Obsah (18)

§ 175§ 180§ 126§ 1261§ 338§ 337§ 7§ 289§ 268§ 339§ 8§ 309§ 341§ 61§ 342§ 63§ 105§ 185

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuistungi aeg ja koht 4. oktoober 2021, Tallinn Otsuse tegemise aeg ja koht 11.oktoober 2021, Tallinn, Kriminaalasja number 1-20-6745

§ 175

, § 179, § 180 alusel mõisteti X-lt riigituludesse põlevvedelikuekspertiisi kulud 1930 eurot, infotehnoloogiaekspertiisi kulud 1608 eurot, määratud kaitsja tasud kogusummas 1908 eurot, ambulatoorne kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi kulu 1140 eurot, sundraha 2,5 palga alammääras 1460 eurot. Kohus määras, et X-l on võimalik tasuda menetluskulusid kokku summas 8046 eurot otsuse jõustumisest 12 kuu jooksul.

§ 180lg 3 alusel jäeti riigi kanda DNAekspertiisi kulud summas 171 eurot. Kar

S § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mõisteti X süüdi selles, et tema 10.05.2020 XXX väänas tahtlikult valu tekitamise eesmärgil oma abikaasa Y käed ja jalad selja taha valuvõttesse, mille tagajärjel tundis Y tugevat füüsilist valu ja lisaks tekitas X sellise tegevusega kannatanule verevalumid jäsemete piirkonda. Paari tunni pärast ründas X uuesti Y, haarates tal tahtlikult valu tekitamise eesmärgil õlavartest jõuga kinni ja näpistades Y jäsemetelt ja kehatüvelt, tekitades Y-le füüsilist valu ja kehavigastusi – 2 verevalumeid jäsemete ja kehatüve piirkonda. Mõlemat kehalise väärkohtlemise juhtumit nägid pealt Y ja X alaealised lapsed. KarS § 114 lg 1 p 2, 3 – § 25 lg 2 järgi mõisteti X süüdi selles, et tema valas kahe inimese tapmise eesmärgil 08.06.2020 kella 01.00 paiku Harjumaal XXX linnas XXX asuva kahekorruselise eramaja ümber kogu maja ulatuses, samuti maja seinte ja uste peale põlevvedelikku ehk bensiini ja süütas bensiini põlema, olles teadlik, et majas viibivad Y ja Q. Samas suhtus X ükskõikselt sellesse, et tema tegevus võib põhjustada ohtu teiste majas viibida võivate inimeste elule ja tervisele, sealhulgas ta möönis oma üldohtliku tegevuse tagajärjena mistahes kahju tekitamist majas olnud Q emale F-le. Olles süütamise järel näinud, et maja võttis tuld, lahkus X sündmuskohalt. Kuivõrd põlengust tekkinud müra kostis majja, ärkasid selle peale üles Y ja Q, kes pääsesid majast välja ja alustasid koheselt tulekahju kustutamist ning kohale kutsutud tuletõrjujad kustutasid tulekahju lõplikult, mistõttu jäi kuritegu X tahtest olenemata lõpule viimata, kuid tema tegevus põhjustas reaalse ohu majas viibinud inimeste elule ja tervisele ning varale. Samuti tekitas X maja süütamisega Q-le varalist kahju vähemalt 19 956 eurot. KarS § 137 lg 1 järgi mõisteti X süüdi selles, et tema paigaldas varjatult 04.06.2020 oma abikaasa Y kasutuses olevasse sõiduautosse BMW X5 reg.nr XXXXXX Y teadmata GPS jälgimisseadme TK905B-39085 ning paigaldas enda kasutuses olevasse mobiiltelefoni Apple iPhone SE A2296 TKSTAR GPS-nimelise tarkvara, eesmärgiga kasutada mobiilirakendust ja veebirakendust jälgimisseadme asukoha tuvastamiseks. Eeltoodud jälgimisseadet ning tarkvara kasutades jälgis X alates 04.06.2020 Y ja tema kasutuses oleva sõiduki asukohti Y kohta andmete kogumise, eelkõige tema viibimiskohtade tuvastamise, eesmärgil kuni 08.06.2020, mil X peeti politsei poolt kahtlustatavana kinni, misjärel ei olnud tal enam võimalik jälitustegevust jätkata. X tegevus, s.o isiku ja asjade varjatud jälgimine, vastab

§ 126-5 kirjeldatud jälitustoimingule.

X on isikuks, kellel puudusid

§ 1261lg 5, § 1262 lg 1 ja § 1263 lg 1 tulenevad õigused tegeleda jälitustegevusega.

APELLATSIOONIDE SISU: Süüdistatava kaitsja adv. T. Veer taotleb maakohtu otsuse tühistamist X süüdimõistmise osas kõigis süüdistuse episoodides, välja arvatud ühes kehalise väärkohtlemise episoodis. Samuti taotleb kaitsja tühistada maakohtu otsus karistuse ja menetluskulude osas. Uue otsusega palub kaitsja kvalifitseerida mõrva katse episood ümber KarS § 404 lg 1 järgi, mõista X õigeks süüdistuse kohaselt 10. mail 2020.a asetleidnud kuriteoepisoodis, mille käigus X väänas tahtlikult valu tekitamise eesmärgil abikaasa Y käed ja jalad selja taha valuvõttesse, mõista X õigeks temale esitatud süüdistuses KarS § 137 lg 1 järgi, mõista talle kergem karistus, jätta kriminaalmenetluse kulud osaliselt, so vähemalt pooles ulatuses riigi kanda. Apellant leiab, et maakohus on X süüditunnistamisel KarS § 121 lg 2 p 3, § 137 lg 1 ja § 114 lg 1 p 2, 3 järgi kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (

§ 338

p 2) ning rikkunud oluliselt menetlusõigust (

§ 338p 3).

Samuti leiab apellant, et mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule (

§ 338p 4).

Apellant 3 taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ja uue kohtuotsuse tegemist

§ 337lg 4, § 340 lg 1 ja 2 p 2, 3, 4 ja 6 alusel. Apellandi seisukohad seonduvalt Kar

S § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritud kuriteoepisoodidega.

1. mai 2020.a esimese episoodi osas leiab kaitsja, et Y käte ja jalgade selja taha valuvõttesse väänamine ei ole tõsikindlalt tõendatud. Süüdistus tugineb vaid kannatanu ütlustele. Kohus leidis, et seda tõendavad ka kaudsed tõendid, s.o laste kõne W-le ja viimase poolt kohtus antud ütlused. Väärib tähelepanu, et väidetav käte väänamine toimus kannatanu sõnul peale lõunat, mitte ennelõunal, nagu järeldab kohus. Kannatanu ei selgita, milles konkreetselt seisnes käe ja jala valuvõttesse võtmine, so kuidas X seda tegi. X eitab kannatanu käte ja jalgade väänamist, ta ei mäleta selle toimumist. Kaitsja nõustub kohtuga, et ilmselt ei olnud X-l
2. mail 2020.a hingelise erutuse seisundit, amneesiat ega ka joovet, millega oleks kaasnenud teadvuse hägustumine või mäluaugud. Seetõttu tuleb kaitsja hinnangul tõlgendada X mittemäletamist selliselt, et ta ei mäleta kirjeldatud sündmust, kuna seda ei toimunud. Kaitsja hinnangul ei ole võimalik kaudse tõendina käsitleda laste poolt väidetavalt Wle tehtud telefonikõnet – puudub kõnesalvestis või muu tõsikindel informatsioon kõne toimumise ja selle sisu kohta. Midagi tõenduslikku ei oska sündmuse kohta väita ka ükski tunnistaja, sh W, kes faktiliselt ei tea, mis toimus kannatanu ja süüdistatava kodus sel ajal. Nii pole võimalik rääkida ka kannatanu ja W ütluste riimumisest nagu leiab kohus. Tõenduslikult on tegu sõna-sõna vastu olukorraga. Kohus järeldas ebaõigesti, et eelkirjeldatud tegevusega tekitati kannatanule tervisekahjustused (hematoomid). Kannatanu kinnitas kohtus, et sinikad tekkisid õhtuse rüselemise käigus. Kaitsja leiab, et kohtu järeldused sellest, et X pisendab oma süüd, väites, et ta ei mäleta juhtunut, on paljasõnalised. Kohtu seisukoht, et süüdistatav varjab tegu sügavast häbitundest, on oletuslik hinnang. Süüdistatav on samal õhtul toimunud rüseluse kohta andnud avameelseid ütlusi. Pole eluliselt usutav ja süüdistatava kogu kriminaalmenetluse ajal antud kõiki ütlusi arvestav väide, et süüdistatav varjab ühte vägivallaepisoodi rohkem kui teisi. Õhtuse episoodi osas on X avaldanud kahetsust ja suhtunud oma teosse kriitiliselt. Elulist usutavust, mis viitab X ütluste tõepärasusele kinnitavad süüdistatava isikuomadused – kõik tunnistajad, samuti kannatanu on iseloomustanud süüdistatavat positiivsest küljest, s.o tegu ei ole vägivaldse isikuga. Kannatanu on kinnitanud, et enne
3. maid 2020 ega hiljem ei ole süüdistatav tema suhtes mistahes vägivaldseid tegusid toime pannud. Kaitsja hinnangul võivad kannatanu ütlused äärmisel juhul tõstatada kahtluse süüdistatava süüdiolekus, kuid kaitsja on seisukohal, et niisugune kahtlus on kriminaalasjas tõsikindlalt kõrvaldamata (

§ 7lg 3), mistõttu puudub alus X süüdimõistmiseks Kar

S § 121 lg 2 p 3 alusel. Tulenevalt eeltoodust on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi KarS § 121 lg 2 p 3

§ 338p 2 tähenduses ning süüdistatav tuleb kõnealuses kuriteoepisoodis õigeks mõista.

Järgnevalt analüüsib kaitsja kohtu seisukohta teises kehalise väärkohtlemise episoodis, mille osas puudub vaidlus süüdistatava süü osas, kuid siiski ei nõustu kaitsja maakohtu seisukohaga, et süüdistatav tal jõuga õlavartest kinni haaras, 4 näpistas teda kehatüvest ja jäsemetest. Kaitsja ei ole seega nõus sellega, et maakohus välistab X poolt väidetud rüseluse toimumise ja leiab, et ilmselgelt pidi nende tüli olema kannatanu kirjeldatud viisil, mida sisuliselt toetavad ka kannatanu ütlused. Seetõttu jääb kaitsjale arusaamatuks kohtu seisukoht, et X räägib rüselusest vaid oma teopanuse vähendamise eesmärgil. Kaitsja hinnangul on asjaolu, kuidas kehaline väärkohtlemine aset leidis, oluline subjektiivse külje aspektist. Kohus leidis, et X pani teo toime kavatsetult. Kaitsja selle järeldusega ei nõustu. Tõenditest järeldub, et kannatanule valu tekitamine oli soovimatu ja juhuslikku laadi tagajärg, mis oli kujunenud olukorra – pootevahelise rüseluse tulemus. Nii on maakohus hinnanud kogutud tõendeid ühekülgselt (süüdistatava ütlusi põhjendamatult kahtluse alla seades), rikkudes

§ 338p 3 ja § 339 lg 2 norme, samuti kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi Kar

S § 16 lg 2

§ 338p 2 tähenduses. Apellandi seisukohad seonduvalt Kar

S § 137 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteoepisoodiga. Kaitsja hinnangul ei ole jälgimisseadme paigaldamine oma varale (abikaasade ühisvara) käsitletav jälitustegevusena. Tõsikindlalt on tõendamata, et tal oleks olnud eesmärk jälgida ja koguda andmeid kannatanu kohta. Süüdistatav on neid eesmärke kategooriliselt eitanud. Süüdistatav on andnud ütlusi, et ta paigaldas jälgimisseadme autole vara kaitseks – pooled olid lahutamas abielu (avaldus anti käiku 4. juunil 2020), ees ootas ühisvara jagamine. Süüdistatav kinnitas, et selline seade on pere autodel varem olnud. Selle väite kahtluse alla seadmiseks puudub tõenduslik alus. Kaitsja hinnangul on eluliselt usutav, et jälgimisseadme paigaldamise ajend oli vara kaitse, arvestades eesseisvat ühisvara jagamist. Kohus seab süüdistatava ütlused eeltoodule vaatamata taas kahtluse alla. Kohus peab süüdistatava ütlusi eluliselt ebausutavateks ja väidetavalt ei ole need kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega. Kriminaalmenetlusõigust rikkuvalt peab kohus usaldusväärseks süüdistatava eeluurimisel antud ütlusi. Riigikohtu lahendis nr 3-1-137-10 on asutud seisukohale, et

§ 289

lg 1 lubab kohtueelses menetluses antud ütlusi kasutada vaid tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks. Järelikult tuleb tunnistaja ütlused, mis on talletatud tunnistaja ülekuulamise protokollis või ka dokumendis, üldjuhul jätta tõendina kõrvale, kui tunnistajat ennast on võimalik tõendamiseseme asjaolude kohta ristküsitleda kohtuistungil. Kaitsja leiab, et ülalnimetatud seisukoht kehtib ka süüdistatavate ütluste puhul. Kohus leiab, et kuna auto soetati juba 2019 ja GPS-seadme tellis süüdistatav alles 2020.a mai lõpus, samuti just

1. mai 2020.a. sündmuste järel hakkas süüdistatav tundma kõrgendatud huvi kannatanu liikumiste, tegemiste ja suhtluse kohta, siis järelikult soovis süüdistatav jälitusseadet hankida just teda petnud kannatanu liikumiste jälgimiseks, mitte sõiduki varguseohu minimeerimiseks. Kaitsja hinnangul on niisugune kohtu käsitlus ühekülgne ja ajendatud soovist kinnistada versiooni süüdistatava armukadedusest. Kannatanu ütluste kohaselt sai ta süüdistatava vahistamise järgselt teada, et BMW-le on jälitusseade paigaldatud, kuid kannatanu ütlused ei kinnita väidet, et see seade oleks autole paigaldatud tema jälgimise eesmärgil või et teda oleks ka faktiliselt jälgitud süüdistatava poolt. Andmete kogumise eesmärki ei kinnita kaitsja hinnangul 5 objektiivselt ükski asjas kogutud tõend, sh tunnistajate ütlused. Kaitsja leiab, et nii nagu enda vestluse või telefonikõne lindistamine ei ole käsitatav jälitustoiminguna (RKKK 31-1-5-09, p 10), ei ole analoogselt tegemist jälitustoiminguga juhul, kui isik paigaldab oma varale (sh ühisomand) jälgimisseadme, iseäranis, kui sellise toimingu eesmärk on kaitsta vara (mh võimaliku varguse, röövimise vms eest). Maakohus jätab põhjendamata väite, miks ei tohi ühises kasutuses olevale sõidukile paigaldada jälgimisseadet ilma teise isiku nõusolekuta, kes ka sõidukit kasutab. Kaitsja hinnangul ei tõenda süüdistatava telefonist leitud üks ekraanipilt GPS-seadme rakendusest auto asukoha kohta
2. juunil 2020 süüdistatava eesmärki kannatanu jälgimiseks ja tema kohta andmete kogumiseks. KarS § 137 lg 1 objektiivne ja subjektiivne koosseis ei ole tõendatud ja kohtu järeldused on paljasõnalised, liialdatud. Lisaks on kohus tõendite ebaobjektiivse hindamisega oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme

