S § 64 lg 1, § 65 lg 1 alusel liitkaristus lugedes Y-le Harju Maakohtu 10.09.2009.a kohtumäärusega nr 1-06-7203 asenduskaristusena mõistetud kergem karistus kaetuks Helsingi Ringkonnakohtu 03.05.2011.a kohtuotsusega nr 1-11-11412 mõistetud raskema karistusega ning mõista Y-le liitkaristuseks 5 aastat vangistust, millise karistusaja alguseks arvestati 28.01.2011.a. Seejärel Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja 05.05.2016.a määrusega nr 1-16-2943 tunnistati
lg 2, 3, 4, § 48911 lg 1 p 1, § 50824 lg 1 p 1 alusel lubatavaks Y suhtes tehtud Soome Vabariigi Helsingi II astme kohtu 05.04.2012.a kohtuotsuse 2012/945 täitmine konfiskeerimise osas Eesti Vabariigis ning temalt konfiskeeriti KarS § 831 lg 1 alusel 20 000,00 eurot ning KarS § 50828 lg 1 alusel mõisteti temalt KarS § 84 korras välja 20 000,00 eurot ja kanti sellest 50% Eesti Vabariigi tuludesse ning 50% Soome Vabariigi Kohturegistrikeskuse kontole. Tõlgendades karistusregistri seaduses sätestatut kooskõlas raamotsuse nr 2008/675/ÜVJP eesmärkidega, siis on võimalik arvestada teise Euroopa Liidu liikmesriigi varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid ka ilma neid kohtuotsuseid riigisiseselt tunnustamata ja karistusregistrisse kandmata. Narkootiliste ja psühhotroopsete ning nende lähteainete seaduse § 3 lg 1 järgi on narkootiliste ainete käitlemine keelatud, välja arvatud meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil ning narkootiliste ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või nimetatud seaduses ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. Kokaiin kuulub narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 31 lõike 1 ja § 4 lõike 15 alusel kehtestatud ja sotsiaalministri 18.mai 2005 määrusega nr 73 vastu võetud „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ lisa 1 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesse nimekirja. Vastavalt narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 31 lg 3 loetakse narkootilise aine suureks koguseks aine kogus, millest piisab joobe tekitamiseks kümnele inimesele. Kokaiini puhul piisab kümnele inimesele joobe tekitamiseks 0,65 grammist. 12 Seega süüdistatakse Y isikuna, kes on varem toime pannud suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise, taas suures koguses narkootiliste ainete ebaseaduslikus käitlemises isikute grupis, so KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. 2. Harju Maakohus tegi 3. märtsil 2021 otsuse, millega mõistis X ja Y neile esitatud süüdistuses õigeks. Maakohus luges mitu prokuröri esitatud tõendit lubamatuks või ebausaldusväärseks ja leidis, et X-le ja Y-le süüks pandud kuriteod ei ole tõendatud. Kohus leidis, et O ja W deponeeritud ütlused tuleb lubamatu tõendina kõrvale jätta, sest deponeerimiseks loodi kunstlikult alus kriminaalasjade õigusvastase eraldamisega. Kohtu hinnangul ei jätnud kriminaalasja eraldamine ja sellele järgnenud sündmused kahtlust, et eraldamine toimus üksnes selleks, et oleks võimalik deponeerida O ja W ütlused. Prokurör taotles O ja W ütluste deponeerimist kõigest 1 tund 7 minutit peale kriminaalasjade eraldamist. Eraldamise määruses põhjendati eraldamise vajadust sellega, et X ega Y ei viibi Eesti Vabariigis ning nad hoiavad eemale kriminaalmenetlusest, mistõttu pole võimalik ennustada, millal saab nende suhtes menetlustoiminguid teha. Kohus leidis, et väide, nagu oleks Y hoidnud eraldamise määruse tegemise ajal kriminaalmenetlusest kõrvale, oli alusetu, sest Y oli juba üle kuu aja viibinud Saksamaal väljaandmisvahistuses. X peeti aga vaid 1 tund 55 minutit peale eraldamise määruse allkirjastamist Tallinnas Järve Keskuse parklas kahtlustatavana kinni. Kohus leidis, et kriminaalasjad eraldati võimaldamaks O ja W ütluste deponeerimist, et neid oleks võimalik esitada kohtule tõendina
lg 1 p 1 ja lg 2 alusel juhul, kui W ja O kasutavad kohtuistungil oma õigust ja keelduvad ütluste andmisest. Deponeerimiseks oli vaja kriminaalasjad eraldada, sest deponeerida saab vaid tunnistaja ütlusi ning tänu eraldamisele ei olnud O ja W enam X ja Y kriminaalasjas kahtlustatavad ja neid sai kuulata üle tunnistajana. Maakohus leidis, et O ja W ütluste deponeerimisel rikuti ka süüdistatava Y kaitseõigust ning tema õigust ausale ja õiglasele kohtumenetlusele, kuna teda ei kutsutud deponeerimisele. Y oleks saanud kutsuda deponeerimise juurde rahvusvahelise koostöö sätteid kohaldades kaugülekuulamise teel, kuid seda ei üritanud teha.
lg 4 kohaselt kutsutakse ülekuulamisele eeluurimiskohtuniku juurde teiste seas ka kahtlustatav. Kahtlustatav jäetakse tunnistaja või prokuratuuri taotlusel ülekuulamisele kutsumata üksnes siis, kui kahtlustatava ülekuulamisel viibimine ohustab tunnistaja turvalisust. Sellist taotlust aga prokuratuuri deponeerimistaotlused ei sisalda. Koos deponeeritud ütlustega esitas prokurör kohtule ka W ja O muud kohtueelses menetluses antud ütlused koos lisade, äratundmiseks esitamise protokollide ning ütluste ja olustiku seostamise protokolliga. Kohus leidis, et need ütlused on ebausaldusväärsed. Kohus nõustus kaitsjatega, et nii O kui W on tunnistajatena ebausaldusväärsed ega täida
S § 320 lg 1 järgi ehk teadvalt valeütluste andmise eest karistatud. Kohus leidis, et kuigi tegemist on arhiveeritud karistusega, saab seda tunnistaja usaldusväärsuse hindamisel arvestada. Kohus pidas asjakohaseks ka kaitsja osutust, et O karistati kokkuleppemenetluses erakordselt leebe karistusega (KarS § 61 sätteid kohaldades 13 mõisteti sanktsiooni alammäärast kergem karistus). See annab alust kahtluseks, et O oli valmis soodsa kokkuleppe saamiseks valmis andma menetlejale sobivaid ütlusi. W puhul pidas kohus asjaoluks, millest tulenevalt ei ole tema ütlused usaldusväärsed, seda, et W erineval ajal antud ütlused on omavahel vastuolus. Kohus märkis, et W on seoses selle kriminaalasjaga kuulatud üle kokku 5 korda ning selle aja jooksul on ta oma ütlusi korduvalt muutnud.
Kohus leidis, et läbiotsimismääruses eraldi
§-le 911 viitamiseks puudub vajadus. Menetlejal on küll õigus telefon valdaja tahte vastaselt avada, aga vaatlusprotokollist peab selguma, kuidas on saadud andmed selleks kasutatava kasutajakonto, kasutajatunnuse ja parooli kohta. Olles jätnud O ja W ütlused, Q mobiiltelefonide vaatlusprotokollid ja Õ mobiiltelefoni vaatlusprotokolli tõendikogumist välja, leidis kohus, et muid tõendeid, mis kinnitaks Y või X süüd, ei ole. O, W ja Q kahtlustatavatena kinnipidamise protokollid, läbiotsimised, ekspertiisid jne kinnitavad O, W ja Q endi, kuid mitte Y ega X süüd. Tõendid, millega on tuvastatud Y ja 14 O kohtumised, kinnitavad üksnes neid kohtumisi, aga mitte narkootiliste ainete käitlemist. Tõendid ei näita ka seda, et X oleks olnud seotud Ä käideldud narkootikumidega. Samuti leidis maakohus, et kohtule ei ole esitatud ainsatki tõendit, millest nähtuks, et Y ja K- X oleksid koos narkootilisi aineid käidelnud või plaaninud seda teha.
lg 3, § 63 lg 1) viib kriminaalmenetluse seadustiku mõtte ja eesmärgiga kooskõlas mitteolevate tulemusteni. Prokurör nõustub, et läbiotsimisele allutatud isik ei pea vabatahtlikult avama korteri ust ega andma vabatahtlikult välja näiteks otsitavat narkootilist ainet, ent taoline koostöö uurimisasutusega ei olegi
ega
lg 3 tähenduses eeldatav ega nõutav.
