Obsah (7)

§ 663§ 657§ 534§ 654§ 536§ 172§ 543

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Määruse tegemise aeg ja koht 10. mai 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-22-5019 Kohtuasi Sihtasut

) § 534 lg-tele 1 ja 5 ning psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja

1. 7.
2. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – paranoidne skisofreenia episoodilise süveneva defektiga (F20.01). Puudutatud isik võib olla oma seisundist tingituna ja ravita jäämisel ohtlik oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega eelkõige teda ümbritsevatele. Puudutatud isiku seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline tajuma ravivajadust. Oma psüühilise seisundi poolest ei ole ta võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. 7.
3. Puudutatud isiku seisund ei ole pärast
4. aprilli 2022 määrusega rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist paranenud, mistõttu esinevad eeldused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamise pikendamiseks. Puudutatud isikul esineb jätkuvalt raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Tema käitumine on ebaadekvaatne ning ravita ja tavapärases keskkonnas võib ta olla väljaspool haiglat ohtlik eelkõige teda ümbritsevatele. Teistele ohtlikkus seisneb maakohtu hinnangul selles, et puudutatud isik võib kujutada otsest ohtu oma ettearvamatu ja ebaadekvaatse käitumisega (vaenulik oma ema ja abikaasa suhtes – ründas oma rasedat abikaasat). Arsti
5. aprilli 2022 arvamusest nähtub, et puudutatud isiku seisund ei ole paranenud ja ta vajab pikemat ravi. Arvestades teadmisi haiguse kohta, puudutatud isiku senist haiguskulgu ja hetkeseisundit, ei ole raskest psüühikahäirest paranemine nelja ööpäeva vältel realistlik. Võttes arvesse asjaolu, et puudutatud isiku seisund ei ole alates hospitaliseerimisest oluliselt paranenud, ei ole maakohtu hinnangul tagatud puudutatud isiku ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas. Puudutatud isik viibib psühhiaatriakliinikus mitmendat korda, mis näitab, et tema seisundi paranemine ja iseseisev toimetulek ei ole ilma pikaajalise haiglas viibimise ja ravita tõenäoline. Puudutatud isiku reaalsustaju on oluliselt häirunud, mis võib kujutada ohtu teda ümbritsevatele. Ilma adekvaatse ravita võib tema seisund halveneda, toimetulematus süveneda. 7.
6. Puudutatud isiku haiguskriitika ei ole küllaldane, mistõttu ei oma puudutatud isik piisavat arusaama ravivajadusest. Maakohtu hinnangul ei ole puudutatud isik oma seisundist tingituna võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, seehulgas ravimite võtmisest keeldumise osas, mistõttu määras kohus puudutatud isiku suhtes 4 2-22-5019 psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematu psühhiaatrilise kohaldamise, sealhulgas vajadusel tahtevastase ravimite manustamise. haiglaravi Määruskaebus ja menetluse edasine käik
7. Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, paludes Harju Maakohtu
8. aprilli 2022 määrus tühistada ja tahtevastane ravi lõpetada. Määruskaebuse kohaselt sattus puudutatud isik taas psühhiaatriakliinikusse, kuna loobus varasemalt psühhiaatrite poolt ettenähtud ravimite tarvitamisest, sest need tekitasid talle halva enesetunde. Kuid nüüd, kliinikus olles, sai puudutatud isik nii pikaajalise mõjuga süsti („depoosüsti“) ja ka õiged ravimid, mida ta soovib iseseisvalt kodus kindlasti tarvitada. Haiglas viibimist peab puudutatud isik mittevajalikuks. Puudutatud isikul on haiglas oleku ajal sündinud tütar ja nii laps kui ka lapse ema vajavad kodus tema toetust ja abi.
9. Avaldaja vaidles kaebusele vastu. Puudutatud isiku raviarst hindab puudutatud isiku seisundit minimaalselt paranenuks. Antud seisund piirab puudutatud isiku võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Oma psüühilisest seisundist tulenevalt on ta käitumine ettearvamatu, mistõttu on ta haiglaravita jäädes ohtlik teistele. Puudutatud isik on avaldanud soovi haiglast lahkuda, et olla toeks oma naisele, vastsündinud beebile ning emale. Selline soov on vastuolus puudutatud isiku haiglas tehtavatele avaldustele. Puudutatud isik on avaldanud arvukalt paranoilise sisuga luulumõtteid, milles süüdistab oma ema ning naist haiglasse sattumises. Teadaolevalt on tulnud puudutatud isiku elukohajärgsesse sotsiaalosakonda teade kodusest vägivallast puudutatud isiku naise vastu. Vägivalla kordumisel esineb otsene oht puudutatud isiku värskelt sünnitanud naisele ning nende lapsele. Puudutatud isik on toonud välja, et soovib ravi jätkata kodus. Teadaolevalt on aga puudutatud isik varem lõpetanud ravimite tarvitamise, kuna tundis, et antud ravimid pole talle sobilikud. Seetõttu ei saa ka käesolevalt välistada, et taoline situatsioon kordub. Puudutatud isikule tehtud depoosüst on ajutise toimega ning selle põhiomaduseks on akuutse psühhiaatrilise kriisi leevendamine, kuid see ei oma kohta antud patsiendi püsiravis. Puudutatud isiku seisundit on vaja monitoorida haiglatingimustes, et jälgida raviefekti ning vajadusel kohandada raviskeemi.
10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta lõppjäreldustes

