Võlausaldaja S AS on seisukohal, et võlgnik on rikkunud
Võlgnik ei ole võlausaldajale menetluse kestel teinud ühtegi väljamakset võlausaldaja nõude katteks. Võlausaldaja on seisukohal, et võlgnik oleks pidanud otsima tasuvama töö, et võlausaldajate nõudeid rahuldada. Samuti ei ole võlausaldaja hinnangul võlgnik nõuetekohaselt täitnud tulutoova tegevusega tegelemise või selle otsimise kohustust kuivõrd võlgnik on olnud üle aasta töötu. Võlgnik on kohtule selgitanud, et tal on terviseprobleemid (võlgnik on viimasel aastal olnud depressiooniga kodus), kuid ei ole seda väidet ühegi tõendiga tõendanud. Ringkonnakohus on 28.06.2017 tsiviilasjas nr 2-12-4870 p-s 19 selgitanud, et võimalus vabaneda oma kohustustest
-s ettenähtud korras ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus. Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Käesolevas asjas ei ole võlgnik esile toonud ega tõendanud ka mingeid erilisi asjaolusid, mis õigustaksid tema võimatust otsida tulutoovamat tegevust. Võlausaldaja B AS palub otsustada võlgniku kohustustest vabastamine vastavalt kohtu siseveendumusele. Võlausaldajad O OÜ (end A) ning Xxxx nõuded ei ole vähenenud. Võlgnik ei ole teinud pingutusi, et nõudeid vähendada. Võlausaldajad paluvad jätta võlgnik kohustustest vabastamata või alternatiivselt pikendada kohustustest vabastamise menetlust seitsme aastani. Kohtutäitur H. K. ei soovi olla ära kuulatud ning jätab kohustustest vabastamise kohtu otsustada.
lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest (14.06.2016) on möödunud üle viie aasta. Võlgnik esitas kohtule taotluse kohustustest vabastamise otsustamiseks 26.06.2021. a. Seega saab kohus otsustada võlgniku kohustustest vabastamise ja menetluse lõpetamise. 7. Vastavalt
lg 2 keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos, või 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma
§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. 8.
lg 51 sätestab, et kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest. 9. Tulenevalt
lg-st 3 kuulab kohus enne kohustustest vabastamise otsustamist ära usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Kohus andis võlausaldajatele võimaluse kirjalikult oma seisukohad esitada. Võlgnik on esitanud oma tõendid ja põhjendused koos viimase aruandega. Kohus on võlgniku 13.10.2021 ära kuulanud. Kohus peab neid piisavaks, et otsustada võlgniku suhtes kohustusest vabastamine. 10. Käesoleval juhul on võlausaldaja K OÜ, S AS ja Xxxx ning O AS asunud seisukohale, et võlgnik tuleb jätta kohustustest vabastamata, kuivõrd ta ei ole tasunud võlausaldaja nõuete katteks ühtegi makset, mistõttu tuleb jätta võlgnik kohustustest vabastamata. B AS jättis kohustustest vabastamise kohtu otsustada. Ülejäänud võlausaldajad kirjalikku seisukohta ei esitanud. 11.
lg 2 sätestab ühe kohustustest vabastamise keeldumise alusena süüdi mõistmise pankrotikuriteos. R. L. ei ole pankrotikuriteos süüdi mõistetud. 12. Järgnevalt kontrollib kohus teist keeldumise alust ehk kas võlgnik on täitnud
Viimase puhul tuleb tuvastada, kas võlgnik on rikkunud oma kohustusi süüliselt ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve.
lg 1 sätestab, et võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Võlgnik on esitanud alates menetluse algatamisest kohtule iga-aastaselt usaldusisiku aruandeid, milles on võlgnik välja toonud, et ta on invaliidsuspensionär. Võlgnik on enamuse ajast töötanud, tema sissetulekuks on sotsiaaltoetused 310,87 eurot kuus ja töötasu ca 400 eurot kuus. Võlgnik on esitanud kohtule koos aruannetega konto väljavõtted. Kohus märgib, et
lg-s 1 sätestatud tulutoova tegevusega tegelemise kohustuse täitmise osas tuleb hinnata, millised on 3 konkreetse isiku väljavaated ja potentsiaal tulutoova tegevuse leidmiseks, võttes arvesse tema haridustaset, väljaõpet, töökogemust, vanust, terviseseisundit ning samuti perekondlikku elukorraldust.
