Obsah (5)

§ 18§ 2§ 1§ 16§ 50

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Aleksandr Kondrašov Otsuse tegemise aeg ja koht 27. november 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-13002 Tsiviilasi RIITO Ehitus AS (pank

) § 18 lg 2 sätestab, et saneerimisnõustaja vabastamisel või saneerimiskava kinnitamisel on saneerimisnõustajal õigus saada oma kohustuste täitmiseks tehtud vajalike ja põhjendatud kulutuste eest hüvitist ja tasu oma ülesannete täitmise eest. Sama sätte lg 3 esimene lause näeb ette, et saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise suuruse otsustab kohus saneerimisnõustaja vabastamisel või saneerimiskava kinnitamisel saneerimisnõustaja tegevuse ja kulutuste aruande alusel, mis on esitatud käesoleva seaduse § 10 lg 2 p-s 3 nimetatud tähtaja jooksul. Sama sätte lg 4 sätestab, et saneerimisnõustaja tasu ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise korra ning tasu piirmäärad protsentides kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. 10.

1. Kohtupraktikas märgitakse, et ettevõtja ja saneerimisnõustaja kokkuleppesse tasu suuruse kohta tuleb kohtul suhtuda kriitiliselt, seda eelkõige põhjusel, et makseraskustes ettevõtja kulutab põhiliselt seda raha, mille võiks kulutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. /…/ Kohus peab esmajoones hindama, kas saneerimisnõustaja tasuga ei kahjustata ebamõistlikult ettevõtja võlausaldajate huve. /…/ Kui saneerimiskava jääb kinnitamata põhjusel, et kava on koostatud selliselt, et ei saa eeldada, et võlausaldajad seda toetaks ja/või kohus selle kinnitaks, st kui kava on koostatud võlausaldajate õigusi ulatuslikult eirates, on saneerimisnõustaja töö ebakvaliteetne ja üldjuhul ei peaks talle üldse tasu maksma ja tema kulutusi hüvitama. /…/ Kui saneerimisnõustajale ei saa siiski ette heita võlausaldajate huvide tahtlikku kahjustamist või hooletust kohustuste täitmisel, ei ole tasu maksmine ja kulutuste hüvitamine saneerimisnõustajale välistatud. Sel juhul peaks see olema aga minimaalne ega olema võrreldav eduka saneerimiskava kinnitamise korral makstava tasu ja hüvitatavate kulutustega (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-25-11, p-d 87-88). 10.
2. Eeltoodust nähtub, et kohtul on lai kaalutlusõigus saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise määramisel. Kohtu hinnangul tuleb aga eristada kohtu diskretsiooni nõustaja tasu ja kulutuste hüvitise määramisel ning saneerimisnõustaja ja ettevõtja kokkulepet nõustajale tasu maksmise ja kulutuste hüvitamise kohta. Kohtu diskretsioon tasu ja kulutuste hüvitise määramisel ei mõjuta kokkuleppe kehtivust, millega ettevõtja kohustus tasuma saneerimisnõustajale tasu ja hüvitama kulutusi. Kohus leiab, et kuigi Tallinna Ringkonnakohus määras
3. veebruari
4. a lahendiga põhjendatud saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise tunduvalt väiksemas summas, kui nõustaja oli taotlenud, ei tee see RIITO ja kostja
5. detsembri
6. a kokkulepet õiguslikult olematuks. Ringkonnakohus on küll
7. veebruari
8. a määruse p-s 34 märkinud, et saneerimisnõustaja
9. veebruari
10. a aruandes nõutud tasuhüvitise suurus on ebaproportsionaalselt suur ning tasu sellises ulatuses väljamõistmine avaldajalt kahjustab võlausaldajate huve (I kd, lk 12–18). Samas ei tunnistanud ringkonnakohus
11. detsembri
12. a kokkulepet kehtetuks ega hinnanud seda tühiseks. Ringkonnakohus ei tuvastanud ka seda, et saneerimiskava oli koostatud võlausaldajate õigusi ulatuslikult eirates või et saneerimisnõustaja töö oli ebakvaliteetne. Ringkonnakohus ei heitnud saneerimisnõustajale ette ka võlausaldajate 6 huvide tahtlikku kahjustamist või hooletust kohustuste täitmisel. Kohus on seisukohal, et seadusandja on kaitsnud saneerimismenetluses võlausaldajate huve selliselt, et vaatamata saneerimisnõustaja ja ettevõtja kokkuleppele tasu ja kulutuste hüvitamise kohta on kohtule seadusega (

