← Eesti

1-20-2143/109

Obsah (14)§ 179§ 180§ 181§ 182§ 339§ 338§ 66§ 288§ 61§ 3101§ 310§ 340§ 341§ 173

1-20-2143 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. detsember 2021. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-2143 (18257000138) Kohtukoosseis Eesistuja

§ 179

lg 1 p 2 ja § 175 lg 1 p 9 alusel sundraha summas 876 eurot ning eeluurimisel ja maakohtus tekkinud menetluskulud summas 6960,16 eurot, seega kokku 7872 (seitse tuhat kaheksasada seitsekümmend kaks) eurot ja 16 senti. 2.4.

§ 180

lg 3 alusel Armen Aslanyan’ilt väljamõistetud menetluskulud ajatada 12 kuu peale ning süüdistataval tuleb alates kohtuotsuse jõustumisest tasuda menetluskulusid iga kuu vähemalt 653,01 eurot. 2.

  1. Saata kriminaalasi tsiviilhagide puudutavas osas uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule teises kohtukoosseisus. 2.
  2. Jätta rahuldamata kannatanu X taotlus A. Aslanyani suhtes lähenemiskeelu kohaldamiseks.
  3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  4. Kannatanute esindaja ning prokuratuuri apellatsioonid rahuldada osaliselt.
  5. Määrata Vanalinna AB-le (reg. number 10367581) seoses advokaat Leelo Viili poolt Armen Aslanyan’ile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 226,80 eurot.
  6. Määrata AB-le Lepmets & Nõges (reg. number 10252100) seoses advokaat Sandra Sepa (Sepp) poolt kannatanutele apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 338,80 eurot.
  7. Apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud jätta riigi kanda. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Armen Aslanyan on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema: - 10.05.
  9. a kella 02:00 paiku XXX eramus teise korruse tualettruumis alaealise Q juuresolekul haaras kinni oma abikaasal X-l (endise perekonnanimega X) juustest ja tagus tahtlikult tema pead kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata arv kordi, kuid umbes kümnel korral vastu seina. Seejärel Armen Aslanyan tahtlikult lõi käega X vastu nägu. Sellise tegevusega tekitas Armen Aslanyan X-l ninaverejooksu ja verevalumid näol (Episood I). - olles 10.05.
  10. a toime pannud kehalise väärkohtlemise, olles seega KarS § 121 lg 2 p 3 nimetatud isik,
  11. aasta jaanuari- või veebruarikuus, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, südaöö paiku, XXX korteris X paiskas oma abikaasa X alaealise poja Y esikusse pikali. Mõni hetk hiljem surus ta köögis Y pikali maha, surudes põlvega kannatanut näo piirkonda ja võttes 2

(31)kätega kannatanul kaela piirkonnast kinni. Oma eelpool kirjeldatud tahtliku käitumisega tekitas Armen Aslanyan kannatanule füüsilist valu ja takistas tema normaalset hingamist (Episood II). - 01.01.
  1. a kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, kuid öisel ajal kella 03:57 paiku, XXX korteris haaras oma abikaasal X-l käega näo piirkonnast kinni ja pigistas ning surus X vastu põrandat, muljudes X näost ja tahtlikult lüües X lahtise käe ja rusikaga näo piirkonda. X poeg Y üritas Armen Aslanyani tegevust takistada, mille peale Armen Aslanyan tahtlikult lõi alaealist Y kolmel korral rusikaga pea piirkonda. Armen Aslanyan tekitas oma eelpool kirjeldatud tahtliku käitumisega oma abikaasale X-le ja abikaasa pojale Y-le füüsilist valu ja tervisekahjustusi – Y-le muhu pea piirkonnas ja X-le hematoomid näo piirkonnas (Episood III). Seega Armen Aslanyan, teise inimese tervise kahjustamisega ja valu tekitava kehalise väärkohtlemisega, kui see on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt, pani toime KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  2. Pärnu Maakohtu
  3. aprilli
  4. a otsusega mõisteti Armen Aslanyan esitatud süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi õigeks. Jäeti läbi vaatamata kannatanute X ja Y tsiviilhagid varalise ja mittevaralise kahju nõuetes. Jäeti läbi vaatamata kannatanute X ja Y taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks. Armen Aslanyani riigi õigusabi korras määratud kaitsja vandeadvokaat Urmas Simoni tasu ja kulud summas 2145,16 eurot jäeti

§ 181lg-le 1 tuginedes Eesti Vabariigi kanda.

Tsiviilhagejast kannatanute X ja Y riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud summas 4815 eurot jäeti

§ 182lg-le 5 tuginedes Eesti Vabariigi kanda.

20.04.

  1. a istungil kannatanu esindaja poolt kannatanute esitatud ööbimise ja sõidukulude taotluse osas määras kohus, et võtab seisukoha eraldi määrusega. PROKURATUURI APELLATSIOON
  2. Pärnu Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni prokuratuur, kes palub maakohtu otsus tühistada, teha uus otsus ning tunnistada A. Aslanyan süüdi KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi ning mõista talle karistuseks kaks aastat vangistust, millest KarS § 74 lg 1 alusel koheselt ärakandmisele kuuluvaks lugeda üks kuu vangistust, ülejäänud osa jätta KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata, kui süüdlane ei pane kahe aasta kuuekuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle katseajaks pandud kontrollnõudeid. KarS § 75 lg 2 p 8 alusel kohustada A. Aslanyani osalema sotsiaalprogrammis, mis on vastavuses temale etteheidetavate kuritegudega. Kriminaalmenetluse kulud jätta süüdimõistmisel A. Aslanyani kanda. 3.
  3. Esimese A. Aslanyanile etteheidetava episoodi osas nõustus maakohus kaitsja väitega, et X ütlused on ajas muutunud, sh. värvikamaks ja detailsemaks. Samas on maakohus jätnud täielikult tähelepanuta selle, et A. Aslanyani poolt kohtus antud ütlused on läinud võrreldes kohtueelse menetlusega detailsemaks. Kusjuures süüdistatava versiooni on lisandunud just õigustavad nüansid, mis näitavad X halvas valguses (X oli purjus, agressiivne) ning süüdistatavat ennast pigem kannatanu poolena. Kohtuotsusest tulenevalt käsitleb maakohus kannatanu versiooni usutavust vähendavamana muuhulgas ka seda, et kannatanu ei pöördunud 10.05.
  4. a sündmuse järgselt ei politseisse kuriteokaebusega ega ka haiglasse oma vigastuste fikseerimiseks. Samuti ei pidanud sündmuskohal käinud politseipatrull vajalikuks kriminaalmenetluse alustamist. Selles osas tuleb esmalt silmas pidada seda, et antud kriminaalmenetluse esemeks olev esimene kuriteosündmus leidis aset kuus aastat tagasi, mil lähisuhtevägivalla kuritegudes ei koheldud kannatanuid sellisel viisil nagu tänasel päeval. Sel ajal eeldati pigem kannatanu aktiivset rolli kriminaalmenetluse alustamisel, mis siis seisnes selles, et kannatanul paluti pöörduda järgmisel päeval politseisse kuriteokaebusega või haiglasse tervisekahjustuste fikseerimiseks (näiteks tänasel päeval alustab politseipatrull sündmuskohal kuriteotunnuste ilmnemisel kriminaalmenetlus). Samuti ei ole lähisuhtevägivalla 3

(31)puhul tavapäratu ka see, et kannatanu ei pöördu vahetult pärast sündmust politseisse kuriteokaebusega või tervishoiuteenuseosutaja juurde oma vigastuste fikseerimiseks. Suhteliselt sage on olukord, mil kannatanu otsustab politsei poole pöörduda pärast seda, kui tema suhte vägivallatsejaga on lõppenud. Eeltoodust tulenevalt on prokuratuur seisukohal, et on ebaõige heita kannatanule ette seda, et ta ei pöördunud sündmusejärgselt vigastuste fikseerimiseks haiglasse. Samuti ei saa prokuratuuri hinnangul kannatanu versiooni usaldusväärsust kõigutada kuidagi politsei tegutsemine konkreetsel sündmuskohal. Eeskätt asjaolu, et politsei poolt ei alustatud koheselt kriminaalmenetlust. Tolleaegset praktikat selgitas kohtus tunnistaja W, kelle sõnul „Sellel ajal politsei kohapeal kannatanu vigastustest fotosid ei teinud. Praegusel hetkel on see poliitika muutunud - kui on väljakutse, on patrullil kohustus teha kohapeal fotod või toimetada isik politseijaoskonda, kus valveuurija teeb need“. Seega ka tunnistaja W ütlused kinnitavad seda, et
  1. a toimiti lähisuhtevägivallaga seotud väljakutsetele erinevalt võrreldes tänapäevaga. Maakohus on esimese kuriteosündmuse osas tõendeid analüüsides pannud suurt rõhku sellele, et kannatanu X on vigastuste kohta andnud järgmiseid ütluseid „Mul oli terve nägu verine ja politsei ka fikseeris selle. See on ohvriabi lehel“. Küsimusele millest see veri näos oli, kas kuskilt oli katki, vastas X, et „Suu ja hambad, siiamaani on huulelt seda näha. Igalt poolt. Ma olin täielikus šokiseisundis“. Sellised kannatanu väited ei ühti maakohtu hinnangul kohtueelses menetluses antud ütluste ja teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Näiteks ei meenunud kohtus tunnistaja W-le oma praktikas juhtumit, mil kannatanul oleks olnud nägu üleni verine. Samuti ei olnud selliseid vigastusi kirjas ka lähisuhtevägivalla infolehel. Tõepoolest on kannatanu kirjeldanud kohtus oma esimese kuriteosündmuse järgseid vigastusi mõneti teistmoodi kui kohtueelses menetluses. Kuid samas tuleb silmas pidada, et kriminaalasjas on ka teisi tõendeid, mis X-l tervisekahjustusi tõendavad. Süüdistuse kohaselt tekitas A. Aslanyan X-le kehalise väärkohtlemisega ninaverejooksu ja verevalumid näol. Asjaolu, et süüdistuses nimetatud ajal A. Aslanyan kehaliselt väärkohtles X kinnitavad X enda ütlused, mis vigastuste tekkimise asjaolude osas ei ole ajas muutunud. Nimelt võttis X sõnul süüdistatav tal juustest kinni ja tagus ta pead vastu seina ning seejärel lõi lahtise käega nii, et ka laps sai pihta. Seda, et 10.05.2015 Pärnus XXX teisel korrusel toimus kaklus, kinnitavad ka tunnistaja Y ütlused, kelle sõnul tema magas sellel ajal allkorrusel ning ta ärkas karjumise ja peksmise peale. Küsimusele, et kuidas tunnistaja aru sai, et teisel korrusel peksti, vastab ta, et seinad prõmmusid. Selline Y selgitus läheb kokku aga X kirjeldusega kuriteo toimepanemise viisi osas, kuivõrd üks osa kehalisest väärkohtlemisest seisnes kannatanu pea peksmises vastu vannitoa seina. Seda, et sel öösel sai X oma abikaasa käest peksa, kinnitavad ka Y ütlused ses osas, et kui tema politseiga pärast sündmust taas koju jõudis, siis emal olid sinikad näos, kuid magama minnes X-l neid sinikaid tunnistaja sõnul ei olnud. Prokuratuur tõdeb, et ei ole võimalik, et 10.05.2015 . a öösel peksmise tagajärjel olid juba mõned hetked- tunnid hiljem n-ö sinikad. Samas tuleb silmas pidada, et tunnistajaks oli ristküsitluse hetkel 18-aastane inimene, kellel puuduvad meditsiinilised eriteadmised nimetamaks peksmisjälgi õigete sõnadega. Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et kohtutoimikus on olemas selle sündmuse kohta koostatud lähisuhtevägivalla infoleht, millest tulenevalt on dokumendi koostaja märkinud, et „Naisterahval näos peksmisjäljed“. Infolehelt nähtuvalt on selle täitjaks W (praeguse perekonnanimega W), kelle kohtus antud selgitustest tuleneb, et kui vigastused on infolehel fikseeritud sellise sõnastusega, siis järelikult olid need sel ajal nähtavad. Prokuratuuri arvates on 10.05.2015 sündmusega seonduvaid tõendeid kogumis hinnates saanud kinnitust süüdistuses kirjeldatud kuriteo toimepanemine A. Aslanyani poolt ning selle tulemusena X-l tervisekahjustuste tekitamine. 3.
  2. Teine A. Aslanyanile etteheidetava episoodi osas tõdes maakohus, et kannatanu Y ütlused lähevad süüdistuses kirjeldatust lahku, eelkõige just köögis toimunu osas, sest kannatanu ütlustele 4
(31)tuginedes ei tule välja seda, et süüdistatav oleks kätega kannatanul kaela piirkonnast kinni võtnud. Tunnistaja X ütlused aga kohtu hinnangul ühtivad süüdistuses esitatud teokirjeldusega, mis puudutab põlvega surumise kirjeldust köögis, aga surumine mitte näole nagu süüdistuses kirjas, vaid hoopis kaelale. Kohus võtab ka antud episoodi osas süü küsimuse lahendamisel lähtekohaks süüdistatava versiooni toimunust ning seab kannatanu ja tunnistaja versiooni usutavuse kahtluse alla. Prokuratuur sellise käsitlusega ei nõustu. Kannatanu Y kohtus antud ütluste kohaselt surus A. Aslanyan ta maha ja pani talle põlvega korduvalt piki nägu ja pani põlve kaela peale, et ta hingata ei saaks või et ta rahulik oleks. Põhimõtteliselt samasisulisi ütluseid andis ka X, kelle sõnul ta nägi, kuidas ta (Armen) pani põlve Y kaela peale, mistõttu läks ta siis vahele. Kuna see kõik toimus köögikapi ees, siis X sõnul otsis Y asju ja seal oli suur sööginuga. Hoolimata sellest, et nii Y kui ka X on andnud antud episoodi osas kogu kriminaalmenetluse kestel samasisulisi ütluseid, on kohus asunud seisukohale, et põhjust on kahelda nii kannatanu kui ka tunnistaja ütluste detailides. Seda seisukohta põhjendab maakohus muuhulgas sellega, et maakohtu hinnangul on käesolevas kriminaalasjas väga kaalukaks tõendiks Y tervisekaart, millest tuleneb Y võimalik vägivaldne käitumine. Nii on maakohus jõudnud Y tervisekaardi andmete põhjal järeldusele, et tõenäoliselt käitus Y hoopis agressiivselt ja sisustas seda väidet muuhulgas kannatanu 19.11.2019 ja 11.01.2020 terviseandmetega. Apellant ei pea sellist lähenemist õigeks. Tõepoolest on kriminaalasjas kinnitust leidnud, et Y-l on olnud alates
  1. klassist närviprobleem, kuid prokuratuuri hinnangul ei saa tulevikus tekkiva tervisliku seisundiga (mis on märgitud 19.11.2019 anamneesis ja 11.01.2020 kiirabikaardil) sisustada või seada kahtluse alla minevikusündmuseid. Pigem on usutavam, et just A. Aslanyani poolne pidev vägivald perekonnas on mõjutanud Y tervist negatiivses suunas ning see on tinginud noorel inimesel tänasel päeval eksisteerivad terviseprobleemid. Seega ka antud kuriteoepisoodi puhul on prokuratuur seisukohal, et kohus on ebaõigesti seadnud kannatanu ja tunnistaja versioonid kahtluse alla ning lugenud usutavamaks süüdistatava versiooni. 3.
  2. Kolmanda A. Aslanyanile ettehdietava episoodi osas luges maakohus usaldusväärseks süüdistatava ütlused ning teised antud kuriteosündmusega seotud tõendid on põhimõtteliselt kõrvale jätnud. Kohtu hinnangul on antud episoodi puhul süüstav tõendite kogum liialt ebaselge, mis ei võimalda luua sündmusest tervikpilti, kuivõrd selles esinevad teatavad kõrvaldamata vastuolud. D ütlustega seonduvalt tõdes maakohus, et tunnistaja poolt sündmuse tajumine on olnud episoodiline ja seetõttu ei saa sellele tõendile omistada olulist tähtsust. Prokuratuur sellise käsitlusega ei nõustu ning on jätkuvalt seisukohal, et kinnitust on saanud A. Aslanyani poolt X ja Y kehaline väärkohtlemine
  3. a uusaastaööl. Üksnes süüdistatava ütlustest tulenevalt tegi maakohus järelduse, et uusaastaööl kasvasid X ja A. Aslanyani vahel pinged kuni X oli hüsteerias, mistõttu on maakohus pidanud eluliselt usutavaks ja võimalikuks just X poolt provotseerivat ja ründavat käitumist A. Aslanyani suhtes. Selline väide ei ole aga kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Ei X, Y ega ka D ei ole andnud ütluseid, mille kohaselt X oleks olnud hüsteerias enne A. Aslanyani poolt toime pandud kehalist väärkohtlemist või olnud üldse selle sündmuse ajal vägivaldsem pool. D ütlustest tuleneb, et kui tema kohale jõudis, oli Armen peal ja peksis neid kõiki. Kui tunnistaja läks last sealt ära võtma, siis kargas Armen ka talle kallale. Seega on prokuratuuri jaoks arusaamatu maakohtu hinnang tõenditele, millest tulenevalt oli hoopis A. Aslanyan selles episoodis kannataja rollis, kes tõrjus X ja Y ründeid. Kui see tõepoolest nii oli, siis mis põhjusel läks süüdistatav kallale D-le, kes üritas sealt kõrvalt last eemale saada. Asjaolu, et just A. Aslanyan oli selle sündmuse ajal vägivallatseja pool, kinnitab ka D poolt Häirekeskusele tehtud telefonikõne, millest on kuulda, et tunnistaja oli kõne ajal endast väljas, olles tugevalt häiritud Armeni poolsest vägivallatsemisest. Samuti on maakohus võtnud seisukoha, nagu oleks D antud sündmuse ajal purjus olnud. Siinkohal vajab märkimist, et selle kohta, nagu oleks D selle sündmuse ajal joobes olnud, ei ole ühtegi muud tõendit, peale süüdistatava ütluste. Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et D käis 31.12.2017/ 5
(31)01.01.2018 korduvalt tualetis oksendama, kuid see ei tähenda automaatselt seda, et isik oleks tugevas joobes olnud. On arusaamatu, miks ei ole kohus pidanud eluliselt usutavamaks seda, et D-l võiski olla mingi tervisehäire, mis tingis tihedat oksendamist. Seda, et A. Aslanyan on olnud vägivaldne X ja Y suhtes ning see vägivaldsus ei olnud erandlik kinnitavad Y ristküsitluse alguses antud ütlused, mille kohaselt on olnud Armen tema ja ema vastu vägivaldne ning seda vägivalda on olnud palju. Samuti on kohtutoimikusse esitatud mitmed A. Aslanyani poolt X-le saadetud sõnumid, milles A. Aslanyan palub X-lt vabandust oma eelneva käitumise tõttu, tuues tihti süüks alkoholi. Kriminaaltoimikus on ka kirjavahetus XXX ja XXX vahel dateeringuga 08.12.2014, mille kohta andis kohtus selgitusi X. Kannatanu sõnul otsis ta abi Armeni isalt, emalt ja õelt ning konkreetse kirja puhul on tegu ühega vähestest vastustest, mida Armeni isa talle kirjutas. Sellest kirjast tulenevalt on A. Aslanyani isa rääkinud Armeniga ning ükski mees ei tohi tõsta kätt naise vastu. Samuti saab sellest kirjast välja lugeda, et A. Aslanyan ei osanud oma isale selgitada, kuidas see juhtus. Kokkuvõtvalt on prokuratuur seisukohal, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on kinnitust saanud A. Aslanyani poolt süüdistuses nimetatud aegadel X ja Y kehaline väärkohtlemine. Kannatanute versioonid on suures ulatuses olnud läbi kriminaalmenetluse järjepidevad. Samuti on kinnitust saanud sündmuste (eeskätt 10.05.2015 ja 01.01.2018) järgselt kannatanutel tervisekahjustuste olemasolu, mis oma olemuselt ühtivad ka A. Aslanyanile tehtavate etteheidetega. Apellant leiab, et kuivõrd maakohus on ühekülgselt hinnanud tõendeid, tehes nende pinnalt oletuslikke ja kohati meelevaldseid järeldusi, siis on kohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

