KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Andres Suik Otsuse tegemise aeg ja koht 16.05.2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-103064 Tsiviilasi AS ÜHISTEENUSED hagi V. S. advokaad

§ 161

lg 1 kohaselt lepingu rikkumise korral võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata.

1. Riigikohus on lahendis 2-17-117146 p 12 selgitanud, et parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele saab pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes. Viidatud paragrahvi kohaselt tuleb tahteavaldus lugeda kättesaaduks juhul, kui selle edastamiseks on kasutatud mõistlikku viisi, arvestades tavaliste asjaoludega ning kui esinevad erandlikud asjaolud (nt orkaan, muu looduskatastroof vms), siis võib tavapäraselt mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda ebamõistlikuks. Fotodelt nähtub, et kviitungid on kojameeste vahele asetatud. Kuivõrd hageja on lähtunud meeldetuletava nõudekirja saatmisel Transpordiameti andmetest, millele kostja ei reageerinud, siis hageja ei saanud ka teada, kes võis olla sõiduki tegelik kasutaja. Küll, aga on sõiduki tegelik kasutaja saanud leppetrahvikviitungid, kuivõrd nende asetamine kojamehe vahele on tõendatud. Hagiavaldusega kaasalisatud tõendid on leppetrahvikviitungite koopiad. Originaalkviitung asetatakse kojamehe vahele, mida taaskord, on tõendatud. Kui hageja töötaja rikkumise tuvastab, allkirjastab ja prindib hageja töötaja printerist kviitungi, mille asetab kojamehe vahele.
2. 11.05.2022 menetlusdokumendis märkis hageja, et hageja teostab vaidlusalustes parklates parkimisjärelevalvet teenuse osutamise lepingu alusel. Parkides hageja hallatavale parkimisalale, on kostja sõlminud hagejaga lepingu. Leppetrahvi ajal tehtud fotodega on fikseeritud sõiduki parkimine hageja hallatavas eraparklas. Leppetrahvinõude tõendamise osas on Riigikohus lahendis nr 2-15-3430 märkinud, et leppetrahvinõude tõendamiseks peaks piisama sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha.
3. Juriidilise isiku osas on Riigikohus 23.03.2016 lahendis nr 3-2-1-3-16 p 11 asunud seisukohale, et kuni juriidilisest isikust sõiduki omanik/vastutav kasutaja ei tõenda, et sõidukit juhtis ja selle parkis vaidlusalusel ajal hageja parklasse keegi teine, saab eeldada, et sõidukit juhtis ja parkis juriidiline isik oma seadusliku esindaja vahendusel. Vastavalt Transpordiametist saadud andmetele oli sõiduki XXX vastutav kasutaja/omanik leppetrahvide vormistamise ajal olnud V. S. advokaadibüroo OÜ (reg nr. xxx). A. V. on esitanud menetluse käigus tõendid, et oli sõiduki tegelik kasutaja ja lepingu teine pool leppetrahvide vormistamise ajal, mistõttu on põhjendatud nõuete esitamine sõiduki tegeliku kasutaja vastu.
4. Hageja on esitanud MCP ja lisaks EPMS väljavõtted kinnitamaks, et sõiduki XXX eest parkimistasu ei makstud kõnealustel kuupäevadel ja fotodelt on tuvastatav, et parkimiskella tasuta aja kasutamiseks korrektselt kasutatud ei ole.
5. Hageja poolt on asetatud leppetrahvikviitungid sõiduki kojamehe vahele kohe pärast rikkumise tuvastamist, mida kohtupraktikas on peetud mõistlikuks teatamise viisiks eraparkla operaatori poolt. Samuti on edastatud meeldetuletavaid nõudekirju (7 nõudekirja, kuvatõmmiselt nähtavad välja saatmise kuupäevad) kostjale, mistõttu on hageja hinnangul igati täidetud leppetrahvinõudest teavitamise nõue. Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et leppetrahvinõude eeldused on täidetud, tõendatud ja leppetrahvide nõudmine on olnud õigustatud. KOSTJA VASTUVÄITED
6. Kostja esitas vastuse hagiavaldusele 26.04.2022, paludes jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et poolte vahel puudub õigussuhe. Hagi esemeks on leppetrahvi nõue, mis eeldab poolte vahel kehtiva lepingu sõlmimist. Hagiavalduses ei tugine 4 2-22-103064 hageja asjaolule, et hageja ja kostja vahel oleks sõlmitud leping, mille rikkumisega oleks hageja õigustatud nõudma kostjalt leppetrahvi. Kostja ei ole hagejaga sõlminud parkimislepinguid, mille rikkumise tõttu saaks hageja leppetrahve nõuda.
7. TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja kohustuseks on muuhulgas tõendada, et

