Obsah (4)

§ 109§ 113§ 1§ 117

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm, Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 23.02.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-20-7367 Kohtu

) § 109 lg 1 ja § 113 lg 1 p 2 alusel või alternatiivselt

§ 109lg 1 ja § 113 lg 1 p 3 alusel kehtetuks tunnistada.

Rahaline kohustus täideti kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist ning rahalise kohustuse täitmisega kostjale kahjustati mitmete tänaseks võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse esitanud võlausaldajate huve, sh suuremate nõuetega võlausaldajate KPMG Tax AS, Crowdestate Collateral Agent OÜ, Norra maksuamet, A&S Bygg og Renovering AS huve, kelle nõuded võlgniku vastu olid kostjale laenu tagastamise hetkeks sissenõutavaks muutunud, kuid kelle nõudeid kassas olnud rahaliste vahendite arvelt ei rahuldatud. Selliselt eelistati ühte võlausaldajat põhjendamatult teistele. Võlgnik oli rahalise kohustuse täitmise ajal juba püsivalt maksejõuetu. Võlgniku pankrotimenetluses on tuvastatud võlgniku püsiva maksejõuetuse tekkimise ajana 2019. a. veebruar. Kostja oli rahalise kohustuse täitmise ajal võlgniku juhatuse liige, seega võlgniku lähikondne, kelle puhul eeldatakse, et ta oli võlgniku maksejõuetusest teadlik. 9. Kui kostja asub kohtumenetluses väitma, et nõude aluseks tuleb võtta kostja poolt hagejale 07.01.2020 esitatud kassaraamatu väljavõte, siis esitab hageja alternatiivse nõude

§ 113

lg 1 p 3 alusel, sest rahaline kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist.

1. Hageja palub tunnistada kehtetuks võlgniku kassast kostjale rahalise kohustuse täitmine kogusummas 14 404,07 eurot, mõista kostjalt võlgniku kasuks välja põhinõue 14 404,07 eurot, viivis kindla summana kohtuotsuse tegemise päeva seisuga arvestatuna põhinõudelt 14 404,07 eurot võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras alates 21.05.2020 (s.o hagi esitamisest) kuni kohtuotsuse tegemise päevani ja kohtuotsuse tegemise päevale järgnevast päevast VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras kuni kohtuotsuse nõuetekohase täitmiseni. Kostja vastuväited
2. Kostja palus hagi jätta rahuldamata.
3. Kostja ei nõustu hageja väidetega, et võlgniku kassaraamatu väljavõtte kohaselt on võlgniku kassas olnud rahaliste vahendite arvelt tagastatud kostjale laenu kogusummas 14 404,07 eurot, s.o 31.07.2019 summas 14 000 eurot ning 13.08.2019 summas 404,07 eurot. Kostja on esitanud pankrotihaldurile pearaamatu väljavõtte, mille kohaselt on kostjale tagastatud laenu 10 000 euro ulatuses 10.04.2019, 4000 eurot 31.05.2019 ja 404,07 eurot 14.07.2019 ning kostjal puuduvad andmed selle kohta, miks halduri käsutuses olev pearaamatu väljavõte erineb hageja väljavõttest.
4. Hageja ei ole põhjendanud, kuidas laenu tagasimaksed kostjale kahjustasid võlausaldajate huve

§ 109lg 1 mõttes.

Hageja eelistamise väide on arusaamatu ning hageja on vaid üldsõnaliselt märkinud, et väljamaksete tegemine kostjale oli põhjendamatu. Pankrotihaldur ei suutnud tõendada kostjale maksete tegemise majanduslikku ebaotstarbekust. Võlgnik ei saanud isegi teoreetiliselt muutuda maksejõuetuks kostjale laenu tagasimaksete tõttu. Laenu tagasimaksed, mida pankrotihaldur soovib tagasi võita, moodustasid need võlgniku kohustustest kõigest 0,59%. 3 2-20-7367 Maakohtu otsus ja põhjendused

1. Harju Maakohtu 13.04.2021 otsusega hagi rahuldati, tunnistati võlgniku rahalise kohustuse täitmine kostjale summas 14 404,07 eurot tagasivõitmise korras kehtetuks ja mõisteti kostjalt võlgniku kasuks välja põhinõue 14 404,07 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 1032,69 eurot ja alates 14.04.2021 viivised põhinõudelt 14 404,07 eurot VÕS 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses kuni võlgnevuse tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda.
2. Kohus tuvastas järgnevad asjaolud: - Harju Maakohtu 09.09.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-10988 nimetati võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks Indrek Lepsoo; - 13.11.2019 määrusega tsiviilasjas kuulutati välja võlgniku pankrot ja nimetati pankrotihalduriks Indrek Lepsoo; - perioodil 15.11.2006 - 05.09.2019 oli võlgniku juhatuse liikmeks kostja; - võlgniku 100% osanikuks oli perioodil 16.09.2013 - 12.08.2019 OÜ MERU BALTIC, millise juhatuse liikmeks ja osanikuks oli omakorda kostja; - alates 05.09.2019 on võlgniku uueks ärinimeks senise OÜ Q-haus Baltic asemel OÜ Pessaraag ja võlgniku juhatuse liikmeks on D.
3. Pooled vaidlevad selle üle, millal toimus võlgniku poolt rahalise kohustus täitmine kostjale ja kas rahalise kohustuse täitmisega kostjale on kahjustatud võlausaldajat huve.
4. Käesoleval juhul on täidetud

