KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 17.05.2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-6577 Tsi

) § 445 lg 1 alusel, et igakuine elatis tuleb tasuda iga kuu eest ette hiljemalt iga eelneva kuu

1. kuupäevaks hageja ema kontole. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Kostja oli hageja isa, mistõttu oli hagejal õigus saada kostjalt ülalpidamist perekonnaseaduse (PKS) § 96 lg 1, § 97 p 1, § 99 lg 1, § 100 lg-te 1, 2, 4, § 101 lg 1, § 102 lg-te 1 ja 2, § 105 lg 3 alusel. Ülalpidamise ulatus määrati kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Kohus leidis, et hageja veenvalt põhistas oma kulusid alates 2021 septembrist ulatuses, mis vastas seaduses sätestatud miinimummäärale jaotusega järgnevalt: elukoht 40 eurot, toit 250 eurot, transport 70 eurot, tervis 40 eurot, hügieen 40 eurot, lasteaed 0 eurot, riided/jalanõud 60 eurot, raamatud/mänguasjad 50 eurot, meelelahutus 35 eurot. Kokku 585 eurot. Hageja selgitus polnud veenev selle kohta, et igakuiselt kulus seoses lasteaias käimisega täiendavalt 50 eurot seoses õppekäikudega. Väidetav kulu ulatus polnud eluliselt usutav ning võimalikud täiendavad kulud seoses õppekäikudega tuli lugeda hõlmatuks jaotisega „meelelahutus“. Võttes arvesse, et raamatute/mänguasjade eest oli kulu arvestatud eraldi, ei ületanud põhjendatud kulu muule meelelahutusele ühes kuus 35 eurot. Lapse esmavajaduste hulka kuulusid mh tavapärased sotsiaalsed vajadused, nt sõprade sünnipäevadel osalemine või vahel kinos või kohvikus käimine. Seega ei saanud selline kulu olla täiesti põhjendamatu. Lapse toidukulu ja transpordikulu polnud üle paisutatud. Hageja oli kasvueas laps, kes vajas kasvamiseks ja arenemiseks mitmekülgset ja toitaineterikast toitu. Kostja viidatud uuring kajastas üldiseid statistilisi andmeid perioodil 2010-2012, mitte hageja vajadusi käesoleval ajal. Hagejal polnud kohustust teha kulutusi toidule ja transpordile arvestusega, et isa ülalpidamiskohustus oleks võimalikult väike, vaid lähtuvalt oma tegelikest vajadustest. Auto kasutamine oli tavapärane transpordiviis ja ei saanud heita ette ühistranspordi mittekasutamist. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulus eelduslikult kahekordne miinimumelatis ja selles ulatuses polnud vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtus tõendada. Kostja tõi välja, et ta annab pojale ülalpidamist vahetult ajal, kui poeg viibib temaga koos. Kohus tuvastas, et lapsevanemad olid 29.06.2021 tsiviilasjas 2-21-5886 leppinud kokku lapsega järgmises suhtlemiskorras: − 21.06-juuli 2021 (k.a) - viibib laps paarisnädala laupäeva hommikust kuni pühapäeva õhtuni isaga ja paaritu nädala kolmapäeva õhtul 3 tundi; − august 2021 – viibib laps paaris nädala reede õhtust pühapäeva õhtuni isaga ja paaritu nädala kolmapäeva õhtul 3 tundi; − alates septembrist 2021 – viibib laps paaris nädala reede õhtust pühapäeva õhtuni isa juures ja paaritu nädala kolmapäeva õhtust neljapäeva hommikuni. Suhtluskorra kohaselt viibis laps isa juures kokku 5 päeva kuus (arvestusega 4 täispäeva ja 2 poolikut päeva). Kohus leidis, et sellise korralduse juures langes lapse eest vahetu hoolitsemise põhiraskus emale. Seetõttu polnud lapsel vahelduvat elukohta. Hageja elukoht oli ema juures. Kui hageja viibis kostja juures, siis kandis vahetuid kulusid koos söögiga kostja. Selles ulatuses sai lugeda ülalpidamist antuks vahetult 41,67 euro ulatuses kuus alates septembrist 2021 3 (250:30x5) ning juulis ja augustis 25 euro ulatuses (150 : 30 x 5). Hagis märgitud kulud eluasemele tekivad sõltumata sellest, mitu päeva kuus hageja kummagi vanema juures viibib, kohatasu ei sõltunud kommunaalteenuste tarbimisest. Vanematel oli erimeelsusi, milliseid riideid, jalanõusid ja mänguasju tuli hagejale osta. Kuna kostja lapse emaga (kui lapse eest vahetult hoolitseva lapsevanemaga) selliste asjade soetamises