§ 334

lg 4 järgi on tühine kokkulepe, mille kohaselt üürnik kohustub enne üürilepingu lõppemist maksma üürilepingu lõppemisel muud kui võimalikku kahjuhüvitist. Riigikohus selgitas lahendis nr 3-2-165-15 (p 11), et selle sätte järgi on tühised enne üürilepingu lõppemist sõlmitud kokkulepped, mille alusel tekib üürnikul mis tahes varaline kohustus, mis ei ole üür, kõrvalkulud või võimalik kahjuhüvitis ning seega välistab

§ 334lg 4 nt poolte leppetrahvi kokkulepped.

Kostja märgib, et hageja viidatud parkimistingimuste näol on tegemist tüüptingimustega

§ 35

lg 1 tähenduses (hagiavalduses viitab hageja ise tahvlites kirjeldatud parkimistingimustele kui tüüptingimusele). Parkimislepingute teiseks pooleks olev Sõiduki juht (kui füüsiline isik) on aga tarbija

§ 1

lg 5 mõistes.

§ 42

lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.

§ 42

lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

§ 42lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine.

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et leppetrahvi ebamõislikule suurusele võib viidata üksnes asjaolu, et leppetrahv ületab kordades põhikohustust (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-162-12 (p 20)). Kostja märgib, et hagiavalduses nõutakse leppetrahvi selle eest, et Sõiduk oli pargitud hageja opereerivatele parkimisaladele väidetavalt parkimistasu maksmata. Hagiavaldusele lisatud piltidest nähtub, et väidetavate parkimislepingute sõlmimise ajal moodustasid parkimistasud 0,6/2 tundi (Pärnu mnt

1. x)ja 4 eurot/1 tund (Maakri tn x). Seega kui eeldada, et väidetavate parkimislepingute sõlmimise ajal viibis Sõiduk parkimisaladel 2 tundi, siis moodustaks parkimistasu (kui põhikohustus) tariifi järgi üksnes 0,6 eurot (Pärnu mnt
2. x)ja 8 5 2-22-103064 eurot (Maakri tn x). Seega hagiavalduses nõutud leppetrahvid suuruses 10 eurot (Pärnu mnt
3. x)ja 40 eurot (Maakri tn
4. x)ületavad kordades põhikohustust, mille tagajärjeks on tüüptingimuse tühisus leppetrahvi osas. 21. Hageja on kaotanud õiguse leppetrahvile.

§ 159

lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta ei teata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele sellest, et ta leppetrahvi nõuab. Puuduvad tõendid, kust nähtuks, et kostjale oleksid edastatud leppetrahvinõudeid enne käesoleva hagi kättetoimetamist. Sellest tuleneb, et hageja teatas leppetrahvide nõuetest 10 kuud pärast viimase rikkumise ning 2 aastat ja 6 kuud pärast esimese rikkumise avastamist. Nimetatud tähtaega pärast kostjale etteheidetava rikkumise avastamist ei saa pidada mõistlikuks, mistõttu on hageja leppetrahvi nõudeõiguse

§ 159lg 2 alusel kaotanud.

