← Eesti

2-20-6552/86

Obsah (10)§ 138§ 144§ 372§ 162§ 657§ 652§ 231§ 232§ 171§ 654

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 8. aprill 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-6

) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja I palus mõista välja hagejalt menetluskulu 500 eurot, aga tal ei olnud menetluses lepingulist esindajat. Menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud (

§ 138lg 1).

Kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud (

§ 144). Seega ei ole kostjal I tekkinud õigusabikulusid ja menetluskulude väljamõistmise taotlus jäi rahuldamata. 6

(10)3.10.2. Kostja II vastu esitatud nõudega seonduvad kulud jaotas maakohus

163 lg 1 alusel, põhjendades, et hagi kostja II vastu rahuldati osaliselt, so kolmest väitest kahe osas. Seega rahuldas kohus hagi umbes 67% osas ja jättis rahuldamata 33% osas. Vastavalt jäi selles osas menetluskuludest 33% hageja ja 67% kostja II kanda. Need kulud otsustas maakohus määrata rahaliselt kindlaks edaspidi. POOLTE SEISUKOHAD 4. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada tema vastu esitatud nõuete rahuldamise osas ja jätta need rahuldamata. Menetluskulud palub ta panna hageja kanda või teise võimalusena jätta poolte endi kanda. Kaebuse väited on järgmised: - - - esiteks eksis maakohus VÕS § 1047 lg 4 kohaldamisel. Juriidiline isik saab selle sätte alusel kannatanuna hagi esitada üksnes eeldusel, et talle on andmete avaldamisega tekkinud kahjulik tagajärg. Vastava eelduse esinemist tuleb hagejal tõendada, aga hageja seda ei teinud. Järelikult pole hageja kannatanu VÕS § 1047 lg 4 tähenduses ja hagi tulnuks jätta

§ 372

lg 2 alusel menetlusse võtmata; teiseks hindas maakohus ebaõigesti tõendeid ja põhjendas otsust ebapiisavalt: o puuduvad tõendid, et kostja II oleks esitanud väite hageja tootmisruumis olnud isikute arvu kohta; o kostja II avaldus „seal oli kõik risti vastupidi sellele mida valitsus on öelnud või Terviseamet ja kõik teised ametid“ ei ole sisuline hinnang hageja tegevusele seoses eriolukorra reeglitega. Kostjal II puudus teave reeglite kohta. Maakohus ei põhjendanud, miks ei kehtinud tootmisruumis 2 + 2-reegel. Samas oli kõigil kohalviibijatele selge, et hageja tootmisruumi olukord ei tundunud mõistlik; kolmandaks loob maakohtu otsus praktika, mis pärsib kodanikujulgust, on sellisena demoraliseeriv ja asetab seaduskuulekale isikule ebamõistlikult kõrge riisiko; neljandaks pidanuks maakohus ka hagi (osalise) rahuldamise korral jätma menetluskulud

§ 162

lg 4 alusel poolte endi kanda, arvestades hageja õiguste riive proportsionaalset kaalu ning kostja II tegevuse mõistlikke ja põhjendatud motiive.

  1. Hageja esitas samuti apellatsioonkaebuse, milles palub hagi tervikuna rahuldamist ja kõigi kulude kostjate kanda jätmist võrdsetes osades. Hageja apellatsiooniväited on järgmised: - - esiteks asus maakohus ekslikult seisukohale nagu oleks hagi kostja II suhtes rahuldatud osaliselt – tegelikult rahuldas kohus kostja II vastu esitatud nõude tervikuna ja vastavalt tulnuks jaotada ka menetluskulud, jättes need kõik kostja II kanda; teiseks hindas maakohus asjakohatult iga kostja II avaldatud laused kui eraldi faktiväidet – tegelikult moodustasid need ühe terviku kaudse faktiväite; kolmandaks tegi maakohus üllatusliku ja kostja I vastuväidetest väljuva otsustuse, et kostja I avaldust ei saa mõista viisil, nagu hageja palus selle ümber lükata; neljandaks on eelviidatud otsustus ka sisuliselt ekslik ega ole kooskõlas tõenditega.
  2. Pooled vaidlesid üksteise kaebustele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus täpsustab maakohtu otsuse resolutsiooni sõnastust seoses kostja II vastu esitatud nõuete lahendamisega ja muudab nende nõuetega seonduvate menetluskulude jaotust (

§ 657lg 1 p 2), mis tähendab mõlema kaebuse osalist rahuldamist.

Lisaks muudab ringkonnakohus osaliselt maakohtu põhjendusi, mis aga ei mõjuta hageja nõuete lahendamist (

§ 657lg 1 p 2¹).

Ülejäänud osas jääb vaidlustatud otsus muutmata, sh nõustub ringkonnakohus nende põhjendustega, mida ta ei muuda, ja pooled kannavad igaüks ise oma menetluskulud ringkonnakohtus. 7

(10)8.