§ 18

lg-d 2 ja 3) tagatud õigus määrata kaalutlusõiguse alusel põhjendatud nõustaja tasu ja kulutuste hüvitise suurus. Saneerimisnõustaja poolt RIITO saneerimismenetluses taotletav tasu suurus ja see, et saneerimismenetlus tuli lõpetada andsid ringkonnakohtule õiguse kohaldada diskretsiooni ja määrata saneerimisnõustaja põhjendatud tasu ja kulutuste hüvitis. Samas ei teinud Tallinna Ringkonnakohtu

1. veebruari
2. a määrus RIITO ja kostja
3. detsembri
4. a kokkulepet õiguslikult olematuks. Kohus leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu
5. veebruari
6. a määrus ei tekita hagejale õiguslikku alust nõuda kostjalt saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise tagastamist osas, mis ületab ringkonnakohtu poolt määratud tasu ja kulutuste hüvitise suurust.
7. Eelmises punktis märgitu ei tähenda aga, et saneerimisnõustaja ja ettevõtja kokkulepe tasu maksmise ja kulutuste hüvitamise kohta ei või olla tühine. Kokkuleppe tühisuse aluseks võib olla see, et tehing on vastuolus seadusega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 sätestab, et seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Hageja on väitnudki, et RIITO ja kostja
8. detsembri
9. a kokkuleppe on tühine. Hageja leidis, et RIITO ja kostja kokkulepe ei anna kostjale õigust saada tasu suuremas summas, kui kohus on lugenud põhjendatuks. Hageja hinnangul on RIITO ja kostja
10. detsembri
11. a kokkulepe tühine TsÜS § 87 alusel, sest see on vastuolus

§ 18lg-ga 3.

11.1. Kohus leiab, et

§ 18ei sätesta ettevõtjale keeldu sõlmida saneerimisnõustajaga tasukokkulepet.

Õiguse sõlmida kokkulepe saneerimisnõustajale tasu maksmise kohta näeb ette Justiitsministri

1. jaanuari
2. a määrus. Märgitud määruse § 2 sätestab, et saneerimisnõustaja tasu määramisel lähtub kohus saneerimisnõustaja ja ettevõtja vahelisest kokkuleppest saneerimisnõustaja tasu kohta. Kui ettevõtja ja saneerimisnõustaja vahel selline kokkulepe puudub või kokkuleppes ettenähtud tasu suurus kahjustab kohtu hinnangul ilmselgelt võlausaldajate huve, määrab kohus saneerimisnõustaja tasu suuruse käesoleva määruse § 4 ja 5 või 6 alusel. Sama määruse § 5 lg 1 sätestab, et kui saneerimisnõustaja ja ettevõtja vaheline kokkulepe saneerimisnõustaja tasu suuruse kohta puudub või kui kohtu hinnangul kahjustab sellest tulenev tasu suurus ilmselgelt võlausaldajate huve, peab käesoleva määruse § 4 alusel määratud saneerimisnõustaja tasu suurus jääma käesolevas paragrahvis sätestatud tasu alam- ja ülemmäära vahele. 11.
3. Hindamaks ettevõtja ja saneerimisnõustaja tasukokkuleppe kehtivust peab arvestama saneerimismenetluse eesmärki. Saneerimismenetluse eesmärgiks on ettevõtte majanduslike raskuste ületamine, tema likviidsuse taastamine, kasumlikkuse parandamine ja jätkusuutliku majandamise tagamine (

