märtsi 2022 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava Taavi Pappeli kaitsja adv. Silver Reinsaar Süüdistatav Taavi Pappel (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Silver Reinsaar Irina Tsugart Prokurör RESOLUTSIOON Tühistada osaliselt Harju Maakohtu 14. märtsi 2022 otsus ja nimelt: 1) Taavi Pappeli süüdimõistmises
2) Taavi Pappelile mõistetud vangistusmäära osas. 3) Sundraha suuruse osas Teha tühistatud osas uus o t s u s, millega 1) Süüdi tunnistada Taavi Pappel
MS § 238 lg 2 kohaselt mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks karistuseks 2 (kaks) aastat ja 4 (neli) kuud vangistust. 3) 175, § 179 lg 1 p 1 ja § 180 alusel välja mõista Taavi Pappelilt menetluskuluna sundraha 1,5 palga alammääras – 981 (üheksasada kaheksakümmend üks) eurot. 4) Muus osas, sealhulgas
alusel määratud katseaja pikkuse ja
alusel määratud kontrollnõuete ja kohustuste, katseaja alguse ja 1 eelvangistuse päevade osas, jätta kohtuotsus muutmata. Esitatud apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu 14.märtsi 2022 otsusega mõisteti Taavi Pappel süüdi
MS § 238 lg 2 kohaselt vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks karistuseks 3 aastat ja 4 kuud vangistust.
alusel loeti karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 17.08.2020 kuni 19.08.2020, s.o 2 päeva ja ärakandmata karistuseks loeti 3 aastat 3 kuud ja 28 päeva vangistust. Vastavalt
lg 1 ja 3 alusel ei pöörata vangistust 3 aastat, 3 kuud ja 28 päeva täielikult täitmisele, kui Taavi Pappel 4 aasta ja 6 kuulise kasteaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab
lg 1 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid kriminaalhooldaja järelevalve all.
lg 2 p 2 alusel on Taavi Pappel käitumiskontrolli ajal kohustatud mitte tarvitama alkoholi.
p 1 alusel arvestatakse Taavi Pappelile määratud katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates
Ta palub uue otsusega kvalifitseerida süüdistatava tegevus
Mõista süüdistavale
MS § 238 lõike 2 alusel ⅓ võrra 1 aasta 4 kuuni, mis jätta omakorda 2 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata maakohtu otsusega määratud tingimustel. Apellant on seisukohal, et süüdistatava poolt põhjustatud armi puhul ei ole tegemist nägu oluliselt moonutava ravimatu vigastusega
lõike 1 p 5 tähenduses, sest maakohtu tuvastatud asjaoludel on kõnealune arm eemaldatav. Kohus ei nõustunud kaitsja vastavasisuliste põhjendustega seetõttu, et armi eemaldamiseks ettenähtud protseduur ei ole liigituv traditsiooniliste ravimeetodite alla, sest vastavat protseduuri peetakse iluoperatsiooniks. Kaitsja heidab maakohtu lahendile ette otsuses arusaadava põhjenduse puudumist selles, miks ei ole
lõike 1 p 5 tõlgendamisel asjakohane rakendada grammatilist tõlgendusmeetodit, kuigi Riigikohtu praktika kohaselt peetakse seda karistusõigusnormi puhul pigem prevaleerivaks (RKKKo 08.03.2017 määruse nr 3-1-1-117-16 p 27, 15.06.2021 otsuse nr 1-20-3067/33 p 10). Sellest on lähtunud kaitsja ka senises menetluses ning lähtub jätkuvalt ka apellatsioonimenetluses. Maakohtu lahendis on sisuliselt omistatud normile vastutust laiendav kirjutamata koosseisutunnus. Kohtuotsuses puuduvad seejuures ka materiaalõiguslikud käsitlused. Seetõttu on kaitsja jätkuvalt seisukohal, et süüdistatava teo kvalifitseerimine
