← Eesti

3-21-2230/16

Obsah (9)§ 88§ 81§ 86§ 6§ 65§ 68§ 84§ 80§ 26

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-21-2230 21. ju

) ei näe ette subjektiivset õigust nõuda kohaliku omavalitsuse üksuselt teise isiku elukoha aadressi andmete muutmist, v.a ruumi omaniku õigus vastava taotluse esitamiseks (

§ 88lg 1).

Samuti ei ole

is kohaliku omavalitsuse üksusele ette nähtud mehhanisme, et kontrollida omal algatusel, kas isik elab aadressil, kuhu ta on juba

§ 81

alusel nõuetekohase elukohateate alusel registreeritud, ja teha registris isiku elukoha andmetes muudatusi, v.a

is eraldi nimetatud juhtumitel (nt

§ 86, § 88 lg 3, § 94 lg 2).

Kohus ei saa kohustada kohaliku omavalitsuse üksust tegema toimingut, mille tegemise kohustust ning sellise toimingu tegemiseks taotluse esitamise õigust

ette ei näe. Ka kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus (KOVVS) ei näe ette kandideerimisega seotud, sh kandidaadi registreerimise otsustusega seotud elukoha andmete osas vaidluste lahendamist halduskohtus. KOVVS

  1. peatükk näeb ette valijate arvestusest võrsuvate vaidluste lahendamise halduskohtus (vt KOVVS § 30 lg 5). Kandidaatide registreerimist käsitavas KOVVS
  2. peatükis samaväärset kaebeõigust kinnitavat sätet ei ole.
  3. Kaebajad esitasid ringkonnakohtule määruskaebuse halduskohtu määruse peale.
  4. Tartu Ringkonnakohus jättis
  5. oktoobri
  6. a määrusega kaebajate määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus märkis, et sisulist vaidlust ei ole selles, et kehtiv õigus ei anna isikule subjektiivset õigust nõuda kohaliku omavalitsuse üksuselt teise isiku elukohaandmete muutmist, v.a konkreetselt seaduses nimetatud juhud. Kuna isikul on õigus pöörduda kaebusega halduskohtusse üksnes oma subjektiivse õiguse kaitseks (HKMS § 44 lg 1), siis vastavalt ei ole isikul ka õigust taotleda halduskohtult, et viimane kohustaks kohaliku omavalitsuse üksust muutma teise isiku elukohaandmeid. See tähendab, et halduskohus ei saa tunnustada isiku subjektiivset õigust ega kohustada vastustajat kindlal viisil tegutsema, kui seadusandja sellist õigust ja/või kohustust ei ole ette näinud. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et praeguses asjas on kaebeõiguse puudumine sedavõrd selge, et lubatav oli kaebus HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada. Ringkonnakohus kahtles võimaluses kohaldada kaebajate kohalikel valimistel kandideerimise õiguse kaitseks KOVVS
  7. peatükis sätestatud kaebemehhanismi analoogia korras. Seadusandjal oli võimalus sätestada sarnane kaebemehhanism kohalikel valimistel kandideerimise õiguse kaitseks KOVVS
  8. peatükis, mis reguleerib kandidaatide registreerimist, kuid seadusandja otsustas seda mitte teha. Teiseks on KOVVS
  9. peatükis sätestatud eraldi kord, mis võimaldab vaidlustada muu hulgas valimiskomisjoni otsust, millega ta registreerib kandidaadina isiku, kes ei vasta KOVVS § 5 lg-tes 5 ja 6 sätestatud nõuetele. Kaebajad kasutasidki seda võimalust ning vaidlustasid Elva valla valimiskomisjoni
  10. septembri
  11. a otsuse nr 10-6/10 Vabariigi Valimiskomisjonis ja seejärel kaebusega Riigikohtus. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium vaatas kaebuse sisuliselt läbi ja tegi
  12. septembril
  13. a otsuse nr 5-21-12/2, millega jättis kaebuse rahuldamata. Seega puudub õiguslünk kandidaadina registreerimise otsuse vaidlustamise korra osas ja vajadus asuda seda lünka analoogia korras täitma. Asja sisulisel lahendamisel leidis Riigikohus, et KOVVS § 5 lg-t 5 ei saa sisustada selliselt, et see paneb valimiskomisjonidele kohustuse kontrollida rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi õigsust ja selgitada kandidaatide registreerimisel välja kandideerija tegelik 2