kokku ei leppinud, siis ei saanud ülalpidamiskohustust lugeda vahetult täidetuks seoses vajalike asjade soetamisega. Kostja polnud välja toonud täiendavaid asjaolusid, mis võiksid olla mõjuvaks põhjuseks põhjendamaks elatise väljamõistmist täiendavalt alla seadusjärgse määra. Kostja oli tööealine ja täieliku töövõimega, teisi ülalpeetavaid lisaks hagejale ei olnud. Vähene keeleoskus ja eriala puudumine polnud piisava sissetuleku hankimisel objektiivseteks takistusteks. Vanemal oli kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel. Vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on väike. Isa igakuine sissetulek oli umbes 1 400 eurot. See oli piisav ülalpidamise andmiseks. Olukorras, kus mõjuv põhjus elatise vähendamiseks puudus, ei omanud kostja igakuised kulutused tähendust. Ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei andnud alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Seetõttu ei omanud tähendust, et peretoetus 60 eurot kuus laekus emale. Vanemate majanduslik võimekus oli võrdne. Kostja andis hagejale ülalpidamist alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni järgmiselt: 27.04-30.04.21 (4 päeva) - 13,33eurot (100:30x4, pool hageja vajadustest oli 29,33 eurot (220:30x4)), mai – 100 eurot (pool hageja vajadustest 220 eurot), juuni – 150 eurot (pool hageja vajadustest 220 eurot), juuli – 175 eurot (pool hageja vajadustest 220 eurot), august – 25 eurot (pool hageja vajadustest 220 eurot), september – 41,67 eurot (pool hageja vajadustest 292 eurot), oktoober – 41,67 eurot (pool hageja vajadustest 292 eurot), november – 41,67 eurot (pool hageja vajadustest 292 eurot). Kokku olid lapse vajadused 1 785,33 eurot ja kostja andis ülalpidamist 588,34 euro ulatuses. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise perioodi eest alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni 1 447,32 eurot (1785,33-588,34+292-41,67) ning igakuise elatise 250,33 eurot (292-41,67) alates 01.12.2021 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Kostja apellatsioonkaebus
2. Kostja palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks elatis 180 eurot ületavas osas ja osas, millega mõisteti perioodi eest 27.04.2021 – 30.11.2021 ühekordse maksena 1 447,32 eurot, Kostja palus teha uus otsus, millega välja mõista perioodil 27.04.2021 – 30.11.2021 sissenõutavaks muutunud elatis arvestusega, et kostja peab igakuiselt maksma elatist 180 eurot kuus ning tasaarvestada kostja poolt perioodi 27.04.2021 – 30.11.2021 jooksul makstud elatisraha. Alternatiivselt palus kostja tühistada otsus täies ulatuses ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud tuli jätta poolte endi kanda. Kohus ei võtnud põhjendatud seisukohta poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes ning jättis põhjenduseta kõrvale kostja esitatud väited ja tõendid. Samuti ei hinnanud kohus kõiki tõendeid vastastikuses seoses ja motiveeritult. Hageja ema muutis kogu menetluse ajal lapse kulutuste suurusi. Ühelt poolt vähendas ema osa kuludest ja tõstis teise osas kuludest, et viia summa vastavusse miinimumelatise suurusega. Kostjale jäi arusaamatuks, miks suurenesid lapse toidukulud kolmandiku võrra, kui alates septembrist hakkas poeg käima lasteaias (viis korda nädalas) ja viibima rohkem isa juures. Arvestades hageja muutunud igapäevast elurütmi, tuli hageja toidukulusid vähendada. Arvestades, et lasteaed, toidupoed jne asusid maja kõrval, oleks pidanud ema lahti kirjutama, kui sageli ta kasutas autot, km arvu, vajalike kulude põhjendust, ühistranspordi kasutamise ebasobivuse kohta jne. Vastasel juhul sai eeldada, et ema kasutas autot suuremal määral enda mugavuse ja vajaduse pärast. Kostja ei 4 mõistnud, kuidas kohus leidis, et hageja oli veenvalt põhistanud oma kulusid alates septembrist ja otsustas, et need olid mõistlikud. Hagi asjaolude kohaselt kulus hagejal