KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. veebruar 2012, Tartu Kriminaalasja number 1-11-8333 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Aarne Sarj

§ 200lg 2 p-de7,9 järgi.

Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu

1. novembri 2011 otsus Apellatsiooni esitaja Prokurör Ülle Hõrak, Aleksandr Kisseljovi kaitsja advokaat Valli Kallaste, U.F kaitsja advokaat Peeter Järv Prokurör Ülle Hõrak Aleksandr Kisseljov, isikukood 35312236528, elukoht XXXX, viibimiskoht Tartu Vangla, määratlemata kodakondsusega, varem kriminaalkorras karistatud 11-l korral; U.F, isikukood XXX, elukoht XXXX, viibimiskoht Tartu Vangla, Eesti Vabariigi kodanik; emakeel –vene keel, eesti keelt valdab kõnes ja kirjas ; varem kriminaalkorras karistatud 3-l korral; Dmitry Karamnov, isikukood 37312046529; elukoht XXXX; varem kriminaalkorras karistatud 3-l korral. Advokaadid Peeter Järv, Nikolai Kõiv ja Valli Kallaste Süüdistatavad Kaitsjad RESOLUTSIOON
2. Maakohtu otsus tühistada osaliselt, täpsemalt: 1 1.1 Dmitry Karamnovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi; 1.2 U.F-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p 9 järgi.
3. Teha nimetatud osas uus otsus, millega: 2.1 Tunnistada Dmitry Karamnov süüdi KarS § 257 järgi. Karistuseks mõista Dmitry Karamnovile rahaline karistus 100 päevamäära, s.o 320 eurot. 2.2 Lugeda KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritud U.F-i käitumine kaetuks 6.09.2011 aset leidnud röövimise episoodiga, s.o kvalifikatsiooniga KarS §

§ 200lg 2 p-d 4,9.

1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Prokuröri ja U.F-i kaitsja apellatsioonid rahuldada osaliselt, Aleksandr Kisseljovi kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Tartu Maakohtu
4. novembri 2011 otsusega tunnistati A. Kisseljov süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 4,7,9 järgi ning mõisteti talle karistuseks vangistus 3 aastat. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 10.08.2010 kohtuotsusega A. Kisseljovile mõistetud ärakandmata karistuse – vangistus 2 aastat 7 kuud 20 päeva - võrra ning mõisteti talle liitkaristuseks vangistus 5 aastat 7 kuud 20 päeva. U.F tunnistati süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 4,7,9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 aastat 3 kuud vangistust, KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 1.02.2011 kohtuotsusega U.F-ile mõistetud ärakandmata karistuse – vangistus 3 aastat - võrra ning mõisteti talle liitkaristuseks vangistus 6 aastat 3 kuud, millest arvestati KarS § 68 lg 1 alusel maha eelvangistuses viibitud aeg 3 päeva. D. Karamnov mõisteti süüdistuses KarS §

§ 200lg 2 p-de 7,9 järgi õigeks. Ta tunnistati süüdi Kar

S § 121 järgi ja mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 60 päevamäära, s.o summas 192 eurot. 1.1 A. Kisseljovi ja U.F tunnistati KarS § 200 lg 2 p-de 4,7,9 järgi süüdi selles, et nemad isikutena, kes on varem toime pannud röövimise, 04.05.2011 a. kella 01:30 paiku Põlvamaal Räpina linnas XXXX tungisid ebaseaduslikult K.K. loata korterisse nr. X, kus haarasid K.K. l mõlemast käsivarrest, mis tekitas kannatanule füüsilist valu ja surusid viimase põrandale. Seejärel liiguti XXXX teise korruse koridori, kus K.K. käsi kinni hoides ja sellega kannatanule füüsilist valu tekitades võtsid U.F ja Aleksandr Kisseljov ära K.K. jalas olnud pükste tagataskust rahakotist 10-eurose rahatähe. 2 1.1.1 Kohus luges tuvastatuks, et 04.mail 2011 viibis K.K. oma korteris Räpina linnas. Kella 01.30 paiku tulid tema korteri ukse taha U.F ja Aleksandr Kisseljov, kes tungisid korterisse, mille käigus suruti lahti lukustatud uks. Seejärel hõivasid nad vägivalda – K.K. randmetest kinnihoidmist kasutades K.K. pükste taskust rahakoti ja võtsid sellest 10-eurose rahatähe. Nimetatud asjaolude tuvastamisel võtab kohus aluseks kannatanu ütlused ja ütluste olustikuga seostamise protokolli, sündmuskoha vaatlusprotokolli ning tunnistaja A.M. ütlused. Süüdistatavate A. Kisseljovi ja U.F ütlused on vastuolus nii kannatanu ütlustega kui ka omavahel, seetõttu jätab kohus need kui ebausaldusväärsed tõendid kõrvale. Nimelt on mõlemad süüdistatavad küll tunnistanud, et K.K. rahakotist toimus 04.05.2011 10-eurose rahatähe äravõtmine, kuid A. Kisseljovi väitel võttis ta raha rahakotist ära ajal kui kannatanu oli voodis pikali ning seejuures vägivalda tarvitamata. U.F on aga väidetavalt näinud, kuidas A. Kisseljov üksi võttis rahakoti kannatanu taskust ajal, kui nad olid kannatanu korterist lahkumas. Kannatanu ütluste kohaselt toimus raha äravõtmine koridoris, selle juures kasutati vägivalda – randmetest kinnihoidmist ning kannatanu ei näinud, kumb süüdistatavatest kasutas vägivalda ja kumb hõivas rahakotist raha. U.F ja A. Kisseljov tulid kannatanu poole koos, mitte eraldi, nagu on väitnud U.F. Kannatanu ütlused haakuvad ka kannatanu naabri - tunnistaja A.M. ütlustega selle kohta, et tunnistaja kuulis K.K. korteri juures trampimist, sisselaskmise nõudmist ning nägi hiljem, et K.K. korterist väljusid U.F ja A. Kisseljov, samuti, et koridoris oli vaip segamini. Ka on kannatanu kohe pärast sündmuse toimumist A. M. avaldanud, et talt võeti raha ära. Sündmuskoha vaatlusprotokolli põhjal on võimalik järeldada, et süüdistatavad tungisid kannatanu korterisse viimase tahte vastaselt – seda tõendab lukukeele lukust väljaulatuv asend, samuti tunnistaja ütlused ukse lõhkumise kohta. Asjaolule, et raha äravõtmine toimus koridoris – nii nagu kannatanu on osundanud ka ütluste olustikuga seostamise protokollis, viitab sündmuskoha vaatluse käigus koridorist 2 eurosendi väärtusega mündi leidmine, mis võis põrandale kukkuda K.K. rahakotist 10-eurose rahatähe äravõtmise käigus. Ka kannatanu käitumine pärast sündmust toetab tema ütluste usaldusväärsust – ta helistas kohe politseisse ning politsei pidas kinni A. Kisseljovi, kellelt võeti ära 10-eurone rahatäht. Nimetatu on tunnistatud asitõendiks, A. Kisseljov ei ole eitanud, et tegemist on K.K. lt äravõetud rahaga. Kui raha äravõtmine K.K. lt oleks toimunud A. Kisseljovi poolt kirjeldatud viisil (voodis pikutavalt joobeseisundis kannatanult), ei oleks eluliselt usutav, et K. K. oleks sedavõrd kiiresti raha kadumisele reageerinud. 1.2 Kohus arutas veel U.F-i ja D. Karamnovi süüdistust selles, et nad grupis sisenesid 6.09.2011 kella 22.00-23.00 paiku avatud ukse kaudu Põlva maakonnas Räpina vallas Köstrimäe külas OÜ Metsasaarele kuuluvasse Jaama lauta, kus nõudsid T.H. sularaha üleandmist summas 80200 eurot, lüües samal ajal T.H. korduvalt rusikate, jalgade ja tooliga pea ja keha piirkonda, millega põhjustasid viimasele pea lahtised hulgihaavad ja küünarvarre pindmise vigastuse. Süütegu jäi lõpule viimata põhjusel, et T.H. l ei olnud sularaha. Süüdistuse kohaselt pani U.F toime KarS §

§ 200lg 2 p-de 4,7,9 järgi kvalifitseeritava kuriteo, D. Karamnovi käitumine kvalifitseeriti Kar

S §

§ 200lg 2 p-de 7,9 järgi.

