RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 114

lg 1 p-de 2 ja 3 – § 25 lg 2, § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 137 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu

1. oktoobri
2. a otsus I. M-i kaitsja vandeadvokaat Teet Veer, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kelly Kruusimägi
3. aprill 2022, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
4. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
5. oktoobri
6. a ja Harju Maakohtu
7. augusti
8. a otsus osas, millega: 1.
9. I. M-ile mõisteti

§ 114

lg 1 p-de 2 ja 3 – § 25 lg 2 järgi karistuseks 9 aastat vangistust ning

§ 64lg 1 alusel liitkaristuseks 10 aastat vangistust; 1.2.

I. M-ilt mõisteti Eesti Vabariigi kasuks välja 1930 eurot põlevvedelikuekspertiisi kulu katteks; 1608 eurot infotehnoloogiaekspertiisi kulu katteks; 1140 eurot kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi kulu katteks ja 1908 eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks ning määrati kindlaks igakuine menetluskulude makse summas 670 eurot 50 senti, samuti maksete tegemise periood 15. oktoobrist 2021 kuni 15. septembrini 2022; 1.3. ringkonnakohus mõistis Eesti Vabariigilt I. M-i apellatsioonimenetluse kulu katteks välja 1800 eurot. 2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 2.1. mõista I. M-ile

§ 114

lg 1 p-de 2 ja 3 – § 25 lg 2 järgi

§ 35ning § 60 lg-t 1 ja 4 kohaldades karistuseks 4 aastat 11 kuud vangistust; 2.2.

mõista I. M-ile

§ 64lg 1 alusel liitkaristuseks 4 aastat 11 kuud vangistust algusega 8.

juunist 2020; 2.

1. lugeda käesoleva otsuse tegemise päeva seisuga karistusest kantuks 2 aastat 12 päeva vangistust ja kandmata karistuseks 2 aastat 10 kuud 18 päeva vangistust; 1-20-6745 2.
2. määrata

§ 74lg-te 1, 2 ja 3 alusel, et I.

M-i praeguseks kandmata vangistust kestusega 2 aastat 10 kuud 18 päeva ei pöörata täitmisele tingimusel, et süüdimõistetu ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja järgib järgmisi kontrollnõudeid: 2.4.

1. ta elab X maakonnas X vallas X külas Yyyyy Y-YY; 2.4.
2. ta ei vaheta kriminaalhooldusametniku eelneva loata elu-, töö- või õppimiskohta; 2.4.
3. ta ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 2.4.
4. ta allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitab talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 2.4.
5. ta ei viibi kriminaalhooldusametniku eelneva loata väljaspool Eestit ja 2.4.
6. ta ei lahku kriminaalhooldusametniku eelneva loata enda elukohast ka Eesti piires kauemaks kui 15 päevaks; 2.
7. lugeda katseaja alguseks
8. juuni 2022; 2.
9. vabastada I. M. viivitamatult vahi alt; 2.
10. tasaarvestada I. M-i ja Eesti Vabariigi vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded ning mõista I. M-ilt lisaks sundrahale summas 1460 eurot Eesti Vabariigi kasuks välja 1546 eurot (sh ekspertiisikulu hüvitis kogusummas 4678 eurot ja kaitsjale määratud riigi õigusabi tasu hüvitis summas 1908 eurot, millest on maha arvatud hüvitis valitud kaitsjale apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses makstud tasu eest kogusummas 5040 eurot); 2.
11. määrata, et I. M. peab menetluskulu hüvitise kogusummas 3006 eurot tasuma hiljemalt 12 kuu jooksul igakuiste osamaksetena, mille suurus on vähemalt 250 eurot 50 senti ja mis tuleb tasuda iga kuu
12. kuupäevaks alates
13. juulist
15. Jätta maakohtu otsuse resolutiivosast välja otsustus kaheksa CD/DVD-plaadi kriminaalasja materjalide juurde jätmise kohta.
16. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
17. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
18. I. M. anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3, § 137 lg 1 ning § 114 lg 1 p-de 2 ja 3 – § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritud kuritegudes. 2.

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdistatakse I.

M-i selles, et ta väänas 10. mail 2020 enda kodus abikaasa H. M-i käed ja jalad selja taha valuvõttesse, tekitades valu ning verevalumid. Paari tunni 2

§ 137lg 1 järgi süüdistatakse I.

M-i selles, et ta paigaldas

1. juunil 2020 enda telefoni mobiilirakenduse ja abikaasa kasutuses olevale autole abikaasa teadmata GPS-seadme. Rakenduse ja seadme abil jälgis I. M. alates
2. juunist 2020 kuni tema kinnipidamiseni kannatanu kohta andmete kogumise eesmärgil H. M-i. 4.

§ 114lg 1 p-de 2 ja 3 – § 25 lg 2 järgi süüdistatakse I.

M-i selles, et ta valas

1. juunil 2020 kella ühe paiku öösel kahe inimese tapmise eesmärgil kahekorruselise eramaja ümber, samuti maja seintele ja ustele bensiini ning süütas selle põlema, olles teadlik, et majas viibivad H. M. ja K. L. Süüdistatav suhtus ükskõikselt sellesse, et tema tegu võib põhjustada ohu teiste majas viibivate inimeste elule ja tervisele, sh möönis ta üldohtliku tegevuse tagajärjena mistahes kahju tekitamist majas olnud K. L-i emale M. L-ile. Kannatanud ärkasid, pääsesid majast välja ja tulekahju kustutati. Mõrv jäi I. M-i tahtest olenemata lõpule viimata, kuid tema tegu põhjustas reaalse ohu majas viibinud inimestele ning varale. Maakohtu otsus
2. Harju Maakohus tegi
3. augusti
4. a otsuse, millega ta: 1) tunnistas I. M-i süüdi ja karistas teda a.

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi vangistusega 1 aastaks ning 5 kuuks; b.

§ 137

lg 1 järgi vangistusega 6 kuuks ning c.

§ 114lg 1 p-de 2 ja 3 – § 25 lg 2 järgi vangistusega 9 aastaks; 2) mõistis I.

M-ile

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuse 10 aastat vangistust, jättes süüdistatava kohtuotsuse jõustumiseni vahi alla ja lugedes karistusaja alguseks

1. juuni 2020; 3) mõistis I. M-ilt riigi kasuks välja 1930 eurot põlevvedelikuekspertiisi kulu katteks; 1608 eurot infotehnoloogiaekspertiisi kulu katteks; 1908 eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks; 1140 eurot kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiisi kulu katteks ja 1460 eurot sundraha. Kohus määras, et süüdistatav peab menetluskulu hüvitise tasuma 12 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest, makstes alates
2. oktoobrist 2021 kuni
3. septembrini 2022 iga kuu 670 eurot 50 senti; 4) tegi otsustuse asitõendite kohta.
4. Maakohus tuvastas, et
5. mail 2020 teatas H. M. süüdistatavale, et tema elus on uus mees ja ta soovib abikaasast lahku minna. Järgmisel päeval tekkis abikaasade vahel tüli, mille käigus väänas I. M. abikaasa käe ja hiljem jala selja taha, kannatanu tundis valu ning tal tekkisid sinikad. Seda nägi pealt nende 7-aastane laps, kes helistas H. M-i õele. Seepeale lasi süüdistatav abikaasast lahti. Sama päeva õhtul tekkis uus konflikt, kui süüdistatav soovis teada H. M-i armukese nime. I. M. tahtis enda kätte saada kannatanu telefoni, kasutades selleks vägivalda. Seda nägid pealt lapsed, kes helistasid uuesti kannatanu õele, kes omakorda helistas häirekeskusesse. Seega väärkohtles I. M. korduvalt abikaasat, kellega ta oli lähisuhtes.
7. juunil 2020 paigaldas I. M. enda ja H. M-i ühisvara hulka kuuluvale autole GPS-seadme ning jälgis sellest päevast alates mobiilirakenduse abil auto ja seega ka abikaasa asukohta. H. M. ei 3

§ 404järgi.