§ 2

). Saneerimises tuleb arvestada ettevõtja ja võlausaldajate huve ja kaitsta nende õigusi (

§ 1

). Kohus leiab, et ettevõtja ja saneerimisnõustaja tasukokkulepe võib olla vastuolus saneerimismenetluse eesmärgiga ning kahjustada ettevõtja ja võlausaldajate huve ja õigusi juhul, kui ettevõtja ja saneerimisnõustaja lepivad kokku ebaproportsionaalselt kõrges tasus. Ebaproportsionaalselt kõrge tasu võib seada ohtu saneerimismenetluse eesmärkide saavutamise, sest ettevõtte tervendamiseks vajalikud rahalised vahendid suunatakse saneerimisnõustajale tasu maksmiseks. Lisaks makstakse saneerimisnõustajale raha, mida võiks kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Keeld kahjustada võlausaldajate huve ja õigusi ebaproportsionaalselt kõrge saneerimisnõustaja tasukokkuleppega nähtub kohtu hinnangul Justiitsministri

1. jaanuari
2. a määruse §-st 2 ja § 5 lg-st
3. Kohus leiab, et ebaproportsionaalselt kõrge saneerimisnõustaja tasukokkulepe võib kahjustada võlausaldajate ja ettevõtja huve. Sellisel juhul on tasukokkulepe vastuolus seadusest tuleneva keeluga ja võib olla tühine TsÜS § 87 ning Justiitsministri
4. jaanuari
5. a määruse § 2 ja § 5 lg 1 alusel. 7 11.
6. Otsustamaks, millal saneerimisnõustaja tasukokkulepe võib kahjustada ettevõtja ja võlausaldajate huve tuleb kohtu hinnangul arvestada Justiitsministri
7. jaanuari
8. a määruse § 5 lg-s 2 toodud tasu alam- ja ülemmääradega. Kohus leiab, et saneerimisnõustaja ja ettevõtja tasukokkulepe võib olla seadusest tuleneva keeluga vastuolus ja seetõttu tühine juhul, kui nõustajale makstav tasu ületab määruse § 5 lg-s 2 sätestatud ülemmäära. Kui tasukokkulepe ületab määrusega kehtestatud ülemmäära, võib see ilmselgelt kahjustada ettevõtja ja võlausaldajate huve ja õigusi. Sellisel juhul võib tasukokkulepe olla tühine määrusega kehtestatud tasu ülemmäära ületavas osas. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud lugeda tasukokkulepet tühiseks osas, milles see mahub Justiitsministri
9. jaanuari
10. a määruse § 5 lg-ga 2 kehtestatud tasu alam- ja ülemmäära piiridesse. Alam- ja ülemmäära piiridesse mahutav tasukokkulepe on lubatav määruse §-dest 2, 3 ja § 5 lg-st 1 tulenevalt. 11.
11. Eelmises punktis käsitles kohus saneerimisnõustaja tasukokkuleppe tühisuse alust. Kohtu hinnangul tuleb nõustaja tasukokkulepe ja kulutuste hüvitamise kokkulepet käsitleda ühtse tehinguna. Juhul, kui saneerimisnõustajale tasu maksmise kokkulepe on tühine, on tühine ka nõustajale kulutuste hüvitamise kokkulepe. Kohtu hinnangul ei ole tehing nõustajale tasu ja kulutuste hüvitamise kohta osadeks jagatav ja eeldada ei saa, et tehing oleks tehtud ka tühise osata.
12. Hindamaks RIITO ja kostja
13. detsembri
14. a kokkuleppe kehtivust, tuleb otsustada, kas saneerimisnõustaja tasu mahub Justiitsministri
15. jaanuari
16. a määruse § 5 lg-ga 2 kehtestatud tasu alam- ja ülemmäära piiridesse. RIITO ja kostja ei leppinud kokku kindlas saneerimisnõustaja tasu suuruses, vaid RIITO kohustus maksma tasu tunnitasu alusel. Järelikult tuleb kohtul hinnata, kui suur oli saneerimisnõustaja tasu. Seejuures vaidlevad pooled selle üle, millised toimingud, mille eest RIITO kostjale tasu maksis, tuleb lugeda hõlmatuks saneerimismenetlusega. Kostja väitel on tema esitanud RIITOle ainult ühe
17. jaanuari
18. a arve 24 252,26 eurot saneerimisnõustaja ülesannete täitmise eest (I kd, lk 27–28). Ülejäänud kostja arved ei olnud seotud saneerimisnõustaja ülesannetega, vaid nende sisuks oli saneerimismenetlusega kaasnenud tavapärane õigusabi. Hageja on aga arvamusel, et kõik kostja poolt RIITOle esitatud ja viimase poolt makstud arved olid seotud saneerimismenetlusega. Seega peab kohus hindama, milliseid kostja toiminguid tuleb lugeda seotuks saneerimisnõustaja ülesannetega ja seega saneerimismenetlusega hõlmatuks. Sellest sõltub saneerimisnõustaja tasu suurus ja tasukokkulepe tühisus. 12.
19. Kostja on seisukohal, et saneerimisnõustaja ülesanded jagunevad kahte blokki: 1) kava koostamisega seonduvad nõustaja ülesanded saneerimismenetluse alustamisest kuni saneerimiskava kohtule esitamiseni; 2) järelevalvega seotud saneerimisnõustaja ülesanded perioodil kava kinnitamisest ja selle täitmisele asumisest kuni saneerimismenetluse lõppemiseni või lõpetamiseni. Muud toimingud on hõlmatud tavapärase õigusnõustamisega. Kostja väitel osutas tema RIITOle saneerimismenetlusega hõlmatud teenust alates
20. detsembrist 2016, millal kohus määras kostja vandeadvokaadi V. T. RIITO saneerimisnõustajaks kuni
21. veebruarini 2017, millal vandeadvokaat V. T. esitas kohtule saneerimiskava koos oma tegevuse ja kulude aruannetega. 12.
22. Kohus leiab, et otsustades, kas kostja tehtud toiming on hõlmatud saneerimisnõustaja ülesannetega või tavapärase õigusabiga, tuleb sisuliselt hinnata igat toimingut. Seejuures tuleb arvestada