1.2.1 Kohus tegi kindlaks, et olles sisenenud laudahoonesse puhkeruumi viiva ukse kaudu, jäi D. Karamnov esialgu puhkeruumi ja U.F läks lauda ossa, kus töötas kannatanu T.H. Kohtu hinnangul ei ole vaidlust selles, et mõlemad süüdistatavad teadsid, et Metsasaare lauta mineku eesmärk oli saada T.H. lt raha ning eelnevalt ei olnud süüdistatavad kokku leppinud vägivalla kasutamises. Süüdistatavate ütlused lahknevad küll selles, mispärast nad läksid kahekesi võlga küsima – U.F väitel kartis ta üksi minna (kartis väidetavalt koeri), D. Karamnov on kohtueelses menetluses väitnud, et tema pidi sellepärast kaasa minema, et tema füüsiline kohalolek (suur kasv) mõjuks kannatanule hirmutavalt. Kohtus on ta öelnud, et läks kaasa seltskonna pärast, 3 mis kohtu hinnangul ei ole diametraalne vastuolu, mille tõttu D. Karamnovi ütlusi ebausaldusväärseks pidada. Siinkohal on kohtu arvates oluline, et süüdistatav D. Karamnovil ei olnud mingit alust arvata, et kaassüüdistatava ja kannatanu T.H. vahel puudub tegelik võlasuhe. Ka kannatanu ei eita, et U.F pöördus tema poole nõudega maksta ära võlg, nimetades erinevaid summasid ning kannatanu vaidles raha üleandmise nõudele vastu väitega, et tal ei ole raha. Vaidluse all ei ole asjaolu, et D. Karamnov ei valda eesti keelt – nii kannatanu kui kaassüüdistatav on kinnitanud, et ta ei suhelnud kannatanuga eesti keeles ja tema poolt öeldu protsentide maksmise kohta tõlkis kannatanule U.F . Vägivalla kasutamine kannatanu suhtes algas laudaruumis pärast seda, kui kannatanu nõudis U.F lahkumist. Vägivald jätkus puhkeruumis, kus sekkus ka D. Karamnov. Kohtu hinnangul on tõendatud kannatanu ütluste, raviloo ja kiirabikaardiga, aga ka süüdistatavate endi ütlustega U.F poolt T.H. korduv löömine (peksmine) rusikate ja jalgadega keha ja pea piirkonda, aga ka tooliga löömine pea piirkonda, samuti D. Karamnovi poolt T.H. korduv löömine rusikate ja lahtise käega pea piirkonda. Sündmuskoha vaatlusprotokoll toetab eelpoolkirjeldatud asjaolude tuvastatust – puhkeruumi põrandal on leitud verekahtlast määrdumist, ühel metallkarkassiga toolidest on seljatugi lahti. 1.2.2 Kohus leiab, et U.F poolt T.H. suhtes toimepandud tegu vastab röövimise katse tunnustele KarS § 200 lg 2 p 4 ja 9 sätestatud kvalifitseerivatel tunnustel. KarS § 257 kirjeldatud omavoliga oleks tegemist juhul, kui oleks tõendatud U.F mingi tõelise või oletatava õiguse olemasolu, mida ta teostas ebaseaduslikus korras, vägivallaga. Vaatamata sellele, et U.F ise on väitnud, et T.H. oli temale võlgu töötasu, ei ole nimetatud asjaolu tõendamist leidnud. U.F ja T.H. vahelise võlasuhte olemasolu, millest võis süüdistatavale tekkida tõeline või oletatav õigus nõuda T.H. lt raha, ei kinnita ei kannatanu ega ka OÜ Metsasaare esindaja. Kohtul puudub alus kahelda viimatinimetatud tõendiallikate usaldusväärsuses. U.F poolt toimepandud tegu jäi katse staadiumisse, kuna ta alustas küll süüteo toimepanemist, kuid tema poolt soovitud võõra vallasasja – raha äravõtmist ei toimunud kannatanul raha puudumise tõttu. U.F poolt toimepandut ei saa ka kvalifitseerida KarS § 200 lg 2 p 7 järgi, kuna kohus on seisukohal, et süüdistusekohase kuriteo kaastäideviija D. Karamnovi poolt toimepandu vastab KarS § 121 tunnustele. 1.2.3 Andes karistusõigusliku hinnangu Dmitry Karamnovi käitumisele 6.septembril 2011 OÜ Metsasaare laudas kannatanu T.H. suhtes leiab kohus, et D. Karamanovile KarS § 200 lõikes 2 p 7 ja 9 subsumeerimine ei ole põhjendatud. D. Karamnovil puudus tahtlus toime panna võõra vallasasja äravõtmist selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivallaga. D.Karamnov läks U.F-iga kaasa, kuna viimase väitel oli tal T.H. lt saada raha ja millegagi ei ole tõendatud, et D. Karamnov teadis või pidi teadma, et tegelikult U.F ei ole õigust raha saada. Seetõttu ta teatas ka kannatanule U.F vahendusel, et hiljem raha makstes tuleb tasuda suurem summa, viidates võlasuhetes kasutatavale viivisele (protsentidele). Tähelepanuta ei saa jätta, et D. Karamnov ei suhelnud kannatanuga vahetult, kuna ta ei oska eesti keelt ja kannatanu omakorda ei saanud aru vene keelest. Vägivalla kasutamise eesmärgiks D. Karamnovi poolt ei olnud võõra vara saamine, vaid see oli ajendatud konfliktsituatsioonist kaassüüdistatava ja kannatanu vahel - D. Karamnov soovis vältida nendevahelist vägivalda viisil, et läks U.F ja T.H. vahele. Kui ta sai seejärel löögi, lõi ta ka ise mitmel korral rusika ja lahtise käega T.H. . Asjaolu, et U.F lubas D. Karamnovile anda 50 eurot sellest rahast, mis ta saab T.H. lt, ei tõenda, et vägivalla kasutamine D. Karamnovi poolt toimus raha saamise eesmärgil. D. Karamnovi poolt vägivalla kasutamise ajaks oli juba lõppenud U.F poolt raha nõudmine, sest viimane oli aru saanud, et kannatanul ei ole raha kaasas. Kohus on seisukohal, et D. Karamnovi sellekohased ütlused ei ole teiste tõenditega ümber lükatud. Seega tuleb D. Karamnovi poolt toimepandu kvalifitseerida KarS § 121 järgi, s.o kehalise väärkohtlemisena. 