KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ruth Prigoda Otsuse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2020 Haldusasja number 3-20-678 Haldusasi Liam Holding OÜ kaebus Maksu- ja T
) § 3 lg 4 punkt 1 ja § 29 lg 1 ning MKS § 94 lg 1 (vt maksuotsuse punkt 2.1.4) ning tulumaksu määramise õiguslik alus on tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 51 lg 1 ja lg 2 punktid 3 ja § 54 lg-d 2 ja 4 (vt maksuotsuse lk 4).
§ 29
lg 1 sätestab, et maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma on maksustamisperioodil
§ 3
lg-s 4 ning lg 6 punktides 5 ja 6 nimetatud tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks, samuti ettevõtlusega seotud § 4 lõikes 2 nimetatud tehingute või toimingute või välisriigis toimuva ettevõtluse, välja arvatud maksuvaba käibena käsitatavad tehingud (§ 16), tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks.
§ 3
lg 4 punkti 1 kohaselt peab maksukohustuslane arvestama käibemaksu
§ 1
lg-s 1 nimetatud tehingutelt ja toimingutelt, kusjuures
§ 1
lg 1 punktis 1 nimetatud käibe puhul peab ta maksma käibemaksu oma maksustamisele kuuluvalt käibelt.
§ 1
lg 1 punkti 1 kohaselt on käibemaksu objektiks käive, välja arvatud maksuvaba käive, mille tekkimise koht on Eesti. MKS § 94 lg 1 ls-d 1 ja 2 sätestavad, et maksuhaldur võib tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 punkti 3 kohaselt peab maksma tulumaksu ettevõtlusega mitte seotud kuludelt (§ 51 lg 1), milleks on väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument (§ 51 lg 2 punkt 3). TuMS § 54 lg-d 2 ja 4 reguleerivad residendist juriidilise isiku tulumaksu deklareerimise ja tasumise korda. 1 Kaebuse lisa 2. Maksuhalduri lisa 2. 3 Kaebuse lisa 1. 2 8
(14)Käibemaks ja hindamise teel maksustamine
- Ehkki hindamise teel maksustamine ei ole maksuhalduri praktikas väga laialt levinud, siis ei ole Riigikohus välistanud käibemaksu määramist hindamise teel käibe varjamise korral ning kohtupraktikas on seda samuti lubatavaks peetud (Tallinna Ringkonnakohtu 12.07.2013 otsus nr 3-11-717 ja Tallinna Halduskohtu ning ringkonnakohtu lahendid asjas 3-15-1031). Riigikohus on selgitanud, et kui maksuhaldur on kaalumise teel jõudnud järeldusele, et hindamise teel maksustamine on vajalik ja lubatud, siis on maksuhaldur kohustatud tuvastama tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. MKS § 94 lg-st 1 tuleneb, et hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Maksuhalduri poolt hindamise kasutamine ei tohi viia olukorrani, kus maksukohustuslasele on kasulik oma kohustusi eirata. Hindamiseks sobiva meetodi peab valima maksuhaldur (Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-3-170-08, punktid 20–24). Samuti on Riigikohus rõhutanud, et hindamise teel maksustamisel on maksukohustuslasel kõrgendatud kaasaaitamiskohustus (Riigikohtu 28.09.2006 otsus nr 3-3-147-06, punkt 12).
- Kohus leiab, et arvestades kaebaja esitatud raamatupidamise dokumente ning maksuhalduri kogutud teavet oli kaebajale maksu määramine hindamise teel põhjendatud ning maksuhalduri valitud metoodika õiguspärane ja proportsionaalne. Kaebaja esitatud väited ei anna alust vastupidisele järeldusele. Maksuotsuse aluseks olevad faktilised asjaolud ja tõendite analüüs sisalduvad maksuotsuses ja selle aluseks olevas kontrolliaktis ning selle kohaselt asus maksuhaldur seisukohale, et kontrolliperioodil jättis kaebaja lisaks 407 131,83 eurole deklareerimata käibe summas 500 619,68 eurot, millelt täiendavalt tuli tasuda 20% käibemaksu 100 123,93 eurot. Maksuhalduri põhjendused on toodud maksuotsuse punktis 2.1.2 ja kontrolliakti punktis 1.