Tõendite hindamisel tehtud vead on omakorda viinud aga maakohtu ebaõigete järeldusteni ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Antud rikkumised on kohtuotsuse tühistamise aluseks

§ 338p 2, 3 järgi.

KANNATANUTE APELLATSIOON

  1. Apellatsiooni esitas ka kannatanute X ja Y esindaja Sandra Sepp, kes paluvad maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega mõista A. Aslanyan temale esitatud süüdistuses süüdi, rahuldada tsiviilhagi ja X taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks. Kannatanute menetluskulud jätta riigi kanda. 4.
  2. 05.05.
  3. a episoodi osas ei nõustu apellandid maakohtuga selles, et „väidetava vägivalla toimumise asjaolude kohta on tegemist sõna sõna vastu olukorraga“ (kohtuotsus, lk 4). Maakohus on ilma igasuguse põhjuseta jätnud arvestamata asjaoluga, et sündmuskohale tulnud politseiametnik nägi X näos peksmisjälgi ning fikseeris need kirjalikult. Süüdistataval vigastusi ei fikseeritud. Tegemist on esimese indikatsiooniga selles, et kui süüstavad tõendid ei riimu kaitseversiooniga, jätab kohus need kas tähelepanuta või tõlgendab meelevaldselt süüdistatava kasuks. Apellandid ei nõustu maakohtuga, et X ütlused on ebausaldusväärsed. Kohus on ebaõigesti ja põhjendamatult jätnud X ütlused tõendite kogumist välja. Täpsemalt on maakohus mh eksinud järgnevas. Maakohus leiab, et kuivõrd süüdistatavale ei ole inkrimineeritud kummagi kannatanuga seoses ähvardamise asjaolusid KarS § 120, peab kohus vastavad väited tähelepanuta jätma. Maakohus lisab, et „kui X-l oli tõsi taga, et teda ähvardatakse poja tapmisega või et süüdistatav ähvardab Y, siis see on ebausaldusväärne väide ning tõik, et süüdistust ei ole selles esitatud, on fakt, et sellisele eeldusele ei saa rajada ka X ütluste usaldusväärsust“ (kohtuotsus, lk 5). Teisisõnu peab kohus X ütluseid ebausaldusväärseks põhjusel, et prokuratuur pole esitanud süüdistatavale süüdistust ka KarS § 120 alusel. X-l puudub mistahes kontroll selle üle, millise süüdistuse prokuratuur süüdistatavale esitab. Juhul, kui prokuratuur oleks pidanud X ebausaldusväärseks, ei oleks süüdistatavale ilmselt mitte ühtegi süüdistust esitatud, st prokuratuur poleks üldse kohtusse 6

