TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-22-1188 Määruse kuupäev 31. mai 2022 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi X. taotlus riigi õigusabi saamiseks RESOLUTSIOON 1. Jätta X. riigi

) § 4 lg 3 p 5). Kuna taotleja mittevaralise kahju hüvitamise taotlus on veel PPA menetluses, siis selles osas on riigi õigusabi taotlus käsitatav soovina saada õigusabi isiku esindamiseks haldusmenetluses (

§ 4lg 3 p 6).

3.

§ 6

lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha 2 3-22-1188 üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus.

§ 7

lg 1 p 1 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi ning

§ 7

lg 1 p 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. 3.1. Kohus leiab, et praegusel juhul puudub alus asuda seisukohale, et taotleja ei saaks enda õiguste kaitsmisega (sh kaebuse esitamisega) halduskohtus iseseisvalt hakkama. Asja materjalidest nähtuvalt on taotleja sooviks, et PPA hüvitaks tema ravi- ja transpordikulud, mis seonduvad tööõnnetusega. Selleks tuleb taotlejal kohtule esitatavas kaebuses välja tuua faktilised asjaolud ja esitada oma nõue. Õiguslike põhjenduste esitamist halduskohtumenetluse seadustik kaebuse esitajalt ei nõua (vt täpsemalt kaebusele esitatavad nõuded, HKMS §-d 38 ja 39). Kohus märgib, et halduskohtumenetluses ei ole esindaja olemasolu esmatähtis, sest kohtul on selgitamiskohustus ning kohus juhindub uurimispõhimõttest (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Halduskohus selgitab enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, kohaldatava õiguse ning asjakohase kohtupraktika. Vajadusel selgitab kohus kaebajale, kuidas tuleks kaebust täpsustada ning milliseid asjaolusid tuleks täiendavalt tõendada ja milliseid tõendeid esitada. Arvestades eeltoodut ning ka seda, et taotleja on iseseisvalt esitanud PPA-le nõude kohtueelselt, siis leiab kohus, et ka kohtumenetluses on taotleja võimeline oma õigusi ise kaitsma. Kohus märgib, et õigusliku olukorra muutumisel ei ole välistatud ka kohtumenetluse käigus uue riigi õigusabi taotluse esitamine. Mis puudutab taotleja soovi saada riigi õigusabi veel käimasolevas haldusmenetluses (PPA-le esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue), siis puudub alus arvata, et taotleja ei saaks oma õiguste kaitsmisega ka selles menetluses ise hakkama. Nähtuvalt asja materjalidest on taotleja oma nõude juba PPA-le esitanud ning taotleja poolt täiendavate toimingute tegemine selles haldusmenetluses ei pruugi enam olla vajalik. Kui PPA teeb mittevaralise kahju hüvitamise taotluse osas negatiivse otsuse, siis on võimalik seda vaidlustada kohtus. Eelnevat arvestades leiab kohus, et praegusel juhul esineb

§ 7lg 1 p-s 1 sätestatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks.

3.

1. Kohtu hinnangul on taotleja võimalus saada PPA-lt enda ravi- ja transpordikulude eest varalise kahju hüvitist ilmselt vähene. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt. 3.2.
2. PPA
3. mai
4. a vaideotsusest nähtub, et taotleja ei märkinud oma
5. märtsi
6. a taotluses, millisel alusel ta kulude hüvitamist taotleb. PPA hindas taotleja nõuet ATS § 49 lg 12 alusel ja ka vaides viidatud TTOS § 14 lg 5 p 6 alusel. 3.2.
7. Kohus märgib, et politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 1 lg 6 sätestab, et politseiteenistusele laieneb avaliku teenistuse seadus PPVS-st tulenevate erisustega. ATS § 49 lg 12 sätestab, et kui ametnik on saanud viga või haigestunud seoses teenistusülesannete täitmisega tema vastu toimepandud ründe, tema poolt süüteo tõkestamise, päästesündmuse lahendamise või ohu tõrjumise tagajärjel, kannab tema ravi- ja ravimikulud riik. Kohus nõustub PPA-ga selles, et taotlejale ei ole eelviidatud sätte alusel kulude hüvitamine võimalik, sest temaga juhtunud õnnetus ei olnud ühegi selles sättes nimetatud sündmuse tagajärg. Taotlejat ei rünnatud õnnetuse toimumise ajal ning tegemist ei olnud ka süüteo tõkestamise, päästesündmuse lahendamise või ohu tõrjumise olukorraga. Kohtu esmasel hinnangul puuduvad praegusel juhul ka muud ATS §-s 49 nimetatud alused taotlejale hüvitise maksmiseks. 3.2.
8. Kohus mõistab, et taotleja on oma nõuet täpsustanud vaides, märkides, et ta nõuab kahjuhüvitist TTOS § 14 lg 5 p 6 alusel. Selle sätte kohaselt on töötajal õigus saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud ulatuses. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja 3 3-22-1188 õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigikohus on
9. mai
10. a otsuses asjas nr 3-20-1231 märkinud, et kohus peab kõigepealt tuvastama, et vastustajal on tekkinud kahju hüvitamise kohustus (RVastS § 7 lg-d 1 ja 2). Selleks tuleb kontrollida, kas vastab tõele kaebaja väide, et vastustaja on rikkunud TTOS-s sätestatud tööandja kohustusi, mis on põhjustanud kaebaja tervise kahjustumise. TTOS § 1 lg 1 kohaselt sätestab see seadus töötajate ja ametnike tööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja õigused ja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel, töötervishoiu ja tööohutuse korralduse ettevõtte ja riigi tasandil ning vastutuse töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest. Kahju hüvitamisel tuleb arvesse võtta ka kahjustatud isiku osa kahju tekitamisel (RVastS § 13 lg 1 p 4 ja VÕS § 139) (viidatud otsuse p 18). Kohtu hinnangul ei saa PPA-le praegusel juhul suure tõenäosusega ette heita TTOS-s sätestatud kohustuste rikkumist. Kohtul puudub alus kahelda PPA
11. mai
12. a vaideotsuses märgitus, mille kohaselt on taotleja ise õnnetuse kohta koostatud ettekandes märkinud, et ta astus kuidagi halvasti trepi äärele. Samuti on
13. veebruari
14. a tööõnnetuse raporti kohaselt taotleja sama väitnud. Eeltoodust nähtub, et õnnetus juhtus taotlejast tulenevatel asjaoludel ehk taotleja astus ise halvasti trepiastmele. Taotleja viited sellele, et trepp oli märgistamata ja oleks pidanud olema parema valgustusega ei ole praegusel juhul asjakohased, sest taotleja oli trepi asukohast teadlik ning eelduslikult kasutas seda tööl olles igapäevaselt.
15. veebruari
16. a tööõnnetuse raporti kohaselt oli taotleja hinnangul trepi seisukord igati rahuldav. Seega ei saa kohtu hinnangul PPA-le eelduslikult ette heita, et õnnetus trepil juhtus PPA tegevuse või tegevusetuse tagajärjel. Taotlejale kahjuhüvitise väljamõistmine ei ole seetõttu kuigi tõenäoline.
17. Eelnevat arvestades jätab kohus riigi õigusabi taotluse

§ 7lg 1 p 1 ja p 5 alusel rahuldamata.

Kuna kohus leiab, et käesoleval juhul esinevad

§ 7

lg 1 punktides 1 ja 5 toodud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis puudub vajadus taotleja majandusliku seisundi hindamiseks. 5. Kohus asendab taotleja nime avaldatavas kohtulahendis tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3 ja § 178 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 4