← Eesti

1-20-6495/145

Obsah (15)§ 113§ 274§ 121§ 114§ 64§ 118§ 16§ 21§ 25§ 28§ 43§ 40§ 115§ 58§ 68

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 29. aprill 2022 Kohtuasja number 1-20-6495 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Tiit Lõhmus ja Tanel Saar Kohtuasi

) § 114 lg 1 p 4 – § 25 lg-te 1 ja 2, § 121 lg 2 p 3 ning § 274 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi ning Jarmo Pihtjõe süüdistuses

§ 113

lg 1 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)

  1. juuni 2021 otsus Apellandid Deivis Kekiševi kaitsja vandeadvokaat Robert Sprengk ja Jarmo Pihtjõe kaitsja vandeadvokaat Sirje Must Teised apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav Deivis Kekišev. Isikukood 39603166018; viibib Tartu Vanglas; elukoht vabaduses puudub; tõkendina kohaldatud vahistamist; kriminaalkorras karistatud kahel korral, viimati Viru Maakohtu
  2. mai 2017 otsusega

§ 274lg 1 järgi süüdistatav Jarmo Pihtjõe.

Isikukood 38907260363; viibib Tartu Vanglas; elukoht vabaduses XXX; tõkendina kohaldatud vahistamist; kriminaalkorras karistatud neljal korral, viimati Tartu Maakohtu 15. juuni 2018 otsusega

§ 121

lg 2 p 3 järgi prokuratuur, esindaja Lõuna ringkonnaprokurör Aro Siinmaa Menetluse vorm Ringkonnaprokuratuuri kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

  1. Tühistada Tartu Maakohtu
  2. juuni 2021 otsus: - Jarmo Pihtjõe O.S. i vastu toime pandud tapmiskatse kvalifitseerimises

§ 114lg 1 p 4 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi; - Deivis Kekiševi O.S.

i vastu toime pandud mõrvakatse kvalifitseerimises

§ 113lg 1 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi; - Jarmo Pihtjõe karistamises O.S. i vastu toime pandud tapmiskatse eest 9 aastase vangistusega; 1

(16)- Deivis Kekiševi karistamises O.S. i vastu toime pandud mõrvakatse eest 10 aastase vangistusega; - Deivis Kekiševile liitkaristuse mõistmises. 2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: - kvalifitseerida Jarmo Pihtjõe O.S. i vastu toime pandud tapmiskatse

§ 113lg 1 – § 25 lg-te 2 ja 4 järgi; - kvalifitseerida Deivis Kekiševi O.S.

i vastu toime pandud mõrvakatse

§ 114lg 1 p 4 – § 25 lg-te 2 ja 4 järgi; - karistada Jarmo Pihtjõed O.S.

i vastu toime pandud tapmiskatse eest 7 aastase vangistusega; - karistada Deivis Kekiševi O.S. i vastu toime pandud mõrvakatse eest 9 aastase vangistusega; - suurendada Deivis Kekiševile käesoleva otsusega mõrvakatse eest mõistetud vangistust Tartu Maakohtu 21. juuni 2021 otsusega kehalise väärkohtlemise eest

§ 121

lg 2 p 3 järgi ja võimuesindaja vastu vägivalla kasutamise eest

§ 274

lg 2 p-de 3 ning 4 järgi mõistetud vangistuste võrra ja mõista Deivis Kekiševile 10 aasta pikkune liitvangistus.

  1. Arvata Jarmo Pihtjõe karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja lugeda tema karistuse kandmise aja alguseks
  2. mai
  4. Arvata Deivis Kekiševi karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja lugeda tema karistuse kandmise aja alguseks
  5. juuni
  7. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  8. Apellatsioonid rahuldada osaliselt.
  9. Jätta P.P. ringkonnakohtule esitatud dokument läbi vaatamata ja tagastada see P.P. le. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistatavatel ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Maakohtu otsus
  10. Tartu Maakohtu
  11. juuni 2021 otsusega tunnistati Deivis Kekišev süüdi karistusseadustiku (

) § 121 lg 2 p 3, § 274 lg 2 p-de 3 ja 4 ning

§ 114lg 1 p 4 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi.

Viimati märgitud kuriteo, s.o mõrva katse eest karistati teda 10-aastase vangistusega ning talle mõisteti

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuseks 11 aastat vangistust.

§ 121

lg 2 p 3 ja § 274 lg 2 p-de 3 ning 4 järgi kvalifitseeritud tegude suhtes apellatsioonimenetlust ei toimu. 2. Sama otsusega tunnistati Jarmo Pihtjõe süüdi

§ 113lg 1 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi ning teda karistati 9-aastase vangistusega.

3. D. Kekišev tunnistati

§ 114lg 1 p 4 – § 25 lg-te 1 ja 2 ning J.

