KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. august 2020, Tartu (kirjalik menetlus) Väärteoasja number Kohtukoosseis Väärteoasi 4-20-2739 (2780,20,005564

§ 227lg 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 18.

juuni 2020 otsus Apellatsiooni esitaja menetlusaluse isiku R.N-i kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalve ameti Lõuna prefektuur, esindaja Taivo Rosi Menetlusalune isik R.N (isikukood XXX) Eesti Vabariigi kodanik elukoht: XXX töökoht OÜ Adraku Transport, juhataja-bussijuht kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt RESOLUTSIOON Tartu Maakohtu

1. juuni 2020 otsus jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ESIMESE ASTME KOHTU OTSUSE SISU
2. 17.06.2020 koostatud väärteoprotokolli nr AB1582213 (2780,20,005564) kohaselt 17.06.2020 Tartu vallas, Tartu maakonnas, Jõhvi-Tartu-Valga
3. km juhtis R.N mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 211 +/- 7 km/h, millega ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 114 km/h. R.N rikkus

§ 15

lg 1 p 1 ning pani toime väärteo kvalifikatsiooniga

§ 227lg 4.

2. Tartu Maakohtu 18.06.2020 otsusega karistati R.N

§ 227

lg 4 järgi 5 päeva arestiga, millest kuulus koheselt ärakandmisele 2 päeva aresti alates tema kinnipidamisest, s.o 17.06.2020 kell 09.04. R.N-i ärakandmata karistus 3 päeva aresti tuleb tema poolt ära kanda hiljemalt 10.07.2020, kandes korraga mitte vähem kui 2 päeva aresti või sellest järelejäänud väiksem karistusosa.

§ 227

lg 5 p 3 alusel kohaldati R.N-i suhtes lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuuks, milline karistus hakkab kehtima kohtuotsuse jõustumisest lisakaristuse osas.

1. Maakohus leidis, et R.N-i süü on tõendamist leidnud. 3.
2. Maakohtul puudus alus kahelda, et väärteoprotokollis toodud sündmuse käigus mõõdeti sõiduki liikumiskiirust seadmega LaserCam 4LE0051 ning kiirust mõõtis liikluspolitseinik Tarvo Säälik. Taatlustunnistuse kohaselt läbis nimetatud mõõtevahend kordustaatluse 27.06.2019 ja liikluspolitseinik T. Säälik on läbinud 14.05.2008 pädeva mõõtja koolituse. Majandus- ja taristuministri 18.12.2018 määruse nr 65 „Metroloogiliselt kontrollitud mõõtevahendite kohustuslikud kasutusalad koos eranditega, metroloogilise kontrolli alla kuuluvate mõõtevahendite nimistu, täpsusnõuded, taatluskehtivusajad ning metroloogilise kontrolli ja statistilise taatluse täpsustatud nõuded“ lisa „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu sõltuvalt nende kasutusalast koos eranditega ja nõuded mõõtevahenditele ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad“ p 7.2 kohaselt on liiklusjärelevalves kasutatavate kiirusmõõturite taatluskehtivusaeg 1 aasta. Seega on sõiduki liikumiskiirus mõõdetud mõõtevahendi taatluskehtivusajal ning mõõtmise on teostanud ka pädev mõõtja. Mõõteseadme, mõõtja ja mõõtemetoodika kohta kohtuistungil ühtegi vaidlusteemat ei tõstatatud. Kuna R.N tunnistas kohtuistungil temale väärteoprotokollis etteheidetava rikkumise toimepanemist, leidis maakohus, et tema enda ütlustega ning eelnimetatud tõenditega tuleb väärteoprotokollis toodud ajal ja kohas R.N-i poolt mootorsõiduki juhtimine kiirusega 211+/-7 km/h lugeda tõendatuks. 3.2.

§ 15

lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis, mida Maanteeamet võib sama sätte lõike 2 punkti 1 kohaselt olenevalt liiklus- ja teeoludest, ohutusest ning sõiduki kategooriast suurendada kuni 120 kilomeetrini tunnis. R.N-i ütluste kohaselt oli väärteoprotokollis toodud kohas lubatud sõidukiirus 90 km/h. Kuna eelnevalt on tõendamist leidnud, et R.N juhtis väärteoprotokollis toodud kohas mootorsõidukit kiirusega vähemalt 204 km/h, tuleb järeldada, et ta ületas mootorsõidukijuhina suurimat lubatud sõidukiirust vähemalt 114 km/h.

§ 227

lg 4 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis. Kuna R.N ületas väärteoprotokollis toodud ajal ja kohas mootorsõidukijuhina suurimat lubatud sõidukiirust vähemalt 114 km/h, vastab tema tegevus

§ 227lg 4 sätestatud väärteokoosseisu objektiivsetele tunnustele.

3.3. Maakohus leidis, et R.N pani

§ 227lg 4 sätestatud väärteokoosseisu toime kaudse tahtlusega.