(31)pöördunud. Igal juhul ei saa prokuratuuri tegemisi või tegemata jätmisi tõlgendada kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel tema kahjuks. X ütluste paikapidavust vastavas osas kinnitavad nii Y ütlused kui ka X poolt kohale tulnud patrullile avaldatu. Samuti on X vastavast ähvardusest rääkinud juba kohtueelses menetluses, st X ütlused ei ole vastuolulised. Maakohtu hinnangul ei ole tõendatud, et X poolt tsiviilhagis märgitud hammaste ravi on seotud süüdistatava tegevusega. Sellest järeldab maakohus, et „kannatanu sooviks on kogu oma tervise ja eluraskuse osas otsese süü konstrueerimine süüdistatava vastu“ ja „kannatanu loob täiesti arusaamatuid seoseid süüdistatava väidetava tegevuse ja tema halva olukorra vahel, üritades seeläbi iga hinna eest saavutada süüdimõistev kohtuotsus“ (kohtuotsus, lk 6). Seega, selle asemel, et sedastada põhjusliku seose tõendamata jätmist, kritiseerib maakohus otseselt X isiksust ning teeb arusaadamatult laiu järeldusi X soovide või eesmärgi osas. Maakohus toob välja, et X poolt istungil antud ütluste kohaselt tuli tal verd ninast ja suust, kohtueelsel uurimisel märkis X, et verd tuli ninast ja süüdistatav katkus juukseid. Maakohus leiab, et kuivõrd inimese mälu ajas pigem tuhmub, mitte ei muutu „niivõrd palju värvikamaks ja faktirohkemaks“, on X ütlused vastuolulised (kohtuotsus, lk 6). Kohtu poolt esiletoodu kohaselt on muutunud üksnes see, et istungil antud ütluste kohaselt tuli X-l verd lisaks ka suust. Kohtu seisukoht X ütluste niivõrd värvikamaks ja faktirohkemaks muutumise kohta on seega ilmne liialdus. X selgitas istungil, et kohtueelselt uurimisel vastas ta lihtsalt uurija küsimustele ning tal oli vaja paljude asjade peale mõelda (
  1. oktoobri 2020.a istungiprotokoll, lk 15-16). Apellantide hinnangul on see täiesti arusaadav ja loogiline selgitus. Samuti pole tegemist mitte mingisuguse vastuoluga või sellise lahknevusega ütlustes, mis oleks oluline või eluliselt ebausutav. Seejuures on maakohtu seisukoht ka äärmiselt küüniline. Apellantide esindaja tõi süüdistatava ülekuulamisel välja, et süüdistatava ütlused on ajas oluliselt täienenud ja muutunud. Nimelt ei maininud süüdistatav kohtueelsel uurimisel kordagi, et X oleks vaidlusaluses konfliktis kuidagigi süüdistatava suhtes agressiivne või vägivaldne olnud (samuti kirjeldas süüdistatav teisiti ka XXX tn episoodi). Vastavad väited esitas süüdistatav esmakordselt kohtuistungil (
  2. aprilli 2021.a istungiprotokoll, lk 14). Kohus ütles seepeale, et „ülekuulamisel on jõupositsioonil politsei, kes küsimusi esitab“ (
  3. aprilli 2021.a istungiprotokoll, lk 15), andes seeläbi mõista, et süüdistatava ütluste muutumises, detailirohkemaks muutumises jmt ei ole mitte midagi arusaamatut ega vastuolulisust. Eelnev viitab üheselt sellele, et maakohus on hinnanud X ütluseid valikuliselt ja ühekülgselt. Apellantide hinnangul ei ole X ütlused vastuolulised ega ebausaldusväärsed, mistõttu pidanuks maakohus nendele kohtuotsuse tegemisel tuginema. Lähisuhtevägivalla infolehe (I kd tl 114-115) osas on kohus põhjendamatult suure tähtsuse omistanud sellele, kuidas on seda täitnud, st mida on sinna X-lt kuuldu osas kirjutanud kohale jõudnud patrulltöötaja. Infolehte täitnud W selgitas kohtuistungil, et tema oli
  4. aastani piirivalvur ning politseiniku tööd ei teinud.
  5. maiks 2015.a oli tal seega äärmiselt vähe kogemusi patrullpolitseinikuna, sh lähisuhte vägivallale reageerimises. Ta vajas kohapeal tegutsemiseks abi välijuhilt, kellelt telefoni teel saadud suuniste alusel edasi tegutses. Seega on mõistetav, et W-l ei olnud kogemust ega teadmisi selles, kuidas olukorda täpselt fikseerima või milliseid toiminguid tegema peab. On arusaadav ja inimlikult mõistetav seegi, et ükski politseinik ei kinnitaks kohtuistungil kohtunikule, et ta on enda tööd teinud lohakalt, oskamatult vmt. Seega on täiesti asjakohatu W tunnistus selles, mida ta tavaliselt teeks või kuidas tööülesandeid täites tavaliselt või tõenäoliselt käituks. Apellandid rõhutavad, et vaidlusaluseks hetkeks ei olnud W-l ka vastavat kogemust, mille pinnalt „tavapärase käitumise“ osas spekuleerida või kohtule vastata. Lähisuhtevägivalla infolehe hindamisel on aga kohus täielikult jätnud tähelepanuta lähisuhtevägivalla infolehe lisa (I kd tl 115) ning asjaolu, et sellele on W omakäeliselt kirjutanud, et „naisterahval näos peksmisjäljed /--/“. W selgitas kohtuistungil kohtu küsimustele vastates, et seda osa ei pandud kirja mitte X ütluste pinnalt, vaid tegemist on asjaoluga, mida tunnistaja ise vahetult tajus, st nägi. Seega on X-l olnud patrulli sündmuskohale jõudmise hetkeks näos nähtavad 7
(31)peksmisjäljed. Kuigi ei ole märgitud, millised need peksmisjäljed täpsemalt olid, pidid need olema kas paistetus, punetus ja/või verine nägu – sellised nö tüüpilised peksmisjäljed tavaliselt on. Kui lähtuda kaitsja seisukohast, et sinikaid ei saanud selleks hetkeks tekkinud olla, siis pidi suure tõenäosusega olemagi tegemist nt (kuivanud) verega. Maakohus on nimetatud asjaolu lubamatult tähelepanuta jätnud. Apellandid ei nõustu maakohtuga selles, et „asjaolu, et W märkis, et süüdistatav viidi kainestusmajja 0,52 mg/l joobe korral, kui tal ei olnud mingeid väliseid agressiivseid või joobetunnuseid, tekitab sündmustikku ebaloogika“ (kohtuotsus, lk 8). Ebaloogiline ja asjakohatu on hoopis maakohtu seisukoht selles, et süüdistatavat on diskrimineeritud ja et ta on „ebasoodsasse menetluslikku olukorda“ sattunud ekslikult ja seetõttu, et ta on kaukaaslasest meesterahvas. Tegelikult on igati loogiline, et olukorras, kus kohapealne patrull sai teada, et süüdistatav on olnud vägivaldne ja X-l olid näos peksmisjäljed, viiakse süüdistatav minema. Apellandid nõustuvad maakohtuga üksnes selles, et patrull oleks pidanud süüdistatava kinni pidama, mitte lihtsalt kainestusmajja viima. Samas ei saa politseipoolset eksimust tõlgendada kannatanu kahjuks. Asjakohatu on ka maakohtu seisukoht selles, et võib järeldada, et politseinikud, kes on saanud selliste olukordade jaoks eelduslikult ka vastava väljaõppe, kohapeal olles olukorda tõsisena ei tajunud (kohtuotsus, lk 11). Maakohtu eeldus on ebaõige, kuivõrd W-l ei olnud vastavat väljaõpet ega kogemust sellises olukorras tegutsemiseks. Siiski kinnitab võrdlemisi väikeses joobes süüdistatava sündmuskohalt äraviimine fakti, et politseinikud tajusid temast ohtu ning ta oli vaja kannatanutest eemaldada. W ütles kohtuistungil, et tema ei tea, miks süüdistatava suhtes kriminaalmenetlust ei alustatud. X on istungil veenvalt ja arusaadavalt selgitanud, mis põhjustel tema seda teha ei julgenud. Kohtuotsusest ei ole võimalik üheselt välja lugeda, kas kohus on Z ütluseid tõendite kogumis arvestanud või mitte. Pigem tuleb kohtu märkustest järeldada, et kohus seda teinud ei ole. Nii on maakohus esmalt kritiseerinud Z poolt X-le antud soovitust politsei poole pöörduda, märkides, et „/-/ eelarvamuslikult pimesi kellegi süü eeldamine ja sellest lähtuvalt vaid pöörduja suunamine, võib õhutada niigi emotsionaalselt katki olevat pöördujat n-ö ekslikule ristiretkele, mil pole tõe ja õigusega midagi pistmist, mis on lisaks veelgi laiemalt emotsionaalseid kannatusi ja segadust põhjustav (sic!)“ (kohtuotsus, lk 12). Z poolt antud ütluste põhjal on ühelt poolt võimalik hinnata kannatanute füüsilist ja vaimset seisukorda vahetult Haapsallu põgenemise järgselt ning teisalt hinnata, kas X on enda ütlustes olnud järjepidev, st usaldusväärne. Kohus ei ole seda teinud. Maakohus on hoopis märkinud, et „/--/ kui ohvriabis on X rääkinud jälitamisest, peksmisest, isoleerimisest, väljapressimisest, ähvardamisest, ei saa seostada seda esitatud süüdistuse ja selle raamidega antud juhul“ (kohtuotsus, lk 14). Kohtu vastavad põhjendused ei ole aga jälgitavad ega veenvad. Z selgitas kohtuistungil, et X poolt avaldatu käis süüdistatava kohta. Jääb täiesti arusaamatuks, kuidas on kohus eelviidatud järelduseni jõudnud. X tervisekaardist nähtuvalt märgib maakohus, et „on äärmiselt tavatu, et X psüühilise seisundi meditsiinilise dokumentatsiooni kohaselt on väidetavalt kõik X elukaaslased olnud vägivaldsed, provotseerivad või terroriseerivad“ (kohtuotsus, lk 15). Maakohus väidab, et väidetavalt ka psühhiaatris tekitas küsimusi, kuidas on võimalik, et iga suhe on vägivaldne. Kuigi kohtuotsusest ei nähtu täpselt, milliseid järeldusi maakohus sellest teinud on, võib eeldada, et kohus on pidanud X ütluseid tulemusena ebausaldusväärseks. Esiteks on täiesti ebaõige ja liialdatud maakohtu järeldus sellest, et väidetavalt kõik X elukaaslased on olnud vägivaldsed, provotseerivad või terroriseerivad. Selline üldistus ei ole olemasoleva informatsiooni mittetäielikkust arvestades kohane. Teiseks on maakohus tõlgendanud psühholoogi poolt 16.06.2014. a tehtud sissekannet äärmiselt meelevaldselt. Sissekandes on tõepoolest kirjas järgmine: Korduv paarisuhtemuster – autoritaarne, jäik, vägivallatsev mees – tekitab küsimusi. Samas ei ole psühholoog väitnud, ja seda ei ole võimalik ka sellisest lausest tuletada, et küsimus on selles, kuidas on võimalik, et paarisuhtemuster kordub. Maakohus on sellise täienduse ise 8
(31)meelevaldselt lisanud. Küsimus võis seisneda ka selles, kas ja mis asjaolu sellise paarisuhtemustri korduvuse tekitab. On selge, et ka X soovis selles selgusele jõuda, käies isegi kunagi elukaaslasega paariteraapias (sissekanne 16.08.2004). Psühholoog on varasemalt märkinud, et X isiksuse kujunemine on harjutanud sisse ennastkahjustavad käitumisviisid (kodune vägivald mehe poolt, sest ka lapsepõlves käituti niimoodi /--/, sissekanne 07.05.2004). Seega on äärmiselt kohatu väita, justkui oleks psühholoog või psühhiaater kahelnud X poolt avaldatud informatsiooni õigsuses. Apellandid rõhutavad, et asjaolu, et kord vägivalda kogenud inimene satub suurema tõenäosusega selle ohvriks ka tulevikus, on korduvalt kinnitatud. Lisaks on oluline märkida, et X sõnade kohaselt ei olnud süüdistatav tema suhtes vägivaldne kohe suhte alguses. Vägivald algas siis, kui X oli
  1. kuud rase. Seega on asjakohatu maakohtu märkus selles, et on eluliselt ebausutav, et X „põgenes ühest vägivaldsest suhtest teise“ (kohtuotsus, lk 16). Tõendite hindamist igal võimalikul viisil justnimelt kaitseversiooni kinnitamiseks ilmestab värvikalt maakohtu poolt A. Aslanyani tervisekaardile antud hinnang. Maakohus on pisendanud selles kajastuvat informatsiooni, seejuures tõlgendades seda meelevaldselt süüdistatava kasuks ning viimaks hoopis X isiksust negatiivselt iseloomustavalt. Maakohus sedastab, et tõepoolest pöördus süüdistatav pärast 2015.a episoodi X suunamisel psühhiaatri poole, kuid märgib, et see ei anna käesolevas asjas mingisugust informatsiooni ning esitatud dokumentidest nähtuvalt kirjutati süüdistatavale depressiooni ravim. Seejärel viitab maakohus www.kliinik.ee lehele, millel olevat märgitud, et süüdistatavale kirjutatud ravim on nii rahusti kui antidepressant. Teisisõnu, olukorras, kus ravim on nii rahusti kui antidepressant, väidab maakohus ilma igasuguse põhjenduseta, et süüdistatavale kirjutati välja justnimelt depressiooni ravim. Seejuures pole süüdistatav kordagi väitnud, et tal oleks olnud või diagnoositud depressioon. Tegelikult nähtub süüdistatava tervisekaardist arsti märkus selles, et süüdistatav on objektiivselt kergesti ärrituv. Tegemist on arsti, mitte X hinnanguga. Süüdistatav on aga lisaks arstile selgitanud, et ta tarvitab alkoholi, elab vahepeal X raha eest (kuna tööl ei käi) ning on X-ga koos ainult lapse pärast. Eelnevale pole maakohus vähimatki tähelepanu pööranud. Apellantide hinnangul on süüdistatava kergesti ärrituvus, alkoholi tarvitamine ja teatud trots X suhtes (süüdistatav peab temaga lapse nimel koos olema) olulised asjaolud hindamaks süüdistatava isiksust, kuid ka isikute ütluste usaldusväärsust. Tegelikult on ka süüdistatav ise kinnitanud, et vähemasti alkoholi tarvitades muutub ka vihaseks ja kaklejaks idioodiks (süüdistatava sms-sid X-le), kuid taaskord pole maakohus sellele vähimatki tähelepanu pööranunud. Kusjuures erinevalt X, Y ja tunnistajate isikute hindamisest ei ole maakohus kohtuotsuse põhjendustes samasugust hindamist süüdistatava osas üldse läbi viinud. Y ütlused on maakohus kõrvale jätnud kui erapoolikud seetõttu, et maakohtu hinnangul ei saanud Y kogeda vahetult süüdistusega inkrimineeritud asjaolusid ning ka kaudselt ei kinnita tema poolt kogetu väidetavalt süüdistuse paikapidavust. Maakohus asub seisukohale, et Y usaldab jäägitult oma ema ja suhtub negatiivselt süüdistatavasse, mis annab aluse kahelda tema erapooletuses. Samuti leiab maakohus, et Y ütlused on osaliselt ebalevad või vastuolulised. Maakohus märgib, et mingeid tõendeid (süüdistatava) varasema ja laiema vägivaldsuse kohta ei ole, see on X paljasõnaline väide, mistõttu on Y uskumus süüdistatava varasema vägivaldsuse osas ebaõige (kohtuotsus, lk 16). Selles maakohus eksib. Y ütlustest istungil ei ole võimalik välja lugeda, et ta teab süüdistatava varasemast vägivaldsusest ainult X sõnade järgi. Y vastas istungil korduvalt, et ka enne 2015.a episoodi oli süüdistatav X suhtes vägivaldne (vt nt
  2. oktoobri 2020.a istungi protokoll, lk 17). Apellantide hinnangul on üheselt arusaadav, et Y on vastanud enda poolt tajutud asjaolude kohta. Y selgitas lisaks, et süüdistatav on ka varasemalt verbaalselt ähvardanud (vt nt
  3. oktoobri 2020.a istungi protokoll, lk 17). Seega ei ole tegemist X pimesi või jäägitult uskumisega, vaid Y enda poolt vahetult kogetuga. Apellandid on seisukohal, et mitte ükski käesoleva kriminaalasja asjaolu ei viita sellisele Y tavatule või suurele emotsionaalsele sidemele emaga, mille pinnalt pidada teda erapoolikuks. Samas on 9
(31)inimlikult arusaadav, et valides füüsiliselt vägivaldse kasuisa (kes on löönud mitte ainult Y ema, vaid ka Y ennast) ja ema vahel ei ole Y-l mistahes põhjust asuda kaitsma hoopis süüdistatavat. Maakohus on kohtuotsuses korduvalt toonitanud, et Y suhtub süüdistatavasse negatiivselt (lisades, et seda vaatamata sellele, et süüdistatav oli ema abikaasa) ning juba enne süüdistuses märgitud aega. Isegi, kui see nii oleks, ei ole maakohus kahjuks pidanud vajalikuks mitte kordagi analüüsida või hinnata seda, mis sellise negatiivse suhtumise tekitada võis. Olukorda, kus 12-aastane laps peab enda kaitseks magama nuga padja all, ei saa pidada just normaalseks (Y õpetaja U
  1. veebruari 2015.a e-kiri; Y ütlused,
  2. oktoobri 2020.a istungiprotokoll, lk 12). Ükski end turvaliselt tundev laps ei maga nuga padi all. Maakohus on aga ka selle fakti täiesti arusaamatult pööranud hoopis Y kahjuks – järelikult oli Y ise ohtlik, kui nuga padja all magas. Maakohus on ka ise toonud välja, et tunnistaja D ütluste järgi ütles Y ühel hetkel, et talle ei meeldi süüdistatav, sest ta ründab Y ema (kohtuotsus, lk 24). Seega oli maakohtule tegelikult Y „negatiivse suhtumise“ põhjus süüdistatavasse teada. Arusaamatu on ka maakohtu etteheide selles, et Y kirjeldus sündmustest on vastuoluline või ebausaldusväärne. Y kirjeldas sündmuste käiku täiesti adekvaatselt ja arusaadavalt. Y kirjeldus sündmustest ei olnud vabajutustuse vormis, vaid tegemist oli ristküsitlusega. Seega sai Y istungil vastata küsimustele, mida konkreetne küsija enda vooru ajal küsis. Olukorras, kus kaitsja küsib sündmuse kohta täpsemalt kui prokurör, on arusaadav, et ta saab ka täpsema vastuse. Samuti on arusaadav, et kui 12-aastane laps peab keset ööd enda kodust kasuisa eest aluspesu väel õue põgenema, on ta šokis ja ei pruugi seetõttu tähelepanu pöörata sellele, kas emal oli vigastus näos kohe samal õhtul või nt järgmisel päeval. Eriti olukorras, kus tegemist polnud esmakordse vägivallaintsidendiga. Apellantide hinnangul ei viita mitte ükski Y poolt kohtuistungil antud selgitus ega ka muud tõendid sellele, et Y usuks jäägitult oma ema või suhtuks süüdistatavasse viisil, mis välistab tema erapooletuse. Y ei väljendanud ka sellist viha või vastumeelsust süüdistatava vastu, mis oleks takistanud tal objektiivsete ja tõeste ütluste andmise. Seetõttu on maakohus põhjendamatult jätnud Y ütlused tõendikogumist kõrvale. Maakohus leiab kohtuotsuses, et süüdistatava ütlused on vastuolus X ütlustega, kuid mitte muude antud episoodi kohta esitatud tõenditega kogumis (kohtuotsus, lk 18). Apellandid sellega ei nõustu. Süüdistatava ütlused on lisaks X ütlustele selges vastuolus ka Y ütluste (nt süüdistatava ütluste kohaselt ei olnud tal alla korrusele minnes kruvikeerajat käes; Y mäletas selgelt, et süüdistataval oli käes kruvikeeraja) ja lähisuhtevägivalla infolehega. Patrullpolitseinik W tuvastas kohapeal, et X näos olid peksmisjäljed. Süüdistatav eitab igasugu vägivalda ja X löömist. Kahjuks ei ole süüdistatava ütlustest võimalik aga järeldada, kuidas sellisel juhul X näkku peksmisjäljed said. Lisaks väidab süüdistatav, et tema kutsus politsei, kuid patrullilehelt on näha, et politseisse helistasid naabrid. Süüdistatav pole enda väidete ja kaitseversiooni tõendamiseks mitte ühtegi tõendit esitanud. Apellandid rõhutavad, et kaitseversiooni paikapidavuse tõendamine on kaitse kohustus. Lisaks on äärmiselt oluline rõhutada, et erinevalt X-st ja Y-st ei ole maakohus mitte kuidagi pidanud vajalikuks analüüsida süüdistatava isikut ja tema ütluste usaldusväärsust teiste asjas kohtule esitatud tõendite pinnalt. Süüdistatava ütlused selles, et ta lapsi ja naisi ei löö, on isegi vastuolus tema enda poolt X-le saadetud sõnumitega, milles ta palub vabandust ja selgitab, et alkohol muudab teda tigedaks ja kaklejaks joodikuks ning prokuröri poolt kohtule esitatud süüdistatava isa e-kirjaga X-le, milles süüdistatava isa väidab, et arutas süüdistatava poolset vägivalda X vastu süüdistatavaga ja et viimane sai aru, et seda ei tohi enam juhtuda. Kui süüdistatava saadetud sms-id jätab kohus kõrvale kui asjakohatud, siis süüdistatava isa saadetud ekirja ei ole kohus otsuses isegi mitte välja toonud, sellele hinnangu andmisest rääkimata. See viitab selgelt kohtupoolsele selektiivsele tõendite hindamisele. Seejuures pole ei süüdistatav ega kaitsja eelviidatud tõenditele vastu vaielnud ega väitnud, et need ei tõenda seda, mida prokurör väidab. 10
(31)4.