Pihtjõe

§ 113– § 25 lg-te 1 ja 2 järgi süüdi alljärgnevas kuriteos. 2

(16)
  2. novembril 2019 tulid Tartu Vangla koridoris kinnipeetava O.S. ile vastu kinnipeetavad D. Kekišev ja J. Pihtjõe. D. Kekišev küsis O.S. ilt „Mida sa vahid, pedofiil?“. Mõni aeg pärast seda järgnes O.S. D. Kekiševile tolle kambrisse, haaras D. Kekiševist kinni ja nõudis tolle poolt koridoris öeldu kohta selgitust. Vahetult O.S. i järel sisenes kambrisse kinnipeetav J. Pihtjõe, kes haaras O.S. il selja tagant kaela ümbert kinni, surus talle põlvega vastu selga ja lõi tugevasti kuklasse. O.S. kaotas teadvuse ning edasi peksid D. Kekišev ja J. Pihtjõe teda ühiselt ning kooskõlastatult erinevatesse kehapiirkondadesse, sh pähe. O.S. tuli teadvusele ja püüdis kambrist väljuda, kuid ta tõmmati tagasi. Ligikaudu viis minutit pärast peksmise algust saabusid sündmuskohale valvurid, kes kambris juhtunut märkasid, kuid kellel siseneda ei õnnestunud. Alles seejärel tõukasid D. Kekišev ja J. Pihtjõe O.S. i kambrist välja ning viimane jäi selili lamama. Tema järel väljusid kambrist J. Pihtjõe, kes lõi O.S. it veel üks kord jalaga vastu pead, ning D. Kekišev, kes lõi O.S. it jalaga kehasse. Valvurid juhtisid D. Kekiševi ja J. Pihtjõe O.S. ist eemale. Peksmisega tekitasid D. Kekišev ja J. Pihtjõe O.S. ile füüsilist valu ja kehavigastusi, millest paranemine kestab vähemalt neli kuud. D. Kekiševil ja J. Pihtjõel oli tahtlus O.S. tappa, kuid kuritegu jäi lõpule viimata vanglaametnike sekkumise tõttu.
  3. Valvur M.A. kinnitas, et ta sai koos kaasvalvur I.V. iga
  4. eluosakonnast telefoni teel kutse kakluse kohta. Osakonda jõudnuna nägi ta läbi ühe kambri luugi, et kambri tagaseina juures oli kohkunud näoga R.M. ja keset kambrit seisid võidurõõmsalt D. Kekišev ja J. Pihtjõe. Ukse ees aga lamas verisel põrandal liikumatuna külili väga verine O.S. , kes ilmselt valu tõttu häälitses. I.V. üritas ust lahti lükata, ent määris oma käe ukselingil olnud verega. Varsti pärast seda visati O.S. kambrist koridori või roomas ta sinna ise.
  5. M.A. i ütlusi kinnitas I.V. .
  6. Et O.S. oli raskes seisus, kinnitasid ka mitmed teised peagi kohale jõudnud valvurid.
  7. Vigastuste raskus ilmnes ka meditsiinidokumentidest.
  8. O.S. il tuvastati hulk kehavigastusi, millest valdav osa asus pea piirkonnas. Ekspertiisiakti kohaselt tuvastati O.S. il mh parema oimuluu vähese nihkega kinnine murd, parema sarnaluu killustunud nihkega kinnine murd, ülalõualuu mõlemapoolsed kinnised murrud, hulk marrastusi ja verevalumeid (sh paremal silmavalgel, alahuule limaskestal ning keelel, kukla piirkonnas, otsmikul jne), pehmete kudede turse näo paremal poolel ja rindkere põrutus. Need kehavigastused pole küll eluohtlikud, ent põhjustavad koosmõjus vähemalt neli kuud kestva tervisekahjustuse.
  9. Kirjeldatud kehavigastused said O.S. ile tekitada üksnes J. Pihtjõe ning D. Kekišev, kes tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult.
  10. O.S. i sõnul toimus selline sündmus. Ta nägi vangla koridoris J. Pihtjõed ning D. Kekiševevi. Viimane küsis talt „Mida sa vahid, pedofiil?“. Tema vihastas ja läks mõni aeg hiljem, kui D. Kekišev oli läinud oma kambrisse, D. Kekiševile järgi. Ta võttis D. Kekiševil rinnust kinni ja ütles tollele „Kuule, jobu!“. Ta tahtis D. Kekiševi korrale kutsuda. See tal aga ei õnnestunud, sest selja tagant haaras temast kinni J. Pihtjõe ja tõmbas eemale. Mis seejärel mõne minuti kestel juhtus, O.S. ei mäletanud – ta tundis üksnes valu. Järgmine asi, mida ta mäletas, oli istumine vangla koridoris ja seda, et J. Pihtjõe karjus, et nii saab olema nende kõigiga.
  11. D. Kekiševi väited olid niisugused. Ta oli koos J. Pihtjõega, kui ta märkas O.S. i nende poole vaatamas. Ta ütles O.S. ile midagi krõbedat. Mõni aeg hiljem läks ta oma kambrisse. Siis kuulis 3
(16)ta seljaga kambri ukse poole olles kedagi kambrisse sisenemas ja talle midagi ütlemas. Ta pööras ringi, nägi O.S. i. O.S. aga astus tema juurde ja haaras tema pea oma haardesse. Seejärel sisenes J. Pihtjõe, kes ütles O.S. ile, et tuleks rääkida sõnadega. Ta sai korraks O.S. i haardest lahti, ent O.S. võttis tal kohe uuesti kinni, seekord rinnust. Siis lõi ta O.S. i rusikaga näkku – ühe või mitu korda. O.S. aga tuli talle uuesti kallale ja nad hakkasid rüselema. Selle rüseluse käigus lõi ta O.S. ile põlvega näkku, vist kaks korda. Siis hüppas O.S. kambri ukse juurde ja vajus sinna maha. Et J. Pihtjõe oleks O.S. i löönud, tema ei näinud. J. Pihtjõe aitas O.S. i kambrist välja. Kui juba valvurid kohal olid, lõi ta koridori minnes seal olevat O.S. i jalaga tagumikku, sest too ütles talle midagi halvasti.
  1. J. Pihtjõe kõneles järgmist. Ta nägi, kuidas O.S. läks D. Kekiševi kambrisse, haaras D. Kekiševil kaelast kinni ja hakkas D. Kekiševi peksma. J. Pihtjõe läks siis ise ka kambrisse ja haaras O.S. il kaelast, et toda D. Kekiševi juurest ära tõmmata. O.S. aga rabeles end vabaks ja ründas D. Kekiševi uuesti. Tema läks neile kahele vahele ja ütles O.S. ile korduvalt, et too räägiks sõnadega. O.S. aga ei teinud seda kuulma ja üritas D. Kekiševi rünnata. Lõpuks oli D. Kekišev sunnitud vastu lööma. Ta tõmbas O.S. i kinni hoida üritades O.S. i särgi katki. O.S. aga muudkui peksis D. Kekiševi edasi. D. Kekišev kaitses end O.S. i jalga lüües. O.S. jagas aina hoope edasi, ent lõpuks õnnestus tal O.S. kambrist välja suunata. Millegipärast katsus ta hiljem koridoris oma jalaga pehmelt O.S. i põse piirkonda.
  2. J. Pihtjõe ütlusi kohus usaldusväärseks ei pidanud. Need ütlused pole juba eluliselt usutavad: särk rebeneb üksnes sellest kinni võtmisel; J. Pihtjõe lihtsalt vaatab pealt, kuidas O.S. D. Kekiševi järjepidevalt peksab; D. Kekiševil puuduvad hoolimata tema intensiivsest peksmisest O.S. i poolt märkimisväärsed vigastused; J. Pihtjõe ja D. Kekišev ei saanud ühiselt O.S. ile vastu; jalaga katsutakse pehmelt põse piirkonda – ja seda olukorras, kus J. Pihtjõe suutis kambris umbes 4 minuti vältel enda agressiivsust tagasi hoida. Lisaks sellele pole need ütlused kooskõlas D. Kekiševi öelduga: kui D. Kekiševi väitel vajus O.S. lõpuks pikali, jagas O.S. J. Pihtjõe sõnul hoope kuni lõpuni välja. Ka tuleb võtta arvesse seda, et kohtueelselt J. Pihtjõe oma sõnul siiski O.S. i tõukas ja lõi paar-kolm korda rusikaga. J. Pihtjõe põhjendas ütluste muutmist sellega, et esialgu soovis ta kaitsta D. Kekiševi heaolu vanglas. Jääb arusaamatuks, kuidas oma löömise kohta valetamine seda eesmärki täitma pidi.
  3. D. Kekiševi ütlused luges kohus osaliselt usaldusväärseks. Usaldada ei saa neid ütlusi puutuvalt D. Kekiševi väidetavasse kaitsetegevusse. Kui asjad oleksid tõesti olnud nii, nagu D. Kekišev väitis, ei oleks O.S. il sedavõrd tõsiseid vigastusi olnud. Ka poleks võimalik mõista, kuidas tekkis verekahtlane määrdumine põrandale, uksele ja seintele. Sündmuste sellise kulu korral poleks olnud tarvis O.S. i kambrisse tagasi tõmmata (nagu nähtub kaamerasalvestuselt).
  4. O.S. i ütlusi kohus aga uskus. Juba vahetult pärast menetluse esemeks olevat sündmust rääkis O.S. I.V. ile samasugust juttu, nagu ta rääkis kohtus. Ka teda ravinud meedikutele rääkis O.S. sedasama. Valvurid H.P. ja M.S. kinnitasid, et D. Kekišev ja J. Pihtjõe nimetasid vahetult pärast rünnet O.S. i pedofiiliks. Ka kambrist tehtud fotod kinnitavad O.S. i öeldut. Kamber oli suuresti korras. Kui oleks toimunud intensiivne vastastikune kaklus, oleks kambri sisustus olnud segi paisatud ja verd oleks olnud mitmel pool, mitte vaid ukse juures. O.S. i versiooni õigsust kinnitab see, et D. Kekiševil olid vaid vähesed vigastused ja J. Pihtjõel polnud vigastusi sootuks.
  5. O.S. i peksjateks olid D. Kekišev ja J. Pihtjõe. Kambris olnud neljas inimene R.M. peksmises ei osalenud. D. Kekiševile ja J. Pihtjõele peksjatena viitab seegi, et nad olid O.S. i vastu agressiivsed ka hiljem koridoris. D. Kekiševi ja J. Pihtjõe käed olid verised, J. Pihtjõel olid verised ka jalad. 4
(16)
  1. Seega peksid D. Kekiševi ja J. Pihtjõe O.S. i ühise teootsuse alusel ja nad mõlemad andsid O.S. i tervise kahjustamisse olulise panuse. Niisiis olid nad kaastäideviijad.
  2. Välise teopildi põhjal saab järeldada, et D. Kekiševi ja J. Pihtjõe tahtlus ulatus kehalisest väärkohtlemisest ning raske tervisekahjustuse tekitamisest kaugemale. Intensiivne ja jõuline rünne oli ühepoolne, sest O.S. oli esialgu teadvusetu ega osutanud terve ründe vältel vastupanu. Teda peksti käte ja jalgadega üle keha, aga valdavalt vastu pead. Peksmine vältas enam kui neli minutit. Kui O.S. püüdis lahkuda, tõmmati ta kambrisse tagasi ja jätkati peksmist. Peksmine jätkus isegi pärast seda, kui kambri ukse taha ilmusid valvurid, sest veel koridoriski lõid D. Kekišev ja J. Pihtjõe O.S. i jõuliselt jalaga. J. Pihtjõe oli ka pärast sündmust agressiivne ning soovis O.S. i ründamist jätkata. D. Kekišev ja J. Pihtjõe tajusid O.S. i rasket seisundit juba peksmise ajal, kuid peksid teda ikkagi edasi. Pekstes O.S. it pikka aega rusikate ja jalgadega elutähtsasse piirkonda, pidid D. Kekišev ja J. Pihtjõe möönma O.S. i surma saabumist. Seega tegutsesid D. Kekišev ja J. Pihtjõe kaudse tahtlusega. Kuritegu jäi katse staadiumisse üksnes valvurite saabumise tõttu.
  3. Tegu oli õigusvastane. Muu hulgas ei õigusta seda hädakaitse. Isegi kui O.S. D. Kekiševi ründas, põhjustas selle ründe D. Kekiševi eelnev sotsiaaleetiliselt hukkamõistetav küsimus „Mida sa vahid, pedofiil?“. Nii provotseeris D. Kekišev O.S. i süüliselt ja tema ning J. Pihtjõe hädakaitseõigus oli seetõttu piiratud: korrektne olnuks taanduda või küsida abi kolmandatelt isikutelt (nt valvuritelt).
  4. Ka oli tegu süüline.
  5. J. Pihtjõe vastutab tapmise katse eest

§ 113lg 1 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi.