(7)3-21-2230 püsiv elukoht. Seega leidis Riigikohus vaikimisi, et on põhiseaduspärane, et vahetult valimiste korraldamisega seotud vaidluste lahendamiseks ettenähtud korras ei saa hinnata, kas kandidaat elukoha nõude formaalse täitmise korral seda nõuet ka sisuliselt täidab. Teise isiku elukohaandmete muutmiseks halduskohtule kaebuse esitamise kaudu ei ole võimalik saavutada teise isiku kandidaadina registreerimise otsuse tühistamist. KOVVS regulatsiooni järgi jääks puudutatud isikule 22 päeva, et halduskohtusse kaebuse esitamise kaudu saavutada kandidaadi elukohaandmete muutmine rahvastikuregistris ja seejärel ka kandidaadi registreerimise otsuse tühistamine valimiskomisjoni poolt, sest KOVVS § 37 lg 7 kohaselt võib kandidaadi registreerimise otsuse tühistada hiljemalt
  1. päeval enne valimispäeva. Seega ei ole rahvastikuregistri kande vaidlustamine halduskohtus sobilik meede kandideerimisõiguse kaitsmiseks, mistõttu ei ole põhjust pidada kaebajate sellekohase subjektiivse õiguse ja kaebemehhanismi sätestamata jätmist põhiseadusvastaseks. Kuna ka praeguses asjas on juba ringkonnakohtule määruskaebuse esitamise ajaks KOVVS § 37 lg-s 7 sätestatud tähtaeg möödunud, ei oleks ka kaebuse rahuldamise korral kaebajatel enam võimalik saavutada olukorda, et kolmandate isikute kandidaatidena registreerimise otsused tühistataks. Vastavalt ei ole kaebajatel võimalik kaebuse rahuldamise kaudu saavutada kaebuse eesmärki, mis omakorda on kaebuse tagastamise alus tulenevalt HKMS § 121 lg 2 p-st
  2. Ringkonnakohtu määrusele lisatud eriarvamuse kohaselt läks kohus vastuollu Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  3. septembri
  4. a otsuses nr 5-21-12/2 antud juhistega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  5. Kaebajad esitasid määruskaebuse, milles paluvad tühistada ringkonnakohtu ja halduskohtu määrused ning saata asi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmiseks. Kaebajad kaitsevad oma kandideerimisõigust. Nad osalesid
  6. a oktoobris toimunud Elva Vallavolikogu valimistel ning neile osutasid ebaausat konkurentsi kandidaadid, kes kasutasid Elva vallas kandideerimisel ära enda rahvastikuregistri ebaõigeid elukohaandmeid. Kujunenud on olukord, kus ühelt poolt Riigikohus möönis otsuses nr 5-21-12/2, et kandideerimisõigus on halduskohtus kaitstav õigus, kuid halduskohus eitab kaebeõiguse olemasolu.

võib olla lisaks vastuolule põhiseaduse (PS) §-ga 154 ka põhiseadusvastane osas, milles see ei võimalda tõhusat menetlust (PS § 15) kandidaatide elukohaandmete kontrollimiseks ja seega teiste kandidaatide kandideerimisõiguse kaitseks. Kuna valimised on määruskaebuse esitamise ajaks juba möödas, siis ei ole vaidlusaluste kandidaatide registreerimise otsuse tühistamine enam võimalik. Kaebajatel on huvi kandideerida ka

  1. a kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel. Seega on kaebuse eesmärk hoida ära kaebajate õiguste rikkumine järgnevatel valimistel. Kaebajad soovivad üle minna tuvastamiskaebusele, sest õiguste kaitseks tõhusamaid vahendeid neil enam ei ole (HKMS § 45 lg 2). Kaebajatel on selleks eriline preventiivne huvi, et vastustaja hakkaks sisuliselt kontrollima volikogu valimistel kandideerivate isikute elukohaandmete õigsust.
  2. Vastustaja määruskaebusele ei vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kohtud on ebaõigesti leidnud, et kaebajatel puudub asjas kaebeõigus. Ringkonnakohtu määrus ja halduskohtu määruse resolutsiooni p 1 tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ning saata kaebus tagasi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks (HKMS § 238 lg 2 neljas lause). Kolleegium võtab kõigepealt seisukoha, kas kaebajatel esines subjektiivsete õiguste riive (I), selgitab seejärel kohtuliku kaitse võimalusi (II) ning lahendab menetluslikud küsimused (III). 3

