1-22-1319 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number 3. mai 2022, Tallinn, kirjalik menetlus 1-22-1319 Kohtukoosseis Pavel Gontšar

§ 121p 1 olulise kahju määratlusele.

Seega on X põlevvedelikku kasutades süüdanud temale võõrad sõidukid, selle tegevuse tulemusena sõidukid muutusid kasutuskõlbmatuks ja hävisid ning tekkis oluline kahju. Maakohus luges tõendatuks, et X täitis oma tegevusega KarS § 203 lg 1 koosseisu objektiivsed tunnused. Maakohus asus seisukohale, et X tegevus oli tahtlik. Sellele viitab asjaolu, et X valmistus sõidukite süütamiseks, soetas selleks 3 kanistritäit bensiini, millega süütas 04.11.2021 mõlemad sõidukid. Lisaks tuli ta ka järgmisel õhtul sõidukite juurde ning lõhkus Citroen Berlingo juhipoolse aknaklaasi, viskas põlevvedelikuga klaaspudeli juhiistmele, süüdates selle. Eeltoodu pinnalt saab maakohtu hinnangul järeldada, et kogu isiku tegevus tervikuna oli kantud vähemalt otsesest tahtlusest sõidukitele kahjustuste tekitamise ja olulise kahju saabumise suhtes. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. 16.12.2021 ambulatoorse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akti nr 7.13/714 järgi esineb X-l raske psüühikahäire – paranoidne skisofreenia, mis avaldub temal peamiselt paranoilistes luulumõtetes, mõttekäiguhäiretes ja tahte-tundeelu muutustes. Eksperdi arvamuse kohaselt oli X õigusvastane tegu põhjuslikult seotud tema raske psüühikahäirega – X oli 4 psühhootilises seisundis ja tegutses paranoilistest luulumõtetest ajendatuna. Seega on ekspertiisi aktis nr 7.1-3/714 esitatud eksperdi arvamust aluseks võttes tuvastatav, et etteheidetavate tegude ajal esines X-l paranoidne skisofreenia. Sellist diagnoosi toetab maakohtu arvates kaudselt ka see, et tõendite järgi oli X nii 04.11.2021 kui 05.11.2021 süütamiste ajal riietatud ilmastikule ilmselt ebasobivalt. Üldteadaolevalt on hilissügisel jahe ja riietutakse jahedale ilmale vastavalt. X viibis 04.11.2021 öisel ajal sõidukeid süütamas palja ülakehaga ning 05.11.2021 hilisõhtul lühikestes pükstes ja maikas. Sobimatu riietus jahedal ajal viitab ratsionaalse mõtlemise puudustele. Samuti ei saa pidada normaalseks reaktsiooniks raha laenuks andmiseks keeldumisele sõidukite kahel järjestikusel õhtul süütamist. Maakohus arvestas tunnistaja Ö (Ö) ütlusi, millest nähtub, et tema pojal X-l diagnoositi eelmisel korral haiglas viibides skisofreenia, pärast haiglat jättis poeg tablettravi ja edasiselt ka süsteravi ära.

1. aasta sügisel hakkas tunnistaja märkama pojal taas haiguse märke. Poeg rääkis tunnistajale, et ei saa teha CV-d tööle minekuks, sest tema CV ja ekirjad muudetakse arvutis ümber. Kui ema õhtul voodiriideid sättis, küsis poeg, kelle me maha lööme. Ta avaldas tapmismõtteid emale ka koos jalutamas käies. Ütles emale, et kuuleb üksi linnas käies, kuidas temast räägitakse halba. Ema tajus poja agressiivsemaks muutumist, sest tavapäraselt poeg selline ei ole. Tavapäraselt on poeg hea, sõbralik ja viisakas. Haigusega aga muutub täiesti. X käitumine muutus novembrist jaanuarini iga päevaga hullemaks.
2. aasta lõpus tunnistaja pojaga enam elulisi asju arutada ei saanud.
