Obsah (7)

§ 4242§ 424§ 68§ 74§ 75§ 78§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja 30.06.2016 Tallinn koht Kriminaalasja number 1-16-3574 (15230200935) Kohtukoosseis Kohtunik Janika Kall

) § 424 järgi üldmenetluses Prokurör Rainer Amur Süüdistatav L.O isikukood: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; keskharidus; töökoht: ei tööta; elukoht: XXXX; kehtivaid väärteokaristusi 1; varem kriminaalkorras karistatud: - 15.06.2015 Pärnu Maakohtu otsuse alusel

§ 4242järgi rahalise karistusega 740,00 eurot.

Tõkend: elukohast lahkumise keeld; kahtlustatavana kinni peetud 04.10.2015 – 06.10.2015 (3 päeva). Kaitsja Toomas Bekker RESOLUTSIOON Juhindudes Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 3051 , § 306, § 309, § 311-313, § 317, § 175 lg 1 p 4, 5, § 180 lg 1, 3 kohus o t s u s t a s: 1. Süüdi mõista L.O

§ 424järgi ja karistada vangistusega 2 (kaks) aastat.

2.

§ 68

lg 1 alusel arvata L.O eelvangistus 3 (kolm) päeva (04.10.201506.10.2015) karistusaja hulka. L.O tuleb ära kanda 1 (ühe) aasta, 11 (üheteistkümne) kuu ja 27 (kahekümne seitsme) päeva pikkune vangistus. 3.

§ 74

lg 1, 3 alusel määrata, et L.O kannab talle mõistetud vangistusest koheselt ära 1 (ühe) kuu pikkuse vangistuse. Ülejäänud osavangistus – 1 (ühe) aasta, 10 (kümne) kuu ja 27 (kahekümne seitsme) päeva pikkune vangistus jätta tingimisi kohaldamata, juhul kui L.O ei pane 2 (kahe) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut, tahtlikku kuritegu ning täidab katseajal järgmisi,

§ 75

lg 1 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid: 3.1 elab kohtu poolt määratud alalises elukohas: XXXX 3.2 ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3.3 allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitab kriminaalhooldajale andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 3.4 saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks 3.5 saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 3.6 saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. 3.7

§ 75

lg 2 p 2 alusel on L.O kohustatud käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama alkoholi. 3.8

§ 75

lg 2 p 8 alusel on L.O käitumiskontrolli ajal kohustatud osalema sotsiaalprogrammis. 4. Määrata L.O katseajaks Tallinna Vangla Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt nimetatud kriminaalhooldaja järelevalve alla. 5.

§ 78

p 1 alusel hakkab L.O katseaeg 2 (kaks) aastat ja 6 (kuus) kuud kulgema kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 30.06.

2. Kohaldada L.O suhtes tõkendit vahistamine. Isik vahistada kohtusaalis.
3. Kinnipidamisasutusel lugeda osaliselt täitmisele pööratud 1 (ühe) kuu pikkuse vangistuse alguseks isiku vahistamise päev.
4. Välja mõista L.O-lt menetluskuluna sundraha 645,00 eurot ja kaitsjatasu 532,00 eurot. Menetluskulu kokku 1177,00 eurot tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest arvates 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul. Väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB pangas, EE502200221014193355 Swedbankis, EE873300333499990003 Danske Bankis või EE401700017002872300 Nordea pangas, märkides selgitusena „L.O, 1-163574, menetluskulu“. Menetluskulu tasumiseks vajaminev viitenumber edastatakse makseinfona süüdimõistetu postiaadressile. Samuti on makseinfo koos kohtuotsusega kättesaadav e-toimiku süsteemi kaudu. Kui rahaline nõue ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale saab kaevata. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul arvates otsuse kuulutamisest. Süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates 15 päeva jooksul. Süüdistuse sisu: L.O süüdistatakse selles, et tema 04.10.2015 kella 17.00 ajal juhtis tahtlikult Sakus Tiigi tänaval kaupluse Rocco juures mootorsõidukit Opel Zafira registreerimismärgiga XXXX, olles joobeseisundis (1.22 mg/l). L.O rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 ja korrakaitseseaduse § 36 lg 1 /Juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/ ja liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1/ alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem/ nõudeid. L.O pani toime mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise s.o