Kohtuistungil tunnistas ta, et sõitis algselt kiirusega, mis jäi 90 km/h lähedusse. Kui ta märkas enda selja taga teist mootorsõidukit, mis sõitis talle väga lähedal, siis ta kiirendas oluliselt ja ületas kiirust. Lubatud sõidukiirus oli selles kohas teel 90 km/h. Oma sõidukiirust ta ei jälginud, kuid usub, et protokollis märgitud kiirus on õige. Kohus leidis, et menetlusaluse isiku selgitustest, et algselt sõitis ta lubatud kiirusega ligikaudu 90 km/h, kuid seejärel kiirendas oluliselt, tuleb järeldada, et lubatud sõidukiiruse ületamine oli tema jaoks teadlik ja tahtlik valik. Kuna seejuures tõdes menetlusalune isik ka seda, et tema sõiduki kiirus võis olla selline, nagu väärteoprotokollis märgitud ning objektiivselt oli tema sõidukiirus ligikaudu kaks korda suurem kui temale süüks arvatavas süüteokoosseisus nõutava sõidukiiruse alammäär 60 km/h, pidi ta maakohtu hinnangul vähemalt võimalikuks pidama ja möönma, et tema juhitud sõiduki kiirus võis ületada suurimat lubatud sõidukiirust enam kui 60 km/h. 2 3.

1. Maakohus ei tuvastanud R.N-i puhul õigusvastasust ega süüd välistavate asjaolude esinemist. 3.
2. R.N-i süü suurust iseloomustab väga suur sõidukiirus, mille puhul võib eeldada, et ka väike takistus teel, sõiduki tehniline rike või eksimus juhtimisstiilis võib kaasa tuua rasked ja pöördumatud tagajärjed. Selline kiiruseületamise määr suurendab märkimisväärselt sõiduki pidurdusteekonda ning potentsiaalse teel oleva takistuse puhul jääb isikul vähe (kui üldse) aega reageerimiseks ja sõiduki peatamiseks või takistusest möödumiseks. Eriti keeruline on ilmselt ohuolukordades kiire ja ohutu reageerimine aga mootorrattaga. Kuna mootorratta puhul on erinevalt sõiduautost tegemist kaherattalise sõidukiga, nõuab sellega manööverdamine ning selle peatamine ilmselt ka suuremaid oskusi ja pikemat reageerimisaega, et mitte kaotada sõiduki juhitavust. Arvestades, et R.N-i selgituste kohaselt on tal mootorratta juhtimisõigus alles eelmise aasta augustist, eelmisel aastal ta mootorrattaga väga palju sõita ei saanud ning sellest kevadest alanud sõiduperioodil on ta sõitnud nädalas umbes tunni, võib järeldada, et tema sõidukogemused mootorrattaga ei ole väga suured. Tõenäoliselt võib see mõjutada pigem negatiivselt ka tema teadmisi ja oskusi ohuolukorras reageerimise osas. On ilmne, et sellisel kiirusel mootorrattaga liiklusõnnetuse põhjustamisega kaasneksid tõenäoliselt märkimisväärsed kahjud ja tõsised tagajärjed ning kuna mootorratta juhitavust on suurel kiirusel ilmselt lihtsam kaotada, tuleb selle juhtimist suurel kiirusel pidada äärmiselt ohtlikuks. Veelkord märkis maakohus, et R.N ületas suurimat lubatud sõidukiirust maanteel väga olulisel määral ning peaaegu kahekordselt

§ 227lg 4 toodud alammäärast.