lg 9 näeb ette võimaluse läbiotsimisele allutatud isikul vabatahtlikult anda välja otsitav ese, ent see ei ole kindlasti samastatav
Kui läbiotsimisele allutatud isik avaks läbiotsimise alguses menetlejale vabatahtlikult korteriukse või annaks üle korterivõtme ning muudaks seetõttu ebavajalikuks jõuga korterisse sisenemise, ei muudaks läbiotsimisel leitut ebaseaduslikeks tõenditeks see, et isik hiljem mõtleb ümber ja kahetseb esialgset koostööd uurimisasutusega. Ka see, kui allutatud isik annaks läbiotsimise alguses
lg 9 alusel üle otsitava eseme, ent hiljem hakkab oma otsust kahetsema, ei muuda nimetatu läbiotsimise käigus kogutud tõendeid ebaseaduslikuks. Vastupidise jaatamise korral ei oleks keeruline ette kujutada pahatahtlikku kaitsetaktikat, kus kahtlustatav tervitab avasüli läbiotsimist alustavaid uurijaid ning näitab neile
lg 9 alusel ette nii köögis vereloigus lebava laiba kui ka vannitoas kraanikausis oleva verise noa, ent hiljem kohtus asub väitma, et ta siiski ei oleks tahtnud end süüstavaid ütlusi anda, ent oli toimunust niivõrd häiritud, et andis uurijaile vabatahtlikult välja nii kuriteo toimepanemise vahendi kui ka näitas ette kannatanu surnukeha. Asjaolu, et süüdistatav asub alles kohtus seisukohale, et võib olla poleks pidanud ta end süüstavaid tõendeid menetluse alguses uurijaile kandikul ette tooma, ei muuda neid tõendeid hiljem tagantjärele ebaseaduslikuks. 3.2 Samuti vaidlustab prokurör maakohtu ostust Q kahtlustatavana kinnipidamisel leitud mobiiltelefonide Samsung S9 ja Nokia Android One vaatluste kohta koostatud vaatlusprotokollide tõendite kogumist kõrvale jätmise osas. Prokurör leiab, et mõlema telefoni vaatlusprotokollid sisaldavad kõiki
Vastuseks kohtuotsuses vaatlusprotokollide vormistamisele tehtud etteheidetele märgib prokurör, et need lähtuvad maakohtu kahtlusest, mis on kohtul tekkinud alles nõupidamistoas.
lg 1 kohaselt oli kohtul õigus pärast kohtumenetluse poolte esitatud tõendite uurimise lõpetamist omal algatusel määrata täiendavate tõendite kogumine, näiteks kuulata tunnistajana üle vaatlusprotokollid koostanud vanemuurija I, et täpsustada Q valdusest leitud ja ära võetud mobiiltelefonide Nokia AndroidOne ja Samsung S9 vaatlemise käiku. Kohus aga seda õigust ei kasutanud. 16 Prokurör märgib, et talle jääb prokurörile mõistmatuks maakohtu seisukoht, otsekui ei võiks Riigiprokuratuuri abiprokurör Raigo Aasa 16.07.2019.a koostatud läbiotsimismääruse (millel on Harju Maakohtu eeluurimiskohtuniku pealdis) alusel mobiiltelefonidesse Nokia AndroidOne ning Samsung siseneda. Prokurör leiab, et
lähtub
§-ga 91 samast loogikast ning viimases on läbiotsimiskohtade loetelu antud näitliku loeteluna. Kõnealuse regulatsiooni eesmärk ei ole mitte selles, et keelata läbiotsimine kohtades, mille paigutamine sellesse loetellu võib tekitada vaidlusi, vaid selles, et kuriteo asjaolude selgitamiseks vajaliku teabe kogumine kohtades, mis on hõlmatud kodu puutumatusega kõige laiemas mõttes, saab toimuda vaid läbiotsimismääruse alusel. Praegusel juhul oli prokurör väljastanud seadusliku läbiotsimismääruse, mille oli eeluurimiskohtunik vastavalt
Läbiotsimismäärus lubas teostada läbiotsimine nii Q kasutuses olnud BMW-s kui ka siseneda vajadusel operatiivselt läbiotsimisel leitud andmekandjatesse, tagamaks neis talletatud tõenduslikku väärtust evivate andmete säilimine. Seega ei olnud Q kasutuses olnud BMW-st leitud ja ära võetud kahe mobiiltelefoni avamiseks nõutav täiendav prokuröri või eeluurimiskohtuniku läbiotsimismäärus. Prokurör rõhutab, et menetlusnormi rikkumisega saadud tõendi kasutamine ei ole a priori välistatud. Menetlusnormi rikkumise tulemusena saadud tõend on lubamatu üksnes juhtudel, kui tegemist on kuriteo toimepanemise tulemusena või inimõiguste rikkumisega saadud tõendiga (
Selle hindamisel, kas tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud, tuleb võtta arvesse rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (RKKKo 3-1-1-52-09, p 11.1). Rikkumise võib muuta oluliseks ka see, kui tegemist on korduva ja tahtliku rikkumisega (RKKKo 3-1-1-31-11, p 15). Prokurör leiab, et Õ vadlusest leitud sidevahendite vaatluse kohta koostatud protokolli ega ka mobiiltelefonide Samsung S9 ja Nokia AndroidOne vaatluste kohta 24.07.2019 ja 11.11.2019 koostatud asitõendite vaatlusprotokollide puhul pole tegemist selliste tõenditega, mis oleks saadud menetlusnormide olulise rikkumise või korduva ja tahtliku rikkumise tulemusena. Seega andis maakohus vaidlustatud lahendis eksliku hinnangu, et tegemist on lubamatute tõenditega. Prokurör leidis, et kohtu viga tõendite hindamisel viis ka kohtuotsuse põhistamiskohustuse rikkumiseni
Nimelt andis kohus käesolevas asjas esmalt eksliku hinnangu, et tegemist on lubamatu tõendiga, kuigi tegemist oli igati seaduslikul viisil kogutud tõenditega, ja see tõi omakorda kaasa järgmise hindamisvea
lg 1, 2 mõttes – kohus ei kõrvutanud tõendikogumist kõrvale jäetud tõendeid teiste tõenditega. 3.3 Prokurör vaidlustab maakohtu otsust osas, millega kohus jättis tõendite kogumist kõrvale tunnistajate W ja O ütlused. Apellatsiooni kohaselt on ebaõige maakohtu väide, nagu poleks kaitsjatel olnud võimalik enne kriminaalasja toimiku koopia tutvustamist kriminaalasjade eraldamist vaidlustada. Kaitsjad said vastavast menetlustoimingust teada juba tunnistajate W ja O ütluste deponeerimise taotlustest, mille koopiaid kaitsjatele toona tutvustati. 17 Prokurör avaldab sesiukohta, et kriminaalasja eraldamine ei olnud ebaseaduslik ning see ei loonud kunstlikult tõendeid. Kriminaalasja eraldamise ja deponeerimise ajaks olid nii W kui O andnud väga põhjalikud ütlused toimunu kohta. Kriminaalasja eraldamine ei loonud kunstlikult uut tõendit, mida ilma kriminaalasja eraldamiseta ei oleks olnud. Tunnistajate W ja O näol on tegemist eristaatusega tunnistajatega ning isegi kui kõik süüdistatavad oleks ühes kriminaalasjas üldmenetluses kohtu alla antud, oleks neil säilinud õigus kohtus eristaatusena tunnistajatena ütlusi anda. Ütluste andmisest keeldumise korral oleks ka sel juhul olnud
lg 1 p 2 alusel võimalik avaldada nende eeluurimisel antud ütluste kohta koostatud protokollid. Seega oleks lõpptulemus olnud sama. Prokurör ei nõustu maakohtu etteheitega, et tunnistaja O ütluste deponeerimine oli ebaseaduslik, kuna deponeerimisel ei olnud tagatud süüdistatava Y kaitseõigus.