3. aasta jaanuari algul muutus poeg oma ümbruskonna suhtes väga paranoiliseks. Tunnistaja rääkis 03.01.2022 X arstile haiguse süvenemisest ja ilmingutest ning arst soovitas pöörduda politsei poole. Maakohtu hinnangul saab seega lisaks eksperdiarvamusele ka muude tõendite põhjal tõdeda, et objektiivselt ei olnud X käitumine 2021 novembris enam mõistuspärane. Maakohtu hinnangul paigutub X-l esinev paranoidne skisofreenia KarS § 34 p 1 loetletud vaimuhaiguse alla. Seega on tuvastatud X-l süüdimatuse meditsiinilise tunnuse esinemine talle etteheidetavate õigusrikkumiste ajal. Maakohtu hinnangul ei saa praegusel juhul täiesti välistada X-l teo keelatusest arusaamise võimet. X oli suuteline 04.11.2021 juhtima sõidukit, mis on keeruline psühhomotoorne tegevus. Ta oli suuteline soetama teenindusjaamast kolm kanistrit klaasipesuvedelikku, need tühjendama ja tankima neisse bensiini ning süütama isale kuuluvad sõidukid. Mõlemal korral jooksis ta sündmuskohalt kohe ära, mis viitab, et ta sai põhimõtteliselt aru, et autode põlema panemine on lubamatu, kuid maakohtu hinnangul välistas X psüühiline seisund tema võime oma käitumist normikohaselt suunata. Isale sündmuskohal öeldud lause - elus tuleb teha õigeid valikuid – osundab kohtu arvates sellele, et X tegutses psühhootilises seisundis ja luulumõtetest kannustatuna. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et X võis küll aru saada oma 04.11.2021 ja 05.11.2021 käitumise keelatusest, kuid ta ei olnud võimeline oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Seega luges maakohus tuvastatuks ka süüdimatuse juriidilised tunnused KarS § 34 mõistes ning kriminaalmenetlus tuleb lõpetada KrMS § 402 lg 1 ja § 199 lg 1 p 1 alusel. SA PERH vastusest nähtub see, mis ajavahemikel ning mis asjaoludel on X olnud ravil SA PERH psühhiaatriakliinikus. Kuna X viibib alates 08.01.2022 tahtevastasel ravil ning ka ekspertiisiaktis nr 7.1-3/714 on peetud võimalikuks sundravi, siis järeldas maakohus sellest, et paranoidset skisofreeniat kui haigust on iseenesest võimalik meditsiiniliste võtetega leevendada. 21.03.2022 kohtuistungil esitasid kaitsja, prokurör ja kohus X-le muuhulgas iseloomustavat laadi küsimusi, et selgitada välja tema käesoleva hetke vaimne seisund, mis ühtlasi aitaks prognoosida tema ohtlikkust kas iseendale või teistele ning ravivajadust. Paraku ei saa maakohus X vastuseid iseloomustavat laadi küsimustele pidada usaldusväärseks, sest kõrvutades X ütlusi muude kriminaalasjas olevate tõenditega, ilmnevad vastuolud, mis viitavad sellele, et X ei vastanud küsimustele ausalt. X vaimne tervis hakkas ravimite ära jätmisel
4. aasta suvest halvenema ning päädis 08.01.2022 SA PERH psühhiaatriakliinikusse ravile toimetamisega, mil arstid tuvastasid tal ägeda skisofreeniataolise psühhootilise häire. Maakohtu määruse tegemiseks on X viibinud psühhiaatriahaiglas tahtest olenematul ravil veidi enam kui kaks ja pool kuud. Maakohus ei kahtle 5 selles, et X võtab haiglas, s.o kontrollitud tingimustes, talle määratud ravimeid ning mõnevõrra on tema seisund muutunud stabiilsemaks. Nimelt sai ta 21.03.2022 kohtuistungil aru, mis põhjusel kohtuistung haiglas toimub, sai aru talle esitatavatest küsimustest ja vastas neile. Küll on aga asus maakohus seisukohale, et X tegelikkuses ei teadvusta endale diagnoositud haiguse raskust ja ravi vajadust. Nimelt tema vastused annavad alust järeldada, et X nägemuses oli
5. aastal kui ka
6. aastal haiglaravile sattumine põhjendamatu. Maakohtule on X istungil antud vastused indikatsiooniks, et X võtab ravimeid haiglas üksnes seepärast, et haiglast välja pääseda ning ta tegelikkuses ei teadvusta endale, et tema haigusega peab ravimite võtmine olema järjepidev ka pärast haiglaravi. Arvestades, et X salgab maha temal reaalselt avaldunud skisofreenia sümptomid, ei saa välistada, et need sümptomid esinevad tal ka käesoleval ajal ning need võivad samuti olla põhjuseks, miks X ravivajadust ei adu. Maakohtul puudub X varasemat käitumist arvestades vähimgi kindlus, et kodusele ravile pääsedes X jätkaks korrektselt ravimite võtmist. Pigem on alust X vastuste, ekspertiisiakti nr 7.1-3/714 kirjeldava osa ja tunnistaja Ö ütluste põhjal prognoosida, et kõrvalmõjude ning võimalike seni püsivate haigusnähtude tõttu jätab X ravimite võtmise ära ja haigus ägeneb taas. Järelikult ei ole X vaimne tervislik seisund veel selline, mis võimaldaks tal iseseisvat järgida arsti ravijuhiseid ja välistaks nii haiguse ägenemise. Kuniks X ei teadvusta enesele paranoidse skisofreenia diagnoosiga kaasuvat vajadust võtta ravimeid, püsib reaalne oht nii talle endale kui teistele inimestele. Nii näitasid kohtus uuritud tõendid, et ravi ära jätmisel