Süüdistatava tahtlus oli suunatud H. M-i ja K. L-i tapmisele. Sellele viitab süüdistatava teoeelne, -aegne ja -järgne käitumine. Ta süüdistas K. L-i enda abielu lõhkumises ja oli vihane H. M-i peale, et too läks armukese juurde. Tapmistahtlusele viitab eelkõige I. M-i käitumise viis: ta valas bensiiniga ringi ümber terve maja ja tules said eriliselt kahjustada uksed ning aknad. Seega ei jätnud I. M. ruumi võimalusele, et majas viibivad inimesed saaksid väljuda ukse või akna kaudu või et mõni osa majast ei oleks tuld võtnud. Samuti toimus süütamine öösel, kui inimesed magavad ja tulekahju avastamine on vähem tõenäoline. I. M-i tegevus oli planeeritud ja teadlik: ta lülitas kodus välja kaamera, et mitte jäädvustada enda väljasõitu; ei ühendanud sõiduki pardakaamerat; võttis kodust kaasa bensiinikanistri, tikud ja kindad. Ta ei sõitnud mitte T. L-i maja ette, vaid maja tagaosa juurde ja ronis üle aia ning süütas terve maja. Kirjeldatud viisil öösel maja süüdates pidi I. M. möönma, et kõik majas viibivad, sh juhuslikult seal olevad, inimesed saavad surma. Teo pani süüdistatav toime kavatsetult: ta soovis K. L-i ja H. M-i surma ning see oli tema tegevuse eesmärk. I. M-i tegevus oli sedavõrd täpselt planeeritud, et kannatanute ellujäämine oli väga suur juhus. Kuna süütamise tagajärjel sattusid ohtu ka lähedal seisvad eramud, pani I. M. tapmiskatse toime üldohtlikul viisil.

1. Kompleksekspertiisi aktis on eksperdid järeldanud, et I. M. pani süütamise toime piiratud süüdivuse seisundis. Ekspertide sõnul vallandus süüdistataval
2. mai
3. a konfliktsituatsiooni tagajärjel kohanemishäire. 7.–
4. juunil 2020 tekkis tal konfliktsituatsiooni kulminatsioonis äge stressreaktsioon ja piiratud oli tema võime analüüsida tekkinud olukorda, teha analüüsist adekvaatseid järeldusi ning juhtida oma käitumist. Kohus möönis, et
5. mail 2020 abikaasa uuest suhtest teadasaamine ja
6. juuni
7. a otsus lahku minna, samuti pea kuu aega väldanud ebaselgus H. M-i edasiste valikute osas oli I. M-ile psüühiliselt raske taluda. Selline olukord põhjustas talle vaimset valu ja oli rohke stressi allikas. Kannatanu H. M. kirjeldas, kuidas I. M. pärast naise kõrvalsuhtest teadasaamist palju nuttis ja kuidas mehe maailm n-ö kokku varises, kuivõrd pere oli talle oluline väärtus. Samuti rääkis kannatanu, et I. M., kes oli varem alkoholist loobunud, hakkas alates
8. maist 2020 seda uuesti tarvitama. Kannatanu kinnitusel oli I. M. stressis ja pöördus abi saamiseks arstide poole. Ka tunnistaja Liilia Peramets kirjeldas I. M-i pereväärtusi hindava mehena, kes tegi naise ja laste heaks kõik, sh töötas kahel kohal. Tunnistaja ütluste kohaselt oli süüdistatav abikaasa kõrvalsuhtest teada saades murtud mees, tal olid enesetapumõtted ja tema valu oli väga sügav.
9. Maakohus asus seisukohale, et I. M-il võis esineda ekspertide märgitud kohanemishäire (F43.23), mis vallandus
10. mai
11. a konfliktsituatsiooni tagajärjel. Samuti ei seadnud kohus kahtluse alla, 4

§ 57lg 2 tähenduses, kuna kannatanu ei provotseerinud I.

M-i. Karistust kergendav asjaolu on puhtsüdamlik kahetsus, raskendav asjaolu

§ 58p 1 tähenduses aga armukadedus.

Kehalise väärkohtlemise episoodides on karistust raskendav asjaolu tegude toimepanek laste juuresolekul (

§ 58p 13).

Kuna eraviisiline jälitustegevus toimus lühikest aega ühe kannatanu suhtes ja viimase põhiõigusi ei riivatud intensiivselt, oli I. M-i süü selles episoodis väike. Mõrvakatse eest karistust mõistes arvestas kohus, et tapmiskatse oli suunatud kolme inimese vastu, selle toimepanemise viis oli üldohtlik ja tegu jäi katsestaadiumisse I. M-ist olenemata põhjustel. Pidades siiski silmas seda, et tagajärg ehk kannatanute surm jäi saabumata ja I. M. oli meditsiinilises mõttes erilise hingelise erutuse seisundis, tuleb teda mõrvakatse eest karistada sanktsiooni alammäärale lähedase karistusega. Kuna süüdistatav pani toime eriliigilised teod, tuleb liitkaristus mõista üksikkaristustest raskeima suurendamise teel. Apellatsioonid 12. Maakohtu otsuse vaidlustasid süüdistatav ja kaitsja, taotledes süüdistatava osalist õigeksmõistmist, mõrvakatse ümberkvalifitseerimist

§ 404

lg 1 järgi, karistuse kergendamist ning menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist. Ringkonnakohtu otsus

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a otsusega jäi maakohtu otsus sisuliselt muutmata, kuid sellest jäeti välja seisukoht, mis puudutas I. M-i ütlusi jälgimisseadme kasutamise eesmärgi kohta. Riigilt mõisteti süüdistatava kasuks välja apellatsioonimenetluse kulu 1800 eurot.
4. Ringkonnakohus leidis, et eraviisilisele jälitustegevusele hinnangut andes oleks maakohus pidanud lugema I. M-i ütlused tervikuna ebausaldusväärseks. Muus osas on maakohtu otsus seaduslik. Süüdistatava kõik teod on tõendatud. Kaitsja etteheited maakohtule on sisutud. Põhjendamiskohustust ei ole rikutud, maakohtu otsus on igas aspektis väga põhjalik. Muu hulgas on kahtlusteta tuvastatud süüdistatava tahtlus tappa abikaasa ja viimase armuke. Seejuures tuleb kõnesolev tegu kvalifitseerida nii

§ 114lg 1 p 2 kui ka p 3 ja § 25 lg 2 järgi. Süüdistatava 5

§ 404lg 1 järgi.