lgs 4 sätestatud nõue kutsuda kahtlustatav eeluurimiskohtuniku juurde ei ole absoluutne. Riigiprokuratuuri 30.08.2019 Harju Maakohtu eeluurimiskohtunikule esitatud tunnistaja O ütluste deponeerimise taotluses on expressis verbis ühe deponeerimist nõudva alusena ära toodud ka tõik, et O võidakse hakata edasise menetluse kestel survestama, et ta loobuks oma ütlustest. Absoluutset kohustust kahtlustatava kaasamiseks ei tulene ka Euroopa inimõiguste konventsioonist ega Eesti kohtupraktikast. Lisaks deponeeritud ütlustele uuriti kohtuistungil W ja O eeluurimisel antud ütlusi. Prokurör leiab, et maakohus jättis need ütlused põhjendamatult ebausaldusväärsetena kõrvale. W ja O karistatus ei tähenda, et nende ütlused oleks tingimata ebausaldusväärsed. Pealegi on maakohus kohaldanud seda usaldusväärsuse hindamise kriteeriumi valikuliselt, kuna süüdistatavate ja teiste tunnistajate puhul kohus sellest ei lähtunud. Taoline kriminaalasja ühekülgne arutamine ja tõendite valikuline hindamine võib olla käsitatav kriminaalmenetluse olulise rikkumisena. Ütluste ebausaldusväärseks lugemiseks ei anna alust ka see, et W-le ja Ol-e mõisteti kokkuleppemenetluses sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt väiksem karistus. Vastupidisel korral muudetaks sisutühjaks nii KarS § 57 lg 1 p-s 3, ent ka
§-s 205 ja §-s 2051 sedastatu. nii W kui O andsid toimunu kohta üksikasjalikke ütlusi juba esimestest minutitest peale ning seda veel enne kui menetleja oli jõudnud koguda teisi tõendeid. Seetõttu on maakohtu seisukoht, otsekui oleks W ja O klapitanud oma ütlusi teiste tõenditega, alusetu. Pärast nende ütlusi kogutud tõendid kinnitasid nende ütlusi. Prokurör leiab, et W ütlustes ei ole diametraalseid vastuolusid, vastuolud on vaid üksikutes detailides. Need vastuolud on selgitatavad sellega, et ütluste esemeks on sündmused, mis said alguse mitu aastat tagasi, ütlused puudutasid mitme aasta sündmusi ning hõlmasid kümneid ja kümneid narkootiliste ainete müügitehinguid. Erineval ajal antud ütluste erinev detailsus ei ole aga etteheidetav mitte tunnistajale, vaid eeskätt (rist)küsitlejale. W kuulati 03.09.2019 kriminaalasjas nr 19930000252 tunnistajana üle. Ülekuulamisel osales ka tunnistaja W esindaja vandeadvokaat Madis Mahlapuu. Kohtus avaldatud ülekuulamisprotokolli punktist 7 nähtub, et W on omakäeliselt pärast protokolliga tutvumist kirjutanud, et protokoll on kirjutatud tema sõnade järgi õigesti ja vastab tõele ning ei W ega 18 tema esindaja ei ole täiendavaid märkusi menetlustoimingu läbiviimise kohta protokolli ise kandnud ega ka palunud menetlejal kanda. 25.07.2019 ülekuulamisel, kui ta andis eelnevaga võrreldes detailsemaid ütlusi, selgitas W, et ta ei julgenud esimesel ülekuulamisel kõigi asjaosaliste nimesid öelda, sest oli kinnipidamisest veel ehmunud ning tal oli X autoriteedi ees hirm, ta kartis oma tervise ja perekonna pärast. Kolmandat korda kuulati W kahtlustatavana üle 03.09.2019, mil ta täpsustas varem antud ütlusi, ning viimast korda kuulati W kahtlustatavana üle 21.11.2019, mil talle esitati lõplik kahtlustus, ent tol korral ta tunnistas kahtlustuses kirjeldatud kuriteo toimepanemist, ent sisulisi ütlusi ei andnud. Kokkuvõttes on W andnud menetluse esimestest hetkedest peale nii omavahel kui ka teiste tõenditega haakuvaid ütlusi, mis ajas on muutunud üksnes detailirohkemaks. Samuti on W kõigiti usutavalt selgitanud, miks ta ei olnud valmis kõige esimesel ülekuulamisel nimetama X, Q ja F nimesid. W ütluste usaldusväärsust kinnitavad X karistusregistri väljatrükk, mis kajastas X karistusi, samuti 29.08.2019 koostatud vaatlusprotokoll ja 03.01.2019 koostatud sideettevõtjalt saadud andmete protokoll, W mobiiltelefoni Huawei Honor vaatlusprotokoll, samuti Q kinnipidamise järel tema elukoha ette pargitud musta värvi ilma numbriteta sõidukist BMW läbiotsimisel leitud mobiiltelefon Nokia AndroidOne vaatlusprotokoll, 26.11.2019 koostatud jälitustoimingu protokoll ja narkootilise aine ekspertiisiakt nr 19E-AN0790 ning DNA ekspertiisiakt nr 19E-GE0781, ent kaudselt ka tunnistaja O ütlused ja nendega riimuvad tõendid. O andis esimesel ülekuulamisel 16.07.2019., s.o vähem kui ööpäev pärast tema kahtlustatavana kinnipidamist, üksikasjalikke ütlusi. O kinnitas juba esimesel ülekuulamisel, et ta kahetseb tehtut, kuid tegi seda seetõttu, et oli sundolukorras. O ütluste usaldusväärsust suurendab tõik, et pärast ülekuulamist viidi samal päeval läbi ütluste ja olustiku seostamine, mille käigus juhatas O uurijad XXXs peidikuni, mida Y oli talle 11.07.2019 näidanud ning kust ta seejärel järgmise päeva õhtul leidis rohu seest paki, mille toimetas Tallinnas XXX maja juures seisvasse Prantsuse numbrimärkidega autosse. O ütluste usaldusväärsust suurendab ka tõik, et ta andis poolteist kuud hiljem ütluste deponeerimisel varasemate ütlustega haakuvaid ütlusi, kus ta kirjeldas juba varem räägitut taas kord, vastas küsimustele ja lisas täiendavalt ka kohtumiste ning suhtluse osas erinevaid detaile. O erinevatel menetlusetappidel antud ütlused on samasisulised, lisaks riimuvad need teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. O ütluste usaldusväärsust kinnitavad: Balti Jaama turvakaamerate salvestiste vaatlusprotokoll; X kohviku turvakaamerate salvestiste vaatlusprotokoll; 27.09.2019.a koostatud jälitustoimingu protokoll; Välisministeeriumi turvakaamerate salvestiste vaatlusprotokoll; Järve Keskuses asuva Klick Eesti AS turvakaamerate salvestiste vaatlusprotokoll; O kinnipidamisel talt ära võetud mobiiltelefoni Huawei P20 vaatluse protokoll; Õ valdusest leitud mobiiltelefoni Apple iPhone vaatluse protokoll; O kinnipidamisel talt ära võetud mobiiltelefoni Huawei Honor vaatluse protokoll; Laagri CircleK turvakaamerate salvestiste vaatlusprotokoll, H mobiiltelefoni Nokia AndroidOne vaatlusprotokoll; TTT, Tallinn elumaja turvakaamerate salvestiste protokoll; O kahtlustatavana kinnipidamise protokolli koopia (kriminaalasi nr 19930000231); narkootilise aine ekspertiisiakt nr 19E-AN0790; DNA ekspertiisiakt nr 19E-GE0781, Tallinnas TTT juurde pargitud sõiduki BMW (reg.nr XXXXXXX) läbiotsimise protokoll; narkootilise aine 19 ekspertiisiakt nr 19E-AN0790, tunnistaja W ütlused ning kaudselt ka G ja Õ ütlused. Need tõendid kogumis kinnitavad, et tunnistaja O kirjeldatud sündmused leidsid aset täpselt selliselt, nagu O nii 16.07.2019 kui ka 02.09.2019 toimunud ülekuulamistel kirjeldas. Prokurör möönab, et süüdistatavatel ja kaitsjatel ei olnud võimalik W ja O küsitleda ning vastavalt
§-le 15 lg 3 ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Sellega seoses märgib prokurör, et kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Kohtupraktikas on selgitatud, et mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb. Kuigi süüdistatavatel ja kaitsjatel ei olnud W ja O võimalik küsitleda, kinnitavad mõlema isiku ütlusi ohtrad muud kohtuistungil uuritud tõendid, mistõttu ei ole rikutud