4 1.3 U.F tunnistati KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süüdi veel ka selles, et tema, olles 16.03.2011 karistatud Tartu Maakohtu Põlva kohtumaja otsusega KarS § 199 lg 2 p 5,9 alusel rahalise karistusega 100 päevamäära, s.o 320 eurot, milline karistatus on kustumata, viibides 06.09.2011 kella 22.00-23.00 paiku Põlva maakonnas, Räpina vallas, Köstrimäe külas OÜ Metsasaarele kuuluvas Jaama laudas, võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil puhkeruumist T.H. kuuluva jalgratta maksumusega 125 eurot, tekitades T.H. nimetatud ulatuses varalise kahju. 1.3.1 T.H. jalgratta vargus on tõendatud süüdistatava U.F ütlustega, mida toetab jalgratta kui asitõendi vaatlusprotokoll – jalgratas on välja antud U.F poolt, seega olnud tema valduses ja kannatanu on jalgratta omaks tunnistanud. Süüdistatav D. Karamnov on kinnitanud, et tema lahkus sündmuskohalt oma jalgrattaga. Kannatanu ütlused selle kohta, et tema arvates sõitis jalgrattaga minema D. Karamnov, on vastuolus muude tõenditega, kannatanu väitel ta tegelikult ei näinud, kes tema jalgratta võttis, vaid järeldas seda asjaolust, et D. Karamnov lahkus esimesena. Arvestades kannatanu olukorda jalgratta äravõtmise ajal – tema pea oli vigastatud ja haavadest oli verejooks, ei pruukinud ta jalgratta äravõtmise asjaolusid õigesti tajuda.

1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokurör Ülle Hõrak, Aleksandr Kisseljovi kaitsja advokaat Valli Kallaste ja U.F kaitsja advokaat Peeter Järv. Apellantide taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Prokurör vaidlustab maakohtu otsust U.F-i ja D. Karamnovi poolt toimepandud kuriteo episoodis (vt otsuse p 1.2). 2.1.1 Prokurör leiab, et ka D. Karamnov pani toime röövimise katse. Ka tema esitas kannatanule rahalise nõude, rääkides protsentidest, mis tuleb maksta siis, kui kannatanu võlga ei tasu. Samuti lõi ta kannatanu T.H. . Kuigi U.F rääkis D. Karamnovile võlast, ei läinud viimasele üle võla nõudeõigust, s.o tal puudus õigus realiseerida teisele isikule kuuluvat tõelist või oletatavat õigust. D. Karamnov nõudis võõra vara üleandmist ning kasutas selleks vägivalda. Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et vägivalla kasutamise eesmärgiks ei olnud võõra vara saamine, vaid see oli ajendatud üksnes konfliktisituatsioonist U.F-i ja kannatanu vahel. Vägivalla vältimisena ei saa käsitleda tegevust, mis seisneb kannatanu peksmises. 2.1.2 Kannatanu on kohtus kinnitanud, et talle tungiti mõlema süüdistatava poolt kallale. Uuritud tõendid ei kinnita, et kannatanu oleks U.F-i või D. Karamnovit löönud, mistõttu on osundus konfliktisituatsioonile vale. U.F lubas anda D. Karamnovile 50 eurot kaasatulemise eest, seega oli D. Karamnov ise materiaalselt huvitatud sellest, et T.H. annaks raha üle. Kannatanu on seejuures kinnitanud, et teda peksti mõlema süüdistatava poolt vahetult pärast raha nõudmist. 2.1.3 Isegi kui asuda seisukohale, et D. Karamnov ei pannud toime röövimise katset, on kohus jätnud tähelepanuta, et D. Karamnov sisenes ebaseaduslikult võõrasse hoonesse, s.o ilma omaniku või valdaja loata, mistõttu tulnuks tema käitumine kvalifitseerida ka KarS § 266 lg 2 p 3 järgi (kusjuures U.F-i on kohus selles episoodis sissetungimises süüdi tunnistanud). Kõrvalised isikud ei tohtinud lauta siseneda ning ka D. Karamnov ise on tunnistanud, et tal puudus luba lauta sisenemiseks. 2.1.4 Prokurör leiab, et kohtu poolt D. Karamnovile mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Süüdistataval on kustumata karistus, tal puudub kindel töökoht, ta ei ole tasunud talle mõistetud rahatrahve ning rahalist karistust. Apellant palub tunnistada D. Karamnov süüdi röövimise katses ja mõista talle karistuseks 3 aastat vangistust, mis jätta KarS § 75 lg-te 1,3 5 alusel 3-aastase katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata. Selles episoodis palub prokurör tunnistada N. Savimärgi süüdi grupis toime pandud kuriteos, jättes talle mõistetud karistuse muutmata. 2.2 Advokaat V. Kallaste vaidlustab maakohtu otsust A. Kisseljovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 200 lg 2 p-de 4,7,9 järgi. 2.2.1 Kaitsja leiab, et vaieldav ei ole 10 euro avalik vargus kannatanult, kuid vägivalla kasutamine raha äravõtmisel ei ole leidnud tõendamist. Kannatanu pidas samal ajal enda sünnipäeva, ta oli purjus ning ainult purjus inimese jutule süüdimõistvat kohtuotsust rajada ei saa. Seejuures on tema ütlused vastuolus tunnistaja A. M. ütlustega. Seega tuleks A. Kisseljovi käitumine kvalifitseerida ümber KarS § 199 lg 2 p-de 4,5,7,8 järgi ning vastavalt sellele vähendada ka karistust. 