I. M. pidas maja põlema pannes maksimaalselt võimalikuks inimese elule või tervisele ohu põhjustamist. Tõendite kohaselt pole võimalik järeldada, et I. M. oleks kiitnud heaks kannatanute surma. Süütamistegu ei vasta

§ 114lg 1 p-le 2.

21. I. M-i süüdivus oli süütamise ajal piiratud. Kohtuotsused on

§ 35kohaldamise küsimuses vastuolulised.

Süüdimatuse juriidilistel kriteeriumitel on olulises osas meditsiiniline sisu ja seega tuleb nende hindamisel arvestada ekspertide seisukohta. Samuti peab silmas pidama, kuidas iseloomustatakse I. M-il diagnoositud ägedat stressreaktsiooni rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis ja kuidas kirjeldas süüdistatav enda teoaegset vaimset seisundit. Kõrvutades neid asjaolusid eksperdi öelduga, on selge, et kohus hindas eksperdiarvamust ebaobjektiivselt ja tegi I. M-i süüdivuse hindamisel meditsiiniteadmisi nõudvaid järeldusi, mis ei ole kohtu pädevuses. Kohtud pole arvestanud sündmuste käiku ega eksperdi selgitusi I. M-i vaimse seisundi muutumise ning raske psüühikahäire kujunemise kohta. Maakohtu põhjendused on vastuolulised. Ühelt poolt jaatas kohus ägeda stressreaktsiooni tekkimist, kuid eitas samas ägedat hingelise erutuse seisundit teo toimepanemise ajal. Kokkuvõtvalt pole kohtud arvestanud süüdimatuse juriidiliste tunnuste tuvastamisel eksperdiarvamust. Kahtlused süüdivuse piiratuse osas tuleb tõlgendada I. M-i kasuks. Seejuures peab silmas pidama, et süüdistatav on olnud kogu elu seadusekuulekas. Tunnistajate poolt süüdistatava kohta antud iseloomustusi ja muid asjaolusid 6

§ 35tähenduses.

22. Karistuse mõistmisel jättis maakohus põhjendamatult arvestamata I. M-i kohanemishäire ja asjaolu, et selle häire tingis H. M-i käitumine. Süüdistatava kõnesolev haigusseisund on karistust kergendav asjaolu

§ 57lg 2 mõttes, isegi kannatanu käitumist kõrvale jättes.

Käsitades I. Mi karistust raskendava asjaoluna

§ 58

p 1 mõttes tegude toimepanemist armukadeduse motiivil, kohaldasid kohtud vääralt materiaalõigust. 23.

§ 121järgi tuleb I.

M-ile mõista oluliselt kergem karistus, kuna käte-jalgade väänamise episood pole tõendatud ning korduvus on välistatud. Kergendava asjaoluna tuleb arvestada süüdistatava terviseseisundit (

§ 57

lg 2) ning kannatanuga leppimist (

§ 57

lg 1 p 9).

§ 137

lg 1 järgne tegu pole tõendatud, aga isegi tõendatuks lugemise korral on selle eest mõistetud karistus ülemäärane. Süütamine tuleb ümber kvalifitseerida

§ 404lg 1 järgi ja mõista oluliselt leebem karistus.

Kuigi süütamistegu jäi katsestaadiumisse, on põhjendamatult jäetud kohaldamata

§ 25lg 6.

Süütamine oli spontaanne, ägedast haigusest tingitud tegu. I. M. ei soovinud kellegi surma. Karistuse mõistmisel on jäetud põhjendamatult arvestamata piiratud süüdivus.

1. Menetluskulu hüvitamine käib I. M-il üle jõu ja seetõttu tulnuks menetluskulu jätta kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 180 lg 3 alusel vähemalt pooles ulatuses riigi kanda. Kassatsioonivastus
2. Prokuratuuri hinnangul tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kõik kuriteod on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. Kompleksekspertiisi akt ei ole tõendina kasutatav, kuna see ei vasta ekspertiisiaktile esitatavatele nõuetele. Ei ole tuvastatud, et I. M-il olnuks mõrvakatse ajal mõni

§-s 34 nimetatud psüühikahäire. Kohtud leidsid õigesti, et kuigi I. M-il võis esineda äge stressreaktsioon, ei piiranud see kuidagi tema arusaamisvõimet. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 26. Kolleegium käsitleb otsuse • I osas süüdistatava tegude tuvastatust ja nende karistusõiguslikku kvalifikatsiooni; • II osas piiratud süüdivust (

§ 35

); • III osas karistuse mõistmist; • IV osas menetluskulu hüvitamist ja • V osas kokkuvõttena kassatsioonimenetluse tulemust. (I) Tegude tuvastatus ja karistusõiguslik kvalifikatsioon 27. Erinevalt kassaatorist leiab kolleegium, et kohtud järgisid I. M-i süüditunnistamise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kindlaks tehes kriminaalmenetlusõigust. Eeskätt maakohtu otsuses selle kohta kirja pandud põhjendused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Riigikohus fakte ei tuvasta (KrMS § 363 lg 5). Samuti andsid kohtud I. M-i tegudele õige materiaalõigusliku hinnangu. Seetõttu jätab kolleegium kaitsja etteheited, mis 7

§ 404lg 1 järgi.

Kohtud on mõrvatahtluse tuvastanud tõendipõhiselt ja veenvalt, tuginedes asjakohaselt muu hulgas nii süütamisteo välisele avaldumisele kui ka süüdistatava teoeelsele ning -järgsele käitumisele (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-76-07, p 10 ja
3. oktoobri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p 8). Seadmata kahtluse alla mõrvatahtluse kohta tehtud järelduse sisulist õigsust, juhib kolleegium samas tähelepanu sellele, et maakohus eksis kõnesoleva koosseisutunnuse olemasolu põhjendades karistusõiguslike mõistete kasutamisel. Ringkonnakohus pole seda viga parandanud.
5. Esmalt ei eristanud maakohus selgelt tahtlust ja motiivi. Kohtuotsuses on mõnes kohas käsitatud motiivi selle termini õiges tähenduses, teisal on aga seda sõna pruugitud sisuliselt tahtluse sünonüümina, märkides näiteks, et süüdistataval oli tapmise, mitte aga hirmutamise või vara kahjustamise motiiv. Veel on kohus ebaõnnestunult sedastanud, et süüdistataval oli motiiv ja tahtlus kannatanud tappa ning et I. M-i teojärgse käitumise põhjal leiab kinnitust tema motiiv tapmise tahtluse osas. Kolleegium selgitab, et tahtlus väljendab seda, kas ja kuivõrd intensiivselt toimepanija teab ning soovib süüteokoosseisule vastavate asjaolude esinemist, motiiv kajastab aga süüteo toimepanemisele viinud sisemist põhjust.
6. Samuti on maakohus süüdistatava tagajärjetahtluse põhjendamisel muu hulgas märkinud, et I. M. pidi möönma või et ta pidi võimalikuks pidama kannatanute surma saabumist. Juriidiliselt viitab selline formuleering hoopis hooletusele

