Obsah (7)

§ 459§ 651§ 652§ 439§ 631§ 163§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 20.05.2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-5126 Tsi

§ 459lg-te 1 ja 2 ning § 497 alusel.

Eluasemekulud Pooled vaidlesid, kas hageja eluasemekulud 1 083 eurot olid põhjendatud. Hageja põhistas, et eluasemega seotud kulud olid keskmiselt 2 166 eurot kuus (üürikulu, parkimis- ja elektri-, gaasi-, veekulud), mistõttu oli lapse osaks sellest pool, s.o. 1 083 eurot. Hispaanias elamisega seoses oli hagejal vajadus kasutada eluruumi ja vajadus kasutada ka kommunaalteenuseid. Asjaolu, et hagejal oleks võimalik ka elada Eestis ei lubanud arvata, et Hispaanias elamise kulud polnud vajalikud. Hageja veenvalt põhistas, et korteris elas kaks inimest ning aastane summa seoses korteriga kokku oli 26 353,86 eurot. Elamiskuludest ei saanud pidada põhjendatuks ja vajalikuks parkimiskulu 133,40 eurot kuus. Polnud mõistlik arvata, et lapse ülalpidamiseks peaks ilmtingimata olema vajalik kasutada parkimiskohta. Seega tuli korteriga seotud kulutustes maha arvata parkimiskoha kulud (26 353,86-133,40x12=24 753,06). Põhjendatud eluasemekulud olid 12 376,53 eurot, st hageja kulud olid 1 031 eurot. Toidukulu Pooled vaidlesid söögiraha suuruse üle. Hageja põhistas, et tema söögikulud olid suured seetõttu, et seoses hageja huviringide graafikuga ei olnud tal võimalik õhtul kodus süüa enne kella 22.00, mistõttu tuli väljas süüa. Kohtul polnud põhjust kahelda, et hageja õhtustas väljas. Kohus nõustus kostjaga, et iseenesest polnud võimalik pangakontost järeldada, kui palju tegelikult kulus hageja jaoks toidukuludeks. Kohus ei saanud iseenesest pidada sellisel määral väljas söömist hagejal mõistlikuks, kui sellega kaasnesid ka märkimisväärselt suured kulud. 4 Hageja toodud asjaolu, et 99% Hispaania inimestest õhtustavad restoranides, ei lubanud arvata, et seda saaks ka pidada tavapäraseks vajalikuks mõistlikuks lapse kulutuseks kõrvalseisjana Eestist vaadatuna, mis peaks ilmtingimata lapse jaoks olema vajalik kulu. Kohtu arvates oli mõistlik arvata, et lapse vajalikud toidukulud kodus ja restoranides üldteada statistikale tuginedes ei saanud olla igakuuliselt siiski suuremad kui 100 eurot ja seda hoolimata asjaolust, et hageja õhtustas restoranides. Transpordikulu Pooled vaidlesid, kas hageja transpordile kuluv 28 eurot, mis on 20% kogu hageja pere bensiinikulust, seoses sõitudega tennisetrenni ja arstide juurde, oli põhjendatud. Hageja ei ole tõendanud, et hageja sõitudeks tennisetrenni ja arstide juurde kulus igakuuliselt 28 eurot, mistõttu kohus ei pidanud veenvaks hageja transpordikulu suurenemist. Hageja igakuuline transpordikulu ei suurenenud ja see oli 12,78 eurot. Sidekulud Pooled vaidlesid, kas sidekulu 52 eurot oli põhjendatud kulu. Hageja põhistas veenvalt, et hageja mobiiltelefoniga seotud kulud olid igakuuliselt 27 eurot, millele lisandus igakuuline internetikulu kodus 50 eurot, mis on jagatud hageja ja hageja emaga pooleks, mistõttu tuvastas kohus, et hageja vajalik ja põhjendatud sidekulu oli kokku 52 euro kuus. Sidekulud polnud ülemäära suured. Lapsel oli vajalik kasutada telefoni ja internetti. Tervishoiukulud Pooled vaidlesid tervishoiukulude üle. Hageja ei tõendanud, et kulutused 670 eurot aastas oli ilmtingimata kantud kõik hageja huvides. Asjaolu, et ema tervisekindlustus kompenseeris 80% kogu hageja ema tervishoiukuludest, ei lubanud arvata et pool kulust, mis jäi kompenseerimata oli seotud just hageja arstil käikudega või massaažidega. Sularaha väljavõtmine ei tõendanud seda. Hageja väide, et massaaž maksis 40 eurot ja võiks olla kasulik hagejale ei lubanud kuidagi järeldada, et massaažikulud oleksid vajalikud ja et nende eest ka igakuuliselt tasutakse. Hageja palus täiendavalt suurendada meditsiinikulusid igakuuliselt lisaks 47 euro võrra, sest hagejal oli kulusid seoses ortodondi teenusega 3 150 