← Eesti

2-19-10724/67

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-19-10724 Otsuse tegemise aeg ja koht 10. jaanuar 2022, Tartu Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Pa

) § 148. Hagejad ei vastuta negatiivsete tagajärgede eest, mis tulenevad erastamise läbiviimisest viisil, kus hagejatele kuuluv kuur on jäänud osaliselt kostjate maale. Kuna kujunenud olukord on tekkinud riigi tegevuse tulemusena, tuleb hagejaid käsitleda heausksetena

§ 148lg 2 mõttes.

Kostjal on temale kuuluvale kinnistule ulatuva ehitise talumiskohustus (

§ 148

lg-d 1 ja 2), millega on hõlmatud ka kuuri teenindamiseks vajaliku maa kasutamine. Õru Vallavalitsuse

  1. aasta ettekirjutus kuuri lammutamiseks ei oma asjas tähtsus, sest riikliku järelevalve tulemusena tehtud ettekirjutus ei muuda omandiõigussuhteid. Ilma talumiskohustuse tuvastamiseta on hagejate poolt kuuri eesmärgipärane kasutamine ja hooldamine oluliselt takistatud. Kuna puudub sooritusnõue, mida hagejad saaks esitada, on tuvastusnõude esitamine põhjendatud.
  2. Kostja vaidleb hagile vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hagejate kanda.
  3. aprillil 1995 sõlmitud müügilepinguga omandas hageja arvestusliku üldpinnaga 2,75 m
  4. Hagiavalduses taotlevad hagejad aga omandiõiguse tunnustamist kuurile, mis ulatub üle kinnisasja piiri 54 m2 ulatuses. Üle piiri ulatuv kuur (ehitis) ei ole kantud registritesse, samuti puuduvad ehitise kohta mistahes muud dokumendid. Hagejad ei ole seega tõendanud, et kuur on omandatud või püstitatud seaduslikul alusel. Erastatava XXXXXXXX maaüksuse piiride asukoha kättenäitamise kohta koostati piiriprotokoll, mille allkirjastas mh hageja I. Hageja I ei esitanud toona piiri kulgemisele mingeid vastuväiteid ning nõustus selle asukohaga, sh sellega, et kuur jääb osaliselt naaberkinnistule. Hagejad lubasid J. Raapile, et kuur lammutatakse ning piiri võib maha märkida ehitist arvestamata. Paraku ei ole hagejad oma lubadust täitnud ning on alates
  5. aastast püüdnud saavutada piiri muutmist nende kasuks.
  6. juulil 2012 tegi tolleaegne Õru Vallavalitsus hagejale I ettekirjutuse õigusliku aluseta püstitatud ehitise – naaberkinnistul asuva kuuri – lammutamiseks hiljemalt
  7. augustiks 3

(11)2012. Hageja I seda haldusakti ei vaidlustanud, kuid esitas vallavalitsusele vastuse, et ettekirjutuse täitmiseks antud tähtaeg ei ole reaalne. Ettekirjutus on seega jõustunud, kuid hagejad on hoidunud selle täitmisest. Kostja ega J. Raap ei ole kunagi nõustunud olukorraga, kus ebaseaduslik rajatis asub XXXXXXXX kinnistul (

§ 148lg 3).

Hagejad lubasid kinnistute moodustamise ajal ehitise peagi lammutada. Nii kinnistute moodustamise ajal kui ka praegu on vaidlusalune kuur väheväärtuslik, selle sihtotstarbeline kasutamine ei ole ehitise halva seisukorra tõttu võimalik ning hagejad kuuri sisuliselt ei kasuta. MAAKOHTU LAHEND

