← Eesti

3-20-1503/17

Obsah (7)§ 184§ 182§ 116§ 108§ 109§ 118§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-20-1503 Otsuse kuupäev 25. märts 2021 Kohtunik Kadri Palm Haldusasi X kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses advokaadile hel

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab 3-20-1503 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tartu Vangla kinnipeetav X(kaebaja) esitas Tartu Vanglale kahjunõude, mis registreeriti
  2. mail 2020 nr-ga 1-13/94-1 (dtl 29-32). Kaebaja nõudis vanglalt 700 euro tasumist, kuna vanglaametnikud ei võimaldanud korduvalt helistada advokaadile.
  3. Tartu Vangla jättis
  4. juuli
  5. a otsusega nr 1-13/94-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse osaliselt läbi vaatamata ja ülejäänud osas rahuldamata (dtl 71-74).
  6. Kaebaja esitas
  7. augustil 2020 Tartu Halduskohtule hüvitamiskaebuse Tartu Vangla vastu. Kaebaja nõuab varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt asjaoluga, et Tartu Vangla ei võimaldanud tal ajavahemikul
  8. veebruar –
  9. detsember 2017 piiramatult helistada kaitsjatele (dtl 1-7). Kaebaja rõhutas, et sellega alandati tema inimväärikust, kahjustati tervist ja tekitati rahaline kahju, sest kaitsja pidi seetõttu kaebaja juurde kohale sõitma ja sellest tulenevalt suurenes advokaadi tasu, mida kaebaja pidi tasuma. Kaebaja nõuab õiguste ja tervise kahjustamise eest hüvitist 700 eurot. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning taotluse hüvitamisnõude menetluse peatamiseks.
  10. Tartu Halduskohus jättis
  11. augusti
  12. a määrusega kaebuse käiguta, andes kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja (dtl 101-102).
  13. Kaebaja esitas
  14. augustil 2020 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles muuhulgas palus avaldusele lisatud dokumendid kaebajale tagastada (dtl 103-106).
  15. Tartu Halduskohus kuulutas
  16. septembri
  17. a määrusega menetluse kaebaja terviseandmeid puudutavas osas osaliselt kinniseks, tagastas kaebuse osas, milles kaebaja nõudis kahjuhüvitist tervise kahjustamise ja inimväärikuse alandamise eest seoses advokaadile helistamise mittevõimaldamisega 21., 22.,
  18. ja
  19. veebruaril 2017 ning varalise kahju hüvitist seoses ajavahemikul
  20. veebruar –
  21. detsember 2017 advokaadile helistamise mittevõimaldamisega (dtl 130-136). Samas määruses vabastas kohus kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, võttis ülejäänud osas kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla, kohustas vastustajat kaebusele vastama, jättis kaebaja taotluse hüvitamisnõudes menetluse peatamiseks rahuldamata ja tagastas kaebuse täiendusele lisatud tõendid.
  22. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu
  23. septembri 2020 määruse resolutsiooni p-i 2 peale määruskaebuse (dtl 139-142), mille Tartu Ringkonnakohus tagastas
  24. novembri
  25. a määrusega (dtl 216)
  26. Tartu Vangla esitas
  27. oktoobril 2020 vastuse kaebusele (dtl 158-160).
  28. Tartu Halduskohus kuulutas
  29. detsembri
  30. a määrusega menetluse kinniseks, otsustas asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ning vastuväidete esitamiseks (dtl 162-164).
  31. Vastustaja esitas
  32. detsembril 2020 kohtule täiendavad tõendid (dtl 183-184). 2 3-20-1503
  33. Kaebaja esitas
  34. jaanuaril 2021 riigi õigusabi taotluse (dtl 185-186), mille Tartu Halduskohus jättis
  35. jaanuari
  36. a määrusega rahuldamata (dtl 190-191).
  37. Kaebaja esitas
  38. veebruaril 2021 vastuväited vastustaja vastusele (dtl 192-199). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  39. Kaebaja nõuab Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt advokaadile helistamise mittevõimaldamisega, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt:
  40. Tartu Vangla ei võimaldanud kaebajal ajavahemikul
  41. veebruar –
  42. detsember 2017, kui toimus kaebaja kriminaalmenetluses kõige intensiivsem menetlus ning oli vaja suhelda kaitsjatega, piiranguteta helistamist kaitsjatele. Selle rikuti vangistusseaduse (VangS) § 28 lg-st 3 ja § 41 lg-test 1 ja 2 tulenevaid õigusi. Samuti ei järgitud Lõuna Ringkonnaprokuratuuri
  43. jaanuari ja
  44. detsembri
  45. a määruseid, kus on öeldud, et kaebajal on tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 lg-st 4 lubatud piiranguteta suhelda oma kaitsjaga. Eeltoodule tuginedes rikkus Tartu Vangla kaebaja õigusi ning lõhkus süstemaatiliselt kaebaja närvisüsteemi.