§ 338p 3 ja § 339 lg 1 p 12 tähenduses. Apellandi seisukohad seonduvalt Kar

S § 114 lg 1 p 2, 3 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritud kuriteoepisoodiga. Kaitsja ei nõustu süüdistatavale esitatud süüdistusega mõrva katses ja kohtu sellekohaste põhjendustega. Puuduvad tõendid, et süüdistataval oli tahe, eesmärk kedagi tappa. Kaitsja ei vaidlusta et süüdistatav süütas kahekorruselise eramaja. See tegu võib vastata KarS § 404 lg 1 tunnustele. Süütamine ei toonud kaasa inimese surma või tervise kahjustamist. Ideaalkonkurents teiste kuriteokoosseisudega (sh KarS §-ga 114) oleks võimalik vaid juhul, kui süütamisega oleks reaalselt põhjustatud isiku surm või tervisekahjustus. Subjektiivse koosseisu puhul tuleb arvestada süüdistatava psüühilist seisundit

1. juunil 2020 ehk kas ta oli üldse võimeline täitma süüteokoosseisu vähemalt kaudse tahtlusega. Sellist kahtlust tekitab ambulatoorse kohtupsühhiaatria – psühholoogia ekspertiisi akti nr 7.1-3/257 väljendatud ekspertide hinnang, mille kohaselt tekkis süüdistataval 07.06.-08.06.2020 öösel eriline emotsionaalne seisund (äge stressreaktsioon), mis oluliselt piiras tema võimet aru saada oma teo keelatusest ja võimet oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Piiratud oli tema võime analüüsida tekkinud situatsiooni, teha analüüsist adekvaatseid järeldusi ja juhtida oma käitumist, tema tegevust suunasid peamiselt emotsioonid. Kaitsja viitab oma seisukoha argumenteerimisele Riigikohtu otsustes 3-1-1-142-05 ; 3-1-1-19-09 esitatud seisukohtadele. Subjektiivsest küljest on esmalt oluline küsimus, kas süüdistatav tegelikult (reaalselt) teadis, kes ja kas üldse kedagi süütamise hetkel elamus viibis. Maakohus leiab, et süüdistatav ohustas oma tegevusega reaalselt ka majas viibinud F, kelle olemasolust ei pidanud ta olema teadlik, kuid oleks pidanud välja selgitama, kes majas viibivad. Välistatud on igasugune alus eeldada, et süüdistatav võis ja pidi teadma kannatanu F viibimist elamus. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt ei saa järeldada ka tema kindlat teadmist kannatanu ja Q viibimise kohta elamus. Nii on alusetu maakohtu seisukoht, et süüdistatav pidi arvestama võimalike tagajärgedega, sh surmaga ükskõik kui paljude isikute suhtes. Kaitsja hinnangul on välistatud süüdistatava teo kvalifitseerimine KarS § 114 lg 1 p 2 järgi. Süüdistuse kohaselt oli X eesmärk kahe inimese tapmine. Kohtuotsuse kohaselt on need kaks inimest Y ja Q. Tartu Ringkonnakohus on oma kohtuotsuses nr 1-171456 asunud seisukohale, et kuna teoviis peab olema „üldohtlik“, ei vasta sellisele tunnusele tapmistegu, millega võib lisaks sihiks võetud isikule kahjustada konkreetset 6 kolmandat isikut. Samuti ei ole tapmisega üldohtlikul viisil iseenesest tegemist ka olukorras, kus teo toimepanija tahtlus ongi suunatud mitme konkreetse inimese surma põhjustamisele (nt pannakse põlema maja lootuses, et surma saab seal olev perekond). Sellisel juhul võib olla tegemist kahe või enama isiku tapmisega (KarS § 114 p 3). Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa seega ka väita, et G oleks pidanud vähemalt võimalikuks pidama või möönma, et ta võib valitud tapmisviisi kasutamisel kahjustada teisi isikuid. Järelikult ei saa väita, et täidetud oleks ka subjektiivne koosseis. Seega isegi juhul, kui tõendatud oleks mõrva objektiivne ja subjektiivne koosseis, ei ole süüdistuses kirjeldatud tegu kvalifitseerida samaaegselt KarS § 114 lg 1 p 2 ja 3 järgi, vaid ainult nimetatud paragrahvi
2. lõike punkti 3 järgi. Süüdistatav on kategooriliselt kriminaalmenetluse kestel eitanud, et ta oleks soovinud kannatanute surma. Nii on võimatu tõsikindlalt sedastada mõrva subjektiivse koosseisu tunnuste olemasolu X-l. Süüdistusest ei nähtu asjaolu ja etteheidet X-le, et üldohtlikul viisil süütamisega ohustas ta kõrvalasuvaid hooneid ja eramuid. Kaitsja leiab, et kohus on kohtuotsust tehes väljunud eeltoodust tulenevalt süüdistuse piiridest, millega kohus on oluliselt rikkunud

§ 268

lg-s 1 ja 5 sätestatud menetlusõiguse norme

§ 338p 3 tähenduses.

Ka selles episoodis heidab kaitsja maakohtule ette, et kohtu järeldused, mis puudutavad X motiive ja eesmärke maja süütamisel, on meelevaldsed ja võimendatud – kohus teeb tuvastatud asjaoludest ebaõiged järeldused. Kohtu arvamus, et X on Q ähvardanud, põhineb kohtu ebaõigel siseveendumusel, mitte kogutud tõenditel. Milles seisneb ebastabiilne vaenulik suhtumine kannatanusse, jätab kohus põhjendamata. Kaitsja hinnangul on süüdistatava reaktsioon abikaasa armukese olemasolust teadasaamisel eluliselt normaalne ja adekvaatne – kohtuda oma naise uue võimaliku elukaaslasega ja tunda huvi, mis saab siis, kui süüdistatava pere võib hakata elama Q juures. Isegi, kui mitte uskuda süüdistatava väiteid Q-ga kokkusaamise põhjuste kohta, ei nähtu süüdistatava käitumisest mingeid ähvardusi Q suhtes. Kaitsja hinnangul on ka normaalne süüdistatava käitumine, kui ta nõudis Q-lt oma abikaasaga kohtumiste lõpetamist. Kaitsja ei kujuta eluliselt normaalselt ette, et naise armukesest ja lahkumineku soovist teadasaamisel ei tee meesterahvas midagi ja ei püüa purunevat suhet päästa. Süüdistatav tegi oma arusaamise ja oskuste piires tavalisi, lubatud toiminguid naise armukese tõrjumiseks.

1. mail 2020.a. (viimane kontakt Q-ga) ei pidanud süüdistatav teadma, et tema abielu on tegelikult läbi. Mistahes ähvardust ega kuriteo ettevalmistamist ei ole võimalik järeldada ka süüdistatava poolt Q elukoha väljauurimisest. Q on kohtuistungil kinnitanud, et ta ei soovinud süüdistatavaga kohtuda/kõneleda, ta on kinnitanud seda ka tekstisõnumiga. Süüdistatav aga soovis seda. Pigem oli kannatanu elukoha väljauurimine ja selle presenteerimine süüdistatava poolt kannatanu mõjutamine kokkusaamiseks. Sellises käitumises ei ole midagi õigusvastast. Oluline on, et süüdistatav käis Q elukoha läheduses vaid ühel korral – enne kohtumist Q töökohas. Seetõttu pole eluliselt usutav, ammugi tõendatud, et kõnealusel juhtumil oleks süüdistatav soovinud kannatanu Q-ga teha midagi enamat kui vaid rääkida. Kättemaksusoovi ei saa järeldada ka sellest, et
2. mail 2020.a. soovis süüdistatav, olles alkoholijoobes, kohtuda Q-ga. Samuti sellest, et ta tugevas joobes (nö 7 mäluaugus) olles oli küsinud Ü-lt inimeste kohta, kes võiksid Q-ga rääkida ja selles, et süüdistatav oli samas seisundis tundnud huvi Ü katkise õhupüssi vastu. Seda kõike seda ei mäleta. Küll aga hindab Ü süüdistatava jutu purjus inimese sisutuks mõminaks, mida polnud võimalik tõsiselt võtta. Mõned päevad hiljem tulid need teemad uuesti jutuks, kuid seetõttu, et Ü meenutas süüdistatavale tema poolt alkoholijoobes räägitut. Eeltoodu kontekstis on põhjendamatu kohtu seisukoht, et ebausalduväärseks tuleb lugeda Ü ja süüdistatava seisukoht, et süüdistatav soovis osta temalt katkist õhupüssi. Kohus leiab põhjendamatult, et süüdistatav soovis tegelikkuses soetada mõne muu relvataolise eseme või tulirelva viisil, millest ei jää nö jälge maha. Samuti on meelevaldne kohtu seisukoht, et
3. mail 2020.a. saadetud sõnum seonduvalt tuki/relva/toru osas võiks kuidagi seonduda sooviga ähvardada Q. Kaitsja hinnangul on oluline ka järgnev.
4. mail 2020.a. toimus süüdistatava ja W vahel telefonikõne. Asjaolu, et X oli kõnes W-ga öelnud, et läheb annab Q-le peksa, tuleb vaadelda kogu kõne kontekstis. Nimelt helistas W X-le selleks, et mõjutada teda mitte sõitma alkoholijoobes. Telefonikõnelus ärritas X ja ta lõpetas kõne lihtsalt sellise fraasiga. W ise telefoni kõne seda osa ei mäleta. Ka X oleks võinud sellist kõnelust või väljaütlemist eitada, kuid ta ei teinud seda. X selgitas istungil, et selline väljaütlemine ei olnud mõeldud tõsiselt, mis on kaitsja hinnangul ka eluliselt usutav. Kohus jätab X ütlused tõendina arvestamata osas, milles X ennast õigustab. Kaitsja hinnangul rikkus maakohus sellega oluliselt kriminaalmenetluse norme

§ 338

p 3 ja § 339 lg 1 p 12 tähenduses, rikkudes sellega X kaitseõigust, kriminaalasja igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise põhimõtet. Asjaolu, et isiku mingi ütlus näitab teda paremas valguses ei tähenda seda, et tegemist ei ole usaldusväärse tõendiga. Kaitsja osundab asjaolule, et X oli 07.06.2020.a. hilisõhtul vallandunud äge stressreaktsioon ning X käitumist juhtisid sellest tulenevad tema kontrollile allumatud emotsioonid. Asjaolu, et X käitumine oli väliselt adekvaatne ja justkui planeeritud, asjaolu, et ta lahkus pärast süütamist ega kutsunud tuletõrjet vms ei välista raske psüühikahäire esinemist X-l, eksperdiarvamuse ja Z ütluste kohaselt pigem kinnitavad seda. Arvestades eeltoodut, kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust

§ 338p 2 tähenduses, kui mõistis X süüdi Kar

S § 114 lg 1 p 2, 3 - § 25 lg 2 järgi ja jättis kohaldamata KarS § 404 lg-s 1 sätestatud normXateriaalõiguse normi ebaõige kohaldamine seisneb ka selles, et kohus jättis arvestamata X-l ägeda stressreaktsiooni olemasolu teo toimepanemise ajal ja sellest tulenev osalise süüdivuse olemasolu ning jättis seetõttu ebaõigesti kohaldamata KarS § 35. Kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme

§ 339

lg 1 p 12 ja § 338 p 3 mõttes, kuna X ütluste selline kõrvalejätmine rikub otsesel X kaitseõigust (

§ 8p 2).

X süüdivusest (piiratud süüdivus Kars § 35 tähenduses) 08.06.2020.a. teo toimepanemise ajal. Kohtuotsuse kohaselt puudub vaidlus selles, et KarS § 34 sätestatud tunnused X-l puudusid. Kohus leidis, et olenemata ekspertarvamusest, et X-l esines meditsiiniliselt ajutine raske psüühikahäire 07.06-08.06.2020, ei esinenud tal piiratud süüdivust KarS § 35 mõistes. Kohtotsus on järelduste osas vastuoluline. Selleks, et oleks võimalik 8 tõsikindlalt rääkida ajutise raske psüühikahäire olemasolust, peab esinema just KarS § 34 nimetatud süüdimatuse meditsiiniline tunnus, seda ka KarS § 35 kontekstis, sest viimati nimetatud paragrahvis tehakse otseselt viide just KarS §-le

1. Omaette küsimus on, kas sellise tunnuse esinemine välistab süüdivuse täielikult või piirab seda oluliselt. Psühhiaater Z, vastates nii kaitsja, prokuröri kui ka kohtu küsimustele, kinnitas korduvalt, et X-l esines ajutine raske psüühikahäire, mis oluliselt piiras tema võimet aru saada oma teo keelatusest ja võimet oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida (07.06.2021.a. kohtuistungi protokoll lk 2, 4, 5, 7). Apellant ei nõustu kohtu järeldustega sellest, et X-l ei esinenud piiratud süüdivust 07.06.-08.06.2020.a. KarS § 35 tähenduses. Kaitsja peab oluliseksviidata esmalt ägeda stressreaktsiooni (F43.0) tunnustele vastavalt RHK 10-s kirjeldatule (tsiteerib RHK 10-s kirjeldatut). Kaitsja heidab maakohtule ette sedagi, et maakohus ei ole temale arusaadavalt uurinud psühhiaater H hinnangut, millise kaitsja esitas kohtule 11.03.2021 ja kaitsja palub seda teha ringkonnakohtul. Järgnevalt kirjeldab kaitsja oma apellatsioonis seda, mis toimus
2. juunil 2020 ja milline oli X seisund alates sellest hetkest, kui ta koju tuli. Seejärel esitab kaitsja psühhiaater Z seisukohad ja vastused kaitsja ja kohtu küsimustele kohtus. Kohus on kaitsja hinnangul hinnanud ebaobjektiivselt eksperdiarvamuses esitatud järeldusi ja psühhiaater Z poolt kohtuistungil antud ütlusi, tehes sellest ebaõigeid järeldusi ning asunud kaitsja hinnangul X käitumise (süüdivuse) hindamisel tegema meditsiiniteadmisi nõudvaid järeldusi, mis ei ole aga ilmselgelt kohtu kompetentsis. Kaitsja hinnangul on kohus jätnud põhjendamata, miks tema poolt esitatud asjaolud on käsitletavad süüdimatuse juriidiliste tunnuste sümptomid, mitte meditsiiniliste tunnuste sümptomid. Kõrvutades X poolt kohtuistungil avaldatud asjaolusid ja kõrvutades neid nii RHK 10-s ja Z ütlustes antud selgitustega, ilmneb kaitsja hinnangul üheselt, et X-l oli alates 07.06.2020.a. hilisõhtust ja 08.06.2020.a. kuriteosündmuse ajal selline raske psüühikahäire, millest tulenevalt oli tema võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida oluliselt piiratud. Kohus leidis, et süüdistatav suutis selgelt välja mõelda teoplaani ning tema tegevuse välimine pilt on hämmastavalt planeeritud, sihikindel ning läbimõeldud, seejuures oma tegevust varjata püüdev. Kohtu hinnangul just varjamisteod viitavad X tegelikule arusaamisvõimele. Kohus leidis kohtuotsuses, et süüdistataval ei olnud teo toimepanemise ajal sellist joovet, mis oleks mõjutanud tema mälu või arusaamisvõimet. Kaitsja nõustub kohtuga, et X joobel niisugune roll puudus. Seda asjaolu on kinnitanud kohtuistungil ka Z, kes vastas kohtu küsimusele, et mälulüngad tekkisid pigem erilisest emotsionaalsest seisundist, see on sellele seisundile küllatki tavaline, et mälestused on fragmentaarsed. Kokkuvõtteks leiab kaitsja, et X-l tekkis faktiliselt ja tõendatult teo toimepanemise ajal eriline emotsionaalne seisund (äge stressreaktsioon), mis oluliselt piiras tema võimet aru saada oma teo keelatusest ja võimet oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida KarS § 35 tähenduses. Ülaltoodud seisukohti arvestades leiab apellant, et kohtulik uurimine maakohtus on olnud tõendite uurimisel ühekülgne ja puudulik

§ 338

p 1 tähenduses, jättes arvestamata kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisis tehtud järeldused X piiratud süüdivuse kohta. Maakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamiskohustust

§ 339lg 1 p 7 ja § 338 p 3 tähenduses. 9 Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi (jättes Kar

S § 35 kohaldamata)

§ 338p 2 tähenduses.