  1. Maakohus jättis
  2. mai
  3. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hagejate kanda. Kohus mõistis hagejatelt kostja kasuks välja menetluskuluna 480 eurot ning märkis, et hagejatel tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist kulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Pooltel ei ole vaidlust selles, et ehitisest (kuurist) 12 m2 asub hagejatele kuuluva XXXXXXXX katastriüksuse ja 54 m2 kostjale kuuluva XXXXXXXX katastriüksuse piirides. Pooltel on erimeelsus selles, kas
  4. aprillil 1995 hageja I ja Õru valla vahel sõlmitud müügilepingu objektiks olev puukuur on asjas vaidluse all olev ehitis. Viidates Riigikohtu
  5. mai
  6. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, nõustus kohus hagejatega selles, et kuigi

§ 148

ei reguleeri iseenesest omandireformi käigus nn võõrale maale sattunud ehitistega seonduvat, tuleb analoogia alusel seda sätet ka sellisele olukorrale kohaldada. Kohtu hinnangul ei olnud

  1. aprilli
  2. a müügilepingus nimetatud kuur see, mille üle vaieldakse praeguses asjas. Kuuri üle piiri ulatuv osa on oluliselt suurem kui müügilepingus ja selle juurde kuuluvas vara üleandmise-vastuvõtmise aktis märgitud kuuri kogusuurus 2,75 m
  3. Kui lähtuda hagejate esitatust, et puukuurist 12 m2 asub hagejatele kuuluva XXXXXXXX katastriüksuse ja 54 m2 asub kostjale kuuluval kinnistul, on puukuuri suuruseks 66 m
  4. Kohtu hinnangul ei saanud tollased maakorraldajad ja valla-ametnikud niivõrd olulises suuruse erinevuses eksida ja müügilepingusse märkida puukuuri, mille suurus on ca 63 m2 väiksem. Hagejad soovisid tehingu toimumist ja täitmist tõendada ka Õru Vallavalitsuse nimel müügilepingule alla kirjutanud tolleaegse vallavanema M.I. ütlustega, kuid tunnistaja vastas kõikidele kohtu esitatud küsimustele, et ta ei mäleta. Seega ei ole hagejad omandanud vaidlusalust puukuuri õiguslikul alusel. Lisaks nähtub
  5. märtsil 1998 koostatud piiriprotokollist, et maaüksuse piiride kättenäitamine vastavalt T. Riivik koostatud maaüksuse plaanile toimus asjaosaliste juuresolekul. Seega oli hageja I teadlik piiri kulgemisest läbi vaidlusaluse kuuri juba
  6. aastal ning ta saanuks esitada vastuväite piiri sellisele kulgemisele, kui seda looduses ette näidati. Samuti nähtub hageja esitatud Maa-Ameti
  7. augusti
  8. a kirjast Õiguskantslerile järgnev: "Maakorraldaja Kaja Papagoi sõnul viibis ta katastriüksuste moodustamise ajal koos mõlema katastriüksuse omanikuga looduses ja viitas looduses olevale kehvas seisukorras puukuurile ning sellele, et mõõdistustöid ei saa läbi viia vastavalt krundijaotuskavale. Selle peale lubas Gennadi Jurjev kuuri lammutada ja 4