§ 424järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtule esitatud tõendid: 08.06.2016 toimunud kohtuistungil kuulati ära tunnistajad XXXX (tlk 35-36), XXXX (tlk 36 pöördel-37), XXX (tlk 37 pöördel-tlk 39) ja XXXX (tlk 39-tlk 39 pöördel) ja süüdistatav L.O (tlk 39 pöördel-tlk 40). Kohus uuris järgmisi, kirjalikke tõendeid: 1) 30.03.2016 teabesalvestise vaatlusprotokoll (tlk 6-8); 2) 04.10.2015 isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll (tlk 9-11); 3) Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja 15.06.2015 kohtuotsus (tlk 12-13); 4) 04.10.2015 tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll koos väljatrükiga (tlk 14); 5) KMA komplekspäringu ankeet, MTA andmed, Liiklusregistri väljavõte (tlk 15); 6) äratundmiseks esitamise protokoll koos fototabeliga (tlk 16-19); 7) L.O karistusregistri õiend (tlk 20). Kohtuistungil kuulati CD-plaadile salvestatud telefonikõnesid häirekeskusesse. Kohtu seisukoht: Kohus, uurinud asjas esitatud tõendeid ja kuulanud ära poolte seisukohad, asub järgmistele seisukohtadele: I. KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks; KrMS § 61 lg 1, 2 järgi ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. KrMS § 3051 lg 3 kohaselt ei välista tõendi vastuvõtmine selle lubamatuks tunnistamist kohtuotsuse tegemisel; KrMS § 312 p 1, 2 kohaselt esitatakse kohtuotsuse põhiosas tõendid, millele tuginetakse, samuti tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ning põhjendus, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Kohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul tõendite kogumist välja jätta 30.03.2016 äratundmiseks esitamise protokoll koos fototabeliga (tlk 16-19). Kohus leiab, et menetlustoimingul ei järgitud KrMS § 81 lg 2 sätestatud nõuet, mille kohaselt esitatakse isik äratundmiseks koos vähemalt kahe sellega sarnase objektiga; nimetatud nõude eesmärgiks on vältida äratundja suunamist ja tagada, et ta kaaluks otsustust tehes äratundmiseks esitatud objektide tunnuseid (vt RKKKo nr 3-1-1-33-06). 30.03.2016 äratundmiseks esitamise protokolli kohaselt on tunnistaja XXXXesitatud äratundmiseks süüdistatav L.O (sünd 1966.