X-le mõistetud karistusest Kõik see, mida maakohus arvestas karistuse mõistmisel X kasuks, on apellandile meeltmööda. Kohtuotsus on aga apellandi arvates vastuoluline seonduvalt X tervisliku seisundi arvestamisega karistuse mõistmisel. Ühest küljest arvestab kohus, et X-l esines alates 9.05.2020.a. kohanemishäire, kuid samas leiab kohus, et X tervis tervikuna ei ole tema karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 2 tähenduses, kuivõrd kohtu hinnangul ei ole kannatanu provotseerinud oma käitumisega Xd. Siiski arvestab kohus X tervisliku seisundiga karistuse mõistmisel KarS § 114 lg 1 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava teo eest karistuse mõistmisel. Kaitsja leiab, et maakohus on jätnud ebaõigesti arvesse võtmata X-l 09.05.2020.a. tekkinud haigusseisundi – kohanemishäire KarS § 57 lg 2 tähenduses. Kaitsja hinnangul ei ole oluline, kas tegemist oli kannatu provokatsiooniga. Kuid asjaolu, et X käitumise, aga ka haigusseisundi tekkimise päästikuks oli Y käitumine, väärib arvestamist. Kaitsja ei arva seejuures, et nimetatud asjaolud välistavad X vastutuse, kuid leiab, et X-l 09.05.2020.a. tekkinud haigusseisund on kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 2 mõttes. Veelgi enam, kaitsja leiab, et selline psüühiline haigusseisund on kergendavaks asjaoluks ka kannatanu käitumist kõrvale jättes. Kaitsja leiab, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust

§ 338p 2 mõttes, jättes alusetult arvesse võtmata kergendava asjaoluna X-l 09.05.2020.a tekkinud haigusseisundi Kar

S § 57 lg 2 tähenduses. Apellant ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, et X tegevused kogumis olid ajendatud leppimatusest abielu lõppemisega ja armukadedusest. Kohus loeb seejuures armukadeduse raskendavaks asjaoluks KarS § 58 p 1 tähenduses. Apellant leiab, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi KarS § 58 p 1 tähenduses leides, et X on temale etteheidetavad teod toime pannud armukadeduse motiivil. Kaitsja hinnangul on maakohus loonud kohtuotsuses ebaõige mulje, nagu oleks X pidevalt armukadetsenud oma abikaasa kallal, teda pidevalt jälitanud ja uurinud tema asukoha järgi. Kohus võimendab tegelikku olukorda ja loob sellest ebaadekvaatse üldistuse. Kohus ei arvesta seejuures X-l ekspertiisiga tuvastatud haigusseisundit ega 07.06.2020.a. tekkinud ägeda stressreaktsiooni olemasolu. Kaitsja hinnangul on inimlik ja mõistetav, et X soovis teada, kes on tema abikaasa armuke. On loomulik ja arusaadav, et süüdistatav reageeris juhtunule ja abielu lõppemise ohust teada saades valulikult. Ebaloomulik oleks ette kujutada olukorda, kus süüdistatav, kelle jaoks tema pere oli kõik, oleks abikaasa lahkumineku soovile ja tema armukesest teadasaamisele reageerinud ükskõikselt ja tuimalt. Kohus peab armukadeduse olemasolu X-l tõendatuks ka sellega, et ta on väidetavalt ähvardanud ja jälitanud ka Q. Kaitsja rõjutab, et süüdistatava ja Q vahel on toimunud üks telefonikõne, süüdistatav on saatnud talle mõned tekstisõnumid ja kohtunud temaga ühel korral. Neil asjaoludel ei saa rääkidaka Q järjepidevast jälgimisest ja tema elu kontrollimisest. Süüdistatav ei pidanud abikaasat enda omandiks, ta ei dikteerinud kannatanule, mida viimane peab või ei pea tegema ega piiranud tegelikult ka mistahes valikuid ei olevikus 10 ega tulevikus, sh suhte osas Q-ga. Süüdistatav oli see, kes algatas abielulahutuse avalduse esitamise, mis kaitsja hinnangul on selge märk olukorraga leppimisest ja vajadusest oma eluga edasi minna. Olulisena rõhutab kaitsja ka, et kohtumenetluses ei ole leidnud tuvastamist asjaolu, et süüdistatav oleks enne 09.05.2020.a. olnud oma abikaasa suhtes armukade. Kannatanu Y on kinnitanud kohtuistungil, et neil oli süüdistatavaga usaldav suhe. Sellise asjaolu on tuvastanud ka maakohus (kohtuotsuse lk 12). Kaitsja hinnangul on kohtu poolt ebaõigesti kohaldatud KarS § 58 p 1, millega on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi

§ 338p2 tähenduses. Seonduvalt Kar

S 121 lg 2 p 2, 3 järgi mõistetud karistuse osas märgib kaitsja, et kuivõrd apellant on taotlenud X õigeksmõistmist nö 10.05.2020.a. hommikupoolses episoodis (Y käte ja jalgade valuvõttesse võtmine) ja välistub korduvus – nimetatud paragrahvi lg 2 p 3, siis tuleb seda arvestades mõista oluliselt kergem karistus. Samuti tuleks arvestada kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 2 mõttes X-l tekkinud terviseseisundit. Seonduvalt KarS 137 lg-s 1 järgi mõistetud karistuse osas märgib apellant järgmist. Kaitsja toonitab, et ta on seotud oma kaitsealuse positsiooniga ja taotleb X õigeksmõistmist, mistõttu küsimust mõistetavast karistusest ei saaks tekkida. Siiski, kui ringkonnakohus peaks leidma, et X on ebaseaduslikult jälitanud Y ja järeldab seda vaid X telefonist leitud ühe kuvatõmmise põhjal, siis kaitsja hinnangul on tegemist äärmiselt mitteraske kuriteoga, millise menetlus lõpetataks eraldivõetuna ilmselt oportuniteediga. Nii on 6 kuu vangistuse mõistmine igal juhul ülemäärane. Seonduvalt KarS § 114 lg 1 p 2, 3 järgi mõistetud karistuse osas märgib kaitsja järgmist. Kaitsja on taotlenud kõnelause kuriteoepisoodi ümberkvalifitseerimist KarS § 404 lg 1 järg ning palub karistuse mõista vastavalt nimetatud kooseisu sanktsioonile. Siiski soovib kaitsja avaldada kohtu seisukohtadega seonduvalt järgmist. Ebaõige on tuvastatud asjaolude põhjal, et isegi kvalifikatsiooni õigsuse korral oleks tapmiskatse toime pandud kolme isiku suhtes, kindlasti ei olnud tal mingit eeldust arvata, et majas viibib ka F. Kohus on kohaldanud karistuse mõistmisel materiaalõigust ebaõigesti ka selles tähenduses, et on pidanud süüteo kvalifitseerivat koosseisulist asjaolu süüd suurendavaks asjaoluks. Kaitsja selgitab, et kvalifitseeriv kooseis juba kätkeb endas tapmisest (KarS § 113) rangemat õiguslikku järelmit. Antud juhul sisaldub X-le ette heidetud süüteo toimepanemine üldohtlikul viisil ja kahe või enama isiku suhtes juba KarS § 114 lg 1 p 2, 3 kooseisudes enestes. Maakohtu käsitlusega nõustumise korral oleks sisuliselt tegemist karistuse raskust mõjutavate asjaolude kattuva arvestamisega. Kaitsja ei saa nõustuda ka kohtu järeldusega, et X teod on ajas muutunud raskemaks. Formaalselt on see nii, kuid kohtuotsusest järeldub kohtu hinnang X, kui isiku suhtes, kes on asunud teadlikult kuritegelikult teele ja kuritegelik käitumine on tema elu pärisosa ning X nö areneb kuritegelikul teel üha raskemate kuritegude suunas. Kõiki asjaolusid objektiivselt hinnates on kõik kõnealused kuriteod juhuslikku laadi ja ettekavatsemata. Kohus ei ole eeltoodu kontekstis arvestanud ka Xl 09.05.2020.a. tekkinud psüühikahäirega ja 07.06.2020.a. tekkinud ägeda stressreaktsiooniga. 11 Maakohus on küll võtnud arvesse, et X 08.06.2020.a. süütegu jäi katsestaadiumisse ja enamohtlik tagajärg ehk surm jäi saabumata, kuid kohus ei ole kaalunud ega põhjendanud, miks ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele KarS § 25 lg 6 ja § 60 sätted. Kaitsja leiab, et nn süütamistegu ei olnud X poolt ettevalmistatud tegu, tal polnud intensiivset tahtlust tegu toime panna, vaid see oli spontaanne, ägedast haigusseisundist tingitud tegevus. Samuti X ei pidanud silmas ega soovinud tagajärjena mitte kellegi surma. Samuti on kohus jätnud põhjendamatult kohaldamata KarS § 35 ja § 60 sätted. Olenemata asjaolust, milline on X poolt 08.06.2020.a. toime pandud kuriteo lõplik kvalifikatsioon (KarS § 114 lg 1 p 3 - § 25 lg 2 või § 404 lg 1), on käesoleval juhul olemas faktilised (sh meditsiinilised) ja õiguslikud alused X puhul karistuse kergendamiseks KarS § 25 lg 6, § 35 ja § 60 sätete alusel. Eeltoodut arvestades on maakohus kohtuotsuse põhjendamata jätmisega rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme

§ 338p3 ja § 339 lg 1 p 7 tähenduses.

Samuti on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi

§ 338p 2 tähenduses, jättes kohaldamata Kar

S § 25 lg 6, § 35 ja § 60 sätted. Menetluskuludest Kohus on menetluskulude X-lt väljamõistmisega rikkunud oluliselt

§ 180

lg-s 3 sätestatud normi

§ 338p 3 tähenduses.

Kui menetluskulude hüvitamine käib

§ 180

lg 3 kohaselt ilmselt süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Nimetatud seisukohale on asunud ka Riigikohus oma määruses nr 3-1-1-3212, leides, et kohus peab süüdimõistva otsuse tegemise korral kaaluma, kas jätta kõik menetluskulud süüdimõistetu kanda või kohustada süüdimõistetut

§ 180

lg-s 3 sätestatut arvestades hüvitama menetluskulud üksnes osaliselt, jättes ülejäänud osa menetluskuludest riigi kanda. Kaitsja hinnangul ei ole maakohus igakülgselt ja täielikult arvestanud ülaltoodud põhimõtteid. Ebaõige on kohtu seisukoht, et menetluskulude osaline riigi kanda jätmine saab toimuda vaid erandlikel asjaoludel. Kohus ei ole sõnagagi käsitlenud süüdistatava resotsialiseerumisväljavaateid, millises osas on kohtuotsus põhjendamata. Kaitsja leiab, et ka põlevvedeliku ekspertiisi akt ei ole asjas andnud mingit olulist tõendusteavet. Esiteks – ekspertiis on määratud pärast seda (10.06.2020.a.), kui süüdistatav oli esmakordselt üle kuulatud (08.06.2020.a.) ja ta oli ennast süütamisteos ka süüdi tunnistanud, mistõttu selliseks ekspertiisiks puudus põhjendatud vajadus. Teiseks – ekspertiis kinnitab vaid samaliigiliste põlevvedelike ja autobensiinide jääkide olemasolu erinevatel objektidel. Arvestades, et üle vabariigi müüakse kahte sorti autobensiini, siis olemuslikult ei tõenda sündmuskohal ja saapal autobensiini jääkide leidmine sellist seost, mis kinnitaks, et selline bensiin pärineb kindlasti ühest allikast. Kaitsja hinnangul on põhjendatud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi maksumuse jätmine riigi kanda, kuna selles antud arvamust on kohus arvesse võtnud karistuse mõistmisel, kergendades sel alusel ka süüdistatava olukorda. Maakohus on jätnud igakülgselt käsitlemata süüdistatava varalise seisundi. X-le kuulub teadolevalt poolt ühisvaraks olevast XXX kinnistust XXX külas, XXX vallas, 12 XXX. Nimetatud kinnistu on koormatud hüpoteegiga, mis tagab X ja Y ühist kehtivat laenukohustust. Samuti nähtub kriminaalasja materjalidest, et ilmselt ähvardab X ka süütamisega tekitatud kahjunõue ligikaudselt summas 20 000 eurot. Lisaks eeltoodule eksisteerib süüdistataval oma 4 alaealise lapse ülalpidamiskohustus. Seega isegi juhul, kui süüdistataval ka õnnestuks saada vangistuses mingit tööd, ei ole kõikide nimetatud kohustuste kandmine X poolt realistlik. Nimetatud asjaolusid arvestades käib väljamõistetud menetluskulude tasumine X-le ilmselgelt üle jõu, seda ka 12 kuulise tähtaja jooksul, mistõttu eksisteerib