Maakohus oleks pidanud kõiki tõendeid, sealhulgas tunnistajate W ja O ütlusi kogumis hinnates jõudma järeldusele, et X-le ja Y-le süüks arvatud kuriteod on õigesti kvalifitseeritud ja nende poolt pandud süüdistuses kirjeldatud ajal, kohas ja viisil. 3.4 Järgnevalt kordab prokurör apellatsioonis süüdistuskõne teesides esitatud tõendite analüüsi ning karistust, konfiskeerimist ja menetluskulusid puudutavaid taotlusi. 4. Apellatsioonile esitasid vastuse X kaitsja S. Reinsaar ja Y kaitsja O. Nääs. Mõlemad kaitsjad paluvad jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu õigeksmõistev otsus muutmata. 4.1 X kaitsja rõhutab, et maakohtu otsuse kohaselt on süüdistatavad Y ja X andnud kohtumenetluses põhjalikke ütlusi, mis haakuvad teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, mistõttu puudub alus kahelda nende ütluste usaldusväärsuses. Maakohus leidis, et asjas puuduvad tõendid, mis lükkaksid X või Y ütlused ümber. Apellatsioonis ei ole viidatud ühelegi argumendile, mis kummutaks Y või X ütlused ja annaks põhjust neid tõendite kogumist välja arvata. Maakohus ei ole menetlusõiguse vastu eksinud ka tõendite lubamatuks tunnistamisel. Kohus on veenvalt põhjendanud, miks ta osa tõendeid tõendite kogumist välja arvab. Sellise hinnangu põhjuseks olid ühelt poolt maakohtu tuvastatud laiaulatuslikud ja süsteemsed rikkumised tõendite kogumisel (sh eeluurimiskohtuniku tahtlik eksitamine deponeerimise taotluses) ning teisalt tõendamise seaduslikkuse jälgitavusega seonduvad probleemid. Kohus näitas otsuses ära, et X suhtes tulnuks ka langetada õigeksmõistev kohtuotsus ka juhul, kui kõrvale jäetud tõendeid arvesse võtta. Seega on otsuse põhjenduste alusel tuvastatav, et isegi kui maakohus oleks tõendite lubatavuse hindamisel eksinud, ei toonud see kaasa ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust. Nii leidis maakohus, et W ütlused tuleb tõendite kogumist välja arvata ka seetõttu, et W ei saaks pidada usaldusväärseks tõendiallikaks. Apellant on pidanud 16.07.2019, 23.07.2019, 03.09.2019 ja 04.09.2019 ülekuulamistel räägitut ühetaoliseks, kuigi kohus tuvastas kaitsjaga nõustudes diametraalsed lahknevused kõige suuremas vaidlusküsimuses – selles, kes olid W 20 tegevusega seotud isikud. Erinevalt apellatsioonis väidetust kirjeldas W 16.07.2019 ülekuulamisel isikut, kelle korraldusel viis ta Tallinna linnas erinevatesse kohtadesse laiali pakikesi. Selleks isikuks ei olnud X. Samuti kirjeldas ta pakkide võtmise ja äraviimise kohti ning isikuid, sh nende poolt kasutatud sõidukeid. Kaitsja leiab, et apellant eksib ka W hilisematel ülekuulamistel antud ütluste osas. Hilisematel ülekuulamistel on W esitanud diametraalselt erineva versioon. Ka muud W ülekuulamistega seonduvad asjaolud toetavad kaitsja teesi tema ebausaldusväärsusest. Mobiiltelefonide paroolide saamise jälgitavuse osas nõustub kaitsja maakohtu argumentidega. Kaitsja leiab, et maakohtu argumendid on veenvad ja selgitavad asjakohaselt enese mittesüüstamise privileegi olemust. Maakohus leidis, et Õ mobiiltelefoniga seonduvalt on probleemiks, et talle eelnevalt ei selgitatud, et ta ei pea kaasa aitama menetlusele, sh avaldama uurimisorganitele enda mobiiltelefoni ekraanilukku. Õ selgitas, et kui ta oleks teadnud, et tal puudub kohustus parooli välja anda, siis ta ei oleks seda kindlasti teinud. Samuti ei vasta tõele apellatsiooni väide, et tunnistaja ei selgitanud, miks ta menetlustoimingu suhtes varem kaebusi ei esitanud. Tunnistaja selgitas, et alles kohus selgitas talle, et temal kui Y endisel elukaaslasel on õigus keelduda menetlusele kaasa aitamisest. Tunnistaja selgitas, et uurimisorganite väitel oli tal kaasaaitamise kohustus. Kaitsja märgib, et sellele, et enese mittesüüstamise privileeg ei kehti üksnes tunnistajana ülekuulamise käigus. Isiku õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile ei sõltu ei isiku formaalsest menetluslikust seisundist ega muudest asjaoludest (RKKKo 3-1-1-39-05 p 14). Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt ei kohaldu enese mittesüüstamise privileeg üksnes sellise isikult saadava materjali osas, mille saamine ei sõltu isiku tahtest. Seetõttu on riigil füüsilise jõu monopoli abil võimalik võtta dokumente, hingeõhu, vere ja uriiniproove ning sõrmejälje-, juuksekarva- või DNA-ekspertiisi jaoks vajalikku materjali (EIK 17.12.1996 otsuse Saunders vs. Ühendkuningriik p 69, EIK 11.07.2006 otsuse Jalloh vs. Saksamaa p 102). Samas rakendub enese mittesüüstamise privileegiga seonduv (ennekõike menetlusele kaasaaitamise kohustuse puudumise selgitamine) selliste toimingute puhul, mis eeldavad enda olemusest tulenevalt isiku vabatahtlikku koostööd menetlejaga. Kui isikule on jäetud selgitamata, et tal pole kohustust kaasa aidata, ei ole koostöö „viljad“ lubatavad. Antud juhul puudub võimalus veenduda, et kui Õle oleks öeldud, et temal on õigus keelduda oma mobiiltelefoni parooli väljaandmisest, et siis oleks Õ selle parooli ikkagi andnud. Õ ise on kinnitanud, et ta ei oleks parooli andnud. Q valdusest leitud mobiiltelefoni Nokia vaatlusprotokolli kõrvale jätmisega seoses on prokurör heitnud maakohtule ette, et kohus ei uuendanud nõupidamistoas kohtulikku uurimist ja ei kutsunud ütlusi andma I. Riigikohtu praktika kohaselt on
§-s 297 kohtule antud võimalus omal algatusel tõendeid koguda on sügavalt kohtukoosseisu diskretsiooni küsimus. Tegemist on selgelt erandliku toiminguga ja selle tegemata jätmine ei ole kohtule ette heidetav (RKKKo asjas nr 3-1-1-91-07 p 6.4; 3-1-1-67-07 p 7.1). Kaitsja meelest on
alusel kohtu omal algatusel täiendava tõendite kogumise mõte ennekõike kompenseerida võimalikke kaitsetegevuse puudujääke, kindlasti ei ole seadusandja pidanud silmas vajadust luua kohtule võimalus toetada süüdistusfunktsiooni. Prokurör pidi juba tõendite esitamisel arvestama, et tema tõendi pinnalt jääb kättesaamatuks, millisel viisil on kogutud telefoni avamiseks kasutatud parool. Kohus peab saama talle esitatud tõendite pinnalt hinnata tõendite lubatavust, kuid antud juhul ei võimalda kohtule esitatud 21 materjal selles osas järeldusi teha. Puudub võimalus kontrollida, kas parooli kogumisel järgiti kriminaalmenetlusõigust või mitte. Väär on ka prokuröri seisukoht seoses
§-ga
Maakohtu seisukohale, et muud tõendid ei kinnita vähimalgi määral X süüd, ei ole apellatsioonis vastuväiteid esitatud. Prokuratuuri apellatsioonis ei ole selgitatud, mille alusel prokurör leiab, et muud tõendid kummutavad süüdistatavate Y ja X ütlused. Q valdusest leitud mobiiltelefoni Nokia AndroidOne vaatluse kohta märgib kaitsja, et maakohus on otsuse p-des 121 ja 149 selgitanud oma seisukohta, et millegagi pole tõendatud prokuröri väide, et kasutajatunnus CCCC kuulus X-le. Maakohus on otsuse p-s 121 osutanud ka videofaili CDPG5890 lõpus kuulda olevale uurimisametniku küsimusele „Et see CCCC on siis X jah?“, kuid vastust sellele küsimusele salvestiselt ei nähtu. Prokuratuuri apellatsioonis ei ole ka seda järeldust käsitletud. Kaitsja ei nõustu prokuröri etteheitega, et X ei ole mõningate enda selgituste osas esitanud tõendeid. X on teinud oma väited kontrollitavaks. Äga seonduvas süüdistuspunktis puuduvad samuti tõendid, mis seostaksid X talle etteheidetava kuriteosündmusega. Maakohus on otsuse
lg 2 alt 2 ja
deponeerimise taotluses põhistatud O ütluste deponeerimise vajadust
Selline kirjeldus ei täida aga automaatselt ohtlikkuse lävendit