7. aastal halvenes X vaimne tervis kiiresti ja ta vajas
8. aasta alguses taas tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. On ilmne, et ravivajadust teadvustamata korduks sama – ravi jäetaks ära ning X vaimne seisund halveneks kiiresti. Sellises olukorras on äärmiselt suur oht õigusvastaste tegude toimepanemiseks. Maakohtu hinnangul saab ka tuvastamist leidnud õigusvastaste tegude pinnalt jaatada X ohtlikkust nii endale kui ka teistele. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et vaatamata sellele, et kohtuistungil käitus X adekvaatselt ning teataval määral on tema vaimne seisund tahtest olenematul ravil muutunud stabiilsemaks, on siiski märgatav, et ta ei adu enda haiguse tõsidust, ravi vajadust. X-st lähtuv ohtlikkus ei ole praegusel ajal täiesti taandunud ning maakohtu hinnangul tuleb temale kohaldada sundravi. Praegusel juhul puudub kindlus, et ambulatoorsel ravil X võtaks korrektselt talle määratud ravimeid. Eeltoodu tõttu leidis maakohus, et sundravi tuleb algselt kohaldada statsionaarsena ehk kontrollitud ravikeskkonnas, mis võimaldab välja selgitada isiku jaoks sobivaima raviprogrammi, mis ei tekita subjektiivselt ebameeldivaid kõrvalmõjusid või mille kõrvalmõjud on talutavad ning mida X oleks valmis edaspidiselt vajadusel jätkama ambulatoorses vormis. MÄÄRUSKAEBUS
9. Harju Maakohtu määrusele esitas määruskaebuse X kaitsja Kristina Suvalova, kes palub maakohtu määrus tühistada ning teha uus lahend, millega X KarS § 203 lg 1 järgi õigeks mõista või alternatiivselt lõpetada kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel, jätta X suhtes psühhiaatriline sundravi kohaldamata või alternatiivselt kohaldada psühhiaatrilist sundravi ambulatoorselt. Kaebaja jääb seiskohale, et puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et KarS § 203 lg 1 järgi kvalifitseeritav tegu leidis aset ning selle kohta, et X oleks vaidlusalused sõidukid süüdanud. Kaitsja viitas sellele, et toimikus puuduvad andmed selle kohta, kellele need sõidukid kuulusid, mis oli nende väärtus enne ja pärast süütamist, seega pole nõuetekohaselt kindlaks tehtud vastava koosseisu inkrimineerimiseks nõutava kahju, mis ületab 4000 eurot, tekitamine. Maakohus luges aga tõendatuks, et X täitis oma tegevusega KarS § 203 lg 1 koosseisu objektiivsed tunnused. Kohus leidis, et sõidukite Citroen Berlingo, reg.märgiga YYYYYY, ja Mercedes Benz 300SL, reg.märgiga ZZZZZZ, kuulumist kannatanule Q kinnitavad kannatanu ütlused ja sõidukite paiknemine kannatanu kodu juures. 6 Kaebaja maakohtuga ei nõustu ning leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõigust faktiliste asjaolude tuvastamisel. Registrisse kantava vara omaniku tuvastamiseks ei piisa isiku ütlustest. Samas pole põhjendatud süütamisega tekitatud kahju ulatuse tuvastamine visuaalse vaatluse alusel ning tuginedes isiku ütlustele. Asjaolu, et sõidukitel kehtis tehniline ülevaatus
10. aasta suveni, ei tõenda usaldusväärselt seda, et põlengueelselt olid sõidukid töökorras. Samuti kuu aega pärast toimunud põlenguid
11. aasta detsembris liiklusregistrist sõidukite kustutamine ei tõenda koosseisus ettenähtud kahju olemasolu. Pole tõsikindlalt tuvastatud konkreetsete sõidukite reaalne väärtus enne ja pärast põlengut, samas, kui palju on sõidukite omanik saanud sõidukite viimisel kas metalli kokkuostu või lammutamisele. Maakohus luges tõendatuks kannatanu ütlustega, et 30-aastane Mercedes Benz 300SL oli väärt 10 000 eurot. Seega ei tugine kohtu järeldus, et kahe sõiduki puhul on omaniku kahjuks vähemalt 5500 eurot, asjas tuvastatud faktilistele asjaoludele ning pole tõendatud KarS § 203 lg 1 koosseisu objektiivsete tunnuste täitmine. Samas puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et X oleks talle inkrimineeritud õigusvastased teod toime pannud. X eitab sõidukite süütamist. Isik selgitas, et tanklast soetatud kütust kasutas ta oma riiete põletamiseks. Kogutud tõendite pinnal pole võimalik tõsikindlalt tuvastada, et need teod on toime pandud tema poolt. Tunnistaja saadetud videost ei selgu, et tegemist on X-ga. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Seega palub kaitsja X KarS § 203 lg 1 alusel õigeks mõista. Juhul, kui kohus leiab, et X on talle inkrimineeritud õigusvastased teod toime pannud, siis nõustub kaebaja kohtuga, et etteheidetud tegude ajal oli X süüdimatusseisundis, kuna esinevad süüdimatuse nii meditsiinilised kui ka juriidilised tunnused. Seega esineb alus KrMS § 199 lg 1 alusel kriminaalasja lõpetamiseks. Samas jääb kaebaja seisukohale, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks puudub alus. X käitus kohtuistungil adekvaatselt, vastas kõikidele küsimustele, orienteerus õigesti situatsioonis, kinnitas, et saab aru vajadusest ennast ravida, võtta ravimeid ja täita arstide ettekirjutusi. Praegu on temale määratud raviskeem, mis isikule sobib, ta on arstiga varem esinenud kõrvalnähtudest rääkinud ning see oli arvesse võetud. Isik lubas täita arsti ettekirjutusi ja võtta ravimeid ka kodus olles. Palatis viibib ta haiglas teiste patsientidega ning mingeid konflikte neil polnud. Maakohus võrdles istungil räägitut varasemates menetlusdokumentides kajastatuga, kuid jättis tähelepanuta, et käesoleval ajal on isiku seisund ravi tagajärjel oluliselt paranenud ning ta ei pruugi meenutada neid asjaolusid, mis olid aset leidnud siis, kui tema haigus oli ägedas faasis. Maakohtu järeldus, et X ei teadvusta tegelikkuses endale diagnoositud haiguse raskust ja ravi vajadust, samuti see, et temast lähtuv ohtlikkus pole praegusel ajal täiesti taandunud, on oletuslikku laadi ega põhine kogutud tõenditel, kuna nendeks ei saa pidada isiku varasemat käitumist. Käesoleval ajal on teine diagnoos, teine ravi, mis on efektiivne, arvestades isiku seisundit. Kui isiku ohtlikkuse ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse tuvastamisel saaks lähtuda vaid tema varasemast käitumisest, siis sundravi kohaldamine oleks obligatoorne kõikide isikute puhul vastavate diagnooside esinemisel, kuid nii seaduse kui ka kohtupraktika kohaselt tuleb aga igal juhul eraldi tuvastada nii isiku ohtlikkust kui ka sundravi kohaldamise vajadust kohtulahendi tegemise aja seisuga, kusjuures tuleb arvesse võtta, kas isik on saanud psühhiaatrilist ravi pärast toimunut. X viibib praegu tahtest olenematul ravil, arstide järelevalve all ning puuduvad psühhiaatrilise sundravi kohaldamise alused. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamine eeldab KarS § 86 lg 1 kohaselt, et isik on oma vaimse seisundi tõttu ohtlik iseendale ja ühiskonnale ja vajab ravi. Riigikohus on 31.03.
12. a lahendis 3-1-1-105-16 p 23 selgitanud, et ohtlikkuse jaatamiseks ei piisa üksnes asjaolust, et isik ei nõustu raviga vabatahtlikult (vt ka RKKK nr 3-2-1-155-13, p 41) ja ainuüksi see, et inimene ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada, ei tähenda veel tema ohtlikkust iseendale või teistele (vt RKKKK nr 3-2-1-44-13, p 14). X andis ütlusi oma tervisliku seisundi ja ravi vajaduse osas, saab aru, et peab võtma ravimeid kogu aeg ja järgima arstide ettekirjutusi. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebaja, et käesoleval ajal ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada, et X oleks ohtlik iseendale ja ühiskonnale. Eelpool viidatud Riigikohtu lahendi samas punktis on 7 märgitud, et ohtlikkuse kui ühe sundravi kohaldamise aluse tuvastamisel peab kohus silmas pidama, et isiku ohtlikkus võib olla ära langenud või piisavalt vähenenud, kui ta on õigusvastase teo järel viibinud psühhiaatrilisel ravil või (eri)hooldusteenusel. Sotsiaalhoolekandeteenused, psühhiaatriline või muu meditsiiniline abi võib olla osutunud piisavaks ja isiku põhiõigusi sundravist vähem piiravaks ohtlikkuse kontrollimise ja/või vähendamise abinõuks. X viibib alates 08.01.
13. a tahtest olenematul ravil SA PERH psühhiaatriahaiglas ning Harju Maakohtu 15.02.
14. a määrusega tsiviilasjas nr 2-22-270 pikendati haiglaravi kolmeks kuuks kuni 16.05.
15. a. Nimetatud tsiviilasjas oli ravi vajaduse otsustamisel arvesse võetud ka antud kriminaalasja esemeks olevad õigusvastased teod, tahtest olenematu ravi ja psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajaduse arutamine on tinginud samad psüühilised probleemid. Eeltoodust lähtuvalt on käesoleval ajal isikule tagatud vajalik ravi ning tema seisundi üle teostatakse järelevalvet, võttes vajadusel tarvitusele asjakohased meetmed, kui isiku tervislik seisund muutub. Ravi ei lõpetata seni, kuni X tervislik seisund seda vajab. Seega oleks antud juhul kriminaalõiguslik sekkumine psühhiaatrilise sundravi kohaldamisega liigne ning põhjendamata. X saab aru ravi vajadusest ning on nõus ravimeid võtma. Seega puudub vajadus kohaldada isiku suhtes psühhiaatrilist sundravi. Maakohus ei ole oma järeldust, et ambulatoorsel ravil ei võta X talle määratud ravimeid, veenvalt põhjendanud. Käesolevas asjas teostatud kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi käigus on tuvastatud, et X vajab ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi, seega kohtu poolt psühhiaatrilise statsionaarse sundravi määramine pole põhjendatud. Eeltoodust lähtuvalt leiab kaebuse esitaja, et kohtumääruse põhjendused on oletuslikku laadi, ebaveenvad ega tugine tuvastatud asjaoludel. Menetlus ringkonnakohtus
16. 29.04.