§ 657

lg 1 p 21 (koosmõjus

§-ga 659) alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata, kuid osaliselt tuleb täiendada maakohtu määruse põhjendusi. Kolleegium peab vajalikuks maakohtu määruse resolutsiooni täpsustada, fikseerides resolutsioonis kellaajalise täpsusega esialgse õiguskaitse kohaldamise algus- ja lõpuaja. 12.

§ 534

lg 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest (

§ 534lg 5 esimene lause).

Pärast isiku enda ärakuulamist võib esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 5 2-22-5019 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (

§ 534lg 5 teine lause).

1. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st
2. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Kolleegium nõustub

§ 654

lg 6 (koosmõjus

§-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses.

1. Maakohus on tuvastanud, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab puudutatud isiku võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Avaldaja taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamusest nähtub, et puudutatud isikul esineb paranoidne skisofreenia episoodilise süveneva defektiga (F20.01), millest tulenevalt on ta käitumine ettearvamatu, mistõttu on ta haiglaravita jäädes ohtlik teistele. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades.
2. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt puudutatud isiku ohtlikkuse. Kolleegiumi hinnangul nähtub psühhiaatrite arvamusest, puudutatud isiku ja raviarsti ärakuulamisest, määruskaebuse väidetest ning seisukohast määruskaebusele, et puudutatud isik on ohtlik eelkõige teistele ning puudutatud isik vajas pikemat ravi kui esialgselt rakendatud neli päeva. Maakohus kuulas puudutatud isiku isiklikult ära
3. aprillil 2022 ning veendus tema tervislikus seisundis. Puudutatud isiku käitumine on ebaadekvaatne ning ravita ja tavapärases keskkonnas võib ta olla väljaspool haiglat ohtlik eelkõige teda ümbritsevatele. Puudutatud isik võib kujutada otsest ohtu oma ettearvamatu ja ebaadekvaatse käitumisega. Puudutatud isik on konfliktne, tal esinevad luulumõtted, ta on olnud enda abikaasa suhtes solvav ja tülinoriv ning on oma rasedat abikaasat rünnanud. Kiirabi ja politsei saabudes oli puudutatud isik rahutu ning kõneles ebaadekvaatselt. Vastuses määruskaebusele selgitas avaldaja, et puudutatud isik on haiglaravil olles avaldanud arvukalt paranoilise sisuga luulumõtteid, milles süüdistab oma ema ning naist haiglasse sattumises. Puudutatud isik on ravimite tarvitamise lõpetanud
4. aasta lõpul ja on nimetanud antipsühhootikume narkootikumideks ning peab määruskaebuse kohaselt haiglas viibimist mittevajalikuks. Puudutatud isiku raviarst avaldas
5. aprilli 2022 ärakuulamisel, et puudutatud isik end haigeks ega ravivajalikuks ei pea. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
6. veebruari 2018 määrus tsiviilasjas nr 215-3662, p 14.1). Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et puudutatud isikul puudub arusaamine oma haiguse tõsidusest, puudutatud isiku reaalsustaju on oluliselt häirunud, mis võib kujutada ohtu teda ümbritsevatele ning ilma adekvaatse ravita võib tema seisund halveneda ja toimetulematus süveneda.
7. Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik
8. aastal lõpetanud talle määratud ravimite võtmise, mistõttu on oht, et ravimite mittesobivusel puudutatud isik iseseisvalt ravimite tarvitamist ei jätka. Puudutatud isiku võimetust enda haigusest ja 6 2-22-5019 ravivajadusest aru saada ilmestab ka asjaolu, et psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt oli puudutatud isik seisukohal, et ema kutsus talle põhjuseta kiirabi. Vastuses määruskaebusele selgitas avaldaja, et käesoleval hetkel ei ole võimalik puudutatud isiku ravi jätkamine kodus, kuivõrd tema seisundit on vaja kontrollida haiglatingimustes, et jälgida raviefekti ning vajadusel kohandada raviskeemi. Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule ei ole võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades.
9. Kolleegium märgib, et maakohus jättis ära kuulamata puudutatud isiku lähedased.