  46. Olukord, mis ei võimalda helistamist, on õigusvastane. Vastasel korral oleks vastustajal võimalik kergekäeliselt antud olukorra varju peituda ning alati öelda, et pole võimalik helistada.
  47. Tartu Vangla piiras süsteemselt kaebaja õigust helistada oma advokaadist kaitsjale.
  48. Kaebaja käis korduvalt psühhiaatri vastuvõtul.
  49. Kokkuvõtvalt oli tegu kaebaja väärikuse alandamisega, sest pidevad vabandused ei ole tõsiseltvõetavad. Rikkumised kordusid ikka ja jälle ja keegi ei vastutanud.
  50. Episoode oli rohkem kui 14, aga vahepeal oli kaebaja langenud tugevasse depressiooni ja ei jõudnud vanglale kirjutada selgitustaotlusi, miks ei võimaldata tal advokaadile helistada. Kuigi esialgsest kahjunõudest on ära langenud 4 episoodi, jääb kaebaja ikka oma esitatud kahjunõudesumma 700 euro juurde.
  51. Alandav kohtlemine on tõendatud läbi vangla pidevate vabanduste ja lubaduste mittetäitmise. See on alandav ja üleolev suhtumine, mis võttis kaebajal ära usu õiguskorda, ametiasutuste õigluse meelsusesse.
  52. Vangla vabandused ei ole siirad ega asjakohased. Lisaks ei heasta ega ravi see kaebaja psüühikat.
  53. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele märkis vastustaja lühidalt järgmist.
  54. Tartu Vangla
  55. juuli
  56. a vastusest nr 2-3/2098-2,
  57. augusti
  58. a vastusest nr 2-3/2014-2,
  59. augusti
  60. a vastusest nr 2-3/2208-2,
  61. septembri
  62. a vastusest nr 2-3/2628-2,
  63. oktoobri
  64. a vastusest nr 2-3/2861-2,
  65. oktoobri
  66. a vastusest nr 2-3/2890-2,
  67. detsembri
  68. a vastusest nr 2-3/3754-2,
  69. jaanuari
  70. a vastusest nr 2-3/3866-2 ja
  71. jaanuari
  72. a vastusest nr 2-3/38672 nähtuvalt ei saanud tõesti kaebaja advokaadile helistada 10., 12., 20., 27.,
  73. juulil 2017,
  74. septembril 2017,
  75. oktoobril 2017,
  76. ja
  77. detsembril
  78. a päevasel ajal (
  79. jaanuari
  80. a vastuskirjast nr 2-3/3867-2 nähtuvalt loobus kaebaja õhtul helistamisest). Tartu Vangla
  81. septembri
  82. a vastusest nr 2-3/2628-2 nähtuvalt ei leidnud kinnitust, et kaebaja oleks esitanud vanglale taotluse advokaadile helistamiseks 3 3-20-1503
  87. septembril
  88. a. Seega ei saa pidada tõendatuks, et kaebaja oleks
  89. septembril
  90. a õigusvastaselt helistamisvõimalusest ilma jäetud. Arvestades eelnimetatud vastuskirjades väljatoodud põhjendusi helistamisvõimalusest ilmajäämise kohta, ei saa 10., 12., 20.,
  91. ja
  92. juuli 2017,
  93. septembri 2017,
  94. oktoobri 2017,
  95. ja
  96. detsembri 2017 (päeval) osas pidada vangla tegevust õiguspäraseks. Kuivõrd kaebaja jäi helistamisvõimalusest ilma erinevatel põhjustel, siis ei saa seda pidada vangla tahtlikuks või süsteemseks tegevuseks ning tegemist on erinevatel ajaperioodidel aset leidnud kahetsusväärsete üksikjuhtumitega. Seega tunnistab Tartu Vangla, et kaebaja suhtes ei ole õiguspäraselt käitutud. Tartu Vangla on mitmetes vastuskirjades kaebaja ees ka vabandanud tekkinud olukordade ja sellega kaasnenud ebamugavuste pärast. Ainuüksi õigusvastase tegevuse tuvastamine ei anna veel alust kahju hüvitamise taotluse rahuldamiseks. Kahju hüvitamise üheks eelduseks on ka kahju tekkimine. Seega peab isikule olema tekkinud ka kahjulik tagajärg ja see peab täitma mõne riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 nimetatud koosseisu. Kaebaja nõuab kahju hüvitamist tervise kahjustamise eest ja
  97. augusti
  98. a avaldusest nähtuvalt peab kaebaja tervise kahjustamiseks temal
  99. mail
  100. a segatüüpi ärev-depressiivse reaktsiooni diagnoosimist. Kaebaja viide
  101. mail 2017 määratud diagnoosile ei tõenda tervisekahju tekkimist helistamise mittevõimaldamisega seonduvalt perioodil
  102. juuli –
  103. detsember
  104. Kaebaja esitatud tervisekaardist nähtub tõesti, et