lõike 1 p 5 järgi ei ole kooskõlas nullum crimen nulla poena sine lege certa põhimõttega. Sellest tulenevalt on apellant ka maakohtu otsuse vaidlustamisel seisukohal, et süüdistatava tegevus tuleb kvalifitseerida
lõike 2 p 1 järgi, sest väljaspool vaidlust on, et kannatanu tervisekahjustus on kestnud üle nelja nädala. Samas puudub alus teo kvalifitseerimiseks
Kaitsja on seisukohal, et süüdistatava poolt põhjustatud armi on asjas kogutud tõendite kohaselt võimalik eemaldada, mistõttu ei ole tegemist nägu oluliselt moonutava ravimatu vigastusega. Ekspertiisiakti kohaselt on kannatanule põhjustatud armi võimalik eemaldada kosmeetilise operatsiooniga. Vaidlustatavas kohtuotsuses ei ole viidatud ühelegi varasemale kohtulahendile, kus oleks seda küsimust käsitletud ja kus oleks argumentide alusel põhjendatud, miks ei ole selles küsimuses põhjendatud rakendada grammatilist tõlgendusmeetodit, mida toetavad nii õiguskorra teleoloogiline kui süstemaatiline käsitlus. Senises kohtupraktikas ei ole kaitsjale teadaolevalt seda küsimust tõstatatud. Kosmeetilise operatsiooniga armi eemaldamise võimalikkus on tõendatud. Kaitsja viitab siinkohal ekspertiisiakti nr 20E-AOI0250 lõpposas toodud järelduste p 3 kohaselt saab haavaarmi kõrvaldada kosmeetilise operatsiooniga. Seetõttu on kaitsja arvates asjas kogutud tõendite pinnalt leidnud kinnitust, et süüdistatava poolt põhjustatud haavaarmi on iluoperatsiooni abil võimalik kõrvaldada. Asjas on vaidlus aga selles, kas vaid iluoperatsiooniga eemaldatav arm on käsitletav
Apellandile teadaolevalt ei ole sellist küsimust kohtupraktikas seni lahendatud, sest seda materiaalõiguslikku küsimust pole siiani keegi tõstatanudki. Kaitsja teostas avalikes kohtulahendite registris otsingu, kuid ei leidnud ühtegi kohtulahendit, milles oleks 3 argumenteeritult selgitatud, miks ja milliste argumentide alusel on
lõike 1 p 5 järgi ravimatuna käsitletav ka selline arm, mida tegelikult saab iluoperatsiooniga ravida. Asjaolu, et seniselt on mingit situatsiooni nö vaikimisi materiaalõiguslikult konstantselt mingil kindlal viisil kvalifitseeritud, ei välista argumentide alusel teistsugusele järeldusele jõudmist, kui argumendid kummutavad seni rakendatud argumendid. Antud juhul ei sisaldu ei apellandile teadaolevas Eesti varasemas kohtupraktikas ega ka vaidlustatavas kohtuotsuses mis tahes argumente, mis vähimalgi määral selgitaksid, miks
lõike 1 punkti 5 käsitlemisel on oluline vahet teha isegi sellel, kas ravivõtteid meditsiinivaldkonna üldse millegi alusel eristatakse ning kui eristataksegi, siis miks mingit teatud gruppi ravivõtteid karistusõigus ei tunnusta. Apellant märgib, et
lõike 1 punkti 5 tähenduses on ravina käsitletav igasugune meditsiinivaldkonnas tunnustatud ravivõte. Iluoperatsioon on samuti meditsiinivaldkonnas tunnustatud. Iluoperatsioon ei ole alternatiivmeditsiin. Asjakohatu on kohtuotsuse väide, et iluoperatsioon on spetsiifiline ravivõte. Kaitsja on maakohtus seejuures enda arvates kasutanud teleoloogilise ja süstemaatilise tõlgendusmeetodi kombinatsiooni selgitades, et
