KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Margo Klaar, Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 17. november 2021, Tallinn Tsiviilasja number

§ 1lg 5 tähenduses tarbija.

Lepingute pooled olid äriühingud, kes tegutsesid lepingute sõlmimisel majandus- või kutsetegevuses. Majandustegevuses tegutsevate lepingupartnerite puhul tuleb vähemalt eeldada, et lepingu osapoolel on endal võimalik otsustada, kas sõlmida pakutud tingimustel leping või mitte. Hagejad ei ole põhistanud, et tüüptingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega oli kostjal õigus hageja I kontodelt kaatrilepingu täitmiseks debiteerida, mistõttu kostjal oli õigus kasutada hageja I tasutud makseid kaatrileping täitmiseks. Seega ei saa hageja I põhjendada autolepingu võlgnevuse tekkimist debiteerimisega hageja I kontodelt. 11.

1. Kostja ei keeldunud pahauskselt autolepingu lõpetamast selle täitmise (väljaostmise) teel. Lepingu lõpetamiseks kokkuleppel (antud juhul auto väljaostmisega) peavad olema nõus mõlemad lepingupooled kooskõlas lepingujärgsete tingimustega. Maakohus viitas autolepingu üldtingimuste p-le 10.7 ja märkis, et asjas ei nähtu, et hagejad on taotlenud autolepingu lõpetamist kooskõlas autolepingu tingimustega enne ja autolepingu erakorralise ülesütlemise aja seisuga
2. novembril 2011 (teatanud 30 kalendripäeva ette, tagastanud vara liisinguandjale, tasunud liisinguandjale 2 kuu rendimaksega võrdse summa). Kohtu hinnangul ei saa eeldada kostja pahauskset käitumist lepingu lõpetamata jätmisel olukorras, kus hagejad ei teosta oma õigust lepingu lõpetamiseks kooskõlas sõlmitud lepingu tingimustega. Seejuures tuleb arvestada, et hageja I kui lepingu teine pool (liisinguvõtja) oli autolepingut rikkunud (lepingujärgsed maksed jätnud tasumata). Isegi kui eeldada, et kostja keeldus pahauskselt nõustumast autolepingut lõpetada selle täitmise (väljaostmise) teel, siis sellega ei saa kaasneda õiguslikke tagajärgi, isegi kui eeldada, et kostja ei kaalunud hagejate ettepanekut sisuliselt enne lepingu ülesütlemise teate esitamist. Hagejad ei teostanud oma õigust lepingu lõpetamiseks kooskõlas sõlmitud kasutusrendilepingu (autoleping) tingimustega. Samuti ei saa üks lepingupool kohustada teist lepingupoolt lepingut lõpetama. Kostja nõudis hagejalt I
3. oktoobri 2011 nõudekirjas viidatud aja seisuga autolepingust tulenevat võlga, mis oli 258,72 eurot, andes täiendava tähtaja võla tasumiseks 14 päeva ja hoiatas lepingu ülesütlemisega kui võlga ei tasuta. Võlga ära ei tasutud. Kostjal oli õigus autoleping tingimuse pde 1.3, 10.1.3 järgi hageja I lepingu olulise rikkumise tõttu
4. novembril 2011 erakorraliselt üles öelda

§§-de 101 lg 1 p 4, 114 lg 4, 116 lg 2 p 4, lg 6 ja 196 lg 1, 2 alusel (maakohus viitas ka Harju Maakohtu

1. jaanuari 2015 otsuse punktidele 127, 134). Maakohus jättis rahuldamata hageja I nõude tuvastada kostja
2. novembril 2011 tehtud
3. märtsi 2008 autolepingu ülesütlemise avalduse tühisus. 7