D. Kekiševi tegu tuleb kvalifitseerida mõrvana

§ 114lg 1 p 4 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi, sest teda on Tartu Maakohtu 25.

oktoobri 2016 otsusega karistatud tapmise katse eest.

  1. D. Kekiševile mõistetud 10 aasta pikkust vangistust põhjendas kohus nõnda. Kuritegu pandi toime kaaskinnipeetava suhtes. O.S. i vigastused olid rasked ja paranesid pikalt. Meditsiiniosakonnast naastes oli O.S. veel väga kehvas seisus: tal olid peavalud ja tasakaaluhäired. O.S. ei saanud pikalt pead pöörata. Esialgu oli ta nägu natuke viltu. O.S. i tervis pole siiani täielikult taastunud: osa ta näost on tuim, koormuse tõusuga tekivad peavalud ja mälumine on valulik. Samas jäi O.S. ellu. D. Kekiševi kahetsus polnud puhtsüdamlik, sest ta viitas O.S. i tema kambrisse tulemisele ja enese kaitsmisele. Karistust raskendab teo toimepanek grupis. D. Kekišev on varemgi korduvalt vägivallakuritegusid toime pannud, sealhulgas vanglas. D. Kekišev on korduvalt pannud toime distsiplinaarrikkumisi. D. Kekiševil on düssotsiaalne isiksushäire. D. Kekiševil on olnud probleeme alkoholiga ja oma sõnul oli ta ka enne O.S. i peksmist joonud mahlast kääritatud jooki.
  2. J. Pihtjõele mõistis kohus 9 aastase vangistuse järgmistel kaalutlustel. Suuresti kehtib J. Pihtjõe puhul sama, mis öeldi D. Kekiševi kohta: kuriteo asjaolud olid samad ja teopanused küllaltki võrdsed. Ka J. Pihtjõe on pannud toime erinevaid kuritegusid, sh vägivallakuritegusid vanglas. J. Pihtjõe on veetnud suure osa oma elust vanglas. J. Pihtjõegi on korduvalt rikkunud vangladistsipliini. Ehkki J. Pihtjõe on vanglas tegelenud ka resotsialiseerivate tegevustega, ei ole ta siiski enda arusaamu muutnud. Ka kohtuistungitel käitus J. Pihtjõe üleolevalt. J. Pihtjõelgi on olnud probleeme alkoholiga. J. Pihtjõel on segatüüpi isiksushäire. Apellatsioonid 5

(16)
  1. Tartu Maakohtu otsuse vaidlustasid J. Pihtjõe kaitsja vandeadvokaat Sirje Must ja D. Kekiševi kaitsja vandeadvokaat Robert Sprengk.
  2. J. Pihtjõe kaitsja taotles kaitsealuse süüditunnistamist

§ 121

lg 1 või alternatiivselt

§ 118lg 1 p 2 järgi, samuti kergema karistuse mõistmist.

Kokkuvõtlikult märkis kaitsja järgmist.

  1. Sündmust ei saa tuvastada vaid elulisele usutavusele viidates.
  2. Sündmuste liikumapanev jõud oli O.S. , kes läks vangla korra vastaselt D. Kekiševi kambrisse ja ründas viimast.
  3. J. Pihtjõe sõnul hakkas O.S. D. Kekiševi peksma ja J. Pihtjõe otsustas D. Kekiševile appi minna. J. Pihtjõe väitel tõmbas ta O.S. i tolle kaelast kinni haarates D. Kekiševist eemale. Selle tõmbamise käigus rebenes J. Pihtjõe ütluste kohaselt O.S. i särk ja nii võisidki tekkida O.S. i kaelal tuvastatud vigastused. Pole selge, miks peab kohus J. Pihtjõe ütlusi mitteusaldusväärseteks ja milliste tõenditega need ütlused vastuolus on. Särk võib tõmbamise peale rebeneda. D. Kekiševi sõrmenukid olid punased mitte O.S. i peksmisest, vaid sõrmenukkidel kätekõverduste tegemisest.
  4. Kõrvale poleks tohtinud jätta ka D. Kekiševi ütlusi.
  5. Kambris oli võrdlemisi pime, mistõttu ei suuda ka asjas osalenud isikud sündmust üksikasjalikult kirjeldada.
  6. Ei saa olla nõus sellega, et tegemist oli kättemaksuga O.S. ile. Pole tõendatud, et J. Pihtjõe teadis seda, et O.S. kannab karistust pedofiilsete seksuaalkuritegude eest. O.S. provotseeris korduvalt kaaskinnipeetavaid.
  7. Kõige olulisemal aspektil, st subjektiivsel koosseisul on kohus peatunud väga põgusalt. Kohus tuletas tahtluse teo toimepanemise intensiivsusest. Samas aga pole J. Pihtjõe kehal märke sellest, et ta kedagi intensiivselt peksis. J. Pihtjõe rolli peksmises välja toodud pole. Pole aru saada, mille põhjal tuvastas kohus selle, et O.S. üritas peksmise ajal kambrist väljuda, ent ta tõmmati tagasi ja jätkati tema peksmist. Pole tõendatud, et kumbki süüdistatavatest oleks O.S. i koridoris jõuliselt jalaga löönud. J. Pihtjõe ega D. Kekišev ei saanud O.S. i raskest seisundist aru, sest kambris oli pime ja sündmus toimus piiratud territooriumil. Esialgne kahtlustus esitati J. Pihtjõele

§ 118

lg 1 p 2 järgi ja jääb arusaamatuks, kuidas oli võimalik kvalifikatsiooni muuta, kui tõendite kogum muutunud pole. 34. D. Kekiševi kaitsja taotles mõrvana kvalifitseeritud teo ümberkvalifitseerimist

§ 118lg 1 p 2 järgi ning kergema liitkaristuse mõistmist.

Kaitsja põhilised argumendid on sellised.

  1. Pole tõendatud, et J. Pihtjõe O.S. i lõi. J. Pihtjõe hoopiski võttis D. Kekiševi rünnanud O.S. il kaelast kinni ja D. Kekišev lõi O.S. i mitu korda.
  2. D. Kekiševil polnud tapmistahtlust. O.S. il ei olnud eluohtlikke vigastusi. Maakohus viitas Riigikohtu sellistele otsustele, kus saabus kannatanu surm. Tegu toimus D. Kekiševi kambris, kuhu O.S. il asja ei olnud. Valvurite saabumise ajaks oli D. Kekišev O.S. i löömise lõpetanud. Et O.S. saatis D. Kekiševi pärast valvurite saabumist perse, näitab O.S. i enda agressiivset ja provotseerivat käitumist. 6

(16)
  1. Hädakaitse piiratust kaasa toovast provokatsioonist rääkida ei saa – isegi siis, kui D. Kekišev tõepoolest ütles O.S. ile „Mida sa vahid, pedofiil!“. Esiteks on selline sõnakasutus vanglas tavapärane. Teiseks ütles D. Kekišev seda juba enne O.S. i kambrisse tulemist. Ka polnud D. Kekiševil võimalik konfliktsituatsioonist väljuda. Hetkeni, mil O.S. üritas kambrist väljuda, tegutses D. Kekišev hädakaitse piires.
  2. D. Kekiševi kahetsus oli siiras. Ringkonnakohtu otsus
  3. Tartu Ringkonnakohtu
  4. oktoobri 2021 otsusega tühistati maakohtu otsus D. Kekiševi süüditunnistamises ning karistamises

§ 114lg 1 p 4 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi, D.

Kekiševile

§ 64lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises ning J.

Pihtjõe süüditunnistamises ja karistamises

§ 113lg 1 – § 25 lg-te 1 ning 2 järgi.

D. Kekišev ja J. Pihtjõe tunnistati süüdi

§ 118lg 1 p 2 järgi.

D. Kekiševi karistati selle kuriteo eest 8 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega ning talle mõisteti

§ 64lg 1 alusel liitkaristuseks 9 aastat ja 6 kuud vangistust.