- ning kohus ei pea põhjendatuks neid koguulatuses siinkohal korrata. Kohtu hinnangul on maksuhaldur põhjendatult asunud seisukohale, et kaebaja dokumendid müügitehingute (eeskätt just sularahatehingute) kohta on puudulikud, vastuolulised ja kinnitavad varjatud käibe olemasolu. Nimelt toob maksuhaldur välja, et kaebajal puuduvad sularahatehingute kohta raamatupidamise algdokumendid ning samuti on alust arvata, et kassaprogrammi andmeid on muudetud. Seda kinnitab muu hulgas ka väga suur erinevus kaebaja hallatavate ja Ektaco OÜ hallatavate kassaprogrammide vahel. Lisaks kinnitab kaebaja pearaamat, mida samuti kaebaja maksumenetluse käigus muutis, varjatud käbe olemasolu. Ka sularahaarvetel kajastuvad müügihinnad ei ole usutavad, kuna need on väiksemad toote omahinnast ning ükski töötaja ei mäletanud aega, kus enamik tooteid oleks müüdud 1–2 euroga. Samuti ei ole kaebaja deklareerinud käivet, mis laekus Sport Catering OÜ makseterminale kasutades viimase äriühingu pangakontole. SCORE klubi ja SPA baari 20% määraga maksustatava käibe tuvastamisel võttis maksuhaldur maksuotsuse punkti 2.1.3 ja kontrolliakti punktide 1.1.3.2 ja 1.1.3.3 kohaselt aluseks nii spordibaar Arena 14 sularaha käibe kui ka ajavahemikul 27.03.2019–31.03.2019 toimunud sularahatehingud, kus ebatavaliselt madalad hinnad asendati tegeliku hinnakirja järgsete hindadega. Kohtu arvates on eeltoodu põhjal piisavalt selge, milline on maksuotsuse õiguslik ja faktiline alus ning millistele asjaoludele ja tõenditele on maksuhalduri järeldus rajatud. Maksuhaldur on piisavalt selgitanud ka hindamise metoodikat ja seda, miks hindamine oli vajalik. Seega ei ole põhjust maksuotsust tühistada selle ebaselguse või vähese motiveerimise tõttu. 9
(14)- Kohus ei nõustu kaebajaga, et tegeliku sularahakäibe kontrollimiseks oli maksuhalduril olemas piisavalt tõendeid, mistõttu hindamise teel maksustamine oli lubamatu. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei esitanud maksuhaldurile sularahakäibe aluseks olevaid algdokumente, ehkki kaardimaksete aruanded olid kaebajal säilinud. Seejuures märgib kohus, et kaebaja on ise hävitanud enda väidetava sularaha käibe aluseks olevad raamatupidamise algdokumendid. Nimelt küsis maksuhaldur kaebajalt 17.05.2019, et kuidas toimus igapäevaselt isikute poolt vahetuse lõpu või päeva lõpu müükide aruande koostamine
- Nimetatud küsimusele vastas kaebaja esindaja A. Anton järgmiselt: „Iga vahetuse lõpus koostab teenindaja vahetuse aruande, trükib selle välja ja paneb koos raha ja kaardimaksete aruannetega peidukohta. Meie läheme iga paari päeva tagant võtame kassaaruanded ja sularaha ära. Vahetuse lõpu aruanded löön mina kokku ja numbrid esitan raamatupidajale. Vahetuse lõpu aruandeid hoian alles senikaua, kuni number on esitatud raamatupidajale, pärast seda viskan ära.“. Vastusest küsimusele 45 nähtub aga, et vahetuse aruanne ja kaadimaksearuanne omavahel klammerdatakse
- Olukorras, kus tegemist on kokku klammerdatud dokumentidega, jääb arusaamatuks, et miks tuli osa nendest lahti võtta ja hävitada. Asjas on tähelepanu vääriv ka kaebaja vastus küsimusele 6, et millistele andmetele tuginedes raamatupidaja deklaratsioone esitab. Sellele küsimusele vastas A. Anton, et kassaväljavõtteid raamatupidajale ei esitata. Kohus nõustub maksuhalduriga, et selline teguviis viitab asjaolule, et kaebaja sooviks oli tegelikku sularahakäivet varjata ja luua olukord, kus raamatupidamisse esitatud andmete kohta puuduvad igasugused dokumentaalsed tõendid. Ei saa pidada eluliselt usutavaks, et tavapäraselt tegutseva äriühingu juhatuse liige viskaks ära algdokumendid, selle asemel, et edastada need raamatupidajale ja lasta vastavad aruanded ka nõuetekohaselt dokumenteerida. Seejuures on tähelepanuväärne, et nõuetekohaselt on deklareerimata justnimelt sularaha käivet puudutav. Ehkki raamatupidamise korraldamine on kaebaja juhatuse liikmete ülesanne, siis jättes tehingute