(7)3-21-2230 I
  1. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Tegemist on diskretsioonilise alusega, mis võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kohtu arvates on kaebeõiguse puudumine selge ilma kahtlusteta. Kolleegium on varem leidnud, et õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning küsimuse täiendavat analüüsimist, kui muud HKMS-s ettenähtud tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud. Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
  2. oktoobri
  3. a otsus nr 3-17-505/44, p 8 ja seal viidatud varasem praktika).
  4. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik pöörduda halduskohtusse oma õiguse kaitseks. Kolleegiumi varasema praktika kohaselt tuleb halduskohtumenetluses kaitstavate õiguste ja vabadustena mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi – põhiõigusi ja -vabadusi, seadusest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi. Kaebeõiguse eelduseks on seega isikule kuuluvate subjektiivsete õiguste riive, mis ei pea kaebeõiguse tekkimiseks olema intensiivne (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  5. detsembri
  6. a määrus nr 3-17-981/16, p 11 ja seal viidatud varasem praktika). Kohus peab väidetavalt rikutud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas see kaitseb vaid avalikke huve või ka üksikisiku huve. Kui kaitstakse ka isiku huve, on isikul subjektiivne õigus nõuda asjakohasest sättest kinnipidamist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  7. oktoobri
  8. a määrus asjas nr 3-3-1-29-13, p 16 ja seal viidatud varasem praktika).
  9. Vaidlust ei ole selles, et kaebajad olid registreeritud Elva Vallavolikogu valimistel osalevateks kandidaatideks. Samuti olid kandidaatidena registreeritud isikud, kelle rahvastikuregistri elukoha kande õiguspärasuse kontrollimiseks kaebus esitati. Halduskohus on nõustunud kaebajatega, et ebaõige rahvastikuregistri elukoha kandega isikute kandideerimisel võib olla mõju valimistulemustele ning kaebajate võimalustele osutuda valituks. Kolleegiumi hinnangul on see piisav, et jaatada praeguses asjas kaebajate subjektiivsete õiguste riivet ning seega ka kaebajate kaebeõigust. 10.
  10. KOVVS § 5 lg 5 kohaselt on kandideerimisõigus igal hääleõiguslikul Eesti kodanikul ja Euroopa Liidu kodanikul, kes on kandidaatide registreerimise viimaseks päevaks saanud 18-aastaseks ja kelle püsiv elukoht asub hiljemalt valimisaasta
  11. augustil vastavas vallas või linnas. Püsiv elukoht selle sätte mõttes tähendab isiku elukohta rahvastikuregistri andmete järgi (

§ 6

lg 2, vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-45-13, p 19). 10.

  1. PS § 156 tagab subjektiivse õiguse kandideerida kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel (passiivne valimisõigus) ning see õigus hõlmab lisaks õigusele kandideerida ka isiku õigust omada valituks osutumise korral volikogu liikme mandaati (volitusi) (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  2. aprilli
  3. a otsus nr 5-19-45/9, p 42). Kui valimistel osalevad kandidaadid, kes ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, siis riivab see kaebajate passiivset valimisõigust, sest vähendab kaebajate võimalust osutuda valituks. II
  4. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et praegusel juhul ei pea kaebajatele tagama kohtulikke õiguskaitsevahendeid. 4

(7)3-21-2230 11.
  1. PS § 15 lg 1 esimesest lausest koostoimes PS §-ga 14 tuleneb üldine põhiõigus kohtulikule kaitsele, mis peab tagama ka õiguse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse (Riigikohtu üldkogu
  2. juuni
  3. a määrus asjas nr 3-1-1-62-16, p 31 ja seal viidatud varasem praktika). 11.
  4. Kaebajad on varem vaidlustanud Elva valla valimiskomisjoni
  5. septembri
  6. a otsuse, millega olid registreeritud kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel osalevad kandidaadid. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis, et valimiskomisjonidel on kandidaatide registreerimisel üksnes formaalne kontrolliõigus, mis seisneb õiguses kontrollida kandidaadi kandideerimisavalduses deklareeritud elukoha kokkulangevust rahvastikuregistri andmetega (
  7. septembri
  8. a otsus nr 5-21-12/2, p 23), ning jättis kaebajate kaebuse rahuldamata. Samas märkis Riigikohus viimati viidatud otsuses, et kohaliku omavalitsuse volikokku kandideerijate rahvastikuregistrijärgse ja tegeliku püsiva elukoha lahknevus ei ole õiguslikult lubatav (p 26).