§ 652

lg 1 p 1 põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud asjaoludest. Kostja II vaidlustas oma kaebuse teise väite esimeses osas talle väite omistamise tootmisruumis olnud inimeste arvu kohta, aga maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoluna üksnes nende avalduste tegemise, mis kõlasid telesaates vihjeandjatena „F“ ja „Ü“ sõnadena. Hageja väitel kõlas inimeste arvu kohta tehtud avaldus telesaates Q tsitaadina talle avaldatust.

  1. Ringkonnakohus alustab kaebuste lahendamist kostja II esimesest väitest. Nimelt ei saaks selle edukuse korral hagi kummagi kostja vastu üldse rahuldada. Kõnealune väide pole põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et hageja saab nõuda tema kohta esitatud faktiväidete ümberlükkamist VÕS § 1047 lg 4 alusel. Selline õigus on ka juriidilisel isikul (vt Riigikohtu
  2. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-16, p 17 ja seal viidatud varasem praktika). Hageja ei pidanud tõendama talle kaasnenud kahjulikku tagajärge, sest see ei ole VÕS § 1047 lg 4 kohaldamise eeldus. Ühtlasi ei välista andmete ümberlükkamist nende avaldamine ajakirjanikule, sest sellist välistuse alust seadus ette ei näe.
  3. Kostja I vastu esitatud nõuet käsitlevad hageja kaebuse kolmas ja neljas väide. Hageja heidab maakohtule ette otsuse üllatuslikkust ja väljumist kostja I vastuväidete piiridest, samuti ebaõiget hinnangut kostja avaldusest järelduvale kaudsele faktiväitele. 10.
  4. Ringkonnakohus ei nõustu hageja arusaamaga vaidlustatud otsuse üllatuslikkuse ja kostja I vastuväidete lubamatu laiendamise kohta. Kostja I esimesest vastusest (
  5. juuni 2020, dtl 47 jj) nähtub tahe vaielda kogu hagile vastu (p-d 2 ja 3). Lisaks märkis kostja I täiendavas vastuses (
  6. oktoober 2020, dtl 136 jj), et ta ei ole sõnagagi maininud eriolukorda, seda käsitlevat seadust ega reegleid, mistõttu on vale hageja väide mulje jätmise kohta, nagu oleks hageja rikkunud eriolukorra reegleid (p 1.1). Ühtlasi vaidles kostja I vastu hageja seisukohale, et tegu on kaudse faktiväitega. 10.
  7. Omaksvõttu saab eeldada vaid juhul, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest (

§ 231lg 4).

Käesolevas asjas vaidlustas kostja I piisava selgusega hageja väite, nagu saaks kostja I tehtud avaldustest järeldada hageja nõudes märgitud kaudset faktiväidet. Järelikult ei olnud hagejal ega maakohtul alust eeldada, et kirjeldatud küsimus pole vaidlusalune, maakohtu otsus polnud üllatuslik ja maakohus ei ületanud kostja I vastuväidete piire. Neil kaalutlusel pole hageja kaebuse kolmas väide põhjendatud. 10.3. Vaidlustatud otsus on õige ka kostja I avalduse hindamisel. Maakohus tuvastas kostja I avalduse sisu ja kontrollis asjakohaselt, kas sellest järeldub kaudne faktiväide, mille hageja palus ümber lükata. Hageja valitud nõude sõnastuse järgi on ümberlükatava väite keskne sisu eriolukorra reeglite rikkumine. Kostja I oma avalduses eriolukorda ega selle reegleid ei nimetanud. Maakohus käsitles kaudse faktiväite temaatikat õiguslikult korrektselt ja kooskõlas Riigikohtu senise praktikaga. Kohus põhjendas piisavalt, miks mõistlik inimene ei näe kostja avalduses viidet eriolukorrale. Siinjuures hindas kohus kõiki tõendeid, millele hageja viitab kaebuses. Kohtu seisukoha kujunemine ja järelduste tegemine on otsuses jälgitav. Maakohus ei rikkunud

§ 232lg 1 ja kohaldas VÕS § 1047 sätteid õigesti.

10.