Asjakohatud on hageja väited, et hageja paigutas leppetrahvinõuded kohe pärast rikkumise tuvastamist Sõiduki kojamehe vahele. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid, kust nähtuks, et kostja oleks olnud Sõiduki juht väidetavate parkimislepingute sõlmimise ajal), mistõttu ei ole kostjale trahvinõuded kätte toimetatud Sõiduki kojamehe vahele paigutamisega.

1. Hageja väited Sõiduki kojamehe vahele leppetrahvinõuete paigutamise kohta on tõendamata. Hagiavaldusele lisatud tõenditest nimetatud asjaolu ei nähtu. Hoopis vastupidi, nähtub hagiavaldusele lisatud tõenditest, et leppetrahvnõuded ei olnud koostatud paberkandjal, vaid digitaalselt (sellele viitab hagiavalduse lisatud leppetrahvnõuetes sisaldav pealdis „Kinnitan käesoleva digitaalselt allkirjastatud otsuse väljatrüki samasust originaaliga“). Kuna leppetrahvnõuded olid koostatud digitaalselt (ehk digitaalselt allkirjastatud otsusena), siis ei saanudki hageja paigutada neid Sõiduki kojamehe vahele.
2. Kostja esitas alternatiivselt ka leppetrahvi vähendamise taotluse.

§ 162

lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja taotleb alternatiivselt (ehk juhul kui kohus leiab, et leppetrahvide nõue on kasvõi osaliselt põhjendatud) leppetrahvi vähendamist mõistliku suuruseni. 24. Leppetrahvi mõistliku suuruse leidmisel tuleb võrrelda nõutud leppetrahvi suurust rikutud kohustuse suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Hagiavalduses nõutakse leppetrahvi selle eest, et Sõiduk oli pargitud hageja opereerivatele parkimisaladele väidetavalt parkimistasu maksmata. Hagiavaldusele lisatud piltidest nähtub, et väidetavate parkimislepingute sõlmimise ajal moodustasid parkimistasud 0,6/2 tundi (Pärnu mnt

1. x)ja 4 eurot/1 tund (Maakri tn x). Seega kui eeldada, et väidetavate parkimislepingute sõlmimise ajal viibis Sõiduk parkimisaladel 2 tundi, siis moodustaks parkimistasu (kui põhikohustus) tariifi järgi üksnes 0,6 eurot (Pärnu mnt
2. x)ja 8 eurot (Maakri tn x). Seega hagiavalduses nõutud leppetrahvid suuruses 10 eurot (Pärnu mnt
3. x)ja 40 eurot (Maakri tn
4. x)ületavad kordades põhikohustust, mis on selgelt ebaproportsionaalne parkimislepingust tulenevate põhikohustuste suurusega. Leppetrahvi määra vähendamisel tuleb arvestada teise poole õigustatud huvi. Kostja märgib, et leppetrahvi nõue ei ole alusetu rikastumise allikaks. Leppetrahvi kohaldamise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa leppetrahvi kokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi ning hageja ei ole seda käesoleval juhul ka väitnud. Leppetrahvi nõude suurust tuleb seega võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Hageja ei ole väitnud, et temal oleks tekkinud väidetavast parkimistasu maksmata jätmisest kahju. Seega on kostja arvates olemas

§ 162sätestatud alused leppetrahvi suuruse vähendamiseks.

25. Kostja märgib, et leppetrahvi tasumise kohustuse näol on tegemist kõrvalkohustusega

6 2-22-103064 § 141 p 3 järgi. Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et kui rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-87-10 (p 12)). Kostja leiab, et nimetatud põhimõte kehtib ka leppetrahvi kohta, kui leppetrahvi nõutakse rahalise kohustuse täitmata jätmise tõttu. Hageja ei ole tõendanud, et temal oleks tekkinud kahju, mis ületab väidetavalt täitmata jäetud põhikohustust. Seega on põhjendatud vähendada hageja nõutud leppetrahvide suurust rikutud põhikohustuse (üüritasu) suuruseni.