§-s 16 ja §-s 50 sätestatud saneerimisnõustaja ülesandeid.

§ 16

lg 2 sätestab, et saneerimisnõustaja ülesanne on teavitada võlausaldajat ja kohut erapooletult ning asjatundlikult ettevõtte majanduslikust olukorrast ja saneerimisvõimalustest, nõustada ja abistada ettevõtjat saneerimismenetluse jooksul ning kontrollida võlausaldaja nõude õiguspärasust ja ettevõtja tehingute otstarbekust. Sama sätte lg 3 näeb ette, et saneerimisnõustaja viib end viivitamata kurssi ettevõtte majandusliku olukorra ja kavandatava saneerimisega (p 1); analüüsib saneerimismenetluse vältel ettevõtja maksevõimet ning maksejõuetuse ilmnemisel teatab sellest 8 kohe kohtule ja ettevõtjale (p 2); abistab ettevõtjat saneerimiskava koostamisel ja läbirääkimistel võlausaldaja ja krediidiandjaga (p 3); annab kohtule, võlausaldajale ja krediidiandjale mõistliku aja jooksul pärast taotluse saamist teavet ettevõtte majandusliku olukorra ja saneerimiskava koostamise kohta (p 4); annab kohtule teavet oma ülesande täitmise kohta (p 5); hindab ümberkujundatava nõude tõendatust ja õiguspärasust ning teavitab kohut nõudest, mida tegelikult ei ole, mille suurus on ebaselge või mille õiguspärasust ega tõendatust ei saa hinnata (p 6); küsib vajaduse korral ettevõtjalt ja võlausaldajalt tõendeid ümberkujundatava nõude kohta (p 7); täidab seadusest tulenevat või kohtu poolt antud muud ülesannet, mis on vajalik saneerimismenetluse läbiviimiseks (p 8).