17. a edastas määruskaebusele omapoolse seisukoha prokurör, kes palub jätta esitatud kaebus rahuldamata ja kohtumäärus muutmata. Prokurör märgib, et KrMS § 402 lg-s 1 ja 2 sätestatu alusel võib kohus psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses lõpetada asjas menetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel, kohaldada isiku suhtes psühhiaatrilist sundravi või jätta see kohaldamata. Alternatiivselt võib kohus tagastada kriminaalasi prokuratuurile üldises korras menetluse jätkamiseks juhul, kui isiku süüdimatust ei ole tuvastatud. Kuna kriminaalasi on saadetud kohtusse KarS
18. peatüki sätete alusel, puudub menetluslik võimalus isiku õigeks- või süüdimõistmiseks. Prokuratuur ei nõustu määruskaebusega samuti selles, et ei ole tuvastatud kahe sõiduki süütamist X poolt. Harju Maakohtu määruses on toodud tõendite üksikasjalik analüüs ning veenvalt põhjendatud, miks kohus jõudis järeldusele, et süütajaks on X. Kohtu põhjendused on loogilised, jälgitavad ja selged. Analüüsides hävinud vara väärtust, tugines kohus praktikas aktsepteeritud tõenditele. Nendeks on sarnaste omadustega sõidukite müügiportaalides müügipakkumised. Samuti on arvesse võetud asjaolu, et sõidukitel oli edukalt läbitud tehniline ülevaatus, mistõttu oli nende väärtuseks harilik väärtus. Vaidlustades maakohtu seisukohti ning järeldusi ei tuginenud kaitsja ühelegi tõendile ega seletanud, miks pidi kohus lugema sõidukite väärtust madalamaks. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et juhul kui menetluspool vaidlustab kohtu poolt tuvastatud asjaolusid, peab ta selgelt viitama, millele tõendile või kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaolule tema väide tugineb. Juhul kui uuritud tõenditest ei piisa, et toetada esitatud versiooni, tulnuks kaitsjal esitada omapoolseid tõendeid. Prokuratuur on seisukohal, et asjaolu, et X viibib tahtest olenemata psühhiaatrilisel ravil kohtumääruse alusel ning tema raviaega on pikendatud, räägib pigem kaitsja argumentatsioonile ravivajaduse puudumisest vastu kui selle poolt. Harju Maakohtu 28.03.2022 määruse kohaselt on tuvastatud, et isik pani toime õigusevastased teod, kusjuures tema teod on ohtlikud nii temale kui 8 teistele isikutele. Seega lisaks tsiviilkohtumenetluses sedastatud haiguse olemasolule lisandub kaalule konkreetne fakt, et isik on muutunud ohtlikuks ja tema teod on piiri peal vägivallategudega. Ei ole välistatud, et tahtest olenemata ravi jätkamise korral võib X tervislik seisund ka paraneda, kuid see ei ole alternatiiviks sundravi kohaldamisele KrMS sätete alusel. Ainuüksi asjaolu, et isik suutis kohtuistungil kontrollida oma käitumist nii, et väliselt nägi ta välja adekvaatse ja stabiilsena, et kummuta ekspertiisiga tuvastatud eksperdi arvamust. Siinjuures toonitab prokurör, et kuigi kohtupraktika võimaldab nii sundravi kohaldamata jätmist kui ambulatoorse ravi kohaldamist, on KarS § 86 lg 12 alusel ambulatoorne ravi võimalik üksnes juhul, kui korraga esineb kaks eeldust – isik ei ole endale ja teistele ohtlik ning on tõenäoline, et tema peab kinni ravirežiimist. Kuna antud juhul mõlemad eeldused puuduvad, puudub ka võimalus alustada sundravi ambulatoorsest ravist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
19. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide ja määruskaebusega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatu ei anna alust selle muutmiseks või tühistamiseks.