lg-s 1 sätestatud kohustus eeldab, et võlgnik annab endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kohtu hinnangul nähtub esitatud tõenditest, et võlgnik ei ole teinud oma olukorra leevendamiseks kõike võimalikku. Kohus möönab, et võlgnik ei ole tegelenud tulutoova tegevusega, kuid on siiski töötanud ja teeninud tulu enamuse menetluse ajast. Kohus tuvastab, et võlgnik kannab pea igakuiselt oma täiskasvanud lastele raha, millise üheks selgituseks on „kommiraha“. Konto väljavõttelt nähtub, et juulis 2020 on kantud kokku 80 eurot, september 2020 110 eurot, oktoober 2020 100 eurot, novembris 2020 400 eurot, detsember 2021 300 eurot, jaanuar 2021 142 eurot, märtsis 2021 270 eurot, aprillis 2021 200 eurot. Üldteada on asjaolu, et vanemad toetavad oma lapsi. Küll aga peab kohus vajalikuks välja tuua asjaolu, et tegemist on 35, 32 ja 21 aastaste täisealistega. Kuna võlgniku näol on tegemist ise abivajava isikuga, siis jääb kohtule arusaamatuks võlgniku selline tegevus, eelkõige jääb arusaamatuks ja paneb kummastama täisealiste laste käitumine. Võlgnikul on käimas kohustustest vabastamise menetlus, mille kestel tuleb võlgnikul teha endast kõik võimalik vähendamaks võlausaldajate nõudeid. Konto väljavõttest nähtuvalt oleks võlgnikul olnud võimalus just eelpool nimetatud summad kanda võlausaldajatele. Täiskasvanud laste eelistamine on ilmselge võlausaldajate kahjustamine. Perekonnas, kus on kehvemas majanduslikus olukorras vanem peaks olema hoopis laste kohustuseks oma vanemaid toetada. Lisaks nähtub konto väljavõtetelt, et võlgnik ei tee oma raha kasutuse osas mõistlikke otsuseid. Nimelt nähtub arvelduskonto väljavõttelt igas kuus erinevate ajakirjade väljaannete ostmine. Kohtu hinnangul ei ole võlgnik aru saanud oma kohustusest tegeleda mõistlikult ja tulutoova tegevusega, see tähendab ka mõistlikult sissetuleku majandmist. Igakuiselt 4-5 erineva ajakirja väljaande ostmine ei ole kohtu hinnangul mõistlik sissetuleku majandamine. Kohtule nähtub selgelt võlgniku ükskõiksus enda tegevuse osas kohustustest vabastamise menetluse edukaks lõpplahenduse otsimiseks. Võlgnik kinnitas ärakuulamisel, et saab invaliiduspensioni juba aastast 1994, seega haigus oli võlgnikul olemas juba enne pankrotimenetluse algust, mis ei saa olla käesolevas menetluses uue asjaoluna, mis segab isikul tööd teha ja sissetulekut teenida just pankrotimenetluse ja kohustustest vabastamise menetluses. Nimetatud haiguslik seisund oli olemas juba enne pankrotimenetluse algust, seega ei ole haigus uus asjaolu ja ei saa olla vabandatavaks ja takistavaks asjaoluks. Võlgnik on olnud tööl järgnevates kohtades (kohtule esitatud aruannetest ning istungil antud seletustest lähtuvalt): S AS –is ja P AS-is. Võlgnik on üldjuhul olnud tööl lühidat aega seoses haigusega. Võlgniku töötasu on üldjuhul jäänud alla miinimummäära, kuid on olnud ka paremate sissetulekutega kuid, millest oleks siiski tulnud võlausaldajatele väljamakseteks eraldusi teha. Võlgnik ei töötanud ärakuulamise hetkel, kuid uus töökoht oli juba olemas. 13.
lg 2 sätestab, et võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Kohus tegi võlgniku sissetulekute kindlaks tegemiseks ka päringu Maks- ja Tolliametile. Maksu- ja Tolliameti vastuses on muu hulgas välja toodud, kui suures summas on iga tööandja võlgnikule töötasu maksnud. Võlgniku kontoväljavõttel kajastatu ning Maksu- ja Tolliameti vastuses toodu vahel kattub. Kohus leiab, et võlgnik ei ole rikkunud kohustust mitte varjata saadud tulusid. Kohtule ei ole teada, et võlgnik oleks saanud menetluse kestel vara, pärandit millest ta ei ole kohut teavitanud. Selles osas saab kohus leida, et võlgnik ei ole oma kohustust pärandist poole loovutamiseks rikkunud. 14.