25 Prokurör ei ole lükanud ümber maakohtu seisukohta, et Y osavõtt O ütluste deponeerimisest oleks olnud võimalik nt videosilla vahendusel. Eeltoodut silmas pidades ei nähtu apellatsioonis toodud argumentidest alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastuseks apellatsioonis esitatud seisukohale, et kahtlustatava kaasamise kohustus ei ole absoluutne, et prokuröri väide oleks põhjendatud juhul, kui Y-l oleks olnud piisav võimalus oma kaitsjaga vabalt suhelda. See tingimus ei olnud täidetud. Kaitsja leiab, et O kohtueelses menetluses antud ütlused on lubamatu tõend. Isiku karistatus ei oma a priori iseseisvat tähtsust isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Tegemist ei olnud aga ainsa teguriga, mis O ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadis. Mis puutub O karistatusse, siis eelkõige tekitas kahtlusi karistuse kvalifikatsioon, s.o asjaolu, et O on karistatud kriminaalmenetluses valeütluste andmise eest. Seoses O-le mõistetud leebe karistusega märgib kaitsja, et üksi ei annaks see alust pidada O ütlusi ebausaldusväärseks, kuid arvestada tuleb asjaolude kogumit. Käesoleval juhul on selle tähtsus aga eriti oluline, kuivõrd O ütluste näol on tegemist otsustava tõendiga, s.o tõendiga, millel põhineb sisuliselt terve Y-le esitatud süüdistus. Prokuröri hinnangul kinnitab O usaldusväärsust asjaolu, et ta andis ütlusi vahetult pärast kinnipidamist; tema ütlused riimuvad hiljem koostatud ütluste olustikuga seostamise protokolliga, hilisemate, s.o deponeerimisel antud ütlustega ning teiste tõenditega, nagu turvakaamerasalvestised ja Õ mobiiltelefoni vaatlusprotokoll. Kaitsja märgib, et prokuröri põhjendusi lugedes jääb mõistmatuks, miks on O ütluste muutumatuks jäämisele omistatud suurem tähtsus kui Y puhul, ehkki neid mõlemat kahtlustati esimese ülekuulamise ajal sama paragrahvi järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Prokuröri väide, nagu haakuksid O ütlused teiste asjas uuritud tõenditega, on eksitav – tõendid, millele prokurör viitab, haakuvad võrdväärselt ka Y antud ütlustega, mis on ometi O ütlustest erinevad. Kaitsja märgib, et kohtumenetluses üle kuulatud tunnistajate ütlused toetavad Y, mitte O ütlusi. Nende tunnistajate – Õ, G ja A – usaldusväärsust ei ole prokurör kahtluse alla seadnud. Prokurör on alusetult tuginenud O ütluste usaldusväärsust kinnitava argumendina Y karistatusele. Ühe isiku usaldusväärsust ei saa tõendada teise isiku varasemad kuriteod. Alusetu on ka viide kohtupraktikale, mille kohaselt oleks maakohus justkui pidanud tegema süüdimõistva otsuse kaudsetele tõenditele tuginedes, kuna tegemist on narkokuriteoga, milliseid ongi raske tõendada. Kaitsja on erinevalt prokurörist seisukohal, et O ütlustele tuginemise välistab ka
Prokurör ei ole esitanud tõendeid nende asjaolude kohta, mille osas on O ja Y ütlused lahknenud; prokurör on üksnes tõendanud asjaolusid, mille osas vaidlus puudub ning mida on ka Y oma ütlustega kinnitanud. Seega on nn kaalukeeleks Y süüdi- või õigeksmõistmise vahel siiski O ütlused, mis on ainus tõend, mis võiks viidata Y mistahes kuritegelikule käitumisele. Y kaitsja taotleb
lg 1 ja 2 alusel, et Y apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulud jäetaks riigi kanda. Taotluse kohaselt on Y apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud summas 2040,00 eurot. Kaitsja tunnihind oli 170 eurot + km. Y-le osutatud õigusabi seisnes maakohtu otsusega tutvumises, apellatsiooniga tutvumises ning käesoleva 26 menetlusdokumendi koostamises. Taotlusele on lisatud menetluskulu tekkimist tõendav Advokaadibüroo LEXAL arve. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
lg 1 tähenduses, mida võib menetleja vastavalt
Seega on menetlejal kriminaalmenetluse seadustikust tulenevalt põhimõtteliselt õigus koguda tõendamiseseme asjaolude kohta teavet mobiiltelefonis olevate (või mobiiltelefoni kaudu ligipääsetavate) andmetega tutvudes. Eraldi küsimus on aga see, kas menetlejal on õigus nõuda lukustatud telefoni (või mistahes arvutisüsteemi) lukustuse avamist. Kriminaalmenetluse seadustik seda, millistel tingimustel võib menetleja nõuda lukustatud telefoni lukustuse avamist, ei reguleeri. Seetõttu tuleb selle küsimuse lahendamisel võtta appi kriminaalmenetluse üldpõhimõtted, millest tuleb menetlustoimingu tegemisel lähtuda.
lg 2, mis ütleb, et kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust, sätestab üldpõhimõtte, et keegi ei pea aitama tema suhtes toimuvas kriminaalmenetluses tõendite kogumisele kaasa (nemo tenetur se ipsum accusare). Selle põhimõtte üks väljendus on kahtlustatava ja süüdistatava õigus keelduda ütluste andmisest (
Sellega siiski nemo tenetur põhimõte ei piirdu, vaid isikut ei või sundida ükskõik, millisel moel kaasa tema vastu tõendite kogumisele (nt ei või sundida isikut puhuma alkomeetrisse). Sellest tulenevalt ei või nemo tenetur põhimõttest tulenevalt sundida isikut tegema toiminguid, millega ta annab juurdepääsu teda süüstavatele andmetele, sh avama lukustatud nutitelefoni (vt nt Rottmeier/Eckel: Die Entschlüsselung biometrisch gesicherter Daten im Strafverfahren. NStZ 2020, 193, S. 193–200; Bäumerich: Verschlüsselte Smartphones als Herausforderung für die Strafverfolgung. NJW 2017, S. 2718–2722). Ringkonnakohus nendib, et põhiõigusi võib piirata ja seetõttu ei ole välistatud ka nemo tenetur põhimõttest erandite tegemine. Tegemist on aga seadusandja pädevuses oleva otsustusega ning fakt on see, et Eesti õiguses ei ole regulatsiooni, mis paneks kahtlustatavale või tema lähedastele kohustuse aidata menetlusele kaasa, andes menetlejale juurdepääsu arvutisüsteemidele. 27 Kui
lg 2 sõnastusest võiks järeldada, et tegemist on õigusega, mis lubab isikul keelduda vaid konkreetselt tema vastu tõendite kogumisele kaasa aitamast, siis ütluste andmisest keeldumise õiguse on
Maakohus ongi just ütluste andmisest keeldumise regulatsioonile viidates leidnud, et Õ-l oli õigus mitte aidata kaasa tõendite kogumisele oma endise elukaaslase vastu. Prokurör omakorda vaidleb maakohtu seisukohale vastu, leides, et maakohus on alusetult laiendanud ütluste andmise regulatsiooni ja samastanud ütluste andmise ja mobiiltelefoni väljaandmise. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukoht on põhijoontes põhjendatud. Ütluste andmine ja telefonile juurdepääsu tagamine ei ole küll ilmselgelt omavahel samastatavad ja viimasele ei ole alust kohaldada ütluste andmise regulatsiooni, kuid mõlema puhul on kohaldatav nemo tenetur põhimõte. Lähtuvalt sellest, et ütluste andmisest võib keelduda mitte ainult enda, vaid ka oma lähedase vastu, tekib küsimus, kas nemo tenetur põhimõte tervikuna on mitte üksnes kahtlustatava ja süüdistatava, vaid ka nende lähedaste õigus. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd lähedaste õigust ütluste andmisest keelduda selgitatakse just nemo tenetur põhimõttest lähtuvalt (vt nt M. Sillaots: § 71, komm
. Apellatsioonis on prokurör korranud seisukohta, et
annab õiguse siseneda andmekandjatesse ja otsida neid läbi, kui läbiotsimismääruses on selleks luba antud. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu.
ei ole ühegi tõlgendusmeetodiga käsitatav normina, mis annaks loa arvutisüsteemi või andmekandjasse sisenemiseks või üldse reguleeriks neisse sisenemist.