§ 180

lg-st 3 tulenev õiglane alus jätta kriminaalmenetluse kulud vähemalt pooles ulatuses riigi kanda. Süüdistatatav X apellatsiooni esitatud taotlused ühtivad kaitsja omadega. Apellatsioonis kirjeldab süüdistatav omapoolselt sündmuste käiku ning tema versioonid toimunud sündmustest ei ühti maakohtu omadega. Süüdistatav väidab, et maakohus on teinud kõigist sündmustest ebaõiged järeldused ja esitab oma versioonid toimunust. Maakohtu poolt süüdistatavale kohtuotsusega omistatud motiivid ja eesmärgid on samuti paljasõnalised. Ei ole tema telefoni võtmisel tahtlikult soovinud kannatanu Y-le haiget teha, ei ole tema jälitamiseks paigaldanud autosse jälgimisseadet, ei ole armukadedusest tegutsenud ega soovinud kedagi tappa. Sisuliselt kattuvad süüdistatava apellatsiooniväited samuti kaitsja apellatsioonis tooduga. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsioone, prokurör vaidles neile vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega ja kuulanud ära menetlusosalised kohtuistungil, leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Oma sellist seisukohta põhjendab kohtukolleegium alljärgnevalt. Kaitsja apellatsioonis on tehtud maakohtule rida etteheiteid, mis puudutavad menetluslikke rikkumisi. Kohtukolleegium peab vajalikuks etteruttavalt märkida, et kogu apellatsioonikohtule apellatsioonis esitatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumiste paketist väärib tähelepanu e omab põhjendatud alust vaid üks kaebuse väide. Nimelt nõustub kohtukolleegium kaitsjaga selles, et maakohus on süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel seadust eirates lugenud usaldusväärseteks süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütlused. See viga on tehtud süüdistatava süüküsimuse otsustamisel KarS § 137 järgi esitatud süüdistuse osas. Õigus on apellandil, kes väidab, et maakohus, olles tuvastanud diametraalsed vastuolud süüdistatava poolt erinevates menetlusetappides antud ütluste vahel, oli kohustatud lugema süüdistatava ütlused ebausaldusväärseteks ja need tõendite kogumist kõrvale jätma, mitte andma hinnangut kohtueelsel uurimisel antud ütlustele. See on tõendite usaldusväärsust puudutava kestva ja valitseva kohtupraktika põhireegel ning maakohus on selles osas eksinud. Kui isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks ta on erineval ajal andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (vt 3-1-1-113-06, p 17; 3-1-1-131-13 p 11). 13 Kohtukolleegium jätab selle vigase maakohtu seisukoha kohtuotsuse põhjendavast osast välja, kuid leiab, et maakohtu otsuses on põhjalikult hinnatud ka kõiki teisi selles episoodis kogutud asjakohaseid ja lubatud tõendeid ning need on piisavad, väitmaks, et süüdistatava süü temale KarS § 137 esitatud süüdistuses on tõendatud e et on tõendatud jälgimisseadme paigaldamise eesmärk ja sellega ka konkreetse süüteokoosseisu subjektiivne koosseis, mis ongi selle episoodi osas vaidlusesemeks. Ehk siis põhimõtteliselt on maakohtu poolt vigaselt antud hinnang süüdistatava ütluste usaldusväärsusele kogu tõendite kogumit ja selle analüüsi ning lõplikku hinnangut arvestades ilmselgelt üleliigne konstanteering, mis ei mõjuta tegelikult kuidagi süüdistatavat süüstavate tõendite kogumit, mis on ka ilma selle kohtu hinnanguta piisav süüküsimuse õigeks otsustamiseks e süüdistatava süüdimõistmiseks. Kaitsja apellatsioon on piltlikult öeldes tiine maakohtu otsusele tehtud menetluslikest etteheidetest, millistest peamised ja lausa punase joonena kaebust läbivad kaitseväited on iseloomustatavad sõnadega „ maakohus ei ole põhjendanud…“ „on jätnud põhjendamata“ „ei ole arusaadavalt põhjendanud“ „põhjendused puuduvad“ ja „kaitsjale ei ole arusaadav“. Kui lugeda kaitsja apellatsiooni ja siis kohtuotsust või ka vastupidi, siis tekib tahtmatult tunne, et kaitsja ja kohus loevad erinevat otsuse teksti. Revideerides kohtule esitatud apellatsiooni arvutis, kasutades otsingut, vaatas vastu tulemus, mis kuidagi ei tõsta apellatsiooni kvaliteeti ja mõjutab vaid kvantiteeti ning ilmselgelt sellega seoses ka apellatsioonimenetluse kulusid. Ilmestamaks väidetut, esitab kohus ka need kaitseväited, millistele on apellatsioon üles ehitatud ja mis juba eos annavad kohtukolleegiumi hinnangul alust kahelda esitatud apellatsiooni taotluste tõsiseltvõetavuses ning kohtuotsuse läbilugemine vaid kinnitab seda. Kaitsja on oma apellatsioonis väitnud: Maakohus jätab põhjendamata väite, miks ei tohi ühises kasutuses olevale sõidukile paigaldada jälgimisseadet ilma teise isiku nõusolekuta, kes ka sõidukit kasutab. Kaitsja hinnangul on kohus jätnud põhjendamata, miks tema poolt esitatud asjaolud on käsitletavad süüdimatuse juriidiliste tunnuste sümptomid, mitte meditsiiniliste tunnuste sümptomid. Kohus jätab aga põhjendamata ja selgitamata, mis asjaolud/faktorid siis tekitasid X-l ägeda stressreaktsiooni. Kaevatav otsus on nimetatud osas mittejälgitav ja põhjendamata. Kohus leiab arusaamatult ja ilma põhjendusteta, et X süüdistas petmises eelkõige just Q. Kohtu selline järeldus on täiesti oletuslik ja põhjendamatu, nagu ka kogu kohtu käsitlus X väidetavast motiivist süütamise toimepanemisel. Kohus jätab aga selgitamata ja põhjendamata, millest tulenevalt kinnitab väline teopilt ägeda stressreaktsiooni puudumist ja sellest tulenevalt piiratud süüdivuse puudumist. Kohus jätab küll selgitamata ja põhjendamata, mida tähendab X poolt tagantjärgi oma käitumise ebaõigsuse tunnistamine moraalselt, mitte karistusõiguslikus mõttes (X on selgelt tunnistanud ühte vägivallategu ja 14 süütamistegu), kuid õige on kohtu järeldus, et X kahetsusavaldus toimepandud tegude eest siiraks ja arvestab sellega karistuse mõistmisel. - Samuti on kohus jätnud põhjendamatult kohaldamata KarS § 35 ja § 60 sätted. Eeltoodut arvestades on maakohus kohtuotsuse põhjendamata jätmisega rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme

§ 338p3 ja § 339 lg 1 p 7 tähenduses.

Kohus ei ole sõnagagi käsitlenud X resotsialiseerumisväljavaateid, millises osas on kohtuotsus põhjendamata. Maakohus ei ole arusaadavalt põhjendanud, kas X võime käituda normipäraselt oli oluliselt piiratud võrreldes nendega, kellel ei esine KarS § 34 p-des 1-5 loetletud meditsiinilisi tunnuseid. Maakohus on küll võtnud arvesse, et X

1. juuni 2020.a. süütegu jäi katsestaadiumisse ja enamohtlik tagajärg ehk surm jäi saabumata, kuid kohus ei ole kaalunud ega põhjendanud, miks ei kuulu kohaldamisele KarS § 25 lg 6 ja § 60 sätted. Arusaamatuks jääb, kuidas 9.-
2. mail 2020.a. võtmete kohta küsitu ja abikaasa armukese nime uurimine võimaldaks teha usutavat järeldust sellest, et X võimendas sellega kuidagi oma positsiooni kaaslase suhtes Seetõttu jääb arusaamatuks kohtu seisukoht, et X räägib rüselusest vaid oma teopanuse vähendamise eesmärgil. Ülaltoodud kirjeldus nähtub ka kaitsja poolt
3. märtsi 2021.a. kohtuistungil esitatud psühhiaater D hinnangust, millist tõendit ei ole aga kohus kaitsjale arusaadavalt uurinud. Kohus ei ole kaitsjale arusaadavalt käsitlenud X-l esinenud ägeda stressreaktsiooni olulisi asjaolusid seonduvalt nimetatud seisundi lõppemisega. Kohtukolleegiumi hinnangul on ainuüksi sellised hulgalised ja sisutud etteheited maakohtu otsusele, mis üldiselt ehk v.a üks juba varem märgitud põhjendatud kaitseväide, märk sellest, et kaitsjal ei ole midagi asjakohast maakohtule ette heita ning sestap külvatakse apellatsioon üle selliste väidetega, mis oma olemuselt ei ole kas asjassepuutuvad või ei mõjuta mingilgi määral maakohtu poolt tehtud otsustusi e süüdistatava süüd, tema käitumisele antud juriidilist hinnangut, karistuse raskust ega ka menetluskulude otsustust. Suurem osa etteheidetest on sellised, millistest on kohtukolleegiumil raske aru saada või ette kujutada, mis põhjendusi ootas kaitsja kohtult nendes küsimustes ja kuidas sellised põhjendused saavad mõjutada kohtu järeldusi. Arutatav juhtum on piisavalt eluline e igale inimesele on selge, et see on kaasus, mis on „elust enesest“, mis räägib sellest, kuidas ja miks puruneb pealtnäha õnnelik abielu ning kuhu see viia võib. Kohus on oma järelduste tegemisel kasutanud tõendite analüüsi kõrval ka põhjendusi, mis baseeruvad suuresti kriminaalmenetluslikul või elukogemusel ja ei pääse sellest ka apellatsioonikohus. Ei pea olema psühholoog, et sellises peredraamas anda elulise usutavuse faktori alusel hinnang toimunule ja muuhulgas hinnata kõrvaltvaataja pilguga ka süüdistatava peas toimunut e tema tundeid ja mõtteid. Need ei ole selles mõttes erakordsed ja pigem tüüpilised petetud abielumehele või – naisele, kes on pere alalhoiu nimel ise palju tööd 15 teinud ja on üdini veendunud, et tema pereelu on korras ning vastaspoole truudusetus tabab teda kui välk selgest taevast. Oluline on igaks juhuks selgitada, et tuvastatud kuriteo asjaolude elulise usutavuse hindamine tähendab sisuliselt seda, milline on ütlustes või esitatud kaitseversioonis kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mis puudutab väidetavaid maakohtu poolt põhjendamata asjaolusid või seisukohti, selgitab kohtukolleegium esmalt seda, et maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse normi rikkumine, olgu see siis

§ 339

lg-s 1 loetletud oluline rikkumine, sama paragrahvi lg 2 alusel oluliseks tunnistatud oluline rikkumine või muu rikkumine, mis ei kvalifitseeru olulise rikkumisena, ei too kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist või süüdistatava käitumist kergema paragrahvi järgi kvalifitseerimist. Õigeksmõistev kohtuotsus tehakse ainult

§ 309

lg 2 alustel ja kergema paragrahvi järgi kvalifitseeritakse ringkonnakohtu poolt süüdistatava käitumine sel juhul, kui on kohaldatud ebaõigesti materiaalõigust või kui mõne süüteokoosseisu tunnuse tuvastamisel on tõendeid hinnatud maakohtu poolt vigaselt. Kui ringkonnakohus tuvastab kriminaalmenetlusnormi olulise rikkumise, siis on kaks võimalust: kas ringkonnakohus tagastab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks või kõrvaldab ise rikkumise (

§ 339lg 1,2).

Veel peab kohtukolleegium vajalikuks kaitsjale selgitada, et kui apellatsioonis viidatakse

§ 339

lg 1 p 7 rikkumisele maakohtu poolt, siis kaitsja ei saa taotleda enamat, kui kriminaalasja tagastamist maakohtule

§ 341alusel.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et ringkonnakohus ei saa ise kõrvaldada

§ 339

lg-s 1-11 loetletud rikkumisi ning seda tehes rikub ringkonnakohus ise kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

Praegusel juhul on aga kaitsja viidanud muuhulgas ka nimetatud seadusesättele ja samas taotlenud uue sisulise otsuse tegemist ringkonnakohtult. Seegi annab kohtukolleegiumi arvates põhjendatud aluse väiteks, et kaitsja ei pea viidet

§ 339lg 1 p-le 7 tõsiseltvõetavaks.

Nagu apellatsioonide sisust järeldada võib, heidetakse maakohtule tegelikult ette seda, et maakohus on olemasolevast tõendite kogumist ja tõendite hindamisprotsessi tulemil tulnud apellantidest erinevale järeldusele süüdistatava süü, tema käitumisele antud juriidilise hinnangu, karistuse osas ning sestap ei peeta kohtu järeldusi veenvateks. Apellatsioonides hinnatakse taaskord tõendeid omapoolselt ja nii nagu seda tehti kohtuvaidlustes e maakohtu tõendite hindamisprotsess tunnistataks ebasobivaks ja pakutakse omapoolne, mis igale apellandile ka loomulikult ainuõigena näib. Selline erinevus kohtupoolse tõendite hindamise ja kaitsja poolt esitatud tõendite hindamise vahel ei kujuta endast ka

§ 339lg 1 p 12 rikkumist.

Samamoodi ei kujuta nimetatud rikkumist see, kui kohus erinevalt kaitsjast ei pea võimalikuks rajada kohtuotsust süüdistatava ennast õigustavatele ütlustele, sest on need tunnistanud ebausaldusväärseteks ja kaitsja vastupidiselt leiab, et kohtuotsuse tegemisel tuleb just süüdistatava ütlused võtta aluseks. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus küllaldase põhjalikkusega kajastanud iga süüdistatavale etteheidetud kuriteoepisoodi osas kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsuses on kõiki tõendeid põhjalikult 16 analüüsitud ja põhjendatud, millistele tõenditele süüdimõistmise aluseks olevad järeldused rajati ning kuidas need tõendid ja järeldused kinnitavad kuriteo toimepanemist süüdistatava poolt. Selgelt ja arusaadavalt on põhjendatud ka tõendite eelistust usaldusväärsuse aspektist, välja arvatud juba varem käsitletud süüdistatava eeluurimisel antud ütluste usaldusväärsuse osas. Kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab

§ 61sisu ja mõte.

Selleks, et teha süüdistatava osas maakohtu otsusega võrreldes vastupidine kohtuotsus, peab ringkonnakohus tuvastama maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vead ning esitama omapoolse, maakohtu lõppjäreldusega võrreldes vastupidise järelduseni viinud tõendite analüüsi. Ringkonnakohus selgitab veelkord, et tuvastatud rikkumine tõendite hindamisel ei too kaasa tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ja seda on juba eelnevalt ringkonnakohus ka selgitanud, miks see nii on. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu seisukohaga nii süüdistatava süü osas, tema käitumisele antud juriidilise hinnangu kui ka karistuse osas. Põhjendatud on ka menetluskulude osas tehtud otsustus. Need seisukohad, mis on apellatsioonides esitatud etteheidetena maakohtu otsusele, ei ole esitatud veenvate argumentidena, millised Riigikohtu seisukohast võiksid mõjutada apellatsioonikohut tõendeid ümber hindama. Põhimõtteliselt ei saa eitada apellantide õigust omapoolselt ja vägagi ühekülgselt hinnata tõendeid või esitada maakohtu otsusele omapoolseid, kuid seejuures tõendamiseseme asjaolude seisukohast asjassepuutumatuid seisukohti, kuid kohus sellega kaasa minema ei pea. Tõendite vaba hindamise põhimõte ei ole mitte ainult kohtu kohustus vaid see on ka kohtu privileeg.

§ 61

lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, see tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul kohustus (vt RKKKo 3-1-1-44-13 p 20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. Apellatsioonides esitatud väited, mis baseeruvad süüdistatava ütluste eelistamisele kõigi teiste maakohtu poolt hinnatud ja analüüsitud tõendite kõrval, millised koostoimes moodustavadki süüdistatavat süüstavate tõendite kogumi, ei saa olla kohtuotsuse aluseks. Kohtuotsust ei ole võimalik rajada vaid süüdistatava ütlustele ja paljasõnaliselt jätta kõrvale kõik muud tõendid. Veel selgitab kohtukolleegium, et Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 18;
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 718 ja
5. novembri
6. a otsus nr 1-16-6115/67, p 28). Riigikohus on leidnud sedagi, et olukorras, kus ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, puudub õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks esimese astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Esimese astme kohtu otsust muutmata jättes on 17 ringkonnakohus kohustatud analüüsima üksnes selliseid apellatsioonis esitatud argumente, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud (Riigikohtu otsus nr 116-6115/67, p-d 30–31). Riigikohus on aga möönnud sedagi, et võib ette tulla juhtumeid, kus apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. veebruari
8. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 108). Eelöelduga selgitab kohtukolleegium, et neid kaitse/süüdistuse väiteid, millised on saanud vastuse juba maakohtu otsuses ja mis on maakohtu poolt veenvalt ja ammendavalt kummutatud, käesolevas otsuses

§ 342lg 3 p 1 sätetest tulenevalt teistkordselt ümberlükkamisele ei tule.