1. a)koos temaga ühes sõidukis viibinud tunnistajate XXXX(sünd XXXX.
2. a)ja XXXX(sünd XXXX.a), fotodel kujutatud inimesed on sarnased näo kuju järgi. Kohus märgib esmalt, et sarnasest näo kujust võiks teatud mööndustega rääkida L.O ja XXXX puhul, kuid kindlasti ei ole XXXX näo kuju sarnane L.O omale (s.o süüdistataval ümmargune, tunnistajal ovaalne), muus osas on piltidel kujutatud isikud väliselt ja ka ea poolest täiesti erinevad. Seega on kohus seisukohal, et kategooriliselt tuleb eitada KrMS § 81 lg 2 nõuete täitmist olukorras, kus 50-aastane süüdistatav esitatakse äratundmiseks koos kahe, temast poole noorema isikuga, kellest nt ühe (XXXX) välimuses ei leia kohus kahetsusväärselt ühtegi süüdistatavaga sarnast joont. Kohus leiab, et KrMS § 81 lg 2 nõuete täitmisest saanuks rääkida nt juhul, kui tunnistajale oleks esitatud äratundmiseks 1) süüdistatava foto koos kahe temaeealise, talle väliselt sarnaneva isiku fotoga; 2) tunnistaja XXXX foto koos kahe temaeealise, talle väliselt sarnaneva isiku fotoga; 3) tunnistaja XXXX foto koos kahe temaeealise, talle väliselt sarnaneva isiku fotoga. Eeltoodu alusel leiab kohus, et 30.03.2016 äratundmiseks esitamise protokoll koos sellele lisatud fototabeliga ei ole lubatav tõend ning see tuleb tõendite kogumist välja jätta. Käesolevas kriminaalasjas tõusetub vaieldamatult küsimus kohtuistungil ära kuulatud isikuliste tõendiallikate usaldusväärsusest. 04.10.2016 kella 17.00 Sakus Rocco poe juures toimunud sündmuste kirjeldamisel koorus kohtuliku uurimise lõpuks välja kaks täiesti erinevat versiooni: kuigi asjas puudub vaidlus selles, et L.O oli süüdistuses märgitud ajal ja kohas ning tal tuvastati alkoholijoove 1,22 mg/l kohta, nägi prokuröri tunnistaja XXXXoma sõnul L.O süüdistuses märgitud mootorsõiduki roolis, kuid kaitsja tunnistajad ning süüdistatav ise väitsid, et sõiduki roolis oli kehtivat juhiluba omav, kaine tunnistaja XXXX. Isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse hindamisel võetakse kohtupraktikas reeglina arvesse järgmisi momente (vt nt ka RKKKo lahendid nr 3-1-1-73-15, 3-1-1-25-15, 3-1-1-109-15, 3-11-100-15): - ütluste ajaline järjepidevus; ütluste kõrvutamine teiste olemasolevate (sh ka kaudsete) tõenditega, tegemaks kindlaks võimalikud vastuolud; ütluste sisu (kas isik peatub ütlustes ka asjaoludel, mis jäävad väljapoole tõendamiseseme piire, nn ütluste detailsus); isiku seisund sündmuste tajumise hetkel, isikust tulenevad võimalikud eripärad (so alkoholijoove, alaealisus, vaegkuulmine või –nägemine jne); ütluste nn eluline usutavus. Tunnistaja XXXXütlused on kohtu arvates usaldusväärsed. Tunnistaja kirjeldas kohtule, milline pilt avanes sündmuskohal ning samuti seda, milliseid toiminguid süüdistatavaga tehti. Tunnistaja ütlustes ega olekus ei ole kohtu arvates midagi, mis annaks alust väita, et isiku ütlused ei ole usaldusväärsed. Tunnistaja XXXXütlused on kohtu hinnangul usaldusväärsed. Kaitsja taotles tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist, XXXXselgitas vastuolu selliselt, et kaitsja ei küsinudki konkreetset asja. Tunnistaja põhjendus on kohtu jaoks adekvaatne. Tunnistaja XXXXütlusi kinnitas kohtus kuulatud helisalvestis, millel sisaldusid tunnistaja kõned häirekeskusesse. XXXX selgitas ammendavalt ja loogiliselt seda, miks ta on kindel, et roolis oli süüdistatav. Tunnistaja XXXX ja tunnistaja XXXX ütlused riimuvad, mh ka selle kohta, et kõik ülejäänud sündmuskohal viibinud isikud olid alkoholijoobes, sh ka tunnistajad XXXX ja XXXX. Kahtlemata omab viimati nimetatud fakt tähtsust XXXX , XXXX ja L.O ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Kohtuistungil taotles prokurör kaitsja tunnistajate XXXX ja XXXX kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist. Mõlemal juhul põhjendas prokurör vajadust sellega, et tunnistajate jutt on täielikus vastuolus varasemalt räägituga. Järgnevalt nentisid nii XXXX kui XXXX, et andsid kohtueelses menetluses teadvalt valeütlusi. Tunnistaja XXXX põhjendas kohtueelses menetluses valeütluste andmist sellega, et ta oli politseis ütlusi andes suures pohmellis ning ei suutnud mõelda. Kohtu küsimusele – kas tõe rääkimisel on vaja mõelda või lihtsalt rääkida nagu oli – XXXX adekvaatselt ei vastanud. Kohtueelses menetluses andis isik võrdlemisi lakoonilisi ütlusi ning selgitas, et ei mäleta joobe tõttu suurt midagi. Arvestades tunnistaja XXXX ütlusi selle kohta, et kolmest sündmuskohal viibinud isikust oli kõige kainem (kuid siiski ka tuntavas ja tugevas joobes) kõige lühem isik (s.o tunnistaja XXXX) on usutav, et XXXX mälupildis võisid esineda joobest tingitud lüngad. Kohus nõustub prokuröri järeldusega selles, et XXXX mälu on võrreldes kohtueelses menetluses antud ütlustega muutunud imekombel märkimisväärselt detailsemaks, hõlmates endas sisuliselt sündmusi alates Väätsalt lahkumisest kuni sündmuskohalt auto äratoimetamiseni. Tunnistaja XXXX põhjendas kohtueelses menetluses valeütluste andmist kartusega oma juhilubade pärast; tunnistaja sõnul on ta ühe korra juba ARK-is eksamit teinud