§ 401

lg 1 ja § 396 lg 1, § 397 lg 1 järgi, millede kohaselt on kostja kui majanduskutsetegevuses tegutsev krediidiandja andnud majanduskutsetegevuses tegutseva hageja I kasutusse raha, millelt hageja I pidi maksma pangale intresse ja krediidilepingu lõppedes krediidi tagastama. Lepingust nähtuvalt kohustus hageja I maksma igakuiselt intresse. Lepingu muudatuste nr 5 lisa 1 üldtingimuste p 10.1.5 sätestab, et lepingu võib erakorraliselt üles öelda 5 päevase etteteatamise tähtajaga ja nõuda kogu võlgnevuse tasumist, kui laenusaaja ei täida maksekohustusi mõne muu tema poolt võetud võlakohustuse osas. Kostja esitas kohtule teiste Eestis tegutsevate krediidiasutuste tingimused, millest nähtub, et sellised lepingu ülesütlemise tingimused on krediiditurul tavalised, kus pank võib võlgniku poolt muu võlakohustuse rikkumise korral arvelduslaenulepingu erakorraliselt enne tähtaega üles öelda. Seega on kostja põhistanud, et tüüptingimuse punkti 10.1.5 kasutamine on majanduskäibes lepingute puhul tavapärane. Kohus kordas seisukohta, et hageja I ei ole

§ 1lg 5 tähenduses tarbija ja sellest tulenevaid tagajärgi.

Laenulepingu tüüptingimus 10.1.5 ei ole

§ 42lg 1, § 44 alusel tühine tingimus.

Kostja saab hagejaga I laenulepingu ennetähtaegselt erakorraliselt üles öelda hageja I võlakohustuse rikkumise tõttu. Kostja saab juhinduda

§ 72lg 1, 2 järgi sellisest tingimusest (maakohus viitas ka Harju Maakohtu 23.

jaanuari 2015 otsuse punktile 137). Kostja andis

1. oktoobril 2011 hagejatele tähtaja võlgnevuste tasumiseks, mida hagejad ei järginud. Kostja hoiatas, et kui hagejad kaatrilepingust ja autolepingust tulenevaid võlgnevusi tähtaja jooksul ei tasu, ütleb kostja lisaks kaatrilepingule ja autolepingule üles ka hageja I ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu. Võlga ära ei tasutud. Kostja ütles
2. novembril 2011 hagejaga I laenulepingu üles viitega lepingu p-le 10.1.
3. Maakohus leidis, et kostja sai kooskõlas laenulepingu p-ga 10.1.5,

§ 76

lg 1, 2,

§§-dele 101 lg 1 p 4, § 114 lg 4, § 116 lg 2 p 4, lg 6 ja § 196 lg 1, 2, hagejaga I laenulepingu erakorraliselt üles öelda, sealhulgas põhjusel, et hageja I oli rikkunud autolepingust tulenevaid kohustusi ja hageja I jäi kostja ees võlgu. Maakohus jättis rahuldamata hageja I nõude tuvastada kostja

1. novembril 2011 tehtud
2. septembri 2005 laenuleping ülesütlemise avalduse tühisus.
3. Järgmisena lahendas maakohus hageja II nõuded. 12.
4. Pooled ei vaidle selle üle, et
5. septembril 2005 sõlmisid hageja I ja kostja laenulepingu ning hageja II ja kostja laenulepingust tulenevate hageja I kohustuste tagamiseks käenduslepingu nr KÄ–160905GV. Maakohtu hinnangul ei tulene laenulepingu debiteerimise tingimustest kostjale õigust debiteerida hageja II kui käendaja pangakontodelt raha hageja I kohustuste katteks. Käenduslepingu punktist 2.5 tulenes kostjale õigus debiteerida vaid hageja II pangakontot ning seda ainult laenulepingu täitmiseks. Punktis 2.5 ei täpsustata, millist konkreetset hageja II pangakontot silmas peetakse. Punktis 2.5 kasutatakse üldist mõistet pangakonto, millega saab nimetada pangas asuvat nii arvelduskontot kui ka kasvuhoiuse kontot. Hageja II kui panga kliendi ja kostja kui panga vahel sõlmitud lepingus nimetatud mõistet pangakonto tuleb mõista nii arvelduskontona kui ka kasvuhoiuse kontona kostja juures pangas. 12.
6. Pooled ei vaidle selle üle, et
7. septembril 2008 sõlmis kostja hagejaga II kaatrilepingust tulenevate hageja I kohustuste tagamiseks käenduslepingu nr KÄ-280910GV-
8. Maakohus tuvastas, et kaatrilepingu käenduslepingus puudub debiteerimise regulatsioon käendaja (hageja II) pangakontode suhtes ning seda kaatrilepingu täitmiseks. 8