lõikega 1 kehtestatud karistuse raskus (nelja kuni 12-aastane vangistus) viitab seadusandja soovile selle sätte järgi kvalifitseerida vaid need kannatanule põhjustatud vigastused, mis ei ole üldse kõrvaldatavad. Kuriteoga põhjustatud ebaõiguse seisukohast on väga suur vahe, kas kannatanule põhjustatud vigastust ei saa üldse korrigeerida, või see on siiski võimalik mingi (võimalik, et spetsiifilise) ravimeetodi abil. Sisuliselt jääb sellega võimalus kannatanule põhjustatud tagajärjed ka reaalsuses heastada. Samas iluoperatsiooniga korrigeerimatu näovigastus mõjutab kannatanut kindlasti terve tema elu. Sellest tuleneb laiaulatuslik vahe teoga põhjustatud ebaõiguse mastaapides ning vaid sellise vigastuse põhjustamine, mida ei olegi võimalik eemaldada, õigustab
Seetõttu on apellant seisukohal, et Taavi Pappelile etteheidetav tegevus tuleb kvalifitseerida
Kaitsja taotlebki süüdistatava teo ümber kvalifitseerimist karistusseadustiku kergema sätte järgi. Karistuse mõistmisega seonduvad põhjendused 24. Kaitsja on eelnevalt toodud põhjendustel seisukohal, et Taavi Pappelile etteheidetav tegu tuleb kvalifitseerida
Kaitsja nõustub iseenesest maakohtu lahendi põhjenduste p-des 41–49 toodud argumentidega, mille alusel kohus pidas põhjendatuks
lõike 1 p 5 järgi mõista karistuseks alla sanktsiooni keskmist määra jääva karistuse 5 aastat vangistust. Kui ringkonnakohus rahuldab apellatsiooni resolutsiooni teises punktis toodud taotluse ning kvalifitseerib süüdistatava tegevuse
lõike 2 p 1 järgi, teeb kaitsja ettepanekuks mõista Taavi Pappelile karistuseks vangistus kaks aastat. Maakohus ei ole eksinud selles, et Taavi Pappeli kahetsus on
lõike 1 p 3 tähenduses siiras, mistõttu tuleb seda võtta karistuse kohaldamisel arvesse. Samuti tuleb võtta arvesse, et tegemist on varasemalt kriminaalkorras karistamata isikuga. Kuivõrd kriminaalasja arutati maakohtus lühimenetluses, tuleb mõistetavat karistust ka KrMS § 238 lõike 2 alusel kergendada ⅓ võrra. Samuti on sel juhul põhjendatud ka katseaja kestuse lühendamine nt kahe aasta ja kuue kuu pikkuseks. Apellant märgib siinkohal, et maakohtu otsusega määratletud kontrollnõuded ja lisakohustused on süüdistatava edaspidise elukorralduse huvides, kuid kvalifitseerides süüdistatava teo kergema paragrahvi järgi, ei ole põhjust kohaldada talle niivõrd pikka katseaega. Kaitsja teeb seetõttu ettepaneku, et katseaja pikkus võiks olla kaks ja pool aastat. Tallinna Ringkonnakohtu 29.aprilli 2022 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 6.maini 2022. Määratud tähtajaks esitasid oma seisukohad prokurör ja prokuröri seisukohale, millest sai kaitsja teada, et ravimatu vigastus on normatiivne tunnus ja määratletud Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“, vastas omalt poolt ka kaitsja. 4 Prokurör leiab, et Harju Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Selgelt ja arusaadavalt on põhjendatud, miks kohus leiab, et süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemine Taavi Pappeli poolt on täielikult tõendamist leidnud ning millisel põhjusel kohus leiab, et tema tegu on kvalifitseeritav