§ 65

lg 1 kohaselt esitab isik rahvastikuregistrisse kandmiseks selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või peamiselt elab.

§ 68

kohustab isikut tagama rahvastikuregistris enda elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse. See seaduse nõue muutuks sisutuks, kui puuduks võimalus kontrollida selle nõude täidetust. 12. Kolleegiumi hinnangul on kohtud ebaõigesti leidnud, et kaebajatel puudub kaebeõigus, kuna

ei näe ette subjektiivset õigust nõuda kohaliku omavalitsuse üksuselt teise isiku elukoha aadressi andmete muutmist, v.a seaduses sätestatud erijuhtudel. 12.

  1. Kaebajad oli esitanud kohustamiskaebuse. HKMS § 37 lg 2 p 2 kohaselt saab kohustamiskaebusega nõuda haldusorganilt haldusakti andmist või toimingu tegemist. HKMS ei sätesta kohustamiskaebuse esitamiseks kaebeõiguse piiranguid (vt nt HKMS § 45). Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg-s 1 sätestatud tingimus, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama, on kohustamisnõude rahuldamise, mitte esitamise eeldus (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  2. detsembri
  3. a määrus asjas nr 3-19-2448/18, p 10). 12.2.

§ 81

näeb ette kohaliku omavalitsuse üksusele õiguse kontrollida elukoha teate saamisel selles esitatud andmete ja elukoha teate vastavust kehtestatud nõuetele ning näiteks juhul, kui elukohateates on esitatud valeandmeid, keelduda elukoha andmete rahvastikuregistrisse kandmisest (

§ 84lg 1 p 4).

Seega ei seisne kohaliku omavalitsuse üksuse poolt elukohateate alusel rahvastikuregistrisse tehtav kanne üksnes andmete sisestamises, vaid ka nende õigsuse kontrollimises. Lisaks sellele on rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsuse vastu oluline avalik huvi (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus nr 5-18-7/8, p-d 136 ja 137). 12.
  3. Kolleegium nõustub kohtutega, et isik ei saa nõuda teiste kandidaatide rahvastikuregistri elukoha kannete muutmist selliselt, et nende elukohaks märgitaks mõni teine kohaliku omavalitsuse üksus, kuna

ei näe sellist võimalust ette (v.a välisriigi elukoha aadressi kandmine rahvastikuregistrisse,

§ 80

). Küll aga on isikul õigus pöörduda kohaliku omavalitsuse üksuse poole taotlusega kontrollida teise isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha õigsust. Sõltuvalt taotluse sisust võib sellisel juhul olla tegemist näiteks taotlusega toimingu tegemiseks (vt

§ 26

lg 1 p 7), haldusmenetluse uuendamiseks (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 1 p 2 koostoimes

§ 26

lg 1 p 7 ja § 84 lg 1 p-ga 4) või riikliku järelevalve algatamiseks (korrakaitseseaduse § 2 lg 4). Riikliku registri andmed peavad olema õiged, täpsed, ajakohased ja selged (Riigikohtu halduskolleegiumi

  1. märtsi
  2. a otsus nr 3-14-52261/59, p 12). Kui kohaliku omavalitsuse üksusele saavad teatavaks tõendid, mis tekitavad põhjendatud kahtluse, et registrisse kantud andmed võivad olla ebaõiged, peab ta elukoha andmete õigsust kontrollima. Seejuures võivad tõenditeks olla 5