aluseks olevad asjaolud korrektselt dokumenteerimata, võtab maksukohustuslane endale teadliku riski, et hilisemas maksumenetluses ei suudeta veenvalt tõendada tehingute tegelikku toimumist. Telefoni teel või kohtumistel suuliselt edastatavad käibe andmed ei ole probleemide tekkimisel tagantjärele kontrollitavad. Et kaebaja sooviks oli välistada justnimelt sularaha käivet puudutavate dokumentaalsete tõendite olemasolu, kinnitab ka teine kaebaja tegevust iseloomustav asjaolu ning see on seotud kassaprogrammide hävimisega. Seejuures märgib kohus, et ei pea kassaprogrammide kaotsiminekut või muul viisil kaebaja tahtest sõltumatut hävimist tõenäoliseks. Maksuhaldur küsis kaebajalt 22.04.2019 korraldusega kassaprogrammi andmeid, mida kaebaja maksuhaldurile ei esitanud
- Maksuhaldurile 17.05.2019 ütlusi andes, selgitas kaebaja, et kassaprogrammi andmed ja müügikäibe tekkimise algdokumendid on mälupulgal, mille edastamine maksuhaldurile on võimalik hiljemalt 27.05.20197, ehkki nt küsimusele 45 vastates selgitas kaebaja, et tal on olemas kokku klammerdatud vahetuse aruanne (kassaprogrammist lastud) ja kaardimaksearuanne ning vajadusel saab kaebaja need maksuhaldurile esitada
- Ehkki maksumenetluses väitis ka kaebaja, et mälupulk on kaotsi läinud9, siis hiljem teatas kaebaja, et kassaprogramm on hävinud tehnilistel põhjustel
- Kohtuistungil selgitas kaebaja, et mälupulk oli baaris letil ning keegi võttis selle ära. 4 Maksuhalduri lisad, tõend 2, küsimus
- Maksuhalduri lisad, tõend
- 6 Maksuhalduri lisad, tõend
- 7 Maksuhalduri lisad, tõend 2, küsimus
- 8 Maksuhalduri lisad, tõend
- 9 Maksuhaldur lisad, tõend
- 10 Maksuhalduri lisad, tõend
- 5 10
(14)- Kohus ei nõustu kaebajaga, et maksuhaldur oleks kaebaja sularahakäibe tuvastanud vääralt. Nagu kohus eelnevalt välja tõi, siis hindamiseks sobiva meetodi peab valima maksuhaldur ning seejuures tuleb tagada, et hindamise kasutamine ei tohi viia olukorrani, kus maksukohustuslasele on kasulik oma kohustusi eirata
- Väär on kaebaja väide, et maksuhaldur on hindamisel aluseks võtnud spordibaari Arena 14 käibe. Lisaks spordibaari Arena 14 sularahakäibele on maksuhaldur arvestanud ka ajavahemikul 27.03.2019–31.03.2019 SCORE klubi ja SPA baari sularahakäivet ning lähtunud kaebaja tegelikust hinnakirjast. Kohtu hinnangul on maksuhalduri rakendatud metoodika põhjendatud ning kaebaja väited ei anna alust järeldada, et tegemist oleks lubamatu metoodikaga. Kaebaja ei ole toonud välja asjaolusid, miks tuleks pidada erinevaks märtsi viimaseid päevi võrreldes ülejäänud kontrolliperioodi jäävate päevadega. Kaebaja maksumenetluses esitatud väite, et märtsi viimastel päevadel puudus tal makseterminal, on maksuhaldur maksumenetluses kogutud tõenditega ümber lükanud ning selle üle kohtumenetluses vaidlust enam ei ole. Lisaks märgib kohus täiendavalt, et kaebaja väide, et tema deklareeritud andmed on õiged, on juba iseenesest vastuolus kaebaja 27.03.2019–31.03.2019 sularahakäibega, kus sularahakäive ulatus 4,43% asemel 13,46%-ni ning seda olukorras, kus sularahakäibe aluseks võeti tavapäratult suurte allahindlustega tehtud hinnad. Kohus märgib täiendavalt ka seda, et ei pea eluliselt usutavaks, et spordibaar Arena 14 klientuuri ning SCORE klubi ja SPA baari klientuuri maksekäitumine võiks olla sedavõrd erinev, et ühel juhul makstakse kaardiga ca 92–98%12 ning teisel juhul ca 58,4%. Pigem peab kohus usutavaks seda, et spordibaar Arena 14 andmetega ei olnud kaebajal võimalik manipuleerida, kuna kassaprogramm oli majutatud Ektaco AS serverhotelli ja oli viimase vastutusalas. Kaebaja sõnul eelistasid kaardimakseid just striptiisibaari kliendid. Arvestades näiteks pankade käitumist autoliisingute ja laenude andmisel, siis selline kaardimakse paratamatult tekitaks laenu- või liisinguandjas küsimusi, millele vastamine ei pruugi olla meeldiv. Seega ei ole kaebaja väide oma klientide makse-eelistusest kohtu hinnangul eluliselt usutav.