1. Kostja viitab ka sissenõudmiskulu põhjendamatusele. Kostja arvates hagiavaldusest ei nähtu, mis õiguslikul alusel nõuab hageja kostjalt Maanteeametile tasutud 4 eurot. Samuti leiab kostja, et hagiavaldusest ei nähtu, mille alusel nõuab hageja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv summas 100 euro väljamõistmist kostjalt. 01.04.2022 määrusega jättis kohus käesolevas tsiviilasjas nr 2-22-103064 menetluskulud AS ÜHISTEENUSED ja V. S. advokaadibüroo OÜ endi kanda. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
2. Kohus selgitab, et menetleb käesolevat tsiviilasja 2-22-103064 lihtmenetluses (kirjalikus menetluses), mille kohta on täpsemad selgitused antud Harju Maakohtu 09.03.2022 kohtumääruses, millega võeti hagiavaldus menetlusse. Käesoleva tsiviilasja hind on 84 eurot. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole.
3. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnates poolte esitatud seisukohti, jõudis järeldusele, et hagiavaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. TsMS § 405 lg 1 p 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.
5. Kohus ei nõustu kostja vastuväitega, et kostja ei ole hagejaga sõlminud parkimislepinguid, mille rikkumise tõttu saaks hageja leppetrahve nõuda. Kostja väitel ei ole hageja esitanud kohtule tõendeid, kust nähtuks, et kostja oleks olnud sõiduki HYUNDAI I40 numbrimärgiga XXX (sõiduk) juht väidetavate parkimislepingute sõlmimise ajal. Kohus märgib, et käesoleva tsiviilasja esialgne kostja V. S. advokaadibüroo OÜ (kelle juhatuse liikmeks on ka kostja) esitas hagivastuses kohtule selgituse ja tõendid, et sõiduki kasutajaks oli kostja A. V.. V. S. advokaadibüroo kinnitas kohtule, et „Kostja esitab kohtule tõendid, kust nähtub, et kostja ei ole Sõidukit kasutanud vaidlusaluste leppetrahvide tegemise ajal. Sõiduki kasutajaks oli A. V., kellele oli Sõiduk antud tähtajatult kasutusse alates 02.02.2018 (lisad 1 ja 2). … 02.02.2018 väljastatud Sõiduki registreerimistunnistuses (lisa 3) on Sõiduki kasutajateks A. V. ja A. S., V. S. ei ole Sõiduki kasutajana registreerimistunnistuses märgitud“ (vt dtl 96). Kohtul ei ole alust V. S. advokaadibüroo OÜ kinnituses ja kohtule esitatud tõendites (dtl 101-106) kahelda. Seetõttu loeb 7 2-22-103064 kohus tuvastatuks, et kostja oli vaidlusaluste leppetrahvinõuete esitamise ajal sõiduki HYUNDAI I40 numbrimärgiga XXX kasutaja.
6. Kohus märgib, et kostja kui sõiduki kasutaja kohustuseks on mh tõendada, kes konkreetselt füüsilise isikuna sõidukit hagis märgitud ajal ja kohas parkis (juhul kui kostja kui sõiduki kasutaja seab kahtluse alla selle, kas tema vastavate leppetrahvinõuete esitamise ajal sõidukit juhtis). Vastasel juhul tuleb lugeda parkimislepingu pooleks kostjat kui sõiduki kasutajat (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 02.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-16-123200, p 41). Kuivõrd hagejal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada, on tõendamiskoormis hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagatud ning auto juhiks ja parkimislepingute pooleks saab lugeda sõiduki kasutajat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik (vt ka Riigikohtu 25.01.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 31).
7. Seoses sõiduki HYUNDAI I40 numbrimärgiga XXX parkimisega hageja opereeritavale parkimisalale on parkimistingimuste rikkumise tõttu kostjale esitatud leppetrahvinõuded, mis on käesoleva ajani tasumata: 1) Leppetrahv Pärnu mnt x parklas, nr 0232012549, aeg 27.09.2019 13:26:06, parkimiskorraldusnõuete eiramine. Summa 10 eurot; 2) Leppetrahv Pärnu mnt x parklas, nr 1006000599, aeg 27.11.2019 13:02:52, parkimiskorraldusnõuete eiramine. Summa 10 eurot; 3) Leppetrahv Pärnu mnt x parklas, nr 0178015248, aeg 24.08.2020 13:13:30, parkimiskorraldusnõuete eiramine. Summa 10 eurot; 4) Leppetrahv Pärnu mnt x parklas, nr 0254010593 aeg 02.10.2020 13:16:33, parkimiskorraldusnõuete eiramine. Summa 10 eurot; 5) Leppetrahv Maakri tn x parklas, nr 0204040605 aeg 14.06.2021 16:27:45, parkimistasu on maksmata. Summa 40 eurot. Kohus nõustub hagejaga, et hageja poolt esitatud tõendid kogumis kinnitavad vastavate leppetrahvide vormistamist ja trahvinõuete alust (dtl 25-69, dtl 67-68, dtl 9293). Seejuures on sõiduki HYUNDAI I40 numbrimärgiga XXX osas vormistatud lisaks käesolevas menetluses hageja poolt nõutavatele leppetrahvidele veel 3 leppetrahvi, mille tasumist hageja käesolevas menetluses ei nõua (dtl 35-40). Kostja pole eelviidatud trahvinõuete aluseks olevaid asjaolusid ja tõendeid ümber lükanud, mh pole kostja tõendanud nt parkimistasu maksmist või seda, et hageja etteheited parkimiskorraldusnõuete eiramise osas olnuks alusetud.
8. Võlaõigusseaduse (