(11)omanikud leppisid kokku, et katastriüksuse moodustamise materjalid vormistatakse ära enne kuuri lammutamist, et katastriüksuste moodustamine ei jääks selle taha seisma." Lisaks nähtub samast Maa-ameti kirjast Õiguskantslerile, et katastriüksuse piiride maastikule mahamärkimisel ei ole arvestatud maakasutusega, st vaidlusaluse kuuri olemasoluga. Kontrollmõõdistuse tulemusel selgus, et kuurist 12 m2 asub XXXXXXXX katastriüksuse ja 54 m2 XXXXXXXX katastriüksuse piirides. Maa-ametile teadaolevalt ei ole säilinud krundijaotuskava põhijoonis. Krundijaotuskava seletuskirjas on viited amortiseerunud kuuridele, mis perspektiivis peaks lammutatama ja asendama uutega, viidatud on kuurikogumikule krundil nr
  1. Katastripidajal puudub siiski info selle kohta, kas krunt nr 15 on XXXXXXXX katastriüksus või mitte. Õru vallavalitsus on teinud hagejale I ettekirjutuse kohustamaks vaidlusalune kuur lammutada
  2. augustiks
  3. Ettekirjutuses on vallavalitsus märkinud, et erastamise ajal hageja I kinnistul ehitis antud piirkonnas puudus ning et ehitusregistris on hagejatele ainuke kuuluv ehitis elamu. Nimetatud ettekirjutust ei ole hageja I vaidlustanud ning on esitanud ettekirjutusele vastuse, leides, et kuuri lammutamiseks antud tähtaeg ei ole reaalne. Õru Vallavalitsus on vastuses Õiguskantslerile möönnud, et 20 aastat hiljem on väga raske täpselt välja selgitada, miks olukord tekkinud on. Samast vastusest nähtub, et tõenäoliselt oli olukord tol hetkel hoopis teine ning ilmselt üks piirinaaber lubas kuuri lammutada, aga on hiljem ümber mõelnud (kirjalikke tõendeid selle kohta ei ole). Samuti on Õru Vallavalitsus esile toonud, et kuigi müügilepingus on märgitud kuuri pindalaks 2,75 m2, siis tegelikult on kuur pindala maa-ameti kaardirakendusest mõõtes ligikaudu 130 m2, lepingust ei selgu kuuri asukoht ega see, kas lepingu esemeks on konkreetselt see kuur. Lisaks on Õru Vallavalitsus osundanud, et täiesti lagunenud ja ohtlikus seisundis kuuri kandmine ehitusregistrisse on väga problemaatiline, mõistlik oleks see kõige kiiremas korras lammutada. Kohus märkis, et ei võta arvesse hagejate esitatud M.A. ja E. K. kirjalikke tunnistusi, kuna need ei ole tõendid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg 2 tähenduses. Kohus tuvastas paikkonna vaatlusel, et puukuur on äärmiselt kehvas olukorras, täielikult amortiseerunud ning hagejad ei hoia küttepuid selles kuuris. Kuuri sisenemine vaatluse ajal oli ohtlik. Seetõttu ei ole hagejate plaan kuuri renoveerida mõistlik ning hagejate tuginemine renoveerimisele viitab nende soovile rajada oma uus puukuur osaliselt kostjale kuuluvale kinnistule. Paikkonna vaatlusel ilmnes ka, et hagejad hoidsid küttepuid ladustatuna puuriitadesse piirdeaia ääres. Seetõttu ei ole õige hagejate väide, et nad vajavad kuuri oma maja teenindamiseks. Samuti oli võimalik paikvaatlusel märgata, et hagejate kinnistu suurust ja maakasutust arvestades ei ole hagejatel takistusi ehitamaks uus puukuur mis jääb täies ulatuses hagejate kinnistu piiridesse. Paikvaatlusel nähtuvast tulenevalt ei ole olemasolevat puukuuri ilmselt võimalik, kuid kindlasti mitte majanduslikult otstarbekas renoveerida Kohus järeldas kokkuvõttes, et kostja on tõendanud, et vaidlusalune ehitis ei ole püstitatud õiguslikul alusel ja heauskselt.

§ 148lg-s 3 sätestatakse, et naaberkinnisasja omanik võib nõuda ehitajalt oma kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise osa kõrvaldamist, kui ehitaja 5