- Kohus ei nõustu kaebajaga, et hindamise läbiviimiseks oleks maksuhaldur pidanud kõrvutama kaebaja tegevust teiste Tallinna kesklinnas asuvate baaridega, kuivõrd maksustamine toimub konkreetse äriühingu majandustegevuse eripära ja muid tähtsust omavaid asjaolusid arvesse võttes. Sel põhjusel ei ole asjakohased ka teiste Tallinna meelelahutuskohtade majandusaasta aruanded, kuivõrd nende alusel ei ole võimalik hinnata ka sularahakäibe osakaalu. Praegusel juhul on maksuhaldur lähtunud kaebaja majandustegevusest ja selle eripäradest (vt mh ka kontrolliakti punkt 1.1.3 ja selle alapunktid). Nagu kohus eelnevalt välja tõi, siis ei ole maksuhaldur sularahakäibe osakaalu tuvastamisel lähtunud pelgalt spordibaar Arena 14 sularahakäibe osakaalust, vaid maksuhaldur asendas ka eluliselt mitteusutavad sularahaarvete müügihinnad hinnakirjajärgsete hindadega, mille järel oli kaebaja sularaha keskmine osakaal 65%.
- Kaebaja töötajad, kelle ütluste andmise juures viibis J. Urb, kinnitasid sularaha vähest osakaalu ning kaebaja on seda põhjendanud muu hulgas sellega, et klientidel puudub õhtu lõppedes sularaha. Nagu juba eelpool öeldudsiis ei pea kohus eluliselt usutavaks, et striptiisiklubis käivad kliendid tasuvad teenuste ja toodete eest suuresti kaardimaksetega. Kohtu hinnangul on maksuhaldur põhjendatult lugenud kaebaja osade töötajate ütlused ebausaldusväärseks ning seda just põhjusel, et ütluste andmise juures viibis kaebaja juhatuse liige J. Urb. Näiteks kinnitas 11 12 Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-70-08, punkt
- SCORE klubi ja SPA baar. 11
(14)töötaja O. K., et kaebaja ise ütles, et J. Urb hakkab teda esindama. Kohtul on alust arvata, et selline äriühingu aktiivsus enda juhatuse liikme töötajate esindajaks määramisel ei ole juhuslik ning sellises olukorras on alust eeldada, et J. Urbi ülesandeks oli pigem kontrollida, et isikud jääksid varem kokkulepitud ütlustele kindlaks. Seejuures ei nõustu kohus kaebajaga, et sellises olukorras oleks maksuhaldur pidanud volitatud esindajal paluma ütluste andmise juurest lahkuda. Haldusmenetluses on ka kolmandal isikul õigus kasutada esindajat ning maksuhalduril ei ole õigust paluda esindajal lahkuda. Kui võrrelda töötajate antud ütlusi ja kaebaja olemasolevaid raamatupidamise dokumente, siis nähtub, et üldjuhul allahindlusi ei tehtud, kuid nt ajavahemikul 27.03.2019–31.03.2019 kogu sularahakäive oligi ainult allahindluste kaudu. On eluliselt ebausutav, et allahindlusi tehakse ainult sularahas tasuvatele klientidele, kuid kaardimakseid tegevad kliendid allahindlusi ei saanud. Ei saa ju olla vaidlust, et kui sularahas maksev klient saab olulise hinnaalanduse, et sellisel juhul soovivad sellist kohtlemist ka teised kliendid, mis omakorda tooks kaasa sularahakäibe olulise suurenemise. Lisaks lükkavad kaebaja töötajate ütlused sularaha vähesest osakaalust ümber teised maksumenetluses kogutud tõendid kogumis, mis omakorda kinnitavad maksuhalduri järeldust, et kaebaja sularahakäibe osakaaluks tuleks lugeda 60%.