ning ta kartis, et kui ta politseis käis, siis olid tal lõhnad juures ning ta kartis, et et ta Kohtu hinnangul on XXXX selgitus ebaloogiline: kohtueelses menetluses andis XXXX ütlusi, et oli 04.10.2015 purjus, kohtuistungil selgitas isik, et oli tegelikult kaine. Kohus märgib, et olukorras kus isik kardab seonduvalt sündmusega, mille tõttu teda tunnistajana üle kuulatakse politsei poolt ja lubade ei ole loogiline, et ta räägib sealsamas rahulikult, et oli purjus. Loogiliselt võttes on sellises olukorras isikule siiski soodsam väide, et ta oli kaine. Ka ei saa kohus jätta märkimata, et tunnistaja XXXX sõnul oli kõik sündmuskohal viibinud isikud (s.o L.O, XXXX ja XXXX) tugevas alkoholijoobes; tunnistaja XXXX osundas samuti, et sündmuskohal viibinud isikud (va teataja – s.o tunnistaja A. Murumets) olid alkoholijoobes. Tunnistajate tähelepanek riimub XXXX ja XXXX tõdemusega kohtueelses menetluses selles, et XXXX oli 04.10.2015 purjus. Lisaks sellele, et tunnistaja XXXX ei osanud kohtu jaoks arusaadavalt ja loogiliselt põhjendada seda, miks ta andis kohtueelses menetluses valeütlusi, on kohtu hinnangul XXXX kohtuistungil antud ütlustes üks detail, mis ei ole loogiline ja eluliselt usutav (vt viimati RKKKo lahendis nr 3-1-1-109-15). Nimelt väitis tunnistaja XXXX (sarnaselt tunnistaja A. Murumetsale), et L.O läks maisi pakkuma. XXXX selgitas, et XXXX versiooni kinnitas ka süüdistatav L.O. Kohus möönab, et L.O oli joobeseisundis (vt isikul tuvastatud joove) ning erinevalt täiesti kainest isikust ei pruugi purjus inimese mõttekäik ja toimimine olla keskmisele kainele kõrvalseisjale tunduda lõpuni arusaadav ja mõistetav. Samas ei ole isegi ebakaine isiku puhul kuigivõrd usutav situatsioon, kus isik selle asemel, et küünitada korraks (sõidukist väljumata) tagaistmelt sõidukis esiistme juures maas olevaid esemeid võtma või väljuda ja võtta need nö õigest uksest, hoopis avab ukse, väljub, seejärel avab juhipoolse ukse ning kummardub üle juhiistme selle kõrvalistme alt maast midagi võtma. Tunnistaja XXXX sõnul nägi ta, kuidas L.O avas juhiukse, maisitõlvikud käes; juhiistmelt väljus seejärel sama isik, kes oli eelnevalt roolis olnud. Kohtu hinnangul on XXXX ja L.O oma ütlustes üritanud kuidagigi siluda ja põhjendada fakti, miks tunnistaja XXXX nägi L.O Opel Zafira juhiukse juures toimetamas. Kohus märgib, et tunnistaja XXXX sõnul viis politsei Opel Zafira võtmed endaga kaasa, tunnistaja XXXX andis ütlusi selle kohta, et suletud ustega Opel jäi parklasse. 04.10.2015 isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokolli kohaselt võeti L.O-lt kinnipidamisel ära Opeli võti. Jättes siinkohal täielikult kõrvale küsimuse, kes oli Opeli roolis, on kahtlemata mõistlik eeldada, et Opeli käivitamiseks ja käigus hoidmiseks kasutati sõiduki võtit. XXXX selgitas, et 1) ta sai auto võtme oma isalt, 2) ta juhtis Opelit ja oli kaine. Kohtule jääb täielikult arusaamatuks, mis kaine XXXX, kes pealegi oli eelnevalt Opeli roolis ja pidi seega ka selle võtit valdama ei küsinud olukorras, kus võti mingisugusel põhjusel sattus ebakaine L.O kätte seda politseilt või kinni peetud L.O-lt . XXXX ütlustest nähtuvalt pidi ta võtme saamiseks kutsuma kohale sõbra, kellega nad koos läksid tagasi XXXX isa juurde NB! pea 90km kaugusel asuvale Väätsale (vt siinkohal: XXXX võtit tooma. Isegi olukorras, kus XXXX unustas korraks, et võti jäi L.O/politsei kätte, oleks Keila politseijaoskond (kust unustatud võti ära tuua, L.O võimaliku asukoha oleks saanud täpsustada vajadusel numbrile 112 helistades ja asjaolusid täpsustades) asunud märkimisväärselt lähemal (vt siinkohal: XXXX Kohus märgib, et XXXXu kirjeldatud pingutused võtme hankimiseks on loogilised juhul, kui isikutele, keda koos joobes juhiga kinni ei peetud, ei saa sõiduki valdust jätta, so nad on samuti ebakained või ei oma juhtimisõigust (viimane oli XXXX olemas). Prokurör pööras kohtuvaidluses kohtu tähelepanu ka asjaolule, et tunnistajad XXXX ja XXXX kuulati kohtueelses menetluses üle 06.10.2015, enne L.O vabastamist. Prokurör järeldas, et seega ei saanud tunnistajad L.O-ga viimase kaitsetaktikat (s.o roolis oli seltskonnast ainukesena juhtimisõigust omav, kaine XXXX) kooskõlastada. Kohus nõustub siinkohal prokuröri järeldustega ning nendib, et tunnistajate XXXX , XXXX ja süüdistatava L.O keskne väide XXXX kainuse osas ei ole tõsiseltvõetav ning kohtu hinnangul andsid tunnistajad XXXX ja XXXX vastupidiselt väidetule siiski kohtuistungil, mitte kohtueelses menetluses valeütlusi. Kuivõrd kohus tuvastas tunnistajate XXXX ja XXXXpuhul fakti, et isikud andsid kohtuistungil valeütlusi, tuleb tõendite kogumist kõrvale jätta ka tunnistajate esitatud versiooni täielikult toetava süüdistatava L.O ütlused. II. Tunnistaja XXXX ütluste kohaselt nägi ta L.O 04.10.2015 kella 17.00 paiku Tiigi 2 Sakus asuva Rocco poe juures. Ta väljus poest, kui nägi poe ukse ette sõitmas Opel Zafirat, mille roolis oli L.O - roolis istuja oli kohe näha. Rocco poe juures saab auto parkida kohe trepi ette, kui poest välja tulla, vahe trepi