eurot. Asjaolu, et ortodondi juurde oli võimalik ka Eestis pöörduda, ei lubanud arvata, et need polnud vajalikud või et Eestis ei peaks sellise teenuse eest tasuma. Kohtu arvates olid ortodondi kulud mõistlikud ja vajalikud ning neid on mõistlik arvata igakuuliste tervishoiukulude hulka. Kuna polnud põhjust kahelda, et lapsel oli üleüldisi kulutusi seoses arstivisiitidega, mida ei pruukinud katta kogu hageja ema tervisekindlustus ja hageja tõendas kulusid seoses ortodondi teenusega (mis tuli jagada aastate peale), siis oli põhjendatud ortodondi kulultusi mitte lisada hageja tervishoiukulutustele. Kulutused ortodondi oleksid põhjendatud kulutused tervishoiukulutuste osana igakuuliselt. Kohtu arvates polnud põhjendatud kulutada tervishoiule rohkem kui 55 eurot. Reisikulud Kohtu arvates polnud põhjust reisimise kulusid arvestada hageja elamiskuludega. Pooled ei vaielnud, et hagejal polnud kulutusi seoses hädavajalike reisidega tervise parandamiseks. Hügieenikulu Pooled vaidlesid hügieenikulu üle. Kohtu arvates võis mõistlik kulu juuksurile olla 20 eurot. Vanemad ei vaielnud, et laps käis iga kuu juuksuris ja selline teenus oli vajalik. Hageja põhistas veenvalt, et tema hügieenitarvetele ja juuksurile kulus kokku 30 eurot. Koolikulu Pooled vaidlesid, kas lapse koolikohustuse täitmiseks oli põhjendatud kulutada 641 eurot. Hageja käis XXX koolis, mille eest tasus ema. Koolikulud olid põhjendatud. 5 Kulud riietele ja jalatsitele Pooled vaidlesid kulu suuruse üle 100 eurot. Tšekkidest ja konto väljavõtetest ei olnud võimalik tuvastada, kui suur oli hageja riietusele tegelik ja vajalik kulu igakuuliselt. Kohtu arvates oli põhjendatud ja vajalik lapse riietusele ja jalanõudele kulutatav summa igakuuliselt 44,74 eurot, mis oli enam-vähem selline kulu nagu keskmiselt statistiliselt lapsele kulub. Kulud huviringidele Kohtu arvates oli üldteada, et lapsed osalevad huvitegevuses, millega kaasnevad täiendavad kulud või võetakse järeleaitamise tunde, mille eest tuli tasuda. Polnud põhjust kahelda, et lapsed osalevad ka laagrites ja sellega kaasnevad kulud. Kohtu arvates oli huvitegevus ja sellega kaasnev kulu põhjendatud ja vajalikud lapse arenguks. Kohus tuvastas, et hageja huviringidele oli põhjendatud ja vajalik kulu igakuuliselt 487 eurot. Majapidamiskulud Pooled vaidlesid, kas majapidamise kuludele oli põhjendatud kulutada 15 eurot. Kohus ei nõustunud hagejaga, et pelgalt asjaolu, et elatise määramise kohtuotsusest möödus 10 aastat, saaks iseenesest tuvastada, et majapidamise esemetele kuluks rohkem. Hageja ei tõendanud oma väiteid. Seetõttu polnud põhjust arvata, et kulud suurenesid. Hageja kulud majapidamise esemetele olid jätkuvalt 3,20 eurot. Vabaaja kulud Pooled vaidlesid, kas vaba aja veetmisele oli põhjendatud kulutada 60 eurot. Kohus ei kahelnud hageja väites et tema huvid olid kümne aastaga muutunud, kuid sellest, et hageja kuulas jazz kontserti La Pedrera katusel, mis maksis 50 eurot või soovis minna ekskursioonile Rooma, Moskvasse, Jeruusalemma või minna veeparki ja omada mänguasju saaks kohus iseenesest järeldada, et kõigele sellele kulus igakuuliselt 50 eurot. Kohus ei pidanud põhjendatuks ema kui saatja kulude välja mõistmist kostjalt. Hageja esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtuv kulu, mida jagades aasta peale, ei lubanud arvata, et meelelahutustele kulutatav summa oli suurenenud hageja näidatud ulatuses. Hageja ei tõendanud oma väiteid, et tema vaba aja kuludeks oli vajalik kulutada igakuliselt 60 eurot. Kohtu arvates oli põhjendatud arvata, et hagejal oli kulud seoses vaba aja veetmisega ja kooli minekuga (hagejale ostetakse raamatuid või mänguasju ja muid vajalikke vahendeid, nt arvutitool) ning keskmisele statistikale tuginedes luges kohus hageja väited veenvaks, et hageja kulud seoses vaba aja veetmisega olid vajalikud ja põhjendatud, kuid mitte rohkem kui 40 eurot kuus.

