1-12-5709/28

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2013, Tallinn Kriminaalasja number 1-12-5709 Kohtukoosseis Kohtunikud Ivi Kesküla, Meelika Aava ja Malle Preimer Kriminaalasi E.V süüdistuses KarS § 113 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. novembri 2012 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav E.V ja kaitsja L.Viil Prokurör Ringkonnaprokurör Elle- Mai Velling Süüdistatav E.V , ik: XXX, varem kriminaalkorras karistamata, kinni peetud 16.01.2012 Kaitsja Vandeadvokaat Leelo Viil Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Jätta Harju Maakohtu
4. novembri
5. aasta kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-12-5709 E.V süüdi tunnistamises ja karistamises KarS § 115 järgi muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata.
6. Määrata Vanalinna Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks vandeadvokaat Leelo Viil’i poolt E.V-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest koos käibemaksuga 115,20 eurot( ükssada viisteist eurot ja kakskümmend senti).
7. Välja mõista E.V-lt Eesti Vabariigi kasuks 115,20 eurot( ükssada viisteist eurot ja kakskümmend senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsjatasu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas XXXXXXXXXXXXX või Swedpangas nr XXXXXXXXXXXX, viitenumber XXXXXXXXXX (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik) Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS:
8. E.V-le oli esitatud süüdistus selles, et tema ajavahemikul 05.-09.01.2012 Tallinnas, XXX X-XX asuvas korteris T.P tekkinud tüli käigus tekitas T.P le eluohtlikud tervisekahjustused, mille tagajärjel kannatanu suri sündmuskohal. Süüdistuse kohaselt E.V pani toime teise inimese tapmise, so KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo. HARJU MAAKOHTU OTSUS:
9. Maakohus tunnistas E.V süüdi KarS § 115 järgi ja karistas 4 (nelja) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel luges E.V karistuse kandmise alguseks 16.01.
10. E.V suhtes kohaldatud tõkendi, vahistamine, tühistas karistuse kandmisele asumisel. Kohus kuulanud istungil ära kannatanu, tunnistajad ja süüdistatava ning uurinud toimiku materjale, analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leidis et E.V-le esitatud süüdistus T.P tapmises on tõendatud. Kohus nõustus prokuröri ja kaitsja seisukohaga selles, et E.V-le esitatud süüdistus KarS § 113 järgi tuleb uuritud tõendite pinnalt ümber kvalifitseerida KarS § 115 järgi. APELLATSIOONID:
11. Kaitsja leiab, et maakohtu otsusega on E.V-le mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Süüdistatavas reaktsiooni tingis mitte ainult kannatanupoolne solvamine, vaid ka kehaline vägivald, mistõttu ei saa E.V süüd lugeda suureks ainult seetõttu, et kannatanupoolne rünne ei olnud intensiivne. Leian, et väga intensiivse ründe puhul võib tõusetuda küsimus hädakaitsest, kuid isiku süüd ei saa KarS §-s 115 ettenähtud kuriteo puhul lugeda suureks üksnes seetõttu, et kannatanu ei ohustanud oluliselt süüdistatava tervist või elu. Kaitsja rõhutab, et toa koristamise käigus ei kõrvaldanud ega hävitanud E.V temale viitavaid tõendeid. Tõenditest nähtuvalt