§ 109

lg-s 1 ja § 113 lg 1 p-s 2 sätestatud rahalise kohustuse täitmise tagasivõtmise eeldused:

1. a)rahaline kohustus täideti kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist;
2. b)rahalise kohustuse täitmine kahjustas võlausaldajate huve,
3. c)täitmine toimus ebatavalise maksevahendiga või enne täitmise tähtaega või üht võlausaldajat teisele eelistades ja
4. d)võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja
5. e)võlausaldaja teadis või pidi seda teadma. 18. Kohtu hinnangul on tõendamist leidnud, et võlgniku kassas olnud vahendite arvelt on tagastatud kostjale laenu 31.07.2019 summas 14 000 eurot ning 13.08.2019 summas 404,07 eurot. Selliselt on võlgnik täitnud rahalise kohustuse kostjale kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist 09.09.2019. Võlgniku juhatuse liige D on esitanud 18.09.2019 hagejale andmed võlgniku poolt kostjale laenu tagastamise summade ja kuupäevade kohta. Kostja on kohtus andnud võlgniku vande hageja poolt esitatud andmete alusel 06.12.2019 (tlk 21). Samade andmete alusel on võlgniku vande andnud 09.12.2019 D (tlk 22). Hageja on esitanud 13.12.22019 kostjale nõude rahalise kohustuse tagastamiseks pankrotivarase (tlk 24-25). Koos vastusega hageja nõudekirjale on kostja 27.12.2019 edastanud hagejale võlgniku pearaamatu väljavõtte (tlk 26-27). Kostja poolt esitatud hilisem pearaamatu väljavõte ei ole usaldusväärne tõend, sest selline pearaamatu väljavõte on esitatud hagejale alles pärast seda, kui hageja esitas kostjale kohtuvälise ettepaneku raha tagastamiseks tuginedes asjaolule, et maksed tehti 3 kuu jooksul enne ajutise halduri nimetatamist. Lisaks on kostja ise andnud kohtus 06.12.2019 võlgniku vande, milles on kinnitanud, et esitatud andmeid võlgniku vara, võlgade ja äritegevuse koha on temale teadolevalt õiged. Kohtule esitatud 16 aastase kogemusega raamatupidajana töötanud W selgituse kohaselt on võrreldud kostja poolt esitatud kassaraamatu väljavõtet D poolt esitatud kassaraamatu väljavõttega ning on leitud, et, kostja poolt esitatud kassaraamatu väljavõtte kohaselt on muudetud raamatupidamiskannete 19.190209 ja 190228 kuupäeva ja summat ning sisestatud raamatupidamisse täiesti uus kanne 19.190229 (tlk 109-112). Seega on kosta poolt hilisemalt esitatud kassaraamatu kandeid muudetud ja tegemist ei ole usaldusväärse dokumendiga. Eeltoodust tulenevalt lähtub kohus võlgniku poolt kostjale tagastatud laenu aja ja summa osas hageja poolt kohtule esitatud pearaamatu väljavõttest. 4 2-20-7367 19. Riigikohus on lahendi nr 2-16-18957 punktis 15 leidnud, et võlausaldajate huvide kahjustamist tuleb eeldada juhul, kui hageja tõendab, et vaidlusaluste makseteta oleks rahasumma, mis võlausaldajate vahel pankrotimenetluse tulemusena jaotatakse, suurem summast, mis võlausaldajate vahel tagasivõitmise aja seisuga jaotatakse. Teisisõnu saab võlausaldajate huvid lugeda eelduslikult kahjustunuks, kui hageja tõendab, et võlausaldajate nõuded oleksid hüpoteetiliselt ilma vaidlusaluste makseteta saanud suuremas ulatuses rahuldatud, võrreldes sellega, millises ulatuses need saaksid kaetud tagasivõitmise aja seisuga. Käesoleval juhul ei oma tähtsust asjaolu, et võlgniku poolt kostjale tehtud väljamakse moodustab kõigest 0,59 % võlgniku kohustustest. Võlgniku poolt kostjale tehtud makseteta oleks võlausaldajate vahel pankrotimenetluse tulemusena jaotatav summa 14 404,07 euro võrra suurem võrreldes sellega, millises ulatuses need saaksid kaetud tagasivõitmise aja seisuga. Kostjale välja makstud 14 404,07 eurot jaguneks kõigi võlausaldajate vahel proportsionaalselt nende nõude suurusega. Võlgnikul oli kostjale laenu tagastamise hetkel sissenõutavaks muutunud kohustusi vähemalt 670 000 eurot (tlk 113-135). Juhul, kui kostjale ei oleks laenu tagastatud, oleks ta samuti üks võlgniku võlausaldajatest. 20. Riigikohus on lahendi nr 2-16-18957 punktis 16 leidnud, et kui hageja tõendab, et vaidlusaluste maksetega on üht võlausaldajat (kostjat) teistele eelistatud seeläbi, et temale tagastati laenu samal ajal, kui olid olemas teised võlausaldajad, kelle nõudeid ei täidetud, ei pea hageja täiendavalt tõendama, et kostjale maksmine oli majanduslikult ebaotstarbekas. Sellisel juhul tuleb kostjal tõendada, et temale maksmine oli majanduslikult otstarbekam võlgniku teiste kohustuste täitmisest. Käesoleval juhul kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et temale maksete tegemine oli majanduslikult otstarbekas, temale maksete tegemine oli oluline võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohast või kostjale laenu tagastamine oleks kaasa toonud võlgniku vara suurenemise. 21. Võlgniku püsiv maksejõuetus kujunes välja veebruaris 2019 ja seega oli võlgnik kostjale rahalise kohustuse täitmise ajal maksejõutu (