(11)on pahauskne või kui kinnisasja omanik enne ehitamise algust või hiljemalt ajal, mil selle osa kõrvaldamine ei olnud seotud ülemääraste kulutustega, sellele vastu vaidles. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  1. Hagejad paluvad
  2. juunil 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Maakohus leidis ebaõigesti, et hagejad ei ole õiguslikul alusel kuuri omandanud. Hagejad on jätkuvalt seisukohal, et kuigi müügilepingus on märgitud kuuri pindala tegelikust väiksemana, ei tähenda see, et hagejad ei oleks kuuri omandanud. Asjaolu, et lepingut vormistades on tehtud viga, ei saa olla aluseks hagejate omandiõiguse eitamiseks. Lepingute tõlgendamisel ei lähtuta ebaõigest tähistusest, mida kasutati eksimuse tõttu ning lepinguid tõlgendatakse eelkõige subjektiivselt. Kohus on otsuse p-s 16 arvestanud üksnes võimalusega, et ametnikud eksisid kuuri suuruses, aga ei ole arvestanud näiteks võimalusega, et lepingudokumenti vormistati hooletult ning sinna kanti valed andmed. Kuna hagejatele ei ole kuulunud Õru alevikus ühtegi teist kuuri, on selge, et müügilepingu eesmärk oli võõrandada kõnealune kuur ning seega omandasid hagejad kuuri vallasasjana õiguslikul alusel. Kohus jättis põhjendamatult rahuldamata hagejate taotluse tunnistaja korduvaks ülekuulamiseks. Hagejad soovisid Õru valla nimel müügilepingu allkirjastanud toonase vallavanema M.I. korduvat ülekuulamist, et tõendada kuuri omandõigust. Tunnistaja korduva ülekuulamise vajaduse tingis tunnistaja poolt kirjalikult antud ütluste ebausutavus. Tunnistaja kirjalik ülekuulamine võis tingida selle, et tunnistaja ei saanud õigesti aru küsimustest või suhtus neisse kergekäeliselt. Selgitades tunnistajale asjaolude tausta, olnuks suulisel ülekuulamisel (ülekuulamine kohtuistungil, virtuaalsel kohtuistungil või telefoni teel) võimalik jõuda sisuliste vastusteni. Maakohus jättis arvestamata, et kuur oli olemas juba enne omandireformi ning katastriüksuste moodustamist, mh jättis kohus arvestamata seda kinnitavad M.A. ja E. K. kirjalikud tunnistused. Vaidlusalune kuur on olemuslikult kuulunud samal maatükil asunud elamu juurde. Varem kuulus vaidlusalune kuur katastriüksusel XXXXXXXXXXXXX asunud elamu juurde, kuid see elamu põles maha ammu enne hageja poolt
  3. a üle tee (tänasel katastriüksusel nr XXXXXXXXXXXXX) asuva elamu omandamist. Hagejate elamu juures ei ole ühtegi teist kuuri. Kohus märkis iseenesest õigesti, et
  4. märtsil 1998 koostatud piiriprotokollile on hageja I alla kirjutanud ning kinnitanud sellega vastuväiteid esitamata, et talle on kätte näidatud maaüksuse piirid vastavalt maaüksuse plaanile. Kohus ei pööranud aga tähelepanu sellele, et enne kinnistamist omandatud kuuri osas ei saa olla vaidlust ka hagejate heausksuse üle. Hagejad ei vastuta negatiivsete tagajärgede eest, mis tulenevad erastamise läbiviimisest viisil, kus hagejatele kuuluv kuur on jäänud osaliselt kostja maale. Eeltoodust ja maakohtu viidatud Maa-ameti kirjavahetusest nähtub, et hagejaid on käsitletud vaidlusaluse kuuri omanikena, mis kinnitab ka
  5. a müügilepingus toodut. Asjaolust, et hageja I ei esitanud vastuväidet piiri kulgemisele, ei saa järeldada tahteavaldust loovutada osaliselt või täielikult oma omandiõigus kuurile kui vallasasjale. 6
(11)Õru Vallavalitsuse
  1. augusti
  2. a ettekirjutusele ehitise lammutamiseks, millele maakohus otsuses tugineb, ei muuda omandiõigussuhteid – enne katastriüksuste moodustamist ja maa ostueesõigusega erastamist kuulus kuur vallasasjana hagejatele. Samuti ei mõjuta kuuri seisukord selle püstitamise õiguslikku alust ega seda, et see püstitati heauskselt.