raamatutele/ mänguasjade 50 eurot ja meelelahutusele 35 eurot. Kohus märkis, et polnud veenev, et hageja kulutas lasteaias käimisega täiendavalt 50 eurot. Samas pidas kohus usutavaks kulutusi raamatute ostmiseks ja meelelahutuseks. Hageja ema avaldas, et tema panus seisnes lapse kasvatamises. Eeltoodu tähendas, et lapse ema ei investeerinud hagejasse raha, kuna ta leidis, et tema panuseks oli lapse kasvatamine. Tegelikult kulus lapse ülalpidamisele 240 eurot kuus, millest 180 eurot maksis isa ja 60 eurot oli kaetud lapsetoetusega. Ema toodud andmed lapse igakuiste kulude kohta olid fiktiivsed ega vastanud lapse tegelikele kuludele. Lapse tegelikud vajadused oli väiksemad, kui väitis ema. Ema kinnitas, et ta peab poega ulaval isa rahaga. Kohus jättis selle asjaolu arvesse võtmata. Vanemad pidi ülalpidamiskohustust täitma võrdses osas. Praegu pidas hagejat rahaliselt üleval vaid kostja. Kohus oleks pidanud arvestama ka lapsetoetusega. Kostja tugines maakohtus, et hageja vajadused olid osaliselt kaetud riikliku toetusega. Selles osas tuli elatist vähendada. Kostja ei nõustunud kohtu arvestusega, et hageja viibis kostja juures 5 päeva kuus. Laps viibis alates septembrist 2021 6 päeva kuus isa juures. Samuti jäi kaebajale arusaamatuks, et kui laps elas isaga, siis mis põhjusel arvestas kohus ema esitatud toidukuluga – ema märkis summad suvaliselt. Kohus ei arvestanud, et ajal, mil laps oli isa juures, kandis isa lisaks toidukulule ka lisakulusid (nt elekter, vesi, kütus - kostja elas Lasnamäel aga hageja Männikul ning kostja ise võttis lapse kodunt ja viis koju tagasi). Hagejal oli õigus nõuda vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutas. Kohus tuvastas, et kostja andis hagejale ülalpidamist alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. See tähendas, et maakohus arvestas aprillist augustini igakuiseks kuluks 440 eurot. Samas ei võtnud kohus arvesse, et laps oli isaga 21.06-30.08.2021 paarisnädala laupäeva hommikust kuni pühapäeva õhtuni ja paaritu nädala kolmapäeva 3 tundi õhtul. Augustis oli hageja kostjaga paaris nädala reede õhtust pühapäeva õhtuni ning paaritu nädala kolmapäeva õhtul 3 tundi. See tähendas, et kostja pidas üleval nendel päevadel last täielikult. Kostja leidis, et hageja igakuised kulud moodustasid kokku 345 eurot: elukoht 40 eurot, toit 150 eurot, transport 30 eurot, tervis 20 eurot, hügieen 20 eurot, lasteaed 0 eurot, riided/jalanõud 40 eurot, raamatud/mänguasjad 30 eurot, meelelahutus 15 eurot. Alates 01.01.2022 polnud elatise suurus enam seotud miinimumpalgaga. Uue seaduse redaktsiooni kohaselt pidi kostja tasuma hagejale elatist järgmises ulatuses: Baaselatis 200 eurot, millele lisandus 43,44 eurot (3% eelmise aasta Eesti keskmisest brutopalgast) ja millest kuulus maha arvestamisele pool lapsetoetusest (30 eurot). Kuna hageja viibis kostja juures keskmiselt 6 päeva kuus (6 päeva x 7 eurot = 42 eurot), siis oli põhjendatud elatis 171,44 eurot (213,44-42). Kostja oli nõus tasuma elatist iga kuu 180 eurot. Vastustaja seisukoht
3. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
4. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja asja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks, kuid osaliselt tuleb vaidlustatud lahendit muuta seoses alates 01.01.2022 muutunud õigusliku olukorraga. Sellest tulenevalt muudab ringkonnakohus alates 01.01.2022 väljamõistetava elatise suurust, mis tähendab, et kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p 2). 5 Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles ta kohustus tasuma hageja ülalpidamiseks elatist 180 eurot kuus. Hageja ei ole samuti otsust vaidlustanud. Seega ei ole pooltel maakohtu otsusele vastuväiteid osas, milles maakohus rahuldas hagi elatise osas 180 eurot kuus. Selles osas on maakohtu otsus jõustunud. Ringkonnakohus vaatab maakohtu otsuse läbi kaevatud ulatuses.