on norm, mis reguleerib seda, millistel tingimustel võib mis iganes menetlustoimingu tegemisel siseneda valdaja tahte vastaselt hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale. Sarnaselt läbiotsimist reguleerivale
§-le 91 räägib
Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri seisukohaga, et
§-des 90 ja 911 toodud läbiotsimiskohtade loetelud on kõigest näitlikud. Kuna loetelus viimasena nimetatu – piirdega ala – hõlmab ka kõiki eelnevaid, võib küll ülejäänuid pidada näitlikeks, kuid loetelu tervikuna on ammendav ja näitab, et seadusandja eesmärk ongi olnud piirata läbiotsitavate objektide loetelu aladega, mis on mingil moel ümbritsevast eraldatud. Ühtlasi näitab loetelu, et läbi otsida saab kohti, kuhu on võimalik füüsiliselt siseneda. See, et
ei ole norm, mis annaks õigusliku aluse omaniku või valdaja tahte vastaselt mobiiltelefonis oleva või selle kaudu ligipääsetava teabega tutvumiseks, ei tähenda, et läbiotsimisel leitud telefonis oleva infoga tutvumine kriminaalasja lahendamiseks vajaliku 29 teabe leidmiseks oleks keelatud. Prokurör laiendab põhjendamatult läbiotsimise regulatsiooni arvutisüsteemi (sh mobiiltelefoni) sisenemisele. Seisukohta, et arvutisüsteemi sisenemisele kehtib läbiotsimise regulatsioon, põhjendab prokurör argumendiga, et teabe kogumine mis tahes kodu puutumatusega kõige laiemas mõttes hõlmatavatest kohadest saab toimuda vaid läbiotsimismääruse alusel. Kohtukolleegium peab põhjendamatuks arvutisüsteemi sisenemise käsitamist kodu puutumatuse riivena. PS §-s 33 sätestatud õigus kodu puutumatusele kaitseb õigust füüsilise ruumi puutumatusele (vt Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 33 komm 1 (O. Kask; H. Sepp), kättesaadav internetis: https://pohiseadus.ee/sisu/3504/paragrahv_33). kuivõrd arvutisüsteemi on suure tõenäosusega talletatud selle kasutaja isiklikku informatsiooni, riivab arvutisüsteemis oleva teabega tutvumine kahtlemata õigust eraelu puutumatusele. See ei tähenda aga, et arvutisüsteemi sisenemist tuleks omakorda käsitada läbiotsimisena. Seisukohta, et seda tuleks teha, on küll õiguskirjanduses väljendatud, kuid tegemist oli ettepanekuga de lege ferenda (E. Laurits. Mõned probleemid arvutisüsteemi läbiotsimisel. Kohtute aastaraamat 2015. lk 135–150). Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et eraelu puutumatust riivavat teavet võivad sisaldada muudki võimalikud läbiotsimisel leitavad objektid (kirjad, muud dokumendid). Nendega tutvumise eeldus on see, et need võivad sisaldada sellist teavet, mille leidmiseks läbiotsimisluba on antud. Sama kehtib ka arvutisüsteemis oleva teabega tutvumise puhul. Kui läbiotsimismääruses on otsitava objektina nimetatud teavet, mis võib asuda teabekandjal või arvutisüsteemis, võib otsitava leidmiseks tutvuda läbiotsimise käigus ka arvutisüsteemis või andmekandjal oleva teabega (nii nagu võib läbiotsimise käigus tutvuda ka läbiotsitavast kohast leitud paberkandjal dokumentidegagi). Välistatud ei ole ka see, et arvutisüsteemi ei uurita vahetult läbiotsimise käigus, vaid see võetakse
lg 10 alusel läbiotsimisel ära ja selle uurimiseks tehakse eraldi vaatlus
86 lg 2 alusel. Toimikust nähtuvalt on just nii toimitud kõnealuste telefonide puhul. Niisiis ei tinginud tõendite kõrvale jätmist läbiotsimismääruse puudused. Maakohus nägi probleemi mujal – nimelt selles, et kahtlustatava Q autode läbiotsimisel leitud telefonide vaatluse protokollidest ei nähtu, kuidas saadi koodid, mille abil telefonid avati – nagu eespool selgitatud, ei või isikut sundida tema vastu tõendite kogumisele kaasa aitama. See, et läbiotsimisloas oli antud luba siseneda teabekandjatesse, ei tähenda menetleja õigust sundida kahtlustatavat sellele sisenemisele kaasa aitama (tähtsust pole, kas luba on antud
§-le 911 viidates või mitte, sest
ei sisalda mingit eriregulatsiooni, mis piiraks isiku õigust mitte aidata kaasa tema vastu toimuvale kriminaalmenetlusele). Menetleja õigus isiku tahte vastaselt tolle kasutuses olnud arvutisüsteemi siseneda tähendab kahtlustatava puhul seda, et kui menetlejal on see tehniliselt võimalik, võib seadme lukustuse avada või sellest mööda minna ning arvutisüsteemis oleva teabega tutvuda ka kahtlustatavalt nõusolekut saamata. Kahtlustatavat sellele aktiivselt kaasa aitama sundida aga ei või. Maakohus heitis vaatlusprotokollidele ette, et neist ei selgunud, kuidas andmetele ligipääs saadi. See on oluline, sest samas menetluses on nõutud telefoni kasutajalt selle avamiskoodi avaldamist. Vastuseks maakohtu seisukohale, et info selle kohta, kuidas telefonis olevatele andmetele juurdepääs saadi, oleks pidanud olema vaatlusprotokollis kajastatud, märkis prokurör, et vaatlusprotokollis olid kajastatud kõik kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud nõuded. Ringkonnakohus nõustub, et vaatlusprotokollides on märgitud
Küsimus ei olegi aga selles, kas protokoll vastab formaalselt kehtestatud nõuetele, 30 vaid selles, kas kohtul on võimalik veenduda, et menetlustoiming tehti õiguspäraselt. Mobiiltelefoni Samsung S9 vaatlusprotokollis on vaatluse käigu kohta märgitud, et mobiiltelefoni avamisest ning kõnedest ja vestlusest suhtlusäpis Whartsapp salvestati MP4 formaadis video (kd III; TL 27). Fakt on aga see, et vaatlusprotokollile lisatud CD-R plaadil olevast kahest videosalvestisest kumbki ei kajasta telefoni avamist, mõlemast on näha vaid avatud suhtlusäpis olevate sõnumite uurimist. Ringkonnakohtu hinnangul ei pea paika prokuröri apellatsioonis märgitu, justkui oleks 24.07.2019 ja 11.11.2019 koostatud vaatluste nõuetekohasuse küsimus tekkinud kohtul alles nõupidamistoas, mistõttu – nii võib sellest väitest järeldada – ei olnud pooltel võimalik selle kohta oma seisukohti ega tõendeid esitada. Maakohtu istungi protokollist ilmneb, et tõendite esitamise ajal kaitsjad neile mingeid vastuväiteid ei esitanud (samas nähtub protokollist, et tõendite uurimine piirduski sisuliselt nende esitamise ja vastuvõtmisega, st kohtulikul uurimisel lähtuti
Kohtulike vaidluste raames juhtis aga X kaitsja S. Reinsaar tähelepanu just neile probleemidele, mille tõttu otsustas kohus tõendid kõrvale jätta (teeside p 4.4). Seega oli prokuröril võimalik ses küsimuses oma seisukoht esitada. Samuti oleks prokurör saanud selle tõendamiseks, et telefonid avati õiguspäraselt, saanud taotleda
lg 1 alusel menetluse uuendamist ja vaatlusprotokollid koostanud vanemuurija Iu ülekuulamist. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus prokuröri seisukohaga, et maakohus oleks pidanud omal algatusel korraldama täiendava tõendite kogumise. Prokurör rõhutab, et menetlusnormi rikkumisega saadud tõendile tuginemine ei ole a priori välistatud. Menetlusnormi rikkumise tulemusena saadud tõend on lubamatu üksnes juhtudel, kui tegemist on kuriteo toimepanemise tulemusena või inimõiguste rikkumisega saadud tõendiga (