Ka on otsuses selgelt jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine ja esitatud on tõendite analüüs. Harju Maakohusei ole tõendite hindamisel vigu teinud ja ringkonnakohtul ei ole alust seega tõendieid ümber hinnata. Prokurör selgitab, et karistusseadustiku rakendamise seaduse § 32 lg 3 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra. Tervisekahjustuse kui normatiivse koosseisutunnuse tuvastamiseks viiakse läbi kohtuarstlik ekspertiis Vabariigi Valitsuse
lg 1 p 5 koosseisulist tunnust defineerib eespool viidatud Korra § 11, mille kohaselt on näovigastus ravimatu, kui seda ei saa kõrvaldada tavaliste ravimeetoditega, vaid kosmeetilise operatsiooniga. Õigusakti andja välistas sellega kosmeetilise operatsiooni kuulumise tavaliste ravimeetodite alla. Seega lähtudes eeltoodust ja järgides nullum crimen nulla poena sine lege certa põhimõtet
Pappeli teo kvalifitseerimisel osutatud sätte järgi, on T. Pappeli tegevuses tuvastatavad kõik
Kaitsja on seisukohal, et Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 32 lõige 3 ei anna Vabariigi Valitsusele pädevust defineerida karistusseadustikuga seadusandja poolt kehtestatud õigusnorme, ega lisada sinna täiendavaid vastutust laiendavaid koosseisulisi tunnuseid. Vabariigi Valitsuse määrus annab pädevuse reguleerida ekspertiisiakti vormistamise ja ekspertiiside läbiviimiseks kasutatud meetodeid, kuid ei anna pädevust defineerida, milline arm on ravitav või mitte. Mingi armi ravitavus karistusõiguse eriosa koosseisu tähenduses ei saagi sõltuda millestki muust kui sellest, kas konkreetne arm on ravitav või mitte. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 23 saab kuriteo tunnuseid määratleda üksnes seadusega. Apellant on seisukohal, et kui ringkonnakohus leiab, et VV määruse § 11 annab kohtule siduva juhise tõlgendada
lõike 1 punkti 5 just selliselt, et ravimatu on vaid mitteplastikakirurgia valdkonda jäävate võtetega eemaldatav arm, siis on VV määruse § 11 vastuolus PS §-ga 23, mille kohaselt on karistusõigusnormide defineerimise õigus vaid seadusandjal. Sel juhul taotleb kaitsja VV määruse § 11 põhiseaduse §-ga 23 vastuolus olevaks tunnistamist ning selle normi osas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist. Kaitsja arvates ilmneb prokuratuuri apellatsioonivastusest võimude lahususe põhimõttega vastuolus olev seisukoht. Põhiseadusega ei ole rahvas kõrgeima riigivõimu kandjana andnud karistusõigusnormide defineerimise pädevust ei kellelegi teisele kui seadusandjale. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegiumi seisukoht kaitsja apellatsiooniväidete osas on järgmine. Esmalt ei saa nõustuda sellega, et kohtupraktikas ei ole varem keegi tõstatanud küsimust
lg 1 p 5 koosseisu osas, sh selles, millal on vigastus ravimatu, ning et apellant oma seisukohtadega on selles osas pioneer e teerajaja. Kohtukolleegium viitab Tallinna Ringkonnakohtu otsusele 1-06-12823 11.veebruarist 2008, kus on käsitletud