  2. a jaanuari- või veebruarikuu episoodi osas on maakohus leidnud, et tegemist on sõna sõna vastu olukorraga ning usutavam on süüdistatava versioon juhtunust. Apellandid sellega ei nõustu. Maakohus on Y, X ja süüdistatava ütluseid hinnates asunud jälle seisukohale, et Y ja X poolt antud ütlustes sisalduvates detailides ja kontekstis on põhjust kahelda, mistõttu on kohus usaldusväärsemaks pidanud süüdistatava antud ütluseid (kohtuotsus, lk 22). Kohus kahtleb eelnevas peamiselt seetõttu, et Y kui väidetav kannatanu lukustati hiljem kööki ning kohtu hinnangul oli tegelikult Y hoopis agressiivne ja ründav, mistõttu süüdistatav tegutses hädakaitses. Apellandid on seisukohal, et maakohus on X ja Y ütlused ebausaldusväärseks lugenud põhjendamatult. Y ja X poolt antud ütlused sündmuste osas langevad suures osas kokku, seejuures on aga süüdistatava ütlused toimunu osas vastuolus kannatanu ja tunnistaja ütlustega. Süüdistatava ennast õigustavad ütlused on ebaloogilised ega ole eluliselt usutavad. Süüdistatav selgitas, et teda häiris Y lugupidamatus koju tulles. Arvestades, et süüdistatav on kergesti ärrituv, on eluliselt usutav Y selgitus, et süüdistatav alustas sel põhjusel füüsilist konflikti. Süüdistatav kirjeldas Y kui 2meetrit meest, kellest tema jõud üle ei käinud. Kahjuks unustas süüdistatav, et vaidlusalune tegu leidis aset
  3. aasta alguses. Y oli sel hetkel kõigest 13-aastane. Sellises vanuses ei ole isegi puberteet veel täiesti alanud. Ka objektiivse kõrvalseisja jaoks peaks olema äärmiselt keeruline uskuda, et 13-aastane laps on 2-meetrine või füüsiliselt tugevam täiskasvanud mehest (süüdistatav oli sel hetkel 44-45 aastane). Maakohus on konfliktile hinnangut andes lähtunud lisaks süüdistatava ütluste tõesena võtmisele asjaoludest, mis juhtusid konflikti lõpus või pärast seda. Kuivõrd Y haaras noa ja kaitses end sellega alles pärast süüdistatava poolset rünnakut, ei saa sellega põhjendada süüdistatava hädakaitseseisundit. Hoopis Y oli hädakaitseseisundis. Põhjendatud ei ole süüdistatava versiooni usaldusväärseks lugemine ka seetõttu, et Y hiljem kööki lukustati. On mõistetav, et Y ja süüdistatav teineteisest lahutati. Samuti on arusaadav, et X poleks saanud süüdistatavat füüsiliselt eraldada – temast ei käinud X jõud üle. Isegi, kui uskuda süüdistatava versiooni selles, et X lukustas Y kööki, viitab see sellele, et Y ei olnud sellises olekus või füüsiliselt niivõrd tugev, et X, veelvähem süüdistatava jõud poleks temast üle käinud. Kohus peab süüdistuse versiooni juhtunust ebausaldusväärseks ka seetõttu, et X ei pöördunud politseisse. Esmalt märgivad apellandid, et ka süüdistatav ei pöördunud politsei ega arsti poole. Teiseks ei olnud X politseisse mitte pöördumise ainus põhjus X kartus enda elu pärast, nagu on väitnud maakohus (kohtuotsus, lk 20). X selgitas mh, et tal oli häbi ning ta kartis, et süüdistatav põgeneb Q-ga ära (millega süüdistatav korduvalt ähvardas) või et temalt võetakse lapsed ära, kui ta tunnistab, et kodus on vägivalda ja tuleb välja, et ta pole varem politseisse pöördunud (st pole enda lapsi kaitsnud). Märgib ju ka maakohus otsuses, et eeldades X ütluste usaldusväärsust, tuleks hoopis temale esitada süüdistus Y-lt alusetult vabaduse võtmises. Sellist suhtumist ja etteheiteid X kartiski ja maakohtu etteheide kinnitab, et põhjendatult. Maakohus asus seisukohale, et Y tervisekaardist nähtuvad andmed kinnitavad Y võimalikku ohtlikku käitumist 2016.a jaanuari- või veebruarikuus, mis haakub süüdistatava kirjeldusega toimunust. Tervisekaardil on aga kajastatud sündmuseid ca 4 aastat pärast vaidlusalust episoodi. Puuduvad mistahes tõendid selles, et Y-l oleks lisaks epilepsiale või aktiivsus- ja tähelepanu häirele olnud muid psüühilise probleeme või agressiivsushooge 2016.a alguses. Kohus on teinud nimetatud tõendist lubamatuid ning asjakohatuid järeldusi. Lisaks jätab kohus tähelepanuta selle, et Y agressiivsushood 2019.a lõpus ja 2020.a alguses võivad olla konkreetselt süüdistatava tegevuse tagajärg. On ilmselge, et korduvalt vägivalda pealt nägeva ja kogeva, enesekaitseks nuga padja all magava nooruki psüühika saab tagasipöördumatuid kahjustusi. Sellistest asjaoludest ei saa aga kuidagi tuletada Y väidetavat agressiivust või süüdistatava esimesena ründamist kõnealuses episoodis. Maakohus märgib, et kohtule esitati süüdistuse episoodide kohta ka pilte sõnumitest, „kuid kohus leiab, et need sõnumid ei ole seotud kohtuliku uurimise esemega. Asjaolu, et A. Aslanyan on palunud vabandust teadmata ajal ja tuvastamata põhjusel, ei puutu asja“ (kohtuotsus, lk 24). Väide, 11
(31)et süüdistatav on palunud X-lt vabandust „teadmata ajal ja tuvastamata põhjusel“ on taaskord kohtu meelevaldne järeldus, mis ei tugine kohtus uuritud tõenditel. Süüdistatav kirjutas ja saatis X-le järgmised sõnumid: „See kõik on alkohol. Vabandust“; „Vabandust eilse õhtu pärast. Ma läksin hulluks. Ma vabandan, Pole kindel, kas sa saad mulle andestada“; „Eriti tequila teeb mu tigedaks, kaklejaks joodikuks. Ma olen suurim idioot“. X selgitas istungil, et ei mäleta täpselt, pärast milliseid konflikte või millal süüdistatav need sõnumid saatis, kuid vabandamise põhjuseks oli järjekordne vägivaldne intsident. Sõnumite sisu ja tonaalsus kinnitab seda. Süüdistatav ütleb ju ise, et alkohol teeb teda tigedaks ja kaklejaks. Kui süüdistatav oleks kakelnud kellegi teisega, mis põhjusel pidi ta X ees vabandama? Lisaks rõhutab süüdistatav, et ta läks hulluks ja ei ole kindel, kas X saab talle andestada. Seega pidi tegemist olema (piisavalt) tõsise olukorraga. Kõik eelnev kinnitab apellantide hinnangul X selgitust sõnumite saatmise põhjuse ja aja osas. Eriti märgiline on aga asjaolu, et süüdistatav ei ole mitte kordagi väitnud, et tema ei ole neid sõnumeid saatnud või et X selgitused sõnumite saatmise põhjuse või aja osas ei pea paika. Teisisõnu puudub mistahes põhjus kahelda X ütluste usaldusväärsuses, kui isegi süüdistatav sellele vastu ei vaidle. Selle probleemi ületab maakohus taaskord lihtsalt sellega, et heidab tõendid neile hinnangut andmata kõrvale. Ka
  1. märtsil 2018.a saadetud ähvardava tooniga e-kirja, milles süüdistatav märgib „Sa ei saa peita minu eest liiga kaua. Pea meeles, ma suudan su välja nuuskida“ jätab kohus kui tähtsusetu ja asjakohatu kõrvale. Isegi, kui kohus leiab, et e-kiri ja sms-d ei ole kindla episoodiga seostavad, on need äärmiselt olulised tõendid hindamaks nii süüdistatava isikut kui ka isikute ütluste usaldusväärsust. Pilt, millise süüdistatav endast ülekuulamisel maalis ja millisena näeb teda otsuses maakohus, on otseses vastuolus ülalnimetatud tõenditega. 4.
  2. 01.01.
  3. a episoodi osas leiab kohus, et usaldusväärne on üksnes süüdistatava versioon juhtunust ning on põhimõtteliselt lähtunud üksnes süüdistatava ütlustest. Seda sõltumata asjaolust, et selle episoodi juures oli ka tunnistaja – D – kes nägi süüdistatava poolset vägivalda ning kes pidas olukorda niivõrd tõsiseks, et pidas vajalikuks politseisse helistada. Maakohus leiab aga, et tunnistaja ütluseid ei saa arvesse võtta, seda nii põhjusel, et tal oli terviseprobleem ja väidetavalt tajus ta olukorda episoodiliselt, kuid eelkõige põhjusel, et ta kuulub X leeri ja on tema poolt mõjutatud. Kusjuures selle episoodi põhjenduste osas leiab kohus, et sisuliselt kõik tõendid on X poolt mõjutatud. Lühidalt kokku võttes leidis maakohus, et selles episoodis oli hüsteeriline ja ründas süüdistatavat hoopis X. Seda olenemata asjaolust, et X väidetavat hüsteerilisust enne süüdistatava poolset vägivalda või X vägivaldsust ei kinnita mitte ükski muu tõend kui süüdistatava ütlused. Seejuures on kohus jätnud tähelepanuta apellantide esindaja poolt kohtumenetluses välja toodud asjaolu, et süüdistatava väited X väidetava vägivaldsuse osas on tekkinud alles kohtumenetluses, mistõttu pidanuks maakohus neid eriti kriitiliselt analüüsima. Süüdistatava väited X väidetava vägivaldsuse osas ei haaku ka mitte ühegi teise kriminaalasjas uuritud tõendiga. Küll aga kinnitavad nii X, Y, D ja mitmed kirjalikud tõendid (sh süüdistatava enda sõnumid X-le) üheselt, et just süüdistatav oli kergesti ärrituv ja agressiivne, eriti alkoholi tarvitades. Kuivõrd maakohus on juba eelnevates episoodides pidanud X ütluseid ebausaldusväärseks, on kohus seda teinud ka kolmanda episoodi osas. Apellantide hinnangul ei ole see põhjendatud. X ütlused sündmuste kulgemise kohta on adekvaatsed, arusaadavad ning kooskõlas teiste tõenditega – nii Y kui ka D ütlustega. X ütluste sisulise hindamise asemel on maakohus kohtuotsuse lk-del 25-26 piirdunud alusetute etteheidete tegemisega X isiku suunal märkides, et X muudab enda käitumise/ütlustega automaatselt ebausaldusväärseks ka teised „tema leeri kuuluvad tõendid“. Apellantide hinnangul näitab see üheselt, et kohus ei ole sellest tulenevalt Y ja D ütluseid ning viimase politseile tehtud telefonikõne salvestist hinnanud objektiivselt. Maakohus on põhjendamatult lähtunud selles episoodis taaskord asjaolude tuvastamisel üksnes süüdistatava ütlustest, neid nõuetekohaselt koos teiste tõenditega hindamata. Maakohus toob välja, 12
(31)et süüdistatava sõnul oli ta šokis, sest ta sõbrad olid seal, ta oli terve peolaua eest maksnud ning ta visatakse välja, sest talle ei meeldi, et keegi seal oksendab. Kohus on pidanud seda selgitust usaldusväärseks ning koguni leidnud, et „see võib olla vaadeldav ka X poolt tüli tekitamisena provotseerivatel asjaoludel /--/“ (kohtuotsus, lk 27). Esiteks nähtub teistest tõenditest, et X ei palunud süüdistatavalt lahkuda mitte seepärast, et viimasele ei meeldinud kellegi oksendamine, vaid süüdistatav muutus verbaalselt agressiivseks ja sõimas nii D kui X. Teiseks jääb apellantidele arusaamatuks, kuidas on X palve tema kodust lahkuda vaadeldav „tüli tekitamisena provotseerivatel asjaoludel“. Tüli tekitas süüdistatav. Samuti ei ole karistusseadustikus sellist sätet nagu provotseeritud füüsiline väärkohtlemine. Sel põhjusel on asjakohatu ka kohtu viide Riigikohtu lahendile asjas 1-20-3535 (kohtuotsus, lk 28). Süüdistatava poolne vägivald ei olnud õigustatud ei X ega Y suhtes. Süüdistatava väited sellest, et X alustas konflikti ja hüppas talle peale ning tema tegevus piirdus ainult n-ö vabaks saamisega, ei ole eluliselt usutavad ega ka kooskõlas teiste tõenditega. Lisaks sellele, et mitte keegi muu kui süüdistatav ei ole kordagi väitnud, et X võiks olla vägivaldne, agressiivne või tülisid esimesena alustav, on süüdistatava ütlused väidetavalt üksnes X ja Y käest vabaks rabelemise osas vastuolus D ütlustega selles, et süüdistatav oli vägivaldne ka D suhtes. Süüdistataval puudus mistahes vajadus D suhtes jõu kasutamiseks, et kannatanute alt vabaks rabeleda. Asjaolu, et süüdistatav kasutas jõudu ka D suhtes, viitab hoopis sellele, et süüdistatav oli agressiivne ning kasutas vägivalda ja jõudu kõigi suhtes, kes temale selles konfliktis ette jäid. Maakohus peab süüdistatava ütluseid usaldusväärseks ka seetõttu, et väidetavalt suhtub süüdistatav väga hoolivalt oma tütresse (kohtuotsus, lk 34). Sellest järeldab kohus, et „/--/ ei ole eluliselt usutav, et süüdistatav ründas oma lapse ema karjuva lapse nähes ja Itaaliast saabunud külalistega samas korteris“. Süüdistatava suhtumine enda lapsesse on käesoleval juhul aga asjakohatu. Ka X suhtus enda tütresse väga hoolivalt. Sellele vaatamata ei pea kohus ebausutavaks seda süüdistatava väidet, et X hüsteeritses ja ründas süüdistatavat oma laste nähes ja külaliste ees. Apellandid märgivad, et kuigi kohtuotsuse p 3.2 on pealkirjastatud kui „süüdistatava ütlused“, st see peaks kajastama süüdistatava ütluseid ja sisaldama hinnangut tema ütluste usaldusväärsusele, on enamus kohtu põhjendustest suunatud X isiku vastu ja tema ütluste ebausaldusväärsuse kohta. Kohtu põhjenduste p 3.2 isegi lõppeb kohtu järgmise sedastusega: „Maakohus on seisukohal, et X ütlused ei ole sellises kvaliteedis, et need usaldusväärselt saaksid tõendada süüdistusi nii tema kui Y vastu ka antud episoodis“ (kohtuotsus, lk 29). Teisisõnu ei ole kohus mitte analüüsinud süüdistatava ütluseid ega seda, kuidas suhestuvad need teiste tõenditega, vaid taaskord esitanud põhjendusi, miks ei saa X ütluseid asja lahendamisel aluseks võtta. Maakohus ei ole ka Y ütluseid sisuliselt hinnanud. Maakohtu põhjendus selleks on järgmine: „Maakohus on samal seisukohal nagu eelmises episoodis, et Y on suuresti X mõju all, mistõttu kohus ei pea piisavaks Y ütlusi juba ainuüksi seetõttu, et ka eelmises episoodis tekkis kõrvaldamatu kahtlus selles, et ründaja võis olla ka Y, kes koos X-ga ja süüdistatavaga isoleeriti teise tuppa kinni, kuna ta märatses. Liiatigi on Y puhul kõrvaldamatu kahtlus seoses agressiivsusega ja süüdistavaga mitteläbisaamisega, mistõttu ei objektiviseeri tema ütlused antud olukorda, need ütlused võivad olla liialdatud, kallutatud ja ebaobjektiivsed, soovist väljendada vastumeelsust süüdistatava suhtes ja soovist toetada oma ema, vaatamata tegelikele asjaoludele“ (kohtuotsus, lk 30). Sellega kohtu põhjendus piirdubki. Mitte ühestki tõendist, liiati Y ütlustest ei saa järeldada, et Y valetab või et X on Y selliselt mõjutanud, et viimasel puudub endal igasugune võime asju objektiivselt tajuda. Kõnealuseks episoodiks oli Y 15-aastane. On keeruline kujutada ette teismelist, kes vaieldamatult või jäägitult enda vanemale allub. Samuti puudub mistahes põhjus järeldada, et Y, keda on hoiatatud valeütluste andmise ja sellega kaasneva kriminaalvastutuse eest, oma ema toetamise soovi tõttu valetama hakkaks. Maakohus unustab siinkohal ära selle, et Y ei „toeta enda ema“, vaid ta on ise süüdistatava poolse vägivalla ohver. Kui Y sooviks üksnes enda ema toetada, miks peaks ta väitma, et 13
(31)süüdistatav oli vägivaldne ka tema enda vastu? Y on andnud istungil adekvaatseid ja loogilisi ütluseid selles, kuidas sündmused aset leidsid ning kirjeldas sündmuseid enda mälupildi järgi. Y ütlused on kooskõlas X ütluste ja D ütlustega, mistõttu on maakohus need põhjendamatult tõendikogumist kõrvale jätnud. Tunnistaja D ütluseid on kohus kohtuotsuse pealkirja järgi analüüsinud kohtuotsuse punktis 3.4 (kohtuotsuse lk-d 30-36). Kokkuvõtvalt leiab kohus, et D ütlustele ei saa omistada „olulist tähtsust“, kuna tunnistaja tajus sündmusi episoodiliselt, oli joobes ja oksendas ning D hoiab X poole (on X leeri kuuluv ja tema poolt mõjutatud). Esmalt märgivad apellandid, et kuigi vastav kohtuotsuse analüüs peaks pealkirja järgi käsitlema D ütluseid, keskendub kohus ka siinkohal suures ulatuses eeskätt X ja „tema leeri kuuluvate inimeste“ kritiseerimisele - nt heidab kohus X-le ette, et väikest last ei olnud kellaajale vaatamata veel magama pandud ja väljaviskamisstseeni eskaleerimine kaalus selle tähtsuse justkui üles; Y-le heidab kohus mh ette, et ta ei mäleta täpselt, kus on või mida tegi Q, kuigi teised seda mäletasid; Dle heidab kohus koguni ette seda, et ta ei taibanud enne konflikti tekkimist sealt ära minna. Teiseks on tõendamata kohtu järeldus, et D oli (tugevas) alkoholijoobes. Selle kohta andis ütluseid üksnes süüdistatav, kes prokurörile vastates väitis, et Dl olid ka välised alkoholijoobe tunnused, sh oli tal keel pehme. Häirekeskusele tehtud kõnes on D kõne täiesti tavapärane. Samuti pole eluliselt usutav, et väidetavalt alkoholimürgituse tõttu pikalt oksendanud noor tütarlaps suudaks kõne häirekeskusele üldse teha või selliselt rääkida nagu D seda tegi. Asjaolu, et D ei osanud isikute nimesid mainida, põhjendas D istungil arusaadavalt sellega, et ta oli niivõrd tugevas šokiseisundis sellest, mida süüdistatav tegi. Kolmandaks on täiesti arusaamatu maakohtu seisukoht selles, et D hoiab X poole, mistõttu ei saa ta justkui asju objektiivselt tajuda. Mitte miski D poolt kohtuistungil avaldatu ei viita asjaolule, et D suhtub kuidagi negatiivselt või eelarvamustega süüdistatavasse. Vastupidi, ta on süüdistatavat kirjeldanud täiesti tavapäraselt. D selgitas, et süüdistatav ei tundunud halb, aga kiirelt ärrituv. Q-ga oli süüdistatav hoolitsev. Y-ga sai süüdistatav läbi ajal, mil D Y teadis (seega välistab mh maakohtu seisukoha selles, et Y suhtub äärmiselt negatiivselt süüdistatavasse ja annab seetõttu erapoolikuid või ebaõigeid ütluseid). Samas lisas tunnistaja, et ta on X-l ka varasemalt sinikaid näinud ja Y-le ei meeldinud süüdistatav siis, kui ta X ründas (11. märtsi 2021.a istungi protokoll, lk 7-8). Eelnevast ei saa kuidagi järeldada seda, et D hoiaks kuidagi X poole või ei suudaks sel põhjusel õigeid ja moonutamata ütluseid anda. Neljandaks on ebaõige, et D tajus sündmuseid episoodiliselt ning et selline asjaolu justkui välistab tema ütluste tõendina kasutamise. D on selgitanud, mida ja millal ta nägi. Tunnistaja saabki ju anda ütluseid selle kohta, mida ta ise vahetult tajus. D küll käis vahepeal konflikti juurest eemal, kuid see ei muuda tema tajumist olukorrast ebaadekvaatseks. Mõningane eemalolek ei saa tekitada olukorda, kus kohtu sõnul väidetavalt ohvri rollis olev süüdistatav tundub kui agressor. Tegelikult selgitas D, et ta nägi süüdistatava poolt vägivalla kasutamist nii X kui ka Y suhtes. Süüdistatav ründas ka tunnistajat ennast, väänates tema kätt selja taha. Sellised asjaolud ei viita mitte kuidagi sellele, et hoopis süüdistatav oli selles olukorras ohver ning et D tajus olukorda ebaõigesti. Isegi, kui asuda ebaõigele seisukohale, et tema tajus sündmusi episoodiliselt, saab D ütluste alusel hinnata X, Y ja süüdistatava ütluste usaldusväärsust. Kohus ei ole seda teinud. Kokkuvõtvalt on apellandid seisukohad, et maakohus on kõigi süüdistatavale süüks pandud episoodide osas eksinud tõendite igakülgse, objektiivse ning kogumis hindamise kohustuse vastu. Maakohus on põhjendamatult jätnud süüstavad tõendid kas tõendite kogumist välja või neile üldse hinnangu andmata jätnud. Tõendid, millised kohtu narratiivi ei kinnita, jätab kohus kui X poolt mõjutatud ning seetõttu ebausaldusväärsed kõrvale. Juhul kui maakohus oleks hinnanud tõendeid kooskõlas kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud nõuetega, pidanuks maakohus jõudma järelduseni, et süüdistatava süü on leidnud kõigis episoodides tõendamist. Selliselt oleks maakohus 14
(31)pidanud ka kannatanute tsiviilhagi ja X lähenemiskeelu taotluse sisuliselt läbi vaatama ning rahuldama. Süüdistatava kaitsja vastus apellatsioonidele
  1. 18.11.
  2. a esitas vastuse prokuröri ja kannatanute esindaja apellatsioonile süüdistatav A. Aslanyani kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kes leiab, et pole võimalik tuvastada ühtegi