- Samuti ei nõustu kohus kaebajaga, et maksuhaldur oleks pidanud hindama kaebajale omistatud käibe realistlikkust võttes aluseks ostetud kaubad ja teenused. Kohtu hinnangul oleks seda pidanud tegema kaebaja ise, kuivõrd MKS § 150 paneb tõendamiskohustuse maksukohustuslasele, kui maksuhaldur on maksuotsuses toonud välja maksumenetluses kogutud tõenditel põhineva kahtluse ning maksusumma arvestuse. Sellisel juhul läheb tõendamiskoormus üle kaebajale ja ta peab näitama maksuhalduri järelduste ekslikkust.
- Ka kaebaja väited, et maksuhaldur ei ole tõendanud kassaandmete muutmist on paljasõnalised, kuivõrd maksuhaldur on toonud välja, milles maksuhalduri hinnangul kassaandmete muutmine seisnes ning kohus nõustub maksuhalduri vastavate põhjendustega. Seejuures on maksuhaldur põhjendatult toonud välja ka asjaolu, mis kaebaja poolset kassaandmetega manipuleerimist võimaldas (maksuotsuse punkt 3.3) ning seda ka töötajate teadmata. Nimelt kinnitasid kaebaja töötajad13, et allahindlusega tooteid ei müüdud või tehti seda väga väikeses mahus. Võttes aluseks töötajate ütlused, kes kinnitasid, et allahindluste tegemine oli erand ja tooteid müüdi hinnakirjajärgse hinnaga, siis ometi oli ajavahemikul 27.03.2019– 31.03.2019 sularahas tehtud tehingud tavapäratult madalate hindadega. Nii näiteks on sularahas müüdud toodete hinnad erinenud tavapärasest hinnakirjast järgmiselt – tantsijatelt tellitavad privaattantsud (hinnakiri 50 eurot) müügihind 4 eurot; Louis Perdrier 20 cl (hinnakiri 35 eurot) müügihind 3 eurot; 8 cl Baileys (hinnakiri 10 eurot) müügihind 1 euro, majakokteil (hinnakiri 25 eurot) müügihind 2 eurot. Ka enamiku ülejäänud toodete müügihinnad sularahatehingute korral on 1-2 eurot. Kohus nõustub maksuhalduri järeldusega, et see viitab kassaaruandega manipuleerimisele. Seejuures nähtub töötajate ütlustest, et kassa arvestamisega ega muude kassat puudutavate asjadega nad ei tegelenud, vaid sellega tegeles A. Anton. Olukorras, kus töötajad kinnitasid toodete müüki hinnakirjajärgsete hindadega ning üksikul juhul allahindluse tegemist, on ilmne, et sularahatehingute hindasid on hiljem muudetud.