1. Hageja põhjendatud ülalpidamiskulud olid kokku 2 498,72 eurot kuus. Hageja tõendas, et tema vajadused võrreldes kohtuotsuse tegemise ajaga olid oluliselt muutunud.
2. Pooled ei vaielnud, et käesoleva hagi esitamise ajal oli vanemate varanduslik olukord muutunud seoses asjaoluga, et ema sissetulekuks oli 5 407,12 eurot ja isa sissetulekuks 1 542,40 eurot, mis alates 01.07.2020 oli 1 355 eurot. Esitatud ajaoludest ja hageja väidetele tuginedes, ei olnud võimalik tuvastada, et hageja kontole igakuiselt laekuv 1 000 eurot oli hageja ema täiendav tulu seoses hagejale kuuluva korteri üürimisega. Hageja väide nagu hagejate vanemate varanduslikku olukorda arvestades peaks kostja oma ülalpidamiskohustust täitma kinnisvara arvelt oli kohtu arvates põhjendamata. Vaidlust polnud, et sellise elustiili, milleks kulus hagejal märkimisväärne summa, sai eelkõige lubada lapsele ema ja seda oma sissetulekutest lähtuvalt, mistõttu polnud põhjust arvata, et isa peaks ilmtingimata hageja ülalpidamises osalema ema valitud summadest lähtuvalt ja seda kompenseerima oma kinnisvara arvelt hagejale. Kuna vanemate varanduslik olukord muutus eelkõige vaid vanemate igakuiste sissetulekute võrra, siis ei pidanud kohus vajalikuks hinnata vanematele kuuluvate kinnistute väärtusi. Vanemate erinevast sissetulekust tulenevalt, oli põhjendatud, et ema osaleks 6 lapse ülalpidamisel 75% ja kostja 25% ulatuses. Kuna lapse põhjendatud igakuulised vajadused olid 2 498,72 eurot, siis pidi isa poja ülalpidamiseks tasuma 624,68 eurot. Arvestades isa varanduslikku olukorda, oli tal võimalik selles ulatuses ülalpidamist anda. Kostja apellatsioonkaebus
3. Kostja palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue, millega mõistetakse kostjalt välja hageja kasuks igakuine elatis 300 eurot alates kohtulahendi tegemisest kuni hageja täisealiseks saamiseni. Menetluskulud tuli jätta hageja kanda. Maakohus oli tõendeid hinnates, tuvastanud lapse esmavajadusi valikuliselt. Kohus analüüsis tervisehoiu- ja majapidamiskulusid, kuid ei teinud seda, eluaseme-, side-, kooli-, huviringideja vaba aja kulude osas. Kohus jättis eelnimetatud kululiikide osas tuvastamata, mis olid lapse esmavajadused, fikseerides otsuses vaid hageja poolt nimetatud kulusid, mis ei olnud võrdväärsed vajalikke ja põhjendatud kuludega. Tagatud pidi olema laste vajadused, mitte ilmtingimata senine elulaad. Eluasemekulude osas jättis kohus kindlaks tegemata, kui suur osa korterist oli hageja ainukasutuses, kui palju inimesi seal tegelikult elas ja kas tegemist oli mõistliku kuluga. Kohus jättis arvestamata asjaolu, et emal oli võimalik Eestis asuva korteri välja üürida. Asjaolu, et korteris asuv vann ei funktsioneerinud ei andnud alust järeldada, et seda polnud võimalik korda teha või ära vahetada. Kui ema otsustas isaga kooskõlastamata kolida Hispaaniasse, tuli eluasemekulude kindlakstegemisel arvestada Eestis asuva korteri kasutuseelise väärtust, s.o eluruumi üürimisel saadava üüri järgi. Nimelt tuli Barcelonas asuva korteri üürikulust maha arvata Eestis asuva kasutuseelise väärtus, mis sarnaste korterite puhul oli vähemalt 800 eurot kuus. Seega tuli hageja Barcelonas asuva korteriga seotud kulude osa vähendada vähemalt 400 euro võrra. Kohus jättis tähelepanuta isa väited kommunaalkulude arvutamise kohta. Hageja esitatud tõenditest ei olnud võimalik selgeks teha, kui suur oli lapse ja mitte ema telefoni arve ning koduse internetipaketi arve kuus. Hageja paljasõnaline selgitus ei olnud asjakohane. Mõistlik sidekulu oli 3,20 eurot kuus. Kohus ei analüüsinud kostja väidet, et ema ei kooskõlastanud isaga kooli valikut ja valis peaaegu kõige kallima erakooli piirkonnas. Põhihariduse inglise keeles oli võimalik omandada 3 korda väiksema tasuga. Seega ei saanud pidada koolikulu põhjendatud ja vajalikuks kuluks. Põhjendatud koolikulu ei võinud olla suurem kui 6 000 eurot aastas. Lisaks jättis kohus arvestamata kostja väitega, et Eestis oli tasuta õpe. Otsusest ei nähtunud, milliste tõendite alusel tuvastas kohus huviringide kulu põhjendatust. Hageja ei tõendanud, et tal oli vaja võtta eratunde. Samuti polnud trennis käimine vajalik kulu. Mõistlikud kulud ei ületanud 30 eurot. Ka vabaajakulude osas ei nähtunud, millistele tõenditele kohus tugines. Põhjendatud kulu sai olla 12,78 eurot. Kohus arvestas ebaõigesti vanemate proportsiooni kulude kandmise osas (75% ja 25%). Kohus mõistis kostjalt välja elatise, mis moodustas pool kostja sissetulekust. Kohus ei arvestanud isa kulusid enda ülalpidamiseks (autoliising, kulud söögile, kodu majapidamisele, riietele ja jalanõudele, tervishoiule, huviringidele, puhkusele vaba ajale, kingitustele jne). Väljamõistetud elatis oli kostjale üle jõu käiv. Kostja ei pidanud õigeks ega õiglaseks, et ta peab maksma kinni hageja esindaja soovi elada välisriigis. Arvestades eeltoodut palus kostja kohtul lähtuda otsuse tegemisel Eesti keskmistest kuludest ning hageja poolt toodud eluasemekulu ja koolikulu mitte arvestada. Kui ema jaoks oli tema poolt valitud eluviis majanduslikult koormav, siis oli isa valmis poja endale võtma ning vähendama lapsega seotud ema kulusid 300 euroni kuus. Hageja apellatsioonkaebus
4. Hageja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue, millega mõistetakse kostjalt välja hageja kasuks igakuine elatis 1 426,60 eurot alates hagiavalduse esitamisest 05.04.2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni. 7 Tõendeid ning kulude üldsumma arvutamisel polnud maakohus kõikide kululiike hinnates arvestanud õigustatud isiku tavalise elulaadiga. Kohus oleks pidanud arvestama, et hageja näol oli tegemist teismelise lapsega, kes tarbis toitu kohati märgatavalt suuremates kogustes kui täiskasvanud inimene. Maakohus sidus otsuses Hispaanias elava inimese toidukorvi maksumuse Eestis kehtiva minimaalse standardiga, mis oli vastuolus kogu kohtuotsuse loogikaga, kuna kohtuotsus lähtus tervikuna asjaolust, et hageja elas Barcelonas, kus hinnatase oli märgatavalt suurem kui Hispaanias tervikuna. Kohus ei arvestanud hageja seisukohtadega kostja kulude osas ega ka hageja elulaadiga. Hagis esitatud toidukulu oli tegelikkusest väiksem. Kohus hindas ebaõigesti transpordikulusid. Barcelona oli oma elanikkonna ja pindala poolest suurem kui Tallinn, kus hageja elas esimese hagi esitamise ajal. Kui arvestada, et hageja liiguks ühistranspordiga, siis on hagis küsitud kulu pigem tagasihoidlik. Riiete ja jalanõude kulu osas ei arvestanud kohus asjaoluga, et hageja õppis erakoolis ja sellega kaasnes paratamatult ka sotsiaalne staatus, enamik oste riietele oli tehtud outlettides ja hagis küsitu oli minimaalne kulu. Hageja igakuised kulud olid kokku 2 853,20 eurot, millest pool moodustas 1 426,60 eurot. Kohus oleks pidanud vanemaid kohtlema võrdselt ja jagama kulusid pooleks. Kohus lähtus ebaõigesti poolte palgatulust. Kostja varaline seis oli parem kui hageja oma. Vastustajate seisukohad
5. Pooled vaidlesid üksteise apellatsioonkaebusetele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud vastaspoole kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6. Ringkonnakohus, tutvunud poolte apellatsioonkaebuste ja asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada § 657 lg 1 p 2 alusel, mis puudutab elatise suurust. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus ise uue otsuse ja muudab väljamõistetud igakuise elatise suurust. Ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse osaliselt (elatise summa suureneb 23,80 euro võrra). Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata (elatise summa ei vähene). Juhindudes § 654 lg-st 22 sõnastab ringkonnakohus otsuse tervikresolutsiooni. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles ta kohustus tasuma hageja ülalpidamiseks elatist 300 eurot kuus. Hageja ei ole otsust vaidlustanud rahuldatud osas 624,68 eurot. Seega ei ole pooltel maakohtu otsusele vastuväiteid osas, milles maakohus rahuldas hagi elatise osas 300 eurot kuus. Selles osas on maakohtu otsus jõustunud. Ringkonnakohus vaatab maakohtu otsuse läbi kaevatud ulatuses.