Kiiruseületamine toimus tööpäeva hommikul, mil võib eeldada suurt inimeste liikumist teedel. Maantee, millel menetlusalune isik sõidukiirust ületas, on põhimaantee, mis on üldjuhul suure liiklustihedusega, eriti hommikusel ja õhtusel tipptunnil. Patrullsõiduki pardakaamera salvestise kuvatõmmistelt nähtub, et ka väärteo toimepanemise ajal oli maanteel teisi liiklejaid, mis suurendab menetlusaluse isiku teo ohtlikkust veelgi. Kiirusmõõturi videosalvestise kuvatõmmiselt ja patrullsõiduki pardakaamera salvestise kuvatõmmistelt nähtuvalt olid vähemalt teeolud kuivad ning nähtavus hea, mis vähendab mõnevõrra ohtu liiklusõnnetuste toimumiseks ilmastiku- ja teeolude ning sõiduki liikumiskiiruse koosmõjus. Varasemast R.N karistusregistri õiendi kohaselt kehtivaid karistusi ei ole. Kuigi menetlusalune isik viitas kohtuistungil, et tema viimane rikkumine oli selle aasta kevadel, mil ta sai rahalise karistuse, siis kohtuvälise menetleja sõnul oli tegemist kiiruse ületamisega väiksemas ulatuses, mille eest on määratud isikule hoiatustrahv, mida karistusregistrisse ei kanta. Seega tuleb R.N lugeda varem karistamata isikuks. Karistust kergendavana saab lugeda isiku kahetsust, raskendavate asjaolude esinemist maaohus tuvastanud ei ole. Arvestades R.N-i süü suurust ning varasemate karistuste puudumist, aga samas ka seda, et suurima lubatud sõidukiiruse ületamise puhul käsitletavas määras on tegemist äärmiselt raske väärteorikkumisega, mis võib kaasa tuua potentsiaalselt väga tõsised tagajärjed ning milline tegevus väärib ühiskonnas selget taunimist, leiab maakohus, et on põhjendatud karistada R.N raskeima sanktsioonis ettenähtud karistusega, s.o arestiga. Rahatrahvi kohaldamine ei oleks siinkohal kooskõlas menetlusaluse isiku süü suuruse ja preventiivsete eesmärkidega. Samuti tuleb arvestada, et kuna menetlusaluse isiku selgituste kohaselt on tema igakuine sissetulek 720 eurot ning temal ja elukaaslasel on kasvatada ka alaealine laps, siis ilmselt ei oleks tema süü suurusele ja karistuse eesmärkidele vastav rahatrahv talle jõukohane ega täidaks karistusena oma eesmärki. Samuti ei pea kohus põhjendatuks põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Samas arvestas maakohus, et isikut karistatakse esmakordselt ja varasemalt ta aresti kandnud ei ole, lisaks ka kujunenud kohtupraktikat sarnastes väärteoasjades, siis leiab, et R.N-i mõjutamiseks piisab sanktsiooni väiksemas määras mõistetud karistusest. 3 Arvestades R.N-i perekondlikku ja tööalast seisundit ning asjaolu, et raskemaliigilist väärteokaristust mõistetakse talle esmakordselt, siis pidas maakohus võimalikuks anda isikule võimalus kanda mõistetud arest ära osade kaupa. 3.

1. Maakohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine on R.N-i suhtes põhjendatud. R.N-i süü on märkimisväärselt suur ning toimepandud väärteo puhul on tegemist üldohtliku teoga, millega ohustatakse potentsiaalselt paljude isikute elu, tervist ja vara. Teo tagajärjed võivad olla fataalsed ning tegemist on ühiskonnas laialdast hukkamõistu vääriva teoga, mille puhul tuleb anda selge signaal, et sellist käitumist ei saa tolereerida. R.N-i selgitustest ei saa järeldada, et tal oleks kiiruseületamiseks olnud mõni mõjuv põhjus või eluliselt vähegi mõistetav vajadus. Enda sõnul kiirendas ta oma sõidukiga seetõttu, et teine sõiduk sõitis talle tagant liialt lähedale. Maakohtu hinnangul ei saa sellist reageeringut pidada kuidagi adekvaatseks ega teguviisi põhjendatuks. Kui isikul on hirm, et teine sõiduk sõidab talle liialt lähedal ning võib seega teda ohustada, ei saa kuidagi mõistlikult eeldada, et ta asuks potentsiaalset ohuolukorda lahendama omapoolse ohtliku käitumisega. Pigem võiks isikult sellises olukorras oodata teguviisi, mis aitaks liiklusohtlikku olukorda kõrvaldada või ohupotentsiaali vähendada, näiteks teise sõiduki mööda laskmist, millisele võimalusele on viidanud ka kohtuvälise menetleja esindaja. Seega näitab menetlusaluse isiku käitumisvalik pigem tema impulsiivset ja hulljulget tegutsemist ning ükskõikset suhtumist oma teo võimalikesse negatiivsetesse tagajärgedesse, millele viitab ka teda iseloomustavana juba varasem sarnane rikkumine. R.N-i käitumise põhjal võib väita, et ei ole välistatud, et isiku liiklusreeglite rikkumine võib näiteks sarnastel tingimustel korduda ning tuua järgmisel korral kaasa juba raskemad tagajärjed. Kui sõiduki kiirus küünib märkimisväärselt üle lubatud kiiruse, siis juba füüsikaliselt ja meditsiiniliselt tõenäosus inimese surma saabumiseks on väga suur. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et arvestades preventiivseid eesmärke ning isiku süü suurust on vajalik ja põhjendatud kohaldada R.N-i suhtes lisaks põhikaristusele ka lisakaristust. Kuna varasemalt isikult juhtimisõigust ära võetud ei ole, siis on põhjendatud seekord lisakaristust kohaldada seaduses ettenähtud minimaalmääras, milline määr ei ületa koos põhikaristusega isiku süü suurust. Maakohus ei ole tuvastanud, et lisakaristuse kohaldamisele esineks seadusest tulenevaid takistusi või et lisakaristuse kohaldamine oleks isiku suhtes ebamõistlikult koormav. Seaduse kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. R.N-i puhul ei ole kohus tuvastanud, et tal esineks liikumispuuet ning sellele ei viidatud ka kohtuistungil. Samuti ei ole kohus tuvastanud, et juhtimisõiguse olemasolu oleks menetlusalusele isikule möödapääsmatult vajalik töökohustuste või muude igapäevaste kohustuste täitmisega seoses ning et juhtimisõiguse äravõtmine põhjustaks talle ebaproportsionaalselt raskeid tagajärgi. Kohtuistungil selgitas menetlusalune isik küll seda, et on endale kuuluvas äriühingus ainuke tööline ning tegeleb bussivedudega, samuti plaanis ta hakata tööle veoautojuhina, kuid need asjaolud ei saa muuta lisakaristuse kohaldamist tema suhtes põhjendamatuks või ebamõistlikult koormavaks. Esiteks tuleb märkida, et nimetatud asjaolusid tulnuks menetlusalusel isikul kaaluda juba enne väärteo toimepanemist. On äärmiselt vastutustundetu kui isik, teades, et tema töö on seotud juhtimisõiguse omamisega, seda asjaolu kergekäeliselt eirab, kuid toob selle välja olukorras, kui on vaja oma väärkäitumise eest vastutus võtta. Teiseks on tal võimalik oma äriühingu tegevust planeerida ajaks, mil temal endal juhtimisõigus puudub, täiendava tööjõu värbamisega. Eeltoodu põhjal ei pidanud maakohus sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist menetlusaluse isiku suhtes tema karistamisvajadust ja lisakaristusega kaasnevaid mõjusid arvestades ebaproportsionaalseks. 4 MENETLUSALUSE APELLATSIOONILE ISIKU KAITSJA APELLATSIOON JA VASTUS
2. Tartu Maakohtu 18.06.2020 otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusaluse isiku R.N-i kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt, kes palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega määrati R.N-ile lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks ja jätta lisakaristus kohaldamata. 4.
3. R.N leiab, et lisakaristuse kohaldamine ei ole tema puhul vajalik. Vajalikud järeldused on ta juba käesolevaks ajaks teinud. Lisakaristuse kohaldamine seab teda majanduslikult väga raskesse olukorda, sest tema tegevus ja sissetulek on otseselt seotud mootorsõiduki juhtimisega. R.N ja R.T. olid 17.06.2020 sõidukijuhtideks, kes teineteise taga sõites ületasid lubatud sõidukiirust ning kes koos politsei poolt kinni peeti. Sellest ka sarnane rikkumise kirjeldus ja sarnased väärteo toimepanemise asjaolud. Isikud ei olnud omavahel tuttavad ega pannud rikkumist toime kooskõlastatult. Samas sarnased ka R.T. i ja R.N-i isikut iseloomustavad andmed. Kuivõrd isikutel on ka sama kaitsja, siis on kaebuste põhjendused sarnased nagu ka kohtuotsuste põhjendused. 4.
4. Kaebuse esitaja hinnangul ei ole karistuse määramisel arvestatud piisavalt kehtiva kohtupraktikaga ja isikut iseloomustavate andmetega. Vaidlust ei ole selles, et 17.06.2020 kell 09.04 paiku juhtis R.N Tartumaal Tartu vallas Jõhvi-Tartu-Valga maantee 103.kilomeetril mootorsõidukit Kawasaki ZX900E reg.nr XXX asulavälisel teel kiirusega 211 +/- 7 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 114 km/h. Sellega rikkus R.N-i

§ 15

lg 1 p 1 sätestatut ning pani toime

§ 227lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo.

R.N tunnistab kirjeldatud väärteo toimepanemist ja siiralt kahetseb seda. Erinevalt R.T. ist oli R.N-i sõidukiks mootorratas. R.N mõistab, et tema tegevusele ei ole õigustust ning karistus on möödapääsmatu. Samas saab ta kinnitada, et käesoleva väärteomenetluse tulemusena ta suure tõenäosusega midagi sarnast enam korda ei saada ega sea ennast ja kaasliiklejaid ohtu. 4.3. Vastavalt KarS § 56 lg 1 peab olema karistamise aluseks isiku süü. Karistus peab mõjutama isikut hoiduma edaspidistest süütegude toimepanemistest. Lisaks üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele on karistuse mõistmisel oluline arvestada ka isiku elukorraldusega, tema resotsialiseerumisväljavaadetega ning suhtumisega toimepandusse. Kaitsja hinnangul ei ole menetleja argumenteeritult ja arusaadavalt analüüsinud süü suurust ning lisakaristuse kohaldamise vajalikkust. Kaebuse esitaja ei nõustu maakohtu põhjendustega, mis puudutavad lisakaristuse kohaldamist. Nii ei nõustu kaitsja maakohtu seisukohaga, et tegemist on üldohtliku teoga, millega ohustatakse potentsiaalselt paljude isikute elu, tervist ja vara. Kaitsja nõustub, et tegemist on tõsise rikkumisega, kuid arvestades asjaolu, et R.N sõitis mootorrattaga, ohustas ta eelkõige iseennast. Maakohtu hinnang läheb väärteoasjas kogutud tõenditest ja tuvastatud asjaoludest liialt kaugele. Tegemist on hüpoteetilise ja üldistava väitega, millele ei ole tuge väärteoasjas uuritud tõendite näol. Kiiruse ületamine R.N-i poolt oli lühiajaline. Selles osas pole tema ütlustes põhjust kahelda ja eluliselt on väheusutav, et ta kogu eelneva tee sel hommikul sõitis samal moel ja määral kiirust ületades. R.N-i puhul ei saa rääkida