2.3 Maakohtu otsuse tühistamist taotleb ka U.F-i kaitsja advokaat P. Järv. 2.3.1 Süüdistatav ei pannud toime röövimist kannatanu K.K. suhtes. Kannatanu ei näinud, kumb süüdistatavatest kasutas vägivalda ja kes võttis ära raha. Raha võttis ära süüdistatav A. Kisseljov, see leiti ka tema juurest kinnipidamisel. Seega ei toimunud mingit raha jagamist, mis viitab sellele, et ainult A. Kisseljovil oli raha hõivamise eesmärk. Seega ei toimunud grupiviisilist röövimist ning U.F tuleb selles episoodis õigeks mõista. 2.3.2 Kannatanu T. H. suhtes toimepandud kuriteo osas leiab kaitsja, et ümber ei ole lükatud U.F-i ütlused selle kohta, et ta käis seal karjalaudas tööl, mida kannatanu ei soovi aga enam tunnistada. Jääb arusaamatuks, kuidas sai U.F üldse teada, et kannatanu töötab karjalaudas ning tema tööaeg on öösiti. Need asjaolud viitavad tihedamatele sidemetele kannatanu ja süüdistatava vahel. Ei ole välistatud, et mingi võlasuhe nende vahel siiski eksisteeris ning sellest tulenevalt eeldas süüdistatav oma õigust mingit raha kannatanult saada. Rakendades enda eeldatava õiguse teostamiseks vägivalda, tuleb tema käitumist käsitleda omavolina. 2.3.3 Kannatanu T. H. ratta hõivamist ei ole õige kvalifitseerida vargusena, vaid ka see on hõlmatud omavolist, kuna U.F oli enne ratta hõivamist teatanud kannatanule, et võtab selle ära võla katteks. Eeltoodud alustel palub apellant kvalifitseerida U.F-i käitumine kergemat vastutust ettenägeva sätte järgi ning kergendada talle mõistetud karistust. 3.1 Prokuröri esitatud apellatsioonile esitas kirjalikud vastuväited D. Karamnovi kaitsja advokaat N. Kõiv, kes palub jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. D. Karamnov ei tegutsenud kannatanu suhtes raha saamise eesmärgil, vägivalla rakendamine on tingitud osapoolte vahel tekkinud konfliktist. Süüdistatav ei pannud toime ka ebaseaduslikku sissetungimist. Laudal puudusid juba välisuksed, mistõttu puudus ka igasugune tõke hoonesse sisenemisel. Samuti sisenes ta hoonesse koos U.F-iga , kes kinnitas talle, et ta on antud laudas töötanud ning tal on luba lauta sisenemiseks. 3.2 Prokurör esitas kirjalikud vastuväited U.F-i kaitsja P. Järve apellatsioonile, paludes jätta see rahuldamata. Kannatanu K.K. suhtes pandi toime grupiviisiline röövimine, nagu on seda leidnud ka maakohus. Mingit võlasuhet U.F-i ja kannatanu T. H. vahel ei eksisteerinud, seega ei ole tegemist omavoliga. Ratta võtmine on põhjendatult kvalifitseeritud vargusena, see hõivati ilma vägivallata ning kannatanu ei näinud selle äravõtmist.
2. Ringkonnakohtu istungil jäid kõik apellandid enda seisukohtade juurde, paludes maakohtu otsus taotletud osas tühistada ning teha apellatsioonile vastav lahend. Nende huvides esitatud 6 apellatsioone toetasid ka süüdistatavad. D. Karamnov ja tema kaitsja vaidlesid vastu prokuröri esitatud apellatsioonile, paludes jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse ning materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. I
3. Esmalt lahendab kriminaalkolleegium A. Kisseljovi ja U.F-i süüküsimuse röövimise episoodis, mis pandi toime kannatanu K.K. suhtes. Kriminaalkolleegium soostub selles osas täielikult maakohtu otsuses väljendatud seisukohtadega (vt otsuse p 1.1.1) ning kõnealuse episoodi vaidlustamises jäävad apellatsioonid tagajärjetuks. 5.1 Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on toimunu tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ning vastuoludeta, kohtu siseveendumuse kujunemine alalüüsitud tõendite alusel on kohtuotsuse lugejale järgitav. Samuti ei näe ringkonnakohus selles episoodis minetusi materiaalõiguse kohaldamises. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus tuvastanud loogiliselt ja arusaadavalt, et A. Kisseljov ja U.F panid toime KarS § 200 lg 2 p-de 4,7,9 järgi kvalifitseeritud kuriteo. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega käsitlenud kõiki kriminaalasjas kohtule edastatud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust, s.o röövimise toimepanemine A. Kisseljovi ja U.F-i poolt. Erinevalt kaitsjatest leiab ringkonnakohus seega, et kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise A. Kisseljovi ja U.F-i süüküsimuse lahendamisel. Sellises olukorras võimaldab KrMS § 342 lg 3 p 1 piirduda kõnealuse episoodi osas ringkonnakohtul üksnes omapoolsete põhjenduste lisamisega. Samal ajal tuleb aga silmas pidada, et maakohtu otsuses toodud seisukohad on jätkuvalt kohtulahendi osiseks. 5.2 Esmalt märgib kriminaalkolleegium, et maakohtu otsusega on leidnud tuvastamist, et A. Kisseljov ja U.F annavad toimunu tehiolude kohta juba omavahel vastuolus olevaid ütlusi, mis on toonud kaasa – arvestades veel seda, et nende ütlused on ka vastuolus kannatanu ja tunnistaja A. M. ütlustega – nende ütluste kõrvaldamise tõendikogumist kui ebausaldusväärsed. Seda maakohtu järeldust ei ole kaitsjate esitatud apellatsioonides vastustatud, mistõttu leiab ka ringkonnakohus, et süüdistatavate A. Kisseljovi ja U.F-i ütlused tuleb selles osas jätta tervikuna tähelepanuta ning neile ei saa selle episoodi lahendamisel tugineda. 5.3 Tuleb tunnistada, et kannatanu K.K. ütlused toimunu kohta on minimaalsed (vt kd 1, tlk 182 jj), ta ei suuda meenutada, kes süüdistatavatest konkreetselt milliseid tegusid tema suhtes ette võttis, kuid ühes osas on temalt pärinev teave siiski üheselt mõistetav – süüdistuses märgitud ajal, s.o