süüdistatav oli visanud oma verised riided pesukorvi, samuti oli sündmuskohale jäetud 2 viinapitsi, millelt leiti nii T.P kui E.V bioloogilist materjali ja koristamisel kasutatud mopp. Seega on ilmselge, et süüdistataval ei olnud korteri koristamisel tõendite hävitamise eesmärki. Tunnistaja P.H püüdis kirjeldada asetleidnud vestlust E.V-ga temale omaste väljendite ja kommentaaridega. Süüdistatav on kuriteo asjaolusid kirjeldanud sedavõrd, kui ta selleks võimeline oli ning ei ole püüdnud vastutusest vabaneda. Samuti on E.V väljendanud oma kahetsust. Kaitsja leiab, et kohtule esitatud tõenditest ja eelkõige E.V käitumisest kohtueelses menetluses ja tema ütlustest nähtuvalt on karistust kergendava asjaoluna arvestatav KarS § 57 lg 1 p-s 3 sätestatud puhtsüdamlik kahetsus ja süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine. Tänu E.V koostööle õiguskaitseorganiga, mis seisnes põhjalikes ütlustes kahtlustatavana ja ütluste seostamisel olustikuga, tuvastati suures osas tema kaasabil kuriteo toimepanemise asjaolud. Kuivõrd E.V on kriminaalkorras karistamata, siis tema isikuandmetest nähtuvalt ei ole tema poolt kuritegude toimepanemine kujunenud käitumismalliks ning isikuvastase kuriteo aset leidmist võib pidada erandlikuks ja ootamatuks. Vaatamata alkoholiprobleemidele on süüdistatav elatusvahendeid suutnud hankida seaduslikul teel. Eksperdi arvamuse ja tunnistajate ütluste kohaselt on E.V üldiselt rahuliku olemise ja käitumisega, kuid alkoholijoove vähendab tal enesekontrolli. Sellegipoolest E.V ei ole varasemalt joobeseisundis kuritegusid toime pannud. Tulevikuprognoosi süüdistatava käitumise kohta ei saa tuletada toimepandud kuriteo raskusest ega asjaoludest. Süüdistatava senist elukäiku arvestades ei ole karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks vajalik kohaldada pikaajalist vangistust. Kohtuotsuse kohaselt on täielikult välistatud E.V-le tingimusliku vangistuse mõistmine KarS § 73 või 74 sätete järgi isiku teo raskuse tõttu. Selle kohtu seisukohaga kaitsja ei nõustu. E.V on süüdi tunnistatud teise astme kuriteos. Kuigi süüdistatava tegu tõi kaasa raske tagajärje saabumise, on kannatanu surma põhjustamine käesoleva kuriteo koosseisuline asjaolu, mitte tema süü suuruse näitaja. Kaitsja on seisukohal, et karistus alla sanktsiooni keskmise määra on piisav, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Samuti on karistuse eesmärgid saavutatavad KarS § 73 kohaldades. Kohtu-praktikas on asutus seisukohale, et isikutele, kes enda süüd tunnistavad, võib riigipoolne hukkamõist ja karistusõiguslik kohtlemine olla leebem. Analoogilistel asjaoludel kuriteo toimepanemise eest on kohtud enamasti pidanud põhjendatuks lühemaajalist vangistust, sanktsiooni maksimaalmäära lähedast vangistust on kohaldatud senises karistuspraktikas harva. Apellant taotleb tühistada Harju Maakohtu
12. novembri
13. a otsus millega E.V on süüdi tunnistatud KarS § 115 järgi ja teda on karistatud 4 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Teha uus otsus, millega tunnistades E.V süüdi KarS § 115 järgi mõista talle kergem karistus ja vabastada ta tingimisi karistusest, kohaldades KarS § 73 sätteid.