J. Pihtjõed karistati 8 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Kaitsjate apellatsioonid rahuldati osaliselt. Ringkonnakohus märkis järgmist. 40. Vaidlust pole selle üle, et O.S. il tuvastati ekspertiisiaktis loetletud vigastused, millest paranemine kestab vähemalt neli kuud, ning et need vigastused tekitati O.S. ile süüdistuses kirjeldatud konflikti käigus. D. Kekišev ja J. Pihtjõe peksid O.S. it ühise teootsustuse alusel ning kumbki isik andis tervisekahjustuste tekkimisse olulise panuse. Pole usutav, et kõik vigastused tekitas D. Kekišev üksinda ning J. Pihtjõe püüdis pelgalt O.S. i tegevust takistada. Maakohus põhjendas veenvalt D. Kekiševi ja J. Pihtjõe ütluste ebausaldusväärseks tunnistamist. Erinevalt maakohtu otsusest tuleb aga D. Kekiševi ja J. Pihtjõe käitumine kvalifitseerida

§ 118lg 1 p 2 järgi.

41. Tagajärjedeliktide puhul iseloomustab kuriteokatset see, et isiku soovitud koosseisupärane tagajärg tegelikult ei saabu. Seetõttu alustatakse katse korral koosseisupärasuse teo tuvastamist subjektiivsetest tunnustest. Niisugusel juhul saab isiku tahtlust hinnata välise teopildi, st teo objektiivse ohtlikkuse alusel. Kuigi peksmine ohustas O.S. i tervist, ei olnud rünne nii äärmuslik, et kõneleda saaks tapmise tahtlusest. Eksperdi arvamuse kohaselt ei olnud kehavigastused eluohtlikud. Seega ei peaks kasutatud vägivalla intensiivsuse tõttu käsitama peksmist elu ohustava teona

§ 113lg 1 mõttes.

Välise teopildi põhjal võib vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes rääkida eeskätt olukorras, kus inimesele tekitatakse niisugune tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua surma. O.S. ile tekitatud vigastused tema elu ei ohustanud. Ühtlasi järeldub eelnevast, et vigastused nägid välja raskemad, kui need tegelikult olid. D. Kekišev ja J. Pihtjõe said aru, et tekitavad O.S. ile suurt valu, kuid vägivalla kasutamist lõpetades ei olnud neil alust arvata, et nende tegevus on surma saabumiseks piisav. Tapmistahtluse vastu räägib ka ajavahemik, mille vältel konflikt toimus. D. Kekiševil ja J. Pihtjõel oli ligikaudu nelja minuti jooksul võimalik O.S. tappa, ometi põhjustasid nad üksnes tema elule mitteohtlikke vigastusi. Ka J. Pihtjõe kasutatud väljend „Vähe said, oleks pidanud maha lööma!“ viitab pelgalt soovile O.S. it karistada. D. Kekišev ja J. Pihtjõe möönsid, et tekitatud kehavigastused võivad olla rasked ning kiitsid kaudse tahtluse vormis saabunud tagajärje heaks. Kassatsioonid 7

(16)
  1. Tartu Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid D. Kekiševi ja J. Pihtjõe kaitsjad ning prokuratuur. Riigikohus jättis kaitsjate kassatsioonid menetlusse võtmata, võttes prokuratuuri kassatsiooni menetlusse. Prokuratuur taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Riigikohtu otsus
  2. Riigikohtu
  3. veebruari 2022 otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus osas, millega ringkonnakohus tühistas osaliselt maakohtu otsuse, tunnistas D. Kekiševi ja J. Pihtjõe süüdi ning karistas neid

§ 118lg 1 p 2 järgi ja mõistis D.

Kekiševile

§ 64lg 1 alusel liitkaristuse.

Tühistatud osas saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Muus osas jäi ringkonnakohtu otsus muutmata. Prokuratuuri kassatsioon rahuldati osaliselt. Riigikohus märkis järgmist. Nii maa- kui ringkonnakohus tuvastasid, et D. Kekišev ja J. Pihtjõe peksid O.S. it, tekitades talle sel moel mitmeid vigastusi. Kohtute üksmeelse ja veenvalt põhistatud järelduse kohaselt tegutsesid D. Kekišev ning J. Pihtjõe seejuures kaastäideviijatena. Vaidlus on aga selles, kuidas tuleb D. Kekiševi ja J. Pihtjõe tegevus kvalifitseerida – see oleneb tahtluse tuvastamisest. Maakohus tuvastas tapmistahtluse, leides, et D. Kekiševi ja J. Pihtjõe tahtlus hõlmas vähemalt kaudse tahtluse tasandil ka O.S. i surma põhjustamist. Ringkonnakohus eitas tapmistahtlust, kuid ei selgitanud kõiki maakohtu otsuses analüüsitud tõendeid ja neist tehtud järeldusi arvestavalt, miks tuleb sama tõendikogumi alusel asuda tahtluse osas maakohtust erinevale seisukohale. Sellega rikkus ringkonnakohus oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tingib ringkonnakohtu otsuse tühistamise. Siiski ei saa tõsikindlalt järeldada, et selle rikkumiseta oleks tahtlust puudutavad tõendamiseseme asjaolud tuvastatud samasugusel kujul, nagu seda tegi maakohus. Seetõttu ei saa jõustada ka maakohtu otsust ning kriminaalasi tuleb saata rikkumisest mõjutatud osas uueks arutamiseks apellatsioonikohtu teisele kohtukoosseisule. Menetlus ringkonnakohtus

  1. Tartu Ringkonnakohus määras
  2. veebruaril 2022 D. Kekiševi ja J. Pihtjõe kaitsjate apellatsioonid arutamisele ning andis kohtumenetluse pooltele võimaluse esitada kirjalikke seisukohti, taandusi ja muid taotlusi.
  3. D. Kekišev märkis oma kirjalikus seisukohas järgmist. Ta ei soovinud O.S. i tappa ega vigastada. Ta üksnes kaitses end O.S. i ründe vastu. Õnneks tuli ka J. Pihtjõe talle appi. O.S. ei minestanud, vaid tegutses kogu aeg. Isegi kui tema nimetas O.S. i pedofiiliks, ei olnud see ju väär. Rünne lõppes enne valvurite tulekut.
  4. J. Pihtjõe selgitas kokkuvõtvalt seda. O.S. haaras D. Kekiševil kõrist kinni ja tema asus D. Kekiševi kaitsma. Ta tõmbas O.S. i D. Kekiševist eemale ja ütles viimasele korduvalt, et nad peaksid sõnadega rääkima. O.S. aga ei kuulanud ja üritas D. Kekiševi rünnata. Tekkis kähmlus, mille käigus D. Kekišev end kaitses. O.S. ei kaotanud kordagi teadvust. Tema O.S. i kordagi ei löönud. Esialgu võttis ta osa süüst enda peale, et D. Kekišev saaks kergema karistuse. O.S. i peavigastus võis tekkida vere peal libisemise tõttu. O. Sõlšenkovil oli plaan temale ja D. Kekiševile peksa anda. Seda, et tal on pärast intsidenti tõsised terviseprobleemid, O.S. üksnes teeskles. Koridoris ta mitte ei löönud O.S. i, vaid katsus O.S. ist üle astudes jalaga tolle põske, et teha kindlaks, kas O.S. teeskleb. O.S. ile koridoris öeldut ta tõsiselt ei mõelnud. Tema vabanemiseni oli jäänud vaid pool aastat ja sellises olukorras ju kedagi vigastama või tapma ei hakata. Ta ei teadnud, mille eest O.S. karistust kandis. 8