§ 50

lg 1 sätestab, et järelevalvet saneerimiskava täitmise üle teostab saneerimisnõustaja. 12.3. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et saneerimisnõustaja ülesanded hõlmavad perioodi alates isiku saneerimisnõustajaks määramisest kuni saneerimiskava kohtule esitamiseni ning et kõik ülejäänud toimingud on hõlmatud tavapärase õigusnõustamisega. Eelmises punktis märgitust nähtub, et seadus näeb ette ulatuslikud saneerimisnõustaja ülesanded, millised algavad juba enne saneerimiskava kohtule esitamist, näiteks peab saneerimisnõustaja viima ennast kurssi ettevõtja majandusliku olukorraga (

§ 16

lg 3 p 1) ja abistama viimast saneerimiskava koostamisel (

§ 16

lg 3 p 3), ning kestavad saneerimiskava kinnitamisele järgnevas järelevalves (

§ 50

). Saneerimisseaduse seletuskirja kohaselt on

§ 16

lg-s 3 toodud saneerimisnõustajate ülesannete näidisloetelu (seletuskiri kättesaadav siit: https://www.riigiteataja.ee/oigusuudised/eelvaadeSeadusUudis/459#2). Kohtu hinnangul kinnitab ka

§ 18

lg 2 tõlgendust, et saneerimisnõustaja tasu määratakse komplektselt kõikide nõustaja ülesannete täitmise eest. Seejuures ei erista seadus ajahetke, millest alates makstakse nõustajale tasu saneerimismenetlusega seotud toimingute eest ja saneerimismenetlusega kaasneva tavapärase õigusabi, mis ei ole seotud nõustaja ülesannetega. 12.

1. Hageja esitas kostja poolt RIITOle alates
2. novembrist 2016 kuni
3. novembrini 2017 väljastatud arved, kus on toodud, millised toimingud kostja tegi ja millised kulud kostja kandis (I kd, lk 24–36). Esitatud arvetelt nähtub, et kostja asus osutama RIITOle õigusabi saneerimismenetluses
4. novembril 2016 (I kd, lk 24).
5. novembri
6. a arvel ja
7. detsembri
8. a arvel (I kd, lk 24–25) toodud kostja toimingud on hõlmatud saneerimisnõustaja ülesandega viia ennast kurssi ettevõtte majandusliku olukorra ja kavandatava saneerimisega (

§ 16

lg 3 p 1) ning ülesandega abistada ettevõtjat saneerimiskava koostamisel ja läbirääkimistel võlausaldaja ja krediidiandjaga (

§ 16lg 3 p 3).

Kuna nõustaja toimingud märgitud arvetel on hõlmatud saneerimisnõustaja ülesannetega, tuleb neid lugeda saneerimismenetlusega seotuks. Pooled ei vaidle, et

1. jaanuari
2. a arvel toodud toimingud on hõlmatud nõustaja ülesannetega saneerimismenetluses (I, kd lk 27–28).
3. veebruari
4. a,
5. aprilli
6. a,
7. juuli
8. a,
9. augusti
10. a,
11. septembri
12. a,
13. oktoobri
14. a ja
15. novembri
16. a arvetel (I kd, lk 29–33, lk 35-36) toodud kostja toimingud on hõlmatud saneerimisnõustaja ülesandega abistada ettevõtjat saneerimiskava koostamisel ja läbirääkimistel võlausaldaja ja krediidiandjaga (

§ 16

lg 3 p 3); ülesandega anda kohtule, võlausaldajale ja krediidiandjale teavet ettevõtte majandusliku olukorra ja saneerimiskava koostamise kohta (

16 lg 3 p 4) ja ülesandega anda kohtule teavet oma ülesande täitmise kohta (

§ 16lg 3 p 5).