Selle hindamisel, kas normi on oluliselt rikutud, tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (RKKKo 3-1-1-52-09, p 11.1) või kui tegemist on korduva ja tahtliku rikkumisega (RKKKo 3-1-1-31-11, p 15). Kohtukolleegium leiab, et neist kriteeriumeist tulenevalt ongi põhjust lugeda maakohtu otsusega kõrvale jäetud tõendeid lubamatuiks. Kahtlustatava või tema lähedase sundimine andma telefoni lahti avamiseks vajalikku koodi rikub tema menetluspõhiõigust. Maakohus on toonud otsuses välja ka selle, et kui isik keeldub telefoni avamast, ei pruugi olla menetlejal võimalik seda avada. Tegemist oli menetluses korduva probleemiga: Q telefonide puhul tingis kahtluse nende avamise õiguspärasuses tõik, et Õ kohustati telefoni avamiseks vajalikku koodi avaldama ning Q enda telefonide vaatlusel ei olnud telefoni avamist videol kajastatud, kuigi vaatlusprotokolli kohaselt pidi videosalvestis seda kajastama. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on jätnud põhjendatult kõrvale Õ telefoni vaatluse protokolli ning Q telefonide vaatluse protokollid. 7. Kohtukolleegium leiab, et maakohus luges O ja W deponeeritud ütlused põhjendatult lubamatuks tõendiks. Prokurör deklareerib apellatsioonis, et kriminaalasja eraldamine ei olnud ebaseaduslik ning sellega ei loodud kunstlikult tõendeid. Samas ei ole prokurör esitanud sisulisi vastuväiteid 31 maakohtu põhilisele argumendile, millele tuginedes kohus deponeeritud ütlused lubamatuks luges. Prokurör märgib vaid, et kriminaalasja eraldamise ja deponeerimise hetkeks olid W ja O juba andnud väga põhjalikke ütlusi toimunu kohta. See, et isikud oleks andnud varem andnud ütlusi, ei ole deponeerimise eeldus. Ka maakohus ei ole deponeeritud ütluste kõrvale jätmist sidunud küsimusega, kas ja milliseid ütlusi isikud, kelle ütlused deponeeriti, varem andnud olid. Maakohtu etteheidetest vastab prokurör kohtu seisukohale, et ütluste deponeerimisega rikuti Y kaitseõigust, märkides, et kohustus võimaldada kahtlustataval osaleda ütluste deponeerimise istungil ei ole absoluutne. Ringkonnakohus nõustub, et kahtlustatava kaasamise kohustus ei ole absoluutne. Arvestada tuleb aga, et see, millal võib jätta kahtlustatava kutsumata, on kriminaalmenetluse seadustikus üheselt reguleeritud –
lg 4 näeb ette, et kahtlustatav jäetakse tunnistaja või prokuratuuri taotlusel ülekuulamisele kutsumata, kui kahtlustatava ülekuulamisel viibimine ohustab tunnistaja turvalisust. Sellele juhtis tähelepanu ka maakohus, kes leidis, et prokuratuuri deponeerimistaotlused sellist argumenti ei sisalda. Maakohtu seisukohale on prokurör vastanud apellatsioonis, et Riigiprokuratuuri 30.08.2019 Harju Maakohtule esitatud tunnistaja O ütluste deponeerimise taotluses on ühe deponeerimise alusena ära toodud, et O võidakse hakata edasise menetluse kestel survestama, et ta loobuks oma ütlustest ning tema mõjutamiseks võidakse kasutada vägivalda või ähvardusi tema või tema lähedaste suhtes. Kohtukolleegium on seisukohal, et tunnistaja mõjutamise oht ütluste deponeerimise alusena ei tähenda iga kord automaatselt, et kahtlustatava võib jätta ülekuulamisele kutsumata. Juba ülekuulamise kohtueelse menetluse staadiumisse toomine ise vähendab tunnistaja mõjutamise võimalust. Seega peab leiduma mingi täiendav asjaolu, mis näitaks, et kahtlustatava ülekuulamise juures olek kujutaks tunnistaja jaoks endast ohtu. Sellist argumenti apellatsioonis viidatud deponeerimise taotluses ei ole. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus maakohtu etteheidet põhjendatuks. Maakohtu põhiargument deponeeritud ütluste lubamatuks tõendiks lugemisel oli, et deponeerida saab üksnes tunnistaja ütlusi ning kriminaalmenetlused eraldati just selleks, et O ja W ei oleks ses kriminaalmenetluses enam kahtlustatavad ning neid saaks tunnistajatena üle kuulata. Maakohus on põhjalikult selgitanud, millised asjaolud selliseks järelduseks alust andsid. Neile argumentidele prokurör apellatsioonis vastanud ei ole. Selle asemel läheb prokurör kohe küsimuse juurde, kas kriminaalasjade eraldamisega saadi tõendeid, mida muidu poleks saadud. Prokurör märgib, et isegi kui kõik süüdistatavad oleks ühes kriminaalasjas üldmenetluses kohtu alla antud, oleks säilinud W-l ja O-l õigus anda kohtus „eristaatusega tunnistajana“ ütlusi ning ütluste andmisest keeldumise korral oleks ka sel juhul olnud
lg 1 p 2 alusel võimalik avaldada nende poolt eeluurimisel antud ütluste kohta koostatud protokollid, nii et lõpptulemus oleks olnud sama. Prokuröri väide, nagu ei oleks kriminaalmenetluste eraldamine ja ütluste deponeerimine olukorda muutnud, ei pea paika. Esiteks on ilmselgelt eksitav prokuröri väide, nagu oleksid W ja O olnud tunnistajad ka siis, kui kriminaalasju ei oleks eraldatud. Kui W ja O oleks antud kohtu alla samas menetluses koos X ja Y-ga, oleksid nad olnud selles menetluses süüdistatavad, mitte tunnistajad. Maakohtu põhiargument oligi see, et kriminaalasjade eraldamine oli vajalik selleks, et W ja O saaks üle kuulata tunnistajate, mitte kahtlustatavate või süüdistatavatena. Tõsi küll, sõltumata sellest, kas neid oleks kohtus kuulatud üle kahtlustatava või tunnistajana, oli W-l ja O-l õigus ütluste andmisest keelduda. Samuti oleks mõlemal juhul olnud võimalik nende kohtueelses menetluses 32 antud ütluste avaldamine. Tunnistaja ütluste avaldamiseks annab aluse
lg 1 p 2 süüdistatava ütluste avaldamiseks
Erinevus on aga selles, et kui W ja O oleks olnud süüdistatavad, ei oleks saanud olla deponeeritud ütlusi, mida avaldada –
võimaldab vaid tunnistaja ütluste deponeerimist.
p 1 alusel oleks olnud seega võimalik avaldada vaid W ja O kahtlustatavana antud ütlused, mis avaldati – lisaks deponeeritud ütlustele – ka praeguses menetluses
See, et pärast seda, kui W ja O olid andnud ütlusi kahtlustatavana, pidas menetleja vajalikuks korraldada nende ütluste deponeerimine, näitab, et kahtlustatavana antud ütlusi ei pidanud menetleja piisavaiks. Deponeerimine sai võimalikuks üksnes tänu kriminaalasjade eraldamisele. Seega ei saa nõustuda prokuröriga, et sõltumata sellest, kas W ja O suhtes menetluse eraldamise või eraldamata jätmise korral oleks lõpptulemus olnud sama. 8. Lisaks deponeeritud ütlustele esitati kohtule ka muude W ja O varem antud ütluste protokollid koos ütluste ja olustikuga seostamise protokolli ning äratundmiseks esitamise protokollidega. Maakohus luges need W ja O ütlused aga tervikuna ebausaldusväärseks ja jättis nende kohtueelses menetluses antud ütlused koos ütluste ja olustikuga seostamise protokolli ning äratundmiseks esitamise protokollidega tõendikogumist välja. Prokurör leiab apellatsioonis, et maakohus ei oleks tohtinud W ja O ütlusi kõrvale jätta. 8.1 Prokuröri hinnangul on maakohus alusetult pidanud tunnistajate ütlusi ebausaldusväärseks põhjusel, et W ja O on varem karistatud. Prokurör märgib, et karistatus ei too automaatselt kaasa ütluste ebausaldusväärsust. See argument maakohtu järeldust ümber ei lükka, sest O ja W varasem karistatus on maakohtu jaoks olnud vaid üks argument mitmest, millele tuginedes kohus ütlused ebausaldusväärseks luges. Kohtukolleegium ei pea põhjendatuks prokuröri väidet, et kohus on rakendanud seda kriteeriumi ütluste hindamisel W ja O puhul teistest ütlusi andnutest erinevalt. Kuigi maakohus nimetas varasemat karistatust ühe ütluste ebausaldusväärsuse alusena ka W puhul, tõstis ta seda argumenti esile O puhul. Selleks oli konkreetne põhjus – O on karistatud valeütluse andmise eest. 8.2 Kohtukolleegium peab põhjendatuks ka maakohtu seisukohta, et O ütluste usaldusväärsuses annab põhjust kahelda ka talle kokkuleppemenetluses mõistetud karistus. Põhjendamatu on prokuröri seisukoht, nagu muudaks kokkuleppemenetluses mõistetud kergele karistusele viitamine sisutühjaks KarS § 57 lg 1 p-s 3,
§-s 205 ja §-s 2051 sätestatu. Loomulikult võib ja tulebki kuriteo avastamisele aktiivselt kaasa aidanud isiku karistust kergendada, aga mitte ulatuses, kus tekib küsimus, kas mõistetud karistus vastab toimepandud kuriteole ja süüdlase isikule. Maakohtu hinnangul mõisteti O-le kokkuleppemenetluses tavatult kerge karistus. Prokurör vaidleb maakohtu hinnangule vastu argumendiga, et O karistamine kokkuleppemenetluses „sanktsiooni keskmäärast oluliselt väiksema“ karistusega ei muuda tema ütlusi automaatselt ebausaldusväärseks. O-le mõistetud karistuse nimetamine keskmisest määrast kergemaks on eksitav ja kohatu, kuivõrd O-le mõistetud karistus oli kergem ka KarS § 184 lg 2 sanktsiooni alammäärast. Seda, miks oli põhjendatud O karistamine just kokku lepitud karistusega, ei ole prokurör apellatsioonis selgitanud. Ka kokkuleppemenetluses mõistetud karistus peab vastama KarS § 56 lg 1 tingimustele, seega annab erakordselt leebe karistus, 33 millega alla sanktsiooni alammäära mõistetud karistuse puhul kahtlemata tegemist on, põhjust kahtluseks, et tegemist on vastutasuga antud ütluste eest. Seoses vaidlusega O ja W ütluste usaldusväärsuse üle peab ringkonnakohus märkima, et maakohus on ütluste tõendikogumist välja jätmisel viidanud alusetult
Maakohtu järeldust see ringkonnakohtu hinnangul siiski valeks ei muuda.
