← Eesti

2-20-15677/71

Obsah (11)§ 667§ 465§ 651§ 656§ 352§ 346§ 477§ 558§ 351§ 561§ 173

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gea Lepik, Meeli Kaur ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 25. mai 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-20-15677 Kohtuasi X avaldus lasteg

§ 667

lg 2 teise lause ning § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 koostoimes §-ga 659 alusel menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebused tuleb osaliselt rahuldada. 17. Kolleegium leiab, et maakohus on jätnud vaidlustatud määruse olulises osas põhjendamata, rikkudes

§ 465lg 2 p-i 8 ning 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8 koosmõjus § 463 lg-ga 2.

Kuna maakohtu seisukohtade kujunemine ei ole jälgitav, ei ole ringkonnakohtul võimalik vastavalt

§ 651lg-le 1 koosmõjus §-ga 659 maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust 9

(13)2-20-15677 kontrollida.

§ 656

lg 1 p-st 5 ja lg-st 2 tulenevalt koosmõjus §-ga 659 tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu määruse määruskaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule mh siis, kui esimese astme kohus ei ole lahendit seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Kolleegium leiab, et praegusel juhul on maakohtu põhjendamiskohustuse rikkumine sedavõrd ulatuslik, et ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada, kuna see eeldaks põhjenduste lisamist kogu vaidlustatud määruse ulatuses. Lisaks ei ole ringkonnakohtul põhjenduste puudumise tõttu võimalik kontrollida maakohtu diskretsioonil põhinevate otsustuste põhjendatust, vaid ringkonnakohus peaks menetlusosaliste vaidluse ise sisuliselt algusest peale lahendama, mis ei ole kooskõlas määruskaebemenetluse olemusega. Seetõttu on praegusel juhul põhjendatud maakohtu määrus tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks samale maakohtule. 17.

  1. Maakohus on vaidlustatud määruse p-des 1–1.2.5 refereerinud menetlusosaliste seisukohti ning esitanud kohtu põhjendused ja järeldused p-des 2–2.
  2. Määruse põhjendustes on maakohus leidnud, et võrreldes
  3. veebruaril 2019 tsiviilasjas nr 2-18-14860 kinnitatud laste ja isa suhtlemise korda reguleeriva kompromissi sõlmimise ajaga on olukord oluliselt muutunud, kuna isa viibib Eestis üksikud kuud aastas ja ei saa laste eest regulaarselt hoolitseda, mistõttu esineb alus uue ja sobivama suhtlemise korra määramiseks. Seejärel on maakohus aga üksnes sõnastanud kohtu määratava uue suhtluskorra, seda sisuliselt üldse põhjendamata. Ainsana põhjendas maakohus seda, miks osa ajast suhtlevad lapsed isaga eri aegadel (leides, et mõlemal lapsel on vaja isaga individuaalset aega), ning miks isa peab kooskõlastama lastega suhtlemise ajad laste emaga, mitte laste endiga (leides, et kui isa ei suuda täita antud lubadusi, võib see lapsi tarumeerida). Ühtegi muud põhjendust selle kohta, miks maakohus otsustas just sellise suhtluskorra kasuks, ei ole vaidlustatud määruses esitatud. 17.
  4. PKS § 123 lg 1 järgi peab kohus lapse ja vanema suhtlemise korra määramisel lähtuma eelkõige lapse huvidest. Riigikohus on selgitanud, et igas vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tuleb lapse parimate huvidega kooskõlas olev suhtlemise kestus ja suhtlemise viis välja selgitada üksikjuhtumi põhiselt (vt nt
  5. detsembri
  6. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-3347, p 23). Laste esindaja toob oma seisukohas määruskaebuste kohta põhjendatult välja, et praeguses asjas ei ole maakohus välja selgitanud, millised on laste huvid, mh isaga suhtlemise aegade, sageduse ja tingimuste osas. Maakohus ei ole viidanud vaidlustatud määruses mitte ühelegi tõendile ega tuvastanud muid asjaolusid peale selle, et vanem laps ja noorem laps on isa ja ema lapsed, laste ja isa suhtluskord oli seni reguleeritud tsiviilasjas nr 2-18-14860
  7. veebruaril 2019 kinnitatud kompromissiga ja isa viibib töö tõttu Eestis vaid mõned kuud aastas. Seega on vaidlustatud määruse põhjal arusaamatu, milliseid asjaolusid maakohus suhtluskorra kehtestamisel arvesse võttis ja mille põhjal need tuvastas, rääkimata sellest, et maakohus oleks otsuses käsitlenud menetlusosaliste väiteid ja põhjendanud, miks ta nendega ei nõustu. 17.
  8. Ehkki maakohus käsitles põgusalt ka seda, kas on põhjendatud kehtestada tsiviilasjas nr 2-18-14860 kinnitatud kompromissiga võrreldes mahukam suhtluskord, ei ole kohtu järeldus selles osas jälgitav – ühelt poolt leidis maakohus, et varasemast mahukam suhtluskord võiks olla laste huvides, kuna lapsed soovivad väga isaga koos olla, kuid teiselt poolt leidis kohus, et mahukama suhtlemise korra määramiseks ei ole alust, sest olemasoleva korra täitmine ei ole isale jõukohane. Seejuures ei ole selge, kas maakohus pidas vaidlustatud määrusega kehtestatud uut suhtluskorda varasemast mahukamaks või mitte. Samuti on ebaselge, miks maakohus järeldas asjaolust, et olemasoleva korra täitmine ei ole isale jõukohane, seda, et põhjendatud ei ole mahukam suhtluskord. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole tsiviilasjas nr 2-18-14860 kinnitatud kompromissiga kehtestatud suhtluskorra täitmine isale jõukohane eelkõige põhjusel, et ta on meremees ja suure osa aastast merel, mistõttu tal ei ole võimalik suhelda lastega iga 10