) § 9 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Pakkumusele nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja sai nõustumuse kätte. Kui nõustumus väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai, v.a juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast tulenevalt loetakse leping sõlmituks teo tegemisest.

§ 16

lg 3 kohaselt loetakse ettepanekut, mis on suunatud kindlaks määramata isikutele ja mis seisneb reklaami, hinnakirjade, tariifide, näidiste, kataloogide ja muu sellise saatmises või kaubaväljapanekus, samuti kauba või teenuse konkreetsele isikule mittesuunatud pakkumist avalikus arvutivõrgus, ettepanekuks esitada pakkumus, kui ettepaneku tegija ei ole selgesti väljendanud, et tegemist on pakkumusega. Kohus leiab, et leping võidakse sõlmida teatud käitumisega väljendatud tahteavaldusega juhul, kui isikule on tema käitumise õiguslikud tagajärjed üheselt mõistetavalt teatavaks tehtud. Kohus leiab, et parkimisalale sissesõidul võib olla sõlmitud parkimiskoha üürileping (parkimisleping). 33. Ebaõige on kostja väide, nagu jätnuks hageja kohtule esitamata tõendeid, kust nähtuks, et hageja oli parkimislepingute sõlmimiseks õigustatud isik. Hageja on selgitanud enda õigust tegutseda parklate operaatorina ja parkimislepingu sõlmimiseks õigustatud isikuna ning esitanud ka vastavad tõendid. Hageja selgitas, et osutab teenust parkimisjärelevalve teostamiseks teenuse osutamise lepingu alusel. Samas märkis hageja põhjendatult, et teenuse osutamist tõendab ka see, et parkimisalal paiknesid liikluskorraldusvahendid, mis eraparklast ja parkimistingimustest märku annavad. Hageja eraparkla parkimistingimuste ehk pakkumuse tingimuste punkti 1 kohaselt hageja 8 2-22-103064 kui operaator väljendas Lepingus toodud tingimuste esitamisega pakkumust Lepingu sõlmimiseks

§ 16lg 1 järgi.

Parkides sõiduki parklasse aktsepteeris sõidukijuht operaatori poolt esitatud tingimusi ja leping loeti sõlmituks

§ 20lg 1 järgi/alusel (dtl 93).