  105. mail 2017 diagnoositi kaebajal segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon. Siiski on sellise diagnoosi määramine toimunud enne vaidlusalust perioodi, mistõttu ei saa varasemalt määratud diagnoos olla põhjustatud ajaliselt hiljem aset leidnud sündmustest. Kaebaja esitatud tervisekaardi
  106. jaanuari
  107. a sissekandest nr 133 nähtuvalt saabus kaebaja
  108. jaanuaril 2017 Tartu Vanglasse ja juba siis esitas kaebusi psüühikale. Raviloost nähtub, et väljas on kaebajal esinenud suitsiidimõtteid, mida vanglasse saabumise hetkel eitas.
  109. jaanuari
  110. a sissekandest nr 137 nähtuvalt soovis kaebaja psühhiaatri vastuvõtule. Seega on kaebajal olnud vaimse tervisega seonduvaid kaebusi juba varasemalt. Vastustajale teadaolevalt on kaebaja tõesti pöördunud psühhiaatri vastuvõtule ja temale on määratud ka ravi, kuid tema kaebused ei olnud seotud sellega, et tal ei ole võimaldatud kaitsjale helistada. Kaebaja tervisekaardist nähtuvalt oli kaebaja rahulolematu uurimise tulemusega ja tundis, et temale tehakse ülekohut (ravilugu nr 140), kirjeldas hirmusid seoses ajukasvajaga, muretses erinevate asjade pärast, avaldas, et raske on oodata eelseisvat kohtuprotsessi (ravilugu nr 151), ärev ja närviline selle foonil, et ootab kohtuistungite algust ja oodatav karistus üsna pikk (ravilugu nr 156), tunneb, et on ülekohtuselt kinni ja kes vastutab pärast, et ta kinni on ja lastega suhelda ei saa; tekib viha, mida välja näidata ei saa; kardab „plahvatada“ (ravilugu nr 160), kurdab, et midagi ei ole muutunud; saabus eeluuritavana veebruaris 2017 ja sellest ajast üksinda kambris; tekib viha, mida ei taha välja näidata, kuid kardab „plahvatada“ (ravilugu nr 167). Eelkirjeldatu näitab, et kaebaja pingeseisund ja ärevus on tingitud hoopis teistest asjaoludest. Seetõttu ei ole menetluse käigus ilmnenud selliseid tõendeid, mis kinnitaksid kaebaja tervise kahjustumist ega põhjuslikku seost vanglale etteheidetud tegevuse vahel ning selliseid asjaolusid ei saa pidada tõendatuks. Kuna aga tervise kahjustumine helistamise mittevõimaldamise vahetu tagajärjena ei ole tõendamist leidnud, siis nimetatud alusel ei ole hüvitamisnõude rahuldamine võimalik. Käesoleval juhul ei saa rääkida ka võimalikust väärikust alandavast kohtlemisest. Riigikohtu halduskolleegium on oma otsuse nr 3-3-1-41-10 p-s 22 aktsepteerinud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat, mille kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste hindamisel arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset 4 3-20-1503 mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. See tähendab, et kinnipeetava väärikuse alandamiseks peaks tema õigusvastane ebasoodne kohtlemine olema piisavalt intensiivse mõjuga või pika kestusega ehk teisisõnu peab see ületama teatava läve. Niisuguse läve ületamise demonstreerimiseks on Riigikohus eelviidatud otsuse p-s 23 refereerinud EIK praktikat, mille kohaselt alandab kinnipeetava väärikust näiteks tema paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väikesesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta. Väärikuse alandamiseks on peetud näiteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni, sundtoitlustamist ilma meditsiinilise näidustuseta, põhjendamatu jõu kasutamist või ka kolmeks kuuks väiksesse kambrisse ilma jalutusvõimaluseta paigutamist. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Käesoleval juhul ei saanud kaebaja advokaadile helistada 9 korral poole aasta jooksul. Eksimused leidsid aset erinevatel kuudel ja arvestades juhtunu põhjuste erinevusi, siis ei olnud tegemist mitte vangla tahtliku tegevusega, vaid kahetsusväärsete eksitustega. Tegemist ei olnud ka ainsate kordadega, mil kaebaja advokaadiga suhelda soovis. Kui kahju hüvitamise taotluse menetlemise ajal ei olnud vanglale teada, kuna ja kui palju sai kaebaja advokaadiga suhelda (operaatorfirma ei säilitanud kõneeristusi sedavõrd kaua), siis sai vangla tugineda üksnes varasemates vastuskirjades toodule.