§ 18lg 3 mõttes (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3.

märtsi

1. a otsus asjas nr 1-20-3306/139, p-d 14–15). Praegusel juhul on kõnesolevate väljendite kasutamise konteksti arvestades siiski arusaadav, et maakohus ei pidanud silmas hoolsuskohustuse rikkumist, vaid soovis anda edasi mõtet, mille kohaselt ei olnud asjaolusid arvestades muud võimalust kui see, et süüdistatav sai elamut süüdates aru, et ta põhjustab sellega kannatanute surma. Niisiis on siingi tegemist vaid ebakorrektse sõnastuse, mitte seaduse ebaõige kohaldamisega. (II) Piiratud süüdivus
2. Kolleegium nõustub kohtutega selles, et I. M. ei olnud mõrvakatset toime pannes süüdimatusseisundis (

§ 34

). Samas kohaldasid kohtud vääralt materiaalõigust, kui nad leidsid, et tuvastatud asjaoludel ei saa I. M-i puhul rääkida piiratud süüdivusest (

§ 35

). (A) Piiratud süüdivuse materiaalõiguslikud eeldused 32.

§ 35

kohaselt on piiratud süüdivusega tegemist siis, kui isiku võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida on sama seadustiku §-s 34 nimetatud põhjusel oluliselt piiratud. Seega on toimepanija süüdivus piiratud, kui tal on teo toimepanemise ajal mõni selline

§-s 34 loetletud raske psüühikahäire, mis ei võta inimeselt küll täielikult võimet mõista oma teo keelatust või enda käitumist selle arusaamise järgi juhtida, kuid mille tõttu on normikuulekas käitumine toimepanijale siiski oluliselt raskem, kui see oleks süüdimatuse meditsiiniliste tunnusteta inimese jaoks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-1-1-105-16, p 21). Piiratud süüdivus ei ole vaheaste süüdivuse ja süüdimatuse vahel, vaid iseseisev süüd vähendav asjaolu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-1-1-22-09, p 6.2). 8

§ 35

esimene alternatiiv käsitleb juhtumit, mil

§-s 34 nimetatud põhjusel on oluliselt piiratud toimepanija võime enda teo keelatusest aru saada. Tegemist on välditava keelueksimusega: inimesele, kes ei saa psüühikahäire tõttu täielikult aru oma teo keelatusest, heidetakse ette, et ta oleks pidanud sellest aru saama.

§ 35

osutatud alternatiiv on erinorm sama seadustiku § 39 lg 2 suhtes.

§ 35teise alternatiivi korral on piiratud aga inimese võime enda käitumist juhtida.

Sel juhul saab toimepanija oma käitumise keelatusest küll aru, kuid ta ei suuda end psüühikahäirest tingituna vaos hoida, sest tema tung teole on nii tugev, et ta suudab sellele palju vähem vastu seista kui vaimselt terve inimene. Need piiratud süüdivuse kaks liiki – piiratud arusaamisvõime ja piiratud kontrollivõime – võivad ette tulla üksnes alternatiivselt, mitte korraga. 34. Sarnaselt süüdimatusega tuvastatakse piiratud süüdivus kahel astmel. 35. Esmalt tuleb kindlaks teha, kas toimepanijal oli teo ajal süüdimatuse meditsiiniline tunnus ehk vähemalt üks

§ 34p-des 1–5 loetletud raske psüühikahäire.

Psüühikahäire tuvastatakse kohtupsühhiaatriaekspertiisi abil. Eksperdi ülesanne on diagnoosida rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni alusel, kas inimesel oli psüühikahäire, ja hinnata, kuivõrd raskel kujul see häire meditsiinilises mõttes avaldus. Ekspert peab kinnitama sellist psühhopatoloogilist seisundit, mis loodusteadusliku teadmise järgi kuulub käitumise kontrolli- või juhtimisvõime kahjustuste hulka, näidates ühtlasi ära, kuidas see häire mõjutas inimese psüühilisi funktsioone. Selleks peab ekspert kirjeldama diagnoositud häire olemust ja seda, kuidas ning millises ulatuses mõjutas häire toimepanija käitumist, s.o milline oli häire mõju inimese arusaamis- või käitumise juhtimise võimele. Muu hulgas tuleb eksperdil anda kohtule ettekujutus sellest, mil määral diagnoositud psüühikahäire pärssis toimepanija kognitiivseid võimeid, sh mälu, tähelepanu, orientatsioonivõimet, intellektuaalseid funktsioone. Eksperdil on vaja anda arvamus ka selle kohta, millise

§-s 34 loetletud süüdimatuse meditsiinilise tunnuse alla diagnoositud häire paigutub. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et

§-s 34 nimetatud süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste puhul ei ole tegemist diagnoosidega ning need on sõltumatud rahvusvahelisest haiguste klassifikatsioonist. Eksperdilt saadud teabe põhjal peab kohus langetama normatiivse otsustuse, kas toimepanijal diagnoositud psüühikahäire on käsitatav raskena ka õiguslikus mõttes ehk

§ 34tähenduses.

(Vt ka viidatud otsus asjas nr 3-1-1-105-16, p-d 19–21 ja 38–39.) 36. Üksnes juhul, kui süüdimatuse meditsiiniline tunnus leiab kinnitust, kuid samas pole alust rääkida toimepanija süüdimatusest (

§ 34), tuleb kohtul liikuda piiratud süüdivuse kontrolli teisele astmele.

Seal on tal tarvis hinnata, kas diagnoositud raske psüühikahäire võis teo ajal oluliselt mõjutada (piirata) toimepanija

1. a)arusaamisvõimet või
2. b)tegude juhtimise võimet. Määrav on see, kas isiku võime käituda normipäraselt oli oluliselt piiratud võrreldes nendega, kellel ei ole

§ 34p-des 1–5 loetletud meditsiinilisi tunnuseid.

Teisisõnu peab kohus otsustama, millisel viisil ja ulatuses avaldus süüdistatava teos tema vaimne seisund. Tegemist on õigusliku otsustusega, mille langetamisel annab kohus hinnangu sellele, mil määral oli süüdistatav võimeline järgima õiguskorraga seatud reegleid (vt ka viidatud otsus asjas nr 3-1-1-22-09, p 6.2). Kõnesoleva otsustuse langetamiseks tuleb kohtul analüüsida piiratud arusaamisvõime või kontrollivõime seost konkreetse teo ja süüteokoosseisu kontekstis, võttes arvesse kõiki tegu ning inimest iseloomustavaid asjaolusid. Näiteks võivad rolli mängida teole eelnenud sündmused, ravimite toime, somaatilised sümptomid, inimese tervise muud eripärad, tema varasem elukäik ja tavapärased käitumismustrid. Inimese seisundile teo toimepanemise ajal tuleb anda üldhinnang, arvestades muu hulgas sellega, kuidas toimepanija käitus nii teo ajal kui ka enne ja pärast seda. 37. Olukorras, kus kohus on teinud kindlaks, et toimepanijal oli teo ajal

§ 35

tunnustele vastav raske psüühikahäire, võib üldjuhul pigem eeldada, et tema süüdivus oli piiratud. Kui kohus leiab, et toimepanija arusaamis- ega tegude juhtimise võime ei olnud raskest psüühikahäirest hoolimata 9

§ 34

– ja seega ka

§ 35

– tähenduses raskena ehk kas see on liigitatav süüdimatuse meditsiiniliseks tunnuseks. Seda kohtud sisuliselt ei teinud, välistades

§ 35kohaldamise materiaalõiguslikult vääratel põhjustel.