Kuna nõustaja toimingud märgitud arvetel on hõlmatud saneerimisnõustaja ülesannetega, tuleb neid lugeda saneerimismenetlusega seotud toiminguteks. Nende toimingute eest väljastas kostja RIITOle arveid kokku 52 896 eurot (koos käibemaksuga; kohus järgib hageja

1. juuni
2. a menetlusdokumendi p-s 2.2 esitatud tabelis märgitud arvete summad koos käibemaksuga, välja arvatud
3. septembri 2017 arve, mille kohta esitab kohus selgituse järgmises punktis). 12.
4. Kohus ei loe osa
5. septembri
6. a arvel (I kd, lk 33-34) märgitud toimingutest saneerimismenetlusega hõlmatuks. Märgitud arve sisaldab saneerimismenetlusega seotud 9 toiminguid maksumusega 697 eurot (ilma käibemaksuta; I kd, lk 33) ja töövaidlusega seotud toiminguid maksumusega 107,14 eurot (ilma käibemaksuta; I kd, lk 34). Töövaidlusega seotud toimingud ei ole praeguses vaidluses asjakohased ja nende eest arvel toodud tasu tuleb maha arvata. Saneerimismenetlusega seotud toimingute maksumus on 836,40 eurot (697 eurot + 20% käibemaks). 12.
7. Hindamaks RIITO ja kostja
8. detsembri
9. a kokkuleppe kehtivust, tuleb arvestada p-s 11.4 toodud põhjendustel ka kostja poolt RIITOle esitatud arveid saneerimisnõustaja kulutuste hüvitamiseks. Hageja poolt esitatud arvetelt (I kd, lk 24-25, lk 27-28) nähtub, et RIITO hüvitas kostjale kulutused kokku 1043,46 eurot (koos käibemaksuga). 12.
10. Kostja väljastas RIITOle arveid saneerimismenetluses kokku 54 775,86 eurot (52 896 eurot + 836,40 eurot + 1043,46 eurot). Märgitud summat tuleb pidada saneerimisnõustaja tasuks, mille RIITO oli kostjale maksnud. 12.
11. Kohtupraktikas märgitakse, et „ümberkujundatavate nõuete kogusumma“ Justiitsministri
12. jaanuari
13. a määruse § 5 lg 2 mõttes ei tähenda mitte nõuete kogusummat, mida soovitakse ümber kujundada, vaid nõuete kogusummat, mis saneerimiskava alusel rahuldatakse, st nõudeid, mida ei tühistata (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-25-11, p 87). Hageja esitatud RIITO saneerimiskava lisaks olevast võlausaldajatele väljamakstavate summade tabelist nähtub, et saneerimiskava alusel rahuldatavate nõuete kogusumma oli 2 792 845,23 eurot (I kd, lk 188–190). Seda arvestades oleks saneerimisnõustaja tasu ülemmäär määruse § 5 lg 2 alusel olnud 2 792 845,23 × 2,6% 72 613,98 eurot ( ). Seega mahub RIITO ja kostja
14. detsembri
15. a 100% tasukokkuleppe Justiitsministri
16. jaanuari
17. a määruse § 5 lg-ga 2 sätestatud saneerimisnõustaja tasu ülemmäära piiridesse. Seetõttu ei saa tasukokkulepet, mis hõlmab ka kulutuste hüvitist, pidada võlausaldajate ja ettevõtja huve kahjustavaks ning tühiseks TsÜS § 87 ja Justiitsministri
18. jaanuari
19. a määruse § 2 ja § 5 lg 1 alusel. Kohus leiab, et
20. detsembri
21. a kokkulepe kehtib ja hageja ei saa nõuda kostjalt tagasi RIITO poolt kokkuleppe alusel makstud saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise tagastamist alusetu rikastumise alusel. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude välja mõista kostjalt alusetu rikastumise alusel RIITO poolt kostjale makstud saneerimisnõustaja tasu 43 902,66 eurot ja kulutuste hüvitise 18 eurot. Kuna põhinõue jääb rahuldamata, tuleb jätta rahuldama ka hageja nõue välja mõista kostjalt viivis põhinõudelt.
22. Hageja esitas pärast eelmenetluse lõppemist
23. augusti
24. a menetlusdokumendi p-s 2.22 esmakordselt uue väite, et RIITO ja kostja
25. detsembri
26. a kokkulepe on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine (II kd, lk 30–35). Kohus ei arvesta hageja uut väidet TsMS § 331 lg 1 alusel. Hageja uue väite menetlemine põhjustab asja lahendamise viibimist, sest kostjale tuleks tagada võimalus esitada seisukoht hageja uue väite kohta. Hageja ei ole põhistanud ka mõjuvat põhjust uue väite esitamiseks hilinemisega. B