  112. juulil
  113. a edastas IT-abi vanglale väljavõtte
  114. a kasutusel olnud programmist VangIS, kuhu kanti ka teave kinnipeetavate telefonikõnede kohta. Vanglale edastatud väljavõttest nähtuvalt sai kaebaja advokaadiga suhelda
  115. a juulikuus – 3., 13.,
  116. juulil 2017; septembris – 4., 12., 19., 21.,
  117. septembril 2017; oktoobris – 3., 4., 6., 9., 10., 13., 16., 17., 20., 24., 25.,
  118. oktoobril 2017; detsembris – 12., 13., 14., 20.,
  119. detsembril
  120. Väljavõttest nähtuvalt sai ta advokaadiga suhelda ka augustis ja novembris. Nimetatust nähtuvalt on kaebaja soovinud advokaadiga suhelda rohkem kui vaidlusalusel 9-l korral ja seda on temale ka võimaldatud. Seetõttu ei saa ka üheksat poole aasta jooksul aset leidnud juhtumit pidada sedavõrd intensiivseks, et see oleks käsitletav väärikuse alandamisena ja õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmise. Kaebaja väited selle kohta, et rikkumisi on olnud rohkem, kuid hüvitamisnõue sisaldab ainult neid, mida ta tõendada suutis, ei ole asjakohased ega anna alust hüvitamisnõude rahuldamiseks. Nõude aluseks saavad olla konkreetsed asjaolud. Hüvitamisnõude rahuldamise otsustamisel ja/või hüvitise suuruse määramisel ei saa tähtsust omada sellised asjaolud, millele nõue ei tugine. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses on kaebaja välja toonud konkreetsed juhtumid ja selliste asjaolude pinnalt on kahju hüvitamise taotlus ka lahendatud. Kohtumenetluses ei saa kaebaja hakata oma nõuet laiendama ega rajama sellistele asjaoludele, millele kohtueelses menetluses tuginetud ei ole. Seetõttu ei ole ka asjakohased kaebaja viited sellele, et väidetavalt oli rikkumisi rohkem ja sellised väited ei saa olla hüvitamisnõude rahuldamise aluseks.
  121. Tartu Vangla on tunnistanud oma eksimust ja vastuskirjades vabandanud kaebaja ees. Arvestades ka kaebaja üldist advokaadiga suhtlemise sagedust on õigusvastase tegevuse tunnistamine piisavaks, heastamaks tekkinud olukorda ja kaebajale kaasnenud ebameeldivusi. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  122. Arvestades seda, et kohus on tagastanud kaebaja nõude mittevaralise kahju hüvitamise osas seoses 21., 22.,
  123. ja
  124. veebruaril 2017 advokaadile helistamise mittevõimaldamisega ja varalise kahju hüvitamise osas seoses ajavahemikul
  125. veebruar –
  126. detsember 2017 advokaadile helistamise mittevõimaldamisega, on kohtu menetluses vaid kaebaja nõue 5 3-20-1503 ajavahemikul
  127. juuli –
  128. detsember 2017 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamisega seoses, milles kaebaja nõuab hüvitist tema väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise eest, kuna tal ei võimaldatud kümnel korral advokaadile helistada.