43. Nimelt eitas maakohus, kellega nõustus ka ringkonnakohus, I. M-i süüdivuse piiratust ennekõike seetõttu, et „ajaline kaugus abikaasa kõrvalsuhtest teadasaamisest ja armukese maja süütamise 10

§ 115

objektiivse koosseisu tunnuse ja süüdivuse kriteeriumid

§-de 34–35 järgi (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-10-13, p 10.5). Ekslik on kohtute seisukoht, mille järgi räägib piiratud süüdivuse vastu ajaline faktor, viidates liiga pikale ajavahemikule abikaasaga seotud traumeerivate kogemuste ja süütamisteo vahel. Piiratud süüdivus ei eelda erilise hingelise seisundi tekkimist kui vahetut reaktsiooni kannatanu käitumisele, vaid raske psüühikahäire olemasolu teo toimepanemise ajal. Seega on kohtud omistanud piiratud süüdivuse meditsiinilisele kriteeriumile sisu, mida sellel tegelikult ei ole.
3. Teiseks tuginesid kohtud I. M-i süüdivuse piiratust eitades sellele, et tema tegevus mõrvakatse toimepanemisel oli planeeritud, sihikindel ja läbimõeldud. Kolleegium peatub I. M-i käitumise läbimõeldusel lähemalt piiratud süüdivuse juriidilisi tunnuseid käsitledes (vt käesoleva otsuse punkt 49 jj). Psüühikahäire kvalifitseerimisel

§ 34järgi sellel asjaolul tähendust ei ole.

45. Kolleegiumi hinnangul on I. M-il mõrvakatse toimepanemise ajal esinenud äge stressreaktsioon (F43.0) koosmõjus tal juba varem välja kujunenud kohanemishäirega (F43.23) materiaalõiguslikult käsitatav raske psüühikahäirena

§ 34mõttes ja seega ka süüdimatuse meditsiinilise tunnusena.

1. Rahvusvaheliste haiguste klassifikatsiooni järgi on äge stressreaktsioon olulise raskusastmega mööduv häire, mis areneb isikul ilma ühegi muu eelneva märgatava psüühikahäireta vastusena erakordselt tugevale füüsilisele ja/või vaimsele stressile ning tavaliselt vaibub tundide või päevade vältel. Häire tekke riski suurendab näiteks füüsiline kurnatus. Muu hulgas iseloomustavad seda häiret nõutus, teadvuse mõningane kitsenemine, tähelepanu ahenemine, võimetus ära tunda stiimuleid ja desorientatsioon. Sellele võib järgneda isoleerumine ümbritsevast situatsioonist või rahutus ja hüperaktiivsus. Erialases kirjanduses on selgitatud, et äge stressreaktsioon on küll mööduv, kuid üsna raskeastmeline häire. See on tugeva traumaatilise vaimse kriisi šokiperiood, mille vallandab väga võimas, psüühiliselt traumeeriv sündmus, mis on reeglina seotud enda või lähedase inimesega. Inimese vastuvõtlikkust selle psüühikahäire väljakujunemiseks suurendavad eelnevad vaimsed probleemid, varasemad vapustused ja näiteks väsimus, vähendavad aga tugev perekondlik tugi ja eelnev ettevalmistus. Äge stressreaktsioon on üks afektiivsete seisundite raskemaid vorme, mis võib teoreetiliselt kaasa tuua isegi süüdimatusseisundi, kuid üldiselt kuulub siiski piiratud süüdivuse kohaldamisalasse. (J. Lönnqvist jt. Psühhiaatria. Tallinn, 2007, lk 230– 231; Schild – Nomos-Kommentar zum Strafgesetzbuch.
2. Auflage. § 20/100 ja § 21/19)
3. Nagu ülal märgitud, tuvastasid kohtud, et kui varem oli I. M-il üksnes kohanemishäire, siis
4. juuni
5. a õhtul kujunes tal välja äge stressreaktsioon. Sellise reaktsiooni tõid esile selle päeva sündmused nende koosmõjus. Kolleegium nendib, et diagnoositud psüühikahäire iseloomu arvestades ei ole erilist kaalu kohtute poolt oluliseks peetud asjaolul, et
6. ja
7. juuni sündmused kulmineerusid mitme tunni vältel. Nii eksperdi selgituste kui ka rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis toodud ägeda stressreaktsiooni kirjelduse kohaselt võib see häire kesta tunde või isegi päevi (vt https://icd.who.int/browse10/2019/en#/F43.0). Ekspert ei käsitanud I. M-il diagnoositud häiret lühiajalisena, vaid hindas tema tegutsemisvõime piiratuks kogu selle aja vältel, mis hõlmas nii süütamisteo planeerimist, toimepanemist kui ka süüdistatava lahkumist sündmuskohalt. Maakohtu otsuses kirjeldatud asjaolude põhjal on selge, et kannatanu käitumise mõju I. M-ile kestis pikemat aega, kulmineerudes raske psüühikahäirega.
8. Kokkuvõtvalt tuvastasid kohtud veenvalt, et süütamisteo ajal esines I. M-il äge stressreaktsioon ja kohanemishäire, kuid tegid seejärel materiaalõiguslikult eksliku järelduse, et tegemist ei olnud süüdimatuse meditsiinilise tunnusega

§ 34tähenduses. Niisamuti nagu leidis ekspert, on ka 11

§ 34p 2 tähenduses.

(C) I. M-i arusaamis- ja tegude juhtimise võime

1. Kohtud märkisid, et I. M-i käitumise läbimõeldus ja sihikindlus, samuti need sammud, mis ta võttis ette enda teo varjamiseks, ning sündmuste väline pilt tervikuna viitab sellele, et tema võime oma teo keelatusest aru saada ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ei olnud mõrvakatse toimepanemise ajal oluliselt piiratud.
2. Kolleegium nõustub kohtutega selles, et I. M-i võime mõista teo keelatust ehk tema arusaamisvõime ei olnud oluliselt piiratud. Maakohus on veenvalt ära näidanud, et I. M. sai üldjoontes aru, et ta paneb toime midagi keelatut. Isegi kui I. M. ei suutnud täiel määral mõista oma käitumise olemust ja selle pikemaid tagajärgi tervikuna, ei olnud tema võime mõista teo keelatust

§ 35tähenduses piiratud oluliselt.

Ei süüdistatav ise ega kaitsja pole väitnud, et I. M. pidas enda tegu õiguskorras lubatuks.