§ 652

lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Hageja palus apellatsioonkaebuses mõista elatis välja 1 426,60 eurot. Maakohus lahendas hageja nõuet elatise saamiseks 1 400 eurot. Seega suurendas hageja apellatsioonkaebuses oma nõuet. Ringkonnakohus märgib, et

§ 651

lg 1 järgi kontrollitakse apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.

§ 439

näeb ette, et kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

ei sätesta hagejale õigust apellatsioonimenetluses nõuet suurendada (Tallinna Ringkonnakohtu 30.05.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-6265 p 59). Ringkonnakohus lähtub hageja kaebuse lahendamisel nõude suurusest 1 400 eurot. 8 Kostja viitab apellatsioonimenetluses õigusliku olukorra muutumisele. Ringkonnakohus leiab, et alates 01.01.2022 muutus õiguslik olukord, kus seadusandja muutis perekonnaseaduses (PKS) alaealise lapse elatise arvestamise regulatsiooni. Uuest aastast muutus vaid miinimumelatise kindlaksmääramise kord ja sellega seoses ka miinimumelatise suurus. Üldpõhimõte ülalpidamise ulatuse kindlaksmääramise kohta jäi samaks. Kuivõrd hageja nõudis elatise suurendamist üle miinimumi ja kostja iseenesest ei vaielnud, et hageja vajadused olid suurenenud üle miinimumi (kostja nõustus elatisega 300 eurot), siis ei mõjuta seaduse muudatus praegust vaidlust. Euroopa Liidu nõukogu 18.12.2008 määruse nr 4/2009 (reguleerib kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimusi) art 15 ja 23.11.2007 Haagi protokolli (reguleerib ülalpidamiskohustuste suhtes kohaldatavat õigust) art 4 lg 3 esimese lause alusel kuulub asjas kohaldamisele Eesti õigus. 11. Maakohus lähtus õigesti asja lahendamisel

§ 459lg-test 1 ja 2 ning § 497.