  129. Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohtu hinnangul on õigusvastane Tartu Vangla tegevus, mille tõttu ei saanud kaebaja 10., 12., 20., 27.,
  130. juulil 2017,
  131. septembril 2017,
  132. oktoobril 2017,
  133. ja
  134. detsembril
  135. a päevasel ajal advokaadile helistada. Muus osas tuleb kaebus aga jätta rahuldamata. Kohus nõustub Tartu Vangla seisukohtadega kahju tekkimise osas ega pea halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 165 lg-le 2 tuginedes vajalikuks kõiki vastustaja põhjendusi üle korrata. Menetlusökonoomia seisukohalt poleks mõistlik hästi kirja pandud ja järgimist väärivat seisukohta ümber sõnastada (nt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 316-579, p 16).
  3. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (st esitades kehtetuks tunnistamise, keelamis- või kohustamisnõude). RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalikõiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
  4. Kahju hüvitamise üheks eelduseks on haldusorgani õigusvastane tegevus. Kaebaja peab kahju tekitanud tegevuseks talle advokaadile helistamise mittevõimaldamist.
  5. VangS § 28 lg-st 1 tulenevalt on kinnipeetaval õigus telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks kaitsjaga või advokaadist esindajaga on keelatud (VangS § 28 lg 3 ls 2). Üksnes soov helistada advokaadile ei tähenda veel seda, et tegemist oleks kaitsjaga või advokaadist esindajaga VangS § 28 lg-s 3 sätestatu mõttes. Vanglal peab kaebaja taotlusest lähtuvalt olema võimalus tuvastada, kas graafikuväline helistamine ikka toimub isikutele, kellele helistamist vangistusseadus piirata ei tohi. Samuti ei ole VangS § 28 lg 3 mõte, et kinnipeetavale peab piiramatult igal ajal võimaldama helistamist sättes loetletud isikutele. VangS § 29 lg-st 21 tuleneb, et vanglateenistus kontrollib, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb. Vanglateenistusel on õigus registreerida selle isiku ees- ja perekonnanimi või asutuse nimi, 6 3-20-1503 kuhu kinnipeetav helistab, telefoninumber, helistamise aeg ja kõne kestus. Vangla sisekorraeeskirja § 51 lg 2 järgi võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras.
  6. Tartu Vangla direktori
  7. veebruari
  8. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra p-s 13.8 on täpsustatud telefoni kasutamise reegleid suletud osakondade jaoks. Kodukorra p 13.8.
  9. kohaselt on helistamise päevad E-hoone
  10. ja
  11. osakonnas teisipäev ja neljapäev, üldjuhul toimub telefoni kasutamine 9:00-st kuni 18:00-ni. Kodukorra p 13.8.
  12. kohaselt tuleb kinnipeetaval helistamiseks soovi avaldada telefoni kasutamist korraldavale ametnikule üldjuhul helistamisele eelneval tööpäeval kuni kella 18:00-ni. Vastavalt kodukorra p-le 13.8.
  13. koostatakse järgmiseks päevaks sooviavalduste alusel helistamise ajakava ning telefoni kasutamist korraldavale ametnikule on kinnipeetava poolt soovitud helistamise kellaaeg soovituslik ja tal on õigus muuta helistamise ajakava vastavalt vangla vajadusele. Kodukorra p-s 13.10 on sätestatud, et juhul, kui kinnipeetav helistab isikule, kelle kohta ta ei ole varasemalt vanglateenistusele andmeid esitanud, on ta kohustatud esitama hiljemalt telefoni kasutamisele järgneval päeval kirjalikult telefoni kasutamise andmed kodukorra lisaks 12 oleval blanketil, millest nähtuvad järgmised andmed: kinnipeetava enda ees- ja perekonnanimi, osakonna ja kambri number; sünniaeg; isikute ees- ja perekonnanimed või asutuste nimed, kuhu helistas; telefoninumber, kuhu helistas; seos isiku/asutusega, kellele helistas; kinnipeetava allkiri.