Tõsi on see, et konkreetselt selles vaidlusküsimuses kriminaalasi Riigikohtu loakokku ei jõudnud ning Riigikohtu seisukohta konkreetses küsimuses ei ole. Kohtukolleegium rõhutab, et kaitsja apellatsiooniväited on 5 sisutud ning tõstatatud arutelu grammatilisest tõlgendusmeetodist üleliigsed, sest tegelikult on küsimus lahendatud üheselt 13.08.2002 vastu võetud Eesti VV määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ §-s 11, kus on ühe lausega määratletud ravimatu näovigastuse mõiste. Nimelt, näovigastus on ravimatu, kui seda ei saa kõrvaldada tavaliste ravimeetoditega, vaid kosmeetilise operatsiooniga. Sellest määratlusest tuleneb ühene arusaam, et kosmeetiline operatsioon ei ole tavaline ravimeetod. Praeguses menetluses ei ole vaidlust selles, et eksperdi arvamuse kohaselt saab haavaarmi kõrvaldada kosmeetilise operatsiooniga. Kohtukolleegium oleks tunnistanud apellatsiooniväited ilmselt põhjendamatuteks ja kaalunud juba enne apellatsiooni menetlusse võtmist apellatsiooni läbi vaatamata jätmist, kuid pidas vajalikuks võtta apellatsiooni menetlusse ja väljuda apellatsiooni piiridest KrMS § 340 lg 1 alusel, sest kohtukolleegiumi hinnangul on kohaldatud ebaõigesti materiaalõigust ja see on raskendanud süüdistatava olukorda. Menetlusse võtmine ja asja lahendamine kirjalikus menetluses tähendas muuhulgas ka seisukohtade küsimist menetlusosalistelt. Kuna kaitsja sai prokuröri kirjalikust seisukohast teada, et eksisteerib VV määrus, mis määratleb sõnaselgelt, mis on ravimatu vigastus ning eristab tavalisi ravimeetodeid kosmeetilistest operatsioonidest, esitas ta oma seisukoha, milles taotleb VV määruse § 11 põhiseaduse §-ga 23 vastuolus olevaks tunnistamist. Kohtukolleegium ei näe VV määruse § 11 vastuolu Põhiseaduse § -ga 23. Põhiseaduse § 23 sätestab, et kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. T. Pappel on mõistetud süüdi raske tervisekahjustuse tekitamise eest. Raskeks tervisekahjustuseks loeb seadus e
Kord, kuidas tervisekahjustus tuvastatakse, on volitatud seadusega e karistusseaduse rakendamise seadusega Vabariigi Valitsusele. Vaidlusaluse VV määrusega kehtestatakse kooskõlas karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustikuga tervisekahjustuse kohtuarstliku ekspertiisi tegemise ja ekspertiisiakti koostamise kord (§ 1 lg 1). Samuti defineerib määrus tervisekahjustuse mõiste ja tervisekahjustuse tunnused ja seda meditsiinilisest aspektist. Määruses antud tervisekahjustuse definitsiooni kasutatakse kohtupraktikas sisustamaks tervisekahjustuse mõistet ja seda teeb ka Riigikohus oma otsuses. Samamoodi sisustatakse kohtupraktikas määruses määratletud tervisekahjustuse tunnustega selliseid seaduses nimetatud kuriteo objektiivseid tunnuseid nagu eluohtlik vigastus, ravimatu vigastus, elundi kaotus või selle tegevuse lakkamine jne. Kohtupraktika all mõtleb kohtukolleegium ka Riigikohtu praktikat, kus eelkõige leiavad need tunnused kasutamist eluohtliku vigastuse määratlemisel. Näiteks oma otsuses 3-1-1-79-15 p-s 7 selgitab Riigikohus, et Riigikohus on varem märkinud, et Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega kehtestatud tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 7 lg 2 p 9 kohaselt on kõhuõõnde ulatuv haav eluohtlik tervisekahjustus. Asjaolu, et VV määrus määratleb tervisekahjustuse tunnused ja et nende tunnustega sisustatakse karistusseadustikus defineeritud kuriteo objektiivseid tunnuseid, ei tähenda, et isik on süüdi mõistetud teos, mis on kuriteoks tunnistatud määrusega, mitte seadusega. Kuna järgnevalt selgitab kohtukolleegium, miks leiab, et süüdistatava käitumine on kvalifitseeritav