Hageja on õigustatud elatist saama PKS § 97 p 1 alusel ja § 99 ettenähtud ulatuses ja § 100 viisil arvestades mh § 101 sätestatut. Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja lapse arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine (vt ka nt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-07, p 13). PKS § 99 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Esmalt tuleb kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha (Riigikohtu 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Tulenevalt eeltoodust tuleb kohtul kõigepealt kindlaks teha lapse mõistlikud vajadused. Seejärel peab kindlaks määrama kulutuste põhjendatud suuruse nende vajaduste rahuldamiseks. Seejärel, arvestades kulutuste suurust ja poolte varalist seisundit, peab otsustama, missuguses ulatuses on vanem kohustatud neid kulutusi kandma (Riigikohtu 19.11.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-08 p 17.) Koolikulud Hageja tõi esile, et tema koolikulud oli 15 467 eurot aastas. Kohtu arvutuste kohaselt teeb see ca 1 288,92 eurot kuus. Hageja nõudis kostjalt 641 eurot kuus koolikulude katteks. Maakohus mõistis koolikulud välja küsitud ulatuses. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse selles osas. Pooled ei vaielnud, et laps käib erakoolis. Ema põhjendas (II kd lk 15p), et seoses tööga pidi ta kolima Prantsusmaale ja hiljem Hispaaniasse. Eelkõige oli soov pakkuda lapsele väärikat elu ja haridust. Koolivalik sõltus lapse keeleoskusest (prantsuse ja inglise keeled) ja koolikohtade olemasolust (erakoolid olid ülekoormatud ja kohalikud koolid õpetasid enamus katalaani keeles ja nende pakutav haridustase oli kehv). Isa hinnangul oli lapsel võimalik saada haridust tasuta (nt Eestis). Kulud haridusele ei saanud olla suuremad, kui 6 000 eurot aastas, sest Barcelonas oli sellise raha eest võimalik omandada põhikooli haridust inglise keeles (II kd lk 1p). 9 Ringkonnakohtu hinnangul tuleb koolikulusid vähendada. Lapse esmavajaduste hulka kuulub koolikohustuse täitmine, kuid lapse mõistlike esmavajaduste hulka ei kuulu erakoolis käimine. Kui pered kolivad teise riiki elama, siis paratamatult pannakse lapsed riikliku kooli, kus nad peavad õppima kohalikus keeles ja õppima keele selgeks. Asjaolu, et laps ei pandud riikliku kooli oli vanema valikuvabadus. Ka praegusel juhul oli vanema valik panna laps inglise või prantsuse keelse erakooli. Arusaadavalt soovib iga vanem lubada oma lapsele kõige paremat, sh parimat haridust. Kuid elatise arvestamisel lähtutakse mõistlikest esmavajadustest. Seepärast ei oma ka tähtsust ema väide, et erakoolid olid ülekoormatud ja XXX erakooli oli ainus, kuhu hageja vastu võeti. Kuivõrd laps elab emaga Barcelonas, siis pole asjakohane võrrelda sealse hariduse maksumust Eesti omaga. Isa tõi esile, et hagejal oli võimalik Barcelona piirkonnas haridust omandada odavamalt kui hagis nõutakse (https://barcelonafamilylife.com/international-schools-barcelona-cost/). Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hariduse omandamine on võimalik väiksemate kuludega, kui hagis nõutakse. Kostja avaldas, et kulud koolile ei võinud olla suuremas kui 6 000 eurot aastas. Kohus lähtub isa avaldatust ja tuvastab, et hageja vajalikuks ja põhjendatuks koolikuluks on 6 000 eurot aastas, st 500 eurot kuus (6000:12). Kulud riietele ja jalanõudele Maakohus tuvastas vajalikuks kuluks 44,74 eurot (ehk 536,88 eurot aastas), st jättis kulud 18.06.2020 otsusega väljamõistetud tasemele. Kostja selles osas otsust ei vaidlustanud. Hageja leidis, et kulud riietele ja jalanõudele on suuremad. Hageja esitas apellatsioonimenetluses täiendavaid tõendeid kulude kohta (II kd lk 12p, 22p-24p, 27p-29, 34p, 40-41). Hageja selgitas (II kd lk 11), et 100 eurot kuus on minimaalne kulu riietele ja jalatsitele. Kohtu arvestuse kohaselt nõuab hageja isalt 1 200 eurot aastas riietele ja jalanõudele. Ringkonnakohus leiab, et hageja toodud asjaolud ei anna alust eeldada, et maakohus eksis kulude suuruse tuvastamisel ja väljamõistmisel. Hageja esmavajaduste hulka kuluvad riided ning vaidluse all ei ole, et riiete ostmiseks kulub raha. Samas lapse esmavajaduste alla ei kuulu disainerriided, isegi kui neid ostetakse outlettidest. Ka erakoolis käimine ei muuda riiete valikut lapse esmavajaduseks. Arvestades, et hageja on teismeline noormees, kes ema väidete kohaselt kasvab ka oma riietest kiiresti välja (hageja tõi välja, et riideid vahetatakse välja 1-2 korda aastas), siis ei ole põhjendatud ega mõistlik osta lapsele kalleid riideid. Asjaolu, et riideid ostetakse ei tõenda, et sellises ulatuses oleksid ka lapse emasvajadused. Puudub alus kahelda, et hea kvaliteediga rõivaid saab osta ka odavama hinnaga. Riiete ostmisel on alati võimalik hinnata tarbimise vajadust, riiete kasutuaega ja kuluvust. Hageja ei toonud esile selliseid asjaolusid ega esitanud selliseid tõendeid, mis õigustaksid kulude suurendamist. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei eksinud selles osas hinnangu andmisega. Toidukulu Maakohus mõistis toidukuluks välja 100 eurot kuus. Kostja maakohtu otsust selles osas ei vaidlustanud. Hageja leidis (II kd lk 10p), et maakohus oleks pidanud arvestama toidukuluks 386 eurot. Hageja arvestuse kohaselt kulub tema toidule iga kuu üle 600 euro ning hageja nõuab kostjalt kulusid tegelikust vähem. Hagejal kulub koolilõunaks 190 eurot (20 päeva, kord 9,5 eurot), hommikusöögiks ja vahepalaks 180 eurot (30 päeva, kord 6 eurot) ja õhtusöögid 230 eurot (10 korda väljas ja 20 korda kodus). Hageja esitas oma väidete tõendamiseks konto väljavõtted (I kd lk 9-17), kulude arvestuse (I kd lk 50-54, II kd lk 10p) ja arve koolilõuna kohta (II kd lk 12, 27). Ringkonnakohus peab hageja selgitusi veenvaks selles osas, et lapse toidukulud on suured, kuna laps on kasvueas ja tema energiavajadus suureneb. Kohus peab usutavaks, et hageja sööb hommikul, lõuna ajal ja õhtul. Lisaks võib tekkida vajadus vahepala järele. Hageja tõendas (II kd lk 12,27), et tema lõunasöögikulud koolis on 95 eurot 10 korra eest (9,5 eurot kord), mis 10 teeb 190 eurot kuus (20 koolipäeva). Seega nähtub, et 100 eurot kuus ei kata hageja tegelike toiduvajadusi. Kohtu hinnangul saab pidada mõistlikuks, et laps sööb koolis lõunat sealse kehtiva hinnakirja järgi. Kohus ei pea mõistlikuks, et hageja peaks kulude vähendamise eesmärgil toitu kodunt kaasa võtma või poest ostma. Järgmiseks hindab kohus hommikusöögile, vahepalale ja õhtusöögile kuluvat raha, mis on hageja andmete 410 eurot (180+230). Kuigi kohus mõistab, et Hispaanias on tavapärane väljas söömine ja hageja elukorraldus (kool, trennid ja huviringid) ei võimalda alati kodus süüa, siis lapse mõistlike söögikulude hindamisel arvestatakse nende toiduainetega, mis on vajalikud tervislikuks toitumiseks ning väljas söömine toidukulude hulka ei kuulu. Ainuüksi asjaolu, et vanem on ühes kalendrikuus väidetavalt kulutanud hageja toidule ca 410 eurot, ei tõenda nimetatud määras igakuiste vajaduste olemasolu. Lapse keskmist vajadust toidu osas ei saa võrdsustada väljakujunenud elukorraldusega, elustiiliga ega vanemate võimalustega. Võrdluseks saab tuua Justiitsministeeriumi tellitud RAKE uuringu tulemused, mille kohaselt on 13-17 vanuste laste keskmine toidukulu kuus 133 eurot (https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatis_lopparuanne.pdf). Ringkonnakohus leiab, et hageja ülejäänud söögikulude väljamõistmisel saab lähtuda samast arvestusest. Puuduvad andmed selle kohta, et Hispaanias oleks toidukorv oluliselt odavam või kallim kui Eestis. Seega kokkuvõttes tuleb hageja toidukuludeks arvestada 323 eurot kuus (190+133). Transpordikulud Maakohus leidis, et kulud transpordile ei suurenenud ja need olid jätkuvalt 12,78 eurot. Kostja maakohtu otsust selles osas ei vaidlustanud. Hageja leidis, et transpordikulud tuli kostjalt mõista välja 28 eurot, mis moodustas vaid 20% pere sõidukuludest. Hageja tõi esile bensiinikulude arvestuse (II kd 10p-11). Hageja selgitas, et ta käib trennis 3 korda nädalas võistlusi arvestades (kas autoga või bussiga ühe ümberistumisega). Kulude arvestus autoga minekul oli järgmine: keskmiselt 6 km ühes suunas (neli sõitu (ema ei istu klubis) * 3 korda nädalas * 4 nädalat kuus). 4 korda*6 km*3 korda/nädal/4 nädalat kuus = 288 km kuus. Perele kuuluv sõiduk võtab keskmiselt 7,2 liitrit saja kilomeetri peale. Üksnes hageja vedamise peale tennisesse kulub 20,7 liitrit bensiini, mis teeb kokku ca 25,2 eurot kuus. Sellele lisanduvad sõidud perearsti, hambaarsti ja kardioloogi juurde. Barcelona oma elanikkonna ja pindala poolest on märksa suurem kui Tallinn. Kümne korra ühistrantspordi sõidukaart maksab 11,35 eurot ja kuu jooksul teeb hageja järgnevaid sõite: tennis 4 (üks ümberistumine)*3 korda nädalas*4 nädalat kuus – 28 sõitu. Lisaks 2 korda kuus käigud kesklinna: sinna-tagasi – 4 sõitu ja üks kord kuus hambaarst (ümberistumisega) – 4 sõitu. Kokku tuleb vähemalt 36 sõitu, mis teeb kokku neli 10-korra kaarti ehk 45,40 eurot kuus Arvestades eeltoodud asjaolusid peab kohus eluliselt usutavaks, et hageja kulud on suurenenud võrreldes varasemaga. Praegu puudub vaidlus, et hageja käib arsti juures ja trennis (sh võistlustel). Hageja on oma nõude suuruseks olevaid asjaolusid mõistlikult esile toonud, põhjendanud ja tõendanud. Sõidukulu aastas oli 1 674,52 eurot (arvestus I kd lk 50-54p), mis tegi ühes kuus 139,54 eurot. Sellest 20% moodustas 28 eurot. Seega tuvastab kohus, et hageja sõidukulud on 28 eurot kuus. Eluasemekulud Maakohus arvestas eluasemekuluks 1031 eurot kuus, mis koosnes üüri- ja kommunaalkuludest. Parkimiskulusid ei pidanud kohus põhjendatuks. Kostja leidis kaebuses, et kulusid tuli vähendada (II kd lk 1). Hageja eraldi eluasemekulusid rahuldamata jäänud osas ei vaidlustanud. Hageja märkis apellatsioonimenetluses, et maakohus arvestas eluasemekulud õigesti välja (II kd lk 15p). Eeltoodust nähtus, et hageja ei vaielnud vastu, et kohus parkimiskulusid ei arvestanud eluasemekulude hulka. 