4. mail 2011 tungisid süüdistatavad A. Kisseljov ja U.F tema korterisse ning vägivalda kasutades võeti edasiselt temalt ära 10 eurot. Toimunu tehiolude täpsemat mittemäletamist põhjendab K. K. nii sellega, et sündmusest on möödunud palju aega, kui ka sellega, et teo toimepanemise ajal oli ta joobes. Osundamata kummalegi süüdistatavale konkreetselt, on ta siiski andnud ütlusi selle kohta, et üks korterisse tungijatest haaras tal käest, tekitades sellega valu (kd 1, 7 tlk 182), samal ajal kui teine isikutest võttis tema taskust rahakoti ning võttis sealt ära 10 eurot (kd 1, tlk 182 pöördel). Kuivõrd tuvastamist on leidnud, et korterisse tungijateks olid A. Kisseljov ja U.F, said seega vaid nemad olla isikuteks, kes kirjeldatud teo – üheaegselt kannatanu vastupanu füüsiline mahasurumine ning tema valduse murdmine vallasasjale - toime panid. Seejuures ei omagi enam ülemäärast tähendust, kumb süüdistatavatest rakendas kannatanu suhtes jõudu ning kumb võttis temalt ära 10 eurot. Võib siiski asuda seisukohale, et kuna A. Kisseljov on kohtumenetluses tunnistanud, et rahatähe vahetuks äravõtjaks oli tema (kd 1, tlk 186 pöördel – 187), on loogilise järeldusena sedastatav, et samaaegselt vägivalla tarvitajaks kannatanu suhtes oli U.F. Kuid nagu öeldud, ei ole see küsimus tuvastatud tehioludel süüdistatavate vastutuse seisukohalt enam määrava tähendusega. Tuleb tunnistada, et sellise käitumise näol oli tegemist ühise ja kooskõlastatud tegevusega kaastäideviimise mõttes ning sellisel juhul vastutab iga isik ka teise poolt tehtu eest nii, nagu oleks ta pannud selle toime ise (kaastäideviimine KarS § 21 lg 2 ls-s 1 kui omistamisnorm, viimase aja praktikast vt RKKKo 3-1-1-38-11, p 23.2); kui antud olukord ka n.ö ümber mõelda (et vägivalla tarvitajaks oli A. Kisseljov ja raha äravõtjaks U.F), ei muudaks see nende käitumisele antavas õiguslikus hinnangus midagi. Mõlemad süüdistatavad realiseerisid mõlema mõeldava variandi puhul omakäeliselt röövimise objektiivsesse koosseisu kuuluva tunnuse, nad hoidsid sündmuse käiku kooskõlastatult oma kontrolli all ning juba objektiivsesse külge jääva teo realiseerimine näitab, et nende mõlema teopanus toimunusse oli oluline. 5.4 Õigustatult on maakohus viidanud sellelegi, et kannatanu ütluste usaldusväärsust näitab seegi, et ta teavitas toimunust koheselt politseid, KrMS § 66 lg 21 lg 2 kohaselt saab tema ütluste usaldusväärsuse hindamisel tugineda ka tunnistaja A. M. (kannatanu naaber) ütlustele, kes on kohtus kinnitanud, et peale toimunut rääkis K. K. talle 10 euro äravõtmisest (kd 1, tlk 182 pöördel). Toimunu hindamisel on põhjendatud ka tuginemine tunnistaja A. M. ütlustele, kes on kirjeldanud seda, kuidas ta kuulis kannatanu korterisse sissetungimist, kusjuures ukselukk oli südamikust väljas ja koridori vaibad olid segamini, samuti nägi ta korterist mõlema süüdistatava lahkumist (samas). Eeltoodud tõendid kinnitavad, et vägivaldselt tungiti kannatanu korterisse, kasutati tema suhtes füüsilist jõudu ning võeti ära 10 eurot. Nimetatud asjaoludel on põhjendatult kvalifitseeritud A. Kisseljovi ja U.F-i käitumine KarS § 200 lg 2 p-de 4,7,9 järgi. Seejuures ei ole määrava tähendusega U.F-i kaitsja apellatsioonis märgitu, et raha jäi A. Kisseljovi kätte, kelle juurest see tema kinnipidamisel ka leiti. Nii jääb arusaamatuks juba see, kuidas pidanuks toimuma ühe 10eurose rahatähe jagamine öösel ca kella kahe paiku, kui kannatanu korterist lahkuti. Samuti ei väära isiku käitumise kvalifitseerimist röövimisena see, kui kannatanult äravõetu jääb vaid ühe vahetu täideviija valdusesse.
5. Eeltoodud alustel leiab ringkonnakohus, et maakohus on põhjendatult tunnistanud A. Kisseljovi ja U.F-i süüdi röövimise toimepanemises vastavalt tuvastamist leidnud kvalifitseerivatele tunnustele. Maakohtu otsus jääb selles osas muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. II
6. Edasiselt leiab ringkonnakohus, et prokuröri apellatsioonile tuginevalt tuleb tühistada maakohtu otsus D. Karamnovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi ning anda tema käitumisele uus õiguslik hinnang. U.F-i kaitsja apellatsioon, milles vaidlustatakse U.F-i süütunnistamist ja karistamist kannatanu T. H. suhtes toimepandud kuriteo kvalifikatsiooni osas, jääb tagajärjetuks.
