lg 1 järgi üldmenetluses Süüdistatav E.U Elu- või asukoht ja aadress: XXX Isikukood või sünniaeg: XXX Kodakondsus: Eesti Haridus: kesk Emakeel: eesti keel Töökoht või õppeasutus: XXX Karistatus: kehtivaid kriminaalkaristusi ei ole Tõkend: ei ole Riigi poolt määratud korras advokaat Andres Veski Kaitsja RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada E.U
lg 1 järgi ja mõista karistuseks rahaline karistus 100 (ühesaja) miinimumpäevamäära ulatuses summas 1000 (tuhat) eurot.
lg-te 1,3, alusel jätta käesoleva kohtuotsusega mõistetud rahaline karistus täielikult täitmisele pööramata kui süüdlane ei pane 1 (ühe) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
p 1 alusel hakata katseaja kulgu arvestama alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 30.05.2018. Tsiviilhagi: Rahuldada R.S. (S.) tsiviilhagi osaliselt ja VÕS § 1043 alusel välja mõista E.U-lt R.S. kasuks 300,00 (kolmsada) eurot mittevaralise kahju hüvitisena ja 317 (kolmsada 1 seitseteist) eurot 21 senti varalise kahju hüvitisena, kokku 617,21 eurot, mis tuleb kanda R.S. arveldusarvele nr XXX. Konfiskeerimine:
MS §-de 175 lg 1 p-de 4, 9; § 179 lg 1 p 2, 180 lg-te 1, 3 alusel mõista E.U-lt välja menetluskulu järgmiselt: sundraha 250 eurot; määratud kaitsjale väljamakstav tasu summas 300 eurot. Tunnistajatele ja kannatanule väljamakstav tasu, osa sundrahast summas 500 eurot ja osa kaitsjatasust summas 528, 72 eurot jätta riigi kasuks välja mõistmata. KrMS § 180 lg 3, § 313 lg 1 p-de 7, 12 alusel määrata, et E.U on õigus tasumisele kuuluv menetluskulu tasuda vabatahtlikult 1 (ühe) aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Menetluskulu makseinfo Menetluskulud 550,00 € Maksetähtaeg 17.06.2019 Viitenumber 99918700030457 Selgitus Menetluskulud kriminaalasjas nr 1-17-10925 Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB Pank AS-is või arveldusarvele nr EE502200221014193355 Swedbank AS-is või arveldusarvele nr EE401700017002872300 Luminor Bank AS-is või arveldusarvele nr EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaalis, Selgitus: Palume makse tegemisel kindlasti märkida summa juurde kuuluv viitenumber. Menetluskulu on võimalik vabatahtlikult tasuda kohtuotsuses määratud tähtaja jooksul. Kui rahaline kohustus pole tähtaegselt tasutud suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kui kohtumenetluse pool esimese astme kohtu otsusega ei nõustu, on tal õigus esitada apellatsioon Tartu Ringkonnakohtule. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul alates motiveeritud kohtuotsuse kuulutamisest. Juhul kui keegi kohtumenetluse pooltest teatab soovist esitada apellatsioon, siis kuulutatakse motiveeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja kantselei kaudu 21. juunil 2018 hiljemalt kell 16.00. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Süüdistuse sisu Käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse E.U selles, et tema, 18.01.2017 kella 18.20 paiku, viibides Valga maakonnas XXX vallas (praegu Tartu maakond XXX vald) XXX külas XXX asuva ridaelamu maja juures, lõi vastastikuse sõneluse käigus ühe korra kummist voolikuga (hüdrovoolik) R.S. pähe, millega tekitas R.S.le tervisekahjustuse (lahtise peahaava) ja valu. Sellega pani E.U toime
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese tervise kahjustamise ning valu tekitava kehalise väärkohtlemise. 2 II Kohtu seisukoht süüdistuse osas