Seega tuleb kohtul hinnata, kas
Kui kohus võttis tõendi istungil poolelt vastu, uuris seda ja lisas toimikusse, ei saa kohus asuda otsuses seisukohale, et pole seda tõendit siiski vastu võtnud. St tõendi vastu võtnud kohus ei saa jätta tõendit enam kõrvale argumendiga, et see ei vasta
lg-s 3 sätestatud tingimustele (küll aga on kohtumenetluse pooltel õigus apellatsioonimenetluses vaidlustada tõendi vastuvõtmist või selle vastuvõtmisest keeldumist). Kui kohus on tõendi vastu võtnud ja seda uurinud, tuleb kohtu õigus ja kohustus hinnata tõendi lubatavust ja usaldusväärsust juba
lg-st 2, mitte
Samas on samad argumendid, millele saab tugineda ütluse vastuvõtmisest keeldumisel
lg 3 p-st 1 lähtudes, kasutatavad ka tõendi hindamisel
alusel.
§-st 61 annab võrreldes
veebruari 2013 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89-12, p 15). Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses välja toodud asjaolud – fakt, et O on karistatud valeütluste andmise eest ning talle kokkuleppemenetluses mõistetud erandlikult kerge karistus – on sellised, mis seavad tema ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Prokuröri väitel näitab O ütluste usaldusväärsust see, et need riimuvad teiste tõenditega. Apellatsioonis on prokurör loetlenud tõendeid, mis O ütlusi kinnitavad, kuid ei ole vähimalgi määral analüüsinud, milliseid konkreetseid O väiteid üks või teine tõend toetab. Maakohus on prokuröri apellatsioonis nimetatud tõendeid käsitlenud. Kohus leidis, et need tõendid näitavad küll Y ja O kohtumisi nii omavahel kui ka U-ga, kuid ei tõenda Y seotust narkootiliste ainete käitlemisega. Seda, et kohus oleks nende tõendite hindamisel teinud vea, apellatsioonis ära näidatud ei ole. 8.3 W erineval ajal antud ütlusi võrreldes asus seisukohale, et tema ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna tema erineval ajal antud ütlustes on vastuolud. Prokurör vaidleb vastu ütluste tervikuna kõrvale jätmises, leides, et vastuolud ei ole üldised ja põhimõttelised, vaid puudutavad üksikuid detaile. Ühtlasi leidis prokurör, et erineval ajal antud ütluste erinevust selgitab see, et ütlused käivad mitme aasta taguse aja kohta ning hõlmavad paljusid narkootilise aine müügitehinguid. Ütluste erinev detailsus võib olla tingitud küsitlejast, mitte küsitletavast. Veel viitab prokurör sellele, et W 03.09.2019 ülekuulamisel osales ka vandeadvokaat Madis Mahlapuu; W on pärast protokolliga tutvumist omakäeliselt kirjutanud, et protokoll on kirjutatud tema sõnade järgi õigesti ja vastab tõele, ning ei W ega tema esindaja ei ole menetlustoimingu läbiviimise kohta märkusi teinud. Viimast argumenti peab kohtukolleegium kohatuks. See, et ütluste andja pole ise ülekuulamise kohta märkusi teinud, ei tähenda, et tema kohus ei võiks tema ütluste usaldusväärsuses kahelda. 34 Mis puutub ütluste erinevasse detailsusesse, siis see ei tähenda tõesti otseselt ütluste vahelist vastuolu. Samas ei ole põhjendatud prokuröri väide, et ütluste erinev detailsus sõltub sellest, milliseid küsimusi menetleja esitas. 25.07.219 ütlustes, milles W väitis esimest korda, et sai kokaiini X-lt, on protokolli märgitud, et W annab ütlusi vabas vormis jutustusena (kd V; tl. 117). Ühtlasi tuleb nentida, et erinevused ütlustes ei piirdu nende erineva detailsusega ega vastuoludega üksikutes detailides. Nagu maakohtu otsuses märgitud, on W andnud 16.07.2019 ja 25.07.2019 kardinaalselt erinevaid ütlusi, kusjuures erinevus puudutab küsimust, kellelt W narkootilisi aineid sai. Sellised erinevused ei ole selgitatavad apellatsioonis esitatud argumendiga, et ütlused puudutavad aastaid tagasi toimunud sündmusi ja paljusid narkootilise aine üleandmise kordi. Prokuröri seisukoht, et vastuolud puudutavad vaid detaile ja on selgitatavad sündmusest ütluste andmiseni möödunud ajaga, võiks selgitada mõningaid maakohtu otsuses välja toodud vastuolusid W hilisemate ütluste vahel. Ringkonnakohus on aga seisukohal, et valdav osa neist näidetest tuleb jätta kõrvale teisel põhjusel. Nimelt on maakohus on W ütlustes olevate vastuolude käsitlemisel teinud vea sellega, et on teiste ütlustega kõrvutanud ka W deponeeritud ütlusi. Kuna maakohus luges ise deponeeritud ütlused lubamatuks tõendiks ja deklareeris, et jätab need tõendikogumist välja, ei oleks maakohus tohtinud nende ütluste sisule tugineda. Seetõttu ei oleks kohus tohtinud neid ütlusi ringkonnakohtu hinnangul ka W teiste ütluste usaldusväärsuse hindamisel arvesse võtta. Sellest hoolimata on W ütlustes küsitavusi, mida prokurör apellatsioonis selgitanud ei ole. Nii on maakohus toonud otsuses välja, et W ütluste kohaselt 13.02.2019 sai ta X-ga kokku oma elukoha, kuhu X saabus musta värvi Porsche Cayenne’iga. Kohus märkis, et tõendite kohaselt ei saanud X sel ajal seda autot kasutada. Kohtumenetluses tuvastati, et X tõi selle auto 2019 veebruari alguses, kuid sellel läks Saksamaal turbo katki, mistõttu toodi see Eestisse treileriga ja pärast seda läks Porsche esindusse remonti. Kaitsja S. Reinsaar esitas kohtule tõendina Maanteeameti väljatrüki sõiduki Porsche Cayenne reg nr XXXXXX kohta, millest nähtub, et see auto on Eestis arvele võetud alles 04.03.2019. Tegemist ei ole sündmusega, mis oleks aset leidnud kaua aega enne W ülekuulamist. Seda, mis autoga W-ga kokku saamisele tulnud X sõitis, ei saa pidada ebaoluliseks detailiks. Kui X ei saanud tulla kokkusaamisele W-ga autoga, millega ta väidetavalt sõitis, tekib küsimus, kas selline kohtumine üldse sai aset leida. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kuigi kõigi maakohtu seisukohtadega nõustuda ei saa, ei anna apellatsiooni väited kokkuvõttes alust maakohtu hinnangu muutmiseks. 9. Valdava osa apellatsioonist moodustab tõendite analüüs, mis kordab maakohtu menetluses esitatud süüdistuskõne teese. Esitatud argumentatsioon hõlmab tõendeid, mille maakohus tõendite kogumist välja jättis ja mille välja jätmisega ringkonnakohus nõustus. Seda, et X ja Y süü oleks tõendatud ka ilma tõenditeta, mille maakohus kõrvale jättis, apellatsioonis ära näidatud ei ole. Seega ei anna prokuröri argumendid alust asuda X ja Y süü tõendatuse küsimuses maakohtust erinevale seisukohale. Seetõttu jätab ringkonnakohus
35 10. Mõlema süüdistatava kaitsjad on taotlenud kaitsealustele apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamist. Kuna ringkonnakohus jätab prokuröri apellatsiooni rahuldamata, tuleb süüdistatavatele nende õigusabikulud
lg-st 2 ja § 175 lg 1 p-st 1 mõistlikus ulatuses hüvitada, st riigilt välja mõista. Kuigi õigusabikulud, mille hüvitamist taotletakse, ei ole väiksed (3975 ja 2040 eurot), peab ringkonnakohus neid põhjendatuteks. Kaitsjate tunnitasu vastab advokaadibüroode tavalistele tasumääradele. Taotlustest nähtuvat ajakulu tuleb pidada põhjendatuks, kuivõrd nii maakohtu otsus kui ka esitatud apellatsioon on suhteliselt mahukad ning kaitsjad on esitanud apellatsioonile põhjalikud kirjalikud vastused. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et riigilt tuleb X kasuks mõista õigusabikulude katteks välja 3975 eurot ning Y kasuks 2040 eurot. Allkirjastatud digitaalselt 36
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.