§ 148lg 2 kohaldamisel arvestatakse heausksust hoone ehitamise ajal.

  1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Kostja ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, nagu oleks maakohus jätnud põhjendamatult arvestamata, et hagejad omandasid kuuri
  2. aprillil 1995 sõlmitud müügilepingu alusel. TsMS § 230 lg 1 kohaselt pidid hagejad tõendama, et
  3. aprillil 1995 sõlmitud müügilepingu alusel hagejale I müüdud kuur üldpinnaga 2,75 m2 on see kuur, mis ulatub kostja kinnistule vähemalt 54m2 ulatuses. Hagejad ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tegemist oleks ühe ja sama ehitisega. Paljasõnalised ja oletuslikud on hagejate väiteid, et dokumentide vormistamisel võisid ametnikud eksida, kanda lepingusse ebaõiged numbrid jms. Igal juhul pidid hagejad hiljemalt piiriprotokolli koostamisel mõistma, et väidetavalt neile kuuluv ehitis jääb suures osas naaberkinnistule, kuid mingeid vastuväiteid hagejad piiriprotokolli kohta ei esitanud. Samuti ei vaidlustanud hageja I talle
  4. juulil 2012 tehtud ettekirjutust, millega teda kohustati vaidlusalust ehitist lammutama, ning taotles vaid selleks antud tähtaja pikendamist. Taoline tegevus viitab sellele, et hagejad ei pidanud kuuri enda jaoks väärtuslikluks ning õiguslikul alusel rajatud ehitiseks. Kostja ei nõustu hagejate etteheitega, nagu oleks maakohus jätnud põhjendamatult täiendavalt üle kuulamata tunnistaja M.I.. M.I. vastas tunnistajana kohtu poolt esitatud küsimustele ning kinnitas, et ta
  5. aprillil 1995 sõlmitud lepinguga seotud asjaolusid ei mäleta. M.I. on andnud tunnistaja vande ning puudub alus kahelda tema ütluste tõepärasuses. Apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, nagu võinuks tunnistajale kohtuistungil ülekuulamise korral ootamatult tehinguga seonduvad asjaolud meenuda, ei ole tõsiseltvõetav. Kuuri rajamise ajahetkel ei ole hagejate nõude üle otsustamise seisukohalt tähtsust. Hagejate nõustumine piiriprotokolliga kinnitab kostja väidet, et hagejad ei pidanud kuuri osalist jäämist naaberkinnistule probleemiks ning lubasid selle peatselt lammutada. Maakohus viitas põhjendatult kuuri halvale seisukorrale. Paikvaatluse käigus selgus, et kuuri seisundit arvestades tavapärastest parandustöödest ilmselt ei piisa ning sisuliselt on vaja rajada uus ehitis.

§ 148

lg-te 1 ja 2 eesmärgiks ei saa olla sellise olukorra tekitamine, kus on võimalik rajada ehitis osaliselt naaberkinnistule ning nõuda selle talumist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks või tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. 7

(11)
  1. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei nähtu asja materjalidest menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võinuks mõjutada lõpplahendit. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 7.
  2. Asja materjalidest nähtuvalt on XXXXXXXX ja XXXXXXXX kinnistute vaheline piir maastikul üheselt määratletav ning Maa-amet paikvaatlusel ja katastrimõõdistamise välikontrollil mõõdistusvigu ei tuvastatud (tl-d 13–14). Maakohus tuvastas, et vaidlusalune kuur väljub hagejate kinnistu piiridest kostja kinnistule. Nende asjaolude (piiri asukoht ja ehitise ulatumine üle piiri) üle ei ole pooled menetluses ka vaielnud. Samuti on mõlemad pooled, hagejad mh maakohtu korraldatud paikvaatlusel (tl 50), väitnud, et vaidlusalune kuur oli rajatud juba enne omandireformi ning katastriüksuste moodustamist. Sellest on lähtunud asja lahendamisel ka maakohus. Apellatsioonkaebuses väidetu, nagu ei oleks maakohus eelnimetatuga arvestanud, ei ole seega põhjendatud. 7.
  3. Eelmärgitut arvestades on praegusel juhul tegu mitte üle naaberkinnisasja piiri ehitamisega, vaid olukorraga, kus ehitis on "sattunud" võõrale kinnisasjale omandireformi käigus. Sellistele olukordadele