lg 2 p 1 järgi, mitte 118 lg 1 p 5 järgi ja oma otsusega muudab kvalifikatsiooni, siis ei ole ka kaitsja poolt vaidlustatud norm KrK § 121 mõttes enam asjassepuutuv. Kohtukolleegium nõustub, et
lg 1 p 5 (tervisekahjustuse tekitamine, millega põhjustati nägu oluliselt moonutav ravimatu vigastus) osas selge kohtupraktika puudub. Enamus sellesisulisi kriminaalasju on arvatavasti lahendatud lühi- või kokkuleppemenetluses ja lühimenetluses ka piirdutud resolutiivotsusega. Samuti on võimalik, et osa näovigastustest on juba algselt kvalifitseeritud
Igal juhul põhjendusi ravimatute näovigastuste kvalifitseerimisel jõustunud kohtuotsustest on tõesti võimatu leida. Kohtukolleegiumi hinnangul on aga konkreetse karistusõigusliku etteheitega pea võimatu anda kohtu poolt adekvaatset 6 hinnangut, kui kohus ei ole ise kannatanut näinud. Eelviidatud lahendi tegi ringkonnakohus pärast seda, kui oli kannatanut ise oma silmaga vaadanud ning isegi pildistanud. Sel korral oli tegemist üldmenetluses lahendatud kriminaalasjaga ning selles osas kohtul takistusi ei olnud. Lühimenetluses ja kokkuleppemenetluses kohtul see võimalus puudub. Samas ilma kannatanut nägemata on enamikul juhtudel väga raske anda hinnangut, kas vigastus on kannatanu nägu oluliselt moonutav, seda eriti just neil juhtudel, kui pildi järgi tundub kohtule ta seda olevat. Nägu oluliselt moonutav ravimatu vigastus on normatiivne koosseisutunnus, kusjuures normatiivseks muudab selle hinnangulise mõiste "oluline" kasutamine. Nägu on vigastatud, kui näopiirkonna elundite või kudede terviklikkus on morfoloogiliselt rikutud. Vigastus võib seejuures olla ka väline e. nahavigastus. Välise nahavigastusega on enamasti tegemist näiteks põletusarmide puhul, mis võivad vigastada vaid nahka või kriimustused jms. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et süüdistatav tekitas kannatanule oma tegevusega näovigastuse. Lisaks eeldab antud koosseis , et vigastus oleks ravimatu ja nagu kohtukolleegium juba eelnevalt põhjendas, siis antud juhul on näovigastus ravimatu. Seejuures omab näovigastuse ravimatus tähtsust süüteokoosseisu tuvastamisel vaid juhul, kui näovigastus on nägu oluliselt moonutav. Vigastuse ravimatus ei tähenda automaatselt seda, et see ka oluliselt moonutav on. Käesolevas kriminaalasjas on kannatanul esinenud näovigastuse raskusastme kindlaksmääramiseks teostatud kohtuarstlik ekspertiis, millega on tunnistatud temal esinenud näovigastus ravimatuks.
p 5 õigeks kvalifitseerimiseks tuleb ilmselt jälgida selle süüteokoosseisu terminoloogilist tähendust. Tuleb peatuda sõnastusel "nägu oluliselt moonutav vigastus". Vigastus on moonutav, kui näo välisilme on varasemaga võrreldes muutunud. Välisilme muutus on võimalik eelkõige lõike-, torke-, põletus- jm haavadega, millega on vigastatud näonahka, nahaalust raskude ja näolihaseid. Käesoleval juhul on kannatanule tekitatud naonahka muutev lõikehaava arm näo küljeosal. Kuna kohtukolleegiumil puudub võimalus lühimenetluses tõendeid juurde koguda e kannatanu kohtusse kutsuda ja tema nägu vaadelda ja pildistada, piirdub kohtukolleegium ajaliselt kõige lähema fotoga, mis on toimikus ja see on tehtud 4 kuud pärast vigastuse saamist.