Teine ja samuti vägagi silmatorkav kaitsja poolt kohtule esitatud apellatsiooni eripära, ja mitte positiivses mõttes, on oma seisukohtade rajamine rahvusvahelistele haiguste klassifikatsiooni koodidele ja veel enam, ka nende tsiteerimine. Kohtukolleegium selgitab, ja see ei saa olla üllatus ka kaitsjale, et õigusemõistmisel on siiski omad raamid, mitte küll eriti kitsad, kuid mõistlikud piirid, ja võimalik, et veealused siiski eksisteerivad. Esimene meeldetuletus puudutab seda, et dokument, mille kohus peab käesolev menetluse tulemil vormistama on siiski kohtuotsus, mille adressaat on süüdistatav, mitte patsiendi haigslugu/epikriis vms. Kohtul ei ole midagi teha haiguste klassifikatsioonis antud diagnoosidega, sest kohus haigusi ei ravi ega diagnoosi. See on ja jääb arstide pärusmaaks. Raske ei ole üles leida RHK ja selles esitatud haiguste koodid ning üle kirjutada ühe või teise diagnoosi sümptomid või olemus. Paraku on apellatsioonimenetluses, kus vaidlustatakse maakohtu otsust, vajalik esitada siiski juriidilised argumentatsioonid nende maakohtu seisukohtade osas, millega ei nõustuta. Kaitsja poolt kohtule esitatud dokumendi tekstis on otsingu kohaselt RHK-le viidatud lausa 11-l korral. Küsimusele, kas see on normaalne, saab vastus olla vaid üks. See ei ole normaalne. Konkreetse haiguspildi tuvastamine RHK 10 alusel on eksperdi ülesanne. „Isegi kui on tuvastatud konkreetne haiguspilt RHK 10 alusel, ei vabasta see kohtunikku kohustusest hinnata iseseisvalt häire ulatust ja selle toimet isiku käitumisele. Psüühiline haigus ei vii vääramatult tõdemuseni, et isiku süüvõime oleks juba üldisemas mõttes piiratud või sootuks välistatud; süüvõime saab seda olla ainult konkreetset süütegu silmas pidades. Kohtunik peab selle küsimuse lahendama, hinnates muuhulgas teole eelnenud sündmustikku, teo toimepanemise vahetut ajendit ja teo realiseerimise viisi, aga samuti käitumist pärast teo toimepanemist.“ ( Paavo Randma, Juridica 2005/5 Afekt kui hingelise erutuse seisund ja ajutine raskepsüühikahäire). Tsiteerides veel tänaseks juba tunnustatud õigusteadlase ja riigikohtuniku (artikli ilmumise aegu oli tal tiitel mag.iur. kriminaalkolleegiumi nõunik) mõtteid viidatud artiklist, siis see psühhiaatriline klassifikatsioonisüsteem (RHK 10) ei ole isiku süüvõime õigusliku hindamise seisukohalt siduv. Sisulisema ja täpsema seisukoha annab kohtukolleegium kaitsja etteheidetele KarS §-de 34, 35 ja 60 tõstatud teemadele allpool, kui käsitleb karistuse küsimust. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et kuni selle ajani, kui kannatanu Y leidis armukese ja hakkas temaga suhtlema ning teatas sellest oma abikaasale, oli tegemist perekonnaga, kus mees käis Soomes tööl, teenis piisavalt ja suutis perekonnale kindlustada põhimõtteliselt materiaalses mõttes kõik. Peret väisas ta nädala -paari tagant ning viibis perega koos nädalapäevad. Naine käis tööl ja tegeles lastega, kuid tundis ennast mehe äraolekul üksildasena ja talle hakkas tunduma, et siiski ei ole 18 abikaasa tähelepanu temale piisav. Tekkis kõrvalsuhe, millest naine teatas ausalt ka oma abikaasale ja mida petetud mees ei suutnud üle elada. Kohtumenetluse ülesanne ei ole kellelegi moraali lugeda ja inimlikult võib aru saada mõlemast abielupoolest. Öelda, et kuni selle momendini oli tegemist mingi harukordse draamaga samuti ei saa, sest abielu lõhkiminek ühe või teise abielupoole kõrvalsuhte tõttu võib tabada iga abielu sh õnnelikku. Psühholoogilises mõttes on sellistel juhtudel eelistatud seisus alati see pool, kellel on uus elukaaslane olemas ja sel momendil vähemalt tundub talle tulevik roosiline ja psühholoogilisi probleeme lahkuminekust ülesaamisega on kindlasti kordades vähem kui petta saanud ja abielu igavest kestvust uskuv vastaspool. Reaalses elus taluvad aga sellisesse olukorda sattunud petetud abielupooled olukorda erinevalt. Muuhulgas sõltub olukorrale reageerimine inimese emotsionaalsest taustast. Arusaadav on ka see, et praegusel juhul, kus mees käis välisriigis tööl pere heaolu kindlustamise nimel, mitte niisama puhkamas, tunneb ta, et tema suhtes on naine, keda ta armastab, käitunud alatult, ebaõiglaselt, on teda ära kasutanud, mis aga on hea pinnas mitte ainult solvumise vaid ka emotsionaalse viha tekkimiseks ning võib oma üleelamistega viia psühholoogilise kriisini, sh emotsionaalse traumani. Selliseid kriise tuleb elus ette ja seda paljudel inimestel, kuid sellest väljatulekuks, olukorra lahendamiseks, ei ole normipärane vägivald, agressiivsus, nö süüdlaste füüsiline hävitamine jms. Normipärane on oma muredega pöördumine spetsialisti e psühholoogi või psühhiaatri poole. Kindlasti on ka neid, kes nutavad, karjuvad ja paanitsevad omaette ning mõtetes seejuures nö torgivad nõeltega e tekitavad mõttes valu süüdlastele, kuid sisuliselt hävitavad sellega ennast. Olles Y käest teada saanud, et tal on teine mees, hakkas X jooma. Tal tekkis kinnisidee, kindlasti teada saada naise armukese nime, telefoni, aadressi. Nime sai ta juhuslikult teada avatud arvutis avatud Messengerist, mis kuulus Y-le. Juba ta helistaski Q-le ning sõitis Tallinna. Kokkusaamist ei toimunud sel korral. Järgmisel hommikul tekkinud peretüli käigus väänas ta kannatanu valuvõttesse. Kannatanul oli valus ja ta ei saanud valu pärast isegi rääkida. Süüdistatav eitab seda episoodi ja kaitsja ei usu, et süüdistatav valetab, sest teise kehalise väärkohtlemise episoodi, mis toimus samal päeval, võtab süüdistatav omaks, mis välistab häbi motiivi süü eitamisel nagu arvas maakohus. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus esitanud veenvad põhjendused, miks leiab, et süüdistatava süü on tõendatud. Väita vastupidist, tähendaks rajada kohtuotsus selles osas süüdistatava ütlustele ja öelda, et kannatanu valetab. Kohtukolleegiumi hinnangul puudub kannatanul igasugune motiiv süüdistatava alusetuks süüstamiseks. Nagu kannatanu ütlustest järeldada võib, on ta kohtuistungi ajaks süüdistatavale andestanud ning tema eesmärk ei ole oma laste isa pikaks ajaks vanglasse saata. Vastus sellele, miks süüdistatav ühte episoodi jaatab ja teist eitab on aga peidus kaitsja enda apellatsioonis, kus ta taotleb õigeksmõistmist kehalise väärkohtlemise ühe kvalifitseeriva tunnuse alusel e korduvuses, mis aga omakorda vähendab süüd ja toob kaasa võimaluse selle paragrahvi järgi taotleda kergemat karistust. Ka on kohtukolleegiumi arvates põhjust häbi tunda ja seetõttu eitada tegevust, kui täisjõus meesterahvas kasutab maadlusvõtteid relvitu ja endast füüsiliselt nõrgema naisterahva suhtes. 19 2011 aastal on Justiitsministeerium avaldanud juhendmaterjali perevägivalla vähendamiseks ja ennetamiseks (http://lft.ee/admin/upload/files/perevagivalla_juhis_kovidele_veebi.pdf) ja on igati asjakohane viidata selles toodud seisukohtadele ja definitsioonidele. Nii selgitatakse nimetatud materjalis: tülisid võib ette tulla igas peres või paarisuhtes, kuid see ei pea kohe tähendama, et tegemist on perevägivallaga. Tüli võib areneda perevägivallaks, ent perevägivald ei pea algama tülist. Vägivaldse käitumise ajendiks on teise inimese üle võimu ja kontrolli kehtestamise vajadus. Tüli puhul ei ole eesmärgiks teise inimese käitumise, suhete ja tegevuste kontrollimine või kui, siis ainult tüli aluseks oleva probleemi puhul. Perevägivalda eristab tülist eelkõige ühe inimese tahtlik soov tekitada teisele inimese emotsionaalset või füüsilist kahju (nt alandada, hirmutada, ähvardada või teha füüsiliselt haiget). Perevägivald on korduv ja süstemaatiline teise pereliikme allutamine enda tahtele. Kohtukolleegiumi hinnangul kohalduvad arutatavad kehalise väärkohtlemise episoodid täpselt toodud selgituse/definitsiooni alla. Antud juhul oli süüdistatava poolt alanud vägivald hirmuvalitsuse ja enda üleoleku kehtestamine. See jätkus ja süvenes järgmise e nö telefoni episoodiga, kus süüdistatava eesmärk oli ligi saada kannatanu telefonis olevale informatsioonile, mis puudutab suhtlust Q-ga e telefon enda valdusesse saada ja seda enda käes hoida. See, et süüdistatav ise ei tunnista oma käitumise tagamaid ja motiive tagantjärgi, ei tee neid olematuks. Kriminaalmenetluslik kogemus lubab väita, et selline telefoniteemaline vägivald on ka omane perevägivallale ja telefoni enda kätte saamise teel oma üleoleku kehtestamisele (1-20-6063). Millegipärast ei otsita võimalust telefonis olevale informatsioonile ligi pääseda salaja, vaid ikka on vaja seda teha nii, et telefoni omanik näeks seda, reageeriks ja et saaks ikka ja jälle oma üleolekut näidata, sest paratamatult toob see kaasa võimaluse näidata üleolekut füüsiliste vägivallategude kaudu. Riigikohus on selliste peretülide osas ühes oma otsuses selgitanud, et peresuhetes, perevägivalla ja selles asetleidva kaitsetegevuse korral ei saa hädakaitseõigust kohaldada mõningate piiranguteta. Need tulenevad ühiskonnas üldiselt omaksvõetud eetilistest arusaamadest ja asjaolust, et peresuhted sisaldavad endas nii tavapärasest hoolivamat suhtumist pere teistesse liikmetesse kui ka suuremat valmisolekut teatud peresiseste piirangute talumiseks. Samas ei saa karistusõigusliku kaitseta jääda olukord, kus mõni pereliige on seadnud teise oma füüsilist või muud üleolekut ära kasutades hirmuvalitsuse alla. Tulenevalt isikupuutumatusest ja isikute võrdõiguslikkusest, ei ole keegi kohustatud taluma vägivalda ka pereliikme või mõne teise lähedase inimese poolt (3-1-1-38-04). Kohtukolleegium leiab, et maakohus on andnud ka sellele kuriteoepisoodile õige juriidilise hinnangu sh ka põhjendatult leidnud, et tegu on toime pandud kavatsetult. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa näpistamine olla muud kui eesmärgipärane valu tekitamine. Järgmises episoodis e KarS § 137 järgi etteheidetavas kuriteos on vaidlus selles, mis eesmärgil paigaldas süüdistatav oma abikaasa poolt kasutatavasse pereautosse jälgimisseadme ja sellega seoses ka oma telefoni vastava tarkvara. Apellatsioonides eitatakse kuritegu sellega, et seade oli paigaldatud ainult vara kaitse eesmärgil. Kohtukolleegium leiab, et etteheited maakohtule selles, et maakohus on paljasõnaliselt ja põhjendamatult järeldanud, et jälgimisseade oli paigaldatud tegelikult ebaseadusliku jälitustegevuse eesmärgil e selleks, et jälgida, kus täpselt liigub Y ja jälgida tema 20 suhtlemist Q-ga, on põhjendamatud ning apellatsioonides esitatud kaitseväited ei lükka ümber maakohtu seisukohti. Ei ole vaidlust selles, et pärast uue auto soetamist oli abikaasade vahel olnud juttu sellest, et selline seade oleks auto varguse kaitseks hea. Samas on fakt, et kuni