§ 88

lg 2 ja lg 6 p 1 tulenevalt, et täidab paremini tagatud kohustuse, s.o eluasemelepingu ja limiidilepingu ilma, et ta täidaks oma käenduskohustused (auto, kaatri- ja arvelduslaenulepingu järgsed kohustused). Hageja II põhjendused debiteerimise tõttu võlgnevuse tekkimise kohta ei anna alust hageja II tuvastusnõuete rahuldamiseks. Kostjal oli õigus hageja II pangakontosid debiteerida. 12.

1. Pooled ei vaidle selle üle, et
2. detsembril 2004 sõlmisid hageja II ja kostja eluasemelepingu, mille maksegraafiku järgi pidi hageja II maksma igakuiselt laenu tagasimakseid ja intresse. Hageja II põhjendused debiteerimise tõttu võlgnevuse tekkimise kohta ei anna alust 9

§ 100järgi.

Seega oli kostjal õigus hagejaga II eluasemeleping

§ 101

lg 1 p 4, § 116 lg 6, § 196 lg 2,

§ 399

lg 1 p 2 järgi üles öelda ja kohustused eluasemelepingust muutusid sissenõutavaks. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus rahuldamata hageja II nõude tuvastada kostja

1. aprillil 2012 tehtud
2. detsembri 2004 laenulepingu nr EEL-101204MS (eluasemeleping) ülesütlemise avalduse tühisus. 12.
3. Pooled ei vaidle selle üle, et
4. mail 2003 sõlmisid hageja II ja kostja limiidilepingu, mille järgi oli hagejal II kohustus tasuda igakuiselt
5. kuupäevaks 59,12 eurot. Pangal oli õigus leping erakorraliselt üles öelda, kui tasumata on p 8.1.2 järgi 3 üksteisele järgnevat kuumakset ja p 8.1.4 järgi kui klient ei täida maksekohustusi mõne muu tema poolt võetud maksekohustuse osas. P 8.1.
6. järgi sai lepingu erakorraliselt üles öelda kui klient ja/või lepingust tulenevaid kliendi kohustusi käendav, garanteeriv või muul viisil tagav kolmas isik ei täida lepingus ja/või tagatislepingu(tes) sätestatud tingimusi ja/või ta likvideeritakse, kujundatakse ümber või kuulutatakse pankrotis olevaks ja klient ning pank ei jõua kokkuleppele lepingu täiendava tagamise osas. Kostja esitatud Eestis tegutsevate krediidiasutuste tingimustest nähtub, et sellised lepingu ülesütlemise tingimused on krediiditurul tavalised, kus pank võib võlgniku poolt muu võlakohustuse rikkumise korral arvelduslaenulepingu erakorraliselt enne tähtaega üles öelda. Kohtu hinnangul on tüüptingimuse punktide 8.1.2, 8.1.4 ja 8.1.5 kasutamine majanduskäibes lepingute puhul tavapärane. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt tuleb vähemalt eeldada, et lepingu osapoolel on endal võimalik valida panka ja otsustada, kas sõlmida pakutud tingimustel leping või mitte. Maakohus leidis, et limiidilepingu tüüptingimused 8.1.2, 8.1.4 ja 8.1.5 ei ole

§ 42lg 1, § 44 alusel tühised.