7. Kriminaalkolleegium ei nõustu U.F-i kaitsja apellatsiooniga selles, et ei ole ümber lükatud süüdistatava väide selle kohta, et ta siiski töötas koos kannatanuga laudas ning tema suhtes 8 vägivalla tarvitamise eesmärgiks oli nn palgavõlgnevuse sissenõudmine, mis annaks aluse käsitleda tema käitumist omavolina. 8.1 Maakohus on süüdistatav U.F-i vastavasisulise seisukoha motiveeritult ümber lükanud ning ringkonnakohus soostub otsuses esitatud järeldustega. Selle küsimuse lahendamisel tuleb esmalt tähelepanu pöörata sellele, et kannatanu on otsustavalt eitanud sellise asjaolu esinemist (kd 1, tlk 180). Teisalt näitab selle väite paljasõnalisust seegi, et U.F ei ole suutnud nimetada konkreetselt seda summat, mida väidetavalt talle selle töötamise eest laudas siis T. H. poolt oli lubatud. Nii on T.H. kinnitanud, et U.F nõudis temalt erinevaid summasid vahemikus 80 kuni 200 eurot (kd 1, tlk 180). U.F ise on öelnud, et võla suurust ta ei mäleta, aga see oli 100 või 200 eurot (kd 1, tlk 185 pöördel). Samal ajal on ta aga väitnud sedagi, et T.H. oli talle lubanud tasuks poolt enda palgast, mis tema hinnangul oli 500 või 600 eurot (kd 1, tlk 186); mingeid rahasid ta kannatanult ta seejuures enda väitel üldse ei saanud. Seega ei lange juba nõutud summad kokku sellega, mida T.H. pidi U.F-i kinnitusel talle väidetavalt võlgnema, mistõttu asub ka ringkonnakohus sarnaselt maakohtule seisukohale, et tegemist oli väljamõeldud võlasuhtega ning mis oli üksnes ettekäändeks kannatanu juurde minekul ning talle alusetu rahalise nõude esitamise ettekäändeks. Silmas tuleb pidada sedagi, et kohtus üle kuulatud tunnistaja U.F sen. ei teadnud midagi enda poja väidetavast öisest töötamisest laudas. Tunnistaja on kinnitanud, et teo toimepanemise ajal elasid nad koos ning tema teadmise kohaselt töötas U.F mitteametlikult kuskil metsamajandis (kd 1, tlk 184). On ebausutav, et sellistel asjaoludel ei pane U.F-i isa tähele lihtsat fakti, et tema poeg töötab pikema aja vältel (U.F-i kinnitusel töötas ta seal ca ühe kuu) öösiti. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et süüdistatava vastavasisulised väited on paljasõnalised ning tuleb jätta edasise tähelepanuta. 8.2 Muid toimunu tehiolusid kaitsja selles episoodis vaidlustanud ei ole. Tuvastatud on, et U.F tungis kannatanu töökohta, kasutas tema suhtes vägivalda, nõudis raha üleandmist ning ka otsis läbi kannatanu vahetusriided, et leida sealt raha või pangakaarti (kd 1, tlk 180 pöördel kannatanu T. H. ütlused). Et ta otsis läbi kannatanu riided raha leidmiseks, on tunnistanud ka U.F ise (kd 1, tlk 186). Seega oli rakendatud vägivald suunatud kannatanu valduse murdmisele, otsitud vallasasja (sularaha, pangakaart) aga lihtsalt ei leitud, mistõttu on õigustatult kvalifitseeritud süüdistatava käitumine röövimise katsena KarS §

§ 200lg 2 p-de 4,9 tunnustel (võimaliku kaastäideviimise kohta vt otsuse p 10.2).

1. Kriminaalkolleegium nõustub prokuröriga selles, et põhjendamatult on maakohus tunnistanud D. Karamnovi süüdi KarS § 121 järgi. Maakohtu vastavasisuline järeldus põhineb lühidalt väljendatuna arusaamal, et D. Karamnovi poolt kannatanu vastu suunatud vägivalla eesmärgiks ei olnud mitte vara saamine kannatanult, vaid selle ajendiks oli T.H. ja U.F-i vahel puhkenud füüsiline konflikt, mida D. Karamnov lihtsalt lahutama läks. Kriminaalkolleegium ei soostu selle järeldusega, märkides järgmist. 9.1 Maakohus on ümber lükanud U.F-i ütlused selle kohta, et D. Karamnovi kutsus ta kaasa üksnes seetõttu, et lauda ümbruses oli palju koeri, keda ta kartis (kd 1, tlk 185 pöördel; täiendusena p-s 8.1 väljendatud seisukohtadele tuleb lisada sedagi, et sellise väite kontekstis jääb arusaamatuks, kuidas sai U.F enda väidetava kartusega koerte ees siis takistamatult kuu aega laudas öösiti siiski tööl käia; selles osas mingite takistuste esinemist ei ole U.F kinnitanud). Jättes kõrvale selle argumendi üldise elulise mitteusutavuse, tuleb märkida sedagi, et ka D. Karamnovi enda kinnitusel läks ta U.F-iga kaasa viimase kutsel ja hoopis seetõttu, et saada kätte väidetavat võlga T. H. (kd 1, lk 187). Kohtu küsimustele vastates on seda tunnistanud ka U.F 9 (kd 1, tlk 186). Seega on tuvastatud, et mõlemad süüdistatavad läksid sinna kannatanult raha nõudmise eesmärgil. 9.2 Kannatanu T.H. on enda ütlustes kinnitanud, et kui süüdistatavad tulid tema töökohta, tuli tema juurde kõigepealt U.F , nõudes väidetava võla katteks erinevaid summasid (kd 1, tlk 180). Koos liiguti puhkeruumi, kus oli ka teine isik, s.o D. Karamnov. Seal jätkus raha nõudmine, kusjuures talle tehti ka teatavaks, et kui ta raha ei maksa, siis „protsendid tõusevad“ (samas). Tõendamist on leidnud, et selle „protsendinõude“ esitajaks oli just D. Karamnov; seda on tunnistanud ta põhimõtteliselt ka ise (kd 1, tlk 187 pöördel), samuti U.F (kd 1, tlk 185 pöördel). Kriminaalkolleegium ei näe põhjust kahelda kannatanu ütlustes selle kohta, et peale vastavasisuliste nõuete esitamist tungisid mõlemad süüdistatavad talle kallale; kõigepealt U.F ja siis D. Karamnov (kd 1, tlk 180; 181 pöördel). Rakendatud vägivalla ulatuse osas ei ole süüdistatavate kaitsjatel maakohtu otsusele olnud vastuväiteid ning selle toimumise loeb kriminaalkolleegium seetõttu tõendatuks. Seejuures ei ole maakohus lugenud tõesteks süüdistatavate väiteid selle kohta, et esimesena oli U.F-i ründajaks just kannatanu T.H. ; ka selles osas ei ole maakohtu järeldusi vastustatud ning kriminaalkolleegium ei näe toimunu tehiolusid hinnates alust selles seisukohas kahelda. 9.3 Nõustuda ei saa maakohtuga aga selles, et kirjeldatud asjaoludel oli D. Karamnovi eesmärgiks üksnes puhkenud kakluse lahutamine. Õige on siinkohal prokuröri tähelepanek, et selleks ei saa kindlasti mitte lugeda agressiivset käitumist kannatanu suhtes, s.o tema 3-4 korral näkku löömist, mida on tunnistanud ka D. Karamnov ise (kd 1, tlk 187 pöördel). Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et D. Karamnov oli vägagi teadlik sellest, et konflikti terviklikuks põhjuseks oli väidetava rahalise nõude esitamine kannatanule; see oli ka sinnamineku terviklikuks eesmärgiks. Samuti on ta tunnistanud seda, et U.F ubas talle kaasamineku eest võla sissenõudmisele tasuna 50 eurot (kd 1, tlk 187 pöördel). Neid asjaolusid kogumis arvestades tuleb ringkonnakohtu hinnangul asuda seisukohale, et D. Karamnov pidi aru saama ja kaudse tahtluse tähenduses vähemalt möönma, et tema rakendatud - ja ainuüksi kannatanu vastu suunatud - vägivald aitab kaasa kannatanu vastanduva tahte murdmisele ja nende poolt ühiselt esitatud rahalise nõude realiseerimisele. Seega tuleb nõustuda prokuröriga selles, et D. Karamnovi poolt rakendatud vägivald oli seotud varavastase kuriteo – tema teada võla sissenõudmise – toimepanemisega, millisel eesmärgil, nagu juba öeldud, kannatanu töökohta üleüldse mindi. See ühiselt rakendatud vägivald võimaldas U.F edasiselt läbi otsida ka kannatanu riided, kust ta lootis leida raha või pangakaarti. Ja nagu öeldud, oli kaasaminemise tasuna talle U.F-i poolt lubatud 50 eurot, mis vaieldamatult motiveeris teda sündmuses osalema just U.F-i poolel. Seetõttu asub kriminaalkolleegium seisukohale, et D. Karamnovi käitumine oli tahtlikult seotud kannatanu suhtes esitatud varalise nõudega, mis U.F-i puhul leidis kvalifitseerimist röövimise katsena.