1. Samas jätsid kohtud tähelepanuta, et piiratud süüdivuse kaks liiki on alternatiivsed, mitte kumulatiivsed (vt käesoleva otsuse punkt 33). Asjaolu, et I. M-i tegevus oli eesmärgipärane, kinnitab küll tema arusaamisvõimet, kuid ei ütle midagi selle kohta, kas süüdistataval oli täiel määral säilinud enda tegude juhtimise võime. Samuti ei tähenda kohtute argument, et I. M. oli füüsiliselt suuteline edukalt üle aia ronima, maja süütama jne, seda, et ta oli ka psüühiliselt võimeline oma käitumist täiel määral kontrollima. Inimese võime kontrollida oma käitumist on vaimne võime käituda vastavalt ebaõigusarusaamale ehk vastavalt sellele, kuidas ta mõistab keelatud käitumist (s.o võime juhtida oma tahet ja otsustusi), mitte aga see, kuidas ta füüsiliselt oma tegusid kontrollib. Piiratud süüdivuse tuvastamise käigus toimepanija kontrollivõime hindamisel on määrav tema võimekus juhtida oma käitumist normipäraselt ka tugevate soovide ja vajaduste puhul ning võimekus pärssida normivastaseid tunge.
2. Piiratud süüdivus võib kõne alla tulla isegi juhul, kui välise teopildi põhjal käitub inimene justkui adekvaatselt ja mõistab üksikutes fragmentides enda tegude olemust, kuid ta ei suuda kontrollida olukorda tervikuna. Süüdivuse piiratusele – ja mitte täielikule süüdimatusele – viitabki see, et inimene on võimeline oma tegevust planeerima ja ellu viima suhteliselt loogilist rada pidi ning ta mõistab oma tegevuse ebaõigust, kuid sellest mõistmisest hoolimata on normikohane käitumine tema jaoks sedavõrd raske, et ta ei suuda kuriteo toimepanemisest hoiduda. Kassaatoril on õigus, et kui eeskätt eksperdiarvamusele tuginedes või siis ka teiste tõendite alusel tuvastatud kõnekate faktide põhjal ei ole võimalik välistada, et toimepanija tegutses olulises ulatuses raske psüühikahäire mõjul, peab in dubio pro reo-põhimõttest lähtuvalt sellist mõju jaatama (vt käesoleva otsuse punkt 37).
3. Käsilolevas kriminaalasjas tuvastatud asjaolud annavad piisava aluse rääkida vähemalt kõrvaldamata kahtlusest (KrMS § 7 lg 3), et I. M-i võime enda käitumist juhtida oli mõrvakatse ajal tema raskest psüühikahäirest tingituna

§ 35teise alternatiivi mõttes oluliselt piiratud.

54. Esiteks tuleb silmas pidada, et kui inimest mõjutab teo toimepanemise ajal korraga mitu süüdimatuse meditsiinilist kriteeriumi, on tõenäolisem, et tema käitumisvõime on oluliselt piiratud. Kohtuotsuste kohaselt esines I. M-il mõrvakatse ajal äge stressreaktsioon koos tal juba varem välja kujunenud kohanemishäirega. 12

§ 36

järgi ei välista tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund süüd, mistõttu üldjuhul ei ole joobes toimepanija puhul põhjust kõneleda ka piiratud süüdivusest (

§ 35

). Käsiloleval juhul on aga maakohus ekspertiisiaktile tuginevalt tuvastanud, et alkoholijoove ei mõjutanud I. M-i võimet oma käitumist kontrollida ega ka tema arusaamisvõimet. Samuti ei ole viiteid sellele, et just alkoholi tarvitamine olnuks tegur, mis tingis ägeda stressreaktsiooni väljakujunemise ja piiras oluliselt süüdistatava võimekust normikohaselt käituda. Ka kannatanu kinnitusel I. M-i käitumine alkoholi tarvitanuna tavapäraselt ei muutu. Seega ei saa ka I. M-i teoeelsele alkoholitarvitamisele omistada sedavõrd suurt kaalu, et see annaks aluse eitada tema süüdivuse piiratust. 57. Neil põhjustel asubki kolleegium seisukohale, et I. M. ei suutnud järgida õiguskorras kehtestatud reegleid ägeda stressreaktsiooni ja kohanemishäire koosmõjul ehk raskest psüühikahäirest tingituna. Seega on I. M. küll mõrvakatse toimepanemises süüdi, kuid käitumise juhtimise võime olulise piiratuse tõttu oli tema süüdivus piiratud (

§ 35alt 2).

Kohtud kohaldasid teistsugusele järeldusele jõudes ebaõigesti materiaalõigust. (III) Karistuse mõistmine (A) Karistusraam 58. Olles teinud kindlaks, et süüdistatava võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida oli süütegu toime pannes oluliselt piiratud, peab kohus

§ 35

järgi kaaluma, kas võtta karistust mõistes aluseks toimepandud süüteo eest eriosa sanktsioonis ette nähtud karistusvahemik või kergendada karistuse ülem- ja alammäära vastavalt

§-le 60. Kuigi

§ 35

kohaselt ei ole piiratud süüdivuse tuvastamisel karistuse vähendamine

§ 60

alusel kohustuslik, tuleb selle tegemata jätmist kohtul eraldi põhjendada (viidatud otsus asjas nr 3-1-1-22-09, p 7). 59. Süüvõime olulise vähenemisega kaasneb üldjuhul ka väiksem teosüü. Seetõttu süüpõhimõttest lähtuvalt on toimepanija piiratud süüdivuse korral eelduslikult tarvis karistust kergendada. Karistus tuleb süüdivuse piiratusest hoolimata mõista eriosas ette nähtud sanktsiooniraami piires ennekõike siis, kui on tuvastatud asjaolud, mis

§ 56lg 1 või § 58 kohaselt toimepanija süüd oluliselt suurendavad.

Samuti võib

§ 60

kohaldamine olla põhjendamatu näiteks juhul, kui toimepanija, kes on teadlik enda iseloomust ja kalduvusest konfliktsusele, jätab mõistlikult vältimata olukorra, kus tema võime enda äkilist käitumist ära hoida on meditsiiniliselt oluliselt piiratud. Alkoholijoove võib anda alust karistuse kergendamisest loobuda muu hulgas siis, kui toimepanija teab enda kalduvust muutuda joobnult agressiivseks. 60. I. M-i puhul ei ole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis õigustaks

§ 60alusel mõrvakatse eest mõistetava karistuse kergendamata jätmist.

I. M-i raske psüühikahäire väljakujunemise tingis reaktsioon eeskätt kannatanu(te) käitumisele. Süüdistatava senist õiguskuulekust ja tunnistajate 13

§ 114

lg 1 p-de 2 ja 3 – § 25 lg 2 järgi karistust mõistes lähtuda

§ 60

lg-s 4 sätestatud karistusraamist, milleks on kolme- kuni viieteistaastane vangistus. Kohtud kohaldasid I. M-ile mõrvakatse eest karistust mõistes ekslikult

§ 114lg-s 1 sätestatud sanktsiooni.

Kuna kehalise väärkohtlemise ja eraviisilise jälitustegevuse toimepanemise ajal ei olnud I. M-i süüdivus piiratud, on kohtud nende kuritegude eest karistust mõistes lähtunud õigesti

§ 121lg-s 2 ja § 137 lg-s 1 ette nähtud karistusvahemikust.