1. juunini 2020 jäi see plaan juttude tasemele. X ostis jälgimisseadme ja paigaldas selle mitte ainult teise auto kasutaja, vaid oma abikaasast auto kasutaja teadmata autosse. Maakohus on põhjendatult leidnud, et seda veendumust, et seade oli paigaldatud just Y jälgimiseks, süvendab ka asjaolu, et Y sai jälgimisseadme olemasolust teada alles peale X kinnipidamist, ehk siis, pärast seda kui ta leidis oma elukoha garaažist jälgimisseadme pakendi. Kaitsja nõuab oma apellatsioonis põhjendusi kohtult selle kohta, miks ei tohi ühises kasutuses olevale sõidukile paigaldada jälgimisseadet ilma teise isiku nõusolekuta, kes ka sõidukit kasutab. Milliseid põhjendusi tahab kaitsja näha ja kuulda selle järelduse kohta, mis baseerub kohtu siseveendumusele ja elulisele usutavusele, kohtukolleegium oletada ei oska, sest selle järelduse osas ei saa teha viiteid seadusele, ei saa koguda mingeid dokumentaalseid ega ka isikulisi tõendeid. Aga saab väita, et vägagi loogiline, loomulik ja eluliselt usutav on see, et X, olles jälgimisseadme paigaldanud autosse ja seda olukorras, kus varasemalt on naisega juttu olnud selle paigaldamisest auto varguse vastu kaitse eesmärgil, ta vähemalt informeerib oma abikaasat sellest, et nii, nüüd sai see seade ostetud ja tema poolt ka autosse paigaldatud ja vastav tarkvara on tal ka telefoni laetud ja auto on sellega n-ö turvatud. Kui sellest teist auto kasutajat/pereliiget ei informeerita, peab selleks igal juhul olema mingi põhjus ja loogiline selgitus, sest vastupidisel juhul on igati põhjendatud, et sellises keerulises suhete puntras nagu see oli konkreetses perekonnas seadme paigaldamise ajaks kujunenud, on alus väita, et isik luurab just oma naise järgi ja hoiab konntrolli all tema liikumist ja suhtlemist. Oluline on aga juhtida apellantide tähelepanu sellele, et maakohtu otsus selles osas ei rajane mitte ainult sellise eluliselt usutavale siseveendumusele ja ebaõige tõendina kasutatud süüdistatava eeluurimisel antud ütlustele. Nagu kohtukolleegium juba varem rõhutas on maakohtu poolne tõendite analüüs igati põhjendatud, asjakohane ja arusaadav ning kuidagi ei saa tulla maakohtust erinevale järeldusele selle kuriteoepisoodi subjektiivse teokoosseisu osas. Pärast seda, kui X oli naiselt teada saanud, et tal on uus mees, kellega on juba kauaaegne suhe ning on plaan X juurest ära minna, püüdis X esmalt teada saada, kes on see mees, siis temaga kohtuda ja suhteid klaarida. Olles pärast esimest füüsilist perekonflikti mõne aja tagant lahkunud Soome ja suhelnud oma abikaasaga distantsilt mh ka lahkuminekust ja muudest sellega seotud teemadest, ei rahunenud X hing ja seda olenemata sellest, et ühiselt otsustati lahutuse dokumentide sisseandmise kasuks. Talle oli vähe sellest, et teadis, kes on see mees, kus ta töötab ja elab. Ta pidi isiklikult veenduma selles, et tema naise ja Q suhe on reaalne, et tema naine ikka tõesti käib Q juures. Kohtukolleegiumi hinnangul on X käitumise muutumine ajas sisuliselt kättemaksu ja armukadeduse tunnete süvenemine. Seejuures ta küll püüab olukorraga leppida, püüab kodunt eemal olles rahulikult abikaasaga suhelda, arutada perekonna säilitamise võimaluste üle ja võtta vastu lahkumineku otsuse kuni selleni, et reaalselt antakse sisse ka lahutuse dokumendid, kuid ta ei saa rahu enne, kui näeb kõike nö oma silmaga. Võimalik, et see on vajalik inimesele, et võtta vastu lõplik otsus ja veenduda ka selle õigsuses, kuid jällegi on selleks erinevad nö normaalsed lahendused. Näiteks perepsühholoog, kui abikaasade omavahelised vestlused ei ole 21 piisavad. X negatiivsed emotsioonid e kättemaks ja armukadedus saavad ikkagi võitu ja ta otsustab selle kasuks, et hakkab oma abikaasat jälitama ja seda mitte tema sammul reaalselt käies, vaid otsustab jälgimisseadme paigaldada autosse. Kohtukolleegium ei arva, et sel momendil, kui tema peas valmis otsus naist jälitama hakata, oli tal juba valmis plaan naise ja tema armukese tapmiseks ja vaevalt ta ka arvata võis, et teadmine, kus elab Q ja et just Q elukohas käib tema naine, et see teadmine võib saada saatuslikuks ning tema sellest teadmisest süvenev armukadedus saab saatuslikuks sellise otsuse vastuvõtmiseks, mis mitte ainult ei hävita tema elust truudust murdnud abikaasa ja tema armukese, vaid võinuks viia tema enda kuni kaks korda pikemaks ajaks trellide taha ja rikkuda oma veel väikeste tütarde elu, kes jäänuks igavesti ilma emast ja väga pikaks ajaks ka isast, kellega suhtlemise soov tulevikus võinuks olla suure küsimärgi all. Just nii see aga juhtus, sest olles paar päeva jälginud oma abikaasat, sai ta täpselt teada, kus elab Q ja et tema abikaasal ning Q-l on suhe, mis ei piirdu ainult koos töötamise ja kinos käimisega, vaid naine ka ööbib Q juures. Ja olenemata, et nii süüdistatav kui ka tema kaitsja eitavad armukadeduse motiivi, on see paraku domineeriv motiiv, mis viis tapmiskavatsuseni. Tapmise plaan süüdistataval tekkis just sellest, et ta ei suutnud alla suruda seda omanditunnet, mis tal oma abikaasa suhtes tekkis e tundes, et Y justnimelt „kuulub“ temale ja kui ei kuulu, siis ei saa ta ka kellelegi teisele „kuuluda“. Süüdlased selles olukorras olid X silmis mõlemad –nii abikaasa kui ka tema armuke – ja hävitada tuli mõlemad. Seega kohtukolleegiumi hinnangul tõendab nii süüdistatava teoeelne ja teojärgne käitumine aga ka käitumine konkreetselt kuriteokohas kuriteo toimepanemise ajal, et tema eesmärgiks oli tappa Y ja Q ning, nagu öeldud, oli domineerivaks ajendiks, mis neelas endas nii kättemaksu kui ka egoismi, e samamoodi madalad ajendid, just armukadedus ja seda just negatiivse emotsiooni e madala ajendi mõttes. Kohtukolleegiumi hinnangul tegutses süüdistatav mõrva planeerimisel armukadeduse motiivil ja küsimus saab olla vaid selles, kas antud konkreetsel juhul oli armukadeduse motiiv madalaks ajendiks e karistust raskendavaks asjaoluks. Kohtukolleegium nõustub käesoleval juhul maakohtu seisukohaga, et X-le on karistust raskendava asjaoluna etteheidetav tapmise toimepanemine muul madalal e armukadeduse motiivil. Kohtukolleegium on ka varasemalt ja seda maakohtu poolt viidatu kohtuotsuses märkinud, et armukadeduse, kui probleemiga tegelevad samuti pigem psühholoogid ja vahel ka psühhiaatrid, sest tegemist on äärmiselt mitmetahulise emotsiooniga, mida mitte alati e peaaegu mitte kunagi, ei klassifitseerita positiivse märgiga emotsioonina. Tegemist on kompleksse emotsionaalse seisundiga, kus inimene tajub, et tema jaoks väärtuslikku suhet on oht kaotada kas reaalsele või kujuteldavale rivaalile. Seisund hõlmab nii afektiivseid, kognitiivseid kui ka käitumuslikke aspekte. Armukadedus ei ole romantiline ja see pole armastuse märk. Uuringud on seostanud armukadedusega rea tundeid ja iseloomujooni. Kõik need armukadedusega seotud faktorid tulenevad inimese enda ebakindlusest, mitte armastusest. Armukadedus on segu erinevatest emotsioonidest – ärevus, mure, kurbus, viha, sallimatus, kahetsus, süüdistus, kibestumine, kadedus jms, millega tihti kaasneb ka agressiivsus ja vägivald. Kohtukolleegiumi hinnangul näitab süüdistatava X objektiivne käitumine, et tema armukadedust iseloomustavad eelkõige viha, kättemaks, egoism e äärmiselt negatiivsed emotsioonid, mis on eelkõige seotud omanditundega. Kõik need asjaolud muudavad konkreetsel juhul armukadeduse kui 22 motiivi ka madalaks ning on etteheidetav X-le karistust raskendava asjaoluna. X ise välistab armukadeduse motiivi põhjendusega, et ta pole kunagi armukade olnud, on oma abikaasat alati usaldanud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole see asjaolu aluseks eitada konkreetses situatsioonis tekkinud armukadedust. Armukadedus ei olegi sünniga kaasa antud ega ka krooniline. See võib tekkida konkreetses situatsioonis ja teatud emotsionaalses seisundis aga ka näiteks joobeseisundis. Seega nõustub kohtukolleegium maakohtuga selles, et X karistust raskendavaks asjaoluks on kuriteo toimepanemine muul madalal motiivil ja seda olenemata, milline karistusõiguslik hinnang on tema poolt Q eramu süütamisele antud e kas see on mõrva katse või süütamisena KarS § 404 lg 1 järgi nagu seda taotletakse apellatsioonis. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on andnud süüdistatava käitumisele õige hinnangu ja hinnates kõiki tõendeid kogumis ja arvestades süüdistatava käitumist nii teoeelselt ja seda nii enne mõrva ettevalmistavat staadiumit kui ka ettevalmistavas staadiumis, on ainuõige ning igasuguste kahtlusteta järeldus, et süüdistatava soov oli tappa nii oma abikaasa kui ka tema armuke. Seega nõustub kohtukolleegium maakohtu järeldusega selles osas ja ei pea vajalikuks üle korrata maakohtu otsuses esitatud kõiki seisukohti, kuid rõhutab järgmist. Süüdistatav tegutses vägagi eesmärgipäraselt pärast seda, kui tal tekkis plaan tappa oma abikaasa ja viimase armuke ja seda nö ühe hoobiga ehk siis, kui nad viibivad koos. Saatuslikuks päevaks sai hiljemalt
2. juuni
3. See plaan võis ka varem juba tal valmis olla planeeritud, kuid ajaliselt on plaani realiseerimise ja tapmisemõtte tekke vahel viimaseks ajaliselt kõige lähemal tapmisplaani elluviimisele
4. juuni 2020 hilisõhtu ja kohaks oma kodu. See on aeg, mis järgnes sündmustele, kus Y oli pärastlõunal kodunt autoga lahkunud, X tuvastas, et naine oli läinud Q-le tööle vastu. Seda kinnitas kannatanu Y kohtuistungil aga ka süüdistatava mobiiltelefonist leitud ekraanitõmmis pildist, kus on näha, et auto, millega naine kodunt lahkus, seisab Mustamäe keskuse ees, mis on lähedal SSS-le ja kus asub ka kino. Nimelt töötas ka kannatanu Q SSS ja kannatanu Y väitis kohtuistungil, et läks kohtuma Q-ga, kes erinevalt temast oli sel päeval tööl. Nimelt oli tegemist pühapäevase päevaga. X nägi oma mobiiltelefoni rakendusest, kus on auto, millega abikaasa kodunt lahkus ning ta sõitis kohale. Seda kinnitab kuvatõmmis telefonis, mida muul moel teha ei saanud. Auto seisis MMM juures, kus asub PPP kino ja kannatanu Y kinnitas kohtuistungil, et nad käisid sel õhtul kinos. Seejärel sõitis süüdistatav tagasi koju ja hakkas tarvitama alkoholi, rääkis lastele lahkuminekust jms. Samuti helistas ta tunnistaja Ü-le ja palus, et viimane sõidutaks teda naise armukese juurde, kuna teab, et naine on seal ja ta tahtis autokummid läbi torkida. Tunnistaja keeldus. Seejärel, kui isegi jaatada, et mõte abikaasa ja tema armuke koos põlema panna oli äkkmõte, mis süüdistataval tekkis purjus peaga ja oma emotsionaalse seisundi pinnalt, siis alates sellest mõttest kuni teo katsestaadiumini oli ka piisavalt pikk ja sihipäraseid käitumisakte täis ajajärk. Ta tõmbab välja valvekaamera, mis salvestanuks tema tegevust kodu juures. Võtab garaažist bensiinikanistri, paneb selle oma sõidukisse ja sõidab ligi tund aega ja seejuures joobes seisundis, mis nõudis piisavalt pingelist sõidujuhtimist, et mitte jääda silma ebahariliku sõidustiiliga teistele liiklejatele ja veel vähem politseile. Seejärel, nähes, et naise auto on pargitud Q maja juurde ja teades täpselt, et nad on seal koos e kahekesi, valab ta bensiini maja ümber ja seejuures ka kõikide võimalike väljapääsude (uksed, aknad) ette. Ta paneb süütevedeliku põlema, veendub, et see süttis ja sõidab autoga tagasi koju. Eriti vajab 23 siinjuures rõhutamist ka maja põlema panemise aeg. See oli öö ja üldteada on, et sel ajal inimesed magavad, mis omakorda aga tähendab seda, et võimalus märgata tulekahju selle algstaadiumis on suur juhus ja seekord see juhus realiseerus. Jättes süttinud süütevedeliku maja ümber leegitsema, sai süüdistatav väga hästi aru, et kui majas on ka teisi inimesi peale kahe nö tema teoobjekti, siis jäävad ka nemad leekidesse. Ta sai aru, et leegid võivad puude kaudu edasi levida ja ohustada ka ümberkaudseid elamuid. Väita, et süüdistatava tegevus ei kujutanud endast kavatsust tappa mõlemad- nii naine kui ka tema armuke – oleks paljasõnaline ning vastuolus süüdistatava enda objektiivse käitumisega. Tegemist oli tahtluse kõige raskema vormi e kavatsetusega ja eesmärgiks oli, et tema abikaasa ja abikaasa armuke, kes olid süüdistatava mõttemaailmas süüdi selles, et kogu tema elu pea peale pöörati, alatiseks likvideerida e et nad põleksid majja sisse e karistusõiguslikult täpselt väljendades, mõrvata. Seega leiab kohtukolleegium, et arutatava kaasuse puhul ei saa rääkida ainuüksi vara süütamisest ja ainult ohu tekitamisest sellega inimelule või tervisele. Kahtlusteta on tõendatud süüdistatava tahtlus inimeste tapmiseks. Mis puudutab kaitsja etteheiteid mõrvakatse koosseisuliste kvalifitseerivate tunnuste osas, siis selles osas märgib kohtukolleegium järgmist. Kaitsja väidab, et isegi juhul, kui tõendatud oleks mõrva objektiivne ja subjektiivne koosseis, ei ole süüdistuses kirjeldatud tegu õige kvalifitseerida samaaegselt KarS § 114 lg 1 p 2 ja 3 järgi, vaid ainult nimetatud paragrahvi
5. lõike punkti 3 järgi. Kohtukolleegium sellega ei nõustu. KarS § 114 lg 1 p 2 ja p 3 e mõlemad mõrva tunnused iseloomustavad küll tapmistegu – p 2 iseloomustab tapmistegu e selle toimepanemise viisi ja p 3 teoobjektide paljusust. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa sellised tunnused teineteises neelduda. Praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus süüdistatava tapmise tahtlus oli suunatud kahele majas viibivale isikule ja see annab aluse kvalifitseerida tema käitumine KarS § 114 lg 1 p 3 järgi. Kuna aga tapmise toimepanemise viis oli süütamine e selline tegu, mis juhul, kui süütaja kavatsus realiseerub ja tuli levib majja, siis samamoodi hukkuvad tulekahjus ka kolmandad isikud. Üldohtliku viisiga on tegu, kui konkreetse isiku tapmiseks mõeldud teoga seatakse ohtu ka kolmandate isikute elu ja tervis, samuti vara või keskkond suures ulatuses. Piltlikult väljendades, kui X oleks võtnud relva ja tulnud öösel akna taha ning tulistanud Y ja Q suunas, siis need konkreetsed lasud ei oleks ohustanud ühtegi teist majas viibivat isikut. Kui ta aga pani maja põlema ja maja olekski läinud põlema nii, et kõik väljapääsud on leekides jne, siis samasugune surm nagu Y ja Q, oleks tabanud ka teisi isikuid, kes majas viibisid sel ajal, antud juhul F-t. Veel väidab kaitsja, et maakohus on mõrva katse kvalifitseerivaks tunnuseks lugenud asjaolud, mis väljuvad süüdistuse piiridest ja sellega on rikutud

§ 268

lg-s 1 ja 5 sätestatud menetlusõiguse norme

§ 338p 3 tähenduses.

Nimelt, kohtuotsuse kohaselt käesoleval juhul realiseeruvad X käitumises mõlemad alternatiivid, kuivõrd tema tahtlus oli suunatud vähemalt kahe inimese tapmisele, majas viibis tapmise katse hetkel kolm inimest ja ta valis teo toimepanemise vahendina süütamise öisel ajal eramajade piirkonnas ehk üldohtliku viisi, millega põhjustas reaalse ohu ka kolmandale isikule ja nii kannatanu Q elule kui ka varale, sealjuures oleks reaalselt ohustatud olnud ka kõrvalasuvad hooned, eramud. Süüdistusest ei nähtu asjaolu ja etteheidet X-le, et 24 üldohtlikul viisil süütamisega ohustas ta kõrvalasuvaid hooneid ja eramuid. Kaitsja leiab, et kohus on kohtuotsust tehes väljunud eeltoodust tulenevalt süüdistuse piiridest. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole väljunud süüdistuse piiridest süüdistatava kaitseõigust rikkuvalt. Süüdistuses on kirjas: samas suhtus X ükskõikselt sellesse, et tema tegevus võib põhjustada ohtu teiste majas viibida võivate inimeste elule ja tervisele, sealhulgas ta möönis oma üldohtliku tegevuse tagajärjena mistahes kahju tekitamist majas olnud Q emale F-le. Nimelt sätestab

§ 268

lg 5, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Otsust tehes ei või kohus tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Praegusel juhul ei ole olemas ei muudetud ega täiendatud süüdistust, on nö esialgne süüdistus ja on prokuröri poolt kohtuvaidlustes väljapakutud süüdistatava käitumise üldohtlikku viisi sisustavad asjaolud. Prokurör on oma süüdistuskõnes maakohtus märkinud muuhulgas järgmist: seega ei ole tegemist üksiku majaga kuskil keset põldu, vaid elurajooni keskel oleva eramajaga, mida ümbritsevad puud ning lähedal asuvad kohe teised majad. Kui Q maja oleks lausleekides olnud, siis oleks täiesti kindlasti kahjustada saanud Y auto, tuld oleksid võtnud ka viljapuud ning suure tõenäosusega ka naabermaja. Seega seadis X tapmiskatse toimepanemisel ohtu ka Q vara ja tema naabrite maja, samuti Y auto. Kohtukolleegium leiab, et praegusel juhul toob prokuröri poolt väljapakutud sättega süüdistuse sisustamine kaasa süüdistuse muutmise selles mõttes, et süüdistuses ei ole märgitud üldohtliku viisi kirjeldamisel seda, et ohustatud olid ka naabermajad jne. Nagu Riigikohus oma määruses 3-1-1- 55-16 p-s 8 selgitas, ei ole prokuröri poolt süüdistuse muutmine aga ainus seaduslik võimalus nihutada kohtumenetluse käigus kohtuliku arutamise esialgseid piire.