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alust, mistõttu tuleb jäta Pärnu Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Kaitsja on seisukohal, et käesolevas asjas ei saa apellatsioonides märgitu alusel tuvastada selliseid vigu, mis annaks põhjust maakohtu järeldustest kardinaalselt teistsugustele järeldustele jõuda (s.o teha samadele tõendtele tuginedes süüdimõistev otsus, vastukaaluks maakohtu õigeksmõistvale otsusele). Prokurör ja kannatanu esindaja on aga leidnud, et maakohus on mitmed olulised asjaolud ebaõigesti tuvastanud. Kaitsja leiab, et isikuliste tõendite analüüs on otsuses äärmiselt põhjalik ja nende käsitlemiseks maakohtust erinevalt ei ole alust. Samuti on maakohus andnud õige ja argumenteeritud hinnangu süüdistatava, kannatanute ja tunnistajate ütluste usaldusväärsusele ning riimuvusele muude tõenditega. 5.

  1. 10.05.
  2. a episoodi osas asus maakohus dokumentaalsete ja isikuliste tõendite analüüsi põhjal seisukohale, et A. Aslanyani süüstavad selged ja vastuoludeta tõendid puuduvad. Süüdistatava kaitseväiteid toetavad lisaks paljud asjaolud, sh prokuratuuri poolt esitatud tõenditest tulenevad asjaolud. Kannatanu X ütlused viitavad maakohtu hinnangul kunstlikule faktidega ümberkäimisele ja ka manipuleerimisele. Samuti leidis maakohus, et kannatanul on tavaks enda emotsioone mitte kontrollida ja ta võib vaidluse korral alustada ise rünnakut ning seejärel süüdistada end kaitsvat elukaaslast vägivallas. Selliste maakohtu järeldustega tuleb nõustuda. Lisaks pidas maakohus oluliseks, et kannatanu X ei pöördunud
  3. a politseisse avaldusega kriminaalmenetluse alustamiseks ja tegi seda istungil avaldatud väidete alusel alles
  4. a. X ei pöördunud seoses väidetavate vigastustega ka meditsiiniasutusse
  5. a, kuid on pöördunud hambakliinikusse juulis
  6. a seoses hammaste ja juurepõletiku raviga, mis ei haaku aga kuidagi süüdistusega (II kd tl 110). Kohus märkis, et kannatanu ütluste kohaselt väidetav süüdistava teo tagajärg – tema verine nägu oli see, mida politsei ka väidetavalt tajus ja lisaks kindlasti selle ka fikseeris. Tähelepanuväärne on aga see, et tõendamist ei ole leidnud ei verine nägu tunnistaja W ütlustest nähtuvalt ega ka selle fikseerimine. Samuti tuleks arvestada, et politsei andis X-le juhise, et kui on vigastusi, tuleks need haiglas fikseerida, kuid kannatanu nendest nõuannetest ei juhindunud. Kannatanu X ütlused ja teod on kohtu hinnangul olnud ebaselged juba sündmuse algusest peale ning nende põhjal ei saa teha adekvaatseid objektiivseid järeldusi. Samuti ei saa tähelepanuta jätta, et politseipatrull ei pidanud vajalikuks kriminaalmenetluse alustamiseks ise meetmeid võtta. Tunnistaja Y ütluste osas märkis kohus õigesti, et tunnistaja ei saanud kogeda süüdistusega inkrimineeritud asjaolusid ning tema poolt kogetu ei kinnita isegi kaudselt süüdistuse paikapidavust. Kohtu arvates kinnitavad Y ütlused pigem seda, et ta usaldab jäägitult oma ema ja peab tema ütlusi ka ilma enda konkreetse kogemuseta antud sündmuse kohta õigeks. Kokkuvõtvalt saab sellest in dubio pro reo järeldada, et isegi ilma konkreetset süüdistuses toodud sündmust nägemata uskus Y, et A. Aslanyan on olnud vägivaldne tema ja ema suhtes, kuna ta uskus, mida ema ka rääkis. Maakohus rõhutas põhjendatult, et mingeid tõendeid süüdistatava varasema ja laiema vägivaldsuse kohta ei ole, see on X paljasõnaline väide. 15

(31)Tunnistaja Z ütlustest nähtuvalt rääkis ta seda, mida X oli talle ohvriabis rääkinud ning oma töös ta ei ole kunagi kahelnud pöörduja objektiivsuses. Maakohus asus õigesti seisukohale, et kellegi süü tõendamisel ei saa kehtida täiesti kriitikavaba eeldus, et üksnes ohvriabisse pöördumise fakt on a priori piisav tõend kellegi süüdiolekus, peavad olema siiski piisavad objektiivsed kriteeriumid ja kontrollimehhanismid tõendite sisu kontrollimiseks kohtus. Kannatanu ja süüdistatava kirjade osas tõdes maakohus, et emotsionaalsetest kirjadest nii kannatanu kui süüdistatava poolt ei saa järeldada mingeid fakte ei perevägivallast, majanduslikust ega emotsionaalsest väljapressimisest jne. Maakohus jõudis põhjendatult järeldusele, et tõenditest nähtuvalt oli kannatanu hüsteerias, see asjaolu haakub loogiliselt kannatanu enda ja süüdistatava ütlustega, on eluliselt võimalik ja usutav. Samas puuduvad kohtu arvates usaldusväärsed tõendid X poolt väidetud vigastuste esinemise kohta. Maakohtu seisukohtadega, mis tulenevad põhjalikust tõendite analüüsist, tuleb nõustuda. 5.
  2. a episoodi osas jõudis maakohus põhjendatult järeldusele, et A. Aslanyan tegutses üksnes hädakaitses ja tegelikkuses selle piirides, vastupidisel juhul poleks olnud tarvidust osaleda X-l poja n-ö isoleerimises. Kinnipanemise fakti ja noa kasutamise osas on X ütlused selged ja usaldusväärsed, sest haakuvad loogiliselt teiste tõenditega. X mainis, et sai ka ise noast haavata, sest pani käe vahele. Samas märkis kohus, et X ütlused on muus osas ebaloogilised ja sealjuures ületamatute sisemiste vastuoludega, mida ei ole võimalik kahtlustada ja veenvalt kummutada. Eeltoodust saab seega vähemasti in dubio pro reo järeldada, et Y märatses kontrollimatult ohtlikult ja ka ründas, sh noaga süüdistatavat ja noaga ründamise osas ex ante esines vähemalt tõsine oht süüdistatava elule ja tervisele. Maakohtu hinnangul on oluline, et käesolevas asjas on väga kaalukas muude tõendite kogum Y võimaliku ohtliku käitumise kohta, mis haakub süüdistatava kirjeldusega. Tuvastatud asjaoludest lähtudes ei ole kahtlust, et süüdistatavale etteheidetava teo ajal oli tegemist kannatanu jätkuva vahetu õigusvastase tegevusega. Siinkohal tuleb võtta aluseks sündmuste käik tervikpildis ja mitte analüüsida iga isiku tegevust eraldi. 5.
  3. 01.01.
  4. a episoodi osas leidis kohus õigesti, et süüstavate tõendite kogum on liiga ebaselge ja ajaliselt liialt fragmentaarne ning seetõttu ei võimalda tõendite kogum luua piisavat usaldusväärset tervikpilti, sest tekivad kõrvaldamatud vastuolud. Süüdistatava kaitseversiooni toetavad aga mitmed asjaolud, sh prokuratuuri poolt esitatud tõendite asjaoludest tulenevalt. Seetõttu ei saa teha mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi A. Aslanyani süü tõendatuse osas ja süüdistuse vastuolusid veenvalt ümber lükata. Eelnevat arvestades asub tuleb asuda seisukohale, et inkrimineeritavate kuritegude toimepanemist vastavalt süüdistustes kirjeldatule ei olnud võimalik kohtumenetluses tuvastada, kuna puudub terviklik ja üheseltmõistetav tõendite kogum, mis kinnitaks kuriteotunnuste esinemist. Käesolevas asjas ei ole tuvastatav selline tõenditest järelduv asjaolude kogum, mis võiks olla aluseks A. Aslanyani süüditunnistamisel KarS § 121 lg 2, 3 järgi, mistõttu on maakohus asunud põhjendatult seisukohale, et süüdistatav tuleb nimetatud süüdistuses õigeks mõista. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  5. Kohtukolleegium, tutvunud maakohtu otsuse, kriminaaltoimiku materjalide, prokuratuuri ja kannatanute esindaja apellatsioonides toodud väidete ning süüdistatava kaitsja vastusega, leiab, et prokuratuuri ning kannatanute esindaja apellatsioonide argumendid väärivad tähelepanu. Oma seisukohta põhjendab kohtukolleegium järgnevalt.
  6. 10.05.2015 toimunud lähisuhtevägivalla süüdistuse episoodi osas asus maakohus kokkuvõtlikult seisukohale, et „väidetava vägivalla toimumise asjaolude kohta on tegemist sõna sõna vastu 16
(31)olukorraga“, kannatanu ütlused tema suhtes rakendatud vägivalla osas on ajas muutunud, süüdistuses etteheidetud ning tõenditest tulenev vägivald on oma olemuselt erinevad, tunnistaja Y ütlused on ebausaldusväärsed süüdistatavasse ammu kujunenud negatiivse suhtumise tõttu. Pealegi, ei näinud alaealine tunnistaja Y A. Aslanyani ja X vahel toimuvat vahetult pealt, vaid põgenes majast. Maakohus järeldas, et selle episoodi osas tõusetuvad sellise kvaliteediga kõrvaldamata vastuolud ning kahtlused süüdistatava süüdiolekus, et need tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ning selles episoodis süüdistatav õigeks mõista. 7.
  1. Kohtukolleegium maakohtu poolt 10.05.2015 episoodi osas uuritud tõenditele antud hinnanguga ei nõustu ning sissejuhatavalt osundab ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium leiabki, et maakohus on hinnanud tõendeid ühepoolselt ning valikuliselt, pöörates liigset tähelepanu tõendamiseseme seisukohalt ebaolulistele asjaoludele ning jättes vajaliku tähelepanuta otsestest tõenditest tuleneva teabe, millel on tähtsust kriminaalasja õige lahendamise seisukohalt. Iseenesest on igati asjakohane maakohtu poolt tehtud viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-1-1-26-11, p 16, mille kohaselt vastastikuse konflikti olukordades tuleb käsitleda sündmustiku asjaolusid tervikuna (RKKKo 04.05.2011 asjas nr 3-1-1-26-11, p 16). Kohtukolleegiumi veendumusel maakohus seda aga ei teinud. 7.
  2. Ekslik on maakohtu järeldus, et 10.05.2015 episoodi osas „on tegemist sõna sõna vastu olukorraga“.

§ 66

lg 21 lg 2 kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel on tõend, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Sellest regulatsioonist tulenevalt on 10.05.2015 sündmuskohale saabunud patrullpolitseinik W ütlused lubatav tõend. Tunnistaja W ütlustest nähtub kokkuvõtlikult, et sõideti paarimees T-ga patrullis XXX asuvast majast kell kaks öösel mööda, kui paarimees nägi aluspesu väel noormeest, kellel oli pikk leivanuga käes ning kaks täiskasvanut tema kõrval. Täiskasvanuteks olid naabrid, kes alles soovisid politsei kutsuda, kuna naabermajast kostis kisa ja lärmi. Edasi maja õue liikudes oli seal eesti keelt mittekõnelev mees, kelleks osutus A. Aslanyan ning kellel mõõdeti alkoholijoove 0,52 mg/l. Alaealine nooruk, kelleks oli Y hakkas rääkima, et tema kasuisa (A. Aslanyan) tahab teda ja tema ema ära tappa. Peale uksele koputamist avas ukse naisterahvas koos väikese tüdrukuga. Naine rääkis, et A. Aslanyan lõi teda tüli käigus rusikatega korduvalt pea piirkonda. Patrullilehte ning lähisuhtevägivalla infolehte täitis tema. Kuna peres oli väike laps, teine laps on olnud aluspesuväel ning noaga õues, otsustati, et toimetavad mehe kainestusmajja (Kd II lk 146-149). Kohtukolleegium märgib, et maakohus uuris eraldi kuidas ning mis asjaoludel täitis tunnistaja W patrullilehe (Kd II lk 112) ning lähisuhtevägivalla lehe (Kd II lk 115). Patrullilehest nähtub, et „naise sõnul oli abikaasa teda korduvalt rusikaga pähe löönud“. Lähisuhtevägivalla infolehest nähtub, et „naisterahval näos peksmisjäljed, oli oma pojal käskinud aknast välja minna. Naise sõnul oli mees teda korduvalt rusikaga pähe löönud“. Tunnistaja seletas kohtule veenvalt ning loogiliselt, et kui inimene ütleb, et tal on suu ja hambad katki, aga näha ei ole, siis märgib ta „isiku sõnul“. Kui lehes seisab, „naisterahval näos peksmisjäljed“, järelikult olid need temale nähtavad ning lisaks selgituseks oli see, et naisterahva sõnul oli abikaasa teda löönud (Kd II lk 152). Kohtukolleegium leiab, et viidatud tõenditega on seega objektiivselt tõendatud, et X-l olid näos politseiametnikule nähtavad peksmisjäljed ning X on W-le teatanud, et teda peksis näkku abikaasa. 17

(31)Kohtukolleegiumi veendumusel pole maakohus ülaltoodud isikulisele ning dokumentaalsetele tõenditele tähelepanu üldse osutanud ning vaadeldavas episoodis tõendikogumile hinnangu andmisel need hoopis põhjendamatult analüüsimata jätnud. 7.
  1. Kohtukolleegiumi veendumusel on meelevaldsed ning põhjendamatud maakohtu etteheited kannatanu aadressil seoses tema hilinenud käitumisega kuriteokaebuse esitamisel 10.05.2015 episoodi osas. Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtub üheselt, et kriminaalmenetluse alustamine A. Aslanyani suhtes ei olnudki tol hetkel kannatanu sooviks, kuna vaatamata patrullpolitseinike soovitustele ei läinud tema EMOsse oma kehavigastusi fikseerima, ei pöördunud täiendava kaebusega uurimisorganite poole, mis aga mingil juhul ei ole tunnistuseks sellele, et vägivalda, kui sellist pole aset leidnud. Eespool hinnatud tõenditest nähtub, et politseipatrull saabus sündmuskohale juhuslikult, ilma väljakutseta. Objektiivselt politseipatrulli saabumisel viibis XXX juures alaealine Y aluspesuväel, naabrite ümber antud tekiga ning et tal oli käes pikk kööginuga, koduust lahti teinud kannatanu X-l nähtusid „näos peksmisjäljed“, mis olid fikseeritud ka lähisuhtevägivalla infolehes. Kannatanu seletas maakohtule usutavalt, et kannatanu ei teinud selle sündmuse järgselt politseile avaldust, kuna kartis oma elu pärast, samas aga pöördus abikaasa psühhiaatri poole, kuid jättis ravi pooleli (Kd I lk 161). Viidatud seletus riimub maakohtu poolt uuritud tõendiga, et A. Aslanyan ongi pöördunud juunis 2015 psühhiaatri vastuvõtule seoses probleemidega suhetes abikaasaga. Tal oli diagnoositud muude emotsionaalsete häiretega reaktsioon F43.
  2. Viidatud patsiendikaardist nähtub samuti, et tegemist on 44 aastase patsiendiga, naine suunas ta psühhiaatrile. 3 aastat olnud abielus, naise 13-aastane poeg teda tihti ärritab. Ühine laps, tütar 1,3 aastane. Ainukene patsiendil olev laps, kelle pärast ta tahab olla naisega. Naise poeg istub arvutis, ei pese nõusid, tal oli epilepsia, ta oli psühhiaatri vastuvõtul. Probleem leida tööd, vahel ei tööta, siis elab naise raha eest. Naine tütrega elab nüüd Pärnus. Naine viskas ta välja. Patsient objektiivselt kergesti ärrituv (II kd tl 123-132). Kohtukolleegium märgib, et ootamatult tegi maakohus viidatud A. Aslanyani haiglusloost aga järelduse, et on selge, et hoopis X ei ole tagasihoidlik isik ja ta on võimeline tegema julgeid otsuseid, mida kirjeldab ka antud väljaviskamise fakt ning taas suhete parandamine hilisemalt. Kohtukolleegiumi veendumusel iseloomustab eespool kirjeldatud olukorda kannatanu soovimatus võtta vägivaldne mees 10.05.2015 episoodi pärast kriminaalvastutusele ning lootus abikaasaga suhete paranemisele. Ei ole mingil moel kannatanule etteheidetav, et kriminaalmenetluse ilmse ajendi ja aluse olemasolul ei ole täitevvõim mingil põhjusel
  3. aastal kriminaalmenetlust alustanud ning menetlus alustati alles viimase ehk 01.01.2018 toimunud vägivalla episoodi järgselt alles ca 6 kuud hiljem (30.05.2018) kannatanu avalduse alusel, kui X ei olnud enam nõus mehepoolse füüsilise ning vaimse vägivallaga leppima ning temaga kooselu jätkama. Kohtukolleegium peab aga vajalikuks siinkohal märkida, et 10.05.2015 toimunud vägivalla episood pole aegunud, kuna süüdistatav A. Aslanyan anti kohtu alla 27.03.2020, millega selles episoodis kuriteo aegumine katkes KarS § 81 lg 5 p 2 alusel. 7.
  4. Ringkonnakohus leiab maakohtuga mittenõustuvalt, et tunnistaja Y maakohtus antud ütlused on usaldusväärsed, maakohtu hinnang tunnistaja ütlustele on meelevaldne ning kohtupraktikat mittearvestav. Samuti ei nõustu ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et Y ei saanud kogeda süüdistusega 10.05.2015 inkrimineeritud asjaolusid ning ka kaudselt ei kinnita tema poolt kogetu süüdistuse paikapidavust. Meelevaldne ning alusetu on maakohtu mõttekõik, et ilma isikliku tajumise võimaluseta, pigem kinnitavad Y maakohtus ütlused seda, et ta usaldab jäägitult oma ema ja peab tema ütlusi ka ilma enda konkreetse kogemuseta antud sündmuse kohta õigeks. Väärib märkimist, et kriminaalmenetluse alustamise hetkel oli antud episoodis tunnistaja Y (sünd. XX.XX.XXXX) 15-aastne ning maakohtus ülekuulamise ajal 06.10.2020 peaaegu 18-aastne. Isikut oli vastavalt seaduse nõuetele hoiatatud kriminaalvastutusest teadvalt valeütluste andmise eest. Lisaks märgib kohtukolleegium, et maakohus ise jättis läbivaatamata kannatanu Y nimel esitatud süüdistatava suhtes lähenemiskeelu taotluse seoses kannatanu loobumisega sellest, kuna ta emaga 18
(31)koos enam ei ela. Selliselt puuduvad mistahes põhjendatud alused arvata, et maakohtus ülekuulamise hetkel viibis isik ema sellise mõju all, et andis süüdistatava suhtes kriitikavabu süüstavaid ütlusi ema poolt kuuldud versiooni toetuseks. Y ristküsitlesid kohtuistungil vastaspooled

§ 288kohaselt.