(7)3-21-2230 kõik HMS § 38 lg-s 2 nimetatud tõendid ning kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte. Kolleegium on seisukohal, et rahvastikuregistri elukoha kande õigsuse tagamise eesmärk on kaitsta ka neid isikuid, kelle õigusi võib ebaõige kanne kaudselt puudutada. Isikul ei saa olla õigust ega õigustatud ootust riiklikus registris ebaõigete andmete kajastamiseks.
  1. Riigikohtule esitatud määruskaebuses soovivad kaebajad oma nõuet muuta ja minna üle tuvastamisnõudele, kuna
  2. a kohaliku omavalitsuse volikogu valimised on toimunud. Kolleegium leiab, et kaebuse nõude muutmine ei ole praegusel juhul vajalik. Kaebeõigust kontrollitakse kaebuse esitamise aja seisuga (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
  3. märtsi
  4. a otsus asjas nr 3-3-1-96-13, p 15 ja seal viidatud varasem praktika) ning hilisemad sündmused kaebeõigust ei välista (Riigikohtu halduskolleegiumi
  5. novembri
  6. a otsus asjas nr 3-3-1-65-11, p 15). Kaebajad esitasid kaebuse
  7. septembril
  8. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimispäev oli
  9. oktoobril
  10. Seega ei olnud kaebuse esitamise ajal valimised veel toimunud ning kaebajatel oli võimalik esitada kaebus oma passiivse valimisõiguse kaitseks.
  11. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et praegusel juhul võiks kaebuse tagastada ka HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, sest kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Ringkonnakohus on leidnud, et isegi juhul, kui kaebus võetaks menetlusse ja osutuks edukaks, st kohus kohustaks kohaliku omavalitsuse üksust parandama rahvastikuregistris vaidlusaluste isikute elukohakandeid, ei ole kaebajatel võimalik saavutada olukorda, et valijad ei saaks vaidlusaluste isikute poolt hääletada. 14.
  12. Nagu kolleegium eespool leidis, siis kaebajad on praegusel juhul esitanud kaebuse, et kohustada kohaliku omavalitsuse üksust kontrollima teiste isikute rahvastikuregistri kannete õigsust. Asjaolu, et kaebajate kaugem eesmärk võis olla saavutada selle kaudu olukord, kus vaidlusaluste isikute kandidaadina registreerimise otsused tühistatakse, on eraldiseisev menetlus, mida ei saa pidada selle kaebuse eesmärgiks. 14.
  13. Lisaks sellele märgib kolleegium, et juhul, kui isikud, kelle rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete õigsuse kontrolli algatamist kaebajad on taotlenud, on osutunud valituks ning nad on asunud oma volikogu liikme volitusi täitma, võib nende rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete ebaõigsuse kindlakstegemine tuua kaasa nende volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 18 lg 1 p 3 kohaselt lõpevad volikogu liikme volitused enne tähtaega seoses isiku püsiva elukoha muutusega, kui püsiv elukoht ei asu rahvastikuregistri andmetel selles vallas või linnas.
  14. Kolleegium rõhutab, et eeltoodu ei tähenda tingimata seda, et kaebus tuleb rahuldada. 15.
  15. RVastS § 6 lg 3 kohaselt tuleb taotlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks esitada selleks pädevale haldusorganile. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajad ei ole vastustajale esitanud taotlust vaidlusaluste isikute rahvastikuregistri elukoha kande õigsuse kontrollimiseks. Kohustamisnõude rahuldamine ei ole RVastS § 6 lg 3 esimese lause järgi võimalik olukorras, kus seadus näeb ette taotluse esitamise haldusorganile ning taotlust ei ole esitatud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  16. mai
  17. a otsus asjas nr 3-3-1-97-16, p 10 ja seal viidatud varasem praktika). See tingimus ei ole asjassepuutuv juhtudel, kui haldusorgan peab haldusakti andma või toimingu sooritama omal algatusel (Riigikohtu halduskolleegiumi
  18. detsembri
  19. a määrus nr 3-19-2448/18, p 11 ja seal viidatud varasem praktika). 6
(7)3-21-2230 15.2.

ei näe ette taotluse esitamist, kuid samuti ei ole seal sätestatud kohaliku omavalitsuse üksusele kohustust kontrollida pidevalt kõigi isikute rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadresside õigsust omal algatusel. Halduskohus peab asja sisulisel lahendamisel kindlaks tegema, kas kohaliku omavalitsuse üksusel pidi vaidlusaluste isikute osas esinema põhjendatud kahtlus, et nende rahvastikuregistri elukoha andmed võivad olla ebaõiged, ning kaaluma menetluse alustamist omal algatusel, või oli praegusel juhul vajalik taotluse esitamine. III

  1. Eeltoodule tuginedes rahuldab kolleegium kaebajate määruskaebuse, tühistab Tartu Ringkonnakohtu
  2. oktoobri
  3. a määruse ning Tartu Halduskohtu
  4. oktoobri
  5. a määruse resolutsiooni p 1 ning saadab asja Tartu Halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
  6. Kuna asja menetlus jätkub halduskohtus, ei määra kolleegium kindlaks menetluskulusid (HKMS § 109 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.