Hageja õigust tegutseda parkimise korraldajana on selgitatud ka kõikides leppetrahvinõuetes (dtl 26, 28, 30, 32 ja 34). 34. Ebeõige on kostja vastuväide, nagu poleks hageja tõendanud, et sõiduk oli pargitud parklates, mille sissesõidu juurde olid parkimislepingute sõlmimise ajal paigaldatud vastavad infotahvlid koos viitega tüüptingimustele. Hageja on vastavad tõendid kohtule esitanud (dtl 25-34; 40-58, 6768, 92-93). Seega olid antud juhul parklate sissesõidutee juurde paigutatud teavitus- ja liiklusmärgid, mis sisaldasid lepingu tüüptingimusi sõiduki parkimiseks ja hoiatusi parkimistingimuste rikkumisel leppetrahvi määramise kohta. Kohtul puudub alus kahelda, et parkimistingimused olid paigaldanud nähtavale kohale ning nende sisuga oli võimalik suuremate pingutusteta tutvuda. Kohus leiab, et parkimisala tähistatud teadet tuleb lugeda pakkumuseks. Nõustumus (aktsept) on

§ 20

lg 1 järgi otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping.

1. Kostja pole vähimalgi määral põhistanud (rääkimata tõendamisest), miks võiksid hageja poolt kohtule esitatud tõendid ebaõiged olla. Kohus märgib, et oma väidete tõendamiskoormis ei kehti mitte ainult hagejale, vaid ka kostjale. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja pole tõendanud, et leppetrahvi määramised olid käesoleval juhul alusetud (nt seetõttu, et kostja ei rikkunud kokkulepitud parkimistingimusi, st parkimise eest oli tasutud või täidetud olid muud parkimislepingu tingimused). Kostja ei ole tõendanud ega põhistanud, et hagis viidatud parkimisaladel olid teistsugused parkimistingimused või et mingile parkimisalale olnuks võimalik pääseda ja seal parkida ka parkimistingimustest teada saamata. Seetõttu on asjakohatu kostja paljasõnaline kriitika, justkui hagiavaldusele lisatud piltidest ei nähtuvat pildistatud tahvlite ajalist ja ruumilist seost parkimisaladega parkimislepingute sõlmimise ajal. Riigikohus on 06.12.2017 otsuses tsiviilasjas nr 2-15-3430, p-s 18 märkinud, et puudub vajadus tõendada seda, millises parklas foto on tehtud. Riigikohus leidis, et vähemalt üldjuhul peaks leppetrahvinõude tõendamiseks piisama sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha. Seejärel oleks parkijal võimalik tõendada, et vaidlusalust autot ei ole sel ajal kõnealuses parklas pargitud. Vastasel korral ei olekski võimalik tõkkepuuta tasulise parkla haldajal oma nõudeid tõendada.
2. Eelnevast tulenevalt loeb kohus hageja poolt esitatud tõendite alusel tuvastatuks, et hageja ja kostja vahel oli hagis näidatud juhtumitel sõlmitud kehtivad parkimislepingud hageja poolt esile toodud tingimustel ning hagejal oli õigus esitada kostjale vastavalt parkimiskorraldusnõuete eiramise ja parkimistasu maksmata jätmise eest leppetrahvinõuded, mille tasumist hageja käesolevas menetluses nõuab. Kostja pole hageja poolt esitatud tõendeid millegagi ümber lükanud.
3. Põhjendamatu on kostja vastuväide leppetrahvi kohta kokkuleppe tühisuse osas. Kostja leiab, et hagiavalduses nõutud leppetrahvid suuruses 10 eurot (Pärnu mnt x) ja 40 eurot (Maakri tn x) ületavad kordades põhikohustust, mille tagajärjeks on tüüptingimuse tühisus leppetrahvi osas. Kohus kostjaga ei nõustu.

§ 35

lg 1 kohaselt tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu.

§ 42

lg 1 kohaselt tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte 9 2-22-103064 huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga.