2. Eelöeldu ei tähenda aga, et ka D. Karamnov peaks vastutama kui röövimise katse kaastäideviija, nagu seda leiab prokurör. Maakohus on asunud seisukohale – ja seda põhimõttelist järeldust ei ole prokurör ka vaidlustanud – et D. Karamnovile ei olnud mingit alust arvata, et kaassüüdistatav U.F-i ja T.H. vahel tegelik võlasuhe puudus. Prokurör tunnistab, et enda käitumises juhindus D. Karamnov arusaamast, et tegemist on kaassüüdistatava tegeliku võlanõudega, mida ühiselt realiseeriti. Samas leiab prokurör, et omavoli koosseis eeldab nn erisubjekti, kelleks saab olla vaid isik, kellele vahetult mingi tõeline või oletatav õigus kuulub. Kriminaalkolleegium ei soostu selle kitsendava tõlgendusega. 10.1 Tuleb tunnistada, et Riigikohtu kriminaalkolleegium ei ole selles küsimuses viimasel ajal enda põhimõttelist seisukohta väljendanud. Küll on otsuses nr 3-1-1-108-02 Riigikohtu kriminaalkolleegium hoopis kolmandale isikule kuuluva tõelise või oletatava õiguse realiseerimist selle nõudeõigusega vahetult mitteseotud isikute poolt pidanud võimalikuks käsitleda omavolina. Osundatud lahendis leiab kriminaalkolleegium selgesõnaliselt, et ka teise isiku nimel tegutsemine ei välista iseenesest vastutust Kars § 257 järgi (otsuse p 9). Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium prokuröri kassatsiooni rahuldades leidnud, et S. K ja A. G tegevus olukorras, kus nad L. O palvel nõudsid R. S-ilt raha omandi või valduse rikkumisega L. O-le õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks, võib olla käsitatav kohtualuste poolt oletatava õiguse teostamisena omavoli koosseisu tähenduses (otsuse p 10). Olukorda, kus isikud panevad toime grupis varavastase kuriteo, kusjuures hüpoteetiliselt võiks mingi tõeline õigus kuuluda vaid ühele neist, on Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitlenud ka otsuses nr 3-1-1-88-03, asudes seal põhimõtteliselt seisukohale, et mingi tõelise õiguse eksisteerimise korral, mida teostati ebaseaduslikus korras, tulnuks kõne alla mõlema süüdistatava käitumine omavolina (vt viidatud otsuse p 9). Sellisest arusaamast on lähtunud ka nt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium enda praktikas, laiendades omavoli koosseisu kohaldatavust ka isikule, kes teostab ebaseaduslikus korras üksnes kaassüüdistatavale kuulunud tõelist nõudeõigust (vt Tallinna Ringkonnakohtu
3. novembri 2011 otsus kriminaalasjas 1-10-15187 V.K süüdistuses mh KarS § 214 lg 2 p-de 1,4 järgi, otsuse p 9.3). 10.2 Eeltoodut kinnitab ka KarS § 17 lg 2 regulatsioon. Nagu öeldud, lähtus D. Karamnov arusaamast, et U.F-i ja T. H. vahel eksisteerib tõeline võlasuhe. Ringkonnakohus luges tuvastatuks, et tema rakendatud vägivald oli ka tahtlikult suunatud selle - tema hinnangul tõelise nõude realiseerimisele, s.o sularaha kättesaamisele kannatanult. Osundatud KarS-i paragrahv sätestab, et isik, kes tegu toime pannes lähtub ekslikult asjaolust, mis vastaks kergemat karistust ettenägevale süüteokoosseisule, vastutab tahtliku süüteo eest, mille toimepanemisele tema tahtlus oli suunatud. Eeltoodud argumentidel leiab kriminaalkolleegium, et D. Karamnovi käitumine oli suunatud tema hinnangul U.F-ile kuulunud tõelise õiguse teostamisele, mis pandi tema poolt toime ebaseaduslikus korras, s.o vägivallaga, mis toob kaasa D. Karamnovi käitumise kvalifitseerimise KarS § 257 järgi. (Eeltoodud asjaoludel ei tule ka U.F-i käitumist selles episoodis kvalifitseerida kui grupiviisiliselt toimepandud kuritegu, nagu seda prokurör on taotlenud. Ta viis D. Karamnovi küll nn kvalitatiivsesse eksimusse, kasutades teda vahendlikult enda poolt planeeritud kuriteo – milleks oli röövimine - toimepanemisel ära; välishinnangu alusel oli tõepoolest tegemist toimepanijate paljususega, kuid õiguslikult jääb see käitumine hinnatavaks üksiktäideviimisena – vt selle kohta RKKKo 3-1-1-108-06, p 13). 10.3 Kirjeldatud viisil D. Karamnovi käitumist KarS § 257 järgi kvalifitseerides ei eksi ringkonnakohus ka KrMS § 268 lg lg 6 regulatsiooni vastu. Esmalt haakub süüdistus röövimises, mis on D. Karamnovile esitatud, vahetult ringkonnakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud õigusliku hinnanguga, s.o omavoli koosseisuga. Teiseks on ka prokurör selle oletatava õiguse küsimust, täpsemalt KarS § 257 erisubjektsuse problemaatikat apellatsioonis selgesõnaliselt puudutanud, mistõttu kuulub see küsimus tervikuna apellatsiooni esemesse ning selle sätte kohaldamine ei tule D. Karamnovile ega ka mitte tema kaitsjale seetõttu üllatuslikuna, mille vastu neil puudunuks võimalus esitada kohaseid vastuargumente.