sagedasest rikkumisest. Arvestades, 5 et tal puuduvad eelnevad karistused, saab järeldada, et tegemist siiski valdavalt seaduskuuleka liiklejaga ning 17.06.2020 toime pandud rikkumine oli juhuslikku laadi. 4.

1. Maakohtu hinnang, et pole välistatud, ei isiku liiklusreeglite rikkumine võib näiteks sarnastel tingimustel korduda ning tuua järgmisel korral kaasa juba raskemad tagajärjed, on otsitud ja oletuslik. Tõenäoliselt on neid asju, mida saab välistada, üldse väga vähe. Küll saab aga prognoosida isiku käitumist tema mineviku, eelnevate rikkumiste, elukorralduse ja suhtumise pinnalt. R.N-i osas ei ole tuvastatud asjaolusid, mis annaksid võimaluse teha järeldusi selle kohta, et isik jätkab sarnaste või ka teiseliigiliste õigusrikkumiste toimepanemist. Riigikohus on lahendis 3-1-1-59-15 p 12 märkinud, et lisakaristus on üks osa karistusest ning menetleja peab ka seda mõistes või määrates lähtuma teo toimepanija süüst. Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Käesolevas asjas on maakohus eelkõige lähtunud üldpreventiivsetest kaalutlustest ning karistuse mõistmisel jätnud tähelepanuta, et tuvastatud asjaolud viitavad siiski juhuslikku laadi süüteole. R.N mõistab, et peab vastu võtma karistuse ning edaspidi olema mootorsõiduki juhina hoolsam ja vastutustundlikum. Samas piisab nimetatud eesmärgi saavutamiseks temale mõistetud põhikaristusest, milline on võimalikest variantidest raskemaliigilisem. 4.
2. R.N töötab ettevõttes Adraku Transport bussijuhina ja on ka juhatuse liige. Peamiseks tööülesandeks on Avinurme Gümnaasiumi õpilaste transport kooli ja koju. Suviti teenindatakse kruiisilaevu ning opereerida on 2 väikest ja 2 suurt bussi. Maakohtu väide, et nimetatud tööd saab kõrvalt reguleerida või töölisi leida, näitab, et nimetatud valdkonda ja selle probleeme ei ole päris täpselt mõistetud. Epideemia tõttu on bussiäri niigi kahanenud ja kehvas seisus, omad piirangud seab piirkond, kus ettevõte tegutseb, samuti sobilike töötajate puudus. Kuna bussiäri on epideemia tõttu häiritud, siis on R.N leidnud endale tööd ka veoautojuhina. Seega on kogu R.N-i tegevus ja majanduslik toimetulek seotud juhtimisõigusega. Seni on R.N olnud majanduslikult hakkamasaav ning soovib, et see ka edaspidi nii oleks. Lisaks tööle on juhtimisõigus R.N-ile väga vajalik perekondliku olukorra tõttu. Tarvis on 3-aastast tütart transportida lasteaeda ja tagasi. Eelnevast tulenevalt ei ole kaitsjale arusaadav kohtu seisukoht, et kohtuistungil ei viidatud otseselt sellele, et juhtimisõiguse olemasolu oleks menetlusalusele isikule hädavajalik töökohustuste või muude igapäevaste kohustuste täitmisega seoses ning seda ei ole tuvastanud ka maakohus. Enda tegevusvaldkonda ja elukorraldust on R.N selgitanud ka kohtuistungil. 4.
3. Kaitsja soovib kohtupraktika võrdluseks viidata käesoleva aasta
4. juuni Eesti Ekspressis ilmunud artiklile, kus kirjeldatakse tuntud ettevõtja Oliver Kruuda asjaoludelt sarnast juhtumit kiiruseületajana. Kuivõrd artiklis on tsiteeritud nii O. Kruudat, kohtunikku kui ka kaitsjat, ei ole tõenäoliselt tegemist n-ö ajakirjaniku nägemusega, vaid kirjeldusega ühest väärteomenetlusest. Ka O. Kruuda tabati R.T. iga sarnases suurusjärgus kiiruse ületamiselt. Erinevus seisneb aga isikutes. O. Kruudat oli varsemalt kiiruseületamiste eest trahvitud. Nimetatud asjas pidas kohtunik õiglaseks karistuseks juhtimisõiguse äravõtmist seitsmeks kuuks. Artiklist ei ole võimalik järeldada, et O. Kruudat oleks karistatud nii põhi- kui lisakaristusega, tegemist oli ühe karistusega. 6 R.N-ile ja tema perele on oluline töö ja sissetuleku säilimine, vastasel korral satub terve pere majanduslikult keerulisse olukorda, mis omakorda mõjutab kogu pere hakkamasaamist. Seetõttu palub R.N ringkonnkohtult lisakaristuse mittekohaldamist. Kõike eeltoodut arvestades, leiab kaitsja, et käesolevas väärteoasjas ei ole tegemist sellise süüga, mis ilmtingimata nõuaks lisakaristuse kohaldamist. Kaitsja on seisukohal, et põhikaristus ja lisakaristus kokku ületavad käesoleval juhul R.N-i süü suurust.
5. Tartu Ringkonnakohtu 03.08.2020 määrusega võeti menetlusaluse isiku kaitsja apellatsioon menetlusse ning anti aega kuni 10.08.2020 esitada kirjalikke seisukohti esitatud apellatsiooni osas.
6. Nimetatud ajaks esitas kirjalikud seisukohad kohtuvälise menetleja esindaja Taivo Rosi, kes taotleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. 6.
7. Tartu Maakohtu otsus on õiguslikult korrektne ning sellise lahendi muutmiseks puudub alus ning vajadus. Politsei hinnangul vastab mõistetud karistus menetlusaluse isiku süü suurusele ja karistuse soovitud eesmärkidele. Menetlusaluse isiku juhitud mootorratta sõidukiirus mõõdeti pädeva asutuse ning koolitatud ametniku poolt liiklusjärelevalve käigus nõuetekohaselt taadeldud kiirusmõõturiga. Mõõtmise protsessis ei ole kohtuväline menetleja tähendanud kõrvalekaldeid ning mõõtetulemus on kohtuvälise menetleja arvates õiguslikku alust omav tulem ja saab olla seeläbi aluseks ka karistuse määramisel. Väärteoprotokoll on koostatud korrektselt, järgides kõiki reegleid ning etteheite sisu vastab väärteo tegelikule olemusele. 6.
8. Kohtuväline menetleja on läbi vaadanud esitatud kaebuse ning juhib esmalt Tartu Ringkonnakohtu tähelepanu, et Tartu Maakohus oma otsust tehes selgelt kaalus kaebuses toodud argumente. Kaitsja poolt kirjeldatud menetlusaluse isiku vältimatu vajadus juhtimisõiguse järele oli asja menetleval maakohtul teada läbi kohtuistungil uuritud tõendite ning see peegeldub asja motiveeritud lahendis. Maakohus otsustas kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist ja kohtuvälise menetleja hinnangul oli tegemist asjakohase ning vajaliku meetmega. 6.
9. Kaebuse teises alapunktis on kaitsja jõudnud järeldusele, et maakohus ei ole oma otsust tehes argumenteeritult ja arusaadavalt analüüsinud lisakaristuse kohaldamise vajalikkust. Väljavõte Tartu Maakohtu otsusest väärteoasjas nr 4-20-2739