(13)2-20-15677 nädal, kuid see ei tähenda, et uus suhtluskord ei võiks talle näha ette varasemast suuremas mahus suhtlust lastega ajal, mil ta on Eestis. 17.
  1. Seejuures ei ole maakohus määruses analüüsinud isa avalduses esitatud alternatiivseid taotlusi suhtluskorra kohta, s.o laste elamine isa juures kolm kuud järjest või vanemate juures vaheldumisi kahe nädala kaupa ajal, mil isa on Eestis. Menetluse käigus arutas kohus menetlusosalistega ka lahendust, kus lapsed elaksid isa Eestis viibimise ajal nädala kaupa kummagi vanema juures. Ehkki maakohus oli kehtestanud sellise suhtluskorra menetluse ajaks esialgse õiguskaitse korras, ei ole maakohus vaidlustatud lahendis seda varianti käsitlenud. Maakohus on isa ja laste suhtlemise üle nädala näinud vaidlustatud määrusega ette suvise koolivaheaja ajaks, põhjendamata, miks selline lahendus ei sobi ülejäänud aasta vältel ajal, mil isa on Eestis. 17.
  2. Lisaks ei ole maakohus arvestanud isa taotlusega reguleerida lastega suhtlemist ka laste sünnipäevadel, perekondlikel tähtpäevadel (nt sünnipäevad, isadepäev, emadepäev, vanavanemate sünnipäevad) ning lastega puhkusele reisimiseks. Maakohtu kehtestatud suhtluskord neid olukordi ei reguleeri, kuid maakohus ei ole põhjendanud, miks ta seda vajalikuks ega mõistlikuks ei pidanud.
  3. Põhjendatud on ema määruskaebuse väited, et ka vaidlustatud määruse resolutsioon on segane ja selle täitmisega tekib tõenäoliselt probleeme. Ema juhib põhjendatult tähelepanu, et ebaselge on resolutsiooni p-s 1 tehtud viide perioodile, „kui isa oma töökohustuste tõttu merel Eestis ei viibi“. Lisaks ei nähtu resolutsioonist, mille põhjal, millise ajahetke seisuga ja kuidas selgub see, kas isa ja laste suhtlemine konkreetsel Eestis viibimise ajavahemikul toimub resolutsiooni p 5 või p 6 (koos p-dega 3 ja 4) järgi. Resolutsiooni p 7 on kohtumääruse põhjendustega vastuolus osas, milles resolutsiooni kohaselt tuleb isal teatada emale oma suvel Eestis viibimise aeg hiljemalt iga aasta
  4. maiks, samas kui põhjendustes on märgitud, et seda tuleb teha
  5. maiks.
  6. Kolleegium nõustub isaga, et praeguses asjas oleks olnud põhjendatud lükata
  7. septembri
  8. a kohtuistung edasi selliselt, et isal oleks olnud võimalik istungist isiklikult osa võtta. 19.
  9. Asja materjalidest nähtuvalt toimus maakohtus kaks kohtuistungit –
  10. veebruaril 2021 ja
  11. septembril 2021 –, millest kummalgi isa isiklikult ei osalenud, kuna ta viibis samal ajal töökohustusi täites merel. Kahel korral on maakohus lükanud kohtuistungi edasi põhjusel, et isal ei oleks olnud merel viibimise tõttu võimalik istungil osaleda: isa
  12. märtsi
  13. a taotluse alusel lükkas maakohus
  14. maile 2021 kavandatud istungi edasi
  15. juulile 2021 ning isa
  16. mai
  17. a taotluse alusel lükkas maakohus sama istungi edasi
  18. septembrile
  20. septembril 2021 teatas isa, et ta ei saa merel viibimise tõttu ka
  21. septembril 2021 istungil osaleda, ja palus istungi edasi lükata. Vaatamata sellele, et ka ema leidis
  22. septembril 2021 kohtule esitatud seisukohas (tl 121), et istung tuleks isa Eestisse saabumiseni ümber planeerida, et isa saaks isiklikult osaleda, ei lükanud kohus istungit edasi ja see toimus
  23. septembril
  24. 19.2.