ja auto vahel on vast 1,5m. Sel hetkel ei olnud Opeli liikumises midagi kahtlast. Hiljem väljus sõiduki tagaistmelt ka kaks noormeest, autos oli kokku kolm isikut. XXXX ütluste kohaselt oli tema sõiduk Opel Zafirast ca 5m kaugusel – tema sõiduki ja Opeli vahele jäi kaks parkimiskohta. Edasi istus ta oma autosse, samal ajal avas Opeli juht oma juhipoolse ukse ja hõikas, kas nad tahavad maisitõlvikuid osta – L.O olid praetud või suitsutatud maisitõlvikud käes. Ei olnud hetke, kus juhipoolne uks oleks tehtud väljastpoolt lahti. Ta pööras tähelepanu toimuvale seetõttu, et Opeli juht avas juhiukse häälekalt, peaaegu karjudes pakkus maisi. Süüdistatav tuli tema sõiduki kõrvalistuja akna ette maisitõlvikutest rääkima. Sõidukist väljunud ja karjunud isik oli sama, kes oli varem roolis. Roolis olijat vaatab professionaalsest harjumusest – võimalik, et jääb seda tegema kuni surmani. Kui isik oli kõrvalistuja akna juures, siis sai ta juhiistmel olles aru, et L.O on alkoholijoobes – ta tundis alkoholi lõhna, L.O nägu punetas, kõneviis oli purjus inimesele kohane, kõndimisel olid kerged tasakaaluhäired. Tunnistaja selgitas, et ta töötas 3 aastat liikluspolitseis ja on varem joobes inimestega kokku puutunud. Edasi ütles ta abikaasale, et viimane politseisse helistaks. Ta ei mäleta, kumma telefoniga sai helistatud, ühel sai aku tühjaks. Oma eelnevast tööst ta teadis, et on väga oluline jälgida, et isik enne politsei saabumist alkoholi ei tarvitaks ning seetõttu jälgis ta L.O kogu aeg. L.O-ga samas autos viibinud kaks noormeest olid sama umbjoobes – lühem mees oli võib-olla vähem purjus, kuid selle isiku kõneviis oli purjus inimesele kohane, nägu punetas, suust tuli alkoholilõhna. Politsei saabus ca 20-30 minutiga, L.O peeti kinni. Teised kaks soovisid Opeli võtit enda kätte saada, kuid politsei jättis võtme enda kätte. Ta ei oleks hakanud politseisse helistama, kui ei oleks endas 100% kindel olnud. Kaitsja arvates ei ole eluliselt usutav, et tunnistaja jälgib kõiki parklasse sõitvaid autosid ning nende juhte. Kohus märgib, et XXXX näol on tegemist endise politseinikuga, kes kaitsjale veidrana tundunud harjumuse ka omaks võttis ning märkis, et ilmselt jääb nii surmani tegema. Kohus pöörab siinkohal tähelepanu ka XXXX sõnadele selles, et sisuliselt lahutab poest väljujat ning parklat (kuhu tuli Opel ja samuti oli pargitud tunnistaja auto) mõni samm ning selles ei ole midagi enneolematut, kui poest parklasse suunduv isik jälgib teadlikult või tahtmatult parklasse sisenevaid sõidukeid, sh ka juhi. Järgnevalt nähtub tunnistaja XXXX ütlustest, et tema tähelepanu köitis tunnistaja ise – pakkudes valjult maisitõlvikuid. Kohtu arvates ei ole midagi ebausutavat kui tunnistaja talletab oma mällu faktid, et L.O väljus juhipoolsest uksest, mida väljastpoolt ei avatud ning tegemist oli sama isikuga, kes enne oli roolis, olukorras, kus süüdistatav teeb endast kõik oleneva, et teda märgataks ning tähele pandaks. Tunnistaja XXXX sõnu selles, et ta helistas ka politseisse, kinnitab kohtus kuulatud helisalvestis. 30.03.2016 teabesalvestuse vaatlusprotokolli kohaselt helistas XXXX04.10.2015 kella 17.03 häirekeskusesse sest alkoholijoobes isik parkis Opel Zafira r/n XXXX Rocco poe ette ja läks kauplusesse. Kella 17.20 helistab häirekeskusesse G4S turvatöötaja, kelle sõnul on üks inimene Rocco poe juures joobes juhi kinni pidanud. Tunnistaja XXXX ütlustega on tõendatud, et eelmise aasta oktoobris oli väljakutse Saku alevikku Rocco poe juurde. Keskuselt tuli info, et kodanik on pidanud kinni purjus juhi. Sündmuskohale jõudes nägi ta Rocco poe parklas seltskonda mehi, kellest kõik va teataja olid alkoholijoobe tunnustega. Opel Zafira juht oli L.O , kellel edasiste toimingute käigus tuvastati joove. Kaasreisijad olid vanuses 20-30. Opel Zafira jäi suletud ustega poe parklasse. L.O ei olnud ka kehtiva kategooria juhtimisõigust. KorS § 38 lg 5 alusel kehtestatud Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise korra (vt siseministri 30.05.2014 määrus nr 19) § 5 lg 1 kohaselt dokumenteeritakse tõendusliku alkomeetri kasutamine väljatrükina või protokollina ning see peab sisaldama § 5 lg 2 p-des 1-5 näidatud andmeid. 04.10.2015 tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt kasutati 04.10.2015 kella 18.01 Keilas L.O võimaliku alkoholijoobe tuvastamiseks tõenduslikku alkomeetrit Alcotest 7110 Typ MKIII EST nr ARAF-0031 (taatlustunnistuse nr TTRC-15-00088). Protokolli kohaselt teostati 2 mõõtmist, tõendusliku alkomeetri lõplik mõõtetulemus peale võimaliku mõõtevea maha arvamist oli 1,22 mg/l kohta. Protokollile on lisatud seadme väljatrükk. Kohus märgib, et tegemist on üle 2 promillise joobega ning XXXX ütlused L.O väliste joobetunnuste esinemise kohta on seega samuti usutavad. Mõõtetulemust või –seadme korrasolekut käesolevas asjas vaidlustatud ei ole, seega ei ole kohtul ka kohustust asjaomaseid dokumente kontrollida (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-17-12, 3-1-1-48-13). Kohtu hinnangul on L.O tegevus õigesti kvalifitseeritud

