult kahjustavad ja seega tühised (

§-d 42 ja 44). Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest (

§ 42

lg 1 teine lause) ning tingimuse sisukontroll toimub lepingu sõlmimise aega arvestades. Seejuures peab teine pool põhistama, et tüüptingimus võib olla talle kahjulik. Praegusel juhul palub hageja apellatsioonkaebuses kohtul hinnata, kas lepingu punkti 6.4, mis sätestab viiepäevase täiendava tähtaja andmise, võib pidada hagejale ebamõistlikult kahjustavaks, kuid ei põhista, kuidas antud tingimus võib tuua talle kaasa seadusest erineva ebasoodsa tagajärje. Kolleegium leiab, et lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades ei saa antud tingimust pidada teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks. Vaidlust ei ole, et hangitavate tööde teostamise tähtaeg oli viis kuud arvates hankelepingu sõlmimisele järgnevast tööpäevast ning töö oli jagatud vastavalt hanketingimustele kahte etappi. Sellest saab kolleegiumi arvates järeldada, et täiendav tähtaeg oli mõeldud eelkõige tellija märkuste alusel puuduste kõrvaldamiseks mitte aga sisuliselt lepingu täitmiseks olukorras, kus esitatakse kasutuskõlbmatu töö. Arvestades töö tegemiseks kokkulepitud aega ja töö osadeks jaotamist, ei ole kolleegiumi hinnangul viie tööpäevane tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks hagejat ebamõistlikult kahjustav. Kolleegium leiab, et tulenevalt

§-st 39 tuleb vaidlusalust tingimust tõlgendada selliselt, et täiendav tähtaeg tuleb anda võlgnikule kõigi rikkumiste, st ka kohustuse olulise rikkumise korral. Seetõttu tuleb tähele panna, et antud tingimus andis hagejale soodsama positsiooni võrreldes seaduses sätestatuga, sest nt

§ 116

lg 1 p 1 ja 2 ning § 647 tähenduses olulise lepingurikkumise korral võib võlausaldaja lepingust taganeda ka võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega andmata. Samuti ei ole leppetrahvi maksmise nõudeõiguse tekkimise eelduseks kohustuste täitmiseks täiendava tähtaja andmine. Apellatsioonkaebuses heidetakse maakohtule ette ebaõiget tuginemist RHS § 123 lg 2 p-le 3 vaidlusaluse töövõtulepingu p-i 8.4. kontekstis, kuid kolleegiumi hinnangul on ka täiendava tähtaja andmise kokkuleppe tühisuse hindamisel oluline arvestada kostja huvi järgida hanke tingimusi. Eelnevast tulenevalt ei ole alust pidada vaidlusalust kokkulepet kui tüüptingimust

§ 42lg 1 alusel tühiseks, mistõttu saab lähtuda antud tingimusest.

44. Arvestades, et nii

§ 114

kui ka

§ 116

on dispositiivsed sätted, millest pooled võivad kokkuleppega kõrvale kalduda, võisid pooled kokku leppida, millise rikkumise puhul on pooltel õigus lepingust taganeda, sõltumata sellest, kas rikkumine on oluline

§ 1169 2-19-11481 mõttes või mitte.

Sisult dispositiivne on ka

§ 158

. Samuti võisid pooled kokku leppida täiendava tähtaja pikkuses või selle andmise välistamises (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas 2-15-3965 p 14 ja seal viidatud Riigikohtu
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-31-08, p 14). Hageja on viidanud sellele, et

§ 114

lg 1 võimaldab anda ainult mõistliku täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks ning lepingus punkti 6.4 kokku lepitud viis tööpäeva oli praegusel juhul ebamõistlik. Riigikohtu kujundatud praktika järgi, kui pooled lepivad kokku täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, siis tuleb juhinduda lepinguga kokkulepitud tähtajast ja ei saa tekkida küsimust, kas kokkulepitud tähtaeg on mõistlik. Muuhulgas ei kohaldu