Ristküsitluse tulemusena on maakohus aga tunnistanud Y ütlused ebausaldusväärseteks. Selline seisukoht on ekslik ning kujunenud kohtupraktikaga vastuolus olev nagu ka maakohtu hinnang, et tunnistaja erapooletuses on võimalik liigselt kahelda, sest on viiteid, et väga tugev emotsionaalne side emaga ei võimalda tal piisavalt objektiivseid ütlusi juhtunu kohta anda. Sellise maakohtu loogika järgi peaks ühe kohtuasja raames kõigi laste ja vanemate riimuvate ütluste usaldusväärust a priori kahtluse alla seadma, kuna normaalsetes peredes laste ja vanemate vahel reeglina ongi tugev emotsionaalne side. Selline loogika ei põhine aga kehtival seadusel. Ütluste ebausaldusväärsetena tõendikogumist kõrvale jätmise osas juhib ringkonnakohus tähelepanu kohtupraktikas väljakujunenud arusaamale, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. mai
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-131-13, p 12). Nähtuvalt maakohtus toimunud Y ristküsitlemise protokollist, pole keegi menetlusosalistest tema ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadnud ega taotlenud võimalike vastuolude kõrvaldamiseks tema kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist (Kd I lk 124-138). Viidatud protokollist tulenevalt ei sisaldunud Y vastustes vastuolusid, rääkimata diametraalsetest vastuoludest eeluurimisel ning kohtulikul uurimisel antud ütluste vahel, vastasel juhul oleks nende avaldamist mõni vastaspooltest kindlasti taotlenud. Lisaks asetuvad Y ütlused loogiliselt ning vastuoludeta 10.05.2015 öösel toimunud sündmuste konteksti. Maakohus on ise sisuliselt jaatanud, et tunnistaja Y ütlused toetavad X versiooni toimunust, kuid alusetult andis nendele objektiivsetele asjaoludele mittevastava hinnangu, eirates ka enda poolt viidatud seisukohta, et vastastikuse konflikti olukordades tuleb käsitleda sündmustiku asjaolusid tervikuna. Puudub vaidlus, et alaealine Y ärganuna ema karjumisest ning teisel korrusel seinte prõmmimisest oli sellest ehmunud sedavõrd, et haaras kaasa kööginoa ning põgenes aknast aluspükste väel tänavale, kus ta leidiski möödasõitev politseipatrull. Oma põgenemisele eelnenud sündmuste osas seletas tunnistaja, et ta ärkas öösel karjumise ja peksmise peale. Seinad prõmmusid, vanemad olid koos õega teisel korrusel. Ta tahtis minna teisele korrusele toimuvat vaatama, kuid ema karjus talle, et ta ära jookseks. Armen liikuski talle vastu kruvikeerajaga käes. Ta haaras kõrval asuvast köögist noa ning põgenes läbi oma toaakna tänavale. Kui politsei viis Armeni minema, nägi ema näol sinikaid. Kohtukolleegiumi veendumusel on kohatu maakohtu kriitika Y ütlustele seoses „sinikate“ tekkimisega X näos. Tõsi, tunnistaja on mitmel korral vastaspoolte küsimustele järjekindlalt vastanud, et peksmise järgselt olid emal „sinikad“ näos. Esimesel korral ütles ta vastuseks prokuröri küsimusele „vist sinikad“, kuid seejärel jäi endale kindlaks, et ikka olid „sinikad“. Erinevalt maakohtust tõlgendab ringkonnakohus vastust „sinikad olid vist näos“ tunnistaja poolt õige definitsiooni otsimisena sõnale „verevalum, hematoom“, mis vahetult tekkimise järgselt üldteada ei saa olla sinist värvi. Avalikest allikatest (https://www.virtuaalkliinik.ee/uudised/2020/06/02/mikstekivad-sinikad) on aga leitav, et „sinikas ehk hematoom on väljaspool veresooni kogunenud veri“. Ehk ka värskelt tekkinud hematoome, mille olemasolu X näos on tõendatud ka tunnistaja W ütlustega ning lähisuhtevägivalla infolehega, ongi rahvakeeli kombeks nimetada „sinikateks“. Kohtukolleegiumi veendumusel seletas Y veenvalt kohtule, miks ta järeldas, et teisel korrusel toimub just peksmine. Seletuse sisuks oligi asjaolu, et ema näole tekkisid pärast sinikad, ennem neid ei olnud, järelikult toimus peksmine. Pealegi ka ennem on selliseid intsidente olnud (Kd I lk 129). 19

(31)Oletuslikku laadi on maakohtu mõttekäik, millega maakohus proovis ümber lükata tunnistaja ütlused peksmise toimumise osas, milles ta asus seisukohale, et kuuldud „prõmmimise hääl“ võib olla ka siis, kui näiteks jalaga tugevasti vastu maad lüüa, ust kinni lüüa või käega vastu seina lüüa. 7.
  1. Vastastikkuse konflikti olukorras sündmustiku asjaolude tervikuna käsitlemise vajaduse all on maakohus valesti mõistnud vajadust hinnata hoopis kannatanu isikut, tema eelmiste kooselude kogemust ning suhet alkoholiga, mis jäävad süüdistatavale esitatud piiridest kaugele välja. Samas jättis aga maakohus sündmustiku asjaolude tervikuna käsitlemisel põhjendamatult tähelepanuta süüdistusakti p-s 10.
  2. toodud ning prokuröri poolt esitatud asja materjalides sisalduva kirjavahetuse süüdistatava, tema isa ja kannatanu X vahel, mis just tõendab süüdistatava vägivaldsust kannatanu suhtes ning üheselt kinnitab Y ütlusi, et „ka ennem on selliseid intsidente olnud“, millega maakohus alusetult ei nõustunud. Kannatanu X telefoni kuvatõmmistes nähtuvatest SMSidet, mis on erinevatel ajaperioodidel saadetud kannatanule A. Aslanyani poolt, nähtub järgmine. 22.06.2017 saadab süüdistatav kannatanule SMSi „See on kõik alkohol. Vabandust“ (Kd I lk 146), teadmata kuupäeval saadetud SMSis teatab süüdistatav kannatanule: „Eriti tequila teeb mu tigedaks, kaklejaks joodikuks. Ma olen suurim idioot“ (Kd I lk 148); teadmata kuupäeval saadetud SMSis teatab süüdistatav kannatanule: „Vabandust eilse õhtu pärast. Ma läksin hulluks. Ma vabandan, pole kindel, kas sa saad mulle andestada“ (Kd I lk 150). Kohtukolleegium märgib, et viidatud sõnumitest nähtuvalt palub A. Aslanyan kanntanult korduvalt andeks, viitab oma probleemidele alkoholiga ja nimetab end kaklejaks joodikuks. Maakohus hindas põhjendamatult neid sõnumeid asjasse puutumatutena olukorras, kus ise viitas vajadusele hinnata sündmustiku asjaolusid tervikuna ning üksikasjalikult, lahkas hoopis X tervisekaardist tulenevaid andmeid, tehes sellest kohatuid järeldusi sellest, et kanntanu X elab varasemate traumade kütkes või on väga fantaasiarikas kujutletava ohu suhtes. Tõendust süüdistatava vägivaldsusest kannatanu suhtes leidub ka süüdistatava isa H e-posti aadressilt „XXX“ XXX nähtuvad ka süüdistatava isa teised kontaktandmed: H, cell: XXX, office: XXX XXX) kannatanule 08.12.2014 saadetud kirjas, milles süüdistatava isa teatab X-le „Ma rääkisin Armeniga tõsiselt. Ükski mees ei tohi tõsta kätt naise vastu!!! (eriti, kui see naise on su laste ema). Ma olen alati, kogu oma elu rääkinud sellest Armenile ja ta teab seda suurepäraselt, ma olin tema peale väga kuri, ta selgitas mulle, et ta ei saanud aru, kuidas see juhtus. Ma ütlesin talle, et tehku kõik, et saada su vabandus, ükskõik kui kaua see aega võtab“ (Kd I lk 152). Kannatanu seletas maakohtu istungil, mis asjaoludel ning mis vägivalla episoodidega seoses olid viidatud sõnumid temale A. Aslanyani ning tema isa H poolt saadetud (Kd I lk 167-168). Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta kannatanu X ütlused selles osas. Viidatud dokumentaalsetest tõenditest nähtub, et süüdistatav ise on oma sõnumites kannatanule ning isa H-le tunnistanud vägivalla kasutamist abikaasa X suhtes. Nende tõenditega, millised maakohus alusetult jättis arvestamata ja hindamata, on üheselt ümber lükatud süüdistatava peamine kaitseargument, et süüdistatav kannatanut ei löönud, kuna ta põhimõtteliselt ei löö lapsi ja naisi ning lisaks oli kannatanul süles ka nende väike laps. Arvestades sellist kaitsepositsiooni, et süüdistatav naisi ja lapsi üldse ei löö, mis on selgelt vastuolus eeltoodud dokumentaalsete ning isikuliste tõenditega, tuleb just süüdistatava ütlused ebausaldusväärsetena tõendikogumist kõrvale jätta, kuna nad on vastuolus ülejäänud usaldusväärse tõendikogumiga. 7.
  3. Maakohus on kannatanu ütlused temale süüdistatava poolt löökide tekkemehhanismi osas sügava kahtluse alla seadnud põhjusel, et kannatanu ütlused 10.05.2015 vägivalla iseloomu osas on ajas muutunud ning jõudis järeldusele, et see tõstatab „põhimõttelise kahtluse, et kannatanu on sündmust fabritseerinud“. Kohtukolleegium sellise kannatanu X ütlustele antud hinnanguga ning meelevaldse järeldusega kuriteosündmuse fabritseerimisest ei nõustu ning esmalt märgib, et maakohtu poolt otsuses tõstatud kannatanu poolt kuriteosündmuse fabritseerimise kahtlustus on vaid üks maakohtu paljudest põhjendamatutest või oletuslikest seisukohtadest ning mõttekäikudest kannatanute suhtes, mis võib tekitada objektiivsel kõrvaltvaatajal kahtlusi maakohtu erapooletuses 20
(31)praeguse kriminaalasja lahendamisel, mis on käsitletav kriminaalmenetluse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 tähenduses.

Samas leiab ringkonnakohus, et see rikkumine on osaliselt kõrvaldatav apellatsioonimenetluses. Kannatanu X maakohtus antud ütluste usaldusväärsuse osas märgib kohtukolleegium järgmist. Kohtuliku uurimise alguse hetkeks oli 10.05.2015 sündmusest möödunud üle 5 aasta. Esimesi ütlusi selle episoodi kohta andis kanntanu X kohtuistungi protokollist nähtuvalt eeluurimisel 30.05.

  1. Kohtukolleegium leiab, et eriti vägivallaepisoodide paljususe ja süstemaatilisuse korral on eluliselt täiesti usutav, et aastate möödudes võisid kannatanul meelest ära minna süüdistatava poolt tema näkku peksmise täpsed asjaolud. Väärib tähelepanu, et eeluurimisel ning maakohtus jäid muutumatuks kannatanu järjekindlad ütlused sellest, et süüdistatav haaras teda käega juustest kinni ja tagus pead vastu seina kordi ja kordi (Kd I lk 160). Ainukese vastuoluna juhtis süüdistatava kaitsja tähelepanu sellele, et politseis rääkis kannatanu, et verd jooksis ninast, kohtulikul uurimisel, et jooksis ninast ja suust (Kd I lk 172). Teiste võimalike vastuolude kõrvaldamiseks kaitsja X eeluurimisel antud ütluste avaldamist ei taotlenud. Kohtukolleegium järeldab, et selliselt diametraalsed vastuolud kannatanu X erinevatel menetlusetappidel antud ütluste vahel puuduvad. Ei ole mingil viisil kannatanule etteheidetav, et W poolt koostatud dokumentides ehk patrullilehes ning lähisuhtevägivalla infolehes kajastas politseiametnik kannatanu sõnadest öeldu, et „naise sõnul oli mees teda korduvalt rusikaga pähe löönud“. Kannatanu X ei ole ühegagi nendest dokumentidest ise tutvunud ega neid allkirjastanud. Pole välistatud, et ta teatas politseile ka muid abikaasa poolt kasutatud vägivalla viise, nt vastu seina peaga löömist, juustest kinni haaramist. Objektiivselt fikseeris tunnistaja W lähisuhtesvägivalla lehes „naisterahva näos peksmisjälgi“. Süüdistuses on A. Aslanyanile etteheidetud muuhulgas, et tema tahtlikult lõi käega X vastu nägu. Seega on süüdistus, et A. Aslanyan on X käega vastu nägu löönud, täielikku tõendamist leidnud ning prokuratuuri poolt õigesti kvalifitseeritud. Kohtukolleegium leiab erinevalt maakohtust, et tõendatuks tuleb lugeda ka süüdistuse osa, et süüdistatav haaras X-l juustest ja tagus tahtlikult tema pead kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata arv kordi, kuid umbes kümnel korral vastu seina. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud kuriteoepisood on A. Aslanyani toime pandud poolt kavatsetult.
  3. aasta jaanuari- või veebruarikuus, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal alaealise Y lähisuhtevägivalla süüdistuse korduva episoodi osas asus maakohus taas kokkuvõtlikule seiskohale, et tegemist jälle on sõna sõna vastu olukorraga, eelistades seejuures süüdistatava versiooni juhtunust. Kohtukolleegium maakohtu tõendite hindamise argumentatsiooniga ning sellest tehtud järelmitega ei nõustu ning sissejuhatavalt sedastab, et ka kõnealusele episoodile õigusliku hinnangu andmisel kordas maakohus samu vigu, mis on käsitletud eelmise 10.05.2015 toimunud vägivalla episoodi osas. Sündmustiku ning tõendikogumi tervikuna hindamise asemel asus maakohus otsima üksikuid ebakõlasid tõendite vahel, mis on üheselt seletatavad sündmusest pika aja möödumisega ning rajas alusetult õigeksmõistva kohtuotsuse just nendele. Kohtukolleegium maakohtu sellise lähenemisega ei nõustu ning märgib, et maakohtu otsuses toodud üksikud ning ebaolulised ebakõlad tõendite vahel ei moodusta sellist kõrvaldamata kahtlust süüdistatava süüdiolukus, et teda peaks talle esitatud süüdistuses õigeks mõistma. Ringkonnakohus märgib, et maakohus käsitles ekslikult oma otsuses kõnealust episoodi Y suhtes, kui 01.01.2018 XXX tänaval XXX toimunut. Süüdistuse kohaselt toimus see kuriteoepisood
  4. aasta jaanuari- või veebruarikuus kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, südaöö paiku, XXX korteris X. 8.
  6. a toimunud episoodi osas süüdistatakse A. Aslanyani selles, et tema paiskas oma abikaasa X alaealise poja Y esikusse pikali. Mõni hetk hiljem surus ta köögis Y pikali maha, surudes põlvega kannatanut näo piirkonda ja võttes kätega kannatanul kaela piirkonnast kinni. Maakohus märkis, et vaidlust ei ole selles, et Y saabus koju ning kohe tekkis neil süüdistatavaga konflikt ning konflikti algust tunnistaja X pealt ei näinud. Kohtukolleegiumi veendumusel asjaolust, 21