lg 1 tuleneb, et teise inimese tervise kahjustamine, samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine, on kuritegu ning selle eest karistatakse kriminaalkorras. Kannatanu R.S. andis kohtus ütlusi (tl 99 kuni tl 102 pöördel), mille kohaselt tuli ta süüdistusaktis nimetatud ajal koju XXX. Kuna ta elab ridaelamu viimases boksis, hakkas ta maja eest läbi minevat teed mööda oma korteri poole kõndima. Ridaelamu esimeses korteris elab E.U, kellele ei meeldi, et tema boksi eest läbi käiakse. Kuigi kõik majaelanikud peavad naabritele läbipääsu tagama, oli E.U teele keti ette tõmmanud. Sel päeval oli E.U väljas oma boksi ees ning hõikas kannatanule, et sina värdjas siit maja eest läbi ei kõnni. Süüdistatava ja kannatanu vahel toimus seepeale sõnavahetus, kasutati ka roppe väljendeid. Mingi hetk ütles E.U, et lööb kannatanu hüdrovoolikuga maha ja läks oma korterisse ilmselt vooliku järele. Kannatanu jätkas oma teekonda edasi juba ringiga, kuid teise ja kolmanda boksi vahel, seal kus elab R.K., jõudis E.U talle järele ning lõi teda piisavalt tugevalt nii, et kannatanu kukkus. Ilmselt sai ta hüdrovoolikuga vastu pead. Löögi tagajärjel tekkis kannatanul pähe haav. Kannatanu versiooni kinnitab ka tunnistaja R.K. (tl 103-104), kes vahetult pärast sündmust hakkas kannatanut abistama. Tema ütlustest nähtub, et 18.01.2017 õhtupoolikul helistas R.S. ja ütles, et Neeme tuli talle kallale ning palus abi. Kui tunnistaja õue läks, lamas S. tema ukse ees maas verelombis. E.U pühkis samal ajal oma maja ees lund ja ütles, et mind ei saada minu maa peal perse mitte keegi, või kasutas veel krõbedamat väljendit. Seejärel aitas tunnistaja S. püsti ja koju, sest ta ise seda ei suutnud. Kuni kiirabi tulekuni jäi ta S. juurde, sest haav oli hirmus ning hirm oli et viimane võib ära minestada. Süüdistatav E.U ei eita, et 18.01.2017 toimus tema ja kannatanu vahel intsident (tl 98 pöördel, tl 109 pöördel-113 pöördel). Tema ütlustest nähtub, et sel päeval koristas ta maja ees lund. Kui S. tuli, keelas ta sellel läbi oma territooriumi tulemast, vaid käskis minna tiiruga. Kannatanu hakkas seepeale valjuhäälselt ning ebatsensuurselt, kasutades roppe väljendeid, enda pahameelt väljendama ning tuli füüsiliselt kallale. Lõi rusikatega mitu korda ja hiljem ka jalaga nii, et süüdistatav maha kukkus. Süüdistatav vastu ei löönud, sest joodikutega tema ei kakle. Kannatanu oli juba minemas, ent pööras uuesti ülbitsedes ja lõuates tagasi ning andis süüdistatavale veel kahel korral vastu hambaid. Seepärast andis süüdistatav kannatanule ka automaatselt lume seest leitud hüdrovoolikuga vastu pead. Kõik juhtus sellepärast, et kannatanu temale kallale tuli - ta pidi lõpuks ennast kaitsma. Seda, et tal endal hambad korrast ära läksid, selgus alles hiljem. Tunnistaja G.J. ütlustest (tl 104-105) nähtub, et 18.01.2017 koos K.T.ga patrullis olles said nad väljakutse XXX seoses sellega, et kellelegi oli pähe löödud. Kohapeal vestlesid nad E.U-ga , kes selgitas, et oli kedagi konfliktsituatsioonis kummivoolikuga löönud. Süüdlane ei rääkinud midagi talle tekitatud vigastustest. Kannatanu oli kiirabiautos ja tema pea oli sidemes. Tunnistaja K.T. ütlustest (tl 106-108 pöördel) nähtub, et 18.01.2017 said nad väljakutse, sest Neeme oli tekitanud