14. Süüdistatav taotleb mõistetud karistuse osas kohtuotsuse tühistamist ja leebema karistuse mõistmist. Kannatanu võis osa vigastusi saada kukkumisest kuna oli joobes. Põrandal olid nõude ja klaaside killud. Võis kukkuda vastu kappi või voodiäärt. Kannatanu ründas teda ootamatult. Ta oli tugevas joobes ja uurimise ajal ei pruukinud kõike mäletada. Ekspertiis oli pealiskaudne, kuigi ei tea selle läbiviimise korrast ega nõuetest midagi. Teda mittetundvad inimesed poogivad talle külge vägivaldsust. Tema paheks on iseloomustatud joomist, kuid see pole aluseks tema vangi panemiseks. Prokuröri poolt taotletud 3 aastane vangistus oleks olnud humaansem. Oleks võinud anda töötunde või tingimisi , mida iganes, kuid 4 aastat 6 kuud on liiga karm. Tapmine on ka lubamatu, kuid alkoholijoobes võib seda juhtuda iga inimesega. Palub arvestada, et pani esmakordselt kuriteo toime ja leevendada karistust. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
15. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsioonide väidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonide alusel tühistamisele ei kuulu. Apellantide poolt on vaidlustatud vaid mõistetud karistust ja on leitud, et 4 aasta ja 6 kuuline karistusmäär on liialt range. Kolleegium peab vajalikuks osutada, et KarS § 56 lg-s 1 alusel on karistamise aluseks isiku süü. Kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja arvamusega. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleb seda põhjendada. Kolleegium leiab, et antud juhul on maakohus põhistanud miks ta ei nõustu prokuröri poolt taotletud karistusega vaid leiab, et süüdistatava süü suurus annab aluse mõista rangem karistus. Seega on maakohus põhistuse esitamise kohustust järginud ning kolleegiumi seisukohalt pole taotletust karmima karistuse mõistmine maakohtule etteheidetav. Kolleegium leiab, et asjakohatu ja materjale eirav on kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et pärast kannatanu peksmist E.V poolt toa koristamise näol pole tegemist kuritegu varjava käitumisega. Süüdistatav pesi ära verejäljed nii seinalt kui põrandalt, viis verised riided pesukorvi. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et tegemist on sihipärase ja läbimõeldud käitumisega kuriteo varjamiseks. Kolleegium peab vajalikuks osutada, et Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-60-96 sedastanud, et juhtudel, mil süüdistatav on tahtlikult muutnud sündmuskoha olustikku, hävitanud kuriteo jälgi ja muutnud seeläbi võimatuks enda ütluste kontrollimise ja hindamise, puudub kohtul põhimõtteliselt võimalus lugeda tõsikindlalt tuvastatuks selliseid süüdistatavat õigustavaid asjaolusid, mis tuginevad vaid tema ütlustele. Antud juhul on prokurör loobunud süüdistusest KarS § 113 järgi ja leidnud, et tegemist on provotseeritud tapmisega, kusjuures on aluseks võtnud süüdistatava ütlused, kes viidates tugevale alkoholijoobele ei mäletagi suuresti enda poolt toimepandut, küll aga seda et kannatanu teda korra kepiga lõi, seejuures ütlustele lisaks nimetatud ründe toimumist kinnitavad tõendid puuduvad. Kolleegium leiab, et antud juhul kohus, võttes süüdistatava poolt toimepandule juriidilise hinnangu andmisel aluseks süüdistatava ütlused, aktsepteerides prokuröri poolt süüdistusest erinevat kvalifikatsiooni, on õigustatult karistuse mõistmisel arvestanud kannatanu, ligi 70 aastase naisterahva poolse võimaliku ründe tehiolusid ehk selle vähest ohtlikkust. Kohtukolleegiuim leiab, et maakohus on arvestanud karistuse mõistmisel asjaoluga, et süüdistatav kahetseb oma teo tagajärge, samas on kohus õigustatult leidnud, et on alust kahelda kahetsuse täielikus siiruses toimepandu suhtes. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt kaitsja poolt viidatud koostöö õiguskaitseorganitega ja väide, et suures osas süüdistatava kaasabil tuvastati kuriteo asjaolud, pole kooskõlas asja materjalidega. Nagu on maakohus juba tuvastanud, ei kutsunud süüdistatav politseid ega kiirabi ja pesi pärast kannatanu surnuks peksmist sündmuskohal kuriteo jäljed, avas aknad ja keeras kinni radiaatori soojuse. Asjaolu, et päevi hiljem vaid tunnistaja poolt politseisse helistamise tulemusena avastati surnukeha ning asjaolu, et süüdistatav, kes ainukesena elas kannatanuga koos, on tunnistanud kannatanu mõnel korral löömist, pole hinnatav karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes ehk kuriteo avastamisele aktiivse kaasaaitamisena. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistusmäär 4 aastat ja 6 kuud on täielikult kooskõlas süü suurusega ja selle vähendamiseks ei anna alust ka süüdistatava isik ega apellatsioonides esitatud väited. KarS § 69 sätestatud üldkasuliku töö kohaldamine on antud juhul välistatud, kuna seadus näeb ette, et asenduskaristusena ettenähtud üldkasulikku tööd saab kohaldada vaid siis, kui mõistetud karistuseks on kuni kaheaastane vangistus. Antud juhul mõisteti karistuseks vangistus kestusega 4 aastat ja 6 kuud. Mõlemad apellandid on taotlenud ka süüdlase tingimisi karistusest vabastamist, kusjuures kaitsja, nõustudes maakohtu seisukohaga E.V kriminaalhooldusele allutamise võimatusest, on taotlenud KarS § 73 sätete kohaldamist. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et süü suurus annab antud juhul aluse mõista süüdistatavale reaalne vangistus. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isiku karistusest tingimisi vabastamine on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-79-03). Käesolevas asjas ei ole selliseid teo toimepanemise erandlikke tehiolusid ega ka süüdlase isiku märkimisväärseid erisusi tuvastatud ning neile ei viidata ka apellatsioonides. Kohtukolleegium leiab, et teiselt isikult võtmine on raske kuritegu, mis toob endaga kaasa ka range karistuse. Asjaolu, et kuritegu oli toime pandud alkoholijoobes, pole süüd vähendav ega tapmist õigustav. Toimepandud teo tagajärje arvestamine süü suuruse hindamisel on kooskõlas seadusega ja vastupidine kaitsja apellatsioonis esitatud väide asjakohatu. Asjaolu, et süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata isikuks ei ole selline eriline tunnus, mis igal juhul tooks kaas tema tingimisi karistusest vabastamise. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et esimese astme kohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 ettenähtuga ning kolleegium ei tuvastanud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis oleks raskendanud süüdistatava olukorda, mistõttu maakohtu poolt mõistetud karistuse muutmiseks seaduslikud alused puuduvad.
16. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
17. novembri 2012 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
18. Apellatsioonikohtus kaitsja taotles riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramist. Taotluse kohaselt apellatsioonimenetluseks ettevalmistumise eest taotleb kaitsja 3 tunni eest tasu hüvitamist, mis koosneb maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks kulutatud ajast. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotluses esitatud menetlustoimingud on olnud kaitseülesannete täitmiseks vajalikud ja äranäidatud ajakulu mõistlik. Samas on kaitsja ekslikult taotlenud ringkonnakohtu poolt erikoefitsiendi 2,0 kohaldamist. Nimelt kehtestab „ Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“ / edaspidi Korra/ punkt 7, et tasu suhtes kohaldatakse koefitsienti, mis on ette nähtud tasu suuruse kindlaksmääramise otsuse tegemise hetkel kehtiva kriminaalmenetluse esemeks oleva teo kvalifikatsiooni puhul. Apellatsioonikohtusse saabus kriminaalasi, kus süüdistatava tegevus oli kvalifitseeritud KarS § 115 järgi, mis oma raskusastmelt kuulub isikuvastaste teise astme kuritegude hulka. Seega ei kohaldu antud juhul Korra p 5 ettenähtud erikoefitsient. Apellatsioonikohtus ei toimunud teole antud kvalifikatsiooni muutmist. Seega kokku on õigusabi tasu suuruseks, mis kuulub hüvitamisele 6x16= 96,00 eurot, millele lisandub 20% käbemaksu, so 19,20 eurot ja kokku 115,20 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jättis esimese astme kohtuotsuse muutmata, mis on ette nähtud KrMS § 337 lg 1 p 1, seega jäävad E.V süüdistusasjas määratud kaitsja tasu E.V kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §175 lg 1 p 4, §185 lg 2, §191 lg 1, §387 lg 1 ja Eesti Advokatuuri juhatuse 11 detsembri 2012 otsusest kuulub kaitsja taotlus rahuldamisele osaliselt ja õigusabi kulud kuuluvad hüvitamisele summas 115,20 eurot. Ivi Kesküla Meelika Aava Malle Preimer