20. Esmalt ei nõustu kaebaja maakohtuga selles, et kannatanu ütluste pinnalt saaks asuda seisukohale, et süüdatud sõiduautod, mis on registrisse kantavaks varaks, kuulusid Q-le. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa pelgalt sellise väite pinnalt asuda seisukohale, et maakohus oleks sõidukite omaniku tuvastamisel eksinud. Nimelt ei ole kaitsja toonud välja ühtegi tõendit või asjaolu, mis tuvastatu ümber lükkaks. Muuhulgas ei oma see ka KarS § 203 lg 1 järgi kvalifitseeritava koosseisu täitmisel keskset tähendust, kuivõrd vaidlust ei ole selles (seda ei ole kaitsja kordagi väitnud), et sõidukid ei kuulunud X-le, st need olid talle võõrad, mis on üheks viidatud koosseisu elemendiks. Selle on maakohus oma määruses ka õigesti ja põhjendatult välja toonud. Kaitsja hinnangul ei tõenda ka asjaolu, et sõidukitel kehtis tehniline ülevaatus kuni
21. a suveni, et põlengueelselt olid need töökorras. Kriminaalasja toimikust nähtuvalt on sõiduk Citroen Berlingo 19.07.
22. a tehnoülevaatuse käigus tehniliselt korrasolevaks hinnatud. Sõiduk Mercedes-Benz on hinnatud tehnoülevaatusel tehniliselt korrasolevaks 31.08.
23. a. Puuduvad andmed ega neid ei too välja ka kaitsja, et vaid mõned kuud hiljem võis sõidukite olukord olla selline, et need poleks olnud töökorras. Seega puudub alus ka selles osas maakohtust erinevale seisukohale asuda. Nähtuvalt Citoen Berlingo andmetest, on sõiduk kustutatud lammutamise tõttu, mis kinnitab maakohtu seisukohta sellest, et sõiduk muutus põlengu tagajärjel kasutuskõlbmatuks ning seega on ka Q-le tekkinud kahju. Mercedes-Benz on samuti registrist kustutatud, nähtuvalt küll sõiduki andmetest, ajutiselt, kuid arvestades põlenguga kaasnenud kahjutusi sõidukil, mille maakohus on oma määruses detailselt välja toonud, tuleb nõustuda, et ka juhul, kui sõiduk plaanitakse näiteks taastada, on siiski omanikule tekkinud kahju.
24. Ekslik on kaebuse väide justkui oleks kohus lugenud sõiduki Mercedes-Benz väärtuseks 10 000 eurot vaid kannatanu ütluste pinnalt. Nimelt nähtub maakohtu määrusest ja kriminaalasja materjalidest, et kohtule on esitatud automüügi portaalidest väljavõtted, millest maakohus on sõidukite väärtuse hindamisel lähtunud. Nii on maakohus mh analüüsinud põhjalikult (määruse p 16) seda, miks kohus peab usutavaks, et Mercedes-Benzi väärtus võib olla 10 000 eurot. Seejuures on maakohus võtnud arvesse sarnase müügis olnud sõiduki väärtust ja põhjendanud, miks Q sõidukit sellest kallimaks võib pidada. Kaitsja ei vaidlusta seejuures maakohtu järeldust sellest, et sõiduki Citroen Berlingo väärtus võinuks olla 1000 eurot. Võttes arvesse, et sarnane Mercedes-Benz, mis oli vanem, oli müügis hinnaga 6999 eurot, võib maakohtu hinnangut kannatanu sõidukile pidada põhjendatuks. Kuivõrd tegemist ei ole laialt levinud sõidukiga ning ilmselt ka mitte igapäevases kasutuses olnud autoga, vaid pigem hobisõidukiga, ei saa lähtuda selle väärtuse hindamisel üksnes auto vanusest, nagu seda rõhutab kaebaja. Kaitsja leiab siiski, et pole tõsikindlalt tuvastatud sõidukite reaalne väärtus enne ja pärast põlengut. Selgusetuks jääb, milliste tõendite alusel oleks kaebaja 9 hinnangul maakohus pidanud sõidukite väärtuse tuvastama, kui mitte nende väärtust samasuguste sõidukitega võrreldes. Miks ei saa seda meetodit, mida kasutataksegi tavapäraselt kohtumenetluses, pidada usaldusväärseks, kaitsja samuti välja ei too. Ringkonnakohtu hinnangul saab nõustuda maakohtuga selles, et sõidukite süütamisega on tekitatud oluline kahju,

§ 12¹ p-s 1 sätestatule.

9. Asjaolu, et X eitab sõidukite süütamist ei anna alust maakohtu järeldusest vastupidisele seisukohale asumiseks. Nimelt on maakohus ringkonnakohtu hinnangul veatult ja põhjalikult tuvastanud, et X on pannud toime õigusvastase teo,

§ 203lg 1 koosseisu objektiivsetele tunnustele.