kehavigastuse R.le. Kõigepealt rääkisid nad Neemega, kes selgitas, et R. oli tulnud bussijaama poolt, astunud tema maa peale ja hakanud karjuma ja tatistama. Kui Neeme olevat toast välja tulnud, tõuganud R. Neeme pikali, mispeale haaras viimane maast vooliku ja virutanud enesekaitseks. Neeme ei avaldanud, et ta oleks viga saanud. Kannatanu andis esmased selgitused selle kohta, et Neeme läks talle kallale ja lõi voolikuga. Kui verbaalse suhtluse kohta kannatanu R.S. ütlused ühelt poolt ja süüdistatava E.U ütlused teiselt poolt riimuvad omavahel olulises osas, st, et süüdistatav ja kannatanu on tüli põhjustes 3 samal meelel, siis kannatanu löömise kohta on kohtule esitatud kaks vastandlikku versiooni – üks kannatanu oma ning teine süüdistatava E.U oma. Kohtul ei ole alust kannatanu ütlustes kahelda. Need ütlused on protsessi jooksul olulises osas jäänud samaks, lahknemata eeluurimisel antud ütlustest. Kannatanu ütlused riimuvad ka AS Valga Haigla patsiendikaardi nr XXX kannetega (tl 24-26) ning 18.01.2017 patrullilehega (tl 45-46), millest mõlemast nähtub temal pärast intsidenti fikseeritud peavigastus. Kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitab ka see, et ta on nii sündmuskohale sõitnud politseipatrullile kui ka tunnistaja R.K.le avaldanud kehavigastuse tekkepõhjusena löömise hüdrovoolikuga vastu pead, mille pani toime süüdistatav E.U. Samal ajal nähtub süüdistatava ütlusest, et ta proovib oma teo osakaalu pisendada. E.U võttis omaks, et ta keelas kannatanul oma maa pealt läbi minna, mis kannatanu sõnul kõlas, et, „sina värdjas siit maja eest läbi ei kõnni`“. Ta on tunnistanud, et olles sõnavahetusest häiritud, lõi ta R.S.. Samas väitis ta hiljem, et see toimus enesekaitseks ning vastusena kannatanu teistkordsele ründele, kui ringiga teed jätkanud R.S. tagasi pöördus. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et ründavas positsioonis olev isik tuleb tagasi ja jääb ootama, millal teda hüdrovoolikuga lüüakse. Eelnevat kinnitab ka vahetult peale sündmuse toimumist kohale jõudnud tunnistaja R.K., et E.U pühkis lund ja rääkis ärritunult, et tema maa peal mitte keegi teda perse ei saada. Kohus, hinnates E.U käitumist vahetult pärast toimunud intsidenti, leiab, et tema sündmusejärgne väljaütlemine läheb kokku tema eelneva tegevusega. Seetõttu leiab kohus, et usaldusväärsemad on kannatanu ütlused ning et nendele, samuti aga nendega riimuvatele AS Valga Haigla patsiendikaardi nr XXX kannetele,18.01.2017 patrullilehele ning 18.01.2017 vallasasja hoiulevõtmise ja asitõendi vaatlusprotokollile tuginevalt tuleb lugeda tõendatuks, et 18.01.2017 kella 18.20 paiku E.U lõi vastastikuse sõneluse käigus ühe korra kummist voolikuga (hüdrovoolik) R.S.u pähe, millega tekitas kannatanule tervisekahjustuse (lahtise peahaava) ja valu. Asitõendi vaatlusprotokolliga (tl 22) on kindlaks tehtud, et ese, millega kannatanut löödi, on kummist musta värvi voolik, halli värvi metallist otstega, mis 18.01.2017 vallasasja hoiulevõtmise protokolli (tl 21) kohaselt võeti kaasa XXX ja mis kuulus E.U-le ning millega eelnevalt lõi ta teist isikut vastu pead. Kohus ei nõustu süüdistatava kaitsja arvamusega selles, et süüdistatav tegutses kas siis vahetu ründe või eelseisva ründe tõrjumiseks ehk hädakaitses (kaitseakt tl 9-11, samuti tl 121 pöördel). Hinnates kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, ei ole usaldusväärsed E.U ütlused selles, et tema oli sunnitud ennast kaitsma ründe eest. Tema ütlused ei haaku tuvastatud tehioludega ega kannatanu ütlustega. Kannatanu ja tunnistajate ütlustest ilmnes süüdistatava ning kannatanu omavaheline ebasõbralik läbisaamine. E.U tunnistas ise, et teda ärritas juba pikemat aega R.S. käitumine ja toimetamine tema ukse ees ning ka sel korral läks tema R.S. keelama, kuigi mingit tõsiselt võetavat põhjust ei olnud. Tõendamist ei leidnud, et E.U poolt kohtus väljaöeldu, et ta kaitses ennast. Isegi juhul, kui süüdistatav tõepoolest tajus kannatanust lähtuvat ohtu ja püüdis end kaitsta, ei olnud sedavõrd intensiivse löögi suunamine pähe vastavuses ründe ohtlikkusega, mis väidetavalt seisnes selles, et kannatanu ründas süüdistatavat. Kohus loeb need ütlused ennastõigustavateks, Hädakaitseseisundi puudumist tõendab kaudselt ka süüdistatava käitumine – läks enda väitel kannatanu juurde abi pakkuma. Juhul, kui kannatanu oleks süüdistatavat tõepoolest rünnanud, millest süüdistataval oli põhjust tunda ohtu, ei ole eluliselt usutav, et isik soovib minna uuesti oma väidetava ründaja juurde. Seejuures leidis kohtus tuvastamist, et süüdistatav on sulgenud läbipääsu naaberkinnistutele ketiga, mis viitab süüdistatava ebakohasele käitumisele naabrite suhtes. 4 Tunnistajate R.K., G.J. ja K.T. sõnul sündmuskohale jõudes, ei näinud keegi neist E.U väliseid vigastusi ja keegi ei kinnita, et E.U oleks avaldanud, et teda on löödud ja et ta on viga saanud. Seetõttu ei ole usutav E.U väide, et ta sai selle sündmuse käigus tõsise vigastuse. Seega ei pea kohus usaldusväärseks, et kannatanu tekitas E.U-le väidetava tõsise vigastuse, kuna süüdistatava poolt kirjeldatud löökidega kaasnev valu oleks E.U kohe tundnud ning ta oleks koheselt politseile või tunnistajale oma vigastamisest teada andnud, mitte jätkanud lumepühkimist. E.U poolt esitatud hambaravi arved ei kinnita tema ütlusi, sest arstil käis ta tunduvalt hiljem, seega võis probleem hammastega tekkida hiljem ja teistel asjaoludel. Kannatanu R.S. kinnitas kohtus, et E.U löök vastu tema pead tekitas talle füüsilist valu. Lisaks nähtub kannatanu ütlustest, et löök oli piisavalt tugev, et tekitada peavigastus (tl 100). Ka AS Valga Haigla patsiendikaardi kannete kohaselt (tl 25) diagnoositi R.S.l kella 19.44 ajal, st peaaegu poolteist tunni pärast käsitletavat lahtine peahaav. Sama asjaolu, st R.S. peavigastust kinnitab ka 18.01.2017 patrullileht (vt tl 78). Seega ei olnud E.U käitumise näol tegu üksnes valu tekitava kehalise väärkohtlemisega, vaid kuna R.S.l esines anatoomilise terviklikkuse häire, siis ka teise isiku tervise kahjustamisega
Kõike eelnevat arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et süüdistatava käitumises olid
lg 1 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivse külje tunnused. § 121 Kannatanu ütluste kohaselt ei tabas löök teda piisavalt ootamatult ja süüdistatava käes olnud hüdrovoolik tabas pead tugevalt, et tekitada pähe haav (tl 100). Eelnev viitab asjaolule, et süüdistatava löök kannatanu pähe oli tugev. Kohus leiab, et kui süüdistatav tegi nii intensiivse liigutuse kannatanu pea suunas, siis pidi ta võimalikuks pidama mitte üksnes seda, et löök tabab kannatanu pead, vaid sedagi, et löök tabab kannatanut sellise tugevusega, et tekitab temale nii vigastuse kui sellega kaasnevalt ka valu. Seega oli süüdistataval löömise, valu tekitamise ning kehavigastuse osas vähemalt kaudne tahtlus