(B) Kohtute vead karistuse individualiseerimisel ja I. M-i uus karistus 62. Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Lisaks toimepanija süüle tuleb

§ 56

kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus nr 1-17-1629/44, p 28) Eripreventiivsete kaalutlustena tuleb kohtul hinnata, kuidas kõige efektiivsemalt muuta süüdlase hoiakuid ja hoida ära tema edasist õigusvastast käitumist, üldpreventsiooni abil kinnitatakse aga inimeste usku normi kehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. mai
4. a otsus asjas nr 3-1-1-40-04, p 7). Eripreventiivsed kaalutlused võivad väljenduda süüdistatava varasemas kuritegude toimepanemises ja prognoosis tema edasise käitumise suhtes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. oktoobri
6. a otsus asjas nr 3-1-1-76-12, p 8). Üldpreventiivsed kaalutlused tagavad aga signaali, et rikkumisele järgneb sellele vastav karistus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. märtsi
8. a otsus asjas nr 3-1-1-6-17, p 18).
9. Kolleegium leiab, et kohtud tegid I. M-ile karistust mõistes tema süü suuruse (

§ 56

lg 1 esimene lause) hindamisel mitu põhjendamis- ja kaalutlusviga (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. jaanuari
2. a otsus nr 1-19-4150/132, p 28).
3. Käsitledes süüdistatava süüd suurendavaid asjaolusid mõrvakatse puhul, rõhutas maakohus, kellega nõustus ka ringkonnakohus, et I. M. ei teinud midagi, et kuriteo toimepanemisest loobuda (ei asunud tuld kustutama, ei äratanud kannatanuid, ei kutsunud tuletõrjet). Kolleegium märgib, et süüteokatsest loobumata jätmine ei tähenda, et toimepanija süü oleks tavapärasest suurem. Süüteokatse eest karistataksegi ainult neid, kes sellest vabatahtlikult ei loobu. Juhul, kui I. M. oleks valinud kohtu osutatud käitumisalternatiivi, vabanenuks ta

§ 40

lg 1 kohaselt mõrvakatse-süüst sootuks ja tema karistamisel süütamise või asja rikkumise eest tulnuks olenevalt asjaoludest tõenäoliselt kõne alla

§ 601või § 57 lg 1 p 1 kohaldamine.

Seega pidasid kohtud ekslikult I. M-i süüd

§ 56

lg 1 mõttes suurendavaks seda, et ta ei loobunud pärast maja süütamist vabatahtlikult mõrvakatsest. 65. I. M-i karistust kergendava asjaoluna tuvastasid kohtud põhjendatult tema puhtsüdamliku kahetsuse (

§ 57lg 1 p 3).

Samas jätsid nad ekslikult tähelepanuta süüdistatava ja kannatanu H. M-i leppimise, mis on samuti karistust kergendav asjaolu (

§ 57lg 1 p 9).

H. M. kinnitas kohtus süüdistatavaga leppimist, palus talle leebet karistust, möönis enda osa toimunus ning kinnitas, et ta ei karda I. M-i ega näe temas endale enam mingit ohtu. H. M. toetas maakohtus ka 14

§ 58p 1 kohaselt on karistust raskendav asjaolu mh omakasu või muu madal motiiv.

Riigikohus on selgitanud, et karistust raskendava asjaoluna peab kuriteo toimepanemise motiivi käsitamine madalana kätkema endas igal üksikjuhul selle motiivi erilist hukkamõistetavust. Teomotiivi lugemine madalaks ei saa oleneda üksnes sellest, kas see on nii-öelda üldinimlikult hukkamõistetav. Kohtu antav hinnang, kas kuritegu on toime pandud madalal motiivil või mitte, sõltub konkreetse teo toimepanemise asjaoludest, arvestades kuriteo eripära. Armukadedus ei ole alati üldinimlikult hukkamõistetav ja selle motiivi lugemine

§ 58p 1 mõttes madalaks oleneb konkreetse juhtumi asjaoludest.

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus nr 1-15-10119/80, p-d 38–39) Kuritegusid pannaksegi tavaliselt toime sellistel motiividel, mis on üldinimlikult hukkamõistetavad, ja seega on

§ 58

p 1 kohaldamise lävend võrdlemisi kõrge (sellele osutab ka viidatud kohtupraktikas kasutatud sõnaühend eriliselt hukkamõistetav). Menetletava juhtumi asjaoludel ei muuda I. M-i armukadeduse motiiv tema tegusid kolleegiumi hinnangul taunitavamaks võrreldes sellega, kui tema või keegi teine oleks samasugused kuriteod toime pannud mõnel sellisel motiivil, mida

§ 58p 1 ei hõlma.

1. Maakohus, kellega nõustus ka ringkonnakohus, märkis muu hulgas, et I. M-i puhul on suur oht uute (kergemate) kuritegude toimepanekuks. Osutatud tõdemus on vastuolus kohtu enda eelneva järeldusega, mille kohaselt ei ole süüdistatavat iseloomustavatest tõenditest nähtuvalt tema puhul „sedastatav varasem vägivaldne käitumismuster ega ühiskonnaohtlikkus“. Kohtud on kaaluka tõendikogumi alusel tuvastanud, et I. M. pole mitte üksnes varem karistamata, vaid et tema minevik on sootuks vägivallatu. Seda on kinnitanud nii kannatanu kui ka mitu usaldusväärseks peetud tunnistajat. Seega räägivad kohtute endi tuvastatud faktid vastu nende prognoosile, et I. Milt on põhjust karta uusi kuritegusid. Ka menetletavate kuritegude asjaolud ei ole sellised, et objektiivne kõrvaltvaataja saaks üksnes nende põhjal jaatada I. M-i suuremat retsidiivsusriski. Kõik I. M-ile süüks arvatud kuriteod olid initsieeritud perekonnas tekkinud konfliktist, suunatud samade inimeste vastu ja lähtusid suuremal (mõrvakatse) või vähemal (kehaline väärkohtlemine, eraviisiline jälitustegevus) määral I. M-i terviseseisundist, mille esile kutsunud erakordsete asjaolude kordumist pole põhjust eeldada. Süüdistatav on oma tegusid suuresti ka tunnistanud, mõistnud nende tagajärgi ja kahetseb tehtut. Kolleegiumi hinnangul räägivad I. M-i iseloomustavad faktid, mille kohtud tuvastasid, selle kasuks, et tema puhul on uute kuritegude toimepanemise oht tavapärasest oluliselt väiksem. Mõjutamaks I. M-i edaspidi süütegudest hoiduma, ei ole tarvis pikaajalist vangistust.
2. Kohtute eespool osutatud vead materiaalõiguse kohaldamisel tingivad H. M-ile mõrvakatse eest mõistetud karistuse tühistamise. Kolleegium teeb selles osas uue otsuse, mõistes I. M-ile

§ 114

lg 1 p-de 2 ja 3 – § 25 lg 2 järgi uue karistuse, lähtudes seejuures karistusraamist kolm kuni viisteist aastat vangistust (

§ 60lg 4).

