KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-21-10504 Otsuse tegemise aeg ja koht 11. aprill 2022, Tartu Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Par

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. 2

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja mogo OÜ (laenuandja)

1. veebruaril 2019 laenuja tagatisomandamise lepingu nr L22022019/0119, millega laenuandja finantseeris kostja Autojärelmaks24 OÜ-lt sõiduki Volvo XC90 (reg. märk XXX ; sõiduk) omandamist kapitalirendi kaudu, andes kostjale laenu 4198 eurot 95 senti. Laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks omandas sõiduki laenuandja. Sõiduki omand pidi kostjale üle minema pärast lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmist. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel igakuiste maksetena alates
2. märtsist 2019 kuni
3. veebruarini
4. Tagatislepingu p 4.1.13 järgi kohustus kostja võimaldama laenuandjal igal ajal kontrollida sõiduki seisukorda laenuandja poolt määratud ajal ja asukohas laenusaaja kulul. Laenulepingu p 10.2.5 järgi on laenuandjal õigus leping mõjuval põhjusel erakorraliselt viivitamatult üles öelda, kui laenusaaja või kolmas isik mh tagatislepingust tulenevaid kohustusi oluliselt rikub. Tagatislepingu p 7.3.2 järgi loetakse kohustuste oluliseks rikkumiseks mh seda, kui laenusaaja ei ole täitnud tagatislepingu p-s 4.1.13 sätestatud kohustust ja toonud tagatist laenuandja kontrolli. Kostja seda kohustust ei täitnud. Samuti ei tagastanud kostja alates
5. septembrist 2019 laenu maksegraafikus märgitud maksete ulatuses. Laenuandja ütles lepingu
6. novembril 2019 erakorraliselt üles. Kostja ei ole sõidukit tagastanud ning hagejale ei ole sõiduki asukoht teada. Laenuandjal on õigus nõuda kohustuse täitmisega viivitamise eest võla sissenõudmisega seotud kulusid, lepingus kokkulepitud intressi 28,20% aastas ning viivist intressimääraga võrdses määras. Laenuandja loovutas
7. veebruaril 2020 oma nõuded kostja vastu hagejale, millest teavitati ka kostjat.
8. Kostja hagile ei vastanud. MAAKOHTU LAHEND
9. Maakohus rahuldas hagi
10. novembri
11. a tagaseljaotsusega osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3567 eurot 54 senti, intressi 222 eurot 32 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 570 eurot 81 senti, sissenõudekulud 35 eurot ning viivise tasumata põhivõlalt

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 23.

novembrist 2021 kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui põhivõlg. Menetluskulud jättis maakohus 21% ulatuses hageja kanda ja 79% ulatuses kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja menetluskulude katteks välja 474 eurot koos 3

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohus tunnistas otsuse viivitamata täidetavaks. Otsuse kohaselt luges kohus kostjale hagimaterjalid koos vastuse nõudega kätte toimetatuks 4. oktoobril 2021 tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 322 lg 1 alusel. Kostja ei ole tähtaegselt kohtule vastanud. Kohus võib TsMS § 407 lg 3 järgi teha tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg-s 1 nimetatud juhul kohtuistungit pidamata. Hageja nõuded kostjalt põhivõla, intressi ja sissenõudekulude väljamõistmiseks on põhjendatud. Hageja nõuab kostjalt ka sissenõutavaks muutunud ning tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist. Heas usus tegutsedes nõuab hageja viivist kuni põhivõla summani. Kohus leidis, et hageja viivisenõue on põhjendatud osaliselt.

§ 100

, § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivisemääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohus on leidnud, et tüüptingimuste võimalikku kasutamist tuleb õiguse kohaldamisena kontrollida põhimõtteliselt iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel. Samuti peab kohus ise omal algatusel hindama tüüptingimuse kehtivust (TsMS § 438 lg 1). Praegusel juhul on kostja sõlminud laenuandjaga

§ 402lg 1 mõistes tarbijakrediidilepingu, mille järgi on intressimäär 28,20% aastas.

Laenulepingu p 5.3 kohaselt arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras. Tarbijalt ei või

§ 415

lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113

lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist.