§ 148

otseselt ei kohaldu, kuid kohtupraktika järgi on sätteid analoogia alusel siiski võimalik kohaldada (vt ka Riigikohtu 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 22).

§ 148

eesmärk on kaitsta isikut, kes heauskselt on ehitanud oma ehitise üle kinnisasja piiri osaliselt naaberkinnisasjale ning vältida olukorda, kus valmis ehitis tuleb maha lõhkuda sellise eksituse tõttu, mille eest ehituse omanik ei vastuta (vt

-Komm I/Volens

(2014)§ 148, lk 576). 7.3.

§ 148

lg 1 järgi on üle kinnisasja piiri ulatuv ehitis selle kinnisasja osa, mille piirest ta väljub, kui kinnistusraamatusse on kantud kinnisasja piiriülest ehitamist lubav asjaõigus (milleks võib olla hoonestusõigus või servituut) või kui naaberkinnisasja omanik peab piiriülest ehitamist vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 lubama.

§ 148

lg 2 esimesest lausest tuleneb, et kui üle kinnisasja piiri ulatuv ehitis on püstitatud asjaõiguseta, kuid heauskselt, peab naaberkinnisasja omanik seda lubama. Praegusel juhul kinnisasja piiriülest ehitamist lubavat asjaõigust kinnistusraamatusse kantud ei ole. Seega on keskne küsimus hagejate heausksusest piiride kindlaksmääramise ajal. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa hagejaid pidada heauskseks. Asja materjalidest nähtub, et hagejad said hiljemalt katastriüksuste piiride looduses kättenäitamisel

  1. a märtsis (seega enne kinnisasjade esmakinnistamist) teada, et vaidlusalune kuur väljub moodustatava XXXXXXXX kinnistu piiridest. Sellele vaatamata olid nii XXXXXXXX kui XXXXXXXX katastriüksuste omanikud, seega ka hagejad, nõus katastriüksuste moodustamisega praegustes piirides. Seda kinnitab maakohtu poolt otsuse p-s 17 tsiteeritud Maa-ameti
  2. augusti
  3. a kirja (tl-d 11–12) osa, mille kohaselt viibis maakorraldaja K. Papagoi enda sõnul katastriüksuste moodustamise ajal koos mõlema katastriüksuse omanikuga looduses ja viitas looduses olevale kehvas seisukorras puukuurile, mis takistab mõõdistustööde läbiviimist vastavalt krundijaotuskavale. Samuti on hageja II maakohtu korraldatud paikvaatluse käigus avaldanud, et kui oli maamõõtmine siis maamõõtja ütles, et läbi kuuri ei saa maad mõõta. Lepiti kokku nii, et minnakse piiriga diagonaalis läbi kuuri ja lahendatakse kuuriküsimuse hiljem (tl 50). Kui kokkulepet poleks 8