11 Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega. Puudus vaidlus, et hageja elab emaga Hispaanias. Elamiseks on vajadus kasutada eluruumi ja maksta selle eest tasu (üürikulu ja kommunaalteenused). Eluasemevajaduse ulatus ja rahaline väärtus tuleb kindlaks määrata eluaseme kasutuseelise kaudu. Korteri kasutuseelise väärtuse saab määrata kindlaks eluruumi üürimisel saadava üüri järgi. Hageja tõendas enda arvutuskäiku nii kasutuseelise kui muude eluasemekulude osas. Seega sai maakohus lugeda hageja eluasemekulusid põhjendatuks ning seda, et hageja elab emaga korteris kahekesi. Toimikus puuduvad tõendid, millele tuginedes saaks asuda maakohtust erinevale seisukohale. Asjaolu, et kostja polnud maakohtuga nõus, ei tähenda, et maakohtu järeldus oleks vale. Kostja seisukoht, et väidetavalt on vaja tuvastada korteri pindala, hageja ainukasutuse olev osa, palju inimesi korteris tegelikult elab, ei muuda maakohtu järeldusi ebaõigeks. Mis puutub ema võimalust üürida Tallinnas asuva korteri välja, ei mõjuta hageja eluasemekulude Barcelonas tegelikku suurust. Sidekulud Maakohus pidas hageja sidekulusid põhjendatuks 52 eurot (mobiiltelefonikulu 27 eurot ja internetikulu 25 eurot). Kostja leidis (II kd lk 1p), et hageja ei tõendanud kulude muutust ja põhjendatud kulu suureks oli jätkuvalt 3,20 eurot. Ringkonnakohus nõustub selle kulu osas täies ulatuses maakohtuga. Teismelisel lapsel on vajalik kasutada telefoni ja internetti. Maakohus tuvastas, et ühe kuu koduinterneti kulu oli 50 eurot, millest lapse osa on 25 eurot. Hageja selgitas ja tõendas (I kd lk 77-77p), et telefonikulu suurus sõltub kasutatavast internetimahust ja 2020 veebruari ja märtsi keskmine telefonikulu moodustas 27 eurot (veebruaris 42 eurot ja märtsis 14,65 eurot). Seega on hageja tõendanud kulude suurenemist ja kulude suurust. Kostja vastuväited on alusetud ja tõendamata. Huviringikulud Maakohus tuvastas, et hageja kulud huvitegevusele olid 487 eurot. Hageja ei ole maakohtu otsust selles osas vaidlustanud. Kostja hinnangul (II kd lk 1p) on põhjendatud kulud 30 eurot. Kostja hinnangul pole hageja tõendanud, et eratundides käimine oli vajalik. Samuti polnud vajalik käia trennis. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohtadega. Nõustuda tuleb maakohtuga, et lapsed osalevad huvitegevuses, käivad laagrites ja treeningutel ning vajadusel võtavad järeleaitamise tunde. Ringkonnakohtu hinnangul pole seda vaja eraldi tõendada. Paratamatult kulub huvitegevusele raha. Praegusel juhul on mõistlik arvata, et laps õpib täiendavalt ühte keelt ja käib trennis. Lisaks selgitas hageja (II kd lk 16), et matemaatika on tema jaoks kõige keerulisem aine ja tegemist oli kooli nõudmisega. Seega on tegemist hageja jaoks vajaliku kulutusega. Asjaolu, et hageja huvitegevus polnud isaga kooskõlastatud ei tähenda, et kulusid ei pea välja mõistma (praegusel juhul suurendama) või et laps peab huvitegevuses osalemise lõpetama. Kostja märkis, et ta ei saanud aru, milliste tõendite alusel tuvastas maakohus kulude kandmist. Maakohus märkis otsuse põhjendustes, milliste tõendite alusel tuvastas ta kulude kandmise. Kostja ei tuginenud, et maakohus oleks tõendeid hinnanud vääralt. Seega ei anna kostja vastuväited selles osas maakohtu hinnangut muuta või kulusid vähendada. Vabaaja kulud Maakohus tuvastas, et hageja kulud vaba aja veetmisele olid 40 eurot. Hageja ei ole maakohtu otsust selles osas vaidlustanud. Kostja hinnangul (II kd lk 1p) on põhjendatud kulud aga 12,78 eurot, sest otsusest ei selgu, mille aluse kohus jõudis oma seisukohale. Kohus leiab, et lapsele tuleb võimaldada vaba aega. Vaieldamatult tekivad vaba aja veetmisel kulusid. Vaba aja kulutuste hulka kuuluvad kulutused mh mänguasjadele, hobidega seotud kulud, raamatud, ürituste piletid, sünnipäevad, teatud elektroonika. Hageja on teismeline noormees. Seega on eluliselt usutav, et tal tekivad eelviidatud kulutused. Maakohus tuvastas 12 kulude tekkimise (vaba aeg, kool, raamatud, mänguasjad, muud vajalikud vahendid – nt arvutitool). Võrreldes eelmise otsuse tegemisega (10 aastat tagasi) on need vajadused muutunud ja kulud kasvanud. Näiteks nähtub tõenditest, et veekeskuse pääse lapsele on 13 eurot (I kd lk 164), kinopileti hind (kuni 12.a lapsele) on 4,30 eurot, kuid tulenevalt hageja vanusest võib eeldada, et kinopiletite hinnad võivad hageja jaoks olla suuremad (I kd lk 163). Lisaks ka muud asjad (nt mänguasjad, raamatud jm), millele paratamatult kulub raha, mis on rohkem kui 12,78 eurot kuus (I kd lk 177-179, II kd lk 36). Eluliselt on usutav, et hageja vajadused ületavad 12,78 eurot kuus. Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles osas, et maakohus ei viidanud selgelt millisele statistikale ta tugineb, siis see ei tähenda, et maakohtu järeldus oli ebaõige. Võrdluseks saab tuua RAKE uuringu 13-17 aastaste laste kulu osas. Selles on leitud, et kulud vabale ajale võib hinnanguliselt olla 28 eurot kuus ning taskuraha 40 eurot (hageja hagis eraldi taskuraha ei nõua), mis teeb kokku 68 eurot (maakohus mõistis välja 40 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kostja etteheited maakohtu otsusele ei ole põhjendatud ega anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks selles osas. Muud kulud Kumbki pool ei tuginenud apellatsioonkaebuses, et maakohus oleks tervishoiu-, majapidamis-, hügieeni ja reisikulude suuruse ebaõigesti tuvastanud. Seega ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsust selles osas (