§ 227lg 4 järgi ja mõistetud põhikaristuse osas.

R.N ise on oma süüd tunnistanud. Apellatsiooni põhitaotlus on tühistada maakohtu otsus R.N-ile mõistetud lisakaristuse osas

§ 227lg 5 p 3 alusel (juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks).

1. Maakohus leidis, et lisakaristuse kohaldamine R.N-i suhtes on põhjendatud. Kaitsja leiab vastupidiselt, et käesolevas väärteoasjas ei ole tegemist sellise süüga, mis ilmtingimata nõuaks lisakaristuse kohaldamist. Kaitsja on seisukohal, et põhikaristus ja lisakaristus kokku ületavad käesoleval juhul R.N-i süü suurust.
2. Ringkonnakohus eelnimetatud apellatsiooni seisukohaga ei nõustu.

§ 227

lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo puhul on kaitstavat õigushüve silmas pidades keskne – ehkki mõistetavalt mitte ainukene – süü suurust mõjutav asjaolu see, kui ulatuslikult mootorsõiduki juht lubatud suurimat sõidukiirust ületab. Mida suurem on vahe toimepanija juhitud mootorsõiduki tegeliku ja lubatud sõidukiiruse vahel, seda suurem on toimepanija süü. Selle isiku süü, kes ületab lubatud sõidukiirust 114 km/h, on eelduslikult suurem kui selle isiku süü, kes ületab kiirust 30 km/h. 12. R.N-i konkreetse liiklusalase rikkumise korral ei tohi jääda arvestamata lisakaristuse kohaldamise kahetine iseloom: lisakaristus ei täide mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Ainuüksi põhikaristusena mõistetav lühiaegne arest ei täidaks eripreventiivset eesmärki. Maakohtu mõistetud karistust õigustab ka vajadus mõjutada süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest (eripreventiivsed kaalutlused) ja õiguskorra kaitsmise huvid (KarS § 56 lg 1