27. Järgnevalt analüüsib kohus hageja nõuet tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks rahaliste kohustuste täitmised, mille alusel maksis RIITO kostjale saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise kokku 43 920,66 eurot.
28. Hageja nõude õiguslikuks aluseks on PankrS § 109 ja §
29. PankrS § 109 lg 1 sätestab, et tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Hageja tugines oma nõudes PankrS § 113 lg 1 p-le 2, mis sätestab, et kohus 10 tunnistab kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui täitmine toimus ebatavalise maksevahendiga või enne täitmise tähtpäeva või üht võlausaldajat teisele eelistades, samuti kui võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma.
30. Hageja palus tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks alates
31. jaanuarist 2017 kuni
32. jaanuarini 2018 tehtud ülekanded, millega RIITO maksis kostjale saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitist. PankrS § 113 lg 1 p 2 alusel saab hageja nõuda kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist tehtud ülekannete tagasivõitmist. Kohus määras RIITOle ajutise halduri
33. veebruaril 2018 (I kd, lk 19–23). Seega on hagejal õigus nõuda rahaliste kohustuste täitmise tagasivõitmist, mis olid tehtud perioodil alates
34. novembrist 2017 kuni
35. veebruarini
36. Hageja esitatud RIITO pangakonto väljavõttest nähtub, et märgitud perioodil tegi RIITO kostjale ainult ühe ülekande
37. jaanuaril 2018 summas 361,80 eurot
38. novembri
39. a arve alusel (I kd, lk 197–214). Kuna RIITO tegi ülejäänud ülekanded varem kui kolm kuud enne ajutise halduri nimetamist, ei saa hageja nõuda nende tagasivõitmist PankrS § 109 lg 1 ja § 113 lg 1 p 2 alusel. Hageja ei ole tuginenud rahaliste ülekannete tagasivõitmise nõudes PankrS § 113 lg 1 pdele 1 või
40. Hageja ei ole toonud kohtu ette ka faktilisi asjaolusid kontrollimaks rahaliste ülekannete tagasivõitmist PankrS § 113 lg 1 p-de 1 või 3 alusel.
41. Kohus peab kontrollima, kas esineb alus tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks RIITO
42. jaanuari
43. a rahaline ülekanne kostjale. Hageja tugines PankrS § 113 lg 1 p 2 viimasele alternatiivile, st võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma. Kohtupraktikas märgitakse, et lisaks PankrS §-le 113 kui tagasivõitmise erialuse eeldustele peavad tagasivõitmise hagi rahuldamiseks olema täidetud PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused. /…/ Tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine, kusjuures igasugust ühe võlausaldaja eelistamist teisele ei saa veel pidada teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-50-17, p 10). Kohus on selgitanud pooltele tõendamiskoormist
44. mai
45. a kirjaga (I kd, lk 160–164). 17.
46. Esmalt kontrollib kohus, kas esineb PankrS § 109 lg-st 1 tulenev esimene tagasivõitmise eeldus, st kas
47. jaanuari
48. a ülekanne kahjustab võlausaldajate huve. Hageja leiab, et võlausaldajate huvide kahjustamine on tõendatud Tallinna Ringkonnakohtu
49. veebruari
50. a määrusega. Kohus leiab, et ringkonnakohtu määrus ei tõenda, et
51. jaanuari
52. a ülekanne kahjustab võlausaldajate huve. Ringkonnakohus märgib määruse p-s 34, et saneerimisnõustaja
53. veebruari