Kostjal oli õigus hageja II pangakontosid debiteerida. Riigikohtu otsuse p-s 17 on tuvastatud, et kostjal oli õigus hageja I lepingurikkumise tõttu kaatrileping üles öelda. Hageja I nõue kostja vastu kaatrilepingu ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamiseks jäeti rahuldamata. Jõustunud kohtuotsuse põhjendused on pooltele edaspidiselt siduvad (TsMS § 457 lg 1). Kostja 3. aprilli 2012 lepingute ülesütlemise avaldusest nähtuvalt on kostja teatanud hagejale II, et tal on käenduslepingust nr KÄ -160905GV-2 tulenev võlgnevus 30 938,91 eurot, käenduslepingust KÄ-280910GV-1 tulenev võlgnevus 59 561,64 eurot, käenduslepingust KÄ160905GV tulenev võlgnevus 9874,95 eurot, eluasemelepingust tulenev võlgnevus 1225,07 eurot, limiidilepingust tulenev võlgnevus 177,36 eurot, tähajaks tasumata EVK-s avatud väärtpaberikonto hooldustasud 3 eurot, tasumata laenu ja limiidilepingu sissenõudmise kulud 10

§§-de 114 lg 1, 196 lg 2 ja 407, 416 lg 1 järgi võla tasumiseks ning märkis, et kui ei tasuta, siis loeb kostja eluasemelepingu ja limiidilepingu erakorraliselt üles öelduks. Maakohtu hinnangul olid limiidilepingu ülesütlemise p-de 8.1.5, 8.1.4 ja p 8.1.2 eeldused täidetud. Hageja II ei täitnud maksekohustusi tema poolt võetud maksekohustuse osas käendajana ja eluasemelepingust ning temaga sõlmitud lepingutes sätestatud tingimusi. Seejuures ei tasunud hageja II limiidilepinguga ettenähtud korras 3 üksteisele järgnevat kuumakset. Limiidilepingust tuleneva võlgnevuse nõuetekohane tasumata jätmine on lepingu ja kohustuste rikkumine

§ 100järgi.

Maakohus leidis, et kostjal oli õigus limiidileping p-de 8.1.5, 8.1.4 ja 8.1.2 ,

§ 101

lg 1 p 4, § 116 lg 6, § 196 lg 2,

§ 207

lg 1, § 416 lg 1 järgi üles öelda ja kohustused limiidilepingust muutusid sissenõutavaks. Maakohus jättis rahuldamata hageja II nõude tuvastada kostja