  1. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostja I suhtes peaks hagi rahuldama põhjendusega, et kostjad tegid Q-le avaldused ühiselt ning telesaates ja selle põhjal koostatud artiklis viidati eriolukorra reeglite rikkumisele. Kostja I ei vastuta kostja II avalduste eest ega ka telesaate ja artikli pealkirjastamise või neis tehtud üldistuste eest. Maakohus hindas asjakohaselt, kuidas saaks mõistlik isik aru sellest, mida kostja I avaldas Q-le. Kuivõrd kostja I avaldusest ei järeldu ka kaudselt väide, mida hageja palub ümber lükata, siis ei saa nõuet kostja I vastu rahuldada. Neil kaalutlusel pole hageja kaebuse neljas väide põhjendatud.
  2. Kostja II vastu esitatud nõuete sisulist lahendamist käsitlevad tema kaebuse teine ja kolmas ning hageja kaebuse kaks esimest väidet. Mõlemal nimetatud poolel on õigus selles 8

(10)osas, et kostja II vastu esitatud nõuete lahendamisel vajavad maakohtu põhjendused osalist muutmist. Siiski ei ole alust sisuliselt muuta maakohtu otsust kostja II kohustamise osas. 11.
  1. Esmalt käsitleb ringkonnakohus kostja II avaldust hageja tootmisruumis olnud inimeste arvu kohta (kostja II kaebuse teise väite esimene pool ja tema vastu suunatud nõude esimene taane). Õige on kostja II etteheide, et vaidlustatud otsusest ei nähtu kostjale II avalduse omistamise põhjendus. Ilmselt lähtus maakohus sellest, et kostja II avalduse tegemise üle poole ei vaidle, aga eespool p-s 10.2 märgitud põhjendustega sarnastel kaalutlustel ei saanud seda eeldada, kuivõrd ka kostja II oli hagile tervikuna vastu vaielnud. Maakohus pidanuks kostja II vastuväidete ulatuse täpsemalt välja selgitama. Siiski ei toonud see kaasa ebaõiget kohtulahendit. Praeguseks pole vaidlusalune, et kostjad pöördusid Q poole. Tunnistaja Q ütlused sisaldavad tekstilõiku „[…] sain ma kõne. Toru otsas oli meesterahvas, […] ta teatas mulle […], et nad olid käinud naisega Allestpac tehases maske valmistamas või […] olid kohapeale läinud ja avastanud siis vaatepildi, mis tundus sellel hetkel hirmutav. Ehk tootmisruumis istusid koos lähestikku ligi 30 inimest […]“ (dtl 424). Tsiteeritud ütlusega on tõendatud, et meessoost kostja II avaldas Q-le faktiväite nagu oleks hageja tootmisruumis olnud 30 inimest. Maakohus sedastas menetlusnorme rikkumata, et kostja II ei tõendanud selle faktiväite õigsust. Järelikult on kostja II vastu suunatud nõude esimene pool õigesti rahuldatud. 11.
  2. Järgmiseks käsitleb ringkonnakohus poolte väiteid seoses kostja II ülejäänud avaldustega. Maakohus tuvastas kõnealuste avalduste tegemise ja seda ei ole kaebustega vaidlustatud. Õige on hageja väide, et maakohus eraldas asjaomased avaldused põhjendamatult eraldi tekstilõikudeks ja asus hindama mõistliku isiku arusaama igast lõigust. Sel viisil saaks hinnata otseseid faktiväiteid sisaldavaid avaldusi, aga kaudse faktiväite puhul tuleb anda tervikhinnang sisule, mis avaldatust küll sõnaselgelt ei nähtu, kuid mis sellest mõistlikult võttes järeldub. Maakohus märkis vaidlustatud otsuse p-s 27 õigesti eeltoodud põhimõtte ja viitas Riigikohtu vastavale praktikale, aga rakendas seda kostja II avalduste hindamisel üksnes osaliselt. 11.
  3. Eelmises p-s 11.2 kirjeldatud rikkumine ei toonud kaasa ebaõiget lahendit kostja II vastu suunatud nõude teise poole rahuldamisel. Kostja II avaldatust kogumis saab mõistlik isik aru etteheidet hagejale, et ta rikub eriolukorra reegleid, kuna tema tootmine on korraldatud viisil, mis ei vasta nõuetele. Kostja II avaldused sisaldasid sõna „eriolukord“ ning väljendeid „see pilt oli ikka, noh, kohe said aru, et midagi on valesti“ ja „seal oli kõik risti vastupidi kõigele sellele, mida valitsus on öelnud või Terviseamet ja kõik teised ametid“. Nii järeldub kostja II avaldusest kriitika hageja tootmistegevusele kui nõuetele mittevastavale, kusjuures nõuetena saab mõista just ka eriolukorra reegleid. Õige on maakohtu põhjendus, et oluline pole see, mida avaldaja ise avaldatuga silmas pidas. Nii ei mõjuta hinnangut see, kas Q-le avalduse tegemise ajal kostja II teadis eriolukorra reegleid. Ainetu on kostja II kaebuse etteheide seoses 2 + 2-reegliga. Maakohus põhjendas vaidlustatud otsuse p 29.3 neljandas lõigus, miks see reegel hageja tootmisruumi puhul ei kohaldu. Ühtlasi põhjendas maakohus piisavalt ja tõendeid vajalikus ulatuses hinnates, et kostja II ei tõendanud reeglite ega muude nõuete rikkumist hageja tootmise korralduses. Kuigi vaidlustatud otsuse p 29.3 teises lõigus on osades kuupäevades ekslikult märgitud aasta 2021 (õige on 2020), siis ei muuda see maakohtu järeldust ebaõigeks. 11.
  4. Kostja II kaebuse kolmanda väite kohaselt loob maakohtu otsus praktika, mis pärsib kodanikujulgust, on demoraliseeriv ja asetab seaduskuulekale isikule ebamõistlikult kõrge riisiko. Nende väidetega ringkonnakohus asja sisulise lahendamise tulemuse osas ei nõustu. Kuigi kostja II tegi avaldused COVID-19 viirusest tingitud eriolukorra algfaasis ning ilmselt taotles nendega endi ja teiste isikute tervise kaitset, siis ei õigusta see ebaõigete andmete avaldamist, sh ebaõige kaudse faktiväite järeldamist võimaldavate avalduste tegemist. Kohus möönab, et kostja II tegi avaldused ajakirjanikule, kelle puhul saab eeldada enne avaldamist andmete kontrollimist. VÕS § 1047 lg 3 mõtte kohaselt võiks see mõjutada hinnangut tegevuse 9
(10)õigusvastasusele, aga VÕS § 1047 lg 4 alusel saab ebaõigete andmete ümberlükkamist nõuda sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. 11.
  1. Eelneva põhjal on maakohtu otsustus kostja II vastu esitatud nõude rahuldamise kohta õige. Andmete ümberlükkamise viisi ega tähtaega kostja II ei vaidlustanud. Maakohus eksis siiski vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 3 sõnastamisel, märkides seal, et hagi kostja II vastu rahuldatakse osaliselt – tegelikult rahuldati see hagi tervikuna. Hageja kaebus on selles osas edukas, otsuse resolutsiooni sõnastust tuleb muuta ja hageja kaebus osaliselt rahuldada.
  2. Lõpuks teeb ringkonnakohus menetluskuludega seonduvad otsustused, sh lahendab kostja II kaebuse neljanda väite. 12.
  3. Kostja I vastu esitatud hagi rahuldamata jättes pani maakohus vastavad kulud õigesti