§ 113

lg 1 kolmanda lause kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Samas asjaolu, et

§ 415

lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel on lubatud tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, ei välista Riigikohtu poolt 10. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud määruse p-s 13 toodud seisukoha kohaldamist. Viidatud lahendis Riigikohus leidis, et viivise mõistlik määr tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks eelduslikult hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. 4

§ 415lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel viivisemääraks.

Laenulepingu järgne viivis on

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühine, sest ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ning on tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Lepingu eritingimustes puudub viivisemäära kokkulepe (

§ 4031lg 1 p 11), nimetatud on üksnes kohaldatav intressimäär.

Asjaolu, et kokkulepe intressimäära kohta paikneb laenulepingu eritingimustes, ei välista, et intressimäär, mida kohaldatakse ka viivisemäärana, on tüüptingimus

§ 35

lg 1 mõistes.

§ 35

lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu.

§ 35lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud.

Asja materjalidest ei nähtu, et esialgne võlausaldaja oleks andnud kostjale võimaluse eritingimuste või laenulepingu tingimuste osas läbirääkimiste pidamiseks või ettepanekute tegemiseks. Seega on lepingu p-s 5.3 märgitud viivise kokkulepe tüüptingimus

§ 35

lg 1 tähenduses.

§-st 41 tuleneb, et kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas. Seega on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras (8% aastas).

Viivis põhinõudelt 3567 eurot 54 senti ajavahemiku

1. novembri 2019 kuni
2. novembri 2021 eest määraga 8% aastas on 570 eurot 81 senti. Hagi jääb rahuldamata ligikaudu 21% ulatuses. Hageja menetluskulud jäävad TsMS § 163 lg 1 järgi võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 79% kostja kanda ja 21% hageja enda kanda. Hageja põhjendatud menetluskulu on 600 eurot, sh riigilõiv 450 eurot ja esindajakulu 150 eurot (1 tunni 30 minuti ulatuses tunnitasuga 100 eurot (sh käibemaks)). Hageja on esitanud sarnaseid hagisid märkimisväärsel hulgal. Ei ole usutav, et esindaja teeks sellise hagi koostamisel õigusliku analüüsi, samuti ei ole asjas toimunud sisulist vaidlust. Kostjalt tuleb seega hageja kasuks välja mõista 474 eurot. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. Hageja palub
4. detsembril 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ning teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt võib tarbijakrediidilepingu alusel nõuda viivist, mis vastab lepingus kokku lepitud intressimäärale (

§ 415lg 1, § 113 lg 1 kolmas lause).

Kui pooled on soovinud sõlmida lepingu selles märgitud intressimääraga, ei saa kostja poolne lepingu rikkumine asetada võlausaldajat lepingu sõlmisest halvemasse olukorda, võimaldades kostjale soodsamat seadusjärgset viivisemäära. Hageja viivisenõude rahuldamata jätmine hagis taotletud ulatuses on põhjendamatu ning hageja õigusi riivav. Kohtupraktikas on samuti leitud, et laenuandjal on õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana.

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest 5

§ 415lg 1 ja § 113 lg 1 kolmas lause).

On mõistetamatu, miks maakohus on leidnud, et hagis sissenõutavaks muutuvat viivist nõudes on hageja käitunud hea usu põhimõttest mittelähtuvalt.

1. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, ning teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada, mõista kostjalt hageja kasuks välja maakohtu otsuse tegemise seisuga (
3. november 2021) sissenõutavaks muutunud viivis 2012 eurot 9 senti ja alates
4. novembrist 2021 sissenõutavaks muutuv viivis põhivõlalt 3567 eurot 54 sendilt 28,20% aastas kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui põhivõlg. Sellega seonduvalt muudab ringkonnakohus poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses ning tühistab maakohtu otsuse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
5. TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole TsMS § 407 lg 6 järgi tehtav otsus tagaseljaotsus TsMS § 407 lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas (TsMS § 407 lg 1), ning teiseks kohtuotsust kui sisulist lahendit (TsMS § 434), millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (TsMS § 420 lg 1 teine lause). Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi üksnes osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata (st asja sisulise lahendamise osas). TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Osas, milles maakohus hagi tagaseljaotsusega rahuldas, ei ole maakohtu lahendit vaidlustatud.
6. Ringkonnakohtus nõustub maakohtuga, et laenulepingust tulenev viivisekokkulepe, mille kohaselt arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras 6

§ 35

lg 1 mõttes tüüptingimus, kuna pooled ei ole seda viivisekokkulepet eraldi läbi rääkinud. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (

§ 42lg 3 p 5).