- Kohus nõustub maksuhalduriga ka selles, et kaebaja pearaamat kinnitab varjatud käibe olemasolu ning 08.01.2019 kassast kaebaja arveldusarvele pandud 20 000 eurot ei ole vääralt arvele võetud omanikulaen. Kohus nõustub maksuhalduriga, et eriarvamuse lisana esitatud 13 Maksuhalduri lisad, tõend 24, küsimuste 17, 18 vastused; tõend 25, küsimuste 18, 20, 21 vastused; tõend 23, küsimuste 43, 44, 45, 47 vastused; tõend 22, küsimuste 15, 16 vastused. 12
(14)laenuleping on sõlmitud tagantjärele. Kohus ei pea usutavaks ka tunnistaja antud ütlusi, et raha ülekande juures olev märkus „kassast“ on seotud sellega, et esmalt anti laen sularahalaenuna äriühingu kassasse, misjärel kanti see kassast edasi äriühingu pangakontole. Selliseid tõendeid, et kaebajale antud omanikulaen oleks esmalt võetud arvesse sularahasissemaksena äriühingu kassasse ning seejärel kantud edasi äriühingu arvelduskontole, esitatud ei ole. Kaebaja ei ole vaidlustanud maksuhalduri väidet, et seisuga 08.01.2019 oli kaebaja raamatupidamise andmete kohaselt kaebaja kassas 5347 eurot. Kohus peab usutavaks, et tegemist oli sularahakassa sissemaksega ning hilisemad väited on otsitud. Seda tõendab ka asjaolu, et pärast kaebaja tegevuse lõppemist
- aasta aprillis ei ole A. Anton väidetavalt antud laenu osas astunud samme selle sissenõudmiseks. Seejuures oleks hiljemalt tegevuse lõppemise ajal pidanud välja tulema ka väär raamatupidamiskanne. Seda aga ei juhtunud. Samuti ei tulnud kaebaja väitel ekslik raamatupidamiskanne välja enne, kui maksuhaldur sellele hindamise teates tähelepanu juhtis
- See kinnitab kohtu hinnangul maksuhalduri väidet, et tegemist ei ole omanikulaenuga, vaid varjatud sularahakäibe kandmisega kaebaja pangakontole.
- Maksuotsus on õiguspärane ka osas, mis puudutab käibe deklareerimata jätmist tehingutelt, mille läbiviimisel kasutati OÜ Martial Holding kaarditerminale, kes omakorda kasutas kaebajale teenuse pakkumisel Sport Catering OÜ kaarditerminale. Vaidlust ei saa olla, et tegemist on kaebaja, mitte OÜ Martial Holding või Sport Catering OÜ käibega, mistõttu tuli käive deklareerida kaebajal ning seda ei muuda ka kaebaja väited võimalikust topeltmaksustamisest. Praegusel juhul on kaebaja käibe deklareerinud Sport Catering OÜ-l, kellel ei olnud kaebaja käibe deklareerimiseks alust. Sport Catering OÜ-l on võimalik muuta enda maksudeklaratsioone, jättes nendest välja kaebaja käibe, mistõttu topeltmaksustamist ei eksisteeri.
- Kohus nõustub maksuhalduriga ka selles, et kaebaja kaasaaitamiskohustuse täitmine on olnud näilik ning kaebaja on püüdnud takistada maksumenetluse läbiviimist. Kaebaja on menetluses andnud korduvalt ekslikke väiteid, mis seonduvad kassaprogrammide ja vahetuse aruannetega ning samuti jättis kaebaja maksuhaldurile esitamata muu vajaliku teabe, mis on seotud nt mh kassasüsteemide lepinguga, müügipunktides kasutusel olnud renditud kaarditerminalidega. Tulumaks
- Kuna maksuhaldur on õiguspäraselt ja kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga tuvastanud kaebaja varjatud sularahakäibe osakaalu, siis tuli raamatupidamises arvele võtmata ja deklareerimata käive, mille kohta puuduvad ka nõuetekohased algdokumendid, maksustada tulumaksuga kui ettevõtlusega mitteseotud kulu. Kokkuvõte ja menetluskulud
- Eelnevast tulenevalt on maksuhaldur maksuotsuses korrektselt tuvastanud maksu määramiseks vajalikud asjaolud ega ole kaebaja maksukohustuse väljaselgitamisel uurimisprintsiipi rikkunud. Maksuotsus on nõuetekohaselt põhjendatud, selles on toodud nii maksu määramise kui ka maksuotsuse tegemise õiguslikud alused ning hindamisel kasutatud metoodika. MKS § 150 lg 1 alusel oli praegusel juhul kaebajal kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti, kuid kaebaja ei ole seda teinud. Kuna kaebaja vaideotsuse tühistamise nõue on seotud maksuotsuse tühistamise nõudega, mis jääb rahuldamata, siis jääb rahuldamata ka kaebaja nõue vaideotsuse tühistamiseks. Seega jääb kaebus koguulatuses rahuldamata. 14 Maksuotsuse punkt 3.2 ning seal viidatud maksuhalduri tõendid. 13
(14)24. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks, seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole tema kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 14
(14)