§ 42

lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Tallinna Ringkonnakohtu 02.05.2017 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-123200 p-des 47 ja 55 leidis ringkonnakohus, et tüüptingimus, millega parkimislepingu rikkumise korral võib parkla operaator parkijale määrata leppetrahvi, ei ole üldreeglina tühine. Ringkonnakohus märkis, et

§ 287

keelab leppetrahvi kokkuleppe keelu eluruumi üürimisel, seega parklakoha üürimisel leppetrahvi kokkulepe üürniku suhtes seaduse järgi välistatud ei ole. Leppetrahvi kokkulepe parkimislepingu rikkumisel ei kaldu kõrvale seaduses sätestatust. 38. Kohtu hinnangul ei olnud ka antud juhul kolmel korral 10 euro suuruse ja ühel korral 40 euro suuruse leppetrahvi tingimus tühine tüüptingimus. Kostjale kohaldatud leppetrahvi suurus oli mõistlik mh arvestades, et lepingu tingimuste kohaselt oli leppetrahvi võimalikuks suuruseks 57 eurot. Isegi juhul, kui kostja kasutas sõidukit tarbijana, ei oleks tühine tüüptingimus, mille alusel kostjale määrati leppetrahvid suuruses 10-40 eurot. Kohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu 02.05.2017 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-123200 p-s 50 esitatud käsitlusega, mille kohaselt ka tarbijana oleks kostja pidanud tegema usutavaks, et käsitluse all olev tüüptingimus on tema jaoks kahjustav. Kohtu hinnangul pole kostja teinud käesolevas asjas usutavaks, et tüüptingimus olnuks tema jaoks kahjustav. Leppetrahvi suuruse ja parkimistasu võrdlus ei ole kohtu hinnangul antud juhul kohane, sest vastasel korral puuduks autojuhtidel üldse majanduslik huvi parkimistasu maksta või muid parkimisreegleid järgida, kui parkimistasu maksmata jätmise või parkimiskorraldusnõuete rikkumise eest määratav leppetrahv oleks samas suurusjärgus parkimistasuga. Hageja on põhjendatult viidanud

§ 161

lg 1, mille kohaselt lepingu rikkumise korral võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. Lisaks eeltoodule on kostjale esitatud leppetrahvid on suhteliselt väiksed. Kohus kordab veelkord, et 10-40 euro suurust leppetrahvi ei saa pidada antud juhul ebamõistlikult kahjustavaks ja tühiseks.

1. Kohus ei nõustu kostjaga ka selles, justkui oleks hageja kaotanud õiguse leppetrahvile, sest puuduvad tõendid, kust nähtuks, et kostjale oleksid edastatud leppetrahvinõudeid enne käesoleva hagi kättetoimetamist. Kohus leiab, et kostja sai käesolevas asjas parkimislepingu rikkumise tõttu määratud leppetrahvidest teada mõistliku aja jooksul juba seetõttu, et hageja esitatud tõenditest nähtub, et hageja on leppetrahvi nõude asetanud sõiduki kojamehe alla (vt dtl 25-34). Hageja selgituse kohaselt hagiavaldusega kaasalisatud tõendid on leppetrahvikviitungite koopiad ja originaalkviitung asetatakse sõiduki kojamehe vahele. Riigikohus on 05.06.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-17-117146 p-s 12 pidanud parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 mõttes. Kohtu hinnangul ei ole kostja toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust kahelda selles, et kostja sõiduki kasutajana määratud leppetrahvide teateid kätte ei saanud. Asjaolu, et leppetrahvinõuete väljatrükid (koopiad) olid digitaalselt allkirjastatud, ei anna alust väiteks, et leppetrahvinõude originaaldokumendid ei eksisteerinud paberkandjal.
2. Kohus leiab, et kostja taotlus leppetrahvide vähendamiseks ei ole põhjendatud. Asjakohatu on kostja poolt esitatud võrdlus viivise ja leppetrahvi vahel. Leppetrahvi vähendamisel ei kehti samad 10 2-22-103064 reeglid mis viivise puhul.

§ 161

lg 1 kohaselt lepingu rikkumise korral võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata.