(16)
  1. J. Pihtjõe kaitsja jäi kirjalikus seisukohas oma apellatsioonis toodud seisukohtade juurde, lisades järgmist.
  2. Ei saa nõus olla ringkonnakohtu seisukohaga, et J. Pihtjõe ütles „vähe said, oleks pidanud maha lööma.“ Isegi kui selline lause J. Pihtjõe suust kõlas, ei anna see alust järeldada, et ta soovis O.S. i ära tappa.
  3. Riigikohtu otsuses kirjeldatakse maakohtu otsust ebatäpselt. Nimelt nähtub sealt, et O.S. i ütluste kohaselt võttis ta D. Kekiševi jakist kahe näpuga kinni, kuid kohtuistungil selgitas O.S. , et võttis D. Kekiševil rinnust kinni ja pööras. Ilmselgelt tekitas O.S. sellise käitumisega D. Kekiševile valu ja viimase kaitseks sekkus sündmustesse J. Pihtjõe.
  4. Ringkonnakohus nõustus kaitsja seisukohaga, et tegemist oli hädakaitseseisundiga ning seega oli sündmuste liikumapanevaks jõuks just O.S. i käitumine.
  5. Kuna maa- ega ringkonnakohtu otsustest ei selgu, milles täpsemalt J. Pihtjõe väidetav roll O.S. i peksmises ja talle vigastuste tekitamises seisnes, tuleks see uuel arutamisel välja selgitada. Kui süüdistuse kohaselt haaras J. Pihtjõe O.S. il selja tagant kaela ümbert kinni, surus talle põlvega vastu selga ja lõi tugevasti kuklasse, siis D. Kekišev võttis omaks, et peksis O.S. i sellel ajal, kui J. Pihtjõe O.S. i kinni hoidis.
  6. Kohtute otsustest ei selgu seegi, millal täpselt O.S. i peksmine lõppes. Märgitakse küll seda, nagu oleks see lõppenud peale valvurite sekkumist, aga mida selle all konkreetselt mõeldakse, jääb ebaselgeks. Peksmise lõpetamist otsese sekkumise tõttu kohtuliku uurimise käigus ei tuvastatud ning pigem lõpetati see peale seda, kui koridoris oli kuulda liikumist. Seda seisukohta toetavad tunnistajana üle kuulatud M.A. i ütlused. Kuna kambris toimunu kohta puuduvad tõendid, sisustati seda lünka oletustega.
  7. Kooskõlas kohtuarstliku ekspertiisi aktiga on teada, et O.S. il esinesid tömbile traumale iseloomulikud kehavigastused. Seega ei saa välistada, et O.S. võis saada pimedas ruumis, äärmiselt piiratud pinnal osaliselt vigastusi ka vastu esemeid ja seinu kukkudes. Eluohtlikke vigastusi tal ei tuvastatud ning vigastuste hulk ja vere kogus kehal ei näita veel soovi teda tappa. Pealegi on üldteada, et peahaavadest tuleb alati palju verd.
  8. Kuna on ilmselge, et mingeid täiendavaid tõendeid asjas koguda ega lisada ei ole võimalik, peaks ringkonnakohus olemasolevate tõendite pinnal, Riigikohtu suuniseid silmas pidades, veelkordselt analüüsima maakohtus uuritud tõendeid, et tuvastada, milline oli D. Kekiševi ja J. Pihtjõe soov. Kaitsja hinnangul ei saa subjektiivseid asjaolusid aga praeguses asjas tuvastada läbi objektiivse teopildi. Seda enam, et on tõendatud, et väline teopilt nägi välja halvem kui see tegelikult oli. Subjektiivsete asjaolude tuvastamisel peavad olema kaasatud kõik kriminaalasja menetlemisel tõendamist leidnud ja asjasse puutuvad objektiivsed asjaolud ning seetõttu on igasugune oletuste tegemine välistatud.
  9. Kaitsja juhib tähelepanu ka Riigikohtu varasematele selgitustele, et isiku arusaamisvõimet ja sellega seonduvat võimaliku tagajärje äratundmist ning tagajärjega soostumist võib mõjutada füüsilist või psühholoogilist laadi eriolukord. Ühe sellisena on arvestatav ka spontaanne, kaalutlemata, afektiivse ärritusega sarnanev seisund. Seejuures on oluline eristada isiku arusaama tema käitumise üldisest õigusvastasusest ja konkreetsest objektiivsest ohtlikkusest. Kui isik saab aru oma teo ohtlikkusest, ei tähenda see iseenesest, et ta arvestas ka võimaliku raske tagajärjega ja sellega sisimas nõustus. 9
(16)
  1. D. Kekiševi kaitsja jäi kirjalikus seisukohas oma apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde, soovides rõhutada seda, et O.S. i tapmine ei jäänud lõpule viimata mitte seetõttu, et sündmuskohale saabusid vanglaametnikud, vaid peksmine oli lõppenud juba varasemalt. Arvestades peksmise lõpetamise aega ja väljendit „vähe said, oleks pidanud maha lööma“, oli D. Kekiševi ettekujutus O.S. i vigastuste raskusest selline, et rääkida ei saa mõrva kaudsest tahtlusest. Nimetatud väljendi kasutamine näitab ilmselt, et peksmise lõpetamisel sai D. Kekišev aru, et O.S. i vigastused pole eluohtlikud.
  2. Kirjaliku seisukoha esitas ka J. Pihtjõe ema P.P. . Ringkonnakohtu seisukoht
  3. KrMS § 318 lg 1 kohaselt on apellatsiooni esitamise õigus kohtumenetluse (st apellatsioonimenetluse) poolel. Ka oma kirjalikke seisukohti võivad ringkonnakohtule esitada üksnes apellatsioonimenetluse pooled (KrMS § 331 lg 11 p 2). Kuivõrd P.P. pole prokuratuur (selle esindaja), süüdistatav, ühegi süüdistatava kaitsja, kannatanu, tsiviilkostja ega kolmas isik (st KrMS § 401 lg 1 järgne isik, kelle õiguste või kohustuste üle otsustatakse), ei ole ta tulenevalt KrMS § 17 lg-st 1 kohtumenetluse (apellatsioonimenetluse) pool. Tähtsust ei ole P.P. seisukohale lisatud J. Pihtjõe volikirjal, millega J. Pihtjõe volitab P.P. d end esindama kõigis menetlusliikides. Kriminaalmenetluses saab süüdistatava lepinguline esindaja olla vaid kaitsja: vt KrMS § 34 lg 1 p 3 ja §
  4. Kaitsja võib KrMS § 45 lg 1 p 1 kohaselt olla üksnes advokaat või muu juriidilise kõrgharidusega (sobiv) isik. P.P. pole advokaat. Ka pole P.P. esitanud tõendeid selle kohta, et tal on juriidiline kõrgharidus. Seega pole P.P. l õigust apellatsioonimenetluses seisukohti esitada. Niisiis jääb esitatud seisukoht KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel koostoimes KrMS § 331 lg 11 p-ga 2 läbi vaatamata ja tagastatakse P.P. le.
  5. Suur osa kaitsjate apellatsioonides ja kaitsjate ning süüdistatavate seisukohtades esitatud väiteid puudutavad objektiivsete asjaolude tuvastamist. Riigikohtu otsuse põhjal saab öelda, et seonduvalt objektiivsete asjaolude kindlaks tegemisega kõrgeim kohus probleeme ei näinud. Viimati viidatud otsuse p-s 32 öeldakse otsesõnu, et ringkonnakohus tegi vigu seoses tahtluse kohta tehtud järeldustega. Siiski ei pea ringkonnakohus võimalikuks minna väliseid asjaolusid puudutavatest väidetest mööda, sest millegi vaikimisi aktsepteerimine Riigikohtu poolt ei ole ringkonnakohtule siduv ka siis, kui Riigikohus saadab asja ringkonnakohtule tagasi: KrMS § 364 kohaselt on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud (vaid) Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel.
  6. Samas ei võimalda apellatsioonimenetluse poolte väited asuda objektiivsete asjaoludega seoses maakohtust erinevale seisukohale. Maakohtu argumentatsioon on loogiline ja arusaadav ning ringkonnakohus ei hakka seda üksipulgi üle kordama. Olgu vastatud vaid peamistele apellatsioonimenetluses esitatud kaitseväidetele.
  7. Ringkonnakohtule jäävad mõistmatuks kaitsjate (korduvad) väited, et sündmust ei saa tuvastada vaid elulisele usutavusele viidates. Maakohus pole tuginenud üksnes elulisele usutavusele, vaid tervele hulgale konkreetsetele tõenditele: O.S. i vigastustele, kaamerasalvestustele, vaatlusprotokollidele ja terve rea tunnistajate ning kannatanu ütlustele. Neile tõenditele tuginevalt on kohus konstrueerinud sündmusest igati arusaadava ja loogilise pildi ning selgitanud kõigiti mõistetavalt ka seda, miks ei ole õiged süüdistatavate väited. Eriti tuleb maakohut tunnustada selle eest, et ta on sündmuste kulgemise käigu selgelt ja sidusalt välja toonud, st jutustanud loo (või Riigikohtu sõnade kohaselt: kirjeldanud karistusõiguslikult olulisi 10