(11)saavutatud, ei oleks mõõdistustöid tõenäoliselt vastavalt krundijaotuskavale lõpule viidud ega katastriüksusi nende praegustes piirides moodustatud. Poolte väited lahknevad selles, mida nad üle piiri ulatuva kuuri osas katastriüksuste moodustamise ajal kokku leppisid. Hagejate väitel pidid pooled kokku leppima üle piiri ulatuva ehitise kasutamise tingimustes, kostja väitel lubasid hagejad kuuri lammutada. Tõenditest ja poolte käitumisest võib ringkonnakohtu arvates järeldada, et kokku lepiti kuuri lammutamises. Otseselt kinnitavad seda Maa-ameti
  1. augusti
  2. a kirjas refereeritud maakorraldaja K. Papagoi selgitused, mille kohaselt lubas hageja II
  3. aastal kuuri lammutada. Hagejad ei ole pärast
  4. aastat teinud midagi kuuri kui ehitise seadustamiseks (selle kandmiseks ehitisregistrisse), samuti ei püüdnud hagejad vähemalt kuni
  5. aastani, mil Õru vald tegi ettekirjutuse kuuri lammutamiseks, jõuda XXXXXXXX kinnistu omanikega kokkuleppele "kuuriküsimuse lahendamiseks". Asja materjalidest ei nähtu, et XXXXXXXX kinnistu omanikud oleksid mingil ajahetkel nõustunud nende kinnisasja piiridesse ulatuvat ehitise osa taluma. 7.
  6. Õru Vallavalitsuse
  7. augusti
  8. a ettekirjutus ehitise lammutamiseks (tl 27) hagejate asjaõiguslikku positsiooni küll vahetult ei mõjuta, kuid ettekirjutusel on ringkonnakohtu arvates tähtsus hagejate käitumise heausksuse (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1) ja tuvastushuvi (TsMS § 386 lg 1) seisukohalt. Nõudes omandiõiguse ja naaberkinnisasja omaniku talumiskohustuse tuvastamist ehitise suhtes, mis juba
  9. aastal tehtud ettekirjutuse järgi tuleks lammutada, ei toimi hagejad heas usus, samuti puudub hagejatel sellises olukorras tuvastushuvi. 7.
  10. Hagejad ei ole tõendanud enda väiteid, et kuuri suurus oli
  11. aprillil 1995 sõlmitud müügilepingus (tl-d 5–6) selle poolte ühise eksimuse tõttu ebaõigesti tähistatud ning lepingupoolte tegelik tahe oli võõrandada hagejale I vaidlusalune kuur. Samas ei ole sellel, millal enne omandireformi oli vaidlusalune kuur rajati ning kas hagejad omandasid kuuri kui vallasasja õiguslikul alusel, praeguse vaidluse lahendamisel ringkonnakohtu arvates keskset tähtsust. Kinnisasjaga püsivalt ühendatud ehitis on kinnisasja oluline osa ning kuulub üldjuhul sellele isikule, kelle kinnisasjal ehitis asub (TsÜS § 53 lg 2 ja § 54 lg 1). Pärast maa kandmist kinnistusraamatusse muutus kuur (isegi kui see oleks püstitatud õiguslikul alusel) kinnisasja oluliseks osaks ning võinuks olla eraldi tsiviilkäibes üksnes asjaõigusseaduse rakendamise seaduses sätestatud alustel, mida käesolevas esile toodud ei ole. Üle kinnisasja piiri ulatuva ehitise omandiõigus sõltub

§ 148

lg-st 1 lähtudes sellest, kas kinnistusraamatusse on kantud kinnisasja piiriülest ehitamist lubav asjaõigus (hoonestusõigus või servituut) või kas naaberkinnisasja omanik peab piiriülest ehitamist vastavalt sama paragrahvi

  1. lõikele lubama. Isegi kui
  2. aprillil 1995 sõlmitud müügilepingu esemeks oli sama kuur, toimus katastriüksuste vaheliste piiride kindlakstegemine ning XXXXXXXX ja XXXXXXXX kinnistute esmakinnistamine mitu aastat hiljem ning kuuri ulatumine üle moodustavate kinnistute piiri oli pooltele teada. Nagu maakohus õigesti tuvastas, lubasid hagejad
  3. aastal kinnistute piirile jäänud kuuri lammutada. 9

