KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 12. mai 2022; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-21-1163 Haldusasi X kaebus Pol

) § 1 lõike 2 kohaselt ei või Eesti kodanik olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses, arvestades seaduse §-s 3 sätestatud erisusi.

§ 3

lõike 1 järgi isik, kes omandab või saab alaealisena nii Eesti kui ka mõne muu riigi kodakondsuse, peab pärast 18-aastaseks saamist kolme aasta jooksul loobuma kas Eesti või mõne muu riigi kodakondsusest. Kuna kaebaja on saanud naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse ja omandanud sünniga Soome Vabariigi kodakondsuse, siis peab kaebaja peale 18-aastaseks saamist tegema kodakondsuse osas valiku. PPA algatas 17.08.2020 Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise menetluse, kuna kaebaja ei olnud vastava tähtaja möödumisel loobunud ühest kodakondsusest. Kaebaja on teadlik, et ta kahest kodakondsusest ning PPA on talle korduvalt olukorda selgitanud. 7. Kaebaja õe ja venna kohta selgitab vastustaja, et nad on alaealised ning omandasid Eesti kodakondsuse sünniga, sest kaebaja ema oli nende sündimise ajal Eesti kodakondsuses.

§ 5

lõike 3 kohaselt ei tohi kelleltki võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust.

§ 29

lõike 1 kohaselt loetakse Eesti kodakondsuse kaotanuks mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise või Eesti kodakondsusest loobumisega mõne muu riigi kodakondsuse kasuks. PPA tegi kaebajale ettepaneku teha valik kodakondsuse osas, kuid kaebaja ei ole seda teinud. Valiku tegemise all on peetud silmas, et juhul kui kaebaja ei loobu Soome kodakondsusest soovides jätta endale sünniga omandatud Soome kodakondsuse, siis kaotab ta Eesti kodakondsuse. Kuna kaebaja Soome kodakondsusest loobuda ei soovinud, siis kaotas ta Eesti kodakondsuse. Vastustaja palub jätta esitatud kaebuse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 11.12.2020 Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise otsust nr 15.2-6/154-1, aga ka vastavasisulist 11.12.2020 Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise otsust nr 15.2-9/170-1 ning taotletud nende tühistamist. Selliselt on kaebus Tallinna Halduskohtu 21.06.2021 määrusega menetlusse võetud.
2. Politsei- ja Piirivalveameti 11.12.2020 otsusega nr 15.2-6/154-1 loeti kaebaja Eesti kodakondsuse kaotanuks lähtuvalt kodakondsuse seaduse (edaspidi ka –

) § 29 lõikest 1. Kodakondsuse seaduse § 29 lõikes 1 on sätestatud, et isik loetakse Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutuse poolt (Vabariigi Valitsuse 19.11.2015 määruse nr 119 esimese paragrahvi esimese lõike kohaselt on selles osas volitatud valitsusasutuseks Politsei- ja Piirivalveamet, milles ei ole ka vaidlust olnud) Eesti kodakondsuse kaotanuks mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise või Eesti kodakondsusest loobumisega mõne muu riigi kodakondsuse kasuks. Vastavalt sama seaduse ja paragrahvi teisele lõikele kohaldatakse nimetatud paragrahvi esimeses lõikes sätestatut ka isiku 2 suhtes, kes on saanud Eesti kodakondsuse alaealisena arvestades kodakondsuse seaduse § 3 lg 1 sätestatud erisust.

§ 3

lg 1 sätestab, et isik kes omandab või saab alaealisena nii Eesti kui ka mõne muu riigi kodakondsuse, peab pärast 18-aastaseks saamist kolme aasta jooksul loobuma kas Eesti või mõne muu riigi kodakondsusest. Eelnimetatud regulatsioon seostub omakorda kodakondsuse seaduse esimese paragrahvi teise lõikega, mille kohaselt ei või Eesti kodanik olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses arvestades

§-s 3 sätestatud erisusi.

1. Vastavalt haldusmenetluse seaduse paragrahvile 54 on haldusaktid õiguspärased kui nad on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalsed, kaalutlusvigadeta ning vastavad vorminõuetele. Kohtu hinnangul on Politsei- ja Piirivalveameti 11.12.2020 otsuse nr 15.2-6/154-1 puhul selle õiguspärasuse eelduslikud tingimused täidetud. Haldusakt on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. Nähtuvalt haldusasja materjalidest ei ole vaidlust selles, et kaebaja on saanud Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebajal on sünnijärgne Soome kodakondsus. Vastustaja on kaebaja kodakondsusega seonduvaid asjaolusid selgitanud kaebuse kohta esitatud kirjaliku vastuse punktis 3.
2. Kaebaja ei ole selles osas vastuväiteid esitanud. Soome kodakondsusest ei ole kaebaja loobunud, selles ei ole samuti vaidlust. Samas on haldusasja materjalide juures Politsei- ja Piirivalveameti 17.08.2020 ja 09.10.2020 e-kirjad kaebajale, milles on selgitatud olukorda, võimaldatud esitada arvamus ning loobuda Soome kodakondsusest. Kaebaja on sellele 02.11.2020 ka vastanud. Eelnimetatust järeldub, et ärakuulamisõigus on kaebaja jaoks samuti tagatud olnud. Arvestades asjaolu, et vastavalt

§ 3

lõikele 1 pidi alaealisena kodakondsuse saanud või omandanud isik loobuma kas Eesti või mõne muu riigi kodakondsusest kolme aasta jooksul pärast 18-aastaseks saamist. Vaidlustatud haldusakti andmise ajahetkeks oli eelnimetatud kolme aastane periood möödas. Lähtuvalt eeltoodust ei ole Politsei- ja Piirivalveameti 11.12.2020 otsuse nr 15.2-6/154-1 tühistamiseks alust.

1. Politsei- ja Piirivalveameti 11.12.2020 Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise otsus nr 15.2-9/170-1 põhineb asjaolul, et eelnevalt oli Politsei- ja Piirivalveameti otsusega nr 15.2-6/154-1 kaebaja osas Eesti kodakondsus kaotatuks loetud ning vastavalt isikut tõendavate dokumentide seaduse (edaspidi ka – ITDS) § 13 lg 1 tunnistataksegi dokument kehtetuks kui dokumendi andmise (omamise) alus on ära langenud. Vastavalt ITDS § 15 lg 4 on see Politsei- ja Piirivalveameti pädevuses. Lähtuvalt eeltoodust ei nähtu ka Politsei- ja Piirivalveameti 11.12.2020 otsuse nr 15.2-9/170-1 puhul vastuolu haldusmenetluse seaduse paragrahviga 54, mis tähendab seda, et tegemist on õiguspärase haldusaktiga ning selle tühistamiseks ei ole samuti alust.
2. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega sellekohast küsimust ka ei tõusetu. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 3