(16)asjaolusid sidusa narratiivina (kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-18-158/266, p 100)): vt maakohtu otsuse lk
  1. Selline arusaadavalt ja KrMS § 312 p-ga 1 kooskõlas olev toimimine ei ole kohtuotsustes kahjuks sugugi mitte tavaline. Tihtipeale jäetakse sündmustik üheselt arusaadavalt välja toomata: otsuse lugeja peab sündmuse n-ö jupphaaval kokku panema, „korjates“ üksikuid tuvastatud asjaolusid üle terve otsuse kokku – küll kohtadest, kus analüüsitakse mingeid tõendeid, kui ka sealt, kus antakse õiguslikku hinnangut. Ideaalis võiks sellise loo jutustamine toimuda asjasse puutuva sündmuse analüüsi alguses – ja sellele võiks järgneda tõendite analüüs (st selle ära näitamine, mille alusel kohus leiab, et eelnevalt kirja pandud sündmus eelnevalt kirja pandud kujul toimus) ning seejärel sündmuse õiguslik hindamine (st aset leidnu subsumeerimine mingi karistusnormi alla). See võimaldaks otsuse lugejal kohe aru saada kõige olulisemast ja ka tõendite analüüsi oleks niisugusel juhul mugav jälgida – saaks otsustada, kas mingi tõend tõepoolest sündmuse välja toodud kujul toimumist kinnitab või mitte.
  2. Maakohus jättis igati õigustatult D. Kekiševi ja J. Pihtjõe ütlused (suures osas) kõrvale: need ütlused ei ole usutavad. Miks need ütlused pole usutavad, on maakohus kõigiti arusaadavalt põhjendanud: vt kokkuvõtet käesoleva otsuse p-dest 14–
  3. Ringkonnakohus ise viitab üksnes järgnevale. Vastastikuse mitme minuti pikkuse kakluse versiooni tõele mitte vastavust kinnitavad eeskätt vigastuste (peaaegu) täielik puudumine D. Kekiševil ja J. Pihtjõel, tõsiasi, et D. Kekišev ja J. Pihtjõe olid kahekesi ühe vastu, O.S. i väga tõsised vigastused, videosalvestuselt nähtuv O.S. i kambrisse tagasi tõmbamine, kambri suhteline korrasolek ja vere paiknemine üksnes ukse juures. Maakohtu otsuse tühistamist ei saa tingida väide, et süüdistatavad ei suutnud sündmust üksikasjalikult kirjeldada kambri pimeduse tõttu: süüdistatavate kirjeldus on kohati vägagi üksikasjalik, ent see on vastuolus muude tõenditega ega ole usutav.
  4. J. Pihtjõe pidas O.S. i pedofiiliks. Nimelt arvas O.S. i olevat pedofiili D. Kekišev. Pole võimalik, et tihti J. Pihtjõega koos olnud D. Kekišev ei olnud sellest O.S. iga kõnelnud. Liiatigi nimetas D. Kekišev O.S. i pedofiiliks J. Pihtjõe kuuldes. Valvur H.P. i sõnul sõimasid O.S. i vahetult pärast tollele peksa andmist pedofiiliks nii D. Kekišev kui ka J. Pihtjõe (kd 4, tl 38).
  5. Korduvalt kõlas apellatsioonimenetluses väide, et peksmine lõppes juba enne valvurite saabumist. Maakohus nii tuvastaski: märkis, et valvurid nägid luugist kambrisse vaadates J. Pihtjõed ja D. Kekiševi võidurõõmsalt seismas. M.A. i ütlusi silmas pidades on selle tuvastamine loogiline. Kolleegium nõustub J. Pihtjõe kaitsja arusaamaga, et peksjad lõpetasid peksmise siis, kui kuulsid koridoris liikumist. See liikumine toimus vaid natuke enne seda, kui valvurid kambriukseni jõudsid ehk peksmine lõppes mõneti enne seda hetke, st mõneti enne valvurite ukse juurde jõudmist (saabumist).
  6. Et J. Pihtjõe ütles tõepoolest „vähe said, oleks pidanud maha lööma“, kinnitavad valvur G.T. i ütlused (kd 4, tl 13).
  7. Ringkonnakohus ei näe mingit tähtsust sellel, kas O.S. võttis D. Kekiševi jakist kahe näpuga kinni või võttis ta D. Kekiševil rinnust kinni ja pööras. Maakohus tuvastas, et O.S. haaras D. Kekiševist kinni. Selle tuvastamine on esiteks loogiline ja teiseks on see sündmusele karistusõigusliku hinnangu andmiseks piisavalt täpne.
  8. Tõsiselt võetav ei ole väide, et O.S. võis saada vigastused kukkumise tõttu: selleks oli vigastusi liiga palju ja neid oli O.S. i kehal väga erinevates kohtades.
  9. Suisa absurdiga külgneb J. Pihtjõe väide, nagu oleks ta O.S. ist üle astudes püüdnud jalaga tolle põske katsudes teha kindlaks, kas O.S. teeskleb. 11
(16)
  1. Mingit edu ei saada ka J. Pihtjõe väide, et ta oleks pidanud poole aasta pärast vabanema ja sellises olukorras polnud tal põhjust kedagi rünnata. See väide baseerub eeldusel, justkui olnuks J. Pihtjõe käitunud ratsionaalselt. Seda J. Pihtjõe aga ei teinud: tema näol on tegemist retsidiivse segatüüpi isiksushäirega kurjategijaga, kes ei käitu mitte ratsionaalsetel kaalutlustel, vaid impulsiivselt ning tulenevalt oma kuritegelikest (ja suuresti mitte mõistuspärastest) motiividest.
  2. J. Pihtjõe kaitsja märgib sedagi, et kuna maa- ega ringkonnakohtu otsustest ei selgu, milles täpsemalt J. Pihtjõe väidetav roll O.S. i vastases ründes seisnes, tuleks see uuel arutamisel välja selgitada. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus seisukohale, et kummagi süüdistatava roll O.S. i peksmisel oli enam-vähem võrdne. Nimelt viitas kohus sellele, et peksmise järgselt olid nii D. Kekišev kui ka J. Pihtjõe O.S. i suhtes võrdselt agressiivsed (otsuse lk 24). Et teopanused olid umbes võrdsed, märkis kohus ka karistust mõistes (otsuse lk 28). Ringkonnakohus selle arusaamaga soostub: pole mingit põhjust arvata, et üks neist väga vägivaldsete minevikuga ja ärritunud inimestest oleks end O.S. i pekstes tagasi hoidnud. Äsja öeldut ei lükka ümber ka kaitseväide, et J. Pihtjõe kehal polnud märke kellegi intensiivsest peksmisest. Esiteks ei pruugigi maas lamava vastupanu mitte osutava inimese peksmine peksja kehale (kuigivõrd) järgi jätta. Teiseks aga viitas maakohus igati asjakohaselt sellele, et J. Pihtjõe kätel ja jalgadel oli verd.
  3. J. Pihtjõe kaitsja hinnangul pole aru saada, mille põhjal tuvastas kohus selle, et O.S. üritas peksmise ajal kambrist väljuda, ent ta tõmmati tagasi ja jätkati tema peksmist. Sellegi etteheitega ringkonnakohus päri ei ole: maakohus viitab otsuse lk-del 21–22 igati loogiliselt kaamerasalvestusele, millest nähtub, et kell 19.09.45 vajus keegi kambrist koridori, ent ta tõmmati seejärel kohe tagasi. Igati arusaadav on maakohtu hinnang, et selleks koridori vajunud isikuks oli O.S. : ründe ohvriks langenud O.S. üritas end päästa, kuid see tal ei õnnestunud.
  4. Järgnevalt annab ringkonnakohus juhtunule õigusliku hinnangu, st võtab seisukoha, kas D. Kekiševi ja O.S. i tegu on õigesti peetud tapmiskatseks. Veel enne seda ei saa aga jätta märkimata, et kummastav on J. Pihtjõe kaitsja küsimus, kuidas on võimalik muuta esialgset raske tervisekahjustuse tekitamise kohta esitatud kvalifikatsiooni. Esialgne kvalifikatsioon ongi esialgne: on igati loogiline (ja sugugi mitte haruldane), et see menetluse käigus muutub. Sealjuures võib selle muutjaks olla ka kohus: nt võib prokuratuur esitada süüdistuse raske tervisekahjustuse tekitamises, ent kohus võib KrMS § 268 lg 6 reegleid järgides tunnistada inimese süüdi hoopiski tapmiskatses või isegi lõpule viidud tapmises.
  5. Vastutus tapmiskatse eest eeldab kõigepealt tahtlust põhjustada teise inimese surm. Maakohtu esitatud põhjendused tahtluse kohta on mõneti problemaatilised. Nimelt märkis esimese astme kohus suisa kaks korda, et süüdistatavad pidid möönma mistahes tagajärje saabumist (otsuse lk 25). Viide sellele, et keegi pidi midagi möönma, tundub automaatselt tähendavat seda, et ta tegelikult seda ei möönnud. Kui olukord oleks selline, ei saaks kaudse tahtluse voluntatiivset elementi jaatada, sest