§ 424

järgi: tunnistaja XXXX ütlustega on tõendatud, et tunnistaja pidas 04.10.2015 kella 17.00 paiku Saku alevikus Rocco poe juures politsei saabumiseni kinni sõiduki Opel Zafira roolis olnud ning sellega parklasse sõitnud isiku, kes tema hinnangul oli alkoholijoobes. Tunnistaja XXXX kinnitas, et sai eelmise aasta oktoobris Saku alevikus asuva Rocco poe juurde purjus juhi tõttu väljakutse, tunnistaja sõnul peeti juht kinni ning isikul tuvastati alkoholijoove. Tunnistaja sõnul ning 04.10.2015 isiku kinnipidamise protokollist nähtuvalt oli kinnipeetud isikuks L.O, kellel tuvastati tõendusliku alkomeetriga väljahingatavas õhus alkoholijoove, mis ületab

§ 424teokoosseisus märgitud alammäära 0,75 mg/l kohta.

Kohus nõustub prokuröriga selles, et L.O rikkus LS § 69 lg 1 (s.o juht ei tohi olla joobeseisundis) ning KorS § 36 lg 1 (s.o joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides). Kohus leiab, et L.O pani

§ 424järgi kvalifitseeritava kuriteo toime otsese tahtlusega.