§ 652

lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

§ 631

lg 1 näeb ette, et apellatsioonkaebuses võib tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Kaebuse kohaselt ei võtnud maakohus põhjendatud seisukohti kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes ega hinnanud kõiki tõendeid, samuti jättis kõrvale hageja esitatud väited ja tõendid. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse rikkumisi ega ebaõiget materiaalõiguse kohaldamist, mis oleks viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Asjaolu, et kostja ei ole nõus maakohtu seisukohtadega, ei anna alust väita, et maakohus oleks rikkunud menetlusõigust või kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 8. Hageja nõudis elatist alates hagi esitamisest (26.04.2021) 292 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast kuus, kuni hageja täisealiseks saamiseni. Hageja tugines, et 2021 juuli seisuga olid tema igakuised kulud 440 eurot ja alates 2021 septembrist olid kulud 660 eurot. Kuni 31.12.2021 kehtinud PKS § 101 lg 1 nägi ette, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja lapse arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine. Riigikohus on leidnud, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega. Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes (Riigikohtu 17.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p-d 19, 21 ja 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu 22.03.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13 ja 08.01.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1165-13, p 15). Asjaolu, et hageja oli menetluse ajal hagi aluseks olevaid asjaolusid ja kulude suurust mitmeid kordi täpsustanud, ei muuda õigusliku olukorda ega lükka ümber eelviidatud Riigikohtu seisukohti. Samuti ei takistanud see maakohtul hagi lahendamist. Kostja seisukoht, et vaid tema üksi peab hagejat rahaliselt üleval, on paljasõnaline. Praegusel juhul ei esine selliseid asjaolusid või tõendeid, mille põhjal oleks võimalik tuvastada, et vaid kostja peab hagejat rahaliselt üleval ning ema ei kuluta lapse peale enda sissetulekut. Maakohus lähtus elatise väljamõistmisel õigesti, et hageja ei pea miinimummääras nõuet tõendama. Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et hageja igakuised vajalikud kulud moodustasid kokku 345 eurot. Kostjal oli võimalik tõendada, et tal esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus. (Riigikohtu 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p-d 12 ja 14). Ringkonnakohus saab maakohtu 6 diskretsiooniotsust ümber hinnata ainult siis, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire. Kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad (Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Erandina saab väiksema elatise välja mõista mõjuval põhjusel, mille peab esile tooma ja selle aluseks olevad asjaolud tõendama elatise maksmiseks kohustatud vanem. Mõjuvaks põhjuseks võib nt olla

§ 459). 10.

Tulenevalt

§ 163

lg-s 3 sätestatust jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud poolte endi kanda, kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Menetluskulude sellise jaotuse puhul puudub vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks (

§ 174lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 9