Obsah (4)
§ 238§ 326§ 175§ 1851-16-797 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 28. märts 2016, Tallinn Kohtuasja number 1-16-797 Kohtukoosseis Meelika Aava, Ivi Kesküla, Orvi Tali Apelleeritud kohtuo
§ 238
lg 2 kohaselt vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust alates tema kinnipidamisest
- jaanuaril
- M.D mõisteti süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna, uuesti,
- jaanuaril 2016 Tallinnas Mustakivi teel asuvast Rimi kauplusest püüdis varastada erinevat sorti juustusid, samuti viskit ja viina kokku 87,95 euro väärtuses. Kuritegu jäi katse staadiumi, sest turvatöötaja pidas ta kauplusest väljudes kinni.
- Maakohtu otsuse peale esitas id apellatsioonid süüdistatav M.D ja kaitsja vandeadvokaat M. Mahlapuu. 3.1 Kaitsja vaidlustab kohtuotsust M.D-le mõistetud karistuse tähtaja osas, sest mõistetud karistus ei vasta süü suurusele ega süüdistatava isikule. Kohus mõistis M.D-le rangema karistuse kui oli taotlenud prokurör. Kaitsja hinnangul oleks M.D karistamisel võimalik piirduda vangistusega tähtajaga mitte üle kahe kuu. Taotlust põhjendab sellega, et tegemist on ühe kuriteoepisoodiga, mis jäi katse staadiumi. Tema süü ei ole suur. Varastatud kaup on kauplusele tagastatud, mistõttu kahju puudub. Varastatud kauba väärtus ületab mitteoluliselt väheväärtusliku kahju ulatuse. Karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus, millega maakohus põhjendamatult ei arvestanud. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. 3.2 Ka süüdistatav M.D taotleb talle mõistetud vangistuse tähtaja lühendamist. Tema apellatsiooni motiivid on valdavas osas samad, mis kaitsjal. Lisab vaid seda, et ta on oma varasemad karistused kõik ära kandnud, mistõttu maakohus ei oleks tohtinud varasemat karistatust karistuse mõistmisel arvestada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
- Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ning tuleb jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. Esmalt märgib kohtukolleegium, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt selgitanud, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku
- peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu
§ 326lg 3 alusel kujutab endast erandit.
Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. 2
(4)Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Maakohtu otsuses on süüdistatavale mõistetud karistust põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Maakohus karistas M.D sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt lühema vangistusega. Kuna kriminaalasi lahendati lühimenetluses, siis vähendas kohus mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra. Maakohus võttis karistuse mõistmisel arvesse seda, et varastatud esemete väärtus on väike, materiaalne kahju puudub ning kuritegu jäi katse staadiumi. Samas märkis maakohus õigustatult, et süüdistatavat on varem varguste toimepanemise eest kriminaalkorras 5 korda karistatud, sealhulgas vangistusega. Viimati vabanes ta vanglast
- jaanuaril 2016 ning pani juba kahe nädala pärast toime uue kuriteo. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et M.D kahetsus ei ole siiras, sest ta on ka varem toimepandud kuritegusid kahetsenud, kuid samas jätkanud nende toimepanemist. Seetõttu märgitakse maakohtu otsuse 6-nda lehekülje 3-ndas lõikes põhjendatult, et M.D (maakohtu otsuses ekslikult Mihkel Villi) näol on tegemist isikuga, kes paneb järjepidevalt toime vargusi, mistõttu teda on võimalik karistada vaid reaalse vangistusega. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et senise kohtupraktika kohaselt peab olema iga süüdistatavale mõistetud karistus eelmisest raskem, et mõjutada teda õiguskuulekalt käituma. Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid M.D-le mõistetud vangistuse tähtaega lühendada. Kaitsja märgib oma apellatsioonis, et maakohus mõistis M.D-le rangema karistuse, kui oli taotlenud prokurör. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et karistust mõistab kohus ja selle mõistmise alused on loetletud KarS §-s
- Prokuröri arvamust see loetelu ei sisalda. Prokurör esitab küll kohtuvaidluses arvamuse süüdistatavale mõistetava karistuse kohta, kuid see ei ole kohtule siduv. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
- juuni
- a otsuses nr 3-1-1-70-01 ja
- veebruari
- a otsuses nr 3-1-1-91-07 märkinud, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Seega on süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid karistuse mõistmise peale ilmselt põhjendamatud ja kohtukolleegium jätab need läbi vaatamata.
- Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et M.D-le mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu apellatsioonide põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna. Seega on süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab need juhindudes
§ 326lg-st 3 läbi vaatamata.
6. Riigi õigusabi osutanud kaitsja vandeadvokaat M. Mahlapuu on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga 168 eurot. Menetlustoiminguteks kulunud ajakuluks on taotluses märgitud maakohtu otsusega tutvumine 1 tund ja apellatsiooni koostamine 2,5 tundi.
§ 175
lg 1 p 4 kohaselt on menetluskulu määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Seega peab kohus igal konkreetsel juhul hindama kaitsjale määratud tasu vajalikkust ja põhjendatust. Kohtukolleegium on seisukohal, et kaitsja poolt taotletud 3,5 tundi maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks ei ole vajalik ega põhjendatud, sest kriminaalasi ei ole mahukas ega keeruline. Tegemist on ühe kauplusest toime pandud varguse episoodiga, mis jäi katse staadiumi. Sama kaitsja võttis osa ka maakohtu istungist. Kaitsja vaidlustab esitatud apellatsioonis vaid süüdistatavale mõistetud karistuse tähtaega. Apellatsioon ise mahub kahele leheküljele.
§ 185lg 2 sätestab, et kui 3
(4)apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega jääb kaitsjatasu M.D kanda. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et põhjendatud ja vajalik on õigusabi ajakulu 1 tunni ulatuses summas 48 eurot, sealhulgas käibemaks 8 eurot.
§ 185
lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega jääb kaitsjatasu M.D kanda. 4
(4)