p 5 toimeala liialt avar ja osutub ebaproportsionaalseks olukorras, kus nägu oluliselt moonutavate vigastustena tuleb kvalifitseerida raskeid põletusarme, happesöövitusi, tuli- ja külmrelvadega tekitatud vigastusi (näo-ja koljuluude murde jne.), millised on oluliselt muutnud arusaama inimnäo terviklikkusest üldtunnustatud tavade kohaselt. Seadusandja on pidanud
p 5 sisustamise all silmas ilmselgelt olukorda, kus "oluliselt" nägu moonutav vigastus on eriliselt tajutav kaaskodanikele, kelle visuaalsesse mõjusfääri vigastatud näoga kannatanu satub. Eeltoodut arvestades ei nõustu ringkonnakohus maakohtu otsuse põhiosa motiveeringuga kannatanu nägu oluliselt moonutava vigastuse osas. Maakohtu põhjenduste alusel võib tõsikindlalt väita, et ravimatu näovigastus on nägu moonutav, kuid miks ta on oluliselt moonutav, seda sisuliselt põhjendatud ei ole. Samas ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuses üldse motiivid puuduvad KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ja seetõttu on lubatud ka apellatsioonikohtul lisada omapoolseid motiive. Kannatanu ise ei tunne, et tema nägu on oluliselt moondunud ja tähelepanu tõmbas see vaid alguses. Kohtukolleegium möönab, et alguses on iga näovigastust ja eriti ravimatut, olenemata selle suurusest ebameeldiv vaadata ja see tõmbabki tähelepanu. Seda peab olema ise kogenud, aga nii see on, sest üldjuhul tähendab see mitut õmblust haaval ning kuni need eemaldatakse ja kuni haava värv veel nahavärvist eristub, on inimeste pilgud tajutavad. Praegusel juhul aga vaadates toimikus olevat fotot, mis on tehtud 4 kuud hiljem, ei saa öelda, et sellel olev nägu koos korralikult õmmeldud ja värvi poolest taastunud (käesolevaks ajaks on värvi poolest see veel enam tavalise naha värviga kui mitte kattuv, siis ligilähedane) märgatava armiga tekitaks tundeid, et seda on ebameeldiv vaadata, kuna on oluliselt teistsugune tavalisest näovaatest. Näo kuju ei ole moonutatud, kõik näoosad on nö sümmeetrilised, armil ei ole tekkinud õmblustest mingeid märgatavaid auke, lohke jms. Tegemist on tavalise meesterahva näoga, millel on märgatav jälg õmblusest, kuid mis ei tekita mingeid ebameeldivaid assotsiatsioone nö näkku vaatamisel ning ilma tähelepanu sellele juhtimata ei ole see ka teatud kauguselt märgatav. Tegemist on armiga, mida on võimalik vajadusel varjata ka jumestuskreemiga. Kohtukolleegium leiab, et vigastust, mida on võimalik varjata jumestuskreemiga selliselt, et selle olemasolu ei ole üldse märgatav, ei saa hinnata kui nägu oluliselt moonutavat vigastust. Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud, et kannatanul esineb nägu oluliselt moonutav vigastus, siis tuleb süüdistatavale inkrimineeritud käitumine kvalifitseerida
Kvalifitseeriv tunnus - tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli nädalat – on tuvastatud ekspertiisiga. Ekspert on öelnud, et torke-lõikehaavade paranemine kestab kuni neli nädalat püsiva iseloomuga armkoe moodustumisega, mis aja jooksul muutub heledamaks ning olulist funktsioonihäiret ei põhjusta. Arvestades seda, et
lg 2 sanktsioon on tunduvalt kergem kui
sanktsioon, peab kohtukolleegium vajalikuks vähendada ka maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud vangistuse määra. Kaitsja on seisukohal, et kuna maakohus pidas põhjendatuks
lõike 1 p 5 järgi mõista karistuseks alla sanktsiooni keskmist määra jääva karistuse 5 aastat vangistust, siis peab ka ringkonnakohus