§ 352

lg-te 1 ja 2 kohaselt ei ole see, kui menetlusosaline ei saa isiklikult kohtuistungil osaleda, istungi edasilükkamist õigustavaks mõjuvaks põhjuseks, kui kohtuistungil osaleb tema esindaja ja kohus ei ole kohustanud menetlusosalist isiklikult istungile ilmuma. Nii 23. veebruari 2021. a kui ka 14. septembri 2021. a kohtuistungil osales isa lepinguline esindaja. Maakohus ei olnud kohustanud isa isiklikult kohtuistungile ilmuma (

§ 346lg 1).

Riigikohus on hagimenetluse kontekstis leidnud, et poole soov asja arutamisel kohtuistungil isiklikult osaleda võib siiski õigustada istungi edasilükkamist

§ 352

lg-te 1 ja 2 alusel, kui on piisavalt põhistatud, et vastasel juhul võivad poole huvid jääda piisava kaitseta (eelkõige olulised asjaolud välja selgitamata), ja pool ei saa istungil osaleda mõjuval põhjusel. Samas tuleb tõkestada, et menetlust sellega asjatult ei venitataks, ja tagada 11

(13)2-20-15677 poolte võrdõiguslikkus (

§-d 2 ja 7) (

  1. veebruari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1149-11, p 32). 19.3.

§ 477

lg-st 2 tulenevalt ei ole kohtul lapsega suhtlemise korra asjades kohustust kohtuistungit pidada ning lõike 3 kohaselt ei takista istungile kutsutud isikute puudumine üldjuhul hagita asja läbivaatamist ja lahendamist. Asja materjalidest nähtuvalt kuulas maakohus 22. veebruaril 2021 isa kooskõlas

§ 558

lg 1 teise lausega ära, tehes seda telefonitsi, mis on

§ 477lg 4 kolmanda lause järgi lubatud (vt maakohtu 23.

veebruari

  1. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:09:39; maakohtu määruse p 1.2.5). Sellele vaatamata on kolleegium seisukohal, et olukorras, kus maakohus vaatas praeguse asja läbi kohtuistungil, oleks olnud põhjendatud vähemalt üks toimunud kohtuistungitest – eelkõige
  2. septembri
  3. a istung – edasi lükata ajale, mil ka isal oleks olnud võimalik istungil osaleda. See ei oleks menetlust asjatult venitanud ega riivanud teiste menetlusosaliste menetlusõigusi. 19.3.
  4. Isa oli mõlema istungi eel kohtule teatanud, et tal ei ole merel viibimise tõttu võimalik istungil osaleda, ja palunud see edasi lükata, kusjuures
  5. veebruari
  6. a istungi puhul teatas ta sellest ette koguni kaks kuud, andes ühtlasi teada ka aja, mil ta Eestisse naaseb (tl 28). Kohtule pidi olema isa esitatust selge, et isa soovib istungist isiklikult osa võtta (seda kinnitab ka maakohtu määruse p 2.2), ning tema isiklikku osavõttu pidas oluliseks ka ema (tl 121). Ka kohus ise avaldas, et konkreetses tsiviilasjas on oluline, et menetlusosalised osaleksid istungil isiklikult (maakohtu
  7. juuni
  8. a kiri (tl 114); maakohtu määruse p 2.2), kuid sellele vaatamata ei nõustunud maakohus
  9. septembrile 2021 planeeritud istungit edasi lükkama. Praegusel juhul ei olnud istungi korraldamisega kiirustamine vajalik ka laste huvide kaitsmiseks, kuna maakohus oli
  10. märtsi
  11. a määrusega määranud esialgse õiguskaitse korras menetluse ajaks kindlaks laste ja isa suhtlemise korra. Pigem oleks asjas lõpplahendi tegemisega ootamine võimaldanud maakohtul saada teavet selle kohta, kuidas esialgse õiguskaitse korras määratud suhtlemise kord praktikas toimib ja mil määral see vastab menetlusosaliste, eelkõige laste huvidele ja vajadustele. 19.3.
  12. Olukorras, kus isal oli
  13. septembri
  14. a istungil mitteosalemiseks mõjuv põhjus (töökohustuste tõttu merel viibimine), ema toetas istungi edasilükkamist, isa ei olnud saanud osaleda ka
  15. veebruaril 2021 toimunud istungil ning laste huvide kaitsmiseks ei olnud vaja istungit võimalikult kiiresti korraldada, oleks kolleegiumi hinnangul olnud asja õige ja lõpliku lahendamise huvides põhjendatud istung edasi lükata. Isa määruskaebusest nähtuvalt on maakohtus jäänud välja selgitamata nt see, milline saab olema isa töögraafik ja merel viibimise aeg pärast COVID-19 aega, mil meremehed olid sunnitud viibima merel ebatavaliselt pikkade ajavahemike jooksul (vt p 8). Seda küsimust oleks saanud kohtuistungil arutada ja see oleks võinud mõjutada kehtestatavat suhtluskorda (vt ka