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga

§ 42

lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. 9.

§ 415

lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda

§ 113lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist.

Ringkonnakohtu hinnangul viitab

§ 415

lg 1 esimene lause ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele (vt Riigikohtu 14.

jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt

§ 113

lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida intressimääraga samas viivisemääras või, kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib viivisemäärana kokkulepitud intressimäär. Järelikult kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt

§ 415

lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada

§ 42

lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja

§ 42lg 1 alusel tühiseks.

Pragusel juhul on laenulepingus kokku lepitud, et viivist arvestatakse intressimääraga võrdses määras ning intressimäär on 28,20% aastas (laenulepingu p 5.3; tl-d 8, 11). Kuivõrd lepingujärgne intressimäär on suurem kui

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub

§ 113

lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras, s.o 28,20% aastas. Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadest, millele maakohus on mh tuginenud, ei saa käesoleva asja lahendamisel juhinduda, kuna selles varasemas asjas puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid kokku leppinud üksnes viivisemääras. 10. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja viivisenõuded on õiguslikult põhjendatud ning need tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu lahend kõnealuses osas tühistada. Ringkonnakohus leiab, et kuna ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles on tehtud tagaseljaotsus (TsMS § 407 lg 1), vaid selles osas, milles on maakohus jätnud hagi TsMS § 407 lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata, siis TsMS § 657 lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus saab teha ise uue sisulise lõpplahendi. Kuna hageja viivisenõude lahendamine ei eelda faktiliste asjaolude täiendavat tuvastamist, ei oleks asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks saatmine ka menetlusökonoomia seisukohalt mõistlik. Ringkonnakohus teeb asja esimese 7

§ 113lg 1 esimese lause järgi 23.

novembril 2019 sissenõutavaks muutunud tasumata põhivõlalt 3567 eurot 54 senti viivist laenulepingu p 5.3 järgi intressimääraga võrdses määras, s.o 28,20% aastas. Viivis tasumata põhivõla 3567 euro 54 sendi tasumisega viivitamise eest alates

1. novembrist 2019 kuni maakohtu otsuse tegemiseni (
2. november 2021) on 2012 eurot 9 senti (viivisekalkulaator kättesaadav veebilehel http://www.viivisekalkulaator.ee/). Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluses viivise vähendmist taotlenud (

§ 113lg 8 ja § 162). Ts

MS §st 367 lähtudes rahuldab ringkonnakohus ka hageja taotluse alates otsuse tegemisest sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks lepingujärgses määras (28,20% aastas). Kuna hageja on kostjalt nõudnud viivist kuni põhivõla suuruseni (tl 4), piirab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks väljamõistetava viivise kogusumma põhivõla suurusega (3567 eurot 54 senti).

1. Eelmärgitust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata hageja muudele eelkäsitlemata apellatsioonkaebuse väidetele.
2. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg-st 1 lähtudes 79% ulatuses kostja kanda ja 21% ulatuses hageja kanda. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit, rahuldades hagi täies ulatuses, muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel ka poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamist arvestades jätab ringkonnakohus menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
3. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-test 3 ja 5 lähtudes kindlaks hagejale hüvitatavad menetluskulud maakohtu menetluses ja ringkonnakohtu menetluses. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses (TsMS § 174 lg 1). 13.
4. Maakohus on hinnanud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning leidnud, et põhjendatud menetluskulu maakohtu menetluses oli 600 eurot (sh riigilõiv 450 eurot ja esindajakulu 150 eurot (sh käibemaks)). Apellatsioonkaebuse ei ole neid maakohtu järeldusi vaidlustatud. 13.
5. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 225 eurot (tl-d 71, 74). Ringkonnakohtu hinnangul on tasutud lõiv vajalik menetluskulu (kohtukulu) (TsMS § 138 lg-d 1 ja 2, § 139 lg-d 1 ja 2). Hageja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja muude apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks. 13.
6. Kostja ei ole hageja menetluskulude osas seisukohta esitanud. 13.
7. Arvestades ülalesitatud menetluskulude jaotust, tuleb kostjalt hageja menetluskulude katteks välja mõista maakohtu menetluses 600 eurot ja ringkonnakohtu 8

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 9