§ 114

lg 1 kolmas lause, mille alusel ebamõistlik tähtaeg pikeneb mõistliku tähtajani (ibid). Eelnevast tulenevalt ei oma tähtsust hageja väide, et ta suutnuks nõuetekohase töö teha täiendava 2,5 nädalaga võrreldes esialgselt töö tegemiseks kokku lepitud tähtajaga (apellatsioonkaebuse p 2.3). Seega on põhjendamatu hageja etteheide, et maakohus jättis ebaõigesti hindamata, kas kokkulepitud täiendav tähtaeg oli mõistlik. 45. Samas märgib hageja õigesti, et kohtul tuleb hinnata, kas lepingust taganemine on hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 ja

§ 6

järgi, isegi juhul, kui pooled leppisid kehtivalt kokku seaduses sätestatust erinevas lepingust taganemise korras (Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-06, p 17). Sealjuures tuleb ka hinnata, kas asjas esitatud ja tõendatud asjaoludest tulenevalt võib hea usu põhimõttega vastuolus olla poolte kokkulepitud täiendavale tähtajale tuginemine. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja näidanud, kuidas saab arvestades projekti mahtu, hageja projektile tehtud panust ja pooltevahelist praktikat, pidada kostja käitumist kokkulepitud täiendavale tähtajale tuginemisel pahauskseks olukorras, kus pole väidetud, et lepingujärgne projekt olnuks erandlikult mahukas või keerukas, hageja on möönnud, et ta ei suutnud täiendavaks tähtajaks kokkulepitud tulemust saavutada, sest eelnev töö oli kasutuskõlbmatu ning kostja on andnud hagejale täiendavaid tähtaegu korduvalt.
3. Maakohus ei eksinud ka selles, et praegusel juhul ei ole alust leppetrahvi vähendamiseks

§ 162

lg 1 järgi, kuna leppetrahv ei ole rikutud kohustuse olemust ja tähtsust teise poole jaoks ning sarnastes lepingutes tavaliselt kokkulepitavaid leppetrahve arvestades ebamõistlikult suur. Hageja ei ole esile toonud ka asjaolusid, millest nähtuvalt õigustaks leppetrahvi vähendamist tema majanduslik seisund. Leppetrahvi väljamõistmine kokkulepitud ulatuses ei ole ka vastuolus hea usu põhimõttega.

1. Kolleegium nõustub kostjaga, et tähtsust ei oma asjaolu, et viimane justkui tunnistas X projekti töötajana, sest hageja võis lisaks nõutud meeskonnale kaasata projekti ka muid oma töötajaid. Kostja etteheite kohaselt ei kasutanud hageja riigihankes nõutud ja pakkumuses toodud meeskonda, nagu kokku lepitud. Hageja ei ole vastupidist väitnud ega tõendanud, nagu märgib õigesti maakohus.
2. Seega jättis maakohus hagi õigesti rahuldamata seejuures selgitamiskohustust rikkumata (TsMS § 392 lg 1 p 3). Riigikohus on selgitanud, et selgitamiskohustuse ulatus sõltub mh nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid, märkides, et juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19; Riigikohtu
5. mai
6. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-8344, p 12). Käesolevas asjas esindab hagejat professionaalne esindaja (TsMS § 218 lg 1 p 1) – vandeadvokaat. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, et pooltele poleks olnud selge, et asjas vaieldakse selle üle, kas 10 2-19-11481 kostjal on õigus leppetrahvi nõuet esitada ja lepingust taganeda. Asja lahendamiseks vajalike asjaolude kohtule teatavaks tegemise eest lasub hagimenetluses pooltel endil (TsMS § 5 lg 1 ja 2), mistõttu pidi hagejale piisavalt selge olema, mis asjaolud asja lahendamiseks kohtu ette tuleb kohtu ette tuua ja kuidas tõendamiskoormus jaotub. Kui hageja sai väidetavalt üllatuslikult maakohtu otsusest teada, et tal tuleb esitada leppetrahvi vähendamiseks ja

§ 103

lg 1 kohaldamiseks täiendavad asjaolud ja tõendid, tulnuks tal vastavad asjaolud ja tõendid esitada apellatsioonitähtaja jooksul apellatsioonkaebuses. Arvestades, et selliseid uusi asjaolusid ega tõendeid esitatud ei ole, ei ole maakohtu järelduste muutmiseks alust.

1. Ülalmärgitud põhjendustel ei anna hageja apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Menetluskulud
2. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldatud, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Arvestades seda, et maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi maakohus mõistliku aja jooksul alates otsuse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler 11