L.O tuvastatud joobe suurust ning tunnistajate XXXXja XXXXtähelepanekuid arvesse võttes ei saa kohus kuidagi vastupidist väita. III.

§ 56järgi on karistamise alus isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. RKKKo on oma otsuses nr 3-1-1-113-12 sedastanud, et

§ 56lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel.

Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt

§ 56

lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Lisaks on kehtivas kohtupraktikas asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-58-13, 3-1-1-52-13), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.

§ 424

järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on ette nähtud rahaline karistus või kuni 3 aasta pikkune vangistus. Keskmine sanktsioonimäär vangistuse puhul on seega 1 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus. Kohus ei tuvastanud karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Kohtu hinnangul on L.O süü suur: isik oma süüd ei tunnistanud ning üritas vastutusest vabaneda, ehitades oma kaitsetaktika üles temaga kaasas olnud noormeeste valeütlustele. L.O-lt uvastati märkimisväärne joove – 1,22 mg/l kohta (ca 2,4 promilli); oma väidete kohaselt hakkasid isikud sõitma Väätsalt, mis asub L.O peatamise kohast ca 90 km kaugusel. Isik peeti kinni kella 17.00 võrdlemisi rahvarohkes Saku alevikus; lisaks tuvastatud joobele puudub L.O ka kehtiv juhtimisõigus (vt Liiklusregistri väljavõte), so isik ei oleks tohtinud roolis olla ka kaine peaga. L.O oli pelgalt 4 kuud varem süüdi mõistetud

§ 424järgi; L.O on joobes juhtimise eest ka kehtiv väärteokaristus.

Arvestades eeltoodut nõustub kohus prokuröri karistusettepanekuga ning on seisukohal, et L.O tuleb

§ 424järgi süüdi mõista ning karistada vangistusega 2 aastat.

L.O oli kohtueelses menetluses 3 päeva kahtlustatavana kinni peetud (vt 04.10.2015 isiku kinnipidamise protokoll) mis tuleb

§ 68lg 1 alusel isiku karistusest maha arvata.

Kohus on iseenesest nõus ka prokuröri loogikaga selles, et L.O puhul on vajalik isiku allutamine käitumiskontrolli nõuetele ning talle tuleb määrata ka lisakohustused mitte tarvitada alkoholi ja osaleda sotsiaalprogrammis, kuid kohus ei nõustu prokuröriga selles, et L.O-le mõistetava karistuse saab jätta täielikult täitmisele pööramata. Fakt, et L.O on varem 2 korral väärteo- ja kriminaalkorras joobes juhtimise eest karistatud võib kohtu arvates viidata kahetsusväärsele faktile, et isiku jaoks on joobes juhtimisest kujunemas harjumussüütegu – kohus ei saa kuidagi väita, et 04.10.2015 vahejuhtum on L.O elus juhusliku iseloomuga. Kohtu arvates on käesoleval juhul vältimatu ning vajalik isikule mõistetava vangistuse osaliselt täitmisele pööramine – kohtu hinnangul annab lühiajaline šokivangistus L.O-le signaali, et sarnaste kuritegude toimepanemise jätkamisel võib tema harjumuspärane elukorraldus drastiliselt muutuda. Lisaks eripreventiivsetele kaalutlustele ei saa kohus kahetsusväärselt mööda vaadata ka üldpreventiivsetest aspektidest:kohus märgib, et sõiduki juhtimine alkoholijoobes mugavusest, hetkeemotsioonide ajendil, tundega, et mis see „pudel“ õlut ikka teeb, midagi ei juhtu, võtsin toidu kõrvale klaasikese ja tundsin ennast normaalselt jms ettekäänete ning vabanduste saatel on Eesti ühiskonnas kahetsusväärselt levinud süütegu. Faktile, et joobes juhtimisest on Eestis kujunenud nn mass-süütegu, viitas oma kaitsekõnes ka L.O kaitsja. Kirjeldatud olukorras peab riik sõidukit korduvalt joobes juhtinud isikute suhtes kohtu arvates reageerima jõulisemalt. Kohtu hinnangul tuleb L.O suhtes kohaldada tõkendit vahistamine. KrMS § 127 lg 1 kohaselt arvestatakse tõkendit valides kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid. KrMS § 130 lg 2 järgi võib kahtlustatava vahistada prokuratuuri taotlusel ja eeluurimiskohtuniku määruse alusel, kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid. KrMS § 130 lg 2 nähtuvad seega vahistamise alused, kuid tõkendi valimisel tuleb vältimatult arvestada ka KrMS § 127 lg 1 sätestatut. Kohtu hinnangul ei saa käesolevas asjas mööda vaadata faktist, et nii L.O karistusregister kui fakt, et ta on kella 17.00 paiku sisuliselt umbjoobes võivad viidata tema alkoholiprobleemile. Kohus juba eelnevalt väljendas kahtlust selles, et L.O-le on joobes juhtimisest kujunemas harjumussüütegu ning seega on tema puhul keskmisest kõrgem risk selles, et ta jätkab sarnaste kuritegude toime panemist. Eeltoodu alusel leiab kohus järgmist: 1. Süüdi mõista L.O

§ 424järgi ja karistada vangistusega 2 (kaks) aastat.