  14. Vastustaja on omaks võtnud, et kaebaja ei saanud advokaadile helistada 10., 12., 20., 27.,
  15. juulil 2017,
  16. septembril 2017,
  17. oktoobril 2017,
  18. ja
  19. detsembril
  20. a päevasel ajal (
  21. jaanuari
  22. a vastuskirjast nr 2-3/3867-2 nähtuvalt loobus kaebaja õhtul helistamisest). Seega tunnistab Tartu Vangla, et kaebaja suhtes ei ole õiguspäraselt käitutud. Tartu Vangla on mitmetes vastuskirjades kaebaja ees ka vabandanud tekkinud olukordade ja sellega kaasnenud ebamugavuste pärast (dtl 77-78, 82-84, 88). Põhjuseid, miks kaebaja helistada ei saanud, on mitmeid.
  23. Asja materjalidest nähtub, et
  24. augustil 2017 (dtl 84) on vastustaja kaebajale selgitanud, et nõustub kaebajaga selles, et advokaadiga kõnesid tuleb tagada, isegi kui see minuti pealt võimalik pole. Kontrollimisel selgus, et
  25. juuli
  26. a töökorraldus ei võimaldanud kõne teostamist ning
  27. juuli
  28. a taotlusele on märgitud, et kinnipeetav ei soovinud helistada.
  29. juulil 2017 (dtl 85) on vangla kaebajale selgitanud, et „Asjaolude kontrollimisel nähtub, et Teie 19.07.2017 on õigeaegselt ametnikeni jõudnud ning Teid planeeriti ka 20.07.2017 helistamise graafiku kella 15:20 peale, lisamärkusega, et Teil kehtivad suhtlemise keelud ja millised numbrid on lubatud. Graafikus ei nähtu aga ametnikupoolset teostuse märget ning samuti ei nähtu vanglaregistri väljavõttest, et Te 20.07.2017 helistada oleksite saanud. Vangla nendib, et tegemist võis olla inimliku eksitusega kuna lisakommentaari peeti ekslikult juba teostamise märkeks.“.
  30. augustil 2017 (dtl 78) on vastustaja kaebajale selgitanud, et kontrollimisel on selgunud, et
  31. ja
  32. juuli
  33. a kõnesid ei teostatud, kuna töökorraldus ei võimaldanud. Vanglateenistuse ametnikud olid hõivatud teiste päevakava järgsete tööülesannetega. Samuti nähtub asja materjalidest, et vastustaja on
  34. oktoobril 2017 (dtl 77) kaebajale selgitanud, et Tartu Vangla kodukorra p 13.8.4 on kaebaja suhtes jätkuvalt kohaldatav, mille kohaselt lasub vanglateenistusel kohustus kontrollida telefoninumbri õigsust. Vangla nendib, et mõned ametnikud tõlgendavad sätestatut liiga kergekäeliselt, üldistades, et andmeid saavad kontrollida vaid kontaktisikud. Vanglal lasub kohustus kõnesid advokaadile igakordselt võimaldada. Olukorras, kus advokaadi andmed on vanglale varasemalt esitatud, ei saa inspektor-kontaktisiku lubava märke puudumine olla põhjuseks telefoni mittevõimaldamisele. 7 3-20-1503
  35. Mis puudutab
  36. detsembri
  37. a helistamist, siis on vastustaja kohtule edastanud
  38. detsembri
  39. a vastuse, milles vastustaja selgitas kaebajale järgmist: „Seoses 11.12.2017 intsidendiga on suuliselt vesteldud valvur R. Maaliiniga, kes selgitas, et kui ta Teile lõuna ajal telefoni tõi, ei soovinud Te veel advokaadile helistada, vaid tahtsite helistada numbril, mis ei olnud taotlusega kooskõlastatud. Sellisel juhul oli ametniku poolne ütlus, et ilma kontaktisiku loata nimetatud numbrile helistada ei saa ka korrektne. Teile varasemalt selgitatud alus, et ametnik saab ka ise numbrit kontrollida puudutas Teile määratud kaitsja andmeid, kellega suhtlemist vangla piirata ei või ning kelle kontaktandmed meile edastatud on. R. Maaliin selgitas, et kella 17.00-18.00 ei olnud tal võimalik Teile telefoni tuua, kuna nimetatud ajaks oli tema tööpäev lõppenud. Asjaoludest ei nähtu, kas oma sooviavaldusega ka teiste ametnike poole pöördusite. Vangla vabandab taaskord tekkinud segaduse pärast, kuid juhib Teie tähelepanu asjaolule, et advokaadile helistamise taotlused on otstarbekas muudest taotlustest eraldi hoida.“ (dt 82-83).