§ 351lg 1).

Istungi edasi lükkamata jätmine ja suhtluskorda puudutavate küsimuste vanematega isiklikult läbi arutamata jätmine võis oluliselt mõjutada seda, et vaidlustatud määrusega kehtestatud suhtluskorraga ei ole rahul kumbki vanem ning selles on mitmed vanematele olulised küsimused reguleerimata. Laste esindaja on 25. novembril 2021 esitatud vastuses määruskaebustele seisukohal, et maakohtu määrus ei arvesta ka laste huvidega. Seega on maakohtu kiirustamine viinud lahendini, mis ei saavuta eesmärke ega taga toimivat ja laste huvidele vastavat korraldust laste ja lahuselava vanema suhtlemiseks. Samuti on asja materjalide põhjal võimalik, et istungil isiklikult osaledes oleksid vanemad võinud jõuda suhtluskorra osas kompromissile, mille igakülgne soodustamine on

§ 561lg-st 1 ja § 4 lg-st 3 tulenevalt kohtu ülesanne.

Praeguses asjas ei viita miski ka sellele, et isa eesmärk oleks olnud menetlust venitada või takistada. See, et meremeeste merel viibimise perioodid võisid COVID-19 ajal olla pikad ja nende kestust võis olla raske hinnata, on mõistetav ning ka selliseid tööülesandeid täitvatele inimestele tuleb tagada tõhusad võimalused menetluses osaleda ja oma menetlusõigusi kasutada. 12

(13)2-20-15677
  1. Eeltoodud põhjustel tuleb maakohtu määrus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohtu minetused vaidlustatud määruse tegemisel on sellised, mis ei võimalda ringkonnakohtul endal asja sisuliselt lahendada. Asja lahendamisel oluliste asjaolude esmakordne tuvastamine maakohtu poolt on ka menetlusosaliste huvides, kuna sel juhul säilib neil võimalus tõendite hindamist ja asjaolude tuvastamist ringkonnakohtus vaidlustada. Praegusel juhul ei kaalu eelnevat üles ka menetlusökonoomia kaalutlused ja eesmärk jõuda võimalikult kiiresti lõpplahendini, kuna maakohtu
  2. märtsi
  3. a esialgse õiguskaitse määrusega on tagatud see, et lapsed ja isa saavad regulaarselt suhelda ka kohtumenetluse ajal.
  4. Isa on esitanud koos määruskaebusega tõendina väljavõtte oma meremehe teenistusraamatust ning koos vastusega ema määruskaebusele e-kooli väljavõtte ja kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-21-
  5. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja saadab asja maakohtule uueks lahendamiseks, tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel otsustada ka isa esitatud uute tõendite vastuvõtmine.
  6. Maakohtu määruse tühistamise tõttu osas, mis puudutab asja sisulist lahendamist, tuleb määrus tühistada ka menetluskulude jaotuse osas.

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt jääb menetluskulude jaotus asja uuel lahendamisel maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.