§ 268

lg-tes 5 ja 6 sätestatud ulatuses tohib kohus kalduda esitatud süüdistusest kõrvale ka omal algatusel. Muu hulgas võib kohus

§ 268

lg 6 kohaselt kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtudes muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Ehk siis, kohtukolleegiumi hinnangul annavad

§ 268

lg 5 viimane lause ja lg 6 sisustada ka omapoolselt süüdistuses esitatud kvalifitseerivat tunnust nende tehioludega, mis ei ole küll süüdistuses konkreetselt kirjeldatud, kuid on käsitletud kohtuliku uurimisel. Vaidlust ei ole selles, et kannatanute küsitlemisel oli uurimis all küsimus lähedalasuvate eramute kohta ja nende kaugusest põlema pandud majast jne. Samuti käsitles neid asjaolusid prokurör oma süüdistuskõnes. Väita, et süüdistataval ei olnud võimalust nende asjaolude vastu ennast kaitsta, ei saa. Mis puudutab küsimust, kui sisutihe peab olema süüdistus, siis kohtukolleegium peab oluliseks selgitada ja seda Riigikohtu sekisukohtadele tuginedes, et süüdistus ei pea sisaldama õiguslikke hinnanguid ja karistuse aluseks olevaid asjaolusid. Süüdistus ei pea vastama kohtuotsuse nõuetele, midagi peab jääma ka kohtu otsustada. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. 25 Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium apellatsioonides maakohtule tehtud etteheiteid, mis puudutavad karistust ja mis ilmselgelt on kogu apellatsioonide liikumapanevaks jõuks, sest on süüdistatava jaoks olulisim õigusjärelm, mis maakohtu poolt tehtud. Karistuse mõistmisega on seotud ka piiratud süüdivuse küsimus e küsimus sellest, kas antud juhul esinesid KarS §-s 35 sätestatud asjaolud ja kui esinesid e kui tõesti on tuvastatud, et süüdistatava võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida on käesoleva seadustiku §-s 34 nimetatud põhjusel oluliselt piiratud, kas siis on alust kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut. Viimati öelduga juhib kohtukolleegium kaitsja tähelepanu eelkõige sellele, et tsiteeritud seadusesäte sõnastusest tuleneb üheselt, et ka sel juhul, kui tõesti süüdistatav kuriteo toimepanemise ajal ei saanud aru oma teo keelatusest või ei saanud ta oma tegusid juhtida, ei ole kohus kohustatud arvestama seda karistuse mõistmisel ja see on vaid kohtu õigus. Kaitsja on apellatsioonis maakohtu otsuse vaidlustamisel muu hulgas ette heitnud, et kohus on jätnud põhjendamata, miks tema poolt esitatud asjaolud on käsitletavad süüdimatuse juriidiliste tunnuste sümptomid, mitte meditsiiniliste tunnuste sümptomid. Kohtukolleegium on veendunud, et maakohus ei osanud eos eeldada, et peab selgitama seda kõrgkvalifitseeritud juristist advokaadile, kes on sõlminud kliendiga lepingu tema kaitsmiseks kriminaalmenetluses. See on piisav, et eeldada, et kaitsja saab aru, et ta siiski viibib kohtus mitte arstikabinetis. Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt selgitas, ei ole kohtu kohustus panna diagnoosi, määrata ravi ja kirjutada epikriise, sestap puudub ka vajadus pühenduda meditsiini e konkreetsemalt psühhiaatria teemasse ja kasutada abistava materjalina psüühikahäirete diagnoosimise rahvusvahelisi koode. Kui kohus seda kõike oleks kohustatud tegema nagu arvab ekslikult kaitsja „ei tule kohtunike nimesid otsida mitte kohtuotsusest, vaid ambulatoorse kohtupsühhiaatriapsühholoogia kohtuekspertiisi aktist“. See mõttekild on samuti laenatud P. Randma juba varem viidatud Juridica artiklist ning on ka arutatavas kriminaalasjas asjassepuutuv vastamaks kaitsja vastupidistele väidetele. Meditsiin figureerib kriminaalmenetluses niivõrd, kuivõrd on vajalikud eriteadmised ja arst/eksperdi seisukohad, mis on vormistatud ekspertiisiaktis või kohtus ütlustena on kohtu jaoks samasugune tõend nagu teised asjakohased ja lubatud tõendid ning ei oma ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus hindab neid kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt (

§ 61

). Siinkohal on paslik käsitleda ka kaitsja taotlust, et ringkonnakohus uuriks kaitsja poolt maakohtule esitatud hinnangut, mis on tehtud psühhiaater H poolt ja seda kaitsja initsiatiivil väljaspool menetlust ja mis ei ole ka arsti poolt allkirjastatud ning seda teadlikult ja põhjendusega, et ta ei ole selles menetluses ekspert. Kaitsja esitas nimetatud nö kirjavahetuse kohtule

1. märtsi 2021 kohtuistungil ning sellel istungil vaagiti piisavalt esitatud hinnangut ning kohus nõustus prokuröriga, et tegemist ei ole tõendiga kriminaalmenetluses kuna see ei ole vastavalt vormistatud. Kaitsja poolt esitatud arsti hinnang omas teatud mõju kohtu otsustusele määrata kohtupsühhiaatriline ja psühholoogiline kompleksekspertiis, kui sellega saabki maksimaalselt piirduda selle hinnangu puhul kuna see ei evi tõendi väärtust ja seega puudub ka ringkonnakohtul põhjus täpsemalt kui maakohus uurida esitatud hinnangut. Kaitsja arvates pidanuks maakohus põhjendama, miks on jätnud kohaldamata KarS § 35 ja § 60 sätted. Kohtukolleegium selles eksimust ei näe. Nimelt, erinevalt kaitsjast 26 leidis maakohus, et käesoleval juhul ja seda olenemata ekspertarvamusest, et X-l esines meditsiiniliselt ajutine raske psüühikahäire 07.06-08.06.2020, ei esinenud tal piiratud süüdivust KarS § 35 mõistes. Oma sellekohast seisukohta on maakohus põhjendanud ja teinud seda arusaadavalt ning viidates asjakohastele Riigikohtu seisukohtadele ja selline järeldus välistab vajaduse hakata põhjendama, miks kohus ei pea võimalikuks KarS §-s 35 antud võimalust kergendada karistust KarS § 60 alusel e praegusel juhul, et miks ei karistatud süüdistatavat alla sanktsiooni alammäära (3-11-1-15 p 12). Otsustamaks KarS § 35 ettenähtud karistuse kergendamise võimaluse üle, ei ole oluline, kas meditsiinilised tunnused, mis loetletud KarS §-s 34 isikul esinesid või mitte vaid see, kas nende tunnuste esinemine piiras isiku süüdivust. Kohus ei ole seotud eksperdi poolt antud määratlusega, mis puudutab muud rasket psüühikahäiret. Süüdivusküsimuse, sh piiratud süüdivuse otsustamiseks, on peamise tähendusega häire avaldumise tugevus ja selle mõju sotsiaalsele kohanemisvõimele (nt enda ja kolmandate isikute teadvustamine, emotsionaalsed reaktsioonid, inimestevaheliste suhete kujundamine ja impulsikontroll). Häire raskuse üle otsustamisel on määravaks, kas isikul oli väljaspool süüteo toimepanemist igapäevaselt raskusi elukutselise või sotsiaalse käitumisega, kusjuures muu raske psüühikahäire (võimaliku) eeldustena nimetatakse süüteo tulenemist neurootilistest konfliktidest: teole eelnenud ajal konfliktne pingestumine ja emotsionaalselt labiiliseks muutumine; impulsiivne asjade käik teo toimepanemisel; aktuaalsed täiendavad faktorid nagu alkohol ja teised ained, väsimus, afektiivne erutatus. Muu raske psüühikahäire vastu räägivad aga sellised momendid - teo ettevalmistamine, plaanipärane käitumine enne teo toimepanemist, võime oodata, teo kulgemine pikema aja vältel, hoolitsemine selle eest, et mitte hiljem vahele jääda, võimalus teistsuguseks käitumiseks sarnastel asjaoludel (P.Randma, Juridica 2005/5). Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et X süüdivus ei olnud piiratud ja selle seisukoha jaatamise poolt räägivad järgmised olulised momendid. Oluline on kohtukolleegiumi arvates eelkõige rõhutada taaskord seda, et tegu kui selline, mille toimepanemisel süüdistatava süüdivuse piiratust soovivad apellandid tõendada, on maja süütamine, mille tagajärjel pidid hukkuma vähemalt kaks inimest e Y ja Q. Plaan selleks teoks valmis süüdistatava peas sündmuskohast ca 50 km kaugusel ja enam kui tund aega varem. Selle aja jooksul valmistas X ette kuritegu ja tegi seda ilmselgelt arusaamisega, et tema planeeritud tegu on kuritegu e keelatud ja samuti suutis ta oma tegusid juhtida. Esmalt ta tõmbas välja videokaamera, mis võinuks salvestada tema kodunt lahkumist ja sellele eelnevat tegevust e bensiinikanistri kaasa võtmist. Seega ta hoolitses selle eest, et mitte hiljem vahele jääda ja seda kinnitab ka tema teojärgne esmane reaktsioon e teo eitamine. Ettevalmistav staadium e mh sündmuskohale jõudmine kulges ca tund aega ja see on piisavalt pikk aeg, et olukorras, kus tegemist oli mingi äkkmõttega, see mõte maha matta ja loobuda sellest. Kogu see aeg oli süüdistatav roolis ja olles ise purjus e kindlasti pärsitud autojuhtimise võimega. Ta suutis juhtida autot ja teha seda järelikult piisavalt kindlalt, et mitte kaasliiklejatele ja politseile silma torgata. Sündmuskohal nägi X, et tema abikaasa on Q juures, sest auto oli pargitud maja ees. Seejärel valas ta bensiiniga üle uksed, majaümbruse, aknaesised ja süütas süütevedeliku põlema. Selleks pidid olema kaasas tikud või 27 vähemalt välgumihkel, mille kasutamine küll arvatavasti oleks olnud ohtlik talle endale ja tal ei olnud vaja ka mitte kõige väiksemaid jälgi põletustest ei nahal ega riietel, sest tema eesmärk oli endal süü välistamise eesmärgil ennast sellest kuriteost distantseerida. Rääkida sellest, et selline intensiivne e käitumisaktide rohke ja sihipärane tegevus toimub ilma nende tegude üle täielikku juhtimisvõimet omamata, kohtukolleegiumi arvates ei saa. Kuna kõik käitumisaktid olid X eesmärke arvestades loogilised ja iga järgnev käitumisakt kinnitas eelneva tahtepärasust, ei saa kuidagi väita, et tegudest arusaamis- ja tegude juhtimise võime oli isikul piiratud. Küsimusele, kas ta sai aru, mis tema lõpptegevuse e ümber elumaja valatud süütevedeliku süütamise tagajärg on, siis ka seda tuleb jaatada. Süüdistatav mitte ainult ei saanud sellest aru, vaid see oligi tema eesmärk. Mis puudutab teo keelatusest arusaamisvõime otsustamist kohtu poolt, siis tuleb rõhutada, et väga suur roll selle küsimuse õigeks lahendamiseks on toimepandud kuriteo olemus e tehiolud. Kohtukolleegium on veendunud, et isik, kellel on küll psühhiaatriline diagnoos, mis omistatud arsti poolt, kuid kes tavaelus saab hakkama igapäevaste toimetustega ja endaga, siis selline inimene teab selliseid suhteliselt algseid ilmselgelt igapäevaselt kuuldud nähtud tõdesid, et inimene, kui ta jääb leekides majja ja ei pääse välja, sureb, et noaga teist inimest rindu lüües saabub pigem surm, kui inimene ellu jääb, et purjus peaga auto juhtimine on keelatud, et võõra asja endale võtmine või poest kauba eest tasumata jätmine, et see on varastamine, et narkootikumidega kaubitsemine on karistatav jne jne. Sedaliiki kuritegudes ei ole kohtupraktikas arsti poolt teatud liiki vaimse tervisega seonduvate diagnooside puhul arvestatud üldjuhul KarS § 35 antud võimalusega. Küll võib aga see aktualiseeruda keerulisemat laadi skeemkuritegude puhul ja nö tankistide puhul, kui selleks, et aru saada, et osaled kuriteos, on vaja pisut rohkem pingutada ja mõelda. Kokkuvõtteks märgib kohtukolleegium, et mööda ei saa vaadata tõsiasjast, et psühhiaatrid on siiski arstid, kelle tegevuse olemuslikuks küljeks on haige inimese ravimine. Selles suunas käib kogu nende inimeste ette valmistus ja sellest suhtumisest on konkreetse kohtualuse seisundit hinnates äärmiselt raske välja murda (P. Randma, Juridica 2005/5). Sattudes oma hingehädadega psühhiaatri palge ette, võib eeldada, et sealt ilma diagnoosita ja tablettideta ei pääse, kuid see ei tähenda, et inimene automaatselt kaotab täielikult või osaliselt arusaamisvõime ning võime käituda normipäraselt ja ei saa juhtida oma tegusid selliselt, et need jääks normipärasteks. Süüdistatava puhul on kohtukolleegiumi seisukohast täiesti põhjendatult maakohus leidnud, et süüdistataval ei esinenud piiratud süüdivust, mis välistab ka vajaduse arvestada karistuse mõistmisel KarS § 35 ja 60 sätetega. Mis puudutab kaitseväidet, et põhjendamatult on maakohus jätnud kohaldamata karistuse mõistmisel KarS § 25 lg 6 ja § 60 sätted, siis kohtukolleegium sellega ei nõustu. Esiteks, KarS 25 g 6 näol ei ole tegemist seadusesättega, mis kohustaks kohut kohaldama KarS § 60 sätteid. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-70-16 selgitanud, et süüteo jäämine katsestaadiumisse ei too kaasa KarS § 25 lg 6 ega ka mitte § 26 lg 2 kohaselt automaatselt karistuse kergendamist võrreldes lõpuleviidud süüteoga. Nimelt tunneb seadus obligatoorseid karistust kergendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS § 57 lg-s 1 ning mida kohus peab nende esinemise korral võtma arvesse karistust vähendavana. Teisalt nimetab seadus ka fakultatiivseid karistust 28 kergendavaid asjaolusid, mida kohus võib, kuid ei pea karistust kergendava asjaoluna arvesse võtma. Selline arusaam väljendub selgelt juba seadusandja kehtestatud sõnastuses, et „kohus võib kohaldada käesoleva seaduse §-s 60 sätestatut“, mida on kasutatud ka katsestaadiumisse jäänud süütegusid puudutavates KarS § 25 lg-s 6 ja § 26 lg-s 2, aga ka nt osavõttu käsitlevas KarS § 22 lg-s
2. Seega tuleb juhul, kui kuritegu jääb katsestaadiumisse, karistuse vähendamist küll kaaluda, kuid seda ei saa käsitada absoluutse nõudena. Kohus on süüdistatavale mõrvakatse eest karistusmäära valikul põhjalikult selgitanud, milliseid asjaolusid arvestab süü suuruse hindamisel ja seda nii kergendavas kui ka raskendavas suunas. Muuhulgas on maakohus arvestanud ka seda, et kuritegu on jäänud katsestaadiumi ja lõpuks pidanud õiglaseks karistusmääraks 9 aastat vangistust. Olles põhjendanud KarS § 114 lg 1 sanktsiooni piiridesse, kuid ilmselgelt alammäärale väga lähedase karistuse mõistmist ja arvestanud seejuures ka kuriteo katsestaadiumisse jäämist, puudus kohtul vajadus põhjendada sellise karistusmäära e alla sanktsiooni alammäära jääva karistusmäära mitte mõistmist, mis ei ole kohtule kohustuslik. Kui kohus oleks mõistnud karistuse, mis jääb sanktsiooni alammäärast allapoole, oleks sellise karistuse mõistmise põhjendamine kohustuslik. Kohtukolleegium leiab, et maakohus, mõistes süüdistatavale mõrvakatse eest 9aastase vangistuse, ei ole teda karistusõiguslikult ülemäära rangelt kohelnud. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-70-16, kus isikule oli mõrvakatse eest mõistetud 16 aastane vangistus ja süütevedeliku asemel omavalmistatud lõhkeseadeldis selgitanud, et katsestaadiumisse jäänud süüteo korral on karistuse mõistmise jaoks tähtis eeskätt isiku tahtluse intensiivsus, millega on seotud nt ka kuriteo toimepanemise põhjalik planeerimine ja ettevalmistamine. Kohtukolleegiumi hinnangul on X tahtlus piisavalt intensiivne ja see väljendub tapmise kavatsetuses e eesmärgipärases tegevuses ja ettevalmistav staadium kuni katsestaadiumini nagu juba varasemalt korduvalt märgitud oli käitumisaktidest tulvil. Teiseks on oluline see, kas ja millises ulatuses rünnatud õigushüve kahjustatud sai ehk teisisõnu toimepanija poolt silmas peetud ja soovitud tagajärje saavutamise lähedus. Praegusel juhul on kohtukolleegiumi seisukohast alammärale väga lgiilähedase karistuse mõistmisega arvestatud, et inimesed vigastada ei saanud. Rikuti kannatanu Q vara. Määravad on ka konkreetse süüteo tehiolud, s.o katsestaadiumisse jäänud teo üldine ohtlikkus, nt kolmandate isikute paralleelne ohustamine planeeritava kuriteoga. Praegusel juhul on tegemist süütamisega ning kolmandate isikute ohustamine paralleelselt plaanitava kuriteoga olnuks plaani realiseerimisel kindlasti vägagi tõenäoline. Kaalukad on ka konkreetsed põhjused, miks ei päädinud katsestaadiumisse jõudnud tegu toimepanija poolt soovitud tagajärjega – oli selleks siis lihtsalt ebaõnnestumine (nt möödatulistamine), kolmandate isikute ootamatu ning planeerimata sekkumine (nt õigeaegne arstiabi osutamine) või toimepanija eesmärgi realiseerumine üksnes osaliselt (kahe inimese surma asemel üksnes ühe kannatanu surm) jne. Arutataval juhul ei jõudnud planeeritud tegu tagajärjeni puhta juhuse tõttu ja nimelt ei maganud veel kannatanud nii sügavalt ja kuulsid leekidest tekitatud müra ning sisuliselt kustutasid tulekahju algstaadiumis. Kohtukolleegium ei nõustu ka sellega, et maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud neid asjaolusid, mis on süüdistatavale etteheidetud süüdistuses kvalifitseerivate asjaoludena e sisuliselt rikkunud KarS § 59 sätestatud keeldu. 29 Maakohus on põhjendatult arvestanud süüdistatava süü suuruse hindamisel seda, et ta oma teoga täitis kaks erinevat kuriteokoosseisu kvalifitseerivat tunnust. Riigikohus on alama astme kohtutele selles osas oma selgitused andnud otsuses 3-1-1-76-12 märkides, et juhul, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, tuleb hinnata tema süüd üldjuhul suureks. Samuti on asjakohane hinnata süü suuruse seisukohast ka konkreetse mõrvakatse tehiolusid. Mõrvakatsena kvalifitseeritud käitumine võib olla erinevate tehiolude taustal enam hukkamõistetav. Elumaja süütamine öösel, eesmärgiga, et magavad inimesed märkavad tulekahju nii hilja, et tulest väljapääsemine on raskendatud ja pigem isegi võimatu, tähendab sisuliselt seda, et ohver põleb elusalt majja sisse. Ta saab aru, et tal ei ole šansse ja surm on piinarikas. Eeltoodut arvestades ei ole kohtukolleegiumi hinnangul maakohus karistuse mõistmisel teinud kaalutlusviga ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust või jätnud põhjendamata omapoolse karistusmäära valiku. Tulenevalt Riigikohtu otsuses 1-194150 on sellisel juhul ringkonnakohtu võimalused karistusmäära muutmisel oluliselt piiratud ning ilma selliste aluste olemasoluta karistusmäära muutmine kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ringkonnakohtu poolt. Kohtukolleegium nõustub ka maakohtu poolt tehtud menetluskulude otsustusega. Põhjendatult on menetluses tekkinud kulud suures osas süüdistatavalt välja mõistetud. Vastuseks kaitseväidetele viitab kohtukolleegium järgnevatele kohtupraktikas omaksvõetud ja sealhulgas ka Riigikohtu seisukohtadele. Ringkonnakohus märgib, et seadusest ega kohtupraktikast tulenevalt ei olene menetluskulu suurus iseenesest kuidagi sellest, mis ulatuses on süüdistatava suhtes rahuldatud tsiviilhagi. Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Lisaks märgib kolleegium, et ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (3-1-1-105-12). Aastane tähtaeg on vabatahtlikult e ilma nö lisakuludeta antud võimalus hüvitada tekkinud menetluskulud. Kohtukolleegium möönab, et kohtupraktikas on juba muutunud reegliks aastase e täitemenetluse seaduses ettenähtud kõige pikema tähtaja andmine vabatahtlikuks menetluskulude hüvitamiseks ja seda ka sellistel juhtudel, kui süüdistavataval puudub kas võimalus või huvi aasta jooksul oma kohustused riigi ees täita, kuid kuskile ei ole kadunud kord, et menetluskulude osas kohtuotsus täidetakse täitemenetluses. Praegusel juhul on tegemist täiskasvanud töövõimelise meesterahvaga ning olukorraga, kus kohus on juba osa menetluskuludest jätnud riigi kanda. Ka peab kohtukolleegium asjakohaseks tsiteerida Riigikohtu seisukohta, mis on ühtlasi ka vastuseks kaitseväidetele, et ekspertiiside kulud on jäänud põhjendamata süüdistatava kanda. Nimelt on Riigikohus oma määruses 3-1-1-120-12 märkinud, et süüdistatava poolne teo ülestunnistamine ei muuda ekspertiisi tegemist põhjendamatuks. Süüdistatava poolt teo ülestunnistamine kujutab endast süüdistatava ütlust