§ 631

lg 1 ja § 651 lg 1) ja lähtub maakohtu poolt tuvastatust, et hageja tervishoiukulud olid 55 eurot kuus, majapidamiskulud 3,20 eurot, hügieenikulud 30 eurot ja reisikulud 0 eurot.

1. Tulenevalt eeltoodust tuleb hageja igakuiseid kulusid pidada põhjendatuks 2 593,94 eurot (eluase 1 031 eurot, toidukulu 323 eurot, transpordikulu 28 eurot, sidekulud 52 eurot, tervishoiukulud 55 eurot, reisikulud 0 eurot, hügieenikulud 30 eurot, koolikulud 500 eurot, riided 44,74 eurot, huvitegevus 487 eurot, majapidamine 3,20 eurot ja vaba aeg 40 eurot). Hageja tõendas, et ta ei saa riigilt toetust (II kd lk 73p ja selgitused lk 77-77p).
2. Pooled vaidlesid, mis ulatuses peavad vanemad kulusid kandma. Kostja polnud nõus jaotusega 25% ja 75%, kuna tal polnud võimalik tegelikkuses kulusid selles ulatuses kanda (II kd lk 1p-2). Hageja leidis(II kd lk 11-11p), et kostja majanduslik seis oli parem ning kulusid tuli jagada võrdselt. Maakohus hindas vaid vanemate sissetulekut, mitte tervet varalist seisu. Maakohus tuvastas, et eelmise otsuse tegemise seisuga oli muutunud vaid vanemate sissetulek. Eelmise otsuse tegemise seisuga oli vanemate majanduslik seis võrdsel järjel. Pooled ei vaielnud, et emale kuulub korter Tallinna kesklinnas ja parkimiskoht ning talle laekub iga kuu töötasu 5 407,12 eurot ja lapse elatis 268,43 eurot. Isale kuulub kinnistu Viimsis, korter Türgis (Antalya, Kemer) ja kostja töötasuks on 1 542 eurot ja auto kompensatsioon 256 eurot (töötasu 1 355 eurot alates juuli 2020). Ringkonnakohus leiab, et võrreldes eelmise otsuse tegemise aja seisuga (I kd lk 189-193) on ema seisund muutunud selliselt, et tema töötasu on suurenenud, kinnisvara hulk on vähenenud (üks kahest korterist on maha müüdud). Varasemalt omas ema autot, praegusel ajal viitab hageja, et tal tekivad sõidukulude näol kütusekulud, kuid otseselt pole esile toodud, et ema omab autot. Isa seisund muutus töötasu osas. Lisaks selgitas ema, et korteri müügist saadud raha ta laenas välja ning saab laenult sissetulekut intressi näol (selgitused I kd lk 76 pöördel p 11.1., laenuleping I kd lk 83). Seega vastab maakohtu seisukoht tõele, et sisuliselt muutus vaid vanemate sissetulek. Muus osas ei ole muutus olnud märkimisväärne. Tulenevalt sellest arvestas maakohus õigesti proportsiooni elatise kandmise osas vanemate sissetuleku pinnalt. Puudus vaidlus, et ema igakuine sissetulek oli kostja omast suurem. Arvestades eeltoodut puudub alus nõustuda hageja soovitud proportsiooniga elatise kohustuse jaotuses. 13 Mõlemad pooled tuginesid oma väidetes sellele, et vastaspool saaks oma kinnisvara välja üürida ja kanda selle arvelt lapse ülalpidamiskulusid. Samas pooled avaldasid, et kinnisvara väljaüürimine polnud võimalik (ema korteris oli katki vann ja isal polnud Türgi korterit võimalik välja üürida ega müüa). Vanemate pangakonto väljavõtetest (I kd 5-17, 68-69, II kd lk 53-69) nähtub, et nad ei üüri oma kortereid välja ja sellest nad tulu ei teeni (kostja esitas ka kinnituse I kd lk 70). Seega on vanemad kinnisvara seisukohtalt suhteliselt võrdses seisus. Samas pole ringkonnakohtu hinnangul vanemate väited eluliselt usutavad, et kinnisavara arvelt sissetuleku teenimine pole võimalik, sest puuduvad tõendid või elulised asjaolud, mis annaksid arvata vastupidist (nt vanni ja pesemisvahendeid on võimalik parandada ja kostja väited korteri üürimise või müügi kohta on paljasõnalised). Kuigi kostja tugines juba eelmise otsuse tegemise ajal samale asjaolule, et korterit välja üürida ei saa, siis pole need väited eluliselt usutavad. Kostja ei toonud esile ühtegi põhjendust või tõendit, et korteri müük või väljaüürimine ei ole võimalik (mh asub korter populaarses turismipiirkonnas Antalya, Kemer). Selline asjaolu oli kostja tõendada. Seega saab eeldada, et korteri väljaüürimine ja sellega tulu teenimine on võimalik. Kostja tugines, et Viimsis asuval kinnistul elas ta abimajas, sest tal polnud raha maja ehitamiseks. Sellele väitele tugines kostja ka eelmise otsuse tegemise ajal. Samas esitas hageja tõendeid kostja kinnistu kohta, mis annavad alust arvata, et kostja elukorraldus Viimsis on üle keskmise parem (I kd lk 84-85p). Kinnistu on saanud vallalt autasu (kaunis kodu) ning selle väljanägemine on uhke. Kohtu hinnangul ei oma tähtsust, kuidas kinnistul asuvat elamut nimetatakse (aia-, külaliste- või peamaja). Seega pole kostja majanduslik seis nii kehv, kui ta püüab välja näidata. Sisuliselt nähtub, et kostjal pole ka probleemi Türgis väidetavalt tühjalt seisvat korterit ülal pidada. Kostja väited, et ta ei ole võimeline oma proportsiooni ulatuses elatist tasuma, on põhjendamata ja tõendamata. Kostja küll väitis, et tal tekivad kulud enda ülalpidamisega (II kd lk 4-8, 54-69), kuid see ei lükka ümber kostja väidet, et ta pole võimeline välja mõistetud ulatuses elatist tasuma (ilmselt ka emal tekivad enda ülalpidamisega kulusid). Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus elatise proportsiooni muumiseks selliselt, et kostja osa suuruseks jääks vaid 300 eurot.
3. Kohus selgitab kostjale, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (Riigikohtu 13.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13.) Kui kostjal on võimalik korteri üürist teenida sissetulekut ja ta otsustab seda võimalust mõjuva põhjuseta mitte kasutada, siis pole see aluseks elatise summa vähendamiseks.
4. Pooled ei vaidlustanud arvutuskäiku, mille alusel tuvastas maakohus, et arvestades poolte sissetulekut on proportsioon 75% emal ja 25% isal, siis lähtub sellest ka ringkonnakohus. Hageja ülalpidamiskulusid 2 593,94 eurot peab kandma ema 1 945,46 euro ulatuses ja isa 648,48 euro ulatuses. Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks täiendavalt maakohtus väljamõistetule elatist 23,80 eurot kuus (648,48-624,68).
5. Kostja palus apellatsioonkaebuses mõista elatise 300 eurot välja alates kohtulahendi tegemisest. Hageja nõudis elatise muutmist alates hagi esitamisest. Tulenevalt

§ 459ja § 497 saab elatise muutmist nõuda alates hagi esitamisest.

Kostja ei toonud esile ühtegi asjaolu, mis annaks aluse muuta elatise väljamõistmise kuupäeva hilisemaks. 17. Kuna hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, kuid mõningad kostja apellatsioonkaebuse väited olid edukad, siis jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda 14 (

§ 163lg 1).

Menetluskulude sellise jaotuse puhul puudub vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks (

§ 174lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 15