(31)et tunnistaja X konflikti algust ei näinud, ei saa mingil juhul teha järeldust, et ta ei näinud toimunud vägivalda pealt ega tea tõendamiseseme seisukohalt tähtsaid asjaolusid. Kohtukolleegium märgib, et tunnistaja X ütlustest tuleneb, et süüdistatav läks kannatanu Y-le alla ust lahti tegema ning järgmisel hetkel kuulis tunnistaja X õudseid raginaid, pauke ja karjumisi ning välisust avades nägi ta, et Armen kakles Y-ga, lükkas ja tõukas teda. Nad (Y ja Armen) tulid sisse ja madin läks edasi ning X nägi, kuidas süüdistatav pani põlve Y kaela peale ja läks siis vahele. X täpsustas, et võis olla küll nii, et põlvele lisaks hoidis süüdistatav mõlema peopesa ja sõrmedega kõripiirkonnast tugevalt kinni. X ütluste kohaselt sai Y kätte suure kööginoa, millele X pani käe vahele ning sai haavata. Seejärel panid nad Y kööki kinni, sest ta märatses ja Armen tõmbas äkki kuidagi rahulikuks (Kd I lk 158 jj). Kohtukolleegiumi veendumusel riimuvad tunnistaja X ütlused aga täielikult kanntanu Y ütlustega, kes seletas maakohtu istungil, et tema tuli koju, A. Aslanyaniga oli mingi arusaamatus, kuna viimane väitis, et ta olevat süüdistatavalt midagi võtnud. Seejärel lennutas süüdistatav teda mööda trepikoda ringi, tema proovis aga tuppa saada. Süüdistatav surus teda köögis maha, pani põlvega temale korduvalt piki nägu ja pani põlve kaela peale nii, et ta hingata ei saaks. Ta hakkas põrandalt asju otsima, et saaks end kuidagi kaitsta. Leidis noa, millega proovis A. Aslanyani rünnata. Ema pani käed vahele ning seejärel panid vanemad ta luku taha (Kd I lk 126 jj). Nii kanntanu kui ka tunnistaja omavahel riimuvatest ütlusest nähtub, et konflikti algatajaks oli süüdistatav, kõik toimus väga kiiresti ning süüdistatavapoolne vägivald kannatanu suhtes eskaleerus köögis, kui süüdistatav surus põlvega kannatanut viisil, millest viimane hakkas lämbuma. X sekkus koheselt süüdistatava sellise tegevuse peale. Kohtukolleegium märgib, et ka selle episoodi osas keegi menetlusosalistest ei osundanud võimalikele vastuoludele, rääkimata diametraalsetest vastuoludest, kannatanu Y ja tunnistaja X eeluurimisel ning kohtulikul uurimisel antud ütluste vahel. Selliselt on need ütlused omavahel riimuvad ning ka usaldusväärsed, seega kaaluvad veenvalt üles süüdistatava ütlused sellest, et tema põlve kannatanule kõrile ei pannud ega püüdnud teda kägistada, kannatanu oli lihtsalt purjus, tuigerdas ringi, kukkus ning oli agressiivne ning ootamatult proovis süüdistatavat noaga rünnata. Kohtukolleegium leiab, et tõendamist on leidnud ka süüdistuses kannatanule vähemalt valu tekitav süüdistatava poolt kasutatud jõuvõte, mis seisnes põlvega vastu näo ja kaela piirkonna surumises, mistõttu hakkas kannatanu lämbuma. Kriminaalasjas uuritud tõenditel mittepõhinev ning meelevaldne on maakohtu järeldus, et A. Aslanyan tegutses üksnes hädakaitses, kuna Y märatses kontrollimatult ohtlikult ja ka ründas, sh noaga, ka süüdistatavat ja noaga ründamise osas ex ante (isegi X pani käe vahele) esines vähemalt tõsine oht süüdistatava elule ja tervisele. Uuritud tõenditest tulenevalt sai Y noa köögipõrandast kätte alles siis, kui hakkas lämbuma vastu nägu ja kõri põlvega surumise tagajärjel. 8.2. Ringkonnakohus nõustub apellantidega, et maakohus asus põhjendamatult süüdistatavat õigustavaid asjaolusid otsima hoopis kannatanu Y tervisekaardist ning viitas alusetult kuriteosündmusest mitme aasta möödumisel ehk 2019. ning 2020. aastal kannatanu psühhiaatriahaiglas viibimisel diagnoositud seisunditele. Kriminaalasjas puudub vaidlus, et Y-l oli diagnoositud epilepsia ning lisaks sellele tähelepanu-aktiivsus häire, domineerivalt hüperaktiivsuse ja impulsiivsusega. Süüdistatav oli 2016. a alaealisega toimunud episoodi aja väga hästi teadlik Y diagnoosist ning kaasnevatest käitumishäiretest. Süüdistatava negatiivsest suhtumist kannatanusse iseloomustab aga maakohtu poolt hindamata jäetud süüdistatava isa H e-posti aadressilt „XXX“ 08.12.2014 X-le saadetud kiri. Kirjast nähtub, et isa on talle „alati rääkinud ning jääb kordama ning kordama, et ta muudaks oma suhtumist Y-sse. Loomulikult peavad lapsed olema distsiplineeritud, kuid arvatavasti reageerib Armen üle“ (Kd I lk 152). Konflikti sündmustiku tervikuna hindamise vajadust eirates ning ebaõige tõendite hindamise tulemusena, jättis maakohus arvestamata eeltoodud kirjaga riimuvaid tunnistaja X ütlused sellest, et 22
(31)alati oli nii, et kui Armen (Aslanyan) ei saanud X kallale, läks ta alati Y torkima, sest ta teadis, et X läheb sinna vahele (Kd I lk 160). Kõnealuse episoodi osas seletas X, et A. Aslanyanil ei olnud konfliktiks põhjust vaja. Kui põhjust ei olnud, siis ta otsis selle. Veel nähtub tunnistaja X ütlustest, et vahetult kõnealusele episoodile eelnenud ajal elas süüdistatav kodukonfliktide pärast ca kaks nädalat autos maja ees, kuna X teda koju sisse ei lasknud. Lõpuks hakkas X-l tast kahju ning ta lubas A. Aslanyani koju. Öösel läks A. Aslanyan ust lahti tegema koju tulnud Y-le. (kd I lk 162). Eluliselt ei ole usutav, et just alaealine kannatanu saabus koju juba alusetult agressiivsena temale ust lahti teinud süüdistatava suhtes. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei pruukinud ta teadagi, et A. Aslanyan on üldse kodus. Süüdistatav ise ei väitnudki, et Y oleks teda kohe esimesena rünnanud, ta väitis vaid, et Y oli purjus, tuigerdas ringi ning kukkus ning siis äkki ründas teda noaga. Kohtukolleegium asus eelnevalt seisukohale, et süüdistatava sellised ütlused on ümber lükatud ülejäänud usaldusväärse tõendikogumiga. Sellest tõendikogumist võib aga teha järelduse, et süüdistatav elas oma viha või agressiooni välja ka Y peale eesmärgiga kiusata abikaasa X. Ka
  1. aasta jaanuaris-veebruaris toimunud episoodis eiras kohtukolleegiumi veendumusel süüdistatav oma teadmist alaealise haprast vaimsest terviseseisundist, kui läks öösel temale vastu hoopis agressiivses tujus, et oma viha välja elada nii Y kui ka X vastu. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud kuriteoepisood on A. Aslanyani toime pandud poolt kavatsetult. Kohtukolleegium nõustub prokuratuuriga, et usutavam on, et just A. Aslanyani poolne pidev vägivald perekonnas on mõjutanud lõppkokkuvõttes Y tervist negatiivses suunas ning see on tinginud noorel inimesel maakohtu poolt analüüsitud tänasel päeval eksisteerivad terviseprobleemid. 8.
  3. a kuriteoepisoodi käsitlemise lõpetuseks peab kohtukolleegium vajalikuks lisada, et põhjendamatu on maakohtu mõttekäik, et ka selle episoodi osas kummutab sügavaid kahtlusi süüdistatava vägivaldsuses pereliikmete suhtes lisaks X tervisekaardist tulenev info, et X on enese vaimse tervisega aktiivselt paljude aastate vältel tegelenud ning arstile või psühholoogile tõsiseid muresid kurtnud, kuid jaanuari ja veebruari 2016 pole A. Aslanyani vägivaldsust spetsialistidele kurtnud, mis justkui lükkab ümber kohtus väidetu, et ta kartis oma elu ja tervise pärast. Kohtukolleegium märkis eespool, et kannatanu käitumist tervikuna analüüsides, ei soovinudki kannatanu süüdistatava vägivaldsuse eest kriminaalvastutusele võtmist kuni 30.05.
  4. a, mis jääb peaaegu 6 kuu hilisemale ajale viimasest kuriteo episoodist, seega eluliselt on usutav, et selle ajani lootis X abikaasaga suhete paranemisele ning A. Aslanyani vägivaldsuse ja alkoholi liigtarbimise probleemile otsiti lahendust ka psühhiaatri abil, mis on tõendatud eespool käsitletud A. Aslanyani enda tervisekaardiga. Süüdistatava vägivaldsuse probleemi lahenduse otsimine väljaspool kriminaalmenetlust ei kummuta aga mingil juhul kannatanu X maakohtus avaldatud seisukohta, et tegelikult kartis ta ka oma elu ja tervise pärast. See omakorda lükkab ümber maakohtu otsust läbiva mõttekäigu sellest, et kuriteosündmused olid kannatanu X poolt provotseeritud ning fabritseerinud. Jääb arusaamatuks, miks pidi kanntanu kuriteosündmusi fabritseerima, kui ta pole kuni 30.05.
  5. a politseisse pöördunud. 8.
  6. Kohtukolleegium leiab kokkuvõtlikult, et 2016 jaanuaris-veebruaris toimunud vägivalla episood kannatanu Y suhtes on seega tõendamist leidnud ning prokuratuuri poolt KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi õigesti kvalifitseeritud.
  7. Süüdistuse 01.01.
  8. a toimunud vägivallaepisoodi hindamisel jätkas maakohus kohtupraktikas kinnistunud tõendite ning sündmustikku tervikuna hindamise põhimõtete eiramist ning vastuolus nende põhimõtetega eelistas põhjendamatult ainsa tõendina süüdistatava teiste tõenditega ilmses vastuolus olevaid ütlusi kahe kannatanu X ning Y, tunnistaja D omavahel 23
(31)riimuvatele ütlustele. Oma eksliku siseveendumuse kujundamisel jättis maakohus põhjendamatult arvestamata ka objektiivse tõendi, milliseks on tunnistaja D kõnesalvestus Häirekeskusesse. Süüdistuse kohaselt 01.01.
  1. a kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, kuid öisel ajal kella 03:57 paiku, XXX korteris haaras süüdistatav oma abikaasal X-l käega näo piirkonnast kinni ja pigistas ning surus X vastu põrandat, muljudes X näost ja tahtlikult lüües X lahtise käe ja rusikaga näo piirkonda. X poeg Y üritas Armen Aslanyani tegevust takistada, mille peale Armen Aslanyan tahtlikult lõi alaealist Y kolmel korral rusikaga pea piirkonda. Armen Aslanyan tekitas oma eelpool kirjeldatud tahtliku käitumisega oma abikaasale X-le ja abikaasa pojale Y-le füüsilist valu ja tervisekahjustusi – Y-le muhu pea piirkonnas ja X-le hematoomid näo piirkonnas. 9.
  2. Kummutamaks maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut peab kohtukolleegium vajalikuks esmalt viidata D 01.01.2018 kell 03.57 Häirekeskusele tehtud kõnele. Helisalvestusega tutvumise järgselt ei nõustu kohtukolleegium maakohtu poolt nimetatud salvestusele antud hinnanguga. Maakohus on ka sisuliselt moonutanud salvestuse sisu, mida eraldi stenogrammina pole kriminaalasjas protokollitud. Häirekeskusele helistanud tunnistaja D teatab politseile: „Tere, palun saatke XXX politsei, siin on väike laps ja üks mees ründas oma abikaasat, ta ei rahune maha, see on Tallinnas kortermaja vanalinnas ning korteri number on X ja asub teisel korrusel“. Täiesti arusaamatult kajastab maakohus salvestusel fikseeritut valesti, väites, et kutsutakse „mingi 2 politseid“. Politsei kutsus D Tallinnas asuvale aadressile „XXX“, kus sündmus tegelikult toimuski, millest on üheselt aru saanud ka Häirekeskuse töötaja. Häirekeskuse töötaja küsimusele, mis on selle mehe nimi, kes on oma abikaasat rünnanud, kuulab helistaja D korraks tausta ning teatab: „oot, ta läks vist ära praegu, ta läks ära vist, ei ole midagi, ma helistan uuesti, kui midagi on“. Helistaja kordab: „mees lahkus, kõik on vaikne“. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega, et isiku süü hindamise seisukohalt on see mitte midagi ütlev kõne, sest ei anna juurde ühtegi selget fakti tõendikogumile ning maakohtule on arusaamatu miks järsku langeb ära vajadus mistahes väljakutseks. Erinevalt maakohtust saab kohtukolleegium sellest tõendist täpselt niimoodi aru, nagu salvestusest tulenebki – korteris on väike laps, mees ründas oma abikaasat ja ei rahune maha. Mõne aja möödumisel politsei saabumise vajadus langeb ära seoses abikaasat rünnanud mehe lahkumisega. Helistaja teatab, et kõik on vaikne ning järgnevast vestlusest on üheselt aru saada, et helistaja soovib kõne lõpetada ning muutunud olukorraga täpsemalt tutvuma minna. On üheselt aru saada, et D tegi kõne Häirekeskusele teisest ruumist, mida ta on ise maakohtus ka kinnitanud. Lisaks kinnitas tunnistaja, et helistamise hetkel oli ta vannitoas koos lapsega ning laps oli sel hetkel vaikne. Selliselt on põhjendamatud maakohtu etteheited salvestusele, et helistaja ei oska nimetada ühtegi nime, taustal pole kuulda hüsteerias last jne. Kohtukolleegium kordab, et D soovis kõne lõpetamist ega soovinud enam politsei saabumist, kuna abikaasat rünnanud mees on korterist lahkunud ning „kõik on vaikne“. 9.
  3. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu hinnanguga D ütlustele, et „sellises seisundis isiku ütlused ei saa olla õige tajumise kahtluste tõttu määravaks tõendiks“. Märkida tuleb, et arusaamatu on kohtu argument, et D ütlused olid antud seisundis, mis ei võimalda neid määravaks tõendiks hinnata. Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et kohtuistungil või eeluurimisel oleks keegi menetlusosalistest D võimet ütlusi anda kahtluse alla seadnud. Kui maakohus aga pidas silmas tunnistaja seisundit kuriteosündmuse ajal, siis selles osas peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et kuulatud kõnesalvestust lähtuvalt oli Häirekeskusesse helistaja D, kui sündmus oli juba aset leidnud, igati orienteeritud ajas ja ruumis ning andis adekvaatset teavet Häirekeskuse töötajale. Sellest tulenevalt on põhjendamatud maakohtu kahtlused tunnistaja adekvaatse seisundi osas ning sellest tulenevalt tema ütluste arvestamata jätmine põhjusel, et tema mälu sündmuse osas on kohtu hinnangul fragmentaarne. Väga üldist 24
(31)laadi ning sündmustikku tervikuna hindamise vajadust eirav on maakohtu sedastus, et praeguses sündmuses (01.01.2018 kuriteoepisoodis) võib olla iga fakt otsustava tähtsusega isiku süü hindamisel. Sellisest järeldusest tõendite hindamisel nähtub maakohtu soov otsida süüdistatavat õigustavaid fakte ajavahemikel, kui tunnistaja käis WC-s. Kogumis hinnatud tõenditest selliseid õigustavaid fakte, mis looks kõrvaldamata kahtluse süüdistatava süüdiolekus kohtukolleegiumi veendumusel aga paraku ei leidu. 9.
  1. Tunnistaja D ütluste hindamisel juhib kohtukolleegium esmalt tähelepanu, et nähtuvalt maakohtus toimunud tunnistaja ristküsitlemise protokollist, pole keegi menetlusosalistest tema ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadnud ega taotlenud võimalike vastuolude kõrvaldamiseks tema kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist. Vaid üksikute momentide meenutamiseks taotles prokurör avaldamist ühel korral ning ühel korral ka kaitsja, mis ei luba teha järeldust, et tunnistaja oleks andnud erinevatel menetluse etappidel niivõrd erinevaid ütlusi, et võiks jaatada neis sisalduvaid kõrvalamatuid vastuolusid. Maakohus on otsuses esitanud tunnistaja vastuste variantide tabeli prokuröri ning kaitsja küsimustele, milles justkui sisalduvad tunnistaja maakohtus antud vastuste ebakõlad, kuid kohtukolleegium sedastab, et nimetatud tabel on tunnistajate vastuste konteksti ning sündmuste ajalist telge mittearvestav. Tabelis toodud ning kõrvutatud tunnistaja vastused on kontekstist välja rebitud ning kajastavad erinevaid sündmuse etappe. Prokuröri küsimuste osas - konflikti algust, millist süüdistuses ei sisaldu, kaitsja küsimuste osas – süüdistuse aluseks olevat vägivalda, kui konflikt kulmineerus. Tunnistaja D ütluste tervikuna hindamisel nähtub nendest, et konflikt sai alguse sellest, et X (X) soovis, et Armen (Aslanyan) läheks ära, aga Armen polnud nõus ära minema. Ta ei läinud ära ja jooksis seal mööda korterit, kuid X palus tal ära minna. Ta läks korra välja, aga tuli tagasi, sest ütles, et tema e-sigaret oli maha jäänud. Ta jooksis mööda tuba ringi ja X käis tal järgi, et ta midagi kaasa ei võtaks, sest korter oli üüritud ja X kartis, et ta võtab midagi suurest vihast ja tema kiusust kaasa. Järsku ta ründas X. Läks kätega kallale talle kõigi silme all. Armen lihtsalt lõi teda mööda käevart. X tahtis teda uksest välja lükata ning sel hetkel läks tunnistaja WC-sse, peale mida hakkas see kisa ja siis olid nad seal hunnikus, kui ta tagasi tuli. Armen lõi rusikaga X ja Y. X pidi näkku lööma, kuna järgmisel hommikul oli X-l sinikas silma all. Y ka sai Armeni käest pihta, kui üritas Armeni ära tõmmata. Kisa peale ärganud Armeni külalised palusid tal ka lahkuda. Kaitsja täpsustavatele küsimustele teisesküsitluses vastas tunnistaja, et tuli WC-st kui laps hakkas kisama, ta nägi, et X oli all, Armen oli peal ja Y üritas teda tõmmata, kuid Armen tõmbas ta põrandale ja siis olid nad kõik seal põrandal. Ta võttis sel ajal lapse ära, lukustas end koos lapsega vannituppa ning helistas Häirekeskusesse. Tunnistaja ütlustest nähtub samuti, et Armen ja X suhtlesid omavahel inglise keeles. Tunnistaja inglise keel on väga algeline, seega ei saanud ta aru, millest verbaalne tüli alguse sai (Kd II lk 138-145). Kohtukolleegium on seisukohal, et tunnistaja D uuritud vastustes ei sisaldu sisemisi vastuolusid. 9.
  2. Tüli alguse põhjus tuleneb üheselt aga kanntanu X maakohtus antud ütlustest, et koos veedeti vana-aastaõhtut, külas olid Armen ja tema kaks külalist Itaaliast, lisaks olid seal Y, tema tüdruksõber D ja tütar Q. Pärast külaliste magama lahkumist hakkas Armen sõimama D litsiks, paksuks ja lehmaks ning X ütles, et ta ei tohi seda teha, misjärel hakkas süüdistatav X-le samu asju ütlema, võttis X-l näost kinni ja hakkas seda pigistama, kägistama, keerama, järgmisel momendil süüdistatav lõi teda, misjärel X proovis end kaitsta, joostes esikusse. Seejärel hakkas Armen teda taguma, Y tuli vahele, misjärel hakkas süüdistatav Y taguma ja X läks vahele. Oli õudne kisa, Q oli jõudnud koridori, Armen karjus, et löö ema ka jalaga, sest ema on hoor, mispeale võttis D lapse ja läks lastetuppa. Prokuröri täpsustavale küsimusele tagumise viisi kohta avaldas X, et alguses lõi Armen teda lahtise käega, siis rusikaga ja siis tuli sinna Y, keda Armen tagus rusikatega pähe kolmel-neljal korral. Hiljem ta sai teada, et D helistas ka politseisse (Kd I lk 164). 25
(31)Kohtukolleegium märgib, et oma puuduliku inglise keele oskuse tõttu ei saanud D aru, millest on konflikt tegelikult alguse saanud. Nähtuvalt X ütlustest sai see alguse sellest, et süüdistatav sõimas D litsiks, paksuks ja lehmaks. Kohtukolleegium märgib sedagi, et kohtulikul uurimisel ei väitnud D kordagi, et süüdistatava solvangud käisid tema pihta. See kummutab maakohtu meelevaldset seisukohta, et D kuulub X „leeriga seotud“ tõendiallikate hulka. Eluliselt on igati usutav, et väidetavalt manipuleeriv kanntanu X oleks konflikti alguse tegelikest põhjustest tunnistaja D-le kindlasti kasvõi hiljem rääkinud. Lisaks sellele on tunnistaja D ütluste kohaselt ta alates 14.03.2018 oma endise poiss-sõber Y-st lahku läinud, seega puuduvad mistahes alused kahtlustada, et ta võiks olla X või Y poolt endiselt mõjutatud süüdistatava suhtes rõõnavaid ütlusi andma. Järgnevalt juhib kohtukolleegium tähelepanu, et ka selle episoodi osas ei ole keegi menetlusosalistest kanntanu X ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadnud ega taotlenud võimalike vastuolude kõrvaldamiseks tema kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist. Kohtukolleegiumi veendumusel riimuvad kannatanu X ütlused ka tunnistaja D ütlustega. See, et kannatanu ütlustest ei nähtu, et mingil hetkel läks D vannituppa, on seletatav sellega, et ta oli süüdistatavaga ägeda tüli keskel ega jälginud D liikumisi. Lisaks seletas kannatanu usutavalt, et ta kõiki detaile ei mäleta, sest võtab blokaatoreid. 9.5. Asjakohane on kannatanute esindaja apellatsioonis toodud seisukoht, et praeguses episoodis on maakohus kannatanu Y ütlused jätnud alusetult sisulise tähelepanuta otsitud põhjusel, et Y on suuresti X mõju all, mistõttu maakohus ei pidanud piisavaks Y ütlusi juba ainuüksi seetõttu, et ka eelmises episoodis tekkis kõrvaldamatu kahtlus selles, et ründaja võis olla ka Y, kes koos X-ga ja süüdistatavaga isoleeriti teise tuppa kinni, kuna ta märatses. Kohtukolleegiumi veendumusel on selline tõendite hindamise käsitlus vastuolus

§ 61, 288, 2881, 289 nõuetega.