Võlgniku sissetulekud ei ole üldjuhul ületanud määra alates millest tuleb teha võlausaldajatele eraldisi, va 4 perioodil juuni 2016 kuni juuni 2017 kokku vähemalt 413,44 eurot, perioodil oktoober 2017 kuni september 2018 summas 2051 eurot, perioodil juuni 2018 kuni mai 2019 summas 3500 eurot, perioodil juuni 2019 kuni juuni 2020 summas vähemalt 1500 eurot, perioodil juuli 2020 kuni juuli 2021 eeltoodud summad, mida kanti lastele, s.o 1602 eurot. Võlgnik oleks pidanud eraldama võlausaldajatele kokku vähemalt 9 066,44 eurot. Kohus võttis arvutust tehes aluseks Eesti miinimumpalga, korrutas 12 kuuga miinimumpalga ja lahutas maha võlgniku aastase sissetuleku, kõik mis ületas mittearestitavat summat, kuulub võlausaldajatele eraldamisele. Kohus rõhutab siinjuures, et arvestas alaealise lapsega ning ümardas arvutused võlgniku kasuks. Võlgnik ei ole teinud võlausaldajatele mitte ühtegi väljamakset. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et võlgnik on rikkunud oma kohustust teha oma sissetulekutest võlausaldajatele eraldisi. Kohus peab hindama, kas võlgnik on rikkunud kohustusi süüliselt ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) §-s 103 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest sõltumata süü olemasolust. VÕS § 104 kohaselt arvestatakse süüd kohustuse rikkumisel üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel.
näeb kohustustest vabastamisest keeldumise alusena ette võlgniku süülise kohustuste rikkumise. Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus (VÕS § 104 lg 2). Kohus leiab, et võlgnik on rikkunud oma kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega. Võlgnik on oma sissetulekut majandanud ebaproportsionaalselt ning teinud endale kahjulikke tehinguid, jaganud oma sissetulekut mitte enda huvide kaitseks vaid teinud valesid otsuseid nii enne pankrotimenetluse alustamist kui ka kohustustest vabastamise menetluse keskel. Kohus on võlgnikule korduvalt selgitanud tema kui usaldusisiku kohustusi, kuid võlgnik ei ole sellest õppust võtnud väites, et ei soovigi oma võlgnevusi tasuda. Kohus on seisukohal, et rohkem kui viie aasta jooksul ei ole võlgnik oma sissetulekut õppinud mõistlikult kasutama, näitab tahtmatust ja ükskõiksust omaenese heaolu parandamisse. Kohus selgitab võlgnikule, et kohustustest vabastamise menetluse raames peab võlgnik üles näitama initsiatiivi ja reaalset tahet oma kohustusi täita. Kohustustest vabastamine ei ole ette nähtud automaatselt kõigile isikutele, vaid üksnes nendele, kes on andnud endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (3-2-1-49-16, p 15; 3-2-1-19-16, p 14) ning võlgnik peab suutma seda hiljem ka kohtule tõendada. Juhul, kui võlgnik seda ei tee, riskib ta sellega, et teda kohustustest ei vabastata. Võlgadest vabastamise menetluse üks eesmärke on anda võlgnikule võimalus vähendada oma võlgnevust võlausaldajate ees ning neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada seeläbi väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ja normaalseks sotsiaalseks eluks. Riigikohus on mitmes lahendis väljendanud seisukohta, mille kohaselt ei ole võimalus vabaneda oma kohustustest eelduslikult iga võlgniku õigus. Võlgadest vabastamise menetlus on nähtud ette võlgnikele, kelle käitumine ei ole suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele. Kohustustest vabastamise menetluse kestel tuleb võlgnikul toime tulla minimaalsete vahenditega, näitamaks maksete tegemise ja eeskujuliku käitumisega tahet anda endast parim võlausaldajate nõuete kasvõi osaliseks rahuldamiseks ja seda, et ta on väärt uut majanduslikku algust. Kohtu hinnangul on võlgnik rikkunud oma kohustusi olles vähemalt hooletu ja kergemeelne. Võlgnik on saanud sissetulekut, millest ei ole tehtud eraldusi. Ärakuulamisel ei ole selgunud objektiivseid võlgnikust sõltumatuid asjaolusid, mis oleks takistanud võlgnikul täita seadusest tulenevaid võlgniku kohustusi. Võlausaldajate huvid on saanud kahjustada. Võlgnik on oma tegevusega vähendanud võlausaldajate võimalusi saada oma nõue kasvõi osaliselt rahuldatud. Seega tuginedes eeltoodule, on kohus seisukohal, et võlgniku käitumises esineb võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud süülist käitumist ning seega on kohus tuvastanud
Eeltoodust tulenevalt on kohus 5 seisukohal, et R. L. pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud ning R. L. tuleb tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest jätta vabastamata.
lg 51 sätestab, et kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest. Kohus leiab, et menetluse pikendamine ei ole põhjendatud. Arvestades võlgniku poolt kohtuistungil avaldatud, ei ole võlgnikul võimalik teenida tulu ega muul viisil heastada oma rikkumised. Kohtu hinnangul tõenäoliselt selle ajaga asjaolud ka ei muutu.
lg 8 sätestab, et kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Kuna kohus on otsustanud R. L. pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest jätta vabastamata, lõpetab kohus ka RitaLuhtsalu pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse.
lg 4 sätestab, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpuks esitab usaldusisik kohtule aruande. Menetluse lõpetamisel vabastab kohus usaldusisiku. R. L. saab usaldusisiku kohustustest vabastada. /Allkirjastatud digitaalselt/ Marget Hensiksen Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.