1. aprillil 2012 tehtud
2. mai 2003 limiidilepingu ülesütlemise avalduse tühisus. 12.
3. Maakohus tuvastas, et sõlmitud tagatiskokkulepped
4. märtsil 2005 (notariaalne leping nr 1400, lepingu p-d 5.1.1 ja 5.2) ja
5. juulil 2005 (notariaalne leping nr 5115, p-d 3.1.1 ja 3.2.1) on tühised osaliselt tulevasi kindlaks määramata nõudeid puudutavas osas, milleks on järgmised hagejaga II sõlmitud käenduslepingutest tulenevad nõuded:
6. septembril 2005 kostja ja hageja II sõlmitud käendusleping nr KÄ–160905GV arvelduslaenulepingust nr AL-160905GV (laenuleping) tulenevate hageja I kohustuste tagamiseks;
7. märtsil 2008 kostja ja hageja II sõlmitud käendusleping nr KÄ-280307GV-2 kasutusrendilepingust nr 280307GV (autoleping) tulenevate hageja I kohustuste tagamiseks;
8. septembril 2008 kostja ja hageja II sõlmitud käendusleping nr KÄ-280910GV-1 kapitalirendilepingust nr 280910GV (kaatrileping) tulenevate hageja I kohustuste tagamiseks. Maakohus tuvastas, et sõlmitud tagatiskokkulepped
9. märtsil 2005 (notariaalne leping nr 1400, lepingu p-d 5.1.1 ja 5.2) ja
10. juulil 2005 (notariaalne leping nr 5115, p-d 3.1.1 ja 3.2.1) ei ole tühised nõuete osas, mis tulenevad
11. detsembri 2004 laenulepingust nr EEL-101204MS (eluasemeleping), selle lepingu sõlmitud lisadest, samuti nende nõuete sissenõudmisest või omanikule tagasiloovutamisest tekkivatest kulutustest, kaasa arvatud sundtäitmise kulutused, kulud notarile ja kinnistusosakonnale. Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus tulevaste nõuete tagamine ei ole tüüptingimusena lubatav. Hageja II käenduskohustustel (auto-, kaatri- ja arvelduslaenulepingu järgsed kohustused) puudub mõistlik seos eluasemelaenuga, millest tulenevate nõuete tagamiseks tagatis algselt anti. Kohtu hinnangul ei ole globaalsed tagatiskokkulepped lubatud käesoleval juhul hageja II kui tarbija suhtes tulevaste nõuete tagamiseks. Käenduskohustused (auto-, kaatri- ja arvelduslaenulepingu järgsed kohustused) ei taga sarnast kohustust ega laenu (eluasemelaen). Kohus leiab, et antud juhul ei ole hageja II kui tarbija puhul erikokkuleppeta lubatav hõlmata tagatiskokkuleppesse pärast eluasemelepingut sõlmitud käenduslepingutest tulenevaid kohustusi, millega laiendatakse kinnisasja omaniku vastutust kolmanda isiku (hageja I) kohustuste täitmise eest. Lubamatuks tuleb pidada olukorda, kus laenuvõtjale seatakse eluasemelaenu saamise tingimuseks, et hüpoteegiga tagatakse lisaks eluasemelaenu laenulepingule ja selle võimalikele täiendustele ka kõikvõimalikke muid tulevasi laenuandja nõudeid laenusaaja vastu, mis ei seondu eluasemelaenu ega laenusaajaga (Maakohus viitas ka Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-64-12 p-d 28, 29). 11

§ 361järgi.

Samuti on kostja andnud hagejale I tema kohustuste täitmiseks teada liisingmaksete suurused ja hagejal I oli

§ 361, § 76 lg 1, 2 ja lepingu p 1.3 järgi kohustus tasuda pangale liisingumakseid.

Maakohus tuvastas, et

1. jaanuari 2021 seisuga oli kaatrilepingust tulenev põhinõue (vara soetusmaksumuse tasumata osa) 27 894,35 eurot. Sissenõutav viivis on 29 086,32 eurot. 13.
2. Pooled ei vaidle selle üle, et
3. septembril 2005 sõlmisid hageja I ja kostja laenulepingu. Laenu 9586,75 eurot tagastamise tähtaeg oli
4. aprill
5. Laenult tuli tasuda intressi. Kostja sõlmis hagejaga II laenulepingust tulenevate hageja I kohustuste tagamiseks käenduslepingu nr KÄ–160905GV. Käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma oli 14 380,12 eurot. Laenuleping lõppes

§ 186p 6 järgi ülesütlemisega 10.

novembril 2011. Seetõttu on kostjal õigus nõuda

§ 396

lg 1, § 401 lg 1 alusel laenu ehk krediidi tagastamist ja § 113 lg 1 alusel viivist. Maakohus tuvastas, et

1. jaanuari 2021 seisuga oli laenulepingust tulenev põhinõue (tähtajaks tagastamata arvelduslaen) 9179,27 eurot ja 4603,56 eurot sissenõutavaks muutunud viivised. Kohus osundab, et ka seadusjärgses määras põhinõudelt 9179,27 eurot viiviseid nõudes alates lepingu ülesütlemise järgmisest päevas
2. novembrist 2011 kuni
3. märtsini 2021 moodustab sissenõutavaks muutunud viivisenõue 6934,17 eurot, mis on kostja nõutust vähem. Kuna hagejad ei ole võlga ära tasunud, siis rikub hageja I laenulepingust tulenevat kohustust ja hageja II käenduslepinguga nr KÄ–160905GV võetud kohustust. Kohus tuvastas, et kostjal on õigus hagejatelt nõuda solidaarselt

§ 76

lg 1, 2, § 101 lg 1 p 1, 6, § 113 lg 1, § 108 lg 1, § 396 lg 1, § 401 lg 1, § 142 lg 1, § 145 lg 1 lause I poole järgi laenulepingu võlgnevust 13 782,83 eurot, millest 9179,27 eurot on tähtajaks tagastamata arvelduslaen ja sissenõutav viivis 4603,56 eurot. 13.