§ 16

lg 4 kohaselt eeldab kaudne tahtlus seda, et isik möönab midagi – mitte seda, et ta peab midagi möönma. Kui isik midagi ei mööna ja üksnes peab möönma, on muude eelduste täidetuse korral alust kõneleda üksnes ettevaatamatusest, mitte tahtlusest. Samas leidis maakohus siiski, et kaudset tahtlust saab jaatada. Ringkonnakohus on sellise lõppjäreldusega nõus: D. Kekiševil ja J. Pihtjõel oli oma tegu toime pannes, st O.S. i pekstes kaudne tahtlus O.S. i surma suhtes. 74. Peksmine kestis mitu minutit ja oli väga intensiivne – sellest olid teadlikud nii D. Kekišev kui ka J. Pihtjõe. Suuresti oli peksmise objektiks O.S. i pea ehk elutähtis kehaosa – sedagi mõlemad süüdistatavad teadsid. Peas oleva aju tõsine vigastamine eeskätt jalaga pekstes pole ülearu 12

(16)keeruline ning tõsised ajuvigastused võivad kaasa tuua surma. Need asjaolud on teada igale täiskasvanud inimesele, kelle psüühika pole täiesti korrast ära (nt ei pruugi seda teada raske vaimse alaarenguga inimesed) – niisiis olid sellest teadlikud ka D. Kekišev ja J. Pihtjõe. Seetõttu saab öelda, et nad pidasid võimalikuks, et O.S. saab surma.
  1. Ka möönsid mõlemad süüdistatavad O.S. i surma saabumist, sest neil polnud mingit adekvaatset alust arvata, et nende äärmiselt eluohtlik käitumine, st O.S. i mitme minuti jooksul vastu pead peksmine ei päädi O.S. i surmaga. Inimese kahekesi koos pähe peksmise olukordades võiks vastupidisele järeldusele jõuda (st surma saabumise möönmist eitada) ehk näiteks siis, kui kannatanul oleks olnud (ja püsinud) peas mingi kaitsevahend (nt kiiver või vähemalt paks karvamüts), kui peksjad oleksid olnud jõult nõdrad ja pekstav suur ning turske (nt kui väikesed ja (suhteliselt) nõrgad inimesed peksaksid teadvusetut kogukat meest), kui kannatanul oleks vähem vigastusi või kui peksmine oleks kestnud lühemat aega. Nimelt võiks seesugustel puhkudel tõesti tulla kõne alla see, et peksjate lootus, et nende rakendatav vägivald pole surma põhjustamiseks piisavalt intensiivne, on adekvaatne. Praegu aga sellisest adekvaatsest lootusest lähtuda ei saa.
  2. Eelöeldut ei lükka ümber ka kaitseväited.
  3. Mõningast kummastust tekitab J. Pihtjõe kaitsja viitamine sellele, et väline teopilt nägi välja halvem kui olukord tegelikult oli. Riigikohus märkis käesolevas asjas tehtud otsuses otsesõnu, et see asjaolu kõneleb pigem süüdistatavate tapmistahtluse kasuks kui kahjuks (p 27).
  4. Kaudset tahtlust ei välista ka see, et D. Kekišev ütles O.S. ile hiljem koridoris „Vähe said, oleks pidanud maha lööma!“. Nimelt ei saa nõus olla D. Kekiševi kaitsja väitega, et see mõtteavaldus kinnitab seda, et D. Kekišev sai peksmise lõpetamisel aru, et O.S. i vigastused pole eluohtlikud. See kinnitab hoopiski seda, et D. Kekišev sai O.S. i vigastuste mitteeluohtlikkusest aru siis, kui ta selle lause ütles – alles mõni aeg pärast peksmise lõppu koridoris.
  5. Eelöeldu tähendab, et D. Kekiševil ja J. Pihtjõel oli O.S. i surma suhtes kaudne tahtlus. On võimalik, et see tahtlus ei olnud tekkinud veel nende esimeste hoopide ajal, vaid kujunes välja peksmise käigus – see aga tapmistahtlust ei väära. O.S. i peksmise käigus leppisid D. Kekišev ja J. Pihtjõe kokku ka tapmise ühises täideviimises

§ 21lg 2 tähenduses: seda tegid nad konkludentselt, pekstes mõlemad O.S.

i ja nähes, et samamoodi käitub ka nende kaaslane (D. Kekiševi puhul J. Pihtjõe ja J. Pihtjõe puhul D. Kekišev). 80. Objektiivses mõttes algas tapmiskatse

§ 25lg 4 tähenduses hetkel, mil peksmine oli läinud sedavõrd intensiivseks, et D.

Kekiševil ega J. Pihtjõel polnud enam adekvaatset alust arvata, et O.S. pääseb eluga. 81. Tegu oli õigusvastane. Tuleb tõepoolest jaatada seda, et D. Kekiševi kambrisse tulles ja D. Kekiševist kinni haarates pani O.S. toime õigusvastase ründe D. Kekiševi suhtes. Maakohus viitas sellele, et D. Kekišev siiski ei tohtinud end oma eelneva provotseeringu tõttu („Mida sa vahid, pedofiil?“) O.S. i vastu rünnates kaitsta. Ringkonnakohtu meelest ei puutu provotseering asjasse. Seda seetõttu, et O.S. i (tapmistahtlusega) läbi peksmise ajaks oli O.S. i rünnak niikuinii lõpetatud ehk D. Kekišev ega J. Pihtjõe ei tõrjunud ühtegi vahetut rünnet

§ 28

lg 1 mõttes – ja seetõttu pole ka alust analüüsida, kas valitud kaitsevahend (O.S. i vaeseomaks peksmine) oli sobiv, säästlik või nõutav. 82. Ringkonnakohtu hinnangul oli nii D. Kekiševi kui J. Pihtjõe tegu ka süüline. Muu hulgas ei välista süüd tapmisest loobumine

§ 43mõttes. Igasugune kuriteokatsest loobumine eeldab 13

(16)

§ 40lg 1 kohaselt vabatahtlikkust.

Praegu ei lõpetanud D. Kekišev ega J. Pihtjõe peksmist vabatahtlikult – nad jätsid selle järgi alles siis, kui mõistsid, et valvurid on kohale jõudnud. Seega said nad esiteks aru, et nende tegevus kohe niikuinii lõpetatakse. Lisaks sellele mõistsid nad sedagi, et kui nad peksmist jätkaksid, raskendaksid nad enda olukorda: nende tegu oleks tänu valvurite selle pealt nägemisele lihtsam tõendada ja ka suureneks nende süü. 83. J. Pihtjõe kaitsja kõneleb kaalutlemata ja afektiivse ärritusega sarnanevast seisundist. Pole üheselt aru saada, mida kaitsja seeläbi väita soovib. Mõeldav on, et kaitsja hinnangul võiks kõne alla võiks tulla afektilaadses seisundis toime pandud provotseeritud tapmine (täpsemini: selle katse)

§ 115mõttes.

Nii siiski ei ole: äkiline hingeline erutus viidatud sätte mõttes on äärmiselt erandlik seisund ja seda ei tekkinud ei D. Kekiševil ega J. Pihtjõel (viimase puhul ei saa kuidagi öelda ka seda, et O.S. kasutas tema suhtes vägivalda). 84. Seega on maakohtu otsus süüküsimusse puutuvalt iseenesest korrektne: J. Pihtjõe pani toime O.S. i tapmise katse ja D. Kekišev varem (katsestaadiumisse jäänud) tapmise toime pannud isikuna sooritas O.S. i mõrva katse. Küll aga tuleb otsus tühistada KrMS § 338 p 2 ja § 337 lg 1 p 4 alusel materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu puutuvalt teo täpsesse kvalifikatsiooni. Käesolevas asjas tehtud otsuses selgitas Riigikohus, et kaastäideviimise vormis toime pandud teo katse tuleb kvalifitseerida mitte

§ 25

lg-te 1 ja 2, vaid

§ 25lg-te 2 ja 4 järgi (p 33). See seisukoht on ringkonnakohtule tulenevalt Kr

MS §-st 364 kohustuslik. Ka oli süüdistatavatel iseenesest võimalik end sellise ümber kvalifitseerimise vastu kaitsta (KrMS § 268 lg 6), sest nad said tutvuda Riigikohtu lahendiga ja esitada ringkonnakohtule seisukohti (ilmselt siiski oleks enese kaitsmine sel teemal olnud KrMS § 364 tõttu niikuinii viljatu). Seega on J. Pihtjõe tegu tarvis kvalifitseerida

§ 113lg 1 – § 25 lg-te 2 ja 4 järgi ja D.

Kekiševi oma § 114 lg 1 p 4 – § 25 lg-te 2 ja 4 järgi.

  1. Küll aga mõistis esimese astme kohus D. Kekiševile ja J. Pihtjõele ringkonnakohtu hinnangul liiga range karistuse ja eksis seega materiaalõiguse vastu KrMS § 338 p 4 mõttes. See toob kaasa maakohtu otsuse KrMS § 337 lg 1 p 4 järgse tühistamise mõlema süüdistatava karistusse puutuvas, kusjuures D. Kekiševiga seoses on tarvis seetõttu tühistada ka liitkaristuse mõistmine (sest üks n-ö liidetav langeb ära).
  2. Iseenesest on võimalik karistada kurjategijat katsestaadiumisse jäänud tapmise eest ka pelgalt 30 päevase vangistusega: vt

§ 25lg 6, § 60 lg 3 ja § 45 lg 1.