Kaebuses korratakse juba maakohtule avaldatud seisukohti, mille maakohus on oma määruses ümber lükanud ja toonud välja ka tõendid, mille pinnalt saab asuda isikust erinevale seisukohale. Maakohus on põhjendanud, millistest tõenditest nähtuv informatsioon kinnitab seda, et just X oli isikuks, kes Q sõidukid süütas. Kriminaalkolleegiumi hinnangul annavad kogutud tõendid kogumis aluse maakohtuga nõustuda. Sellekohast järeldust ei lükka ümber kaebuse väide, et isik kasutas kütust enda riiete põletamiseks. Kuigi kaitsja leiab, et asjas esineb selline kõrvaldamata kahtlus, mis tuleks tõlgendada isiku kasuks, ei nõustu kohtukolleegium sellega. Ühtlasi märgib ringkonnakohus, et tulenevalt kohtupraktikas juurdunud arusaamast ei tähenda isiku süüküsimuse lahendamisel kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 tähenduses seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes (vt RKKK nr 3-1-1-77-15, p-d 18-19; RKKK nr 3-1-1-49-16, p 21).

1. Kaitsja leiab, et puudub alus psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks, kuivõrd X käitus kohtuistungil adekvaatselt, vastas kõikidele küsimustele, orienteerus situatsioonis, kinnitas, et saab aru vajadusest end ravida, võtta ravimeid ja täita arstide ettekirjutusi. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et selle kõigega on maakohus oma määruse tegemisel arvestanud. Samuti on maakohus ise vahetult isikuga suhelnud, seega veendunud tema seisundis. Siiski ei saa jätta tähelepanuta seda, et maakohtu istungi toimumise ajaks oli X viibinud üle kahe kuu SA PERH psühhiaatriahaiglas, seega saanud ravi, mis tema seisundit kindlasti parandas. Ka kaitsja kinnitus sellest, et isik käitus maakohtu istungi ajal adekvaatselt ning oli situatsioonis orienteeritud, kinnitab, et ravil on X tervisele positiivne mõju. Kuigi kaebaja rõhutab, et X lubas kohtuistungil täita arsti ettekirjutusi ja võtta ravimeid ka kodus olles, ei saa selles tulenevalt tema varasemast käitumisest kindel olla. Nagu ka maakohus välja tõi, on isik varasemalt enda algatusel talle määratud ravi katkestanud, kuna väidetavalt tekitas see tal kõrvalnähtusid. Seejuures märgib X, et talle määratud ravi tekitas jõuetust ja mälulünki ning pärast ravi lõpetamist tundis end palju paremini. Ka praeguse ravi osas on ta maakohtule selgitanud, et see teeb teda jõuetuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole välistatud, et kuigi X sõnades väljendab valmidust ravi iseseisvalt jätkata, võib ta selle siiski uuesti katkestada tundes, et ilma ravimiteta võiks ta enesetunne olla parem.
2. Kaebaja leiab, et maakohtu järeldus, et X ei teadvusta tegelikkuses endale diagnoositud haiguse raskust ja ravi vajadust ning, et temast lähtuv ohtlikkus pole praegusel ajal täiesti taandunud, on oletuslikku laadi ega põhine kogutud tõenditel, kuna nendeks ei saa pidada isiku varasemat käitumist. Kaitsja on siiski jätnud tähelepanuta, et maakohtu sellekohane järeldus ei põhinegi üksnes isiku varasemal käitumisel, vaid ka eksperdi poolt antud hinnangul, st hinnanud kõiki tõendeid kogumis. Kaitsja märgib ka, et käesoleval ajal on teine diagnoos, teine ravi, mis on efektiivne, arvestades isiku seisundit. Jääb arusaamatuks, kuidas see asjaolu muudab kaebaja hinnangul maakohtu järeldust, kuivõrd maakohus on kogu X haiguslugu arvestanud, sh seda, et ka varasemalt on talle määratud ravi olnud efektiivne, kuid isik on selle ise pooleli jätnud, kuna tema väitel tekitas see tal kehva enesetunnet. 10
3. Alusetu on ringkonnakohtu hinnangul kaebaja kriitika sellest, et olukorras, kus isiku ohtlikkuse ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse tuvastamisel saaks lähtuda vaid tema varasemast käitumisest, oleks sundravi kohaldamine põhjendatud kõikide isikute puhul vastavate diagnooside esinemisel. Maakohus on X ohtlikkuse ning sundravi vajaduse hindamisel võtnud arvesse nii tema varasemat haiguslugu, isikule ise vahetult kohtuistungil küsimusi esitanud, hinnanud toimepandud õigusvastase teo asjaolusid, arvestanud eksperdi poolt antud hinnanguga ja tsiviilkorras tahtest olenematu ravi määramise menetluse andmetega tutvunud. Sellises olukorras on alusetu väita, et maakohus oleks X ohtlikkuse ja sundravi vajaduse hinnanud ainuüksi talle määratud diagnoosi alusel. Kaebaja rõhutab seejuures, et eraldi tuleb tuvastada nii isiku ohtlikkus kui ka sundravi kohaldamise vajadus kohtulahendi tegemise aja seisuga, kusjuures tuleb arvesse võtta, kas isik on saanud psühhiaatrilist ravi pärast toimunut. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on need nõuded eeltoodust tulenevalt täitnud.