§ 1lg-d 2 ja 3).

Tsiviilasjas nr 2-19-10988 13.11.2019 tehtud kohtumäärusest nähtuvalt kohus tugines pankroti väljakuulutamisel ajutise pankrotihalduri 17.10.2019 aruandele, mille kohaselt võlgniku kohustuste suuruseks on 2 679 698,82 eurot ning puudub vara, mille arvelt võlausaldajate nõudeid rahuldada. Ajutine haldur on seisukohal, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Aruandes leitakse, et võlgniku makseraskused on saanud alguse seoses Norrast laekumata arvetega enam kui 700 000 euro ulatuses, millega võlgnik oma tegevuses arvestanud oli ning mille tagajärjel tekkisid võlgnikul kiiresti likviidsusprobleemid jooksvate kohustuste täitmisel. Kogutud andmete kohaselt on AF Gruppen Norge AS arvete tasumata jätmise põhjuseks võlgniku poolsed probleemid seoses tarnete, kvaliteediprobleemide ja viivitustega (tlk 8-10). Pankrotihaldur Indrek Lepsoo poolt kohtule esitatud ettekande kohaselt

1. a. augustis tekkisid võlgniku sõnul probleemid Norra ettevõttega AF Gruppen Norge AS seoses võlgniku poolt Norras ehitatud majadega. Võlgniku raamatupidamise andmetel on võlgnik esitanud perioodil 29.06.2018 - 21.12.2018 AF Gruppen Norge AS-le arveid kogusummas 814 763,53 eurot, millest jäi võlgnikul saamata 746 654,52 eurot. Võlgnikku Norras esindanud õigusbüroolt saadud andmete kohaselt oli AF Gruppen Norge AS tasumata arvete jätmise põhjuseks võlgniku poolsed probleemid seoses tarnete, kvaliteediprobleemide ja viivitustega. Võlgniku maksejõuetuse tekkimise ajaks loeb haldur hiljemalt
2. a. veebruarikuu (tlk 16-18).
3. Kostja oli võlgniku juhatuse liige ja seega võlgniku lähikondne (

§ 117

lg 2 p 1).

§ 113

lg 2 kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta võlgniku maksejõuetusest teadis. 5 2-20-7367

1. Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad menetluskulud (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 162 lg 1). kostja kanda Apellatsioonkaebus
2. Kostja esitas 13.05.2021 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3. Hageja poolt esitatud nn kassaraamatu väljavõtted on raamatupidamislikud dokumendid ega kinnita seda nagu oleks võlgniku kassas olnud viimaste rahaliste vahendite arvelt tagastatud kostjale laenu kogusummas 14 404,07 eurot, s.o 31.07.2019 summas 14 000 eurot ning 13.08.2019 summas 404,07 eurot.
4. Täitmata on

§ 109lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused.