Kohus ei tuvastanud E.U käitumises õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ning leiab, et E.U tuleb toimepandu eest karistada. III Kohtu seisukoht karistuse osas
lg 1 kohaselt karistatakse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest, rahalise karistuse või kuni 1-aastase vangistusega. Seejuures tuleneb
lg-st 1, et kohus võib kuriteo eest mõista rahalise karistuse 30 kuni 500 päevamäära, ning
lg-st 1, et tähtajalise vangistuse alammäär on 30 päeva vangistust.
Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg-st 2 tulenevalt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Andes hinnangu E.U süüle, tuleb arvestada, et tema rünne kannatanu R.S. vastu oli kulminatsiooniks nende omavahelisele sõnavahetusele, mille algseks ajendiks oli kannatanu poolt tema korteri eest läbikäimine. Isikutevahelises konfliktis, kus kumbki pool teeb teisele etteheiteid, on konflikti eskaleerumist võimalik ära hoida mõlemal poolel. Kuid kohus on seisukohal, et E.U käitumisviisi valik on etteheidetav, sest füüsilise jõu kasutamine erimeelsuste lahendamisel ei ole ühiskonnas isikutevahelises suhtlemises heakskiidetav. 5 E.U tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud
§-s 58, ei ole. Puuduvad ka
Kohus on seisukohal, et E.U süü suurus on keskmisest mõnevõrra madalam. Tuleb küll möönda, et tema poolt toime pandud rünnak metallist otstega hüdrovoolikuga, ei põhjustanud mitte üksnes valu, vaid selle tagajärjel tekkis kannatanul ka vigastus lahtise peahaava näol, mille tõttu pidi kannatanu minema seda õmblema. Samuti tuleb möönda, et E.U tegevusega kaasnes kõva sõim ja ebatsensuursed sõnad. Samas tuleb arvestada sellegagi, et ehkki E.U tegevus põhjustas R.S.le kehavigastuse, ei olnud see raske, kuuludes oma laadilt kergemate hulka. Karistusregistri teatis (tl 51-52) tõendab, et E.U ei ole varem süütegude eest karistatud. See näitab, et E.U rikkumine oli pigem juhuslik, mitte aga väljakujunenud käitumismall. Samas on viimasel ajal kahetsusväärselt sageli aset leidnud juhtumid, kus isikud on hakanud omakohtu korras korda looma, kasutades selleks ilmselgelt ebamõõdukaid või isegi mitteseaduslikke vahendeid, nagu see toimus ka käesoleval juhul. Selline käitumine seab ohtu ka avaliku kindlustunde ning külvab hirmu. Eelnev omakorda viitab asjaolule, et sellistesse rikkumistesse tuleb suhtuda karmilt, et mitte lasta taolisel käitumisel ühiskonnas juurduda. Hinnates võimalusi mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest arvestab kohus ka asjaoluga, et E.U ei ole ise oma tegu hukka mõistnud või vähemalt ei ole ta seda avaldanud. Kohus on seisukohal, et esmakordselt kuriteo toime pannud isiku suhtes, olukorras, kus kuriteoga ei ole põhjustatud märkimisväärseid tagajärgi, ei ole karistuse eesmärkide saavutamiseks vajalik valida raskemat karistusliiki, s.o vangistust. Arvestades E.U süüd ja võimalusi tema mõjutamiseks edaspidi õiguskuulekalt käituma, samuti silmas pidades õiguskorra kaitsmise huvisid, on piisav tema karistamine rahalise karistusega alla keskmist sanktsioonimäära. Kohus, leiab et E.U tuleb tema teo eest karistada rahalise karistusega 100 päevamäära. Siinjuures arvestab kohus, et kuriteo toimepanemisest on möödunud juba peaaegu poolteist aastat. Kohtule teadaolevalt ei ole E.U selle aja jooksul uusi õigusrikkumisi, sealhulgas süütegusid kannatanu vastu, toime pannud. Kohus on seisukohal, et eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt tuleb E.U suhtes tuleb kohaldada