2.

§ 68

lg 1 alusel arvata L.O eelvangistus 3 (kolm) päeva (04.10.201506.10.2015) karistusaja hulka. L.O tuleb ära kanda 1 (ühe) aasta, 11 (üheteistkümne) kuu ja 27 (kahekümne seitsme) päeva pikkune vangistus. 3.

§ 74

lg 1, 3 alusel määrata, et L.O kannab talle mõistetud vangistusest koheselt ära 1 (ühe) kuu pikkuse vangistuse. Ülejäänud osavangistus – 1 (ühe) aasta, 10 (kümne) kuu ja 27 (kahekümne seitsme) päeva pikkune vangistus jätta tingimisi kohaldamata, juhul kui L.O ei pane 3 (kolme) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut, tahtlikku kuritegu ning täidab katseajal

§ 75lg 1 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid.

3.1

§ 75

lg 2 p 2 alusel on L.O kohustatud käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama alkoholi. 3.2

§ 75

lg 2 p 8 alusel on L.O käitumiskontrolli ajal kohustatud osalema sotsiaalprogrammis. 4. Määrata L.O katseajaks Tallinna Vangla Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt nimetatud kriminaalhooldaja järelevalve alla. 5.

§ 78p 1 alusel hakkab L.O katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest.

1. Kohaldada L.O suhtes tõkendit vahistamine.
2. Kinnipidamisasutusel lugeda osaliselt täitmisele pööratud 1 (ühe) kuu pikkuse vangistuse alguseks isiku vahistamise päev. IV. Süüdimõistva kohtuotsuse korral tuleb KrMS § 180 lg 1 alusel süüdimõistetul hüvitada menetluskulud. Antud asjas on menetluskuluks KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt 1,5 kuupalga alammäära ehk 645,00 eurot. Samuti oli L.O-le määratud kaitsja, kes on esitanud taotlusi kokku 532,00 riigi õigusabi tasu hüvitamises. Kaitsja taotlused on rahuldatud, tegemist on menetluskuluga KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes. KrMS § 180 lg 1 järgi hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kohtumenetluse pooled ei taotlenud kohtuistungil menetluskulu osalist riigi kanda jätmist. Ka kohtu hinnangul puudub alus menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmiseks KrMS § 180 lg 3 alusel, kuna L.O näol ei ole isikuga, kelle suhtes esineks tervisega seotud takistust töötamast. Samas leiab kohus, et antud asjas on põhjendatud menetluskulude ajatamine. Menetluskulude ajatamine on põhjendatud juhul, kui nende tasumine ajatamise perioodi jooksul on tõenäoline. Süüdistataval on kolm ülalpeetavat alaealist last ning kohtu arvates ei ole süüdistataval võimalik kohtukulude kohene tasumine. Kohtukulude kohese tasumise kohustus tooks tõenäoliselt kaasa täitemenetluse, millega kaasnevad süüdistatavale lisakulud. Kohtu hinnangul on oluline, et menetluskulud saaksid riigile mõistliku aja jooksul hüvitatud. Eeltoodu alusel tuleb L.O-lt välja mõista menetluskuluna sundraha 645,00 eurot ja kaitsjatasu 532,
3. Menetluskulu kokku 1177,00 eurot tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest arvates 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul igakuiste maksetena mitte vähem kui 48,75 EUR. Väljamõistetud menetluskulud tasuda Maksuja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB pangas, EE502200221014193355 Swedbankis, EE873300333499990003 Danske Bankis või EE401700017002872300 Nordea pangas, märkides selgitusena „L.O , 1-16-3574, menetluskulu“. Menetluskulu tasumiseks vajaminev viitenumber edastatakse makseinfona süüdimõistetu postiaadressile. Samuti on makseinfo koos kohtuotsusega kättesaadav e-toimiku süsteemi kaudu. Kui rahaline nõue ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. /allkirjastatud digitaalselt/