Tõendamata on teiste võlausaldajate huvide kahjustamine. Arusaamatu on võlgniku väide, et väidetava väljamaksega eelistati kostja huve. Kuskilt ei nähtu, kas ja millised võlausaldajad olid võlgnikul vaidlusaluste maksete tegemise ajal. Menetluses ei ole leidnud tõendamist, nagu oleks kostjale, kes kasutas võlgniku raha ettevõtte võlausaldajatele tasumiseks, oleks neid makseid teinud majanduslikult ebaotstarbekalt. Võlgnik ei muutunud maksejõuetuks kostjale laenu tagasimaksete tõttu. Kostjale tehtud laenu tagasimaksed, mida pankrotihaldur soovib tagasi võita, on 14 404,07 eurot. Seega moodustasid need võlgniku kohustustest kõigest 0,59%. Vastustaja seisukoht

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
3. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium esmalt, et hageja on kaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud enamikku apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Kõiki hagi lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid on maakohus arvestanud ning kõiki tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnanud. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei tuvastanud kolleegium maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks.
4. Ringkonnakohus lähtub TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel maakohtu poolt tuvastatud vaidlustamata asjaoludest: - võlgniku püsiv maksejõuetus kujunes välja veebruaris 2019; - 09.09.2019 määrusega nimetati võlgnikule ajutine pankrotihaldur; - 13.11.2019 määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot ja nimetati pankrotihalduriks Indrek Lepsoo; - perioodil 15.11.2006 - 05.09.2019 oli kostja võlgniku juhatuse liige ja seega võlgniku lähikondne

§ 117

lg 2 p 1 mõttes; - võlgniku poolt pankrotihaldurile esitatud andmete kohaselt on kostjale tagastatud laenu võlgniku kassas olnud vahendite arvelt 14 404,07 eurot 31.07.2019 ja 404,07 eurot 13.08.2019; 6 2-20-7367 pankroti väljakuulutamisel oli võlgniku kohustuste suuruseks 2 679 698,82 eurot ning puudus vara, mille arvelt võlausaldajate nõudeid rahuldada.

1. Maakohus luges põhjendatult ebausaldusväärseks kostja poolt kohtule esitatud kassaraamatu väljavõtte, kuna selles on esialgsega võrreldes kandeid muudetud. Esialgse kassaraamatu andmete õigsust kinnitasid kohtule vannet andes nii võlgniku juhatuse liige D kui ka kostja.
2. Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et tegelikult ei ole talle laenu tagastatud ja rahalised vahendid on kulunud hoopis võlgniku kohustuste täitmiseks teiste võlausaldajate ees. Kostja ei väitnud maakohtus hagile vastu vaieldes, et vaidlusaluste maksetega ei tagastatud kostjale laenu ning tegelikult on kostja võlgnikult saadud raha kasutanud võlgniku kohustuste täitmiseks. TsMS § 652 lg 1 p 2 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja põhjendanud uute asjaolude esitamise lubatavust, mistõttu jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 alusel kostja uued väited tähelepanuta.
3. Maakohus tuvastas õigesti, et rahalise kohustuse täitmisega kostjale kahjustati teiste võlausaldajate huve, kuna kostjat eelistati põhjendamatult teistele võlausaldajatele. Kostjale tagastati laenu ajal, kui võlgnikul olid olemas ka teised võlausaldajad, kelle nõudeid ei täidetud. Võlausaldajate huvide kahjustamist tuleb eeldada juhul, kui hageja tõendab, et vaidlusaluste makseteta oleks rahasumma, mis võlausaldajate vahel pankrotimenetluse tulemusena jaotatakse, suurem summast, mis võlausaldajate vahel tagasivõitmise aja seisuga jaotatakse ( RKTKo nr 2-16-18957, p 15). Kuna hageja tõendas, et vaidlusaluste maksetega on üht võlausaldajat (kostjat) teistele eelistatud seeläbi, et temale tagastati laenu samal ajal, kui olid olemas teised võlausaldajad, kelle nõudeid ei täidetud, ei pea hageja täiendavalt tõendama, et kostjale maksmine oli majanduslikult ebaotstarbekas. Sellisel juhul tuleb kostjal tõendada, et temale maksmine oli majanduslikult otstarbekam võlgniku teiste kohustuste täitmisest (RKTKo nr 2-1618957, p 16).
4. Iseenesest on õige kostja väide, et võlgnik ei muutunud maksejõuetuks kostjale laenu tagastamise tõttu, kuna võlgnik oli püsivalt maksejõuetu juba 2019 veebruaris. See ei välista aga võlgniku maksejõuetust makse tegemise ajal, mis on üheks tagasivõitmise eelduseks. Rahalise kohustuse täitmise tagasivõimtine on võimalik juhul, kui on täidetud vastavad pankrotiseaduses sätestatud eeldused. Pankrotivõlgniku kohustuste summa ning tagasivõidetava rahalise kohustuse summa proportsioon ei oma seejuures tähtsust. - Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda.
6. Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu seda ei tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2). (allkirjastatud digitaalselt) 7