1. Eeltoodust tulenevalt mõistis maakohus solidaarselt hagejatelt kostja kasuks välja 70 763,50 eurot. Maakohus märkis, et kostja on
2. jaanuari 2021 menetlusdokumendis hilisemalt kaatrilepingust esitatud põhinõuet (vara soetusmaksumuse tasumata osa) täiendavalt vähendanud 29 094,38 eurolt summani 27 894,35 eurot, s.o 1200,03 euro võrra. Kostja ei ole enda nõude arvestust vastuhagi esemes arvesse võtnud ja nõuab jätkuvalt kokku 71 963,53 eurot. Seetõttu jättis maakohus rahuldamata kostja raha tasumise nõude 1200,03 euro ulatuses. 13

§ 88

lg 2 ja lg 6 p 1 tulenevalt, et täidab paremini tagatud kohustuse, s.o eluasemelepingu ja limiidilepingu ilma, et ta täidaks oma käenduskohustused (auto-, kaatri- ja arvelduslaenulepingu järgsed kohustused); 14

§-dest 361 ja 362 tulenevat liisinguandja kohustust anda liisinguese (kaater) liisinguvõtja (hageja I) kasutusse ning tagada selle eseme valduse üleminek liisinguvõtjale (hagejale I). Seega puuduvad materiaalõiguslikud alused hagejale I kaatri liisimiseks sõlmitud kapitalirendilepingu rikkumise omistamiseks ja hageja poolt kaatrilepingu ülesütlemise kehtivuse tuvastamiseks asjaolul, et liisingueseme üleandmata jätmisel võis liisinguvõtja arvestada

§ 111

järgse õigusega keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud. Hagejad leiavad, et maakohus ei ole arvestanud sellega, et kostja on genereerinud hagejate kogu „võlaahela“ nn kaatrilepingu alusetu ülesütlemisega, mis ei ole õiguspärane. Vastus apellatsioonkaebusele

1. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, järgib neid ja ei korda (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
4. Apellatsioonkaebuses kordavad hagejad peamiselt maakohtus esitatud seisukohti ning vaidlustavad maakohtu järelduse põhjusel, nagu oleks maakohus jätnud arvestamata Riigikohtu suunistega. Kolleegium on seisukohal, et maakohtu järeldus on õige, maakohus on arvestanud kõikide Riigikohtu juhistega, on oma järeldust argumenteerinud ja selgitanud vastavalt TsMS § 442 lg 8 nõuetele.
5. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostjal oli õigus kaatrilepingu p 1.4 kohaselt debiteerida hageja I kontodelt raha kaatrilepingu täitmiseks. Asjaolu, et hagejad maakohtu seisukohaga ei nõustu, ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Sellest tulenevalt oli kostjal õigus öelda üles autoleping, kui hagejal I tekkis selle lepingu järgne võlgnevus. Kolleegiumi hinnangul on kostja menetluses põhjendatult viidanud ka sellele, et arvestades kostjal hagejate vastu viimastega sõlmitud lepingutest tulenevate nõuete olemasolu, võis kostja ka tasaarvestuse korras debiteerida hagejate arvelduskontosid enda rahaliste nõuete katteks (vt nt kostja 18.02.2021 menetlusdokumendi p-d 3.
6. ja 3.7). Kostja viitas seejuures põhjendatult Riigikohtu praktikale, mille kohaselt on panga arvelduskontol olev raha käsitatav arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga (kontopidaja) vastu arvelduskontol näidatud ulatuses (vt RKKRo asjas nr 3-1-1-89-11 p 19.1). 15

§ 13

lg 1) ja Gvandron ei ole tuginenud asjaolule, et lepingu kokkuleppel mittelõpetamine (auto väljaostmise mittelubamine) tõi talle kahju.