§ 162

lg 1 järgi, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja on leppetrahvi vähendamise taotlust põhjendanud eelkõige parkimistingimuste korrektse täitmise korral parkimistasu ja parkimistingimuste rikkumise tõttu väljastatud leppetrahvi suuruse võrdlusega. Kohtu hinnangul ei ole see võrdlus korrektne ja kostjalt nõutavaid leppetrahve ei saa antud juhul lugeda ebaproportsionaalselt suureks. Kohus jääb eelnevalt väljendatud seisukoha juurde, et leppetrahvi suuruse ja parkimistasu võrdlus ei ole kohtu hinnangul antud juhul kohane, sest vastasel korral puuduks autojuhtidel üldse majanduslik huvi parkimistasu maksta või muid parkimisreegleid järgida, kui parkimistasu maksmata jätmise või parkimiskorraldusnõuete rikkumise eest määratav leppetrahv oleks samas suurusjärgus parkimistasuga. Lisaks eeltoodule on kostjale esitatud leppetrahvid suhteliselt väiksed. 10-40 euro suurust leppetrahvi ei saa pidada antud juhul ebamõistlikult suureks. Kokkuvõttes ei ole kostja kohtu hinnangul esitanud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse

§ 162lg 1 alusel leppetrahvi vähendamiseks.

41. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et parkimislepingu rikkumise tõttu määrati kostjale leppetrahvid kokku summas 80 eurot põhjendatult ja nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

§ 158

lg 1 kohaselt leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Hageja rakendas õigustatult kostja kui sõiduki kasutaja suhtes leppetrahvi, kuna kostja jättis parkimistasu maksmata ja eiras parkimiskorraldusnõudeid. Hageja jaoks, kelle majandustegevuseks on tasuliste eraparklate pidamine, on oluline huvi lepingu täitmise vastu.

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

1. Hageja põhinõude koosseisu kuulub ka kahju nõue Transpordiametile tehtud päringute eest summas 4 eurot. Hageja palub kostjalt välja nõuda Transpordiametile tasutud riigilõivu sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks summas 4 eurot. Kohtu hinnangul on tegemist asja läbivaatamise kuluga (menetluskulu), mistõttu ei saa kohus nimetatud kulu välja mõista kahjuna. Seega tuleb kahju nõue summas 4 eurot jätta rahuldamata.
2. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks (mh jäävad kostja kanda ka Transpordiametile tehtud päringute kulud, vt käesoleva otsuse p 44), tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
3. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja poolt näidatud menetluskuludeks on riigilõiv summas 100 eurot. Kohus leiab, et TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv summas 100 eurot. Kostja pole vaidlustanud, et hageja on tasunud Transpordiametile tehtud päringute eest riigilõivu kokku 4 eurot (vt ka dtl 72-73). TsMS § 143 p 2 kohaselt on asja läbivaatamise kuluks dokumentaalse tõendi saamise kulud. Kohus on seisukohal, et viidatud 4 euro näol on tegemist hageja põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga. Seega määrab kohus hageja menetluskulude rahalise suurusena kindlaks ja mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud kokku summas 104 (100+4) eurot. Kuna menetluskulud jäävad kostja kanda, siis puudub kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata kostja menetluskulude rahalist suurust. 11 2-22-103064
4. Asjakohatu on kostja vastuväide, et riigilõivu kostjalt väljamõistmiseks polevat alust, sest 01.04.2022 määrusega jättis kohus käesolevas tsiviilasjas nr 2-22-103064 menetluskulud hageja ja V. S. advokaadibüroo OÜ endi kanda. Kohus märgib, et nimetatud kohtumäärus (dtl 128-130) puudutas üksnes hageja ja esialgse kostja osas läbi vaatamata jäetud hagi menetluskulude jaotust nende omavahelises suhtes. Sama määrusega asendati asendas kohus senise kostja V. S. advokaadibüroo OÜ kostjaga A. V. ning tsiviilasja menetlus jätkus kostja A. V. suhtes. Menetluses tasutud riigilõiv oli sõltumata kostja asendamisest vajalik ja põhjendatud menetluskulu, mis tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda.
5. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik 12