Ringkonnakohus kordab, et täisealiseks saanud Y oli vastavalt seaduse nõuetele vastaspoolte poolt ristküsitletud, seega oleks pidanud maakohus hindama tema ütlusi kogumis teiste tõenditega, asetades need omavahelisse konteksti. 01.01.2018 toimunud episoodi osas seletas Y ristküsitluse käigus, et istus oma toas ning mängis arvutit, kui kuulis õudset kisa. Läks vaatama, mis toimub. Armen järjekordselt peksis ema rusikatega näkku korduvalt labakäega ja rusikatega mööda lõuga, silmi, kogu pead. Armen ütles, et ta peaks ka ise ema lööma, kuna ema on lits. Ema oli hüsteerias ja nuttis. Seepeale tõukas ta Armeni eemale. Armen proovis püsti tõusta ning talle kallale tulla. Ta proovis Armeni suruda ning maha rahustada, kuid siis hakkas Armen teda järgmisena peksma rusikatega pähe ning lõi kolm korda, mistõttu tekkis tal otsaesisele muhk. Lõpuks rahunes Armen maha ning äkki hakkas 5 minuti pärast uuesti räuskama, siis tulid need sugulased, kes viisid ta välja (Kd I lk 128). Kannatanu Y ütluste usaldusväärsuse osas märgib kohtukolleegium taas, et ka selle episoodi osas ei ole keegi menetlusosalistest kanntanu Y ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadnud ega taotlenud võimalike vastuolude kõrvaldamiseks tema kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, seega tema ütlused on olnud ajas muutumatud nii eel- kui ka kohtulikul uurimisel. Kohtukolleegiumi veendumusel riimuvad selle kuriteo episoodi osas kannatanu Y ütlused ka kannatanu X ning tunnistaja D ütlustega täielikult ja nende vahel vastuolud puuduvad. Asetatuna omavahelisse konteksti nähtub nimetatud tõenditest kogumis, et Y, erinevalt D-st konflikti algust ega selle põhjusi ei näinud, kuna viibis teises toas ning mängis arvutiga. Peale konflikti algust, mis jäi süüdistuse raamidest välja, lahkus D korraks WCsse, kui kuulis kisa ning karjumist. Kisa ja karjumist kuulis omast toast ka kannatanu Y, kes ilmselt reageeris sellele kiiremini kui D ning tormas A. Aslanyani ja X-le vahele. WC-st välja tulnud D nägi hetke, kui Y juba jõudis abikaasade vahele, tõukas Armeni, üritas teda suruda ning maha rahustada ning kõik olid „hunnikus“. Süüdistatava poolt löökide tekitamist X-le ning Y-le kinnitavad kõik kolm – X, Y ja D. Seejärel haaras tunnistaja D kaasa kohal hüsteerias olnud süüdistatava ja kannatanu väikse lapse ning uuesti lukustas end koos lapsega WCsse. Laps rahunes. Tunnistaja D hakkas helistama 26

(31)Häirekeskusesse ning helistamise ajal sai aru, et olukord rahunes, süüdistatav lahkus. Kahe kannatanu ning tunnistaja kinnitusel sundisid süüdistatavat korterist lahkuma kisa peale ärganud süüdistatava külalised. 9.
  1. Ringkonnakohus nõustub prokuratuuri ning kannatanute esindaja apellatsioonides toodud argumendiga, et ka selle episoodi osas arvestas maakohus põhjendamatult ainult süüdistatava versiooniga toimunust. Nagu on eespool leitud, ei riimu süüdistatava selle episoodi osas esitatud kaitseversioon sellest, et hoopis X ja hiljem Y ründasid teda ning tema pidi end selle rünnaku eest kaitsma, ülejäänud tõendikogumiga. Lisaks nähtub süüdistatava maakohtus ristküsitluse protokollist, et erinevalt kannatanu Y, X, tunnistaja D ristküsitlusest taotlesid prokurör ning kannatanute esindaja korduvalt ning kõigi episoodide osas süüdistatava poolt eeluurimisel antud ütluste avaldamist eesmärgiga kõrvaldada vastuolud kohtulikul uurimisel antud ütlustega. Arvestades eeltoodut leiab kohtukolleegium, et ka 01.01.2018 toimunud episoodi osas on A. Aslanyanile esitatud süüdistus täielikku tõendamist leidnud ning õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi. Lüües kannatanuid rusikatega korduvalt pea piirkonda, mistõttu tekkis Y-l muhk pea piirkonnas ja X-le hematoomid näo piirkonnas, tegutses süüdistatav kavatsetusega.
  2. Lõpetuseks ning kõigi kolme kuriteoepisoodi kokkuvõtteks märgib kohtukolleegium, et oma eksliku siseveendumuse kujundamisel on olnud maakohus äärmiselt põhjalik, esitades otsuses suurel hulgal sündmuste kontekstist väljarebitud irrelevantseid argumente ning järeldusi, mistõttu menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki eraldi ümber lükata ega kommenteerida. Kõigile maakohtu poolt esitatud ekslikele argumentidele vastu vaidlemist ei peetud vajalikuks ka esitatud apellatsioonides. Kohtukolleegium nõustub täielikult prokuratuuri ning kannatanute esindaja apellatsioonides väljendatud põhiseisukohaga, et maakohtu poolt tõendite hindamise selektiivse, ühekülgse ning puuduliku hindamise tulemusena rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 tähenduses, mistõttu jõudis ebaõigete materiaalõiguslike järeldusteni.

See rikkumine tingib maakohtu otsuse tühistamise süüdistatava õigeksmõistmises, kannatanute tsiviilhagide läbi vaatamata jätmises ning menetluskulude kandmise lahendamist puudutavas osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse. Karistus. 11. Uue otsusega tunnistab Tallinna Ringkonnakohus A. Aslanyani süüdi teise inimese tervise kahjustamises ja valu tekitavas kehalises väärkohtlemises, kui see on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt, s.o KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ning mõistab süüdistatavale karistuse. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 alusel isiku süü suurusest ja võtab arvesse karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium leiab, et A. Aslanyani süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemisel on keskmine. Ta on aastate jooksul kasutanud füüsilist vägivalda nii abikaasa X kui ka viimase alaealise ning vaimselt ebastabiilse poja Y suhtes. Süüdistatava karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Kuna KarS § 121 lg 2 p 2, 3 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse ning KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega, hindab kohus esmalt, kas Armen Aslanyanile saab korduvate kuriteoepisoodide toimepanemise eest mõista kergemaliigilise karistuse ehk rahalise karistuse. 27

(31)KarS § 44 lg 2, 3 kohaselt rahalise karistuse päevamäära suuruse arvutab kohus süüdlase keskmise päevasissetuleku alusel. Keskmine päevasissetulek arvutatakse, lähtudes süüdlase suhtes kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aasta või, kui nimetatud aasta andmed ei ole kättesaadavad, sellele aastale eelnenud aasta tulumaksuga maksuvabast tulust, millest on maha arvatud tulumaks. Nähtuvalt kriminaalasjas olevast tõendist isiku maksuvaba tulu kohta ning teatisest kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta, puudus A. Aslanyanil
  1. aastal deklareeritud tulu. Nendest andmetest tulenevalt leiab kohus, et A. Aslanyanile ei ole võimalik mõista rahalist karistust, kuna suure tõenäosusega ei ole tal võimalik karistust täita. Sellist mõttekäiku toetab ka kannatanu X poolt kohtus avaldatu, et süüdistuses toodud ajaperioodil teenis süüdistatav raha ainult perioodiliselt ning elas valdavalt kannatanu kulul. Arvestades, et Armen Aslanyan on varasemalt kohtulikult karistamata, tema süü suurus on keskmine, tema karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, leiab kohtukolleegium, et A. Aslanyani on võimalik mõjutada edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduda vangistusega, mis on keskmisest mõnevõrra väiksem ning mõistab talle karistuseks kaks aastat vangistust. Arvestades, et kuriteo toimepanemisest on möödunud võrdlemisi pikk aeg, võib A. Aslanyani puhul jätta temale mõistetud vangistuse täielikult tingimisi kohaldamata, kuivõrd temal puuduvad kehtivad kriminaalkaristused. Kohtu hinnangul ei esine antud juhul ka muid põhjendusi, miks tuleks A. Aslanyani suhtes kohaldada raskemat ja koormavamat tingimisi karistuse kandmise viisi. Neid asjaolusid arvestades leiab ringkonnakohus, et Armen Aslanyanile tuleb KarS § 73 lg 3 alusel kohaldada 3 aasta pikkust katseaega. Lähenemiskeelu taotlused.
  2. Kannatanute poolt kohtumenetluse kestel maakohtule esitatud lähenemiskeelu taotluse osas märgib kohtukolleegium järgmist. Maakohus jättis kannatanu Y taotluse lähenemiskeelu kohaldamiseks A. Aslanyani suhtes läbi vaatamata seoses kannatanu Y loobumisega sellest, kuivõrd tema elab emast eraldi. X taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks jäi maakohtu poolt läbi vaatamata seoses õigeksmõistva kohtuotsusega

§ 3101

lg 2 ja

§ 310lg 2 alusel.

Seoses õigeksmõistva otsuse tühistamise ning süüdimõistva otsuse tegemisega lahendab ringkonnakohus seega X taotluse lähenemiskeelu kohaldamiseks A. Aslanyani suhtes.

§ 3101

lg 1 sätestab, et kannatanu taotlusel võib kohus võlaõigusseaduse § 1055 alusel kannatanu eraelu või muude isikuõiguste kaitseks kohaldada isikuvastases või alaealise vastu toime pandud kuriteos süüdimõistetule lähenemiskeeldu tähtajaga kuni kolm aastat. Lähenemiskeelu materiaalõiguslik alus tuleneb VÕS §-st 1055, mille esimene lõige sätestab: „Kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, eraelu puutumatuse või muu isikuõiguste rikkumise puhul võib muu hulgas nõuda kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist (lähenemiskeeld), eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist või muude sarnaste abinõude rakendamist“. Seega on

§-s 3101 sätestatud korras VÕS § 1055 alusel kohaldatava lähenemiskeelu näol tegemist preventiivse deliktiõigusliku kaitseabinõuga (abinõude kogumiga), mille eesmärk on tagada, et isik, kelle suhtes lähenemiskeeldu kohaldatakse (lähenemiskeelu adressaat), ei rikuks tulevikus lähenemiskeeluga kaitstava isiku isikuõigusi. Kohtukolleegiumi veendumusel ei ähvarda käesoleval hetkel süüdistatava käitumine mingil moel kannatanu X isikuõiguste rikkumist, seega puudub ka vajadus lähenemiskeelu kohaldamiseks. Selliseid aluseid ei nähtu ka maakohtule lähenemiskeelu taotluse aluseks olevatest asjaoludest (Kd II lk 12). Viimane taotluses toodud süüdistatava kontakt kannatanu X-ga jääb 2018. aastasse (26.03.2018), kui kriminaalmenetlust polnud veel alustatud. Siis kirjutas A. Aslanyan X-le kirja sisuga: „Sa ei saa peita minu eest liiga kaua. Pea meeles, ma suudan su välja nuuskida“. 28

(31)Kriminaalmenetlus alustati hiljem 30.05.
  1. Puudub vaidlus, et tollel hetkel lisaks oma abikaasa ülesleidmise soovile, tahtis A. Aslanyan teada saada ka oma tütre asukohast. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest koos tsiviilhagiga esitas kannatanu 06.01.2020 X ka kaaskirja Pärnu Maakohtule, milles ta avaldab, et ta ei välista, et A. Aslanyan võib nähes neid (X, Y, tütart) nüüd, olla aru saanud kahjust, mida ta tekitas ning soovib end parandada. Samas kaaskirjas teatab X maakohtule, et tema teada piinab A. Asanyan juba oma uut elukaaslast ning viimase tütart, millest on ta teavitanud ka Haapsalu Lastekaitset. Eeltoodud kaaskiri näitab ilmekalt, et kannatanu on A. Aslanyani eraeluga kursis ning proovib hoiatada võimalikust vägivallast ka süüdistatava uues suhtes. Samas näitab see kiri ning senine tuvastatud sündmuste käik, et A. Aslanyani ka X abielu on lahutatud, A. Aslanyan ei otsi X-ga kontakti, kuigi tal on selleks õigus põhjusel, et X-ga elab koos A. Aslanyani alaealine tütar. A. Aslanyanil on uus elu teises linnas (elab Tallinnas) ning uus suhe. Kuna kannatanu X isikuõiguste rikkumist objektiivselt miski ei ähvarda, puudub ka vajadus vastavate meetmete ehk lähenemiskeelu kohaldamiseks. Tsiviilhagid.
  2. Esitatutud varalise ning mittevaralise kahjunõude maakohtu poolt läbi vaatamata jätmisega seonduvalt taotleb kannatanute esindaja esitatud apellatsioonis ringkonnakohtul hagid sisuliselt läbi vaadata ning need rahuldada. Kohtukolleegium sedastab, et sellise taotluse rahuldamiseks puudub ringkonnakohtul pädevus ning seaduslik alus. Praeguses asjas on maakohus jätnud tsiviilhagid läbi vaatamata, st pole hagi faktilise ja õigusliku põhjendatuse kohta üldse seisukohta võtnud. Tsiviilkohtumenetluses saab hagi läbi vaatamata jätmist vaidlustada üksnes määruskaebe korras (TsMS § 427), mis tähendab, et kontrollides hagi läbi vaatamata jätmise seaduslikkust ei saa ringkonnakohus ise otsustada hagi rahuldamise või mitterahuldamise üle, vaid saab lahendada üksnes küsimuse hagi läbi vaatamata jätmise õiguspärasusest. Kriminaalkolleegium leiab, et sama põhimõtet tuleb ringkonnakohtu pädevuse määratlemisel järgida ka kriminaalmenetluses. Seda vaatamata asjaolule, et kriminaalmenetluse eripära tõttu võib tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise otsustus sisalduda süüdi- või õigeksmõistvas kohtuotsuses, mistõttu tuleb tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine vaidlustada apellatsiooni korras. Leides, et maakohus on jätnud tsiviilhagi seadusliku aluseta läbi vaatamata, ei saa ringkonnakohus tulenevalt

§ 340lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes Ts

MS §-ga 427 asuda ise otsustama tsiviilhagi põhjendatuse üle, vaid peab saatma kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks. Maakohtus läbi vaatamata jäetud tsiviilhagi rahuldamise või rahuldamata jätmise ringkonnakohtu poolt loeb Riigikohus kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg 2 mõttes (vt.

RKKKo nr. 3-1-1-42-08). Maakohus,

§ 339

lg 2 tähenduses kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tulemusena, jõudis ebaõigetele materiaalõiguslikele järeldustele ning mõistis ekslikult süüdistatava talle inkrimineeritud kuriteos õigeks, jättes selliselt seadusliku aluseta läbi vaatamata kannatanute poolt esitatud tsiviilhagid. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on oma otsuses võtnud palju kriitilisi seisukohti tsiviilhagide osas, seega ringkonnakohus saadab

§ 341

lg 2 alusel kriminaalasja tsiviilhagide puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Menetluskulud. 14.

§ 173

lg 1 p 1 kohaselt on kriminaalmenetluse kuludeks me

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.