Tuleb aga tähele panna, et sellisest kergendatud alammäärast ei saa lähtuda siis, kui ohvrile tekitatakse rasked vigastused ja ka surma saabumine ei jää väga kaugele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr nr 3-1-1-7016, p 14). Praegu tekitasidki D. Kekišev ja J. Pihtjõe O.S. ile rasket laadi tervisekahjustusi. O.S. i sõnul valutas kogu ta keha pärast peksa saamist tugevasti, ta viibis pikalt meditsiiniosakonnas, tal olid tasakaaluhäired, ta ei saanud pead pöörata, peavalude tõttu ei saanud ta sporti teha, ka veel 5. märtsil 2021 (kohtuistungi ajal) oli ta nägu tuim ja mälumine valulik (kd 3, tl 196). O.S. i ränka peksmist silmas pidades on sellised ütlused usutavad, mistõttu jätab kohus J. Pihtjõe väited O.S. i teesklemisele tähelepanuta. Liiatigi kinnitas ka I.V. , et O.S. oli pikalt meditsiiniosakonnas, oli ka tavaosakonda naastes veel pikka aega kehvas seisus, ei saanud pead pöörata ja ta nägu oli natuke viltu (kd 4, tl 24 pöördel). Lisaks oleks vähendatud karistusraami aluseks võtmine ebaloogiline seetõttu, et kaitsjate hinnangul peaks D. Kekiševi ja J. Pihtjõed karistama

§ 118lg 1 järgi – see säte aga näeb ette minimaalselt 4 aasta pikkuse vangistuse.

Niisiis tuleb lähtuda sellest, et J. Pihtjõe vangistus peab kestma 6–15 ja D. Kekiševi oma 8–20 aastat. 87. Siiski tuleb n-ö normaalsanktsiooni järgi karistust mõistes teo pelgalt katsestaadiumisse jäämist võtta väga tugevasti arvesse. Ringkonnakohtu hinnangul peaks katsestaadiumisse jäänud tapmise (mõrva) eest mõistetav karistus olema üldjuhul sanktsiooni alammäära lähedal – kui just 14

(16)ei ilmne mingeid kaalukaid (arvukaid) süüd (karistust) raskendavaid asjaolusid. Praegu selliseid asjaolusid ei ilmnegi: kummagi süüdistatava puhul esinevad küll paar nende kahjuks rääkivat tegurit, ent need võimaldavad mõista minimaalset vangistust vaid mõnevõrra ületava karistuse.
  1. Kõigepealt olgu siiski märgitud, et karistust mõistes ei saa arvesse võtta mitte igasuguseid asjaolusid, vaid üksnes selliseid, mis on seotud teoga ja mõjutavad selle ebaõigussisu (muudavad sellele rohkem või vähem etteheidetavaks). Ringkonnakohtu meelest viitas maakohus karistust mõistes puhuti ka sellistele teguritele, millel kuriteo ebaõigussisuga puutumust ei ole.
  2. Esiteks jääb kolleegiumile mõistmatuks maakohtu väide, et karistust mõistes on tarvis arvestada seda, et kannatanuks osutus kaaskinnipeetav (otsuse lk 27). Esimese astme kohus ei too välja, kas ta arvestab viidatud asjaolu süüdistatavate kasuks või kahjuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa teha ei ühte ega teist: kas ohver on kinnipeetav või mitte, on süüd silmas pidades ebaoluline.
  3. Tähtsust pole ka sellel, et D. Kekišev ja J. Pihtjõe olid eelnevalt tarvitanud alkoholi (kääritatud jooki). Erinevalt nõukogude karistusõigusest ei ole joove süüd (karistust) suurendav asjaolu. See on ka loogiline: joove võiks hoopiski süüd vähendada, sest väga tugevas intoksikatsiooniseisundis ehk (ajutise) psüühikahäirega inimene ei suuda tihtipeale oma käitumist õigusega kooskõlas olevalt juhtida. Seetõttu on tema teo ebaõigus väiksem kui inimesel, kellel selline juhtimisvõime olemas on. Eriti selgelt ilmneb purjuspäi sooritatud teo väiksem ebaõigussisu siis, kui võrrelda seda pikalt ette planeeritud teoga. Praegu see aga oluline ei ole, sest pole viiteid sellele, et D. Kekiševi või J. Pihtjõe joove oleks olnud sedavõrd suur, et see oleks avaldanud nende käitumisele mõju. Kääritatud joogi tarvitamisele oli vanglal võimalik reageerida nt distsiplinaarkorras – tapmise (selle katse) eest karistust mõistes viidatud joogi tarvitamine aga tähtsust ei oma.
  4. Ka on maakohus nii D. Kekiševile kui ka J. Pihtjõele karistust mõistes viidanud nende tervisega seonduvale. Samas pole siingi üheselt aru saada, kas tervisega seonduvad asjaolud maakohtu meelest meeste süüd suurendavad või hoopiski vähendavad. Ringkonnakohtu hinnangul on siingi tarvis öelda sama, mida äsja öeldi puutuvalt O.S. i kinnipeetavastaatusse ja süüdistatavate kääritatud joogi tarvitamisse: D. Kekiševi ega J. Pihtjõe tervis (probleemid seoses sellega) ei ole karistuse mõistmisel asjasse puutuvad.
  5. Küll aga vähendab kummagi mehe süüd mõnevõrra see, et O.S. pani enne oma läbi peksmist toime õigusvastase ründe D. Kekiševi suhtes. Samas ei vähenda see rünne süüdistatavate süüd kuigivõrd suurel määral. Esiteks tingis O.S. i ründe D. Kekiševi poolne eelnev O.S. iga ilma igasuguse põhjuseta norimine („Mida sa vahid, pedofiil?“) (millest oli teadlik ka J. Pihtjõe). Teiseks aga oli peksmine sedavõrd pikaajaline, et O.S. i rünne muutus väheoluliseks. Seda silmas pidades tuleb nõustuda maakohtuga, et D. Kekiševi väljendatud kahetsus ei olnud puhtsüdamlik: O.S. i vääriti käitumine ei omanud tema maas peksmise ajal enam tähendust ja selle oma teo õigustuseks välja toomine näitab seda, et D. Kekišev ei mõista oma teo ebaõigust.
  6. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et mõlema süüdistatava karistust suurendab grupis tegutsemine (

§ 58

p 10) ja nende süüd suurendab see, et nad on varemgi pannud toime mitmeid vägivallategusid, ent pole neist (ja nende eest mõistetud karistustest) hoolimata oma käitumist õiguskuulekaks muutnud. Neil asjaoludel leiab ringkonnakohus, et hoolimata teo katsestaadiumisse jäämisest ja O.S. i õigusvastasest ründest D. Kekiševi vastu ei saa süüdistatavaid karistada minimaalse vangistusega, vaid neile tuleb mõista miinimummäära aasta võrra ületav vangistus: J. Pihtjõed tuleb karistada 7 aasta pikkuse ja D. Kekiševi 9 aasta pikkuse vangistusega. 15

(16)J. Pihtjõe vangistuse hulka on

§ 68

lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg ja karistuse kandmise aja alguseks tuleb lugeda

  1. mai
  2. D. Kekiševi puhul tuleb mõista ka liitkaristus käesoleva otsusega mõistetud 9 aastasest vangistusest ja maakohtu otsusega mõistetud karistustest kehalise väärkohtlemise (6 kuuline vangistus) ja võimuesindaja vastu vägivalla tarvitamise (1 aasta ja 6 kuuline vangistus) eest. Ringkonnakohus jagab maakohtu arusaama, et mõrva eest mõistetud vangistust on vaja

§ 64lg 1 alt 1 alusel aasta võrra suurendada, st D.

Kekiševile tuleb mõista 10 aasta pikkune liitvangistus. Selle karistuse hulka peab

§ 68

lg 1 alusel arvama eelvangistuse ja vangistuse kandmise aja alguseks tuleb lugeda

  1. juuni
  3. Kokkuvõtvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse puutuvalt mõlema süüdistatava teole antud formaalsesse kvalifikatsiooni (sisuline kvalifikatsioon – tapmise (mõrva) katse – on õige) ja neile mõistetud karistustesse, mõistes maakohtust mõneti leebemad karistused. Ülejäänud osas jääb otsus muutmata. Apellatsioonid rahuldab kolleegium osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) 16

(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.