2). 10

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus pole R.N-ile lisakaristust mõistes olnud liialt karm. Kohus pole lisakaristust kohaldades ületanud piiri, vaid on seda niigi teinud sanktsiooni ettenähtud alammääras. Isiku süüd iseloomustav on seekord sedavõrd suur, et ilma lisakaristust mõistmata ei realiseeruks karistuse mõistmise preventiivne eesmärk. Seega leidis kohus, et arvestades preventiivseid eesmärke ning isiku süü suurust on vajalik ja põhjendatud kohaldada R.N-i suhtes lisaks põhikaristusele ka lisakaristust. Kuna varasemalt isikult juhtimisõigust ära võetud ei ole, siis oli põhjendatud seekord lisakaristust kohaldada seaduses ettenähtud alammääras, milline määr ei ületa koos põhikaristusega isiku süü suurust.
2. Sisuliselt polegi ringkonnakohtul maakohtule lisakaristuse mõistmisega seonduvalt midagi ette heita. Maakohtu motiveering on põhjalik ja kõikehõlmav. Muuhulgas on õigustatult osundatud tähelepanu asjaolule, et toime pandud väärteo puhul on tegemist üldohtliku teoga, millega ohustatakse potentsiaalselt paljude isikute elu, tervist ja vara. Teo tagajärjed võivad olla fataalsed ning tegemist on ühiskonnas laialdast hukkamõistu vääriva teoga, mille puhul tuleb anda selge signaal, et sellist käitumist ei saa tolereerida.
3. Maakohus ei ole tuvastanud, et lisakaristuse kohaldamisele esineks seadusest tulenevaid takistusi või et lisakaristuse kohaldamine oleks isiku suhtes ebamõistlikult koormav. Seaduse kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. R.N-i puhul ei ole kohus tuvastanud, et tal esineks liikumispuuet ning sellele ei viidatud ka kohtuistungil. Samuti ei ole kohus tuvastanud, et juhtimisõiguse olemasolu oleks menetlusalusele isikule möödapääsmatult vajalik töökohustuste või muude igapäevaste kohustuste täitmisega seoses ning et juhtimisõiguse äravõtmine põhjustaks talle ebaproportsionaalselt raskeid tagajärgi.
4. Ringkonnakohus ei soostu kindlasti kaitsja väitega, et arvestades asjaolu, et R.N sõitis mootorrattaga, ohustas ta eelkõige iseennast. Õigustuseks tuuakse veel väide, et kiiruse ületamine R.N-i poolt oli lühiajaline. Siinjuures oleks ka kummastav kui R.N-i käitumismustriga liikleja saaks üle 200 km/h kiiruse juures sõita vahemaid kümnete ja sadade kilomeetrite kaupa.
5. Apellatsiooni kohaselt on kogu R.N-i tegevus ja majanduslik toimetulek seotud juhtimisõigusega. Käesoleva ajani on R.N olnud majanduslikult hakkamasaav ning soovib, et see ka edaspidi nii oleks. Kohus nõustub osundatuga, kuid liiklusrikkumise toimepanemisega seonduvad riskid töö ja sissetuleku võimalikuks kaotuseks olid R.N-ile teada ka varem. Kaitsja poolt kirjeldatud menetlusaluse isiku vältimatu vajadus juhtimisõiguse järele oli asja menetleval maakohtul teada läbi uuritud tõendite ning see peegeldub ka motiveeritud lahendis.
6. Kaitsja rõhutab apellatsioonis, et R.N on oma tööülesannete tõttu vajalik pidada bussijuhi ametit, et sõidutada kooliõpilasi igapäevaselt kooli ja koju. Maakohtus esitatud ankeetandmete kohaselt töötas R.N OÜ-s Adraku Transport juhataja-bussijuhina. R.N on maakohtus selgitanud järgmist. (toimik lk 14)
7. R.N polegi osanud maakohtus arusaadavalt seletada, miks ta sedavõrd arutult mootorrattaga kihutas. Pigem on see lihtsakoeline ja naiivne selgitus. (toimik lk 13) 11 R.N on veel selgitanud, et (toimik lk 13)
8. R.N-i selgitust, et enda sõnul kiirendas ta oma sõidukiga seetõttu, kuna teine sõiduk sõitis talle tagant liialt lähedale, ei saa kuidagi pidada adekvaatseks ja kohaseks isikule, kes igapäevase põhitööna teostab inimeste ja veelgi enam laste vedu. Tehes sellist vastutusrikast tööd nagu on transpordivahendiga laste vedu, on seda hämmastavam, et R.N sõidukijuhina oma liikluskäitumisega üldse sobitub sellist ametit pidama.