Arvestades ülal kirjeldatud asjaolusid kogumis, sh mitut karistust kergendavat asjaolu, mitte ühtegi karistust raskendavat asjaolu ja I. M-i väikest retsidiivsusriski, samuti asjaolu, et kuritegu jäi katsestaadiumi, kahjustamata isegi kellegi tervist, mõistab kolleegium I. M-ile mõrvakatse eest karistuseks vangistuse tähtajaga 4 aastat ja 11 kuud. 69.

§ 64lg 1 alusel tuleb mõista ka uus liitkaristus.

Süüdistatava üksteisele lühikese ajavahemiku jooksul järgnenud kuriteod olid sisuliselt ühe ja sama eskaleerunud konflikti areng, mis päädis mõrvakatsega. Neil põhjustel on see karistus, mille süüdistatav saab mõrvakatse eest, piisav, vastamaks I. M-i süü suurusele ja saavutamaks karistamise eesmärgid. Seetõttu tuleb

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 137 lg 1 alusel mõistetud karistused lugeda kaetuks raskema 15

§ 64lg 1 alusel liitkaristuseks 4 aastat 11 kuud vangistust.

Pidades silmas, et I. M. peeti kahtlustatavana kinni 8. juunil 2020 ja võeti järgmisel päeval vahi alla, kus ta viibib praeguseni, tuleb

§ 68lg 1 kohaselt lugeda tema karistusaja alguseks 8.

juuni 2020 ning ärakandmata karistuseks käesoleva otsuse tegemise päeva seisuga 2 aastat 10 kuud 18 päeva vangistust. 70. Arvestades

1. a)I. M-i kuritegude erilist psühholoogilist konteksti, sh eeskätt mõrvakatse toimepanemist piiratud süüdivuse seisundis;
2. b)I. M-i senist õiguskuulekust;
3. c)tema tagasihoidlikku retsidiivsusriski;
4. d)üle kahe aasta kestnud eelvangistust, samuti seda, et
5. e)I. Mil on vabaduses elukoht ning
6. f)võimalus asuda kohe tööle T OÜ-s, ei ole praeguseks ärakandmata vangistuse täitmisele pööramine otstarbekas. Seetõttu määrab kolleegium

§ 74lg-te 1, 2 ja 3 alusel, et I.

M-i ärakandmata vangistus kestusega 2 aastat 10 kuud 18 päeva jääb tingimisi täitmisele pööramata, kui I. M. ei pane 5-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja järgib

§ 75lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid.

Kolleegium määrab

§ 75

lg 1 p 1 alusel süüdistatava elukohaks X maakonnas X vallas X külas Yyyyy Y-YY asuva eluruumi, mille omanik on andnud selleks kirjaliku nõusoleku. Katseajal tohib I. M. seda elukohta vahetada üksnes kriminaalhooldaja loal. (IV) Menetluskulu hüvitamine

1. Sarnaselt ringkonnakohtuga ei näe kolleegium piisavat põhjust jätta osa süüdistatavalt välja mõistetavast menetluskulu hüvitisest KrMS § 180 lg 3 teise lause alusel riigi kanda. Kohtud ajatasid menetluskulu hüvitamise kohustuse täitmise aastasele perioodile. Täiendavat paindlikkust menetluskulude hüvitamise otsustuse täitmisel võimaldavad KrMS §-d 423–424 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) §
2. Lisaks välistavad TMS §-des 66–68 ja 131–132 ette nähtud piirangud võimaluse pöörata täitemenetluses sissenõue – sh menetluskulude hüvitise sissenõue – võlgniku varale, mis on hädatarvilik tema enda ja tema ülalpeetavate põhivajaduste rahuldamiseks.
3. Samas tuleb ringkonnakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu muuta apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise otsustust. Ringkonnakohus, tehes selles asjas KrMS § 337 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, hüvitas süüdistatavale KrMS § 185 lg 1 alusel osa valitud kaitsja tasust ehk 1800 eurot. Teise osa kaitsjatasust (1200 eurot) jättis ringkonnakohus menetluskulu (KrMS § 175 lg 1 p 1) hulka arvamata, põhjendades seda valitsevat kohtupraktikat järgides ennekõike asjaoluga, et kaitsja apellatsiooni argumendid osutusid alusetuks. Kuna kolleegium asub erinevalt ringkonnakohtust seisukohale, et kaitsja argumendid – need, mis puudutasid I. M-i süüdivuse piiratust ja karistust, – olid olulises osas põhjendatud, korrigeerib kolleegium ka apellatsioonimenetluse kulu suurust. Kolleegium loeb kaitsja taotluses märgitud summa 3000 eurot apellatsioonimenetluse kuluks, mille riik peab KrMS § 185 lg 1 alusel süüdistatavale hüvitama.
4. Kuna kolleegium teeb käsilolevas asjas KrMS § 361 lg 1 p-s 7 nimetatud lahendi (vt käesoleva otsuse punkt 76), siis tuleb riigil KrMS § 186 lg 1 kohaselt süüdistatavale hüvitada ka kassatsioonimenetluse kulu. Kaitsja taotluse ja sellele lisatud kuludokumentide kohaselt on lepinguline kaitsja osutanud I. M-ile kassatsioonimenetluses õigusteenust kokku 2040 euro eest. Kolleegiumi hinnangul on tegemist KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega tasuga, mis tuleb riigil seega tervikuna süüdistatavale hüvitada. Seda olenema asjaolust, et kõnesoleva kulu kandis menetlusväline isik (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. märtsi
6. a otsus nr 1-19-9061/92, p 11).
7. Riigikohus on leidnud, et tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest võib kohus riigi ja süüdistatava vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded (välja arvatud sundraha nõue) 16

§ 114

lg 1 p-de 2 ja 3 – § 25 lg 2 järgi karistuseks 9 aastat vangistust ning

§ 64lg 1 alusel liitkaristuseks 10 aastat vangistust.

Kolleegium mõistab süüdistatavale mõrvakatse eest

§ 35

ja § 60 lg-t 1 ning 4 kohaldades karistuseks vangistuse tähtajaga 4 aastat ja 11 kuud. Sama pikaks kujuneb ka süüdistatavale

§ 64

lg 1 alusel mõistetav liitkaristus.

§ 74lg-te 1–3 alusel määrab kolleegium, et I.

M-i praeguseks ärakandmata vangistus kestusega 2 aastat 10 kuud 18 päeva jääb tingimisi 5-aastase katseajaga täitmisele pööramata, kui süüdistatav järgib

§ 75lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ega pane katseajal toime uut kuritegu.

Lisaks muudab kolleegium menetluskulude hüvitamise otsustust ja tasaarvestab I. M-i ning riigi vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded, välja arvatud sundraha.

1. Maakohtu otsusest tuleb eemaldada ülearune ja seega resolutiivosa asjatult koormav otsustus kriminaalasja materjale talletava kaheksa CD/DVD-plaadi kriminaalasja juurde jätmise kohta. Kõnesolevad salvestised on KrMS § 1601 lg 2 alusel niikuinii kohtutoimiku osa ja nende kriminaalasja materjalide juurde jätmine ei eelda kohtult eraldi otsustust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuni
3. a otsus nr 1-18-5732/226, p 125). (allkirjastatud digitaalselt) Eriarvamus: 1-20-6745/89 17