  40. Eeltoodule tuginedes tuvastab kohus, et Tartu Vangla tegevus, mille tõttu ei saanud kaebaja 10., 12., 20., 27.,
  41. juulil 2017,
  42. septembril 2017,
  43. oktoobril 2017,
  44. ja
  45. detsembril
  46. a päevasel ajal advokaadile helistada, oli õigusvastane.
  47. Kaebaja on
  48. septembril 2017 pöördunud vangla direktori poole, kuna tal ei võimaldatud
  49. septembril 2017 helistada advokaadile (dtl 45). Tartu Vangla
  50. septembri
  51. a vastusest nr 2-3/2628-2 nähtuvalt ei leidnud kinnitust, et kaebaja oleks esitanud vanglale taotluse advokaadile helistamiseks
  52. septembril
  53. a (dtl 75). Rohkem tõendeid kohtule
  54. septembri
  55. a helistamisega seoses ei ole esitatud. Seega ei saa pidada tõendatuks, et kaebaja oleks
  56. septembril
  57. a õigusvastaselt helistamisvõimalusest ilma jäetud.
  58. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu
  59. detsembri
  60. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Selleks et mingi tegu kvalifitseeruks väärkohtlemiseks, peab see EIK praktika kohaselt saavutama teatava minimaalse raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole kohtu hinnangul võimalik määrata. EIK on väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks pidanud näiteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni; vaimse tegevuse (nt ajalehtede ja ajakirjade lugemise) võimatust; erivajaduste ignoreerimist; arstiabi andmata jätmist, millega kaasnevad rasked tervisekahjustused või surm; põhjendamatut jõu kasutamist; pesemistingimuste puudulikkust; värskes õhus viibimise ja jalutamistingimuste puudumist; ülerahvastatust kambris; alasti kinnipeetava läbiotsimist vastas soost vanglaametniku juuresolekul; paigutamist kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamis võimaluseta; halbu sanitaartingimusi kogumis (Riigikohtu
  61. juuni
  62. a otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p 23 koos viidetega EIK praktikale).
  63. Kehtiv kohtupraktika ei ole pidanud mitte igasuguseid ebamugavusi piisavaks mittevaralise kahju tekkimiseks, vaid on rõhutanud, et ületatud peab olema ka teatud raskusastme künnis (nt Riigikohtu
  64. juuni
  65. a otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 25;
  66. juuni
  67. a otsus asjas nr 33-1-41-10, p –d 19 ja 23). Kohus leiab, et vastustaja tegevus ei saanud tekitada kaebajale hüvitamisele kuuluvat kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Viidatud sättes loetletud õigushüved ei hõlma selliseid tagajärgi nagu info kättesaamise takistamine ja õigusabist ilmajäämine. Kaebaja on nimetanud ka vaimseid üleelamisi, mida telefonikõne mittelubamine kaasa tõi. 8 3-20-1503 Kohtu hinnangul ei saanud helistamistaotluse rahuldamata jätmine kujutada endast kohtlemist, mis oleks käsitatav väärikuse alandamisena RVastS § 9 lg 1 tähenduses.
  68. Tartu Vangla on tunnistanud oma eksimust ja õigusvastast tegevust ning vabandanud kaebaja ees. Kohus leiab, et sellest piisab ning kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmine ei ole praegusel juhul õiglane. Kohtupraktikas on ka varem selgitatud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib olla ka kahju rahas kompenseerimise asemel kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine.