(11)7.
  1. Eelmärgitut arvestades ei ole hagi lahendamisel keskset tähtsust ka M.I. ütlustel
  2. aprillil 1995 sõlmitud müügilepingu asjaolude kohta. Samas ei rikkunud maakohus menetlusnorme, kui jättis kirjalikult ütlusi andnud tunnistaja M.I. suuliselt üle kuulamata. M.I. ei ole asja materjalidest nähtuvalt keeldunud ütluste andmisest ning puudub alus kahelda ütluste tõepärasuses (TsMS § 254). Ringkonnakohtu arvates pole usutav, et tunnistaja oleks suutnud
  3. a kevadel sõlmitud lepinguga seonduvad asjaolusid hagejate poolt eeldatava detailsusega meenutada. 7.
  4. Ringkonnakohus nõustub hagejatega, et kuuri kui ehitise halb seisukord nende õiguslikku positsiooni TsMS § 148 lg-te 1 ja 2 seisukohalt iseenesest ei mõjuta. Samas ei ole maakohus ka rajanud oma järeldusi üksnes kuuri seisukorraga seonduvatele asjaoludele. 7.
  5. Maakohus jättis ebaõigesti arvestamata M.A. kirjaliku tunnistuse ja E. K. kirjaliku seletustega (tl-d 37 ja 38) põhjusel, et need ei ole tõendid TsMS § 229 lg 2 tähenduses. Menetlusosaliseks mitteoleva isiku kohtule adresseeritud kiri on käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 2 mõttes, mida kohus saab hinnata koos muude tõenditega TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 alusel (vt Riigikohtu
  6. oktoobri
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-74-11, p 26). Eelmärgitu kehtib ka kirjade või kirjalikult vormistatud ütluste kohta, mis ei ole adresseeritud vahetult kohtule (vt Riigikohtu
  8. novembri
  9. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-10961, p 11.3). Lisaks ei nähtu asja materjalidest, et maakohus oleks keeldunud M.A. kirjalikku tunnistust või E. K. kirjalikku seletust asja materjalide juurde võtmast. TsMS § 392 lg 1 p 4 järgi peab kohus selgitama eelmenetluses mh välja poolte esitatud tõendite lubatavuse ning tegema TsMS § 238 lg 4 kohaselt tõendi vastuvõtmisest keeldumise kohta põhjendatud määruse. Samas ei saanud kõnealune minetus viia kohut ebaõigete lõppjäreldusteni, sest M.A. kirjalik tunnistus ega E. K. kirjalik seletus ei sisalda infot asja lahendamiseks oluliste vaidlusaluste asjaolude kohta.
  10. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus kaebuse menetlemisel tekkinud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hagejate (apellantide) kanda. Kuna XXXXXXXX kinnistu on hagejate kinnituse kohaselt nende ühisomandis ning hagejad esitasid apellatsioonkaebuse ühiselt, peab kohus põhjendatuks, et hagejad vastutavad kostja menetluskulude eest TsMS § 165 esimese lause teise alternatiivi kohaselt solidaarselt.
  11. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 9.
  12. Kostja esindaja esitas
  13. novembril 2021 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja (tl 151), mille kohaselt on kostja kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid 240 eurot. Menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kulust. Kostja esindajal on kulunud maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumisele ning kaebusele vastuse koostamisele aega kokku kahe töötunni ulatuses. Kostja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5). Kostja ei ole 10
(11)käibemaksukohustuslane ega saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10). 9.
  1. Hagejad ei ole kostja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja kohta seisukohta esitanud. 9.
  2. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt Riigikohtu
  3. veebruari
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Ringkonnakohus leiab, et asja keerukust ja mahtu ning kostja poolt apellatsioonkaebusele esitatud vastuse sisu ja mahtu arvestades on taotluses märgitud õigusabile kulunud aeg põhjendatud ja vajalik. Ringkonnakohtu hinnangul on ka kostja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 120 eurot koos käibemaksuga TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 240 eurot ning mõistab nimetatud summa hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja. 9.
  5. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.