§-i 73. Seega ei pöörata temale mõistetud rahalist karistust täitmisele, kui E.U ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu. Seejuures hakkab E.U katseaeg
IV Kohtu seisukoht tsiviilhagi osas Käesolevas kriminaalasjas on kannatanu R.S. esitanud tsiviilhagi E.U vastu (tl 6). Selles nõuab ta 18.01.2017 Valga maakonnas XXX hoovis ründe käigus tekkinud varalist kahju 800 eurot, mis seisneb kiirabi visiiditasus 5 eurot, haiguslehel viibimise tõttu saamata jäänud palgast 257 eurot, transpordikuludest 130 eurot, ravimitele ja valuvaigistitele 18 eurot. Samuti nõuab R.S. mittevaralise kahju hüvitamist summas 390 eurot. Seda summat hageb kannatanu seetõttu, et sai juhtunu tõttu hingelise trauma. Kohtus selgitas kannatanu, et tööandja poolt esitatud palgateatiste (tl 27-28, 32-41) ning teatise (tl. 29-31) kohaselt jäi temal töölt puudutud aja eest saamata 264,96 eurot. Mittevaralise kahju osas täpsustas kannatanu, et tema nõue sisaldab peavalu ning peavigastusest tulenevate ebamugavuste hüvitamist (tl 101 pöördel). Süüdistatav ja tema kaitsja ei olnud nõus varalise ega mittevaralise kahju nõude ning selle suurusega. 6 VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Seejuures VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg-st 4 tulenevalt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Varalise kahju hüvitamise nõue Hagiavaldustes kirjeldatud varalise kahju näol on tegu otsese varalise kahju ja saamata jäänud tuluga VÕS § 128 lg-te 2, 3 ja 4 mõttes, hõlmates praegusel juhul kahju tekitamisega seoses kantud mõistlikku kulu ja saamata jäänud tulu. Kohus on seisukohal, et igakülgset tõendamist on leidnud see, et kannatanule on tekkinud varaline kahju. Kahju tekkimine on tõendatud süüteomenetluses kogutud tõenditega, mis kinnitavad ründefakti olemasolu ja iseloomu, lisaks aga kannatanu ütlustega, millest ilmneb, et E.U poolt toime pandud rünnaku käigus tekkis pähe veritsev haav, mis põhjustas hilisemaid raviga seotud kulutusi. See tähendab, et süüdistatava tegevus oli kannatanutele tekkinud varalise kahjuga põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4). Arvestades VÕS § 1045 lg 1 p 5, millele vastavalt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega, siis tekitas E.U kannatanule kahju õigusvastaselt. Süüdistatav tekitas R.S.le hagiavalduses nimetatud varalise kahju oma süülise käitumisega, kuivõrd VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kahju õigusvastaselt põhjustanud isiku süüd eeldatakse ning käesolevas menetluses ei ole seda eeldust ümber lükatud. Kuna puuduvad ka VÕS §-s 1052 sätestatud vastutuse piirangud, siis asub kohus seisukohale, et R.S.le tekitatud varaline kahju kuulub hüvitamisele. Kahju ulatuse loeb kohus tõendatuks 317,21 euro ulatuses, mis koosneb kaotatud töötasust 264,96 eurot (tl 30), kulutustest valuvaigistitele ja sidemetele 18 eurot, visiiditasust 5 eurot, transpordikuludest arvestusega 195 kilomeetrit korda 0,15 eurot, s.o 29,25 eurot. Eelnevast lähtuvalt leiab kohus, et R.S. tsiviilhagi varalise kahju nõudes tuleb rahuldada osaliselt ning et süüdistatavalt E.U-lt tuleb kannatanu kasuks välja mõista 317,21 eurot. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue VÕS § 128 lg-le 5 vastavalt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Seejuures tuleb arvestada sellega, et VÕS § 134 lg-s 2 nimetatud kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral eeldatakse kannatanule mittevaralise kahju, st füüsilise ja hingelise valu tekitamist ja seega ei tule nendel juhtudel kannatanul rahalise hüvituse saamiseks tõendada midagi muud peale tervisekahjustuse või kehavigastuse tekitamise ning teo õigusvastasuse. Samas võib kannatanu tõendada muid negatiivseid tagajärgi, mis tekkisid seoses tervisekahjustuse või kehavigastuse tekitamisega ning siis on selliste asjaolude tõendamine oluline rahalise hüvitise suuruse kindlaksmääramise mõttes. Käesoleva kriminaalasja menetlemisel on igakülgset tõendamist leidnud (vt ülalt), et 18.01.2017 kella 18.20 paiku XXX ridaelamu juures R.S.le kallaletungi käigus sai nimetatud isik lahtise peahaava. Tõendamist leidis ka see, et nimetatud peavigastus tekkis E.U löögi tagajärjel (põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 mõttes). On eeldatav, et sellise vigastusega kaasneb füüsiline valu. Valuravi vajadust kinnitab ka patsiendikaart nr XXX (tl 25). Lisaks on kriminaalasjas kogutud tõenditega leidnud kinnitust, et peavigastus nõudis ulatuslikumat meditsiinilist sekkumist. Seda tõendavad kogumis kannatanu R.S. ütlused (tl 101) ja 7 patsiendikaart (tl 24-26). Viimane tõendab, et sooritati pindmiste haavade ektsisioon, kirurgiline korrastus. Haavaõmblused soovitati eemaldada perearsti ambulatoorsel vastuvõtul 10 päeva pärast. On üldteada, et taolise protseduuriga kaasneb teatav ebamugavustunne. R.S. kinnitusel trauma tagajärjel saadud peavigastus takistas tal kodust lahkumist, sagedased olid peavalud, mis piirasid paljusid igapäevaseid tegevusi. Seega tuleb asuda seisukohale, et R.S. elukvaliteedis toimus mõningane langus, millega kaasnes häiritud olek ning ebamugavustunne. Arvestades VÕS § 1045 lg 1 p 2, millele vastavalt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega, tekitas E.U kannatanule kahju õigusvastaselt. Kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginevalt võib asuda seisukohale, et süüdistatav tekitas R.S.le eelnimetatud mittevaralise kahju (füüsiline valu ning elukvaliteedi langus) süüliselt, kuivõrd ta pani sellise kahju põhjustanud teod, st löömised toime tahtlikult VÕS § 104 lg 5 mõttes. Kuna puuduvad ka VÕS §-s 1052 sätestatud vastutuse piirangud, siis asub kohus seisukohale, et E.U on kohustus R.S.le see kahju hüvitada. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Seejuures tuleneb VÕS § 134 lg-st 5, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. VÕS § 127 lg 6 ls 1 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Piiranguid seab siin kohtupraktika, kuivõrd Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt RKTK 3-2-1-19-08, p 13; 3-2-1-85-08, p 13). Sama seisukohta jagab ka Riigikohtu kriminaalkolleegium (vt nt RKKK 3-1-1-116-12, p 18). Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestab kohus esmalt tekitatud kehavigastuse tagajärgi kannatanule (füüsiline valu vigastusest, operatsiooniga ning elukvaliteedi langusega kaasnenud ebamugavustunne) ja nende ulatust. Kohus märgib, et kuigi eelkäsitletud peavigastuse tõttu tundis kannatanu valu ning kuigi tal tuli käia operatsioonil, mis tekitas talle täiendavaid ebameeldivusi, tuleb siiski asuda seisukohale, et kannatanu füüsilised kui ka vaimsed kannatused kvalifitseeruvad pigem mõõdukate alla. Samuti tuleb silmas pidada seda, et E.U tekitas R.S.le kehavigastuse ning sellega kaasnenud mittevaralise kahju oma ühekordse tahtliku käitumisaktiga. Seejuures on kriminaalasja materjalidega tõendamist leidnud, et tegu oli naabrite vahelise tüliga, mis lõppes sellega, et süüdistatav lõi kannatanut pähe, mille tagajärjel sai viimane kergeid kehavigastusi. Riigikohtu õigusteabe osakonna analüüsis „Eesti esimese ja teise astme kohtutes välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitised aastatel 2014-2016“ (lk 4) tõdeti, et kergemate tervisekahjustuste puhul mõistsid kohtud välja hüvise 290 kuni 300 euroni. Arvesse võttes E.U teoga kannatanule kaasnenud negatiivseid tagajärgi, samuti E.U rikkumise laadi ja ulatust, seda, et E.U ei ole kannatanu ees seniajani vabandanud, lisaks aga varasemat kohtupraktikat, leiab kohus, et R.S. tsiviilhagi kuulub osaliselt rahuldamisele ka mittevaralise kahju nõude osas ning et süüdistatavalt E.U-lt tuleb R.S.le kahju hüvitiseks välja mõista 300 eurot. IV Kohtu seisukoht menetluskulude osas Käesolevas asjas on menetluskuludeks: 8 süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 179 lg 1 p 2 kohaselt teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistmise korral on 1,5 kuupalga alammäära, s.o 750 eurot, KrMS § 175 lg 1 p-le 4 vastavalt riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu ja sõidukulud kokku 828,72 eurot (tl-d 54, 59, 94), s.o kokku 1578,72 eurot. Tulenevalt KrMS § 180 lg-st 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 ls 1 sätestab, et menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Sama lõike kolmandast lausest tuleneb, et kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. KrMS § 180 lg 3 kolmanda lause kohaselt võib kohus määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Arvestades menetluskulude kogusuurust (1578,72 eurot) ja seda, et E.U-le on määratud töövõimetus XXX, siis on alust asuda seisukohale, et menetluskulude täies ulatuses E.U-lt välja mõistmine on temale ebamõistlikult koormav ning võiks ohustada tema resotsialiseerumisväljavaateid. Seetõttu jätab kohus need KrMS § 180 lg 3 alusel osaliselt riigi kanda ning mõistab temalt riigituludesse välja sundraha 250 eurot ning riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu 300 eurot, seega kokku 550 eurot. Tunnistajatele makstavad kulud 88,65 eurot tuleb jätta tervikuna riigi kanda. Isikult väljamõistetavate kriminaalmenetluse kulude suurust ning E.U varanduslikku seisundit silmas pidades on veelgi ilmne, et menetluskulude ühe korraga tasumine käiks temale majanduslikult üle jõu. Seega leiab kohus, et on põhjendatud võimaldada tasuda tal menetluskulud KrMS § 180 lg 3 alusel ositi 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. V Kohtu seisukoht asitõendi osas Käesolevas asjas asitõendiks olev kuriteo toimepanemise vahend – voolik (asitõend asub kohtutoimiku juures) tuleb
/allkirjastatud digitaalselt/ Rutt Teeveer Kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.