§ 162lg 1 alusel hageja kanda.

Kostja I kulude rahalise kindlaksmääramise taotluse jättis maakohus rahuldamata ja kostja I seda ei vaidlustanud. Seega pole alust kõnealuses osas vaidlustatud otsust muuta. 12.2. Kostja II vastu esitatud hagi rahuldatakse eespool p-s 11.5 märgitud kokkuvõtte kohaselt tervikuna, st vastavad kulud peaks samuti jaotama

§ 162lg 1 alusel ja need tuleks panna kostja II kanda.

Ringkonnakohus leiab, et käesoleva vaidluse eripära arvestades on põhjendatud kohaldada

§ 162

lg 4 ning jätta hageja ja kostja II vahelise vaidluse kulud maakohtus kummagi poole enda kanda. Seda õigustavad kostjate avalduste tegemise aeg (COVID-19 viirusest tingitud eriolukorra algfaas), nendega taotletav eesmärk (endi ja teiste isikute tervise eeldatav kaitse) ja avalduste tegemine ajakirjanikule (kelle puhul võib pigem eeldada enne avaldamist andmete kontrollimist). Hageja ei toonud esile, et kostjate avaldus põhjustas olulist kahju või takistas hageja ettevõtte tööd. Kirjeldatud olukorras oleks hageja kulude kostjalt II väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane. Ühtlasi oleks kulude kostja II kanda panemine äärmiselt ebamõistlik, sest ta sai alles kohtumenetluses teada, milliseid kaudseid faktiväiteid hageja ette heidab. Hageja töötaja 7. aprilli 2020 e-kiri oli adresseeritud kostjale I ja ka sealt ei nähtunud väiteid ega taotlusi, mida hageja esitas kohtus (dtl 72). Pigem võinuks kirjast järeldada, et hagejal ei ole muid etteheiteid peale selle, et ettevõtte töökorraldust võrreldi sunnitööga. Maakohus jaotas kulud hageja ja kostja II vahel osaliselt, aga eeltoodud põhjendustel muudab ringkonnakohus vaidlustatud otsust nii, et kulud jäävad kummagi poole enda kanda. Kostja II kaebuse neljas väide on järelikult edukas ja tema kaebus rahuldatakse osaliselt. 12.3.

ei sisalda sätteid menetluskulude jaotamise kohta olukorras, kus apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt (vrd Riigikohtu 27. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-17, p 18 kolmas lõik). Järgides eelmise p 12.2 põhjendusi jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 ja § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda.

12.

  1. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja seni veel lahendamata taotluste osas kulusid rahaliselt kindlaks määrata.
  2. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, milles märgib kõigi seniste menetluskulude jaotuse. (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.