4. Kaitsja leiab, et pole võimalik tõsikindlalt tuvastada, et X oleks ohtlik iseendale ja ühiskonnale. Seejuures viitab kaebaja sellele, et X andis ütlusi oma tervisliku seisundi ja ravi vajaduse osas ning ta saab aru, et peab võtma ravimeid kogu aeg ja järgima arstide ettekirjutusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa siiski vaid isiku enda ütluste alusel sellisele seisukohale asuda. Maakohus on oma määruses põhjalikult selgitanud, miks peab isiku käitumist ohtlikuks ning sundravi vajalikuks, mh võtnud arvesse toimepandud õigusvastase teo asjaolusid. Kaebaja ei too välja ühtegi sisulist asjaolu peale isiku enda antud ütluste, mille pinnalt leiab, et maakohtu järeldus ei ole põhjendatud. See aga ei lükka kohtukolleegiumi hinnangul ümber maakohtu ammendavaid põhjendusi. Kuigi kaebaja viitab lisaks, et Riigikohtu praktika kohaselt võib olla isiku ohtlikkus ära langenud või piisavalt vähenenud, kui isik on õigusvastase teo järel viibinud psühhiaatrilisel ravil, jätab kaitsja tähelepanuta selle, et maakohus on seda asjaolu arvesse võtnud, kuid leidnud siiski, et X suhtes on vajalik sundravi kohaldamine.
5. Kaebuses rõhutatakse ka seda, et X suhtes on kohaldatud tahtest olenematut ravi alates 08.01.
6. a ning seda on pikendatud kuni 16.05.
7. a, mistõttu on isikule tagatud vajalik ravi, mida ei lõpetata seni, kuni X seisund seda vajab. See järeldus on aga vastuolus kaitsja enda poolt eelnevalt väljatooduga sellest, et ravi on pikendatud kuni 16.05.
8. a, mis tähendab, et olukorras, kus isik vajaks pikemaajalist ravi, ei ole see tahtest olenematu ravi korras võimalik, kuivõrd selleks on luba üksnes kuni 16.05.
9. a. Nähtuvalt vaidlustatud maakohtu määrusest, on maakohus määranud X statsionaarsele sundravile kuni isiku tervenemiseni või ohtlikkuse äralangemiseni, st olukorras, kus otsustatakse, et isik ei ole enam ohtlik või ta on tervenenud, lõpetatakse ka sundravi kohaldamine tema suhtes. Kaebaja toob veelkord välja, et kuivõrd isik on avaldanud, et ta on valmis ravimeid võtma, siis puudub alus tema suhtes psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks. Ringkonnakohus on juba eelnevalt käsitlenud, miks ei saa üksnes selle argumendi alusel pidada maakohtu otsustust põhjendamatuks. Lisaks on maakohus oma määruses põhjalikult käsitlenud isiku ütluste usaldusväärsuse küsimust.
10. Kuigi tuleb nõustuda kaebajaga selles, et koostatud ekspertiisiakti kohaselt vajab X ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi, siis on samas ekspert ka märkinud, et juhul, kui isik sellest keeldub, on põhjendatud kohaldada ravi statsionaarselt. Asjaolu, et isiku suhtes on tsiviilkohtumenetluses kohaldatud tahtest olenematut ravi, pole alust arvata ega selles ei veendunud ka maakohus, et isik oleks valmis ravile ambulatoorselt alluma. Seda kinnitab mh ka tema varasem ravilugu, millest nähtub, et ravimite võtmise on ta omal algatusel ilma raviarsti konsultatsioonita lõpetanud. Siinjuures on asjakohane viidata ka prokuröri poolt väljatoodule, et tulenevalt KarS § 86 lg-st 1² saab ambulatoorsena kohaldada sundravi olukorras, kus isik ei kujuta ohtu endale ja ühiskonnale ning on tõenäoline, et ta peab kinni ravirežiimist. Maakohus on toonud välja, miks leiab, et X võib olla ohtlik ning samuti selle, miks tema puhul ei saa pidada tõenäoliseks ravirežiimist kinnipidamist, seega on maakohus lähtuvalt tuvastatust kohaldanud põhjendatult sundravi just statsionaarse ravina. 11
11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg-st 1 ja §-st 390 jätab ringkonnakohus maakohtu 28.03.
12. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
13. X kaitsja vandeadvokaat Kristina Suvalova on esitanud taotluse osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Taotluse kohaselt on tasu suuruseks maakohtu määrusega tutvumise ja määruskaebuse koostamise eest (120 min) kokku 129,60 eurot (sh käibemaks). Ringkonnakohus leiab, et esitatud taotlus on põhjendatud ja tasu suurus kooskõlas advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korraga. Juhindudes RÕS § 21 lg-st 3, KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 187 lg-st 2 ning RÕS § 21 lg 3 alusel kehtestatud advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korrast tuleb OÜ-le Advokaadibüroo Kristina Suvalova välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel 129,60 eurot. KrMS § 187 lg 2 alusel jääb menetluskulu X kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 12