§ 63lg 1 tähenduses.

Seega ei erine ülestunnistus põhimõtteliselt teistest isikulisest allikast pärinevatest tõenditest, mistõttu võib tõe väljaselgitamiseks kriminaalasjas olla vaja koguda ka muid objektiivseid tõendeid. Sealhulgas võib 30 vastavalt

§ 105lg-le 1 olla tarvis lähtuvalt tõendamisvajadusest korraldada teatud ekspertiise.

Riimuvalt eelöelduga on prokuratuuril ja uurimisasutustel kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad teostavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Vaid teatud erandjuhtudel võib ekspertiisikulud jätta süüdistatavalt väljamõistmata. Näiteks kui määratud ekspertiis ei saa ilmselgelt aidata kaasa kriminaalasja lahendamisele, ei ole ekspertiis teostatud tõendamisvajadusest lähtudes, nagu näeb ette

§ 105

lg 1, ja sellise ekspertiisi tegemise kulude väljamõistmine süüdistatavalt ei ole põhjendatud. Süüdimõistetule ei saa panna ka sellise ekspertiisi kulude hüvitamise kohustust, mida tehes rikutakse oluliselt menetlusõigust ja millest tulenevalt ei ole ekspertiisiakt tõendina lubatav. Kuivõrd praegusel juhul sellistest erandjuhtudest kõneleda ei saa, on käekirjaekspertiisi kulud õigesti jäetud X kanda. Süüdistatava X lepinguline kaitsja adv. T.Veer esitas kohtule ka õigusabikulude hüvitamise taotluse koos tehtud tööde loetelu ja ajakuluga. Apellatsioonimenetluses esitatud advokaadi taotluse õigsuse ja põhjendatuse kontrollimise kohustus lasub ringkonnakohtul ning ringkonnakohus määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Ka kaebuse põhjendatuse astet on võimalik arvestada menetluskulu suuruse kindlakstegemisel, küll aga ei saa seda arvestada selle üle otsustamisel, kes millises ulatuses menetluskulu kandma või hüvitama peab. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt leidnud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna (

§ 175lg 1 p 1) üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega.

Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on apellatsiooni argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14.detsembri 2017 määrus asjas 1-17-7077 ja 19. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-58-15). Olukorras, kus kaebus jääb rahuldamata, ei saa üldjuhul kõneleda kaebuse argumentide põhjendatusest. Seega on kohtul

§ 185

lg 1 lauses märgitud juhtumi korral võimalik hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. Kaitsja on kulutanud apellatsiooni koostamisele ja esitamisele taotluse kohaselt 35 tundi tund: maakohtu otsusega tutvumine ja analüüs 4 tundi, konsultatsioon kaitsealusega 1 tund ja 30 tundi kulus apellatsiooni koostamisele koos selleks vajaliku praktikaga tutvumisega. Kaitsja on esitanud hüvitada talle tegelikult kulutatud aja eest kulu 25 tunni ulatuses e 3000 eurot koos käibemaksuga. Kohtukolleegium leiab, et tunnitasu 120 eurot on mõistlik ja see tuleb võtta aluseks õigusabi kulude arvutamisel. Arvestades seda, et kaitsja kaitses süüdistatavat ka maakohtus, et tema apellatsiooni väited ühtivad suures osas kaitsekõnes esitatud kaitseväidetega, et kohtukolleegiumi 31 hinnangul ei ole tegemist põhjendatud argumentidega, peab kohtukolleegium apellatsiooni koostamisele põhjendatud ajakuluks 15 tundi. Teiste kaitsetoimingute osas peab kohtukolleegium ajakulu põhjendatuks ja kokku seega on põhjendatud ajakulu 20 tundi ning mõistlikud õigusabi kulud 1800 eurot. Menetluskulude hüvitamise apellatsioonimenetluses sätestab

§ 185

, mille lõike 1 sätestab, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Käesoleva otsusega jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse küll sisuliselt muutmata, kuid teeb otsuses täpsustuse juhindudes

§ 337

lg 1 p 3 alusel ja muudab kohtuotsuse põhiosa selliselt, et jätab välja sellest ühe lõigu. Seega tuleb süüdistatavale hüvitada mõistlikud apellatsioonimenetluse kulud e 1800 eurot. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 1, 3 , § 344-345 lg-test 1, 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse X suhtes muutmata, kuid muudab selle põhiosa. (allkirjastatud digitaalselt) Tühistatud osaliselt Riigikohtu 20.06.2022 otsusega RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a ja Harju Maakohtu
4. augusti
5. a otsus osas, millega: 1.
6. X-ile mõisteti KarS § 114 lg 1 p-de 2 ja 3 - § 25 lg 2 järgi karistuseks 9 aastat vangistust ning KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 10 aastat vangistust; 1.
7. X-ilt mõisteti Eesti Vabariigi kasuks välja 1930 eurot põlevvedelikuekspertiisi kulu katteks; 1608 eurot infotehnoloogiaekspertiisi kulu katteks; 1140 eurot kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi kulu katteks ja 1908 eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks ning määrati kindlaks igakuine menetluskulude makse summas 670 eurot 50 senti, samuti maksete tegemise periood
8. oktoobrist 2021 kuni
9. septembrini 2022; 1.
10. ringkonnakohus mõistis Eesti Vabariigilt X-i apellatsioonimenetluse kulu katteks välja 1800 eurot.
11. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 32 2.
12. mõista X-ile KarS § 114 lg 1 p-de 2 ja 3 - § 25 lg 2 järgi KarS § 35 ning § 60 lg-t 1 ja 4 kohaldades karistuseks 4 aastat 11 kuud vangistust; 2.
13. mõista X-ile KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 4 aastat 11 kuud vangistust algusega
14. juunist 2020; 2.
15. lugeda käesoleva otsuse tegemise päeva seisuga karistusest kantuks 2 aastat 12 päeva vangistust ja kandmata karistuseks 2 aastat 10 kuud 18 päeva vangistust; 2.
16. määrata KarS § 74 lg-te 1, 2 ja 3 alusel, et X-i praeguseks kandmata vangistust kestusega 2 aastat 10 kuud 18 päeva ei pöörata täitmisele tingimusel, et süüdimõistetu ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja järgib järgmisi kontrollnõudeid: 2.4.
17. ta elab X maakonnas X vallas X külas Yyyyy Y-YY; 2.4.
18. ta ei vaheta kriminaalhooldusametniku eelneva loata elu-, töö- või õppimiskohta; 2.4.
19. ta ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldus-osakonda registreerimisele; 2.4.
20. ta allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitab talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 2.4.
21. ta ei viibi kriminaalhooldusametniku eelneva loata väljaspool Eestit ja 2.4.
22. ta ei lahku kriminaalhooldusametniku eelneva loata enda elukohast ka Eesti piires kauemaks kui 15 päevaks; 2.
23. lugeda katseaja alguseks
24. juuni 2022; 2.
25. vabastada X. viivitamatult vahi alt; 2.
26. tasaarvestada X-i ja Eesti Vabariigi vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded ning mõista X-ilt lisaks sundrahale summas 1460 eurot Eesti Vabariigi kasuks välja 1546 eurot (sh ekspertiisikulu hüvitis kogusummas 4678 eurot ja kaitsjale määratud riigi õigusabi tasu hüvitis summas 1908 eurot, millest on maha arvatud hüvitis valitud kaitsjale apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses makstud tasu eest kogusummas 5040 eurot); 2.
27. määrata, et X. peab menetluskulu hüvitise kogusummas 3006 eurot tasuma hiljemalt 12 kuu jooksul igakuiste osamaksetena, mille suurus on 33 vähemalt 250 eurot 50 senti ja mis tuleb tasuda iga kuu
28. kuupäevaks alates
29. juulist
31. Jätta maakohtu otsuse resolutiivosast välja otsustus kaheksa CD/DVDplaadi kriminaalasja materjalide juurde jätmise kohta.
32. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
33. Kassatsioon rahuldada osaliselt. 34