  69. Kaebaja on seisukohal, et tekkinud pingetest ja stressist kujunes välja psüühikahäire, mida tal enne vangistust ei olnud. Kaebajal on diagnoositud segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon, mis diagnoositi tal
  70. mail 2017 (dtl 104; ravilugu nr 139, dtl 117). Kohus saab nõustuda kaebajaga selles, et see haigus diagnoositi vangistuses, kuid
  71. jaanuari
  72. a raviloost nr 133 nähtub, et kaebaja käis psühhiaatria vastuvõtul juba enne Tartu Vanglasse saabumist ning tal on esinenud kaebuseid psüühikale (väljas esinenud ka suitsiidimõtted), samuti tarvitas ta vanglasse saabumisel igapäevaselt xanaxit (rahusti) ja venlafaxini (antidepressant) (dtl 115). Ka nähtub ravilugudest, et kaebaja oli närviline põhjusel, et ta ei olnud rahul uurimise tulemustega ning leidis, et talle on tehtud ülekohut (dtl 117). Kaebaja on juulikuus käinud küll arsti vastuvõtul, kuid pole kurtnud helistamisega seonduvat, vaid naha kuivust (ravilugu nr 144, dtl 118). Kuigi
  73. septembri
  74. a anamneesis on kirjas, et tema ärevustase on järjest kasvamas, ei ole tõendatud, et see oleks seotud helistamise mittevõimaldamisega (dtl 120). Anamneesist nähtub, et kaebaja tunneb hirmu, et tal võib olla ajukasvaja nagu vennal; samuti olevat raske oodata novembris saabuvat kohut. Ka
  75. oktoobri 2017 anamneesis kirjas, et kaebaja ootab istungi algust; oodatav karistus võib olla üsna pikk, selle foonil väga ärev ja närviline (dtl 122). Anamneesides pole sõnagi juttu probleemidest, mis oleksid seotud advokaadile helistamise mittevõimaldamisega.
  76. Kohus nõustub vastustajaga, et menetluse käigus ei ole ilmnenud selliseid tõendeid, mis kinnitaksid kaebaja tervise kahjustumist ja põhjuslikku seost vanglale etteheidetud tegevuse vahel. Kuna tervise kahjustamine helistamise mittevõimaldamise vahetu tagajärjena ei ole tõendamist leidnud, siis nimetatud alusel ei ole hüvitamisnõude rahuldamine võimalik.
  77. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt advokaadile helistamise mittevõimaldamisega. 32.

§ 108lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (

§ 108lg 2).

Menetluskulude jaotamisel ja väljamõistmisel tuleb esmalt välja selgitada kantud menetluskulude koosseis ja ulatus, siis tuleb otsustada, millised kantud menetluskuludest on vajalikud ja põhjendatud, eristades seejuures lõivukulusid, ning seejärel tuleb jaotada need menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega (Riigikohtu halduskolleegiumi 14. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-33-12, p 25; 5. mai 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-17-11, p 13). 33.

§ 109

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesolevas kohtuasjas hõlmavad kaebaja menetluskulud riigilõivu. Osas, milles kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses tervisekahjuga, on kaebus vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p-le 12 riigilõivuvaba. Mittevaralise kahju hüvitamise nõudele seoses väärikuse alandamisega 9 3-20-1503 kohaldub RLS § 60 lg 2, mis sätestab, et halduskohtule kahju hüvitamiseks kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. Kaebaja märgib, et 700 euro suurusest kahjunõudest moodustab väärikuse alandamisega tekitatud kahju 280 eurot. Seega pidi kaebaja tasuma seoses väärikuse alandamisega tekitatud kahju nõude eest riigilõivu 15 eurot. Tartu Halduskohus vabastas 7. septembri 2020. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel. 34. Arvestades kaebaja nõude suurust ja välja mõistetavat hüvitist, on kaebus rahuldatud osaliselt. Kohus on jätnud hüvitise välja mõistmata, kuid on kahju hüvitamiseks tuvastanud vastustaja tegevuse õigusvastasuse, s.t rahuldanud kaebuse osaliselt, kuid rahuldamise osakaal ei ole suhtarvuna hinnatav. Kohus leiab, et kaebust tuleb pidada rahuldatuks 5 % ulatuses.

§ 118

lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kuna menetlusabi saaja oli vabastatud 15 euro ulatuses riigilõivu tasumisest, tuleb Tartu Vanglalt riigituludesse välja mõista 75 senti (15×0,05). Ülejäänud kaebaja menetluskulu (riigilõiv) summas 14,25 eurot jääb Eesti Vabariigi kanda. 35. Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärkidega (

§ 175lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik Kohtuotsust on muudetud Tartu Ringkonnakohtu

  1. mai
  2. a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu
  3. mai
  4. a otsus Resolutsioon
  5. Tagastada X-le 16.05.
  6. a seisukoha lisad 5-l lehel.
  7. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25.03.
  8. a otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata.
  9. Muuta Tartu Halduskohtu 25.03.
  10. a otsuse resolutsiooni p 3 sõnastust ja sõnastada see järgmiselt: „Jätta X menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) esimese astme kohtus Eesti Vabariigi kanda.“.
  11. Jätta X menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
  12. Asendada avaldatavas kohtuotsuses X nimi initsiaalidega. 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.