1. Maakohus leidis õigesti, et hageja II ja kostja vaheline eluasemeleping ja limiidileping ning laenulepingut tagav käendusleping andsid kostjale õiguse debiteerida hageja II pangakontosid, sh kasvuhoiuse kontot ning kasutada selliselt debiteeritud raha kaatrilepingu täitmiseks. Asjaolu, et hagejad ei nõustu maakohtu põhjendustega, ei anna alust selle tühistamiseks.
2. Põhjendamatu on hagejate seisukoht, et kuivõrd kaatrilepingu tagamiseks sõlmitud käenduslepingus ei ole pooled kokku leppinud kostja õiguses ühepoolselt debiteerida kaatrilepingu järgse laenusaaja (hageja I) võlgnevuse ulatuses käendaja (hageja II) pangakontot, puudus kostjal õigus debiteerida hageja II kui käendaja raha hageja I kohustuste katteks, kuna lepinguliselt oli reguleeritud vaid kostja ja hageja I kui laenusaaja vahelisi õigused ja kohustused. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja II ja kostja arvelduskontolepingu p-d 7.5 ja 7.6 ning panga üldtingimuste p-d 1.1.1 ja 8.6 andsid kostjale sellise õiguse. Maakohus põhjendas ka asjakohaselt, miks nimetatud tingimused ei ole tüüptingimustena tühised. Hagejad ei ole sisuliselt põhjendanud, miks nad maakohtu seisukohtadega ei nõustu.
3. Maakohus ei ole jätnud arvestamata asjaoluga, et hagejaga II
4. detsembril 2004 sõlmitud eluasemelaenulepingust tulenevaid nõudeid, samuti hageja II käenduskohustusi, tagasid hageja II kinnistule kostja kasuks seatud kaks hüpoteeki. Hüpoteekidega tagatud nõuete sisu oli kindlaks määratud hageja II ja kostja
5. märtsil 2005 ja
6. juulil 2005 sõlmitud notariaalsete tagatiskokkulepetega. Maakohus on hinnanud tagatiskokkulepete kehtivust ja tuvastanud õigesti nende osalise tühisuse (maakohtu otsuse p 12.7.) ning selle, mis osas ei olnud kostjal õigust tugineda täitedokumendiks olevatele tagatiskokkulepetele käenduskohustustest tulenevate kohustuste täitmise nõudmise osas hageja II arvelt (maakohtu p 12.8.).
7. Maakohus leidis põhjendatult, et olukorras, kus kaatrilepingust, autolepingust ja laenulepingust tulenevad kohustused olid muutunud seoses nende lepingute ülesütlemisega sissenõutavaks
8. novembril 2011, olid nad vähem tagatud nõuded võrreldes eluasemelepingust ja limiidilepingust tulenevate kohustustega. Hageja II ei saanud määrata

§ 88

lg 2 ja lg 6 p 1 tulenevalt, et täidab eluasemelaenulepingu, mis oli tagatud hüpoteekidega ja limiidilepingu, mis muutus hiljem sissenõutavaks, ja ei täida oma käenduskohustusi (auto-, kaatri- ja arvelduslaenulepingu järgsed kohustused). 25. Hagejate seisukohad seoses kostja poolt liisingulepingu rikkumisega ja nende sellest tuleneva õigusega keelduda kaatrilepingu alusel liisingumaksete tegemisest on põhjendamatud. Riigikohus on praegust asja lahendades leidnud (Riigikohtu otsuse p-d 16 ja 17), et hageja I rikkus kaatrilepingut, tema tühistamisavaldusel ei olnud tagajärgi ja kostja ütles kaatrilepingu õiguspäraselt üles. 16