4. Rahuldamata tuleb jätta prokuröri taotlus kvalifitseerida D. Karamnovi käitumine ka KarS § 266 lg 2 p 3 järgi. Nagu öeldud, lähtus D. Karamnov talle U.F-i poolt räägitust, et minnakse tema endisesse töökohta nõudma saamata jäänud palka. Seega lähtus ka selles osas D. Karamnov kaassüüdistatava poolt öeldust, et sinna hoonesse sisenemiseks on olemas täielik alus ning ka õigus, mistõttu ei saa rääkida tema käitumises KarS § 266 rikkumisele suunatud tahtlusest. Selles osas jätab kriminaalkolleegium prokuröri apellatsiooni seega rahuldamata. 11
5. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse küll ka D. Karamnovile mõistetud karistuse osas, kuid peab jätkuvalt võimalikuks tema suhtes rahalise karistuse kohaldamist. Nagu osundas ka maakohus, ei olnud tema osakaal toimepandud kuriteos võrreldes U.F-iga eriti kaalukas, põhimõtteliselt on ta tunnistanud, mis asjaoludel kannatanu juurde mindi ning kuidas arenesid seal sündmused, sh on ta tunnistanud enda poolt vägivalla tarvitamist kannatanu suhtes. Ka eeluurimisel ei ole peetud vajalikuks tema suhtes vabadusekaotusliku tõkendi kohaldamist. Apellatsioonikohtu istungil kinnitas ka D. Karamnov, et ta eelistaks rahalist karistust tingimisi mõistetavale vangistusele ning tal on olemas ka töökoht, mis võimaldab tal rahalise karistuse tasumist. Nendel asjaoludel peab kriminaalkolleegium võimalikuks mõista D. Karamnovile karistuseks rahaline karistus suuruses 100 päevamäära, s.o summas 320 eurot (kd 1, tlk 151). III
6. Edasiselt leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb tühistada U.F-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ning selles osas kuulub tema kaitsja apellatsioon rahuldamisele.
7. Kõnealuses episoodis on olukord põhimõtteliselt järgmine. Peale seda, kui süüdistatavad olid kasutanud kannatanu T. H. suhtes vägivalda ning U.F oli otsinud läbi kannatanu riided, lootuses leida sealt raha või pangakaarti, asetus tema tahtlus seetõttu, et nimetatud vallasasju ei leitud, ümber – ta ütles kannatanule, et võtab võla katteks hoopis viimasele kuuluva jalgratta, mida ta ka tegi (vt kannatanu ütlused kd 1, tlk 180; U.F-i ütlused kd 1, tlk 186). 14.1 Kriminaalkolleegium ei soostu maakohtu seisukohaga, et kõnealune valduse murdmine tuleb kvalifitseerida reaalkogumis eelnevalt toimepandud röövimisega. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga selles, et kõnealune tegu on hõlmatud süüdistatava eelneva käitumisega, mis on kvalifitseeritud kui röövimise katse. 14.2 Nõustuda ei saa prokuröri käsitlusega, et jalgratta äravõtmine tuleb kvalifitseerida vargusena seetõttu, et see võeti ära vägivallata ja kannatanu ei näinud jalgratta hõivamist. Nagu kriminaalkolleegium p-s 14 märkis, asetus U.F-i tahtlus kujunenud olukorras lihtsalt ümber; leidmata raha või pangakaarti, otsustas ta selle asemel ära võtta kannatanule kuulunud jalgratta. Nagu tuleneb kannatanu T.H. ütlustest, ütles süüdistatav seda ka temale ning see toimus vahetult peale tema suhtes vägivalla rakendamist. Seega võib ja tuleb rääkida kannatanu suhtes kasutatud vägivalla kestvast rakendamisest, mis jätkuvalt surus maha tema võimaliku vastanduva tahte ning valduse murdmine toimus kestva vägivalla toimel; kannatanul oli tuvastatud tehioludel piisavalt alust karta, et mingisugusegi vastupanu osutamise korral viinuks see vältimatult vägivalla uue vahetu rakendamiseni. Ka RKKK otsuses nr 3-1-1-12-09 on asutud seisukohale, et vägivalla kasutamist ei saa lugeda lõppenuks juhul, kui vägivallategu on küll juba sooritatud, kuid selle toime kestab veel edasi (otsuse p 8). Tuvastatud tehioludel tuleb seda vaieldamatult jaatada. Osundatud Riigikohtu lahendi kontekstis tuleb märkida sedagi, et röövimise seisukohalt ei oma tähendust, kas isik vahetult näeb vägivalla rakendamise käigus temalt vallasasja äravõtmist või mitte (selles kaasuses oli isik, kelle suhtes rakendati vägivalda, asjade äravõtmise hetkel sootuks teadvuseta, mis ei takistanud Riigikohtul näha süüdistatava käitumises aga röövimist). Seega oli tegemist vägivalla kestva rakendamisega, selle toimel murti kannatanule kuulunud valdus vallasasjale ning see käitumine on hõlmatud röövimise katse koosseisust, mis U.F-ile on inkrimineeritud. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ning apellatsioon rahuldada. 14.3 Eelmises punktis märgitule lisab kriminaalkolleegium täiendavalt sedagi, et kohtulikes vaidlustes maakohtus ei ole prokurör U.F-i süüditunnistamist ja karistamist KarS § 199 lg 2 p 12 9 järgi sootuks taotlenudki. Kohtuistungi protokolli kohaselt on prokurör taotlenud maakohtult U.F-i süüditunnistamist ja karistamist üksnes KarS § 200 lg 2 p-de 4,7,9 järgi (kd 1, tlk 190 pöördel), vastavasisulist taotlust ei sisaldu ka prokuröri poolt maakohtule esitatud süüdistuskõne kirjalikes teesides (kd 1, tlk 177). Eelnevas punktis väljendatule tuginevalt ei pea kriminaalkolleegium aga selle menetluslikule olukorrale vajalikuks hinnangut anda. IV
8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1,2, § 340 lg 2 p-st 2, lg 4 p-st 1 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas ise uue otsuse. Apellatsioonid rahuldada osaliselt. Paavo Randma Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 13