Arvestades ka maakohtu poolt tuvastatud karistust kergendavat asjaolu ja seda, et kriminaalasi lahendati lühimenetluses, siis peaks kaitsja arvates karistus lõpuks olema 1 aasta ja 4 kuud ning sel juhul on põhjendatud ka katseaja 8 kestuse lühendamine nt kahe aasta ja kuue kuu pikkuseks. Kohtukolleegium sellise kaitsja seisukohaga ei nõustu. Tõsi on see, et ringkonnakohtul ei ole volitusi raskendada süüdistatava olukorda ilma prokuröri või kannatanu kaebuseta, kuid siinjuures viitab kohtukolleegium seisukohale, mille kohaselt ei halvene süüdistatava olukord seni, kuni ringkonnakohtu poolt mõistetud karistus ei ületa maakohtu poolt mõistetud karistust (vt näit 3-1-1-3-96). Asjakohane on ka märkida, et maakohtu poolt tuvastatud kuriteo tehiolud jäävad samaks ja muutub vaid karistusõiguslik hinnang. Kuriteo tehiolud on
lg 2 järgi karistuse mõistmisel aga oluliseks faktoriks, sest need on määravad süü suuruse hindamisel. Samad karistusraamid kehtivad olukorras, kus süüdlane, kes on ka varem toime pannud kuriteo, mis on seotud isikuvastase vägivallaga, lööb oma elukohas katki oma abikaasa jalaluu e täidab kõik
kvalifitseerivad tunnused kui ka isikule, kes on varem toime pannud kehalise väärkohtlemise, oma elukohas joomakaaslasele ühekordse käelöögiga valu tekitab. T.Pappelile konkreetse vangistusmäära mõistmisel arvestab kohtukolleegium seda, et ta tekitas kannatanule näovigastuse, et näovigastus oli tekitatud relva – nuga kasutades, samuti seda, et kuritegu oli toime pandud avalikus kohas. Need on kuriteo tehiolud, mis on määravad süü suuruse hindamisel ja mõjutavad süü suurust nö suurenemise suunas (vt Riigikohtu otsus 1-19-4150 p 32,33). Arvestades ka maakohtu poolt juba arvestatud karistust kergendavat asjaolu, leiab kohtukolleegium, et karistus peab jääma sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäärast kõrgemale. Mõistetavat karistust tuleb vähendada 1/3 võrra. Vähendamisele kuulub ka sundraha suurus. Katseaja lühendamiseks kohtukolleegium alust ei näe. Mis puudutab süüdistatavale maakohtu poolt määratud katseaja pikkust, siis kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus eiranud Riigikohtu valitsevaid seisukohti selles, et katseaeg peab ületama mõistetud vangistusmäära. Maakohtu seisukohast on Riigikohtu vastavad juhised täidetud kuna 1/3 vangistusmäärast ja 2 päeva eelvangistust on mõistetud lõplikust karistusest e 5 aastast maha arvatud ja seega 4 aasta ja 6 kuu pikkune katseaeg ületab kandmisele kuuluvat - 2 aastat 3 kuud ja 28 päeva - vangistusmäära. Tegelikult see nii ei ole. Mõiste „mõistetud karistus“ tähendab kogu mõistetud karistust, mitte selle ärakandmata osa pärast eelvangistuses viibitud aja mahaarvamist või KrMS § 238 alusel karistuse vähendamist. Oma otsuses 1-17-689 on Riigikohus taas selgitanud, et samuti ei saa kolleegiumi hinnangul mutatis mutandis jätta
MS § 238 lg 2 alusel kestuseni alla viie aasta.
lg 3 kohaselt saab katseajaks määrata kuni viis aastat, mis ei tohi aga olla lühem kui vabastatule mõistetud vangistus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
MS § 238 lg 2 alusel karistust vähendades jäi karistuse kestus alla katseaja pikkuse. Praegusel juhul saab maakohtu poolt tehtud viga parandatud sellega, et ringkonnakohus vähendab maakohtu poolt mõistetud vangistusmäära. Apellatsioonimenetluse kulude kohta taotlust ei ole esitatud. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 179 lg 1 p 2; 337 lg 1 p 4; 338 p 2; 340 lg 1 ja lg 2 p 3, 6; 342 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas uue otsuse. (allkirjastatud digitaalselt) 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.