§ 536

lg 2 p 1 sätestab, et enne isiku kinnisesse asutusse paigutamist peab kohus ära kuulama ka isiku abikaasa ja muud isikuga koos elavad pereliikmed. Riigikohtu praktika kohaselt ei pea kohus esialgse õiguskaitse rakendamisel alati puudutatud isiku lähedasi ära kuulama, kuid selline kohustus tekib esialgse õiguskaitse pikendamisel (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2021 määrus tsiviilasjas nr 2-20-6730 p 17). Siiski sätestab eelnevast erandid

§ 536lg 21.

Lähedaste ära kuulamata jätmist tuleb määruses põhjendada (

§ 536lg 22).

Maakohus ei ole puudutatud isiku lähedaste ära kuulamata jätmist määruses põhjendanud, kuid kolleegium saab maakohtu rikkumise kõrvaldada, täiendades selles osas maakohtu määruse põhjendusi. Praegusel juhul oleks võinud põhjendatud olla puudutatud isiku abikaasa ära kuulamine.

§ 536

lg 21 p 3 sätestab, et isiku abikaasat ja muid isikuga koos elavad pereliikmeid ei pea ära kuulama, kui nende ärakuulamine ei aita ilmselt kaasa asja lahendamisele. Kolleegium leiab, et kuna avaldaja esitatud taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamus kajastab puudutatud isiku abikaasa selgitusi puudutatud isiku käitumise kohta ning koostöövalmidus raviks ei ole abikaasa poolt objektiivselt kontrollitav, ei oleks puudutatud isiku abikaasa ärakuulamine aidanud asja lahendamisele ilmselt kaasa. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et puudutatud isiku lähedaste ära kuulamata jätmine võis mõjutada asja lahendust.

1. Maakohtu määrustes on esialgse õiguskaitse ja tahtest olenematu ravi kohaldamine määratud alates
2. aprillist 2022 ilma kellaajalise täpsuseta. Ringkonnakohus täpsustab esialgse õiguskaitse kohaldamise algus- ja lõpuaega kellaajaliselt selliselt, et puudutatud isik paigutatakse psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega 40 päevaks alates
3. aprill 2022 kell 00.50 kuni
4. mai 2022 kell 00.50 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks (vt Riigikohtu
5. veebruari 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 46.5).
6. Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks ning maakohtu määrus tuleb jätta lõppjärelduses muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
7. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad

§ 172lg 3 alusel riigi kanda.

Ringkonnakohus lahendab riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu taotluse selle esitamisel eraldi määrusega. 21.

§ 543lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt) 7