9. Ringkonnakohtu jaoks on asjakohatu apellatsiooni väide, et tegemist oli juhusliku või kogemata rikkumisega. Uuritavaks kiiruseületuseks pidi R.N kontsentreeruma tahtlikult ja teadlikult nii vaimselt kui füüsiliselt, et saavutada maanteel kiiruseks üle 200 km/h. Tegemist ei ole võidusõidurajaga, vaid maanteega, kus sõidavad tavalised eesti inimesed, kes kõik loodavad oma parimas usus jõuda turvaliselt sihtkohta. Üks hetkeline vääratus mootorrattaga sellisel kiirusel võib liikluses põhjustada liiklejatele ettearvamatuid tagajärgi ja kaost. Veelgi enam. Ka näiteks peateele väljasõitjad ja teised võimalikud manöövri sooritajad ei tea arvestada, et keegi liiklejatest on otsustanud arendada sedavõrd meeletut sõidukiirust.
10. Apellatsioon jätab täielikult tähelepanuta, millist ohtu kujutavad endast R.N-i sugused mootorsõidukiga kihutajad kaasliiklejatele. Taolises olukorras võib olla ohtu seatud meie igaühe tervis ja elu. Käesoleval juhul ei soovita karistuse kergendamist taotledes ikkagi teadvustada, et R.N ületas lubatud sõidukiirust rohkem kui kaks korda. Rõhutamist väärib asjaolu, et Jõhvi-Tartu-Valga maantee on Eesti Vabariigi põhimaantee, mis on hommikusel ja päevasel ajal koormatud väga tiheda liiklusega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ilmselgelt on R.N-i puhul varasemad meetmed liiklusrikkumiste toimepanemisel osutunud leebeteks. Apellatsioonis rõhutatud võimalik töökoha kaotus seoses juhtimisõiguse äravõtmisega ei saa olla takistav tegur lisakaristuse mõistmisel.
11. Tähelepanuta ei saa jätta kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtades märgitut. Viimase andmetel on menetlusalusele isikule kohaldatud 01.05.2020 lühimenetlust liiklusseaduse § 227 lg 1 järgi ning 29.02.2020 liiklusseaduse § 203 järgi. Mõlemas asjas määrati R.N-ile mõjutustrahv, mis ei ole küll karistus vaid mõjutusmeede, ent oma olemuselt sarnaneb tavapärase liiklusalase väärteokaristusega. Isik tabatakse õigusrikkumiselt, tema suhtes kohaldatakse rahatrahviga äravahetamiseni sarnast meedet. Ainsad tõelised erinevused väärteomenetluse ja lühimenetluse vahel on tõendite kogumise mahus ning rakendatud meetme talletamises isikuga seotud karistusandmete kogusse, ühesõnaga erisused teenivad eeskätt menetlusökonoomia vaatenurka ja seadusandja tahet vähendada ülekriminaliseeritust. Menetlusaluse isiku liiklusalaseid hoiakuid on korduvalt üritatud mõjutada mõjutustrahviga lühimenetluse käigus, kuid vaatamata nendele kogemustele võtab ta endiselt juhina vastu otsuseid, millised on täielikus negatiivses vastuolus liiklusohutuse säilimise põhimõtetega. Katsed suunata isikut õiguskuulekamale teele vähemkoormavate meetmete abil ei ole soovitud mõju avaldanud.
12. Tuleb nõustuda kohtuvälise menetleja resümeeriva kokkuvõttega, et juhtimisõiguse puhul ei olegi tegemist isiku n-ö sünnipärase kaasa antud võõrandamatu õigusega, vaid tegemist on teatava õigusliku privileegiga, mida isikul on võimalik endale taotleda ning teatud tingimustel järgides ka saada. Samuti on võimalik seda teatud tingimuste esinemisel karistuse eesmärkide täideviimiseks ära võtta. Juhtimisõiguse äravõtmine on eelkõige suunatud nii menetlusaluse 12 isiku enda kui ka teiste liiklejate ohutuse tagamisele, omades sealjuures ka eripreventiivset iseloomu.
13. Kohaldatud lisakaristus vastab seega menetlusaluse isiku märkimisväärselt suurele süüle, ent võtab arvesse ka väljendatud kahetsust ning põhikaristuse määra. Apellatsioonis on juhtimisõiguse äravõtmise jõustumise korral püütud jätta mulje, et menetlusaluse isiku elu jääks koheselt seetõttu justkui seisma. Tegelikkuses on tegemist füüsiliselt eluterve meesisikuga, kes leiab vajadusel lühiaegselt tööd ka liiklusvahendit juhtimata.
14. Isik, kellele on väljastatud mootorsõiduki juhtimise õigus, on teadlik liiklusreeglite nõuetest, samuti liiklusseaduses ette nähtud sanktsioonidest. Liiklusnõuete rikkumine toob endaga üldjuhul kaasa karistuse, mis võib piirata menetlusaluse isiku vabadust või halvendada majanduslikku olukorda ja tema senist elukorraldust.
15. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes VTMS § 145 lg-st 1 ja § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Kohtunik Tiit Lõhmus 13