54. a aruandes nõutud tasuhüvitise suurus on ebaproportsionaalselt suur ning tasu sellises ulatuses väljamõistmine RIITOlt kahjustab võlausaldajate huve (I kd, lk 12–18). Ringkonnakohtu arvamus võlausaldajate huvide kahjustamise kohta andis kohtule aluse kohaldada diskretsiooni ja määrata põhjendatud saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise suurus. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et
55. jaanuari
56. a ülekanne kahjustab võlausaldajate huve PankrS § 109 lg 1 mõttes. Lisaks avaldas ringkonnakohus arvamust võlausaldajate huvide kahjustamise kohta kostja poolt RIITOle esitatud
57. jaanuari
58. a arve kohta (I kd, lk 27–28). Seda kinnitab see, et märgitud arvel toodud toimingud ja tasu suurus kattub saneerimisnõustaja
59. veebruari
60. a tegevuse ja kulutuste aruandes toodud toimingute ja tasu suurusega (I kd, lk 111–118). RIITO tegi
61. jaanuari
62. a ülekande kostjale muu, st
63. novembri
64. a arve alusel (I kd, lk 36, lk 214). Ringkonnakohtu arvamus, et
65. jaanuari
66. a arve tasumine kahjustab võlausaldajate huve ei tõenda, et vaidlusalane ülekanne, mis oli tehtud teise, st
67. novembri
68. a arve alusel, kahjustab võlausaldajate huve. 17.
69. Hageja väitis, et juhul, kui RIITO ei oleks arveid tasunud, oleks tal olnud rohkem rahalisi vahendeid, mida oleks saanud kasutada võlausaldajate nõuete täitmiseks. Kohtupraktikas märgitakse, et võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks ei piisa tõdemusest, et 11 vaidlusaluste makseteta oleksid võlausaldajate nõuded pankrotimenetluses rahuldatud suuremas ulatuses. Selle üle otsustamine, kas pankrotivõlausaldajate nõudeid oleks juhul, kui kostjale ei oleks vaidlusalusel ajavahemikul tasu makstud, saanud rahuldada suuremas ulatuses või mitte, eeldab tagasivõitmise aja olukorra võrdlemist hüpoteetilise olukorraga, kus võlgnik ei oleks vaidlusaluseid makseid teinud (Riigikohtu lahend nr 2-16-18953, p 13.3). Hageja ei ole tõendanud, et ilma vaidlusaluse, st
70. jaanuari
71. a makseta, oleks rahasumma, mis võlausaldajate vahel pankrotimenetluse tulemusena jaotatakse suurem summast, mis võlausaldajate vahel tagasivõitmise aja seisuga jaotatakse. 17.
72. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et
73. jaanuari
74. a ülekanne kahjustab võlausaldajate huve. Kuna täidetud ei ole rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise esimene eeldus PankrS § 109 lg 1 alusel, ei käsitle kohus teist PankrS § 113 lg 2 p-st 2 tulenevat eeldust, st võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma.
75. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et täidetud on RIITO poolt kostjale alates
76. jaanuarist 2017 kuni
77. jaanuarini 2018 tehtud rahaliste ülekannete tagasivõitmise eeldused. Seetõttu jätab kohus rahuldamata hageja nõude tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks RIITO poolt kostjale alates
78. jaanuarist 2017 kuni
79. jaanuarini 2018 tehtud maksed saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste katteks kokku 43 920,66 eurot. C
80. Kohus jätab hagi rahuldamata ja seetõttu puudub vajadus analüüsida kostja vastuväiteid, mis võivad välistada hageja nõude maksmapaneku (st hageja ei saa alusetu rikastumise nõude eelduseks olevatele asjaoludele tugineda hea usu põhimõtte tõttu, RIITO loobus
81. detsembri
82. a kokkuleppega alusetu rikastumise nõudest, kostja on tasaarvestanud hageja nõude). D
83. Kohus jätab hagi rahuldamata. Seetõttu tuleb jätta menetluskulud hageja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. Märgitud säte näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.
84. Kohus määrab TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
85. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Aleksandr Kondrašov kohtunik 12